2-23-145968/13 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Anneli Roonet

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

23. märts 2026, Tartu kohtumaja, Kalevi 1, Tartu

Tsiviilasja number

2-23-145968

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ hagi L.Z-i vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

2514,98 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja B2 Impact OÜ (registrikood 11542046),

lepinguline esindaja Anzhela Ternikova

Kostja L.Z (isikukood XXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada osaliselt B2 Impact OÜ (registrikood 11542046) hagi L.Z-i (isikukood

XXX) vastu.

2. Välja mõista L.Z-ilt B2 Impact OÜ kasuks 1684,28 eurot, s.o põhinõue.

3. Jätta rahuldamata B2 Impact OÜ hagi L.Z-i vastu 830,70 euro väljamõistmiseks,

sealhulgas põhinõue 270,61 eurot, viivisenõue 446,38 eurot, intressinõue 78,71 eurot

ja võla sissenõudmiskulude nõue 35 eurot.

4. Jätta menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse

edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse

peale esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse

apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima.

Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

1 (10)

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud

1. B2 Impact OÜ (endise nimega OK Incure OÜ, hageja) esitas 14.11.2023 maksekäsu

kiirmenetluse avalduse L.Z-i (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Pärnu Maakohus

lõpetas maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks

hagimenetluses. Hageja esitas Tartu Maakohtule hagi 04.03.2024. Hageja palub kostjalt

hageja kasuks välja mõista 2514,98 eurot, millest põhinõue on 1954,89 eurot, intress on 78,71

eurot, viivis on 446,38 eurot ja sissenõudmiskulud on 35 eurot. Hageja palub jätta

menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid IPF Digital AS (krediidiandja) ja kostja 15.12.2022

krediidikontolepingu nr 5591161, mille kohaselt võimaldas krediidiandja kostjale

krediidilimiidi 2000 eurot kasutamist. Krediidiandja tegi perioodil 15.12.2022–02.04.2023

kostja arvelduskontole väljamakseid kokku 2088,85 eurot. Kostja tegi tagasimakseid summas

133,96 eurot ja viimase tagasimakse tegi kostja 30.06.2023 summas 20,33 eurot. Kostja

hilines järgmiste kolme üksteisele järgneva maksega: 58,38 euro maksetähtpäev oli

16.05.2023; 73,86 euro maksetähtpäev oli 14.06.2023 ja 73,86 euro maksetähtpäev oli

14.07.2023. Krediidiandja saatis kostjale lepingu ülesütlemise teate 17.07.2023 lepingu

ülesütlemise teate ja andis kostjale täiendava tähtaja kuni 06.08.2023 võlgnevuse tasumiseks.

Leping loeti üles öelduks 07.08.2023. Pärast lepingu lõppemist ei ole kostja tagasimakseid

teinud. Põhivõla suurus on 1954,89 eurot (2088,85-133,96 eurot). Lepingust tulenevalt on

intressimäär 39,72% aastas. Perioodi eest 01.07.2023–06.08.2023 on intress 78,71 eurot.

Hageja arvestab viivist intressiga võrdses määras. Perioodil 07.08.2023–03.03.2024 on viivis

446,38 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista pärast lepingu lõppemist tekkinud

sissenõudmiskulud 35 eurot. Sissenõudmiskulud on kujunenud järgmiselt: 14.08.2023

saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 25 eurot, 04.09.2023 saadetud meeldetuletuskiri

maksumusega 5 eurot, 09.10.2023 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot. Lepingu

krediidi kulukuse määr oli 48,62% aastas, mis on arvestatud eeldusel, et kogu krediit võetakse

viivitamata kasutusse ja makstakse tagasi 12 kuu jooksul võrdsete osamaksetega.

Hageja asus hagis seisukohale, et krediidiandja järgis kostjaga lepingu sõlmimisel

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja omandas teabe kostja varalise seisundi

kohta laenutaotluses esitatud andmete ja kostja arvelduskonto väljavõtte alusel. Kostja avaldas

enda sissetuleku suuruseks 1000 eurot kuus ja majapidamiskulude suuruseks 40 eurot. Kostja

arvelduskontolt nähtus kolme kuu keskmine sissetulek 285,45 eurot. Krediidiandja ei

tuvastanud finantskohustusi. Krediidiandja arvestas kostja majapidamiskuludeks 200 eurot.

Vaba raha jäägiks kujunes 5 eurot. Krediidiandjale tehtava tagasimakse suuruseks oli 77

eurot. Esialgne võlausaldaja loovutas kostja vastased nõuded hagejale.

Kostja vastuväited

2. Kostjale toimetati hagiavaldus koos lisadega ja hagi menetlusse võtmise kohtumäärus kätte

15.04.2024 (TsMS § 3111 lg 5 alusel). Kohus kohustas kostjat esitama kirjaliku vastuse

2 (10)

hagiavaldusele 14 päeva jooksul alates hagiavalduse ja menetlusse võtmise määruse

kättetoimetamisest. Hagile vastamise tähtpäev saabus 29.04.2024. Kostja hagile ei vastanud.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

3. Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.

4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 sätestab, et kohus menetleb hagi oma

õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse

seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga

ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos

kõrvalnõuetega 7000 eurole. Eeltoodut arvestades menetleb kohus hagiavaldust

lihtmenetluses. Kohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei

nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei

arvesta (RKTKo 04.05.2016, 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba

kohtuotsuse edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib

kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse, st kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt

ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või

on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

5. Kostja hagile ei vastanud. Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus

(TsMS § 407 lg 1, vt nt RKTKm 03.05.2017, 3-2-1-21-17, p 16). Kohus lahendab asja

sisuliselt, sh hindab kohus hageja esitatud tõendeid.

6. VÕS § 401 lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja)

kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga

kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.

Lõike 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest

ei tulene teisiti. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega

oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale

krediiti või laenu. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks

määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 101

lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse

täitmist ning VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib

võlausaldaja nõuda selle täitmist.

VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse

andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel. VÕS § 404 lg 1

kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema

kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda

lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Kui vorminõue on jäetud järgimata,

on leping tühine (VÕS § 408 lg 1). Kuigi tarbijakrediidileping ei pea olema allkirjastatud,

peab hageja tõendama, et tarbija on teinud krediidilepingu sõlmimiseks VÕS § 404 lg 1 ja 2

kohase sisu ja vormiga tahteavalduse. Kui tarbija tahteavaldus ei sisaldanud kõiki § 404 lõikes

2 loetletud andmeid, muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või

hakkab krediiti kasutama.

7. Hageja on esitanud kohtule tõendina IPF Digital AS-i ja kostja vahel 15.12.2022 sõlmitud

krediidikonto lepingu nr 5591161 krediidilimiidiga 2000 eurot (dtl 35 jj). Leping on

allkirjastamata. Kostja pangakontole tehti ülekandeid järgmiselt (maksekorraldused dtl 129,

130): 15.12.2022 – 2000 eurot; 20.01.2023 – 80 eurot. Kokku kanti kostja pangakontole 2080

3 (10)

eurot. Leping on tähtajatu. Tagasimakseid tuli teha iga kuu 14. päeval ja minimaalse

kuumakse arvutamise perioodiks oli 60 kuud (dtl 35 jj). Lepingu ja lepingu osaks saanud

Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt oli leping tähtajatu (dtl 35, 58;

krediidikonto leping on tähtajatu). Kohus loeb eeltoodud asjaolud esitatud tõendite alusel

tuvastatuks. Hageja on tõendanud, et kostjale on krediidisummana üle kantud 2080 eurot.

Kohus tuvastab, et kostja sõlmis eelloetletud tingimustel krediidikonto lepingu.

Krediidi kulukuse määr

8. Esmalt tuvastab kohus, kas lepingus toodud krediidi kulukuse määr on kooskõlas VÕS §

4062 lg-ga 1.

VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus

on selgitanud, et krediidiandja peab tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete

maksmapanekuks esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale,

ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik

kontrollida, kas laenuleping kehtib (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14.1.3. ja

RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 14-15).

Kostjale antud laenu krediidi kulukuse määr oli lepingu ja Euroopa tarbijakrediidi

standardinfo teabelehe kohaselt 48,62% aastas (dtl 35, 59). Krediidi kulukuse maksimaalsed

määrad muutuvad kaks korda aastas, 1. juulil ja 1. jaanuaril. Eesti Panga poolt avaldatud

andmete kohaselt oli 15.12.2022 lepingu sõlmimise ajal krediidiasutuste poolt eraisikutele

antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 16,30% (kohaldus alates

01.07.2022 kuni 31.12.2022 väljastatud laenudele) ning kolmekordne määr oli seega 48,90%.

Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaator annab

krediidi kulukuse määra suuruseks 47,81% (arvestades, et krediidisumma oli 2000 eurot;

intressimäär 39,72% aastas; osamakseid 12). Kohus tuvastab eelneva põhjal, et

krediidilepingu krediidi kulukuse määr ei ületanud krediidi väljastamise ajal seadusega

kehtestatud piirmäära ja on seega kooskõlas VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatuga.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine

9. 15.12.2022 sõlmitud leping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Kohus

hindab, kas võlausaldaja on järginud kostjaga lepingut sõlmides vastutustundliku laenamise

põhimõtet.

10. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata

menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 13 ja 17).

10.1. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne

krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on

krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust

(krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet

4 (10)

krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3

esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid

andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse

sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja

tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta

(VÕS § 4034 lg 2). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on

sätestatud KAVS § 49 lg 1 p-des 1–7 ja lg 3 p-des 1–3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga

seotud näitajate kohta:

-

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus

(KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

-

tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

-

tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49

lg 1 p 3);

-

tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS §

49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb

krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija

konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime

hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis

peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 18).

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale

krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt

RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23).

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima

nõuetekohase hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis

võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o

teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o

tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas

kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik,

arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p

2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste

dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija

regulaarse sissetuleku arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei

võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda

5 (10)

esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima

vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata

krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul

on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt

mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu

„laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja

muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 20–22 ja seal viidatud

kohtupraktika). Krediidiandja kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust on mõeldud

ennetama liigse võlakoormuse või maksejõuetuse riski, mis tuleneb tarbija

krediidivõimelisuse ja tagasimaksevalmiduse ebapiisavast kontrollimisest. Kõnealust

kohustust ei mõjuta tõsiasi, et krediidilepingu sõlmimise finantstagajärjed tarbija olukorrale

võivad tekkida ka hiljem (EKo 11.01.2024, C-755/22, p 35). Krediidivõimetule tarbijale laenu

andmise vältimise ja just krediidiandjale vastutuse panemise eesmärki järgib direktiivi

2008/48 põhjendus 26, mille järgi peab krediidiandja kontrollima tarbija krediidivõimelisust

individuaalselt (vt EKo 18.12.2014, C-449/13, p 35).

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale

krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt

RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23).

Kohus määras hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevate

asjaolude välja toomiseks ning andis võimaluse ümberarvestuse tegemiseks (dtl 172 jj).

Kohus selgitas hagejale mh seda, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral

saab hageja nõuda tarbijalt VÕS § 4034 lg-te 6 ja 7 alusel tagasi põhivõla koos VÕS §-s 94

sätestatud intressiga (v.a VÕS § 4034 lg 7 viimases lauses sätestatud erandi korral). Muid

tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti

määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale

teatavaks tegema.

10.2. Hageja väitel järgis krediidiandja kostjaga laenulepingut sõlmides vastutustundliku

laenamise põhimõtet, tuginedes kostja poolt esitatud andmetele ja tema arvelduskonto

väljavõttele. Kostja teatas oma igakuiseks sissetulekuks 1000 eurot ning

majapidamiskuludeks 40 eurot. Krediidiandja kontrollis kostja finantsseisu arvelduskonto

väljavõtte abil, millest ilmnes, et kostja kolme kuu keskmine sissetulek oli 285,45 eurot.

Finantskohustusi krediidiandja ei tuvastanud. Krediidiandja arvestas kostja

majapidamiskuludeks 200 eurot, mille tulemusel kujunes kostja võimalikuks vaba raha

jäägiks 5 eurot kuus.

Hageja esitas kohtule tõendina kostja pangakonto väljavõtte perioodil 18.08.2022–15.12.2022

(dtl 65 jj). Väljavõttest nähtub, et kostjale ei laekunud töötasu sissetulekut. Kostjale laekus

igakuine toetus Eesti Töötukassalt keskmiselt 279–288 eurot kuus. Muid regulaarseid

sissetulekuid ei nähtu. Kostja on teinud ülekandeid Olybetile (2022 septembris 110 eurot,

detsembris 450 eurot), mis viitab hasartmängude mängimisele. Kostjal olid igakuised

üürikulud 250 eurot. Lisaks olid kostjal kulud toidule jne. Hageja ei ole tõendanud, et

krediidiandja oleks küsinud kostjalt muud teavet kostja varalise seisundi kohta (s.o peale

igakuise sissetuleku) ja varaliste kohustuste kohta, sh kostja regulaarsete (majapidamis)kulude

kohta. Hageja väljatoodud asjaolud ei võimalda hinnata isegi seda, kas ja millised

finantskohustused kostjal teiste krediidiandjate ees olid ja kui palju neid oli. Hageja esitatud

6 (10)

kostja pangakonto ja selle analüüsi põhjal nähtub, et kostja ei olnud võimeline täitma

lepingust tulenevaid kohustusi jooksva sissetuleku või muu eluks otseselt mittevajaliku vara

arvel. Kohtu hinnangul ei saanud krediidiandja kogutud teabe ja selle kohta tehtud kontrolli

põhjal järeldada, et on tõenäoline, et kostja on suuteline lepingust tulenevad kohustused

lepinguga nõutavatel tingimustel täitma, mistõttu ei oleks krediidiandja VÕS § 4034 lg 6 järgi

tohtinud kostjaga lepingut sõlmida. Kohus tuvastab, et krediidiandja ei ole järginud kostjaga

lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS §

4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui

see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale

sellisel juhul ei võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks

krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse

intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäärast (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 24). VÕS § 4034 lg 7 kolmanda

lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Sama

lõike neljanda lause kohaselt ei kohaldata selles lõikes sätestatut, kui tarbija on teadlikult

jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lg-tele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale

esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti.

Kohtu hinnangul ei võimalda asja materjalid järeldada, et kostja oleks jätnud krediidiandjale

mingi teabe teadlikult esitamata. Isegi kui kostja esitatud andmed olid ebatäpsed, ei

võimaldaks pelgalt nende esitamise asjaolud järeldada seda, et kostja esitas valeandmeid

tahtlikult, s.o õigusvastase tagajärje sooviga (VÕS § 104 lg 5).

Lepingu ülesütlemine ja hageja nõuete lahendamine

11. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva

summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata

jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus

peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse

ülesütlemine tühiseks.

VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude

kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine

on krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud

seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude

tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja

mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed

sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse

laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu

laenusumma sissenõutavaks muutunud.

Lepingu osaks saanud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt oli leping

tähtajatu. Minimaalse kuumakse arvutamise perioodiks oli 60 kuud (dtl 35). Lepingu p 11.2.

sätestab (dtl 40), et minimaalse kuumakse arvutamiseks jagatakse krediidi ja intressi summa

7 (10)

minimaalse kuumakse arvutamise perioodi kuude arvuga, kasutades annuiteetgraafiku

meetodit nii, et minimaalne kuumakse oleks võrdne kogu minimaalse kuumakse arvutamise

perioodi vältel, v.a viimane makse, mis erineb ümardamise tõttu. Minimaalne kuumakse ei ole

siiski ühelgi juhul (välja arvatud viimane tagasimakse) väiksem kui 10 eurot. Minimaalse

kuumakse arvutamisel eeldatakse, et maksed tasutakse õigeaegselt kokkulepitud tähtpäeval.

Igakuiseid makseid tuli kostjal teostada iga kuu 14. kuupäevaks (dtl 35). Hageja tõi välja, et

kostja jättis tasumata 16.05.2023, 14.06.2023 ja 14.07.2023 osamaksed (dtl 29). Krediidiandja

teavitas kostjat 17.07.2023 lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest ning andis kostjale tähtaja

võlgnevuse tasumiseks kuni 06.08.2023 (dtl 134). Hagis toodu kohaselt loeti leping

ülesöelduks 07.08.2023 (dtl 29). Hageja esitas kohtule nõude arvestuse, millest nähtub, et

kostja tegi tagasimakseid järgmiselt: 18.01.2023 summas 155,72 eurot; 05.03.2023 summas

75 eurot; 02.04.2023 summas 85 eurot; 30.06.2023 summas 80 eurot, s.o kokku 395,72 eurot

(dtl 137). Hageja esitas 23.01.2026 kohtule graafiku (dtl 196 jj), millest nähtub, et 14.01.2023

muutus sissenõutavaks põhiosa summas 30,15 eurot ja seadusjärgne intress summas 4,01

eurot; 14.02.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa summas 30,22 eurot ja seadusjärgne intress

summas 3,95 eurot; 14.03.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa summas 28,11 eurot ja

seadusjärgne intress summas 3,74 eurot; 14.04.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa summas

26,39 eurot ja seadusjärgne intress summas 3,51 eurot; 14.05.2023 muutus sissenõutavaks

põhiosa summas 26,44 eurot ja seadusjärgne intress summas 3,45 eurot; 14.06.2023 muutus

sissenõutavaks põhiosa summas 26,67 eurot ja seadusjärgne intress summas 3,23 eurot;

14.07.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa summas 24,81 eurot ja seadusjärgne intress

summas 5,08 eurot, s.o kokku 219,76 eurot. Kostja tegi tagasimakseid järgmiselt (dtl 137):

18.01.2023 summas 155,72 eurot; 05.03.2023 summas 75 eurot; 02.04.2023 summas 85

eurot; 30.06.2023 summas 80 eurot, s.o kokku 395,72 eurot. Arvestades, et vastutustundliku

laenamise põhimõtte rikkumist ning seda, et 2023. aastal oli VÕS §-s 94 sätestatud

intressimääraks 2,5% perioodil 01.01.2023–30.06.2023, siis ei olnud kostja viivituses

vähemalt kolme üksteisele järgneva põhiosa ja seadusjärgse intressi tagasimaksega lepingu

ülesütlemise ajal, s.o 07.08.2023. Eeltoodust tulenevalt tuvastab kohus, et krediidikonto

lepingu nr 5591161 ülesütlemise eeldused ei olnud täidetud, mistõttu ei ole leping

ülesütlemisega lõppenud. Kohus leiab, et lepingu ülesütlemise eeldused ei olnud täidetud ka

järgmiste asjaolude tõttu. Kuna kohustuste täitmiseks määratud tähtpäev (06.08.2023) sattus

puhkepäevale, siis TsÜS § 136 lg 8 kohaselt loeti kohustuste täitmise tähtpäev saabunuks

07.08.2023. Seega sai kõige varem lepingut üles öelda 08.08.2023. Krediidiandja luges

lepingu üles öelduks 07.08.2023. Arvestades VÕS § 416 lg-t 1 ja TsÜS § 136 lg-t 8 on kohtu

hinnangul ülesütlemine tühine ka eeltoodu tõttu. Kohus on hagejale eeltoodut ka selgitanud

12.01.2026 kirjas (dtl 174). Hageja kohtule täiendavaid selgitusi lepingu ülesütlemise kohta ei

esitanud.

12. Leping on sõlmitud tähtajatult. Arvestades, et minimaalse kuumakse arvutamise

perioodiks oli 60 kuud, siis selle perioodi 60. maksetähtpäev oleks 14.12.2027 (kui esimene

tähtpäev oli 14.01.2023). Eeltoodust tulenevalt ei ole tänaseks lepingust tulenev laenu

tagasimaksmise tähtaeg kõigi osamaksete osas veel möödunud ning laenu põhiosa ei ole

muutunud kogu ulatuses sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 tähenduses. Tartu Ringkonnakohus on

19.12.2025. a otsuse p-des 10–11 asjas nr 2-22-130825 selgitanud, et hagi saab põhivõla osas

rahuldada ka siis, kui tarbijakrediidileping on tähtajatu ja jätkuvalt kehtiv, tingimusel et

hageja nõuab lepingu täitmist ning kostja ei vaidle põhiosa tasumisele vastu.

Kohus on tuvastanud, et kostja pangakontole kanti üle 2080 eurot. Kostja on teinud

tagasimakseid summas 395,72 eurot. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise

tagajärjeks on krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine

seadusjärgse intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud

8 (10)

intressimäärast. Hageja ei ole korrektset ümberarvestust intressinõude osas kohtule esitanud.

Ümberarvestuses toodud intressinõude osas ei ole arvestatud seda, et kostja tegi lepingu

kehtivusajal tagasimakseid. Ilma tagasimakseid arvesse võtmata kujuneb intress ebaõigesti

ning ka põhiosa jääk ei peegeldu õigesti (hageja intressinõude arvestus dtl 194). Hageja

intressinõue jääb rahuldamata. Kohus arvestab kostja tagasimaksed 395,72 eurot

krediidisumma katteks. Eeltoodut arvestades on kostja põhivõla suurus 1684,28 eurot (2080-

395,72).

Põhivõla tasumise kohustust ei mõjuta asjaolu, et krediidiandja oli lepingu sõlmimisel

rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostjal on tasumata laenu põhiosa 1684,28

eurot. Kohus rahuldab hageja nõude põhiosa 1684,28 eurot väljamõistmiseks kostjalt.

Arvestades, et hageja palus põhinõudena kostjalt välja mõista 1954,89 eurot, kuid kohus

rahuldas hageja põhinõude 1684,28 euro ulatuses, siis jääb hageja põhinõue rahuldamata

270,61 euro ulatuses. Hageja palus hagis intressina kostjalt välja mõista 78,71 eurot.

Intressinõue jääb rahuldamata.

13. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral

võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem

intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud

intressimäär.

Hageja on hagis esitanud viivisenõude üksnes perioodi 07.08.2023–03.03.2024 eest summas

446,38 eurot. Muude perioodide eest viivist ei ole hagis nõutud. Kohus märgib, et

ümberarvestuse tulemusel ei saa välja mõista viivist suuremas ulatuses kui hagis taotletud ega

teiste perioodide eest, mida hagi ei hõlma. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et lepingu

ülesütlemise eeldused ei olnud täidetud ning leping ei lõppenud ülesütlemisega. Sellest

tulenevalt on hageja poolt tehtud viivise ümberarvestus ebaõige, kuna see lähtub viivise

arvestamisel lepingu ülesütlemisest, mitte tegelikust lepingulisest olukorrast. Hageja

viivisenõue 446,38 eurot jääb rahuldamata.

14. Kuivõrd hagejal ei olnud meeldetuletuskirjade saatmise ajal kostja vastu ülal toodud

põhjendustel sissenõutavaks muutunud nõuet ning leping ei ole kehtivalt üles öeldud, ei ole

VÕS § 1132 lg 2 kohaldamise eeldus täidetud ning hagejal ei ole kostja vastu

sissenõudmiskulude hüvitamise nõuet. Sissenõudmiskulude nõue 35 eurot jääb rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

15. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Riigikohus on selgitanud, et kohtul tuleb langetada nende jaotusviiside vahel kaalutluspõhine

valik, arvestades võimalikult suures ulatuses ka seda, missugusel määral saavutas hageja

kohtusse pöördumisega taotletud eesmärgi. Seejuures on TsMS § 163 lg-s 1 sätestatud kulude

jaotamise viisid põhimõtteliselt võrdse kaaluga (seadus ei sätesta kohtule nende jaotusviiside

vahel valiku tegemiseks siduvat ega ka soovituslikku järjekorda) ning õiglase tulemuse

saavutamiseks on võimalik neid jaotusviise ka kombineerida (RKTKo 20.12.2022, 2-19-

2709/212, p 13). Tallinna Ringkonnakohus on pidanud võimalikuks tarbijakrediidiasjades

jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda TsMS § 163 lg 1 alusel (vt nt Tallinna

9 (10)

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30.09.2024 otsus asjas nr 2-23-126294, p 14.2.1–14.2.3. ja

17.01.2025 otsus asjas nr 2-22-146808, p 16).

Kohus jätab TsMS § 163 lg 1 alusel menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi

kanda. Kohus arvestab, et hageja algselt esitatud nõue ei olnud hagi esitamise aja seisuga

olulises osas põhjendatud, kuna krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet

ning lepingut ei olnud kostjaga kehtivalt üles öeldud. Samuti arvestab kohus, et hagi jäi

märkimisväärses osas rahuldamata. Hagi esitamise ajal oli hagihind 2514,98 eurot. Kohus

rahuldas hagiavalduse nõuded mahus, millele vastav hagihind on 1684,28 eurot. Sellest

tulenevalt rahuldati hagi 67% ulatuses ja jäeti 33% ulatuses rahuldamata. Kohus leiab, et

nimetatud asjaolusid ja hagi rahuldamise ulatust arvestades on õiglane jätta menetluskulud

TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Anneli Roonet

kohtunik

10 (10)