2-25-116205/11 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Kristiina Kruusel

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. märts 2026, Tallinn

Tsiviilasja number

2-25-116205

Tsiviilasi

Osaühingu EUROPARK ESTONIA hagi M Ki vastu

võlgnevuse 110 euro ja sissenõudmiskulude 20 euro

saamiseks

Tsiviilasja hind

130 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Osaühing EUROPARK ESTONIA (registrikood

10811490), lepinguline esindaja Marge Juur

Kostja M K (isikukood xxxx)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada.

2. Välja mõista M Kilt Osaühingu EUROPARK ESTONIA kasuks võlgnevus 110

eurot ja sissenõudmiskulud 20 eurot.

Menetluskulude jaotus

1. Jätta menetluskulud M Ki kanda.

2. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega pärast

tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava

määruse jõustumist (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg 1 p 2 ja lg

2).

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses,

kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Esitatud selgitus otsuse edasikaebamise

korra ja tähtaja kohta ei ole käsitletav TsMS § 442 lg-s 10 nimetatud maakohtu loana otsuse

edasikaebamiseks. Ringkonnakohus võib seetõttu jätta esitatud apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmata, kui maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud

materiaalõiguse normi või rikutud menetlusõiguse normi või ebaõigesti hinnatud tõendeid või

rikkumised maakohtu otsuse tegemisel küll esinesid, kuid ei võinud oluliselt mõjutada

lahendust asjas (TsMS § 637 lg 21).

Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotluse esitamise korral

menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGEJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

1. Osaühing EUROPARK ESTONIA (hageja) esitas 20.06.2025 Pärnu Maakohtule

maksekäsu kiirmenetluse avalduse M Ki (kostja) vastu 130 euro saamiseks. Pärnu Maakohus

lõpetas 01.08.2025 määrusega maksekäsu kiirmenetluse ning andis asja üle menetlemiseks

kohtumenetlusse Harju Maakohtule

2. Hageja esitas 18.08.2025 Harju Maakohtule hagi kostja vastu, milles palus kostjalt hageja

kasuks välja mõista võlgnevuse 110 eurot ja sissenõudmiskulud 20 eurot. Menetluskulud

palus hageja jätta kostja kanda.

3. Hagiavalduse kohaselt oli sõiduauto xxxx registreerimismärgiga xxxx pargitud hageja

opereeritavatele parkimisaladele järgmiselt:



xxxx, 22.10.2023 kell 16:48;



xxxx, 07.12.2023 kell 16:25.

Parkimiskorraldaja poolt parkimisõiguse kontrollimise käigus tuvastati, et sõiduk oli pargitud

parkimistingimusi rikkudes, sest parkimistasu oli maksmata jäetud ja puudus parkimisluba.

Hageja esitas koheselt pärast parkimistingimuste rikkumist kostjale leppetrahvinõuded nr

xxxx ja xxxx summas 55 eurot kumbki, paigutades nõude kviitungi sõidukile. Leppetrahvid

on käesoleva ajani tasumata. Hagejale väljastati päringu peale Transpordiametist andmed, et

sõiduki omanik/vastutav kasutaja oli kostja. Hageja saatis kohtueelselt kostjale

meeldetuletuskirju lihtpostiga 13.11.2023, 27.12.2023 ja 24.10.2024. Kostja ei tasunud

nõudeid ka täiendavalt antud tähtajaks.

4. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 03.03.2011 määruse nr 19 „Mootorsõiduki ja selle

haagise registreerimise tingimused ja kord“ § 7 lg 1 järgi tuleb sõiduki registriandmete

muutmist taotleda 5 tööpäeva jooksul alates andmete muutumisest ning esitada ka sõiduki

seaduslikku omandamist tõendavad dokumendid (lg 2 p 2). Sama paragrahvi lg 2 kohaselt

registriandmete muutmiseks seoses sõiduki omaniku vahetumisega võivad registrijärgne

omanik ja omandaja esitada kahepoolselt allkirjastatud taotluse, milles kinnitavad sõiduki

võõrandamislepingu olemasolu ja valduse üleandmist. Sellisel juhul peab Transpordiamet

mõlemad isikud või nende esindajad tuvastama. Kui uus omanik sõidukit ümber ei registreeri,

siis eelmisel omanikul on võimalik teatada Transpordiametile sõiduki võõrandamisest, mille

tulemusel ei ole sõiduk enam temaga seotud. Määruse § 7 lg 8 sätestab, et sõiduki

võõrandamisel võib sõiduki registrijärgne omanik või tema esindaja esitada

Transpordiametile vastavasisulise taotluse, millega ta teatab sõiduki võõrandamisest.

Taotlusele tuleb lisada omandi üleandmist tõendav dokument. Kui Transpordiametile on

esitatud lõikes 8 nimetatud taotlus ja sõiduki omandaja ei ole ettenähtud aja jooksul esitanud

taotlust sõiduki registriandmete muutmiseks, on Transpordiametil õigus §-s 8 sätestatud

korras muuta registriandmed omal algatusel (määruse § 7 lg 9). Selliseid toiminguid kostja

teinud ei ole.

Kostja selgitus, et kostja registreeris 2024. aasta alguses „uue omaniku (M R) palvel S Ri

nimele“ viitab asjaolule, et kostja ei olnud algatanud ega taotlenud registrijärgse omanikuna

varasemalt ühtegi omanikumuudatust. Siinkohal tekib kahtlus omandi ülemineku dokumendi

olemasolu või omandi üleandmise eelduste täitumise üle. Vastasel korral oleks M R

omanikuna (alates 16.12.2021) võõrandanud sõiduki S Rile (08.01.2024).

Omandi muutmiseks on vajalik omandi üleandmist tõendav dokument. Seega pidi/peab see

olemas olema ja kostjal on oma väide omandi ülemineku ja selle täpse aja kohta (enne

rikkumisi) võimalik tõendada. Mis puutub posti (hageja meeldetuletuskirjad) kättesaamisse,

siis leiab hageja, et kostja peab olema ise hoolas, et ta saab registriaadressilt kirju kätte.

Kohtupraktikas on leitud, et hageja võis pidada rahvastikuregistrisse kantud aadressi selliseks

aadressiks, millelt kostja saab teate kätte. Hageja ei pidanud täiendavalt tuvastama kostja

muud elukohta ega saatma teadet alternatiivselt mõne muu kanali kaudu.

Parkimislepingute puhul loetakse leppetrahv kättetoimetatuks selle kviitungi sõiduki

kojamehe vahele jätmisega, mis on tõendatud fotodega. Riigikohtu hinnangul on

parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude panemine sõiduki esiklaasile kojamehe vahele

tahteavalduse edastamise mõistlikuks viisiks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 70

mõttes. Parkimiskorraldajal puudub seadusejärgne kohustus saata täiendavaid meeldetuletusi

tasumata jäänud leppetrahvide kohta. Seega ei ole leppetrahvi sissenõudmise eelduseks

meeldetuletuskirja saatmine, mistõttu pole iseenesest tähendust sellel, kas saadi kätte

registrijärgsel aadressil edastatud nõudekirjad. Seadusest ei tulene, et leppetrahvinõude

tasumise kohustus tekib võlgnikul alles siis, kui võlausaldaja on talle täiendavalt kätte

toimetanud nõude meeldetuletuse. Hageja siiski praktiseerib meeldetuletuste saatmist mitme

aasta jooksul, et lahendada tekkinud olukord kohtuväliselt ning mõlema osapoole jaoks

kiiremini ja soodsamalt (kohtukulude ärahoidmine).

KOSTJA VASTUVÄITED

5. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta

hageja kanda.

6. Hagi on esitatud vale isiku vastu. Kostja möönab, et vaidlusalune sõiduk oli faktiliselt

registreeritud Transpordiameti andmetes tema nimele. Kostja müüs nimetatud sõiduki

16.12.2021 M Rile (isikukood xxxx). Sõiduki eest tasus uue omaniku ema, S R (isikukood

xxxx), samal kuupäeval pangaülekandega summas 4000 eurot. Lisaks tasus M R sõiduki eest

4000 eurot sularahas. Seetõttu ei olnud kostja alates 16.12.2021 enam nimetatud sõiduki

omanik, ehkki Transpordiameti registris kajastus ta endiselt registrijärgse omanikuna. Sõiduk

registreeriti uue omaniku nimele alles 2024. aasta jaanuaris, kuna pärast tehingu toimumist

lükkas uus omanik korduvalt sõiduki ümberregistreerimist edasi, viidates erinevatele

vabandustele. Hiljem ei õnnestunud kostjal enam uue omanikuga ühendust saada. 2024. aasta

alguses õnnestus kostjal taas uue omanikuga kontakti saada e-posti teel. Uue omaniku palvel

registreeris kostja sõiduki Transpordiameti e-teeninduses S Ri nimele. Kostjani ei jõudnud ei

trahviteatised ega meeldetuletuskirjad, kuna sõiduk ei olnud tema valduses ning kirjad saadeti

aadressile, kus kostja ei elanud. Nimelt oli kostja rahvastikuregistrijärgne elukoht Kõmmeri

külas asuv elamu, mis osutus talvisel perioodil elamiskõlbmatuks. Kostja ei viibinud

nimetatud kinnistul alates 2023. aasta sügisest ning müüs kinnistu 2024. aasta jaanuaris.

Seetõttu ei olnud tal võimalik saada kätte sinna saadetud kirju. Kostja elukohaks olnud

Tallinnas asuva üürikorteri omanik aga ei soovinud, et kostja ennast sinna registreeriks.

Kostja leiab, et vaidlus oleks saanud lahenduse juba varasemalt, kui hageja oleks pöördunud

tema poole talle teadaoleval e-posti aadressil. Sel juhul oleks olnud võimalik asjaolud

selgitada ja vältida vajadust kohtu poole pöördumiseks.

KOHTU PÕHJENDUSED

7. Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele.

8. Kuivõrd kohus menetleb käesolevat tsiviilasja lihtmenetluses, siis kasutab kohus TsMS §

444 lg-s 2 sätestatud õigust ning piirdub kohtuotsuse põhjendavas osas üksnes õigusliku

põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega.

9. Hageja on esitanud nõude raha maksmise kohustuse täitmiseks ja võla sissenõudmiskulude

väljamõistmiseks. Esimene nimetatud nõuetest võiks kuuluda rahuldamisele võlaõigusseaduse

(VÕS) § 108 lg 1 alusel, millest tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib

võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast

võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt

täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Võla sissenõudmiskulude nõudmiseks annab

aluse VÕS § 1132 lg 2.

10. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle:

-

hageja on parkimisteenust osutav ettevõte;

-

sõiduauto xxxx registreerimismärgiga xxxx (dtl 41-44) oli pargitud hageja

opereeritavatele parkimisaladele KÜ xxxx, 22.10.2023 kell 16:48 (dtl 45-47) ja xxxx,

07.12.2023 kell 16:25 (dtl 48-51) ning parkimise eest ei tasutud;

-

hageja esitas koheselt pärast parkimistingimuste rikkumist leppetrahvinõuded nr xxxx

ja xxxx summas 55 eurot kumbki, paigutades nõude kviitungi sõidukile (dtl 52-55 ja

dtl 56-59);

-

leppetrahvid on käesoleva ajani tasumata.

11. Pooled ei vaidle, et hageja ja sõidukit juhtinud isik sõlmisid sõiduki parkimisega

parkimisaladel parkimislepingu tingimustel, mis olid nähtavad parkla sissesõidu juures.

Parkimiseks tasulisel parkimisalal sõlmitud leping vastab üürilepingu tunnustele VÕS § 271

mõttes. Nimelt võimaldab tasulise parkimise korraldaja (üürileandja) parkimist vajava auto

juhil (üürnik) kasutada tasu eest parkimisala.

12. Pooled vaidlevad selle üle, kes sõiduki parkimisaladele parkis ja kes oli seega

lepingupool.

13. Riigikohus on selgitanud, et parkimislepingu pooleks saab lugeda sõiduki omanikku või

vastutavat kasutajat, kui nimetatud isik ei tõenda, et sõidukit juhtis muu isik (vt nt Riigikohtu

25.01.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p 31 ja 26.01.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-

16, p 24). Praegusel juhul on kostja see isik, kes võis tõendeid esitades ümber lükata viidatud

eelduse sõidukit juhtinud isiku kohta. Kohus on eelnevalt kostjale tema tõendamiskoormist ka

selgitanud (vt dtl 103-105).

14. Kostja möönis, et vaidlusalune sõiduk oli faktiliselt registreeritud Transpordiameti

andmetel tema nimele, kuid ta müüs väidetavalt sõiduki 16.12.2021 M Rile. Kostja väidete

kohaselt registreeriti sõiduk uue omaniku nimele alles 2024. aasta jaanuaris, kuna pärast

tehingu toimumist lükkas uus omanik korduvalt sõiduki ümberregistreerimist edasi, viidates

erinevatele vabandustele. Hiljem ei õnnestunud kostjal enam uue omanikuga ühendust saada

ning 2024. aasta alguses, õnnestus kostjal taas uue omanikuga kontakti saada e-posti teel. Uue

omaniku palvel registreeris kostja sõiduki Transpordiameti e-teeninduses S Ri nimele.

15. Kostja tõendab oma väidet, et sõiduk oli vaidlusalustel aegadel (22.10.2023 ja

07.12.2023) teise isiku omandis kahe identse maksekorraldusega ja ühe e-kirjaga (vt dtl 83-

87). Kohtu hinnangul ei saa viidatud tõenditest teha järeldust, et sõiduk oli vaidlusalustel

aegadel teise isiku omandis ja/või valduses. Kostja sõiduki müügilepingut esitanud ei ole.

Kostja väidete järgi tasus sõiduki eest uue omaniku ema, S R, samal kuupäeval (16.12.2021)

pangaülekandega 4000 eurot ja lisaks tasus M R sularahas 4000 eurot. Ka need kostja väited

on kohtu hinnangul tõendamata. Kostja viidatud tõend nr 1 (maksekorraldus pangaülekande

kohta) ja tõend nr 2 (maksekorraldus sularahas tasutud summa kohta) on samad

maksekorraldused summas 2000 eurot (vt dtl 86-87 ja 84-85). Lisaks puudub

maksekorraldustel number, mis võimaldaks makset identifitseerida.

16. Vastavalt VÕS § 208 lg-le 1 kohustub asja müügilepinguga müüja andma ostjale üle

olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema

võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna

rahas ja võtma asja vastu. Liiklusseaduse § 77 lg 3 ning majandus- ja

kommunikatsiooniministri 03.03.2011 määruse nr 19 „Mootorsõiduki ja selle haagise

registreerimise tingimused ja kord“ § 7 lg 1 sätestavad sõiduki registrijärgse omaniku ja

omandaja kohustuse taotleda sõiduki registriandmete (sh omaniku andmete) muutmist viie

tööpäeva jooksul alates andmete muutumisest. Eeltoodu ei tähenda siiski, et sõiduki omaniku

andmete ümberregistreerimise kohustuse rikkumise korral ei oleks võõrandatud sõiduki

omandiõigus omandajale üle läinud. Liiklusregistri pidamise põhimääruse § 9 näeb ette, et

registriandmetel ei ole õiguslikku tähendust, kui seadusest ei tulene teisiti. Ühestki seadusest

ei tulene, et sõiduki omandi ülemineku eelduseks oleks liiklusregistri kanne.

Asjaõigusseaduse § 92 lg-st 1 tulenevalt on vallasomandi tekkimiseks vaja võõrandaja ja

omandaja vahelist kokkulepet omandi ülemineku kohta ning valduse üleandmist, mitte

liiklusregistri kannet (vt Riigikohtu 11.12.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-13, p-d 22-

24; 09.03.2010 otsus haldusasjas nr 3-3-1-94-09, p-d 12 ja 14). Praegusel juhul ei ole kostja

viidatud kokkulepet omandi ülemineku kohta tõendanud.

17. Lisaks märgib kohus, et ülalnimetatud 03.03.2011 määruse § 7 lg 5 järgi võivad

registriandmete muutmiseks seoses sõiduki omaniku vahetumisega registrijärgne omanik ja

omandaja esitada kahepoolselt allkirjastatud taotluse, milles kinnitavad sõiduki

võõrandamislepingu olemasolu ja valduse üleandmist. Sellisel juhul peab Transpordiamet

mõlemad isikud või nende esindajad tuvastama. Sama määruse § 7 lg 8 näeb ette, et sõiduki

võõrandamisel võib sõiduki registrijärgne omanik või tema esindaja esitada

Transpordiametile vastavasisulise taotluse, millega ta teatab sõiduki võõrandamisest.

Taotlusele tuleb lisada omandi üleandmist tõendav dokument. Transpordiamet teeb registrisse

vastava kande. Kui Transpordiametile on esitatud lõikes 8 nimetatud taotlus ja sõiduki

omandaja ei ole ettenähtud aja jooksul esitanud taotlust sõiduki registriandmete muutmiseks,

on Transpordiametil õigus §-s 8 sätestatud korras muuta registriandmed omal algatusel

(määruse § 7 lg 9). Sõidukiga tehtud toimingutest nähtuvalt, et ole kostja vastavaid

toiminguid teinud (vt dtl 100). Toimingutest nähtub, et omanikuvahetus toimus 08.01.2024.

18. Kohus nõustub hagejaga selles, et kostja selgitus, et ta registreeris 2024. aasta alguses

sõiduki uue omaniku (M R) palvel S Ri nimele viitab asjaolule, et kostja ei olnud algatanud

ega taotlenud registrijärgse omanikuna varasemalt ühtegi omanikumuudatust. Samuti on

põhjendatud hageja kahtlus omandi ülemineku dokumendi olemasolu või omandi üleandmise

eelduste täitumise üle. Vastasel korral oleks M R omanikuna (alates 16.12.2021) võõrandanud

sõiduki S Rile (08.01.2024).

19. Vastavalt kohtupraktikale vastutab parkimislepingu täitmise eest sõiduki omanik või

vastutava kasutaja olemasolul vastutav kasutaja kuni viimane ei ole tõendanud vastupidist.

Antud juhul ei ole vastupidine tõendatud. Sõiduk oli pargitud 22.10.2023 hageja

opereeritavale parkimisalale KÜ xxxx, selleks mitte ettenähtud kohale – puudus parkimisluba.

Samuti oli sõiduk 07.12.2023 pargitud parkimisalalae xxxx, sealjuures oli parkimistasu

maksmata. Parkimise algusaeg ei olnud fikseeritud ka kellaga, mis andnuks 3 h tasuta

parkimisõigust mõlemal parkimisalal. Sellega rikkus kostja parkimislepingut (vt dtl 47), mille

p 4 järgi on sõiduki kasutaja kohustatud parkimise korraldajale parkimiskoha kasutamise eest

tasuma parkimistasu või omama antud parkimisalal parkimisõigust andvat parkimiskaarti või

-luba olenemata nädalapäevast ja/või kellaajast. Sõiduki kasutaja kohustub pärast sõiduki

parkimist parklasse asetama koheselt parkimise õigust tõendava dokumendi sõiduki

esiklaasile või armatuurlauale nii, et väljastpoolt sõidukit oleks võimalik tuvastada parkimise

eest tasumine või parkimiskaardi või -loa kehtivus, v.a kui parkimise eest tasutakse

mobiiltelefoniga või pargitakse elektroonilise parkimisloa alusel. Juhul, kui parkimise

korraldaja võimaldab infotahvlil märgitud aja ulatuses parkimise korraldaja opereeritaval

parkimisalal tasuta parkida, tuleb parkimise algus sõiduki esiklaasile või armatuurlauale

nähtavale kohale paigaldatud parkimiskellaga fikseerida. Sarnased tingimused on xxxx

keskuse parklas tingimuste p-s 3 (vt dtl 51).

20. VÕS § 158 lg 1 sätestab, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud

lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma.

Parkimislepingu tingimuste p-s 5 (KÜ xxxx) ja p-s 7 (xxxx keskus) on sätestatud, et

parkimislepingu rikkumisel kohustub sõiduki kasutaja tasuma parkimise korraldajale

leppetrahvi 55 eurot. Võttes arvesse, et parkimislepingus oli kokku lepitud leppetrahvi

tasumise kohustus, oli hagejal õigus esitada leppetrahvi nõue.

21. Ülaltoodust lähtudes tuleb hageja poolt kostja vastu esitatud võlgnevuse (leppetrahvide)

nõue summas 110 eurot rahuldada.

22. Hageja nõuab kostjalt ka võla sissenõudmiskulusid summas 20 eurot. VÕS § 113² lg 2 p 1

kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja

nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise

andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese

tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi

järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Hageja on

sissenõudmiskuludesse arvestanud Transpordiametile ja Rahvastikuregistrisse saadetud

tasulised päringud sõiduki omaniku/vastutava kasutaja andmete ja elukoha andmete saamiseks

ning tasuliste meeldetuletuskirjade saatmise kulud (vt dtl 60-66). Kuna nii päringute tegemine

kui ka meeldetuletuskirjade saatmine on põhjendatud ja sellise kulu eesmärk on olnud võla

sissenõudmine kohtuväliselt, st ka kostja menetluskulude ärahoidmine, siis leiab kohus, et ka

see hageja nõue kuulub rahuldamisele.

23. Seoses kostja väitega, et temani ei ole jõudnud trahviteated ega meeldetuletuskirjad,

märgib kohus järgmist. Selleks, et lepingut rikkunud isik kannaks TsÜS § 70 järgi

tahteavalduse kättesaamisega seotud riski, peab tahteavalduse tegija tõendama, et ta on

tahteavalduse väljendanud ning valinud selle edastamiseks mõistliku viisi (Riigikohtu

14.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-17, p 13). Seega pidi hageja tõendama, et ta on

valinud tahteavalduse edastamiseks mõistliku viisi. Riigikohtu arvates võib parkimisteenuse

osutamisel leppetrahvinõude panemist sõiduki esiklaasile kojamehe vahele pidada

tahteavalduse edastamise mõistlikuks viisiks TsÜS § 70 mõttes. Selle sätte mõtte kohaselt

tuleb tahteavaldus lugeda kättesaaduks juhul, kui selle edastamiseks on kasutatud mõistlikku

viisi, arvestades tavaliste asjaoludega. Kui esinevad erandlikud asjaolud (nt orkaan, muu

looduskatastroof vms), siis võib tavapäraselt mõistlik tahteavalduse edastamise viis osutuda

ebamõistlikuks (vt Riigikohtu 05.06.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-117146, p 12). Praegusel

juhul ei ole kohus selliste erandlike asjaolude esinemist tuvastanud ning hageja on tõendanud

leppetrahvinõuete panemist sõiduki esiklaasile kojamehe vahele (vt dtl 52-55 ja dtl 56-59).

24. Rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 65 lg 1 kohaselt esitab isik rahvastikuregistrisse

kandmiseks selle elukoha aadressi, kus ta alaliselt või peamiselt elab. RRS § 65 lg 2 järgi, kui

isik kasutab alaliselt või peamiselt elamiseks mitut elukohta, esitab ta rahvastikuregistrisse

kandmiseks kõigi nende aadressid, valides neist ühe õigusliku tähendusega elukoha aadressiks

(st elukoha aadressi). Teised elukohad kantakse rahvastikuregistrisse lisa-aadressidena. Kostja

ei ole vaidlustanud, et xxxx maakond oli tema rahvastikujärgne aadress, vaid on väitnud, et ta

ei viibinud nimetatud kinnistul alates 2023. aastas sügisest ning müüs kinnistu 2024. aasta

jaanuaris. Kostja ei ole neid väiteid tõendanud.

Kohus leiab, et isegi kui kostja ei ela rahvastikuregistrisse kantud aadressil, ei tähenda see, et

sellele aadressile saadetud kirju ei saa lugeda kättesaaduks TsÜS § 69 lg-te 1 ja 2 tähenduses.

RRS § 68 kohaselt on rahvastikuregistri subjektiks olev isik kohustatud tagama

rahvastikuregistris enda elukoha aadressi olemasolu ja õigsuse. Hageja saatis kostjale

meeldetuletuskirjad rahvastikuregistris registreeritud aadressile (vt dtl 61-66). Kohus leiab, et

hageja võis pidada rahvastikuregistrisse kantud aadressi selliseks aadressiks, millelt kostja

saab teated kätte. Hageja ei pidanud täiendavalt tuvastama kostja muud elukohta ega saatma

teateid alternatiivselt mõne muu kanali kaudu. Samuti nõustub kohus hagejaga, et asjaomaste

kirjade posti teel isiku rahvastikuregistrisse kantud aadressile saatmine on tahteavalduse

edastamine mõistlikul viisil TsÜS § 70 tähenduses (vt ka Riigikohtu 14.06.2017 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-53-17, p 13). Seega tekkis kostjal meeldetuletuskirjade saatmise järgselt –

ajast, mil kirjad pidi tavapäraselt kostja postkasti jõudma – mõistlik võimalus

tahteavaldustega tutvuda (TsÜS § 69 lg 2), kuna TsÜS § 69 lg 2 järgi ei pea tahteavalduse

jõustumiseks olema tahteavalduse saaja igal juhul tahteavalduse tegelikult kätte saanud ega

selle sisust teadlik (vt Riigikohtu 19.12.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-05, p 10). Kohtu

hinnangul on hageja käesoleval juhul teinud kõik endast oleneva, et meeldetuletuskirjad

kostjani toimetada ning lahendada vaidlus kohtueelselt.

25. Kokkuvõttes rahuldab kohus hagi ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse

110 eurot ja võla sissenõudmiskulud 20 eurot, kokku seega 130 eurot.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

26. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173

lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi

menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral

määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel.

TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd

kohus rahuldas hagi, tuleb menetluskulud asjas jätta kostja kanda.

27. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega pärast tsiviilasja

sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist

(TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2).

28. TsMS § 178 lg-st 1 lähtudes saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)