2-24-117025/10 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Merili Ratasepp

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. märts 2026, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-24-117025

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ hagi U.K vastu võla väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

2312 eurot 12 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja B2 Impact OÜ (registrikood 11542046), lepinguline

esindaja Pille Martin

Kostja U.K (isikukood XXX)

Kohtuistungi toimumise aeg

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta B2 Impact OÜ hagi U.K vastu võla väljamõistmiseks rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud B2 Impact OÜ kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

3. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Kohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10).

Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on

antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti

kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt

ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates

otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks

tegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses

märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

1. B2 Impact OÜ (hageja) esitas 9. juulil 2024 Tartu Maakohtule U.K (kostja) vastu hagi, milles

palub mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 1650 eurot, intressid 169 eurot 76 senti,

sissenõutavaks muutunud viivise 255 eurot 24 senti, sissenõudmiskulud 35 eurot ja viivise

põhivõlalt alates 10. juulist 2024 kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid IPF Digital AS (esialgne võlausaldaja) ja kostja 28. juulil 2023

krediidikonto lepingu nr 5731052, mille järgi on kostja sõlminud krediidikonto lepingu

limiidiga 1650 eurot. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt. Kuivõrd

kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, ütles esialgne võlausaldaja lepingu

üles 20. veebruaril 2024. Esialgne võlausaldaja loovutas oma nõuded kostja vastu hagejale.

2. Kostja ei ole hagile vastanud.

KOHTU SEISUKOHT

3. Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.

4. Kohus menetleb hagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 järgi

lihtmenetluses. Kohus selgitab, et eelneva tõttu ei määranud kohus otsuse avalikult teatavaks

tegemise aega. Kohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10).

5. Praeguses asjas on hageja esitanud kostja vastu nõude tulenevalt esialgse võlausaldaja ja

kostja vahel 28. juulil 2023 sõlmitud krediidikonto lepingust nr 5731052 (dtl 35 jj). Perioodil

28. juuli 2023 kuni 25. august 2023 sai kostja krediiti 1818 eurot 83 senti (dtl 84 jj).

6. Vaidlust ei ole selles, et esialgse võlausaldaja ja kostja vahel oli sõlmitud

tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes. Esialgne võlausaldaja on oma majandus- ja

kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes andis krediiti kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi

tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5).

Tarbijakrediidilepingu puhul tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra (VÕS § 406),

samuti seda, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034

p-d 1 ja 2 ning lg 2). Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad ka piirangud. Selliselt võib

tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt

kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt

kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja

jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla

tasumist (VÕS § 416 lg-d 1 ja 2).

7. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse

määra enam kui kolm korda.

Lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 49,67% aastas. Lepingu sõlmimise ajal (28. juulil

2023) oli Panga viimati avaldatud viimase kuu kuue keskmine krediidiasutuste poolt

eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 16,72% (kolmekordne määr seega 50,16%).

Seega ei ületa lepingu järgne krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude

kulukuse määra enam kui kolm korda.

8. Tarbijakrediidilepingu puhul peab kohus kontrollima ka seda, kas esialgne võlausaldaja on

järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale

VÕS § 4034 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja

kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe

saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise

kohustus).

Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate

asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise

kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral

küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet

koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate

maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku

suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma

tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49

lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja

tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

· tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest,

üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p

1);

· tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse

korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad

regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena

(KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

· tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p

3);

· tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).

Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija

krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet

küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24. novembri 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-

13098, p 18).

9. Hageja on hagis selgitanud, et kostja krediidivõimelisuse hindamisel võttis esialgne

võlausaldaja arvesse kostja täidetud taotluses esitatud teavet (sissetulek 1400 eurot,

majapidamiskulud 600 eurot, finantskohustused 120 eurot, ülalpeetavaid 3). Eesti

pensionikeskuse päringu andmete kohaselt oli kostja sissetulek 1615 eurot 6 senti. Esialgne

võlausaldaja võttis aluseks sissetuleku 1400 eurot, majapidamiskuludena 600 eurot,

finantskohustustena 120 eurot ja iga ülalpeetava kohta 100 eurot (kokku 300 eurot). Vaba raha

jäägiks kujunes 315 eurot. Hageja hinnangul ei ole konto väljavõtte küsimine vajalik. Kostja oli

krediidivõimeline. Seega on esialgne võlausaldaja järginud vastutustundliku laenamise

põhimõtet.

Kohus selgitas 13. veebruari 2026. a kohtunõudes, et hageja peab esile tooma ja tõendama, et

laenuandja nõudis laenusaajalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pikka ajavahemiku

kohta (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-10661, p 55).

Kohus palus hagejal esitada täiendavad asjaolud ja tõendid vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimise kohta või esitada kohtule teave krediidiandja poolt uuesti määratud

tagasimaksete kohta kooskõlas VÕS § 4034 lg 7 sätestatuga. Hageja ei esitanud kohtule

ümberarvestust.

10. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et kostja (tarbija) kohta kogutud muu teave on

piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kostja kohustuste suurust ei ole esialgne

võlausaldaja kindlaks teinud, vaid on lähtunud laenutaotluses märgitust. Kohtul esitatud

asjaolude ja tõendite pinnalt võib järeldada, et esialgne võlausaldaja on kostja väidete pinnalt

pigem eeldanud tema krediidivõimelisust ning ei ole tegelikkuses kontrollinud esitatud andmete

õigsust. Kuivõrd esialgne võlausaldaja ei ole hinnanud kostja sissetulekute ja kohustuste suurust

piisavalt pika ajavahemiku jooksul, siis on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikutud.

11. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus

kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 4034 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks

VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud

intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning

need tarbijale teatavaks tegema.

Kohtupraktikas on leitud, et nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine,

vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu

hooldustasu).

12. Kohus selgitas 13. veebruari 2026. a kohtunõudes, et hagejal tuleb haginõuet täpsustada ja

esitada kohtule teave krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksete kohta kooskõlas

VÕS § 4034 lg 7 sätestatuga. Samas selgitas kohus ka seda, et TsMS § 5 lg 1 kohaselt hagi

menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Kuigi kohus

kohaldab õigust, sh VÕS § 4034 lg-t 7, ei arvuta kohus hageja asemel välja hageja nõuet, sh

intresse. Kohus ei saa rahuldada nõuet, mis ei ole selge. Ilma vastava ümberarvutuseta ei ole

kohtul võimalik hagi osaliselt rahuldada, sest hagi rahuldamiseks peab hageja tooma esile ja

tõendama oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh selle, millised ümberarvutuste järgsed maksed

on muutunud sissenõutavaks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 12. juuli 2023 määrus tsiviilasjas

nr 2-22-147795, p 12.2).

13. Hageja ei ole kohtule nõude ümberarvutusi esitanud. Hageja leiab, et lepinguline suhe on

ülesütlemisega lõppenud ning sissenõutavaks on muutunud kogu võlgnevus.

Krediidiandjale on seadusega pandud kohustus määrata tagasimaksed uuesti ning tegemist on

krediidiandja ühepoolse tahteavaldusega. Seega peab krediidiandja esitama ka kohtumenetluses

oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära

ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse

laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud.

Hagist nähtuvalt on kostja saanud krediiti perioodil 28. juulist 2023. a kuni 18. novembrini

2023. a 1818 eurot 83 senti. Hageja väitel (hagi p 20) tasus kostja lepingu kehtivuse ajal

krediidisumma katteks 168 eurot 83 senti, mille hageja on krediidisummast maha arvestanud

ning põhinõudeks jääb 1650 eurot. Samas nähtub hageja esitatud laekumiste arvestusest (dtl

94), et kostja on teinud tagasimakseid kokku 410 eurot 44 senti, millest 168 eurot 83 senti on

arvestatud põhiosa katteks, 105 eurot 70 senti intressi katteks (29. oktoobri 2023. a seisuga), 5

eurot teenustasude (29. oktoobri 2023. a seisuga) ja 69 senti viiviste (29. oktoobri 2023. a

seisuga) katteks. Eeltoodust tuleneb, et kostja on teinud tagasimakseid, millest osa on arvestatud

põhivõla ja osa intressi ning teenustasude ja viivise katteks.

Hagiavalduse kohaselt jäi kostja viivitusse kolme üksteisele järgneva maksega, kuivõrd kostja

jättis tasumata 2023. a novembri arve 64 eurot 92 senti, 2023. a detsembri arve 64 eurot 65 senti

ja 2024. a jaanuari arve 64 eurot 65 senti. Esialgne võlausaldaja ütles lepingu üles 20.

veebruaril 2024.

Kohtul puudub võimalus hageja nõude väljaarvutamiseks. Kuivõrd esialgne võlausaldaja on

tagasimakseid arvestanud ka intressi katteks, siis ei saa kohus hinnata, kas ülesütlemine oli

kehtiv ning kas kostja oli viivituses kolme üksteisele järgneva maksega alates 2023. a

novembrikuu maksest. Kohus märgib, et lepingu ülesütlemise kehtivusest sõltub hageja

sissenõutavaks muutunud nõude suurus. Hageja ei ole tõendanud sissenõutavaks muutunud

nõuet.

Ka Tartu Ringkonnakohus on 24.05.2024 otsuses nr 2-23-107737/16 rõhutanud tagasimaksete

määramise kohustust ja võimalikkust krediidikonto lepingu puhul (otsuse p 11).

Kohtul ei ole võimalik ilma ümberarvestuseta hagi rahuldada ka osaliselt, kuivõrd hagi

rahuldamiseks tuleb hagejal esile tuua ning tõendada oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh

selle, millised ümberarvestuse järgsed maksed on sissenõutavaks muutunud. Selleks, et oleks

võimalik sisse nõuda põhivõlga, tuleb krediidiandjal uuesti määrata VÕS § 406² lg 3 kohaselt

tagasimaksed ja teha need kostjale teatavaks. Kuna hageja ei ole kohtule nimetatud andmeid ja

arvestust esitanud, ei ole võimalik kohtul hagi rahuldada. Kohus jätab hagi rahuldamata.

14. Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.

Kuivõrd kostja ei ole menetluses osalenud, ei ole tal tekkinud ka menetluskulusid. Eelneva tõttu

tuleb määrata, et hüvitatavad kulud puuduvad.

/allkirjastatud digitaalselt/

Merili Ratasepp

kohtunik