3-25-2461/7 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Ene Andresen

Otsuse tegemise aeg ja koht

24. märts 2026, Tartu

Haldusasja number

3-25-2461

Haldusasi

X-i kaebus Tartu Vangla 20. juuni 2025. a

distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja ja 24. juuli 2025.

a vaideotsuse tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja X

Vastustaja Tartu Vangla, esindaja Tiiu Miller

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde Tartu Vangla direktori 16. septembri 2024. a käskkiri

nr 1-1/24/47 Tartu Vangla kodukorra kinnitamise kohta koos digitaalallkirja

kinnituslehega, kuid ilma käskkirja lisata.

2. Jätta X-i kaebus rahuldamata.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

4. Jätta kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 20 eurot Eesti Vabariigi kanda.

5. Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 23. aprillil 2026

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem

kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida.

Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

3-25-2461

2(7)

3-25-2461

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla tunnistas 20. juuni 2025. a käskkirjaga nr 2-25/1-3/178 kinnipeetava X-i

süüdi vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 nõuete ja Tartu Vangla kodukorra p 4.2 rikkumises.

Käskkirja kohaselt seisnesid X-i rikkumised selles, et ta ei olnud kahel päeval korrektselt

riietatud ega allunud ametnike korraldustele: 20. mail 2025 andis valvur X-ile hommikuse

loenduse ajal korralduse särk selga panna, kuid ta keeldus korraldusele allumast; 22. mail

2025 ei olnud X-il jalutuskäigu ajal särki seljas ning ta ei allunud valvuri korraldusele särk

selga panna. Käskkirjaga määrati X-ile kummagi rikkumise eest distsiplinaarkaristuseks

kaheks ööpäevaks kartserisse paigutamine (kokku neli ööpäeva).

2. X esitas 28. juunil 2025 Tartu Vangla 20. juuni 2025. a käskkirja peale vaide, mille Tartu

Vangla jättis 24. juuli 2025. a vaideotsusega nr 1-8/2-25/154-2 rahuldamata.

3. X esitas 24. juulil 2025 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Tartu Vangla 20. juuni

2025. a käskkirja ja 24. juuli 2025. a vaideotsuse tühistamist.

4. Kohus võttis 2. veebruari 2026. a määrusega kaebuse menetlusse.

5. Tartu Vangla esitas 27. veebruaril 2026 vastuse kaebusele, milles palub jätta kaebuse

rahuldamata.

6. Kohus määras 3. märtsi 2026. a määrusega asja läbivaatamise vormiks kirjaliku

menetluse, määras menetlusosalistele täiendavate taotluste ja menetlusdokumentide

esitamiseks tähtajad ning tegi neile teatavaks kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aja.

7. Kaebaja esitas 7. märtsil 2026 kohtule täiendavad seisukohad.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

8. Kaebaja põhjendab kaebust kokkuvõtlikult järgmiselt.

8.1. Talle ei ole füüsilise tervise osas tervisekontrolli tehtud ning tema vaimse tervise häired

on üksikvangistuses viibides süvenenud. Tartu Vanglas määratakse üksikvangistuse

karistused ilma meditsiinilise kontrollita ning psüühikahäirega isiku kartserisse paigutamisel

ei küsita meditsiiniosakonna ega psühhiaatri arvamust. Meditsiinitöötaja oleks pidanud

kindlaks tegema, kas kaebaja karistamine on tema terviseseisundit arvestades

proportsionaalne. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt on psüühikahäirega isiku

kartserisse paigutamine õigusvastane. Psüühikahäirega kinnipeetavaid ei tohiks

üksikvangistuses hoida, kuna see tekitab rohkem kannatusi ning süvendab nende vaimse

tervise probleeme.

8.2. Kaebajale määratud distsiplinaarkaristus ei ole proportsionaalne. Loenduseks mitte

valmisolek või palava ilmaga särgi seljast äravõtmine ei ole sedavõrd rasked rikkumised, et

vältimatult oleks vaja kohaldada kõige karmimat meedet. Vastustaja tegi karistuse määramisel

kaalutlusvigu ning ei argumenteerinud põhjalikult, et miks oli vaja kohaldada kõige karmimat

karistusmeedet.

8.3. Arvestades seda, et käskkirja andmisest on möödunud kaheksa kuud ja karistust pole

enam võimalik täitmisele pöörata, tuleks haldusasjas menetlus lõpetada või kaebus rahuldada.

3(7)

3-25-2461

9. Vastustaja seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.

9.1. Kaebaja ei ole distsiplinaarmenetluse ega vaidemenetluse käigus valvurite ettekannetes

esitatud elulistele asjaoludele vastu vaielnud. Vastavasisulisi vastuväiteid ei nähtu ka kohtule

esitatud kaebusest. Valvurite ettekannetega on rikkumiste toimepanemine piisaval määral

tõendatud.

9.2. Kaebajal oli karistuse määramise ajal 15 kehtivat distsiplinaarkaristust. Nende hulgas on

ka samalaadseid rikkumisi. Varasemad karistused ei ole kaebajale mõju avaldanud – ta on

jätkanud distsipliinirikkumiste toimepanemist. Seega ei saa kaebajale määratud karistusi

pidada ebaproportsionaalseks.

9.3. Kehtiv õigus ei sea psüühikahäiretega inimestele karistuse liigi või määra valikul

piiranguid. Samuti ei näe kehtiv õigus vanglale ette kohustust viia enne distsiplinaarkaristuse

määramist läbi kinnipeetava arstlik kontroll või küsida tervishoiutöötaja seisukohta. Kui

kaebaja tervislikus seisundis esineb selliseid asjaolusid, mis välistaksid tema kartserisse

paigutamise või nõuaksid karistuse täitmiseks tavapärasest erinevaid tingimusi, siis

lahendatakse see karistuse täitmise käigus. Sellised asjaolud ei mõjuta karistuse määramise

käskkirja õiguspärasust.

9.4. Kaebaja argument, et psüühikahäirega isiku kartserisse paigutamisel ei küsita

meditsiiniosakonna arvamust ega seisukohta, puudutab käskkirja täitmist ning ei ole seetõttu

käskkirja õiguspärasuse seisukohalt asjakohane. Haldusakti täitmisele pööramine ja selle

alusel toimingute tegemine ei mõjuta haldusakti õiguspärasust. Kui kaebaja on seisukohal, et

temale määratud karistust ei oleks tohtinud tervisest tulenevalt täitmisele pöörata, puudutab

see väide haldusakti täitmist. Kaebajale määratud distsiplinaarkaristusi ei ole täitmisele

pööratud. Kuna karistuste määramisest on möödunud üle kaheksa kuu, ei ole vanglal enam

võimalik neid karistusi täitmisele pöörata (VangS § 65 lg 6). Sellises olukorras ei ole kaebaja

argument, et teda kui psüühikahäirega kinnipeetavat ei tohiks kartserisse paigutada,

asjakohane.

KOHTU PÕHJENDUSED

10. Kaebaja on esitanud kohtule Tartu Vangla 20. juuni 2025. a käskkirja nr 2-25/1-3/178 ja

24. juuli 2025. a vaideotsuse nr 1-8/2-25/154-2 peale tühistamiskaebuse. Asjas on vaidlus

kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise õiguspärasuse üle.

11. Vastustaja on kohtumenetluse käigus esile toonud, et kaebajale 20. juuni 2025. a

käskkirjaga määratud karistusi ei ole täitmisele pööratud ning seda ei tehta ka edaspidi.

Kohtu hinnangul ei mõjuta vaidlusaluse distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja täitmisele

pööramata jätmine tühistamiskaebuse lubatavust, sest selline käskkiri võib avaldada

kinnipeetava õigustele mõju ka pärast käskkirja täitmisele pööramise tähtaja möödumist (vt nt

Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-10-17, p 13). Vaatamata kaebaja 7. märtsi

2026. a avalduses esitatud seisukohale, et haldusasjas tuleks menetlus haldusakti kehtetuks

muutumise tõttu lõpetada, nähtub samast avaldusest kaebaja selge soov, et kohus kaebuse

rahuldaks. Seetõttu leiab kohus, et tühistamiskaebus vastab jätkuvalt kaebaja tahtele.

4(7)

3-25-2461

12. Vaidlustatud käskkirja kohaselt pani kaebaja kahel päeval toime kaks

distsiplinaarrikkumist: ta ei olnud korrektselt riietatud ega allunud ametnike korraldustele. 20.

mail 2025 andis valvur kaebajale hommikuse loenduse ajal korralduse särk selga panna, aga

kaebaja keeldus korraldusele allumast. 22. mail 2025 ei olnud kaebajal jalutuskäigu ajal särki

seljas ning ta ei allunud valvuri korraldusele särk selga panna.

12.1. VangS § 67 p 1 sätestab, et kinnipeetav on kohustatud vanglas julgeoleku tagamiseks

täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele

korraldustele.

Tartu Vangla direktor kinnitas 16. septembri 2024. a käskkirjaga nr 1-1/24/47 Tartu Vangla

kodukorra. Kohus küsis nimetatud käskkirja Tartu Vanglalt välja ning võtab selle koos

digitaalallkirja kinnituslehega asja materjalide juurde. Toimiku ülevaatlikkuse huvides ei võta

kohus asja materjalide juurde käskkirja lisaks olevat Tartu Vangla kodukorra tervikteksti.

Tartu Vangla kodukorra p 4.2 kohaselt on kinnipeetav kohustatud väljaspool enda elukambrit

kandma vangla riietust ja olema korrektselt riietatuna. Tartu Vangla kodukorra p 6.2 esimene

lause näeb ette, et loenduse ajal on kinnipeetav kohustatud vanglaametniku kambrisse

sisenemisel püsti tõusma ning seisma korrektselt riietatuna oma korrastatud voodi kõrval või

vanglaametniku korraldusel mujal. Sama sätte teises lauses on täpsustatud, et kinnipeetav on

kohustatud kandma loenduse ajal vangla riietust.

12.2. Kaebaja ei ole distsiplinaarkaristuste määramise õiguslikke aluseid kahtluse alla

seadnud. Seepärast ei pea kohus vajalikuks loenduse ja jalutuskäigu ajal särgi kandmise

kohustuse õiguslikku regulatsiooni põhjalikumalt selgitada (vt VangS § 46 lg-d 1 ja 3 ning

justiitsministri 30. novembri 2000. a määrusega nr 72 vastu võetud „Vangla sisekorraeeskirja“

§ 83 lg 4).

12.3. Kaebaja ei ole vaides ega kaebuses talle 20. juuni 2025. a käskkirjas ette heidetud

rikkumistele vastu vaielnud. Seepärast ei näe kohus alust kahelda, et valvurite 20. mai 2025. a

ja 22. mai 2025. a ettekannetes esitatud asjaolud on tõesed (dtl 28–29). Vaidlustatud

käskkirjas on kaebajale distsiplinaarkaristuste määramisel tuginetud nimetatud ettekannetes

esitatud asjaoludele. Asjaoludest nähtuvalt ei olnud kaebaja kummagi intsidendi ajal

korrektselt riietatud ning ta ei allunud kummalgi korral valvuri korraldustele. Miski ei osuta

sellele, et kaebaja käitumine poleks mõlema intsidendi osas süüline. Tegemist on kahe erineva

distsiplinaarsüüteoga, sest intsidendid toimusid erinevatel päevadel ning korraldused anti

erinevates olukordades. Seetõttu on vastustaja asunud põhjendatult seisukohale, et kaebaja

rikkus süüliselt VangS § 67 p-s 1 ning Tartu Vangla kodukorra p-s 4.2 nimetatud kohustusi

ning pani toime distsiplinaarrikkumised. Kuna kaebaja rikkus 20. mail 2025 korrektselt

riietumise kohustust loenduse ajal ning asja materjalidest ei nähtu, et loendus oleks toimunud

väljaspool kaebaja kambrit, tulnuks vaidlustatud käskkirjas tugineda ka Tartu Vangla

kodukorra p-le 6.2. Nimetatud minetus ei tingi aga käskkirja tühistamist, sest kohane õiguslik

alus on olemas, käskkirjas märgitud õiguslik alus on valdavas osas korrektne ning õigusliku

aluse otsimine ei ole kandunud lubamatus ulatuses üle kohtumenetlusse (vt nt Riigikohtu

halduskolleegiumi otsus nr 3-20-1548/31, p-d 14–16).

13. Kaebaja on seisukohal, et psüühikahäirega isikut ei tohi kartserisse paigutada. Kaebaja

pole siiski otsesõnu väitnud, et vangla ei tohtinud talle tema tervisliku seisundi tõttu

kartserikaristust määrata. Küll aga on ta väitnud, et meditsiinitöötaja oleks pidanud kindlaks

tegema, kas kaebaja karistamine on tema terviseseisundit arvestades proportsionaalne.

5(7)

3-25-2461

Kaebaja vastavad avaldused on jäänud abstraktseks ja paljasõnaliseks. Kaebaja ei ole esitanud

oma tervisliku seisundi kohta ühtegi täpsustust. Kohus märgib siiski vastusena kaebuse

väidetele järgmist.

Distsiplinaarkaristuse kandmine ei või ohustada kinnipeetava elu ega kahjustada tema tervist

(põhiseaduse (PS) § 16 ja § 28 lg 1). Samuti ei või distsiplinaarkaristus olla

ebaproportsionaalne ega alandada kinnipeetava väärikust (PS § 11 ja § 18 lg 1). Kui

distsiplinaarkaristuse määramise ajal on ilmne, et kinnipeetava tervislik seisund ei võimalda

tal teatud liiki karistust kanda, on distsiplinaarkaristuse määramine inimväärikuse alandamise

või ebaproportsionaalsuse tõttu õigusvastane (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-

19-2164/40, p 13; psüühikahäirega kinnipeetavale kartserikaristuse määramise kohta vt nt

Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus asjas Keenan vs. Ühendkuningriigid, nr 27229/95, p-d 109–

116). Praeguses asjas ei osuta miski sellele, et kaebaja tervislik seisund ei oleks võimaldanud

talle karsterikaristusi määrata.

Kehtiv õigus ei sätesta vanglale kohustust küsida enne kartserikaristuse määramist

tervishoiutöötaja arvamust kinnipeetava tervisliku seisundi või karistamise lubatavuse kohta.

VangS § 52 lg 2 kohaselt on tervishoiutöötaja kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate

terviseseisundit. Samuti on kinnipeetavale tagatud ööpäevaringse vältimatu abi kättesaadavus

(VangS § 53 lg 1). Kui kinnipeetav leiab, et talle ei tohi tema tervise tõttu

distsiplinaarkaristust määrata, on tal võimalik pöörduda tervishoiutöötaja poole või esitada

oma vastuväited ärakuulamise käigus. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks

tervishoiutöötaja poole pöördunud või juhtinud distsiplinaarmenetluse käigus vangla

tähelepanu oma tervislikule seisundile.

Kaebaja väide, et tema vaimse tervise häired on üksikvangistuses viibides süvenenud, ei ole

asjassepuutuv, sest vaidlustatud käskkirja ei ole täidetud.

Seega ei anna kaebaja tervislik seisund käskkirja tühistamiseks alust.

14. Kohtu hinnangul ei ole kaebajale määratud karistus ka muudel põhjustel

ebaproportsionaalne.

Vastustaja on kaebajale distsiplinaarkaristuse määramisel

kaalutlusõigust nõuetekohaselt teostanud ning nii karistuse liik kui ka määr on

proportsionaalsed. Vastustaja kaalutlused on arusaadavad ja asjakohased. Kaebaja ei ole vastu

vaielnud käskkirjas väidetule, et ta on pannud varem toime samalaadseid rikkumisi ning tal

oli käskkirja andmise ajal 15 kehtivat distsiplinaarkaristust. Erinevalt kaebaja väidetust ei

heidetud talle ette üksnes korrektselt riietumata jätmist, vaid ka vanglateenistuse ametnike

seaduslikele korraldustele allumata jätmist. Vaidlustatud käskkirjas on veenvalt põhjendatud,

miks on vanglateenistujate korraldusele allumata jätmine käsitatav raske rikkumisena. Samuti

on seal nõuetekohaselt kaalutud karistuse mõõdukust. Kaebajale määrati kartserikaristused

põhjusel, et varem määratud karistused polnud talle vajalikku mõju avaldanud. Arvestades, et

maksimumkaristuseks olnuks 14 ööpäeva üksikvangistust, kuid kaebajale määrati mõlema

rikkumise eest kaks ööpäeva kartseris ehk kokku neli ööpäeva, ei ole see karistus ülemäärane.

15. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et vangla oleks teinud distsiplinaarmenetluse

läbiviimisel vigu, mis tingiksid vaidlusaluse käskkirja tühistamise. Nii käskkirja kui ka

vaideotsuse on teinud pädev ametnik (VSkE § 17 lg 1 ja § 12 lg 21) ning distsiplinaarkaristus

määrati tähtaegselt (VangS § 64 lg 41). Kaebajat teavitati distsiplinaarrikkumistest (dtl 14),

talle esitati distsiplinaarmenetluse protokoll tutvumiseks (dtl 11) ning talle tagati mõlema

nimetatud menetlustoiminguga võimalus esitada distsiplinaarmenetluse käigus juhtumite

6(7)

3-25-2461

kohta omapoolsed selgitused (dtl 11 ja 13). Käskkirjas on esitatud nõuetekohased

põhjendused.

16. Kokkuvõttes leiab kohus, et Tartu Vangla 20. juuni 2025. a käskkiri nr 2-25/1-3/178 on

õiguspärane ning kaebaja väiteid ei anna alust selle tühistamiseks. Kuna kaebusest nähtuvalt

taotleb kaebaja Tartu Vangla 24. juuli 2025. a vaideotsuse nr 1-8/2-25/154-2 tühistamist

õigusselguse huvides, ei ole alust ka vaideotsuse tühistamiseks. Kohus jätab kaebuse

rahuldamata.

17. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, jäävad kaebaja võimalikud menetluskulud tema enda

kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud. Seepärast jäävad

tema võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

18. Kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv jääb menetlusabina riigi kanda (HKMS

§ 118 lg 3).

19. Kohus asendab avaldatavas otsuses kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

Ene Andresen

7(7)