2-23-12378/58 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Margit Jäätma, Triin Uusen-Nacke

Määruse tegemise koht ja aeg

Tartu, 24. märts 2026

Tsiviilasja number

2-23-12378

Tsiviilasi

No-Prob Property OÜ hagi Enno Erstu vastu

kinnistusraamatu kannete muutmiseks vajalikke

tahteavaldusi andma kohustamiseks, kinnisasja

ühisomandi lõpetamiseks ning kasutuseelise ja viivise

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 29. detsembri 2025. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

No-Prob Property OÜ määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitaja (hageja): No-Prob Property OÜ

(registrikood

12885771),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Tauri Tigasson

Vastustaja (kostja): Enno Erstu

(isikukood

XXXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat

Kaarel Kais

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 29. detsembri 2025. a määrus muutmata ja No-Prob Property

OÜ määruskaebus rahuldamata.

2. Jätta määruskaebusega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada Riigikohtule määruskaebus 15 päeva jooksul alates käesoleva

määruse kättetoimetamisest, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot

(tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 178 lg 2).

Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või

tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Valgala OÜ esitas 30. augustil 2023 Tartu Maakohtule Enno Erstu (kostja) vastu hagi,

milles palus kohustada kostjat andma nõusolek Tartumaal Tartu linnas XXXXXXXXXXXX

asuva korteriomandi (korter) senise omanikukande kustutamiseks kinnistusraamatus ning

ühisomanikena Valgala OÜ ja kostja sisse kandmiseks, lõpetada korteri ühisomand ja jagada

kinnisasi, mõista kostjalt välja kasutuseelise hüvitis 200 eurot kuus alates 1. juunist 2023 kuni

rikkumise lõpetamiseni ja sellelt viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras.

Valgala OÜ ühinemise tõttu No-Prob Property OÜ-ga (endine ärinimi Mihkel Mereküla

Õigusbüroo osaühing) 3. oktoobril 2023 ja Valgala OÜ kustutamisega äriregistrist, astus

Valgala OÜ asemel menetlusse tema üldõigusjärglasena No-Prob Property OÜ (hageja).

2. Tartu Maakohus tegi kostja taotlusel 13. juunil 2024 osaotsuse, millega jättis rahuldamata

hageja nõude kohustada kostjat andma nõusolek kinnistusraamatus korteri senise

omanikukande kustutamiseks ning hageja ja kostja ühisomanikena kinnistusraamatusse

kandmiseks. Kohus avaldas, et menetlus jätkub osaotsusega lahendamata nõuete osas.

3. Tartu Ringkonnakohus tühistas 31. oktoobri 2024. a otsusega maakohtu osaotsuse ning tegi

uue otsuse, millega rahuldas hageja nõude kohustada kostjat andma nõusolek

kinnistusraamatus korteri senise omanikukande kustutamiseks ning hageja ja kostja

ühisomanikena sisse kandmiseks. Ringkonnakohus saatis asja tagasi maakohtule menetluse

jätkamiseks veel lahendamata nõuete osas.

4. Riigikohus tühistas 25. juuni 2025. a otsusega Tartu Ringkonnakohtu 31. oktoobri 2024. a

otsuse ja jättis jõusse Tartu Maakohtu 13. juuni 2024. a osaotsuse, muutes maakohtu otsuse

õiguslikke põhjendusi. Riigikohus jättis kinnistusraamatu kannete muutmiseks vajalikke

tahteavaldusi andma kohustamise nõudega seotud menetluskulud hageja kanda.

5. Tartu Maakohus jättis 3. novembri 2025. a määrusega rahuldamata hageja taotluse

tsiviilasja menetluse peatamiseks ning määras pooltele tähtaja menetluskulude nimekirja

esitamiseks.

6. Kostja esitas 17. novembril 2025 menetluskulude nimekirja ja taotluse menetluskulude

kindlaksmääramiseks.

Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskulud kõigis kohtuastmetes kokku 14

351 eurot 20 senti, sh lepingulise esindaja tasu õigusteenuse osutamise eest 13 996 eurot 20

senti (koos käibemaksuga), lepingulise esindaja transpordikulud seoses kohtuistungitel

osalemisega 255 eurot ja kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 100 eurot. Kostja

lepinguline esindaja on teinud tsiviilasja menetluses toiminguid ajakuluga kokku 76 tundi 36

minutit. Kostja esindaja taotleb tehtud toimingute eest tasu tunnitasu määraga 150 eurot,

millele lisandub käibemaks, v. a kohtuistungitele sõitmise aja eest ja kohtuistungitel osalemise

eest 50% sellest tunnitasust, s.o 75 eurot, millele lisandub käibemaks. Füüsilise isikuna ei saa

kostja kantud kuludelt maha arvata tasutud käibemaksu.

7. Hageja vaidles kostja lepingulise esindaja kulude hüvitamisele vastu. Hagejal on käesoleva

asja asjaolude ja kolmanda isiku poolt avaldatu pinnalt tekkinud põhjendatud kahtlus, et

kostjale ei ole menetluskulusid tekkinud. Hageja taotles, et kohus kohustaks kostjat esitama

menetluskulude tekkimist ja kandmist tõendavaid dokumente. Samuti leidis hageja, et

põhjendatud ei ole hüvitada kostjale lepingulise esindaja tasu ja kulusid koos käibemaksuga,

sest kostja ei ole kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa kuludelt

käibemaksu tagasi arvestada muul põhjusel. Kostja on menetluskulude nimekirjas üksnes

tõdenud fakti, et ta on füüsiline isik. Kostja lepingulise esindaja ajakulu osadele toimingutele

on ülemäärane ning sõidule kulutatud aja hüvitamisel ei saa lähtuda kostja nimetatud

tunnitasu määrast. Hageja palus arvestada ka seda, et mitmed toimingud on tehtud kostja

soovil, mitte kohtunõude täitmiseks.

MAAKOHTU SEISUKOHT

8. Maakohus jättis 29. detsembri 2025. a määrusega (parandatud 2. jaanuari 2026. a

määrusega) läbi vaatamata hageja hagi kostja vastu kinnisasja ühisomandi lõpetamise,

kasutuseeliste ja viivise nõudes. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda, määras kostja

menetluskulude rahaliseks suuruseks kõigis kohtuastmetes 11 935 eurot 60 senti ja mõistis

hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 11 935 eurot 60 senti, märkides, et hagejal tuleb

tasuda temalt kostja kasuks välja mõistetud menetluskuludelt viivist alates määruse

jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Maakohtu põhjenduste kohaselt tuleb osaotsusega lahendamata nõuete osas jätta hagi TsMS §

423 lg 2 alusel läbi vaatamata, kuna on ilmnenud, et hagiga ei ole võimalik hageja taotletavat

eesmärki saavutada. Hageja ei ole hagi tagasi võtnud. Osaotsusega lahendamata nõuetega

seotud menetluskulud tuleb jätta TsMS § 168 lg 2 alusel hageja kanda. Riigikohtu 25. juuni

2025. a otsusega jäeti ka osaotsuse esemeks olnud nõudega seotud menetluskulud kõigis

kohtuastmetes hageja kanda. Kostja põhjendatud menetluskuluks saab lugeda

kassatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu 100 eurot. Riigilõivu on tasutud seaduses ettenähtud

määras. Kostja lepingulise esindaja tasu ja kulud saab lugeda põhjendatuks osaliselt.

Põhjendatud ei ole hageja taotlus nõuda kostjalt lepingulise esindaja kulude tekkimist ja

kandmist tõendavad dokumendid. TsMS § 176 lg 6 näeb ette, et kohus võib menetlusosalisele

anda tähtaja hüvitatavate menetluskulude täpsustamiseks või kohustada teda esitama

menetluskulusid tõendavaid dokumente. Kohtu nõudmiseta ei pea menetluskulusid tõendavaid

dokumente esitama. Riigikohus on leidnud, et lepingulise esindaja kulude väljamõistmise

tingimuseks ei ole see, et menetlusosalised on need kulud kandnud ja kui menetlusosalise

lepinguliseks esindajaks on TsMS § 218 lg 1 p 1 järgi vandeadvokaat, siis võib eeldada, et

menetlusosalisel on õigusteenuse eest tasumise kohustus, sellisel juhul saab kohus

õigusabikulude hüvitamise otsustada ilma TsMS § 176 lg 6 esimest lauset kohaldamata

(RKTKm 01.12.2015, 3-2-1-154-15, p 11). Kostjat esindas vandeadvokaat ja saab eeldada, et

kostjal on õigusteenuse eest tasumise kohustus, mistõttu et ei ole vaja nõuda kostjalt

lepingulise esindaja kulude tekkimist ega kandmist tõendavaid dokumente.

Kohus nõustus hagejaga, et kostja esindaja ajakulu seoses kohtuistungitele sõitmisega ei ole

põhjendatud hüvitada tunnitasu alusel 75 eurot tunnis, millele lisandub käibemaks.

Lepingulise esindaja sõidukulude hüvitamisel ja sõidule kulutatud aja eest tasu määramisel

tuleb analoogia korras lähtuda justiitsministri 26. juuli 2016. a määrusega nr 16 kehtestatud

advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korrast (RKTKm 29.09.2021,

2-14-63261, p 12). Korra § 151 lg 1 p 4 alusel luges kohus põhjendatuks kostja lepingulise

esindaja tasu neljal korral kohtuistungile sõitmise eest kokku summas 120 eurot.

Menetluskulude nimekirja kohaselt oli kostja lepingulise esindaja ajakulu kõikidele

toimingutele, sh kohtuistungitele sõiduks ja kohtuistungitel osalemiseks 76 tundi 36 minutit.

Kohus vähendas ajakulu istungitele sõiduks kulunud aja 10 tunni 48 minuti võrra.

Kohus leidis, et arvestades menetluse asjaolusid, saab lugeda menetluskulude nimekirjas

märgitud kostja esindaja toimingud vajalikuks ja põhjendatuks. Kohus nõustus hagejaga, et

osaliselt on nende toimingute ajakulu ebamõistlikult suur ega kuulu täies ulatuses

hüvitamisele. Maakohus luges põhjendatuks kostja esindaja ajakulu kõikides kohtuastmes

tehtud toimingutele 62 tunni 36 minuti ulatuses. Arvestades asja keerukust ja kostja

lepingulise esindaja kvalifikatsiooni, saab lugeda põhjendatuks kostja esindaja tunnitasu

määra 150 eurot, millele lisandub käibemaks. Seega luges kohus põhjendatuks kostja

lepingulise esindaja tasu ilma käibemaksuta kokku 9390 eurot (ilma käibemaksuta) ning neljal

korral kohtuistungile sõitmise eest kokku 120 eurot. Seega on põhjendatud kostja lepingulise

esindaja tasu ilma käibemaksuta kokku 9510 eurot.

TsMS § 174 lg 10 kohaselt peab menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks

menetlusosaline kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel

tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kostja on menetluskulude nimekirjas

kinnitanud, et füüsilise isikuna ei saa ta menetluskuludelt käibemaksu maha arvata. Maakohus

nõustus hagejaga selles, et kostja kinnitus sellises sõnastuses on ebaõnnestunud ega vasta

päris TsMS § 174 lg-s 10 nõutud sõnastusele. Samas vastavalt käibemaksuseaduse (KMS) § 3

lg-le 1 on käibemaksukohuslane ettevõtlusega tegelev isik. Kohus kontrollis äriregistrist, et

kostja ei ole seotud ühegi äriühinguga ega ole registreeritud ka füüsilisest isikust ettevõtjana,

mistõttu saab eeldada, et kostja ei ole käibemaksukohustuslane. Seega on TsMS § 174 lg 10

kohaselt kostja menetluskulud hüvitatavad koos käibemaksuga.

Kostja taotleb lepingulise esindaja tasult käibemaksu kulu tekkimise ajal kehtivas määras,

lepingulise esindaja tasu koos käibemaksuga on kokku 11 580 eurot 60 senti. Kohus leidis, et

põhjendatud ja hüvitatavaks menetluskuluks saab lugeda sõidukulud seoses neljal korral

Tallinnast Tartusse kohtuistungitele sõitmisega kokku 255 eurot.

MÄÄRUSKAEBUS

9. Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu

määruse osas, millega määrati kindlaks kostja menetluskulud kõigis kohtuastmetes kokku 11

935 eurot 60 senti ning mõisteti hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 11 935 eurot 60

senti. Hageja palub kohustada kostjat esitama menetluskulude tekkimist ja kandmist

tõendavaid dokumente ning kui nendest nähtub, et kostjale ei ole menetluskulusid tekkinud,

siis palub hageja teha tühistatud osas uue määruse, millega jätta kostja taotlus menetluskulude

kindlaksmääramiseks rahuldamata. Alternatiivselt palub hageja rahuldada kostja taotluse

menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt ning määrata kindlaks kostja menetluskulud

9510 eurot ning mõista hagejalt kostja kasuks välja 9510 eurot. Hageja palub jätta

menetluskulude kindlaksmääramisel tekkinud menetluskulud poolte endi kanda.

Arvestades Riigikohtu suuniseid saab eeldada, et kostjal on õigusteenuse eest tasumise

kohustus, kuid see ei tähenda, et tegelik olukord on see, mida eeldatakse. Seda näiteks

olukordades, kus kliendileping kostja esindamiseks on sõlmitud kolmanda isikuga või, kui

kliendileping on küll sõlmitud mh kostjaga, kuid kolmepoolse kokkuleppe alusel tasub kostja

esindamisega seotud kulusid kolmas isik. Hagejal on kaasuse asjaolude ja kolmanda isiku

poolt avaldatud asjaolude pinnalt tekkinud põhjendatud kahtlus, et kostjale ei ole

menetluskulusid tekkinud. Kuivõrd hagejal ei ole ligipääsu kostja esindaja advokaadibüroo

raamatupidamisele, sh arvetele, siis hageja ei saa iseseisvalt kontrollida kolmanda isiku poolt

avaldatut. Kuivõrd maakohus ei kohustanud kostjat esitama menetluskulude tekkimist

tõendavaid dokumente, ei saanud hageja kontrollida tegelikku olukorda ja kolmanda isiku

väidet. Maakohus võttis hagejalt ära võimaluse oma vastuväidet tõendada. Kui dokumendid

välja nõuda ja selgub, et kostjale ei ole menetluskulusid tekkinud, siis jääks kostja taotlus

menetluskulude hüvitamiseks rahuldamata. Kohus oleks pidanud hageja vastuväidet

kontrollima, mitte lähtuma üksnes Riigikohtu suunistest tulenevast eeldusest. Maakohus

rikkus seeläbi oluliselt menetlusõigust.

Kostja ei andnud TsMS § 174 lg 10 kohast kinnitust, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või

ei saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada muul põhjusel. Seega ei tohtinud maakohus

mõista menetluskulusid välja koos käibemaksuga. Hagejale teadaolevalt oli teenuse tellija

kolmas isik, mitte kostja. Maakohus rikkus menetluskulusid koos käibemaksuga välja mõistes

oluliselt menetlusõigust. Kui hageja peaks kostja menetluskulud hüvitama ilma käibemaksuta,

siis oleks menetluskulude suurus 9510 eurot.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

10. Kostja palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.

Hageja väide kahtluse kohta, et kostja ei ole tegelikkuses menetluskulusid kandnud, on

pahauskne. Hageja ei ole selgitanud, millele tema kahtlus tugineb või kes on see kolmas isik,

kes on hagejale avaldanud asjaolusid, mis annavad alust hageja poolt väidetavaks kahtluseks

või millised on need kolmanda isiku poolt väidetavalt hagejale avaldatud asjaolud. Kostja

lepinguline esindaja, kes on ühtlasi kostjat esindava advokaadibüroo juhatuse liige ja omanik,

kinnitab, et kõigi kostja poolt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjas nimetatud kostja

toimingute ja muude käesoleva tsiviilasja kulude eest on kostjat esindav advokaadibüroo

esitanud arve kostjale kui kliendilepingu teisele poolele ning kostja on kõik esitatud arved

tasunud.

Hageja seisukoht, mille kohaselt peaks käibemaksukohustuslaseks mitteolev menetlusosaline

TsMS § 174 lg-st 10 tulenevalt kulude käibemaksuosa hüvitamiseks kinnitama midagi

täiendavalt sellele, et ta ei ole käibemaksukohustuslane, on ebaõige. Füüsiline isik ei saa Eesti

õiguses käibemaksukohustuslane olla ja seega on füüsilise isiku puhul piisav kinnitus, et ta ei

saa tasutud (õigusabi)kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kostja menetluskulude nimekirjas

esitatud kinnituse sõnastus on piisav ja tavapärane.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

11. Ringkonnakohus jätab määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata

(TsMS § 657 lg 1 p 1, § 659).

12. Hageja vaidlustab maakohtu määruse seetõttu, et maakohus ei tuvastanud kostjal

menetluskulude tekkimist ja mõistis kostja menetluskulud välja koos käibemaksuga.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus määras kostja menetluskulud kindlaks vastavalt TsMS §

174 lg 1 esimesele lausele menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses

ega rikkunud materiaal- ja menetlusõiguse norme. Hageja väited ei anna alust teistsuguseks

järelduseks.

13. Kohus määrab TsMS § 174 lg 1 teise lause järgi menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks, võttes aluseks menetluskulude nimekirja, milles on detailset näidatud kulude

koosseis (TsMS § 176 lg 1 esimene lause) või tsiviilasja materjalid. Kohus võib TsMS § 176

lg 6 järgi anda menetlusosalisele tähtaja hüvitatavate menetluskulude täpsustamiseks või

kohustada teda esitama menetluskulusid tõendavaid dokumente. Kohtu nõudmiseta ei pea

menetluskulusid tõendavaid dokumente esitama. Õiguskirjanduses ja kohtupraktikas on

leitud, et kui vastaspool taotleb kuludokumentide esitamist, peab kohus kas need dokumendid

välja nõudma või põhjendama määruses, miks ta seda vajalikuks ei pidanud (vt

Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad V. Kõve jt. Tallinn

2017, § 176 komm 3.6.2.b; RKTKm 18.10.2016, 3-2-1-81-16, p 15).

Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus menetlusõigust sellega, kui jättis

rahuldamata hageja taotluse kohustada kostjat esitama menetluskulude tekkimist ja kandmist

tõendavaid dokumente. Hageja esitas määruskaebuses korduva taotluse, ringkonnakohus ei

pea vajalikuks nõuda kostjalt kuludokumentide esitamist.

Ringkonnakohtu hinnangul põhjendas maakohus määruse p-s 13.2.2 piisavalt, miks ta ei pea

vajalikuks nõuda hageja taotlusele vaatamata kostjalt kuludokumentide esitamist.

Kostjat esindas kogu tsiviilasja menetluses vandeadvokaat Kaarel Kais, kelle esindusõiguse

olemasolu TsMS § 226 lg 1 kolmanda lause järgi eeldatakse. Maakohus on Riigikohtu

seisukohtadele tuginedes õigesti märkinud, et lepingulise esindaja kulude väljamõistmise

tingimuseks ei ole asjaolu, et menetlusosalised on need kulud kandnud (RKTKm 03.06.2013,

3-2-1-65-13, p 18) ja kui menetlusosalise lepinguliseks esindajaks on TsMS § 218 lg 1 p 1

järgi vandeadvokaat, siis võib eeldada, et menetlusosalisel on õigusteenuse eest tasumise

kohustus, ning sellisel juhul saab kohus õigusabikulude hüvitamise otsustada ilma TsMS §

176 lg 6 esimest lauset kohaldamata (RKTKm 01.12.2015, 3-2-1-154-15, p 11).

Hageja märgib üldsõnaliselt, et tal on käesoleva vaidluse asjaolude ja kolmanda isiku poolt

avaldatud asjaolude pinnalt tekkinud põhjendatud kahtlus, et kostjale tegelikkuses ei ole

menetluskulusid tekkinud. Hageja ei too välja konkreetseid asjaolusid, mis annaksid alust

kahelda kostjal esindajakulude tasumise kohustuse tekkimises. Kostja lepinguline esindaja

kinnitab, et kostjat esindav advokaadibüroo on esitanud kõigi kostja menetluskulude eest arve

kostjale kui kliendilepingu teisele poolele ning kostja on kõik esitatud arved tasunud.

14. TsMS § 174 lg 10 kohaselt peab menetlusosaline menetluskuludelt arvestatava

käibemaksu hüvitamiseks kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul

põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada.

Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus menetlusõigust ka sellega, kui luges

menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks piisavaks kostja kinnituse, et kostja

füüsilise isikuna ei saa kantud kuludelt maha arvata tasutud käibemaksu. Maakohus on ka

kontrollinud, et kostja eelduslikult ei ole käibemaksukohustuslane. Ringkonnakohus

kontrollis, et kostja ei ole registreeritud käibemaksukohustuslasena.

15. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS §

178 lg 4). Seega jäävad määruskaebusega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)