3-26-561/11 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-26-561

Määruse kuupäev

24. märts 2026

Kohtunik

Maria Lõbus

Kohtuasi

Arvo Alveri (Alver) kaebus Justiits- ja Digiministeeriumi

kohustamiseks tagada riigi kulul kambris telekas, mitte võtta elektri

eest tasu ja mitte karistada distsiplinaarkorras rangemalt kui

noomitusega ning kahju hüvitamiseks seoses ümberpaigutamisega

RESOLUTSIOON

1. Tagastada kaebus asjas nr 3-26-561.

2. Jätta Arvo Alveri riigi õigusabi taotlus rahuldamata.

3. Jätta Arvo Alveri taotlus riigilõivu tasumise kohustusest

vabastamiseks läbi vaatamata.

Edasikaebamise kord

Määruse resolutsiooni punktide 1 ja 2 peale võib esitada

määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates.

Muud selgitused

Määrus toimetatakse kaebajale kätte.

ASJAOLUD

1. Tartu Vanglas kinni peetav Arvo Alver esitas 27. veebruaril 2026 Tartu Halduskohtule

kaebuse võrdsete tingimuste kohaldamiseks Eestis karistust kandvatele kinnipeetavatele.

Kaebaja heidab ette, et Tartu Vanglasse paigutatavatel Rootsi kinnipeetavatel saavad olema

paremad tingimused kui praegu Eestis karistust kandvatel kinnipeetavatel. Kaebaja osutab, et

Eesti Vabariigi poolt antakse Rootsi kinnipeetavatele kambrisse telekas ja nad ei pea voolu

eest maksma ning Rootsi kinnipeetavaid hakatakse kinnipidamisasutuses karistama

noomitusega. Kaebaja leiab, et Eesti kinnipeetavate Viru ja Tallinna Vanglasse suunamine on

ebaproportsionaalne, kuna Euroopa vangistusseaduse kohaselt suunatakse vangid vanglatesse,

mis on nende kodu või sotsiaalse rehabilitatsiooni lähedal. Kinnipeetavatel, kes saaksid

karistust kanda kodu lähedal, oleks parem võimalus perega suhtlemiseks, aga kui kinnipeetav

paigutatakse kaugemale, riivab see kinnipeetava inimõigusi. Videosilla vahendusel

suhtlemine ei ole parim viis nendele kinnipeetavatele, kellel on lapsed. Kaebaja taotleb

kohtult määrata Eesti kinnipeetavatele samad tingimused võrreldes Rootsi kinnipeetavatega

(sh igasse kambrisse telekas) ning inimväärikuse riivamise eest teise vanglasse paigutamisel

määrata õiglane hüvitis. Kaebaja palub kohtukulud riigi kanda jätta või ajatada need, kuna

tema majanduslik olukord ei võimalda tasusid maksta.

2. Kaebaja esitas 3. märtsil 2026 taotluse riigi õigusabi korras kaitsja määramiseks, kuna

tema majanduslik seis ei võimalda hetkel advokaati tellida.

3. Vastuseks kohtunõudele teatas Tartu Vangla 4. märtsil 2026 kohtule, et A. Alver ei ole

esitanud vanglale kirjalikke pöördumisi seoses Tartu Vanglasse paigutatavate Rootsi

kinnipeetavate paremate (olme)tingimustega võrreldes Eestis karistust kandvate

kinnipeetavatega.

4. Justiits- ja Digiministeerium teatas 5. märtsil 2026, et A. Alver on esitanud

ministeeriumile ühe pöördumise, mis seostus tema ümberpaigutamisega seoses Rootsi

kinnipeetavate saabumisega. Kohtunõude vastusele on lisatud A. Alveri 6. jaanuari 2026. a

selgitustaotlus ning Justiits- ja Digiministeeriumi 28. jaanuari 2026. a vastus.

5. Kaebaja esitas 8. märtsil 2026 kohtule ettepaneku lahendada asi kompromissiga.

6. Vastuseks kohtunõudele teatas Justiits- ja Digiministeerium 17. märtsil 2026, et A.

Alveri kohta ei ole käesolevaks hetkeks tehtud ümberpaigutamise otsust.

KOHTU SEISUKOHT

7. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lõike 1 punktide 1 ja 8 kohaselt

selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus asjas välja vaidluse eseme ning kontrollib, ega ei

esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks.

8. HKMS § 44 lõike 1 kohaselt võib isik kaebusega halduskohtusse pöörduda üksnes oma

õiguse kaitseks. HKMS § 44 lõige 2 sätestab, et muul eesmärgil, sealhulgas teise isiku õiguse

või avaliku huvi kaitseks, võib isik kohtusse pöörduda vaid seaduses sätestatud juhul.

Kaebajale ei ole ühegi õigusaktiga antud õigust pöörduda kohtusse teiste kinnipeetavate

õiguste kaitseks. Seetõttu tõlgendab kohus kaebust nii, et see on esitatud ainult kaebaja

õiguste kaitseks.

9. Kaebaja ei saa kohtus abstraktselt nõuda, et talle kohaldataks samu tingimusi nagu

Rootsi kinnipeetavatele. Kohtus saab nõuda ainult konkreetse haldusakti andmist või

konkreetse toimingu tegemist (HKMS § 5 lõike 1 punkt 2 ja § 37 lõike 2 punkt 2). Kaebaja on

ebavõrdsete tingimuste osas konkreetsemalt esile toonud selle, et Rootsi kinnipeetavad saavad

riigi kulul kambrisse teleka, nad ei pea elektri eest maksma ja neid karistatakse

distsiplinaarkorras ainult noomitusega. Sellest järeldab kohus, et kaebaja soovib esitada

kohustamisnõude, et talle tagataks riigi kulul kambrisse telekas, temalt ei võetakse elektri eest

tasu ja teda ei karistataks distsiplinaarkorras rangemalt kui noomitusega. Samuti on kaebaja

esitanud kahju hüvitamise nõude tema teise vanglasse ümberpaigutamise eest seoses Rootsi

kinnipeetavate Tartu Vanglasse paigutamisega. Kaebaja on vastustajaks märkinud Justiits- ja

Digiministeeriumi.

I

10. HKMS § 121 lõike 2 punkti 1 kohaselt võib kohus kaebuse määrusega selle esitajale

tagastada, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Kohus leiab, et kaebajal puudub

kaebuses esitatud kohustamis- ja hüvitamisnõude osas ilmselgelt kaebeõigus, kuna haldusasja

materjalidest ei nähtu, et kaebaja subjektiivseid õigusi oleks riivatud. Kohus põhjendab oma

seisukohta esmalt kohustamisnõude osas ning seejärel hüvitamisnõude osas.

11. Vastustaja 5. märtsi 2026. a vastusest kohtunõudele nähtub, et kaebaja ei ole esitanud

vastustajale taotlusi tagada talle riigi kulul kambris telekas, mitte võtta elektrienergia eest tasu

ja mitte karistada distsiplinaarkorras rangemalt kui noomitusega. Seega ei ole vastustaja

saanud teha otsustusi, mis võiksid kaebaja õigusi riivata. Kaebaja on esitanud Justiits- ja

Digiministeeriumile ühe pöördumise (selgitustaotlus), kus ta soovis selgitusi selle kohta,

milliste põhimõtete alusel toimub Tartu Vanglas karistust kandvate kinnipeetavate

ümberpaigutamine Viru ja Tallinna vanglatesse, kui Tartu Vanglasse saabuvad Rootsi

kinnipeetavad. Vastustaja vastas kaebajale, et hetkel ei ole veel teada, kuidas täpselt

kinnipeetavate ümberpaigutamine toimub. Kuivõrd kaebaja ei ole eelnevalt pöördunud

asjakohaste taotlustega Justiits- ja Digiministeeriumi poole ning kaebaja taotluste suhtes ei ole

tehtud keelduvat otsust, siis ei ole Justiits- ja Digiministeerium oma tegevusega kaebaja õigusi

saanud riivata. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kohustamiskaebus on kohtule esitatud

ennatlikult, kuivõrd kaebaja subjektiivseid õigusi ei ole hetkeseisuga riivatud. Kohtul puudub

alus ennetavalt Justiits- ja Digiministeeriumile kohustava ettekirjutuse tegemiseks.

12. Eeltoodust tulenevalt puudub kaebajal HKMS § 44 lõike 1 alusel ilmselgelt kaebeõigus

kohustamiskaebuse esitamiseks, mistõttu kohus tagastab kaebuse kohustamisnõude osas

HKMS § 121 lõike 2 punkti 1 alusel.

13. Kohtu hinnangul tuleb ka kaebaja hüvitamiskaebus Justiits- ja Digiministeeriumi vastu

tagastada kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu. Kaebaja taotleb hüvitise välja mõistmist

tema teise vanglasse ümberpaigutamise eest seoses Rootsi kinnipeetavate Tartu Vanglasse

paigutamisega.

14. Kohus märgib esmalt, et Rootsi kinnipeetavate Tartu Vanglasse paigutamisel on

Justiits- ja Digiministeeriumi pädevuses otsustada kaebaja ümberpaigutamine teise vanglasse

(määruse nr 9 § 11 lõike 2 punkt 1 ja § 2 lõige 2).

15. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku

võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle

tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada

sama

seaduse

§-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.

16. Tallinna Ringkonnakohus on selgitanud 23. septembri 2013. a määruses nr 3-13-990, et

hüvitamiskaebuse puhul tuleb kaebeõiguse olemasolu eitada juhul, kui kahju hüvitamise

nõude eelduste puudumine on asjaoludest tulenevalt ilmselge. Kohus leiab, et kaebajal

puudub kaebuses esitatud kahjunõude osas ilmselgelt kaebeõigus, kuna haldusasja

materjalidest ei nähtu, et Justiits- ja Digiministeerium oleks tegutsenud õigusvastaselt ning et

kaebaja subjektiivseid õigusi oleks rikutud ning seetõttu ei ole ka RVastS § 7 eeldused

täidetud. Kohus põhjendab oma seisukohta järgnevalt.

17. Vastustaja 17. märtsi 2026. a vastusest kohtunõudele nähtub, et Justiits- ja

Digiministeerium ei ole teinud käesolevaks ajaks otsust kaebaja teise vanglasse

ümberpaigutamiseks seoses Rootsi kinnipeetavate Tartu Vanglasse paigutamisega. Seega ei

saanud vastustaja kaebaja väidetud viisil tema õigusi mitte kuidagi rikkuda ning talle kahju

põhjustada, mistõttu on ilmselge, et RVastS § 7 lõike 1 nõuded ei ole täidetud. Kohus on

seisukohal, et kaebajal puudub kaebuses kirjeldatud asjaoludega seoses kaebeõigus Justiits- ja

Digiministeeriumi vastu hüvitamisnõude esitamiseks.

18. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus A. Alveri hüvitamiskaebuse HKMS § 121 lõike 2

punkti 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu.

II

19. Kohus peab vajalikuks selgitada kaebajale järgmist. Kohtu hinnangul tuleks kaebajal 27.

veebruaril 2026 kohtusse esitatud kohustamiskaebuse asjaoludega seoses pöörduda esmalt

Tartu Vangla poole. Tulenevalt õigusaktidest on Tartu Vangla kohustus viia täide kaebaja

vangistust, sh korraldada vangistuse igapäevaseid tingimusi (vangistusseaduse (VangS) § 6

lõige 2, justiitsministri 6. detsembri 2001. a määruse nr 87 „Tartu Vangla põhimäärus“ § 1

lõige 1).

20. Kohus ei pea antud hetkel vajalikuks suunata kaebajat tema õiguste kaitseks Tartu

Vangla vastu kohustamisnõuet esitama, kuivõrd kohtuasja materjalidest nähtub, et kaebaja ei

ole esitanud Tartu Vanglale taotlusi tagada talle riigi kulul kambris telekas, mitte võtta

elektrienergia eest tasu ja mitte karistada distsiplinaarkorras rangemalt kui noomitusega ega

ole läbinud kohustamisnõude lahendamiseks ettenähtud kohustuslikku kohtueelset menetlust

(HKMS § 47 lõige 1, VangS § 11 lõige 5). Kaebaja kohustamiskaebus oleks seega lubamatu

ning kuuluks tagastamisele.

21. Kaebuses esitatud hüvitamisnõudega seoses märgib kohus, et Tartu Vangla ei ole teinud

kaebaja ümberpaigutamisega seoses ühtegi kaebaja õigusi riivavat otsustust. Kirjeldatud

asjaoludel saaks kaebajale kahju tekitada üksnes Justiits- ja Digiministeerium, kuna nende

pädevuses on otsustada kaebaja ümberpaigutamine.

III

22. Kaebaja taotlust jätta kohtukulud riigi kanda, kuna tema majanduslik olukord ei

võimalda tasusid maksta, mõistab kohus riigilõivust vabastamise taotlusena. Kuna kohus

tagastab kaebuse, puudub vajadus kaebaja riigilõivust vabastamise taotluse sisuliseks

lahendamiseks ja kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata.

IV

23. Kaebaja on taotlenud kaitsja määramist riigi õigusabi korras. Kohtule arusaadavalt

taotleb kaebaja riigi õigusabi enda esindamiseks halduskohtumenetluses (riigi õigusabi

seaduse (RÕS) § 4 lõike 3 punkt 5). Kuigi kaebaja riigi õigusabi taotlus on äärmiselt

lakooniline, peab kohus siiski võimalikuks taotluse sisuliselt lahendada. Kohtu hinnangul on

antud juhul võimalik hinnata, kas riigi õigusabi määramine on vajalik ja kas esineb mõni RÕS

§ 7 lõikes 1 nimetatud alus riigi õigusabi andmisest keeldumiseks.

24. RÕS § 6 lõike 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku

seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või

suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda

pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Samas ei ole kaebaja majanduslik

seisund ainuke riigi õigusabi saamise tingimus. RÕS § 7 lõike 1 punkt 1 sätestab, et riigi

õigusabi ei anta, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi.

25. Kohtu hinnangul on kaebaja võimeline ise oma õigusi kaitsma. Kaebaja on käesolevas

asjas esitanud iseseisvalt kaebuse, millest on arusaadavad kaebuse aluseks olevad asjaolud ja

kaebuse eesmärk. Seega on kohtu hinnangul kaebajal piisavad teadmised selleks, et teha enda

soovid ja taotlused kohtule vajalikul määral arusaadavaks. Lisaks märgib kohus, et kaebajale

riigi õigusabi mitteandmist toetab ka asjaolu, et halduskohtumenetluses kehtib

uurimisprintsiip, mille kohaselt on kohtul kohustus kaebajat vajadusel suunata ja abistada.

Kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust

tahtest. Kaebuse menetlemiseks vajalikud asjaolud ja õigusnormid ning asjakohase

kohtupraktika selgitab kohus välja enda initsiatiivil. Halduskohtus kohalduv uurimisprintsiip

kompenseerib kaebaja õigusalaste teadmiste puudumist.

26. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et riigi õigusabi andmine ei ole vajalik ega

põhjendatud ning kohus jätab riigi õigusabi taotluse RÕS § 7 lõike 1 punkti 1 alusel

rahuldamata.

V

27. Kaebaja on pidanud võimalikuks lahendada asi kompromissi sõlmimisega. Kuna kohus

tagastab kaebuse, puudub vajadus kaaluda poolte suunamist kompromissi sõlmimisele.

(allkirjastatud digitaalselt)