2-24-135574/23 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Anneli Roonet

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

23. märts 2026, Tartu kohtumaja, Kalevi 1, Tartu

Tsiviilasja number

2-24-135574

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ hagi Z.G

vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

3304,95 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja B2 Impact OÜ (registrikood 11542046),

lepinguline esindaja Marie Tsine

Kostja Z.G (isikukood XXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada osaliselt B2 Impact OÜ (registrikood 11542046) hagi Z.G (isikukood

XXX) vastu.

2. Välja mõista Z.G-lt B2 Impact OÜ kasuks 2752,54 eurot, sealhulgas põhinõue 2463

eurot, intress 30,20 eurot, viivis 224,34 eurot ja sissenõudmiskulud 35 eurot.

3. Välja mõista Z.G-lt B2 Impact OÜ kasuks viivis põhinõude (2463 eurot) tasumata

osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras alates 06.12.2024

kuni põhinõude täitmiseni.

4. Jätta menetlusosaliste menetluskulud 91% ulatuses Z.G kanda ja 9% ulatuses B2

Impact OÜ kanda.

5. Rahuldada osaliselt B2 Impact OÜ menetluskulude kindlaksmääramise avaldus.

6. Välja mõista Z.G-lt B2 Impact OÜ kasuks menetluskulud 382,20 eurot, s.o riigilõiv.

7. Välja mõista Z.G-lt B2 Impact OÜ kasuks viivis menetluskulude 382,20 eurot

tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras alates

käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse

edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse

1 (10)

peale esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse

apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima.

Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud

1. B2 Impact OÜ (hageja) esitas 03.10.2024 maksekäsu kiirmenetluse avalduse Z.G (kostja)

vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Pärnu Maakohus lõpetas maksekäsu kiirmenetluse ja

andis asja üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas hagi

05.12.2024, mida täpsustas 24.03.2025 ja 21.04.2025. Hageja palub kostjalt välja mõista

3052,34 eurot, millest põhinõue on 2499,13 eurot, intress on 293,87 eurot, viivis on 224,34

eurot ja sissenõudmiskulud on 35 eurot. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista viivise

põhinõudelt (2499,13 eurolt) võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras

alates 06.12.2024 kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Hageja palub jätta menetluskulud

kostja kanda.

Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt sõlmisid Multitude Bank p.l.c (krediidiandja) ja

kostja 21.10.2023 tähtajatu krediidilepingu, mille järgi võimaldati kostjale krediidilimiiti 2500

eurot. Kostja arvelduskontole kanti 21.10.2023 2500 eurot ja 01.12.2023 93 eurot, kokku

2593 eurot. Lepingust tulenevalt on intressimäär 41,35% aastas, krediidi kulukuse määr

50,16% aastas. Lepingu kohaselt pidi kostja tasuma laenu igakuiselt krediidiandja esitatud

arvete alusel. Arved koostatakse iseteeninduskeskkonnas 15 päeva pärast algset väljamakset

ning arvel näidatakse miinimumsumma, laen ja teenustasu, tähtpäev ning muud maksmisele

kuuluvad summad, sh viivis. Miinimumsumma on kas 5% laenuvõtjale kuuluvast

võlgnevusest (laen ja teenustasud) või 20 eurot, sõltuvalt kumb on suurem. Kui kogu

võlgnevus koos tasudega on alla 20 euro, on miinimumsumma kogu jääk.

Kostja tasus 01.12.2023 ühe osamakse summas 130 eurot, millest krediidisumma katteks

arvestati 93,87 eurot, kulude katteks 5 eurot ja intressi katteks 31,13 eurot. Kostja ei ole

rohkem makseid teinud. Kostja jättis tasumata järgmised osamaksed: novembrikuu osamakse

summas 128,79 eurot (maksetähtaeg 15.12.2023), detsembrikuu osamakse summas 131,71

eurot (maksetähtaeg 15.01.2024), jaanuarikuu osamakse summas 136,10 eurot (maksetähtaeg

15.02.2024) ning veebruarikuu osamakse summas 140,20 eurot (maksetähtaeg 15.03.2024).

Krediidiandja edastas 28.02.2024 kostjale meeldetuletuse lepingu lõpetamise kohta. Kostjale

saadetud teatises hoiatas krediidiandja, et kui kostja ei tasu võlgnevust, öeldakse leping üles ja

see lõppeb 15. päeval, mille järel muutub kogu võlgnevus sissenõutavaks. Kuna kostja ei

tasunud minimaalset tagasimakset tähtajaks, lõppes leping 14.03.2024 ning kostjal tekkis

kohustus tasuda kogu senine võlgnevus. Kostja põhivõlgnevus hageja ees on 2499,13 eurot

(väljastatud krediit summas 2593 – tagasimaksed summas 93,87 eurot). Intressinõue perioodi

02.12.2023–14.03.2024 eest on 293,87 eurot. Viivisenõue perioodi 15.03.2024–05.12.2024

2 (10)

eest on 224,34 eurot. Samuti nõuab hageja viivist alates 06.12.2025. Viivis on seadusjärgses

viivisemääras. Hageja palub kostjalt välja mõista pärast lepingu lõppemist tekkinud

sissenõudmiskulud 35 eurot. Hageja viitab VÕS § 1132 lg-le 2. Hageja saatis kostjale

tasulised nõudekirjad järgmiselt: 03.04.2024 nõudekiri 25 eurot; 22.05.2024 pretensioon 5

eurot ja 13.06.2024 hagihoiatus 5 eurot. Esialgne võlausaldaja loovutas kostja vastased

nõuded hagejale.

Hageja leiab, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja

avaldas laenutaotluses, et tema sissetuleku suuruseks on 1600 eurot ja tal on üks ülalpeetav.

Krediidiandja teostas krediidivõimelisuse hindamise kostja pangakonto väljavõtte alusel.

Kostja vastuväited

2. Kostjale toimetati 17.09.2025 kätte hagiavaldus koos lisadega, hagi täpsustused koos

lisadega ning hagi menetlusse võtmise kohtumäärus (TsMS § 3111 lg 5 alusel). Kohus

kohustas kostjat esitama kirjaliku vastuse hagiavaldusele 30 päeva jooksul alates hagiavalduse

ja menetlusse võtmise määruse kättetoimetamisest. Hagile vastamise tähtpäev saabus

17.10.2025. Kostja hagile ei vastanud.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

3. Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.

4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 sätestab, et kohus menetleb hagi oma

õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse

seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga

ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos

kõrvalnõuetega 7000 eurole. Eeltoodut arvestades menetleb kohus hagiavaldust

lihtmenetluses. Kohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei

nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei

arvesta (RKTKo 04.05.2016, , p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba kohtuotsuse

edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse

peale esitada apellatsioonkaebuse, st kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti

kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt

ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

5. Kostja hagile ei vastanud. Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus

(TsMS § 407 lg 1, vt nt RKTKm 03.05.2017, , p 16). Kohus lahendab asja sisuliselt, sh

hindab kohus hageja esitatud tõendeid.

6. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 401 lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik

(krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit),

krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel

krediidi tagasi maksma. Lõike 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta

sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on

krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või

kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise

tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel

tähtpäeval. VÕS § 101 lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib

võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha

maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

3 (10)

VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse

andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel. VÕS § 404 lg 1

kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema

kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda

lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Kui vorminõue on jäetud järgimata,

on leping tühine (VÕS § 408 lg 1). Kuigi tarbijakrediidileping ei pea olema allkirjastatud,

peab hageja tõendama, et tarbija on teinud krediidilepingu sõlmimiseks VÕS § 404 lg 1 ja 2

kohase sisu ja vormiga tahteavalduse. Kui tarbija tahteavaldus ei sisaldanud kõiki § 404 lõikes

2 loetletud andmeid, muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või

hakkab krediiti kasutama.

7. Hageja on esitanud kohtule tõendina Multitude Bank p.l.c ja kostja vahel sõlmitud

laenulimiidi laenulepingu (dtl 41 jj). Lepingu kohaselt oli krediidikonto limiidiks 2500 eurot.

Leping on allkirjastamata. Kostja kohustus laenu tagastama osamaksetega ning tasuma

intressi. Leping oli sõlmitud määramata ajaks. Minimaalne tasumisele kuuluv summa tuli

maksta arve kuupäevast 15 päeva jooksul. Minimaalsumma on kas 5% kliendi kogu

võlgnevusest (laen koos teenustasudega) või 20 eurot, sõltuvalt sellest, kumb on suurem. Kui

kogu võlgnevus koos tasudega on alla 20 euro, tuli maksta kogu see summa 15 päeva jooksul.

Kostja pangakontole tehti selle lepingu alusel kaks ülekannet summas 2593 eurot (pangakonto

väljavõte dtl 54, 55). Hageja on tõendanud, et kostjale on selle lepingu alusel raha üle kantud.

Kohus tuvastab, et kostja sõlmis eelloetletud tingimustel lepingu.

Krediidi kulukuse määr

8. Esmalt tuvastab kohus, kas lepingus toodud krediidi kulukuse määr on kooskõlas VÕS §

4062 lg-ga 1.

VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus

on selgitanud, et krediidiandja peab tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete

maksmapanekuks esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale,

ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik

kontrollida, kas laenuleping kehtib (RKTKm 12.06.2024, , p 14.1.3. ja RKTKm 24.11.2023,

, p-d 14-15).

Kostjale antud laenu krediidi kulukuse määr oli lepingu ja Euroopa tarbijakrediidi

standardinfo teabelehe kohaselt 50,16% aastas. Krediidi kulukuse maksimaalsed määrad

muutuvad kaks korda aastas, 1. juulil ja 1. jaanuaril. Eesti Panga poolt avaldatud andmete

kohaselt oli 21.10.2023 lepingu sõlmimise ajal krediidiasutuste poolt eraisikutele antud

tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 16,72% (kohaldus alates

30.06.2023 kuni 31.12.2023 väljastatud laenudele) ning kolmekordne määr oli seega 50,16%.

Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaator annab

krediidi kulukuse määra suuruseks 50,16% (arvestades, et krediidisumma oli 2500 eurot;

intressimäär 41,35% aastas; osamakseid 12). Kohus tuvastab eelneva põhjal, et

krediidilepingu krediidi kulukuse määr ei ületanud krediidi väljastamise ajal seadusega

kehtestatud piirmäära ja on seega kooskõlas VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatuga.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine

4 (10)

9. 21.10.2023 sõlmitud leping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Kohus

hindab, kas võlausaldaja on järginud kostjaga lepingut sõlmides vastutustundliku laenamise

põhimõtet.

10. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata

menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo 24.11.2023, nr , p-d 13 ja 17).

10.1. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne

krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on

krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust

(krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet

krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3

esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid

andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse

sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja

tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta

(VÕS § 4034 lg 2). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on

sätestatud KAVS § 49 lg 1 p-des 1–7 ja lg 3 p-des 1–3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga

seotud näitajate kohta:

-

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus

(KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

-

tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

-

tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49

lg 1 p 3);

-

tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS §

49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb

krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija

konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime

hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis

peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks (vt RKTKo 24.11.2023, nr , p 18).

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale

5 (10)

krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt

RKTKo 24.11.2023, nr , p 23).

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima

nõuetekohase hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis

võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o

teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o

tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas

kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik,

arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p

2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste

dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija

regulaarse sissetuleku arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei

võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda

esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima

vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata

krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul

on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt

mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu

„laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja

muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 24.11.2023, nr

, p-d 20–22 ja seal viidatud

kohtupraktika). Krediidiandja kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust on mõeldud

ennetama liigse võlakoormuse või maksejõuetuse riski, mis tuleneb tarbija

krediidivõimelisuse ja tagasimaksevalmiduse ebapiisavast kontrollimisest. Kõnealust

kohustust ei mõjuta tõsiasi, et krediidilepingu sõlmimise finantstagajärjed tarbija olukorrale

võivad tekkida ka hiljem (EKo 11.01.2024, , p 35). Krediidivõimetule tarbijale laenu

andmise vältimise ja just krediidiandjale vastutuse panemise eesmärki järgib direktiivi

2008/48 põhjendus 26, mille järgi peab krediidiandja kontrollima tarbija krediidivõimelisust

individuaalselt (vt EKo 18.12.2014, , p 35).

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale

krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt

RKTKo 24.11.2023, nr , p 23).

Kohus määras hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevate

asjaolude välja toomiseks ning andis võimaluse ümberarvestuse tegemiseks (dtl 88 jj). Kohus

selgitas hagejale mh seda, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral saab

hageja nõuda tarbijalt VÕS § 4034 lg-te 6 ja 7 alusel tagasi põhivõla koos VÕS §-s 94

sätestatud intressiga (v.a VÕS § 4034 lg 7 viimases lauses sätestatud erandi korral). Muid

tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti

määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale

teatavaks tegema.

Hageja asus hagile seisukohale, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise

põhimõtet. Kostja avaldas laenutaotluses, et tema sissetuleku suuruseks on 1600 eurot ja tal

6 (10)

on üks ülalpeetav. Krediidiandja teostas krediidivõimelisuse hindamise kostja pangakonto

väljavõtte alusel.

Hageja esitas kohtule tõendina kostja pangakonto väljavõtte perioodil 12.07.2023–20.10.2023

(dtl 69 jj). Väljavõttest nähtub, et kostjale laekus 2023. aasta juulis 696,50 eurot, augustis

715,17 eurot ja septembris 516,29 eurot. Kokku keskmiselt 643 eurot kuus. 2023. aasta

septembris ja oktoobris olid kostja väljaminekud kaupadele, teenustele ja söögile ca 700

eurot. Kostja avaldas taotluses, et tal on üks ülalpeetav. Eesti rahvastikuregistrist kostjal

ülalpeetavaid ei nähtu. Kohus selgitas hagejale, et arvestada tuleb ka seda, et kostja on xxx

kodanik, kes saab Eestis viibida elamisloa alusel. Hagejal tuli selgitada, kas hageja küsis

kostjalt andmeid seoses xxx saadud regulaarse sissetuleku suuruse ja varaliste kohustuste

kohta (dtl 89, 91). Hageja eeltoodu kohta vastust ei esitanud. Hageja ei ole välja toonud,

kuidas arvestati krediidivõime hindamisel sellega, et kostjal on vähemalt üks ülalpeetav.

Kostja konto väljavõte ei võimalda hinnata, millised finantskohustused kostjal krediidiandjate

ees olid ja kui suuri osamakseid tuli kostjal teostada. Hageja esitatud kostja pangakonto ja

selle analüüsi põhjal nähtub, et kostja ei olnud võimeline täitma lepingust tulenevaid

kohustusi jooksva sissetuleku või muu eluks otseselt mittevajaliku vara arvel. Kohtu

hinnangul ei saanud krediidiandja kogutud teabe ja selle kohta tehtud kontrolli põhjal

järeldada, et on tõenäoline, et kostja on suuteline lepingust tulenevad kohustused lepinguga

nõutavatel tingimustel täitma, mistõttu ei oleks krediidiandja VÕS § 4034 lg 6 järgi tohtinud

kostjaga lepingut sõlmida. Kohus tuvastab, et krediidiandja ei ole järginud kostjaga lepingu

sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS §

4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui

see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale

sellisel juhul ei võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks

krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse

intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäärast (RKTKo 24.11.2023, nr , p 24). VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt

peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed

uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Sama lõike neljanda

lause kohaselt ei kohaldata selles lõikes sätestatut, kui tarbija on teadlikult jätnud esitamata

teabe vastavalt VÕS § 4034 lg-tele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle

tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohtu hinnangul ei

võimalda asja materjalid järeldada, et kostja oleks jätnud krediidiandjale mingi teabe

teadlikult esitamata. Isegi kui kostja esitatud andmed olid ebatäpsed, ei võimaldaks pelgalt

nende esitamise asjaolud järeldada seda, et kostja esitas valeandmeid tahtlikult, s.o

õigusvastase tagajärje sooviga (VÕS § 104 lg 5).

Lepingu ülesütlemine ja hageja nõuete lahendamine

11. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva

summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata

jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus

peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse

ülesütlemine tühiseks.

7 (10)

VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude

kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine

on krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud

seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude

tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja

mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed

sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse

laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu

laenusumma sissenõutavaks muutunud.

Lepingu kohaselt oli leping sõlmitud määramata ajaks. Minimaalne tasumisele kuuluv summa

tuli maksta arve kuupäevast 15 päeva jooksul. Minimaalsumma oli kas 5% kliendi kogu

võlgnevusest (laen koos teenustasudega) või 20 eurot, sõltuvalt sellest, kumb on suurem. Kui

kogu võlgnevus koos tasudega on alla 20 euro, tuli maksta kogu see summa 15 päeva jooksul.

Hageja tõi välja, et kostja jättis tasumata 15.12.2023, 15.01.2024, 15.02.2024 ja 15.03.2024

osamaksed. Krediidiandja edastas 28.02.2024 kostjale meeldetuletuse lepingu lõpetamise

kohta. Kostjale saadetud teatises hoiatas krediidiandja, et kui kostja ei tasu võlgnevust,

öeldakse leping üles ja see lõppeb 15. päeval, mille järel muutub kogu võlgnevus

sissenõutavaks. Kuna kostja ei tasunud minimaalset tagasimakset tähtajaks, lõppes leping

14.03.2024. Hageja avaldas, et kostja tegi tagasimakse summas 130 eurot, millest

krediidisumma katteks arvestati 93,87 eurot, kulude katteks 5 eurot ja intressi katteks 31,13

eurot. 125 eurot oli minimaalne igakuine tasumisele kuulunud summa juhul, kui arvestada

seda, et 21.10.2023 kanti kostja arvele krediidisumma 2500 eurot. Eeltoodust nähtuvalt oli

kostja viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva põhiosa tagasimaksega lepingu

ülesütlemise ajal, s.o 14.03.2024. Kohus leiab, et lepingu erakorraline ülesütlemine vastab

seaduses sätestatule. Lepingu ülesütlemine vabastab mõlemad lepingupooled nende

lepinguliste kohustuste täitmisest ja krediidiandja saab lepingu erakorralisel ülesütlemisel

nõuda laenusumma kohest tagastamist.

Lepingu ülesütlemisega muutus sissenõutavaks kostja kohustus tagastada laenu põhiosa. Seda

kohustust ei mõjuta asjaolu, et krediidiandja oli lepingu sõlmimisel rikkunud vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Hageja esitas ümberarvestuse ja ümberarvestuse kohaselt arvestas

hageja kostja tasutud 130 eurot põhivõla katteks. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõla

2463 eurot (2593-130). Kohus rahuldab hageja nõude põhivõla 2463 eurot väljamõistmiseks

kostjalt.

Arvestades, et hageja palus põhinõudena kostjalt välja mõista 2499,13 eurot, kuid kohus

rahuldas hageja põhinõude 2463 euro ulatuses, siis jääb hageja põhinõue rahuldamata 36,13

euro ulatuses.

12. Hageja viivisenõue perioodi 15.03.2024–05.12.2024 eest on 224,34 eurot. Samuti nõuab

hageja viivist alates 06.12.2025. Viivis on seadusjärgses viivisemääras. VÕS § 113 lg 1

kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult

viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa

protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne

viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Hageja viivisenõue on põhjendatud. Kohus rahuldab hageja viivisenõude.

8 (10)

13. Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS §

4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär.

2023. ja 2024 aastal oli VÕS §-s 94 sätestatud intressimääraks 4% perioodil 01.07.2023–

31.12.2023 ja 4,5% perioodil 01.01.2024–30.06.2024. Hageja esitas intressinõude osas

ümberarvestuse ja palub kostjalt välja mõista intressi perioodi 02.12.2023–14.03.2024 eest

30,51 eurot. Arvestades, et leping öeldi üles 14.03.2024, siis on hageja intressinõue perioodi

02.12.2023–13.03.2024 eest 30,20 eurot. Alates lepingu ülesütlemise päevast ei saa intressi

nõuda. Kohus rahuldab hageja intressinõude osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja

intressi 30,20 eurot. Hageja intressinõue jääb rahuldamata 263,67 euro ulatuses.

14. Hageja palub kostjalt välja mõista võla sissenõudmiskulud 35 eurot. VÕS § 1132 lg 2 p 3

sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja

nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise

andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese

tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi

järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Lõike 3

kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja

saata esimese tasulise meeldetuletuskirja kõige varem seitsme päeva möödumisel lepingu

lõppemisest. Teise ja kolmanda tasulise kirja võib võlausaldaja saata kõige varem seitsme

päeva möödumisel eelmise kirja saatmisest.

Leping öeldi üles alates 14.03.2024. Hageja avaldas, et sissenõudmiskulud on kujunenud

järgmiselt: 03.04.2024 saadetud nõudekiri 25 eurot; 22.05.2024 saadetud pretensioon 5 eurot

ja 13.06.2024 saadetud hagihoiatus 5 eurot. Hageja on tõendanud, et hageja esindaja edastas

kostjale kolm meeldetuletuskirja (dtl 63–67). VÕS § 1132 lg 2 võimaldab tasu nõuda

maksimaalselt kolme

meeldetuletuskirja saatmise eest.

Kohus rahuldab hageja

sissenõudmiskulude nõude 35 euro ulatuses (3 meeldetuletuskirja) ning mõistab kostjalt

hageja kasuks välja sissenõudmiskulud 35 eurot.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

15. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Kohus rahuldas hagi osaliselt, mistõttu jaotab kohus menetluskulud võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega.

16. Hagihinnaks on 3304,95 eurot, arvestades esitatud nõudeid, mis kohus menetlusse võttis.

Kohus rahuldas hagiavalduse nõuetes, millele vastav hagihind on 2998,26 eurot. Eeltoodust

tulenevalt rahuldas kohus hagiavalduse 91% ulatuses ning jättis rahuldamata 9% ulatuses.

Kohus jätab menetluskulud 91% ulatuses kostja kanda ja 9% ulatuses hageja kanda.

17. TsMS § 174 lg 1 esimese lause kohaselt määrab asja menetlev kohus menetluskulude

rahalise suuruse kindlaks menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses.

17.1. Hagilt hinnaga 3304,95 eurot kuulus riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi tasumisele

riigilõiv 420 eurot. Hageja on hagilt tasunud riigilõivu seaduses sätestatud ulatuses. Riigilõiv

on põhjendatud kohtukulu (TsMS § 138 lg 2). Arvestades, et kohus jättis menetluskulud 91%

ulatuses kostja kanda, tuleb kostjalt hageja kasuks riigilõivuna välja mõista 382,20 eurot.

9 (10)

17.2. Hageja palub kostjalt välja mõista maksekäsu kiirmenetluse avalduse koostamise kulu

20 eurot. Tegemist on lepingulise esindaja kuluga TsMS § 175 tähenduses. Kui asi antakse

üle hagimenetluses menetlemiseks TsMS § 486 järgi, siis hagimenetluses määrab kohus

lepingulise esindaja kulud kindlaks TsMS § 175 alusel.

TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lõige 2 sätestab,

et menetlusosalist esindava töötajaga seotud kuludest hüvitatakse üksnes sõidukulud.

Nõustaja kulusid ei hüvitata. TsMS § 175 lg 2 esimese lause kohaselt menetlusosalist

esindava töötajaga seotud kuludest hüvitatakse üksnes sõidukulud. See tähendab, et

menetlusosalise töötaja puhul ei hüvitata esindajakulusid.

Hageja esindaja on hageja töötaja (dtl 83). Seetõttu jätab kohus ka menetluskulude

kindlaksmääramise avalduse rahuldamata 20 euro väljamõistmiseks kostjalt (s.o lepingulise

esindaja kulu). Lisaks märgib kohus, et esindaja tasu 20 eurot ei kuulu praegusel juhul

hüvitamisele ka TsMS § 4842 alusel. Nimetatud sätte kohaselt määrab kohus maksekäsu

kiirmenetluses maksekäsus või menetluse lõpetamise määruses võla tasumise tõttu TsMS §-s

4881 ettenähtud juhul lisaks menetluskulude jaotusele kindlaks ka hüvitatava riigilõivu

rahalise suuruse ning määrab 20 eurot avaldaja menetluskulude katteks. Muid avaldaja kantud

menetluskulusid maksekäsu kiirmenetluses ei hüvitata. Kohus leiab, et see säte kohaldub

selles sättes nimetatud juhul – kui maksekäsu kiirmenetluses tehakse makskäsk või menetlus

lõpetatakse lõplikult võla tasumise tõttu. Kui asi antakse üle hagimenetluses menetlemiseks

TsMS § 486 järgi, siis hagimenetluses määrab kohus lepingulise esindaja kulud kindlaks

TsMS § 175 alusel. Praegusel juhul ei kuulu hageja lepingulise esindaja kulu hüvitamisele,

sest hageja esindaja on hageja töötaja.

18. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal TsMS § 177 lg 4 järgi hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt alates praeguse otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tasuda VÕS § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud määras viivist.

19. Kuna kostja ei ole menetluses osalenud, siis ei ole kostjal menetluskulusid, mida rahaliselt

kindlaks määrata. Seetõttu kostjal hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust

vaidlustada üksnes praeguse lahendi peale edasi kaevates.

(allkirjastatud digitaalselt)

Anneli Roonet

kohtunik

10 (10)