2-25-172/7 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Anneli Roonet

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

23. märts 2026, Tartu kohtumaja, Kalevi 1, Tartu

Tsiviilasja number

2-25-172

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi X.Z vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

1982,91 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Aktiva Finance Group OÜ (registrikood

10746479), lepinguline esindaja Sigrid Rahkema

Kostja X.Z (isikukood XXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada osaliselt Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479) hagi X.Z

(isikukood XXX) vastu.

2. Välja mõista X.Z-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks 1759,30 eurot, sealhulgas

põhinõue 1617,10 eurot, intress 42,79 eurot, viivis 64,41 eurot ja sissenõudmiskulud

35 eurot.

3. Välja mõista X.Z-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks viivis põhinõude (1617,10

eurot) tasumata osalt viivisemääraga 12,90% aastas alates 07.01.2025 kuni

põhinõude täieliku tasumiseni.

4. Jätta rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ hagi X.Z vastu 15 euro

väljamõistmiseks, s.o sissenõudmiskulude nõue.

5. Jätta menetlusosaliste menetluskulud X.Z kanda.

6. Rahuldada osaliselt Aktiva Finance Group OÜ menetluskulude kindlaksmääramise

avaldus.

7. Välja mõista X.Z-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks menetluskulud 705 eurot,

sealhulgas riigilõiv 315 eurot ja lepingulise esindaja kulu 390 eurot.

8. Välja mõista X.Z-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks viivis menetluskulude 705

eurot tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras

alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

1 (9)

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse

edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse

peale esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse

apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima.

Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 06.01.2025 Tartu Maakohtule hagiavalduse X.Z

(kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Hageja täpsustas hagi 03.02.2025. Hageja palub

kostjalt hageja kasuks välja mõista 1774,30 eurot, millest põhinõue on 1617,10 eurot, intress

on 42,79 eurot, viivis on 64,41 eurot ja sissenõudmiskulud on 50 eurot (dtl 91). Samuti palub

hageja kostjalt välja mõista viivise määraga 12,9% aastas põhinõudelt (1617,10 eurolt) alates

07.01.2025 kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Hageja palub jätta menetluskulud kostja

kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS Inbank (krediidiandja) ja kostja 25.09.2018 väikelaenu

leping nr L89002054981, mille järgi võimaldati kostjale laenu 4000 eurot, millest arvestati

maha lepingutasu 80 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama maksegraafiku alusel perioodil

15.10.2018–15.09.2024. Laenu tagastamise tähtpäev oli 15.09.2024. Igakuiste osamaksete

tähtpäev oli 15. kuupäev. Intressimäär on 12,9% aastas, viivisemäär on 12,9% aastas ja

krediidi kulukuse määr on 15,6% ning lepingutasu on 80 eurot. Lepingust tulenevalt kohustus

kostja tasuma lepingu haldustasu igakuiselt 1,50 eurot. Kostja on krediidiandjale teinud

tagasimakseid perioodil 17.10.2018–15.01.2021 summas 2302,90 eurot. Seega on põhivõla

suurus 1617,10 eurot (3920-2302,90 eurot). Hageja tegi intressivõla ümberarvestuse ja

intressivõlg on 42,79 eurot. Viivisenõue perioodi 16.09.2024–06.01.2025 eest on 64,41 eurot.

Viisemääraks on lepingujärgne määr 12,9% aastas. Kostja kohustus laenu tagastama lepingus

kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodil 15.10.2018–15.09.2024, saab lepingu lõppenuks

lugeda 16.09.2024.

Hageja palub kostjalt välja mõista pärast lepingu lõppemist tekkinud sissenõudmiskulud 50

eurot. Sissenõudmiskulud on kujunenud järgmiselt: 01.10.2024 saadetud meeldetuletuskiri

maksumusega 25 eurot, 17.10.2024 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot,

01.11.2024 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot ning muud makseviivitusega

tekkinud kulud 15 eurot, sh nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud; kontaktandmete

otsingu ja päringu kulud; võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete selgitamine ja

vastuväidetele vastamine telefoni ja e-kirja teel; võlgnikule tehtavate kõnede kulud;

võlanõude avaldamisega tehtud kulud.

2 (9)

Kostja vastuväited

2. Kostjale toimetati hagiavaldus koos lisadega ja hagi menetlusse võtmise kohtumäärus kätte

04.03.2025. Kohus kohustas kostjat esitama kirjaliku vastuse hagiavaldusele 30 päeva jooksul

alates hagiavalduse ja menetlusse võtmise määruse kättetoimetamisest. Hagile vastamise

tähtpäev saabus 03.04.2025. Kostja hagile ei vastanud.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

3. Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.

4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 sätestab, et kohus menetleb hagi oma

õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse

seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga

ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos

kõrvalnõuetega 7000 eurole. Eeltoodut arvestades menetleb kohus hagiavaldust

lihtmenetluses. Kohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei

nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei

arvesta (RKTKo 04.05.2016, 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba

kohtuotsuse edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib

kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse, st kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt

ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või

on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

5. Kostja hagile ei vastanud. Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus

(TsMS § 407 lg 1, vt nt RKTKm 03.05.2017, 3-2-1-21-17, p 16). Kohus lahendab asja

sisuliselt, sh hindab kohus hageja esitatud tõendeid.

6. VÕS § 401 lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja)

kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga

kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.

Lõike 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest

ei tulene teisiti. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega

oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale

krediiti või laenu. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks

määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 101

lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse

täitmist ning VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib

võlausaldaja nõuda selle täitmist.

7. Hageja on esitanud kohtule tõendina AS-i Inbank ja kostja vahel 25.09.2018 sõlmitud

väikelaenulepingu nr L89002054981 (dtl 92–97). Leping on kostja poolt allkirjastatud.

Lepingu kohaselt oli laenusummaks 4000 eurot. Kostja pangakontole kanti üle 3920 eurot

(maksekorraldus dtl 112). Kostja kohustus laenu tagastama osamaksetega ning tasuma

lepingutasu 80 eurot ning igakuist intressi ja haldustasu. Kostja kohustus krediidiandjale

tegema 72 osamakset, kuumakse suurusega 81,70 eurot, viimane osamakse 80,35 eurot.

Igakuiseid makseid tuli kostjal teostada iga kuu 15. kuupäevaks, esimene osamakse tuli teha

15.10.2018 ja viimane osamakse 15.09.2024 (dtl 94, 95). Lepingust tulenevalt on intressimäär

12,90% aastas, viivisemäär 12,90% aastas ja lepingu krediidi kulukuse määr on 15,60% aastas

(dtl 93). Kohus loeb eeltoodud asjaolud esitatud tõendite alusel tuvastatuks.

3 (9)

Krediidi kulukuse määr

8. Esmalt tuvastab kohus, kas lepingus toodud krediidi kulukuse määr on kooskõlas VÕS §

4062 lg-ga 1.

VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus

on selgitanud, et krediidiandja peab tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete

maksmapanekuks esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale,

ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik

kontrollida, kas laenuleping kehtib (RKTKm 12.06.2024, , p 14.1.3. ja RKTKm 24.11.2023,

p-d 14-15).

Kostjale antud laenu krediidi kulukuse määr oli lepingu ja Euroopa tarbijakrediidi

standardinfo teabelehe kohaselt 15,60% aastas. Krediidi kulukuse maksimaalsed määrad

muutuvad kaks korda aastas, 1. juulil ja 1. jaanuaril. Eesti Panga poolt avaldatud andmete

kohaselt oli 25.09.2018 lepingu sõlmimise ajal krediidiasutuste poolt eraisikutele antud

tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 19,97% (kohaldus alates

01.07.2018 kuni 31.12.2018 väljastatud laenudele) ning kolmekordne määr oli seega 59,91%.

Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaator annab

krediidi kulukuse määra suuruseks 15,37% (arvestades, et krediidisumma oli 4000 eurot;

lepingutasu 80 eurot, haldustasu 1,50 eurot kuus; intressimäär 12,90% aastas; osamakseid 72).

Kohus tuvastab eelneva põhjal, et krediidilepingu krediidi kulukuse määr ei ületanud krediidi

väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära ja on seega kooskõlas VÕS § 4062 lg-s 1

sätestatuga.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine

9. Sõlmitud leping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Kohus hindab, kas

võlausaldaja on järginud kostjaga lepingut sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet.

10. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata

menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo 24.11.2023, nr, p-d 13 ja 17).

10.1. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne

krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on

krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust

(krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet

krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3

esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid

andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse

sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja

tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta

(VÕS § 4034 lg 2). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on

4 (9)

sätestatud KAVS § 49 lg 1 p-des 1–7 ja lg 3 p-des 1–3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga

seotud näitajate kohta:

-

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus

(KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

-

tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

-

tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49

lg 1 p 3);

-

tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS §

49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb

krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija

konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime

hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis

peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 18).

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale

krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt

RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23).

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima

nõuetekohase hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis

võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o

teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o

tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas

kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik,

arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p

2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste

dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija

regulaarse sissetuleku arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei

võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda

esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima

vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata

krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul

on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt

mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu

„laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja

5 (9)

muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 24.11.2023, nr, p-d 20–22 ja seal viidatud

kohtupraktika). Krediidiandja kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust on mõeldud

ennetama liigse võlakoormuse või maksejõuetuse riski, mis tuleneb tarbija

krediidivõimelisuse ja tagasimaksevalmiduse ebapiisavast kontrollimisest. Kõnealust

kohustust ei mõjuta tõsiasi, et krediidilepingu sõlmimise finantstagajärjed tarbija olukorrale

võivad tekkida ka hiljem (EKo 11.01.2024, C-755/22, p 35). Krediidivõimetule tarbijale laenu

andmise vältimise ja just krediidiandjale vastutuse panemise eesmärki järgib direktiivi

2008/48 põhjendus 26, mille järgi peab krediidiandja kontrollima tarbija krediidivõimelisust

individuaalselt (vt EKo 18.12.2014, C-449/13, p 35).

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale

krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt

RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23).

10.2. Kohus määras hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevate

asjaolude välja toomiseks ning andis võimaluse ümberarvestuse tegemiseks (dtl 66 jj). Kohus

selgitas hagejale mh seda, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral saab

hageja nõuda tarbijalt VÕS § 4034 lg-te 6 ja 7 alusel tagasi põhivõla koos VÕS §-s 94

sätestatud intressiga (v.a VÕS § 4034 lg 7 viimases lauses sätestatud erandi korral). Muid

tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti

määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale

teatavaks tegema.

Hageja vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevaid asjaolusid välja ei toonud.

Hageja esitas üksnes intressi ümberarvestuse VÕS § 94 alusel. Kuna hageja ei ole välja

toonud kostja krediidivõime hindamise aluseks olevaid asjaolusid ega esitanud kohtule selle

kohta tõendeid, siis tuvastab kohus, et krediidiandja ei ole järginud kostjaga lepingu

sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS §

4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui

see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale

sellisel juhul ei võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks

krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse

intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäärast (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 24). VÕS § 4034 lg 7 kolmanda

lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist.

Hageja nõuete lahendamine

11. Hageja tugineb hagis sellele, et leping lõppes pärast viimase osamakse saabumise

tähtpäeva, st leping lõppes 16.09.2024. Lepingust nähtuvalt saabus viimase osamakse

tasumise tähtpäev 15.09.2024 (dtl 95). Kohus tuvastab, et leping lõppes 16.09.2024.

Kohus tuvastas eelnevalt, et kostja pangakontole kanti üle 3920 eurot. Hageja avaldas, et

kostja on teinud tagasimakseid kokku summas 2302,90 eurot (dtl 79, 87, 32–38). Hageja

arvestas kostja tasutud summa põhivõla katteks. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõla

6 (9)

1617,10 eurot. Hageja põhinõue on põhjendatud. Kohus rahuldab hageja nõude põhivõla

1617,10 eurot väljamõistmiseks kostjalt.

12. Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS §

4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär.

2022. aastal oli VÕS §-s 94 sätestatud intressimääraks 0%; 2023. aastal oli VÕS §-s 94

sätestatud intressimääraks 2,5% perioodil 01.01.2023–30.06.2023; 4% perioodil 01.07.2023–

31.12.2023; 4,5% perioodil 01.01.2024–30.06.2024; 4,25% perioodil 01.07.2024–31.12.2024.

Hageja esitas intressinõude osas ümberarvestuse ja palub kostjalt välja mõista intressi 42,79

eurot, mis on arvestatud VÕS §-s 94 sätestatud intressimääras (dtl 120–121). Kohus rahuldab

hageja intressinõude ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja intressi 42,79 eurot.

13. Hageja viivisenõue perioodi 16.09.2024–06.01.2025 eest on 64,41 eurot. Lepingus on

viivisemääraks kokku lepitud 12,90% aastas. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista viivise

määraga 12,90% aastas põhinõudelt (1617,10 eurolt) alates 07.01.2025 kuni põhinõude

täieliku tasumiseni. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise

korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem

intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud

intressimäär.

Kohus leiab, et seadusest tulenev kohustus maksta rahalise kohustuse täitmisega viivitamise

korral viivist ei ole käsitatav muu tasuna VÕS § 4034 lg 7 teise lause tähenduses, mille

nõudmise vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine välistaks. Pooltel on lepingus

eraldi kokkulepe viivisemäära osas – lepingu järgi on viivisemääraks 12,90% aastas (dtl 93).

Kohus leiab, et hagejal on õigus nõuda viivist lepingujärgses määras. Hageja viivisenõue on

põhjendatud. Kohus rahuldab hageja viivisenõude ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja

viivise 64,41 eurot. Samuti mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõude

(1617,10 eurot) tasumata osalt viivisemääraga 12,90% aastas alates 07.01.2025 kuni

põhinõude täieliku tasumiseni.

14. Hageja palub kostjalt välja mõista pärast lepingu lõppemist tekkinud sissenõudmiskulud

50 eurot. VÕS § 1132 lg 2 p 3 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või

kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks

iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni

50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda

kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on

üle 1000 euro. Lõike 3 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses

tegutsev võlausaldaja saata esimese tasulise meeldetuletuskirja kõige varem seitsme päeva

möödumisel lepingu lõppemisest. Teise ja kolmanda tasulise kirja võib võlausaldaja saata

kõige varem seitsme päeva möödumisel eelmise kirja saatmisest.

Leping lõppes 16.09.2024. Hageja avaldas, et sissenõudmiskulud on kujunenud järgmiselt:

01.10.2024 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 25 eurot, 17.10.2024 saadetud

meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot, 01.11.2024 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega

5 eurot ning muud makseviivitusega tekkinud kulud 15 eurot, sh nõude andmete töötlemise ja

kontrollimise kulud; kontaktandmete otsingu ja päringu kulud; võlgnikule vastamisega seotud

kulud, võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni ja e-kirja teel; võlgnikule

tehtavate kõnede kulud; võlanõude avaldamisega tehtud kulud.

7 (9)

Hageja on tõendanud, et kostjale edastati eelnimetatud kolm nõudekirja (dtl 127–133). Seega

on hageja sissenõudmiskulude hüvitamise nõue põhjendatud 35 euro ulatuses ja kohus

mõistab selle summa kostjalt hageja kasuks välja. Muud makseviivitusega tekkinud kulud 15

eurot jätab kohus rahuldamata. Hageja ei ole tõendanud, et talle on tekkinud kahju nimetatud

suuruses.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

15. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kohus rahuldas hagiavalduse olulises ulatuses ning jättis rahuldamata sissenõudmiskulude

nõude marginaalses osas, mistõttu jätab kohus menetluskulud tervikuna kostja kanda.

16. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab asja menetlev kohus menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses.

16.1. Hagilt hinnaga 1982,91 eurot kuulus riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi tasumisele

riigilõiv 315 eurot. Hageja on hagilt tasunud riigilõivu seaduses sätestatud ulatuses. Riigilõiv

on põhjendatud kohtukulu (TsMS § 138 lg 2). Arvestades, et kohus jättis menetluskulud

kostja kanda, tuleb kostjalt hageja kasuks riigilõivuna välja mõista 315 eurot.

16.2. Hageja palub kostjalt lepingulise esindaja kuluna välja mõista 957,66 eurot (ilma

käibemaksuta, dtl 156). TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi, kui menetlusosaline peab

menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist

esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus

ulatuses. Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise

kohta (RKTKm 11.02.2015, , p 11). TsMS § 175 lg 1 võimaldab arvestada menetlusosalise

esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu

hindamisel menetluse ja asja liiki, asja keerukust ja mahukust, menetlusdokumentide sisu ja

mahtu (RKTKm 21.06.2021, , 2-15-13627/151 p 9).

Hageja lepingulisel esindajal kulus alusdokumentidega tutvumisele ja analüüsile ning hagi

koostamisele ja lisade kogumisele ning komplekteerimisele ja kohtule esitamisele 3 tundi;

hageja 03.02.2025 vastuse koostamisele ja kohtule esitamisele kulus 2 tundi 30 minutit;

hageja 26.02.2026 menetluskulude nimekirja koostamisele kulus 20 minutit. Kohus hindab

hageja lepingulise esindaja tehtud toimingutest põhjendatuks kokku 3 tunni ja 15 minuti

ulatuses, sh:

-

hagi koostamiseks ning 03.02.2025 tehtud hagi täpsustuse koostamiseks 3 tundi,

arvestades, et täpsustus puudutas üksnes intressinõuet ning oli mahult väike ja kuna

ülejäänud sisu oli juba algses hagis esitatud;

-

26.02.2026 menetluskulude nimekirja koostamiseks 15 minutit, kuivõrd nimekiri oli

kohtule juba varasemalt esitatud ega vajanud olulist täiendamist.

Ülejäänud 2 tundi ja 35 minutit ei ole põhjendatud. Kohus arvestab, et hagi koostamine ja

hagi aluseks olevate materjalide esmane läbitöötamine nõuab tavapäraselt rohkem aega kui

järgnevad menetlustoimingud ning et tegemist ei olnud keeruka ega mahuka tsiviilasjaga.

16.3. Hageja esindaja tunnitasu suurus on 169 eurot (ilma käibemaksuta). Menetlusosalise

esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel tuleb hinnata ka esindaja tunnitasu

põhjendatust ja vajalikkust ning üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks

menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase

õigusteenuse eest makstavat tasu. Toimingu tegemisel kohaldatav põhjendatud tunnitasu

suurus sõltub eelkõige asja ja vastava toimingu keerukusest ja mahukusest, samuti esindaja

8 (9)

kvalifikatsioonist ja menetluse kestusest (RKTKm 29.01.2024, p 18; RKTKm 11.02.2015, p

14).

Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu suurus 169 eurot (ilma käibemaksuta)

ületab keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu ja on seetõttu põhjendamatu

suurusega. Hageja lepinguline esindaja vastab TsMS § 218 lg 1 p-s 2 esindajale sätestatud

nõuetele, kuid hageja esindaja ei ole advokaat. Advokaadi tunnitasu on kõrgem põhjusel, et ta

peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele

järelevalvele, mis mitteadvokaadist esindajate puhul nii ei ole. Samuti arvestab kohus seda, et

tegemist ei olnud mahuka ega õiguslikult keeruka asjaga. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et

hageja lepingulise esindaja põhjendatud tunnitasu suuruseks on 120 eurot (ilma

käibemaksuta).

Arvestades, et hageja esindaja menetluses tehtud toiminguid olid põhjendatud 3 tunni 15

minuti ulatuses, siis on põhjendatud lepingulise esindaja tasu suuruseks 390 eurot (ilma

käibemaksuta).

Arvestades, et kohus jättis menetluskulud kostja kanda, tuleb kostjalt hageja kasuks

lepingulise esindaja kuluna välja mõista 390 eurot.

16.4. Eeltoodust tulenevalt on hageja menetluskulud põhjendatud summas 705 eurot,

sealhulgas riigilõiv 315 eurot ja lepingulise esindaja kulu 390 eurot (ilma käibemaksuta).

Arvestades, et hageja palus kostjalt menetluskuludena välja mõista 1272,66 eurot, kuid kohus

rahuldas menetluskulude kindlaksmääramise avalduse 705 euro ulatuses, siis jääb

menetluskulude kindlaksmääramise avaldus rahuldamata 567,66 euro osas.

16.5. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal TsMS § 177 lg 4 järgi hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt alates praeguse otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tasuda VÕS § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud määras viivist.

17. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust

vaidlustada üksnes praeguse lahendi peale edasi kaevates.

(allkirjastatud digitaalselt)

Anneli Roonet

kohtunik

9 (9)