2-25-130266/8 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Andres Suik

Otsuse tegemise aeg ja koht

24.03.2026, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-25-130266

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ hagi T T vastu võla nõudes

Hagihind

4924,24 eurot

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Hageja: B2 Impact OÜ (registrikood 11542046);

Hageja esindaja: M T (e-post: xxx);

Kostja: T T (isikukood xxx, elukoht xxx).

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada B2 Impact OÜ hagi T T vastu võla nõudes osaliselt.

2. Mõista kostjalt T T hageja B2 Impact OÜ kasuks põhivõlgnevus 2998,60 eurot,

intress 27,85 eurot, sissenõudmiskulud 35 eurot ja viivis 128,41 eurot.

3. Ülejäänud osas jätta hagi rahuldamata.

4. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine:

4.1. Jätta menetluskulud 65% ulatuses kostja ja 35% ulatuses hageja kanda.

4.2. Mõista kostjalt T T hageja B2 Impact OÜ kasuks välja menetluskulud 377 eurot.

4.3. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (377 eurot) tuleb kostjal T T tasuda

hagejale B2 Impact OÜ käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni

täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul,

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse

koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist (TsMS § 187 lg 6).

MENETLUSE KÄIK

1. Hageja B2 Impact OÜ esitas Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse T T

vastu võla nõudes. Kohus tegi võlgnikule makseettepaneku, mida ei õnnestunud mõistliku aja

jooksul talle kätte toimetada. Pärnu Maakohus lõpetas määrusega maksekäsu kiirmenetluse

ning andis asja üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. B2 Impact OÜ esitas 29.01.2026 Harju Maakohtule hagi T Tu (T) vastu võla nõudes.

3. Kostja ei ole hagile tähtaegselt vastanud.

HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

4. Kostja esitas 02.11.2024 laenutaotluse xxx iseteeninduskeskkonnas järgides saadud

juhiseid. Samal kuupäeval edastas krediidiandja läbi iseteeninduskeskkonna kostja poolt

taotluses märgitud e-posti aadressile teavituskirja, millega edastas kostjale lepingu

üldtingimused ja eritingimused koos xxx hinnakirja ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo

teabelehega, mis moodustasid lepingu lahutamatu osa. T T ja xxx sõlmisid 02.11.2024

krediidilepingu, mille alusel võimaldati kostjale limiiti kuni 4000 eurot. Krediidilepingus

lepiti kokku intressimääras 41,20% aastas ja krediidikulukuse määr oli 49,95%.

Krediidikulukuse määra arvestus põhines laenulimiidi summal 4000 eurot ja päevaintressil

0.1128899% (41,20% aastas) ning eeldustel, et laenulimiidi summa võetakse kasutusele

viivitamata ja täies mahus, laenulimiidi summa on antud üheks aastaks alates laenulimiidi

summa esimesest kasutusse võtmisest ning viimase maksega tasub klient kogu järelejäänud

põhisumma, intressi ja muud tasud, kui neid on ja laenulimiit makstakse tagasi 12 võrdse

tagasimaksena võrdsete ajavahemike järel alates kuu aja möödumisest krediidi kasutusse

võtmisest. Leping sõlmiti tähtajatult.

5. Kostja on krediidilepingu raames teostanud tagasimakseid kokku summas 1001,40 eurot,

millest põhinõude katteks arvestati 329 eurot, kulude katteks 106,20 eurot ja intressi katteks

566,20 eurot. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg 3671 eurot, intress

497,24 eurot, sissenõudmiskulud 35 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 721 eurot.

Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

6. Kuna kostja rikkus lepingust tulenevat kohustust, jättes tagastamata kokkuleppelised

osamaksed: aprillikuu osamakse summas 189,76 eurot (maksetähtaeg 10.05.2025), maikuu

osamakse summas 196,43 eurot (maksetähtaeg 10.06.2025), juunikuu osamakse summas

202,89 eurot (maksetähtaeg 10.07.2025), juulikuu osamakse summas 209,55 eurot

(maksetähtaeg 10.08.2025). 24.07.2025 edastas krediidiandja kostjale hoiatuse lepingu

lõpetamisest. Esialgne krediidiandja ütles lepingu üles 08.08.2025. Kostjat teavitati

04.09.2025 kirjaga nõude loovutamisest hagejale.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas taotluse lepingu sõlmimiseks 02.11.2024 (dtl 54). Kostja ja xxx sõlmisid

02.11.2024 krediidilepingu krediidilimiidiga 4000 eurot, mille alusel sai kostja kokku krediiti

4000 eurot. Lepingu kohaselt on krediidikulukuse määr 49,95% aastas, mis ei ületanud

laenude väljastamise ajal VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmäära (dtl 55).

8. VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata

anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei

või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle

sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Sama paragrahvi lõike 2

alusel astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 170 sätestab, et kui

võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et

loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui

loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja

andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. xxxloovutas oma

nõuded hagejale, millest teavitati kostjat 04.09.2025 e-kirjaga (dtl 79-80). Seega on hagejal

alus nõuda kostjalt võlgnevuse tasumist.

9. Hagiavalduses esitatud asjaolude kohaselt ei ole kostja kõiki osamakseid tasunud. Kohtule

esitatud andmete kohaselt on kostjalt toimunud tagasimakseid summas 1001,40 eurot, millest

põhinõude katteks arvestati 329 eurot, kulude katteks 106,20 eurot ja intressi katteks 566,20

eurot (dtl 71). Hageja on esitanud kostja vastu nõude mõista kostjalt välja põhivõlgnevus

3671 eurot, intress 497,24 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 721 eurot ja

sissenõudmiskulud 35 eurot. Hageja nõuab käesoleval juhul kostjalt lepingust tulenevate

kohustuste täitmist. Hageja esitas kohtule ka krediidiandja saadetud arved alates 25.04.2025-

26.07.2025, mis hõlmavad igakuisete arvete suuruseid kui ka võlgnevusi, mis olid kostjale

tekkinud (dtl 72-75).

10. Hageja põhivõlgnevuse, intressi, sissenõudmiskulude ja viivise nõuded võiksid kuuluda

rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel. Põhivõlgnevuse, intressi, sissenõudmiskulude ja viivise

nõude rahuldamiseks peavad esinema järgmised eeldused: kehtiv leping, lepingus sisalduv

kokkulepe põhivõlgnevuse, intressi, sissenõudmiskulude ja viivise maksmiseks (hagis nõutud

määras ja ulatuses), kostja poolne lepingu rikkumine, kostja vastutus rikkumise eest, hagis

nõutud ulatuses täitmist välistavate kostja vastuväidete puudumine või nende alusetus.

11. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 alusel on tarbijakrediidileping krediidileping, millega

oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale

krediiti või laenu. Kohtu hinnangul vastab kostja ja xxx sõlmitud krediidileping

tarbijakrediidilepingu tunnustele (dtl 55). Kohtule esitatud andmete kohaselt on krediidiandja

kostjale väljastanud krediiti kokku 4000 eurot. 01.11.2024 väljastas krediidiandja kostjale 460

eurot ja 02.11.2024 väljastas 3540 eurot (dtl 69-70).

12. Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimist omal algatusel (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, p-d 20-23).

Selleks ei pea tarbija esitama menetluses vastavat vastuväidet või seda sisustama. Seega

kontrollib kohus järgnevalt, kas krediidiandja on järginud kostjaga lepingu sõlmimisel

vastutustundliku laenamise põhimõtet.

13. Lepingu sõlmimise ajal (02.11.2024) kehtinud ja praegu kehtiva VÕS § 4034 lg 1 punktide

1 ja 2 kohaselt krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja

enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata,

kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma

(krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt

krediidiandja peab toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega.

Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle

teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus

kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised

varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust

tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike

hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta

olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud

kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse §

49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust.

VÕS § 4034 lg 6 järgi krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

14. Vastavalt VÕS § 4034 lõikele 13 vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks

vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja. Hageja esitas

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamiseks kohtule laenutaotluse,

pangakonto väljavõtte ja maksehäireregistri väljavõtte (dtl 87-98). Kostja laenutaotlusest

nähtub, et lepingu sõlmimisel avaldas kostja, et tema sissetulek on 3000 eurot ning

kohustused on 750 eurot. Maksehäireregistri väljavõtte alusel leidis krediidiandja, et

krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid maksehäireid polnud (dtl 94-98). Hageja esitas

kohtule ka pangakonto väljavõtte, millele on märgitud kuupäev 10.09.2025, mis viitab sellele,

et hageja kontrollis kostja krediidivõimelisust tagantjärele. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 1 peab

krediidiandja seda tegema enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist. Sellest tulenevalt ei pea

kohus tõendatuks TsMS § 232 lg 1 järgi, et esialgne krediidiandja kontrollis kostja

krediidivõimelisust pangakonto väljavõtte alusel enne krediidilepingu sõlmimist.

15. Krediidiandja ei teinud lepingu sõlmimisel kindlaks kostja tegelikku sissetulekut ja

kohustuste suurust. Krediidiandja tugines kostja enda esitatud teabele ning maksehäire

registrile. Senise kohtupraktika põhjal ei saa seda piisavaks lugeda. Oluline on enne

tarbijakrediidilepingu sõlmimist välja selgitada vähemalt tarbija varaline seisund ja regulaarse

sissetuleku suurus, tema teised varalised kohustused ning muud hinnatavad regulaarsed

majapidamiskulud, samuti ülalpeetavate arv (KAVS § 49 lg 1 p 1-7). Kohtu hinnangul nähtub

esitatud asjaoludest ja tõenditest, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise

põhimõtet – kostja varalist seisundit ega kohustusi nõuetekohaselt kindlaks ei tehtud.

Järelikult ei oleks krediidiandja VÕS § 4034 lg 6 kohaselt tohtinud kostjaga praeguse vaidluse

esemeks olevat krediidilepingut sõlmida.

16. Vaidlusaluse lepingu sõlmimisel kehtinud VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku

laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine

seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine. Nimetatud sättest

tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga

seotud tasude osas. Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise

kohustusest. Eelnevat ei kohaldata juhul, kui tarbija on tahtlikult jätnud vajaliku teabe

esitamata või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja

hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Praegusel juhul ei ole hageja tuginenud asjaolule,

et kostja oleks teadlikult valeandmeid esitanud. Asja materjalides puuduvad tõendid, millest

nähtuks, kas ja millist teavet on krediidiandja kostjalt täiendavalt küsinud.

17. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et leping pole üles

öeldud. Samuti pole kostja vaielnud vastu lepingu ülesütlemisele. Sellest tulenevalt lähtub

kohus sellest, et krediidileping öeldi üles 08.08.2025 (dtl 76).

18. Hageja esitas 06.02.2026 kohtule seadusjärgse intressimääraga ümberarvestuse (dtl 114).

Hageja arvestas kõik kostja tehtud maksed põhinõude katteks, millest tulenevalt on põhivõlg

2998,6 eurot. Hageja on arvestanud põhivõlgnevuselt intressi perioodil 11.04.2025-

08.08.2025 VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimääras. Intressi summa on 27,85 eurot (dtl

115). Kohus leiab, et hageja nõue on põhjendatud summas 27,85 eurot ja rahuldab selle. VÕS

§ 108 lg 1 on sätestatud, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja

nõuda selle täitmist.

19. VÕS § 113 lg 1 on sätestatud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib

võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kuivõrd VÕS § 4034 lg 7 alusel

kohaldatakse lepingujärgse intressi asemel seadusjärgset intressimäära, siis kohaldab kohus

sama põhimõtet ka viivisele. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise eesmärk on teha

kindlaks, et tarbijakrediidileping sõlmitakse krediidivõimelise tarbijaga, kes suudab lepingust

tulenevaid kohustusi täita. Kuna krediidiandja ei tuvastanud nõuetekohaselt kostja

krediidivõimelisust, siis regulatsiooni eesmärgist lähtuvalt ei kohalda kohus lepingujärgset

viivisemäära. Hageja nõuab kostjalt viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemääras

perioodil 29.08.2025-29.01.2026 kokku 128,41 eurot (dtl 116). Kohus leiab, et hageja

viivisenõue on põhjendatud summas 128,41 eurot ja rahuldab selle.

20. Hageja taotleb kostjalt võla sissenõudmiskulude väljamõistmist summas 35 eurot. VÕS §

1132 lg 2 p 3 järgi pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev

võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku

või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitamist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures

võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda 25 eurot ning

kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro.

Kostjaga sõlmitud lepingu osaks oleva Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo Teabelehe

punktis 3 oli kirjas, et maksetega hilinemisel kaasneb hüvitis meeldetuletuskirjade saatmise

eest (dtl 65-68). Esialgse krediidiandja hüvitisemäärad on kooskõlas VÕS § 1132 lg-s 2

sätestatuga. Hageja saatis kostjale 04.09.2025 nõudekirja (dtl 79-80), 19.09.2025 pretensiooni

(dtl 81-83) ja 03.10.2025 hagihoiatuse (dtl 84-86). Kohus leiab eelnevat arvestades, et hageja

sissenõudmiskulude nõue on põhjendatud summas 35 eurot ning rahuldab selle.

21. Eespool toodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt ning mõistab kostjalt välja

krediidilepingu põhivõlgnevuse summas 2998,6 eurot, intressi 27,85 eurot,

sissenõudmiskulud 35 eurot ja viivise võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

määras 128,41 eurot.

22. Ülejäänud osas jääb hagi rahuldamata.

23. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

TsMS § 163 lg 1 järgi hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega

või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd arvestades hagi

hinda kohus rahuldab hagi ligikaudu 65% ulatuses, peab kohus juhindudes TsMS § 163 lg-st 1

põhjendatuks jätta menetluskulud 35% ulatuses hageja ja 65% ulatuses kostja kanda.

24. Hageja on taotlenud menetluskuluna välja mõista kostjalt menetluses tasutud riigilõiv 560

eurot ja maksekäsu kiirmenetluse menetluskulu 20 eurot kokku 580 eurot, ning kohustada

kostjat tasuma hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses otsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude täieliku tasumiseni.

25. TsMS § 138 lg-test 1, 2 ning TsMS § 139 lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja

menetluskuluna tasutud riigilõiv 560 eurot. TsMS § 4842 järgi määrab kohus maksekäsu

kiirmenetluses 20 eurot avaldaja menetluskulude katteks. Seega on põhjendatud hageja

menetluskulu maksekäsu kiirmenetluses 20 euro ulatuses.

26. Kokku on kohtu hinnangul põhjendatud menetluskulu 580 (560+20) eurot. Eeltoodust

tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja mõista 377 eurot (s.o 580-st

eurost 65%) ning menetluskuludelt (377 eurot) viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni.

27. Kuna kostja pole menetluses aktiivselt osalenud ja hagile vastanud, siis ei ole kostjal

saanud käesolevas asjas menetluskulusid tekkida, mistõttu ei saa kohus kostja

menetluskulusid ka kindlaks määrata. Kohus selgitab, et TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab

menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega

menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude

kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või

menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280

eurot. TsMS § 178 lg 4 on sätestatud, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel

tekkinud kulusid ei hüvitata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Andres Suik, kohtunik