2-25-103592/14 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Anneli Roonet

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

23. märts 2026, Tartu kohtumaja, Kalevi 1, Tartu

Tsiviilasja number

2-25-103592

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi R.I vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

514,65 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Aktiva Finance Group OÜ (registrikood

10746479), lepinguline esindaja Sigrid Rahkema

Kostja R.I (isikukood XXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada osaliselt Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479) hagi R.I

(isikukood XXX) vastu.

2. Välja mõista R.I-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks 432,90 eurot, sealhulgas

põhinõue 399 eurot ja viivis 33,90 eurot.

3. Välja mõista R.I-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks viivis põhinõude (399 eurot)

tasumata osalt määraga 16% aastas alates 08.05.2025 kuni põhinõude täieliku

tasumiseni.

4. Jätta rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ hagi R.I vastu 34 euro

väljamõistmiseks, s.o intress.

5. Jätta menetlusosaliste menetluskulud 97% ulatuses R.I kanda ja 3% ulatuses

Aktiva Finance Group OÜ kanda.

6. Rahuldada osaliselt Aktiva Finance Group OÜ menetluskulude kindlaksmääramise

avaldus.

7. Välja mõista R.I-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks menetluskulud 480,15 eurot,

sealhulgas riigilõiv 169,75 eurot ja lepingulise esindaja kulu 310,40 eurot.

8. Välja mõista R.I-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks viivis menetluskulude 480,15

eurot tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras

alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

1 (10)

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse

edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse

peale esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse

apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima.

Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 05.02.2025 maksekäsu kiirmenetluse avalduse

R.I (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Pärnu Maakohus lõpetas maksekäsu

kiirmenetluse ja andis asja üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

Hageja esitas hagi 07.05.2025 ja hagi täpsustuse 10.06.2025. Hageja palub kostjalt hageja

kasuks välja mõista põhivõla 399 eurot, intressi 34 eurot ja viivise 33,90 eurot. Samuti palub

hageja kostjalt välja mõista viivise määraga 16% aastas alates 08.05.2025 põhinõudelt 399

eurolt kuni selle kohase tasumiseni. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS Inbank Finance (laenuandja) ja kostja 30.06.2024

järelmaksulepingu nr L89016787875, mille alusel sai kostja kauba ostmiseks laenu 399 eurot.

Kostja kohustus laenu tagastama maksegraafiku alusel. Kostja ei ole ühtegi tagasimakset

teinud. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõla 399 eurot. Lepingust tulenevalt on

intressimäär 16% aastas ja lepingu krediidi kulukuse määr on 34,74% aastas. Kostjal on

intressivõlgnevus alates 1. osamaksest, s.o alates 20.07.2024 kuni lepingu ülesütlemiseni, s.o.

kuni 25.10.2024 summas 34 eurot. Lepingus on viivisemääraks kokku lepitud 16% aastas.

Viivisenõue perioodi 26.10.2024–07.05.2025 eest on 33,90 eurot.

Esialgne võlausaldaja saatis kostjale 04.10.2024 lepingu ülesütlemise hoiatuse, andes

täiendava tähtaja kuni 18.10.2024 võla tasumiseks. Hoiatuse ajaks oli kostja viivituses kolme

järjestikuse osamaksega (20.07.2024, 20.08.2024 ja 20.09.2024). Kuna võlgnevust täiendava

tähtaja jooksul ei tasutud, edastas esialgne võlausaldaja 25.10.2024 teatise lepingu lõpetamise

kohta. Lepingust tulenevad nõuded on loovutatud hagejale.

Hageja leiab, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Esialgne

võlausaldaja kontrollis kostja maksekäitumist maksehäireregistritest (kehtivaid ega

varasemaid maksehäireid ei tuvastatud) ning lähtus krediidiotsuse tegemisel kostja taotluses

esitatud andmetest: igakuine sissetulek 600 eurot ja igakuised kohustused 0 eurot. Nende

andmete põhjal jäi kostjale pärast lepingu sõlmimist igapäevasteks kuludeks 583,15 eurot

kuus (u 97% sissetulekust), mis ületas 2024. aasta arvestusliku elatusmiinimumi 345,80 eurot.

Seetõttu järeldati automaatse otsustuse käigus, et kostja on krediidivõimeline.

2 (10)

Kostja vastuväited

2. Kostjale toimetati hagiavaldus koos lisadega, hagi täpsustus koos lisadega ja hagi

menetlusse võtmise kohtumäärus kätte 19.06.2025 (TsMS § 311 alusel). Kohus kohustas

kostjat esitama kirjaliku vastuse hagiavaldusele 30 päeva jooksul alates hagiavalduse ja

menetlusse võtmise määruse kättetoimetamisest. Hagile vastamise tähtpäev saabus

21.07.2025. Kostja hagile ei vastanud.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

3. Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.

4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 sätestab, et kohus menetleb hagi oma

õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse

seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga

ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos

kõrvalnõuetega 7000 eurole. Eeltoodut arvestades menetleb kohus hagiavaldust

lihtmenetluses. Kohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei

nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei

arvesta (RKTKo 04.05.2016, 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba

kohtuotsuse edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib

kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse, st kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt

ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või

on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

5. Kostja hagile ei vastanud. Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus

(TsMS § 407 lg 1, vt nt RKTKm 03.05.2017, 3-2-1-21-17, p 16). Kohus lahendab asja

sisuliselt, sh hindab kohus hageja esitatud tõendeid.

6. VÕS § 401 lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja)

kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga

kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.

Lõike 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest

ei tulene teisiti. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega

oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale

krediiti või laenu. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks

määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 101

lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse

täitmist ning VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib

võlausaldaja nõuda selle täitmist.

7. Hageja on esitanud kohtule tõendina AS-i Inbank Finance ja kostja vahel 30.06.2024

sõlmitud järelmaksulepingu nr L89016787875 (dtl 38, 39). Leping on kostja poolt

allkirjastatud. Lepingu kohaselt sai kostja kauba ostmiseks laenu summas 399 eurot. Kostja

kohustus laenu tagastama osamaksetega ning tasuma intressi ja lepingutasu 15 eurot. Kostja

kohustus krediidiandjale tegema 36 osamakset, kuumakse suurusega 16,85 eurot, viimase

osamakse suurus 16,63 eurot. Igakuiseid makseid tuli kostjal teostada iga kuu 20. kuupäevaks,

esimene osamakse tuli teha 20.07.2024 ja viimane osamakse 20.06.2027 (dtl 39). Kohus loeb

eeltoodud asjaolud esitatud tõendi alusel tuvastatuks.

3 (10)

Krediidi kulukuse määr

8. Esmalt tuvastab kohus, kas lepingus toodud krediidi kulukuse määr on kooskõlas VÕS §

4062 lg-ga 1.

VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus

on selgitanud, et krediidiandja peab tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete

maksmapanekuks esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale,

ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik

kontrollida, kas laenuleping kehtib (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14.1.3. ja

RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 14-15).

Lepingust nähtuvalt oli krediidi kulukuse määraks 34,74% aastas. Lepingutasu oli 15 eurot,

intressimäär oli 16% aastas ning kostjal tuli laen tagastada 36 osamaksega (dtl 38). Krediidi

kulukuse maksimaalsed määrad muutuvad kaks korda aastas, 1. juulil ja 1. jaanuaril. Eesti

Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli 30.06.2024 lepingu sõlmimise ajal

krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi

kulukuse määr 17,36% (kohaldus alates 01.01.2024 kuni 30.06.2024 väljastatud laenudele)

ning kolmekordne määr oli seega 52,08%. Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee

tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaator annab krediidi kulukuse määra suuruseks 20,45%

(antav krediit 399 eurot; lepingutasu 15 eurot; osamakseid 36; aastaintress 16%). Kohus

tuvastab eelneva põhjal, et krediidilepingu krediidi kulukuse määr ei ületanud krediidi

väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära ja on seega kooskõlas VÕS § 4062 lg-s 1

sätestatuga.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine

9. Sõlmitud leping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Kohus hindab, kas

võlausaldaja on järginud kostjaga lepingut sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet.

10. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata

menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 13 ja 17).

10.1. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne

krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on

krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust

(krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet

krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3

esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid

andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse

sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja

tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta

(VÕS § 4034 lg 2). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on

sätestatud KAVS § 49 lg 1 p-des 1–7 ja lg 3 p-des 1–3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause).

4 (10)

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga

seotud näitajate kohta:

-

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus

(KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

-

tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

-

tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49

lg 1 p 3);

-

tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS §

49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb

krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija

konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime

hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis

peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 18).

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale

krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt

RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23).

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima

nõuetekohase hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis

võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o

teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o

tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas

kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik,

arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p

2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste

dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija

regulaarse sissetuleku arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei

võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda

esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima

vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata

krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul

on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt

mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu

„laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja

muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 20–22 ja seal viidatud

5 (10)

kohtupraktika). Krediidiandja kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust on mõeldud

ennetama liigse võlakoormuse või maksejõuetuse riski, mis tuleneb tarbija

krediidivõimelisuse ja tagasimaksevalmiduse ebapiisavast kontrollimisest. Kõnealust

kohustust ei mõjuta tõsiasi, et krediidilepingu sõlmimise finantstagajärjed tarbija olukorrale

võivad tekkida ka hiljem (EKo 11.01.2024, C-755/22, p 35). Krediidivõimetule tarbijale laenu

andmise vältimise ja just krediidiandjale vastutuse panemise eesmärki järgib direktiivi

2008/48 põhjendus 26, mille järgi peab krediidiandja kontrollima tarbija krediidivõimelisust

individuaalselt (vt EKo 18.12.2014, C-449/13, p 35).

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale

krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt

RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23).

10.2. Kohus määras hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevate

asjaolude välja toomiseks ning andis võimaluse ümberarvestuse tegemiseks (dtl 66 jj). Kohus

selgitas hagejale mh seda, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral saab

hageja nõuda tarbijalt VÕS § 4034 lg-te 6 ja 7 alusel tagasi põhivõla koos VÕS §-s 94

sätestatud intressiga (v.a VÕS § 4034 lg 7 viimases lauses sätestatud erandi korral). Muid

tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti

määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale

teatavaks tegema.

Hageja leiab, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Esialgne

võlausaldaja kontrollis kostja maksekäitumist maksehäireregistritest (kehtivaid ega

varasemaid maksehäireid ei tuvastatud) ning lähtus krediidiotsuse tegemisel kostja taotluses

esitatud andmetest: igakuine sissetulek 600 eurot ja igakuised kohustused 0 eurot. Nende

andmete põhjal jäi kostjale pärast lepingu sõlmimist igapäevasteks kuludeks 583,15 eurot

kuus (u 97% sissetulekust), mis ületas 2024. aasta arvestusliku elatusmiinimumi 345,80 eurot.

Seetõttu järeldati automaatse otsustuse käigus, et kostja on krediidivõimeline.

Hageja väljatoodust nähtub, et krediidiandja tegi laenuotsuse kostja esitatud laenutaotluse

ning Maksu- ja Tolliametist saadud kostja sissetuleku andmete pinnalt. Hageja pole väitnud

ega tõendanud, et krediidiandja oleks küsinud kostjalt muud teavet tema varalise seisundi

kohta (s.o peale igakuise sissetuleku) ja varaliste kohustuste kohta, sh kostja regulaarsete

(majapidamis)kulude kohta. Hageja ei ole küsinud teavet ka kostja varasemate

krediidikohustuste täitmise kohta. Seejuures ei võimalda laenutaotluses küsitud teave hinnata

isegi seda, millised finantskohustused kostjal teiste krediidiandjate ees olid ja kui palju neid

oli. Samuti ei ole hageja väitnud ega tõendanud, et ta oleks kostja laenutaotluses esitatud

teavet kostja kohustuste kohta vastavalt VÕS § 4034 lg-le 4 ja KAVS § 50 lg-tele 3 ja 4

kontrollinud. Hageja esitatud andmetest nähtub, et krediidiandja kontrollis kostja

maksekäitumist maksehäireregistritest ning kostja sissetulekut Maksu- ja Tolliameti

andmebaasist.

Hageja tegi küll välise maksekäitumise päringud, kuid ei kogunud tarbijalt ega teistest

allikatest andmeid tarbija kohustuste mahu, liigi ja regulaarsete kulude kohta vajalikus

ulatuses. Üksnes kostja sissetuleku ja maksehäirete puudumise kontrollimine ei vasta

krediidiandja nõuetekohasele hoolsusele tarbija krediidivõimelisuse hindamisel. Ilma

mõistliku hoolsusega kontrollitud andmeteta tarbija kulude ja finantskohustuste ning

6 (10)

varasemate finantskohustuste täitmise kohta ei võimalda need andmed teha adekvaatseid

järeldusi tarbija krediidivõimelisuse kohta.

Kuna krediidiandja ei saanud kogutud teabe ja selle kohta tehtud kontrolli põhjal järeldada, et

on tõenäoline, et kostja on suuteline lepingust tulenevad kohustused lepinguga nõutavatel

tingimustel täitma, ei oleks krediidiandja VÕS § 4034 lg 6 järgi tohtinud kostjaga lepingut

sõlmida. Kohus tuvastab, et krediidiandja ei ole järginud kostjaga lepingute sõlmimisel

vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS §

4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui

see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale

sellisel juhul ei võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks

krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse

intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäärast (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 24). VÕS § 4034 lg 7 kolmanda

lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Sama

lõike neljanda lause kohaselt ei kohaldata selles lõikes sätestatut, kui tarbija on teadlikult

jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lg-tele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale

esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti.

Kohtu hinnangul ei võimalda asja materjalid järeldada, et kostja oleks jätnud krediidiandjale

mingi teabe teadlikult esitamata. Isegi kui kostja esitatud andmed olid ebatäpsed, ei

võimaldaks pelgalt nende esitamise asjaolud järeldada seda, et kostja esitas valeandmeid

tahtlikult, s.o õigusvastase tagajärje sooviga (VÕS § 104 lg 5).

Lepingu ülesütlemine ja hageja nõuete lahendamine

11. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva

summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata

jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus

peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse

ülesütlemine tühiseks.

VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude

kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine

on krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud

seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude

tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja

mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed

sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse

laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu

laenusumma sissenõutavaks muutunud.

11.1. Hageja tõi välja, et kostja ei ole lepingu alusel ühtegi tagasimakset teinud. Lepingu nr

L89016787875 osas muutusid sissenõutavaks osamaksed järgmiselt (dtl 39): 20.08.2024

7 (10)

põhiosa makse 3,45 eurot; 20.09.2024 põhiosa makse 7,66 eurot; 20.10.2024 põhiosa makse

8,13 eurot. Krediidiandja edastas kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse 04.10.2024, milles

teatas, et kui kostja ei tasu võlga täiendava tähtaja jooksul, s.o hiljemalt 18.10.2024, siis on

krediidiandjal õigus lepingu üles öelda (dtl 48). Krediidiandja ütles kostjaga sõlmitud lepingu

üles 25.10.2024 (dtl 49). Eeltoodust nähtuvalt oli kostja viivituses vähemalt kolme üksteisele

järgneva põhiosa tagasimaksega lepingu ülesütlemise ajal, s.o 25.10.2024. Kohus leiab, et

lepingu erakorraline ülesütlemine vastab seaduses sätestatule. Lepingu ülesütlemine vabastab

mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest ja krediidiandja saab lepingu

erakorralisel ülesütlemisel nõuda laenusumma kohest tagastamist.

Lepingu ülesütlemisega muutus sissenõutavaks kostja kohustus tagastada laenu põhiosad.

Seda kohustust ei mõjuta asjaolu, et krediidiandja oli lepingu sõlmimisel rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõla 399 eurot.

Kohus rahuldab hageja nõude põhivõla 399 eurot väljamõistmiseks kostjalt.

11.2. Hageja viivisenõue perioodi 26.10.2024–07.05.2025 eest on 33,90 eurot. Samuti palub

hageja kostjalt välja mõista viivise määraga 16% aastas alates 08.05.2025 põhinõudelt 399

eurolt kuni selle kohase tasumiseni. Lepingus on viivisemääraks kokku lepitud 16% aastas.

VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele

lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS §

367 esimese lause kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et

taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud,

väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina

põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus

mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

Kohus leiab, et seadusest tulenev kohustus maksta rahalise kohustuse täitmisega viivitamise

korral viivist ei ole käsitatav muu tasuna VÕS § 4034 lg 7 teise lause tähenduses, mille

nõudmise vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine välistaks. Pooltel on lepingus

eraldi kokkulepe viivisemäära osas – lepingu järgi on viivisemääraks 16% aastas, 0,04%

päevas (dtl 38). Kohus leiab, et hagejal on õigus nõuda viivist lepingujärgses määras. Hageja

viivisenõue on põhjendatud. Kohus rahuldab hageja viivisenõude ja mõistab kostjalt hageja

kasuks välja viivise 33,90 eurot. Samuti mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise

põhinõude (399 eurot) tasumata osalt viivisemääraga 16% aastas alates 08.05.2025 kuni

põhinõude täieliku tasumiseni.

12. Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS §

4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär.

Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Hageja ei ole ümberarvestust

intressinõude osas kohtule esitanud. Hageja intressinõue 34 eurot jääb rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

13. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

8 (10)

Kohus rahuldas hagi osaliselt, mistõttu jaotab kohus menetluskulud võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega.

14. TsMS § 486 lg 2 kohaselt loetakse hagi hagimenetluse tähenduses esitatuks alates

maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest. TsMS § 123 kohaselt võetakse tsiviilasja

hinna arvestamisel aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg. Hageja esitas maksekäsu

kiirmenetluse avalduse 05.02.2025. Seega loetakse hagi esitamise ajaks 05.02.2025. Hagi

esitamise aeg on oluline viivisenõude arvestamisel hagihinna hulka. Hagi esitamise ajal

(05.02.2025) oli hagihinnaks 514,65 eurot, arvestades esitatud nõudeid, mis kohus menetlusse

võttis. Kohus rahuldas hagiavalduse nõuetes, millele vastav hagihind on 496,74 eurot.

Eeltoodust tulenevalt rahuldas kohus hagiavalduse 97% ulatuses ning jättis rahuldamata 3%

ulatuses. Kohus jätab menetluskulud 97% ulatuses kostja kanda ja 3% ulatuses hageja kanda.

14.1. Hagilt hinnaga 514,65 eurot kuulus riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi tasumisele

riigilõiv 175 eurot. Hageja on hagilt tasunud riigilõivu seaduses sätestatud ulatuses. Riigilõiv

on põhjendatud kohtukulu (TsMS § 138 lg 2). Arvestades, et kohus jättis menetluskulud 97%

ulatuses kostja kanda, tuleb kostjalt hageja kasuks riigilõivuna välja mõista 169,75 eurot.

14.2. Hageja palub kostjalt lepingulise esindaja kuluna välja mõista 422,50 eurot (ilma

käibemaksuta). Samuti palub hageja kostjalt välja mõista maksekäsu kiirmenetluse avalduse

koostamise kulu 20 eurot. Tegemist on lepingulise esindaja kuluga TsMS § 175 tähenduses.

Kui asi antakse üle hagimenetluses menetlemiseks TsMS § 486 järgi, siis hagimenetluses

määrab kohus lepingulise esindaja kulud kindlaks TsMS § 175 alusel.

TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus teeb

kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise kohta (RKTKm

11.02.2015, , p 11). TsMS § 175 lg 1 võimaldab arvestada menetlusosalise esindamiseks

vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu hindamisel menetluse ja

asja liiki, asja keerukust ja mahukust, menetlusdokumentide sisu ja mahtu (RKTKm

21.06.2021, , p 9).

Hageja lepingulisel esindajal kulus alusdokumentidega tutvumisele ja analüüsile ning hagi

koostamisele ja lisade kogumisele ning komplekteerimisele ja kohtule esitamisele 2 tundi;

hageja 25.02.2026 seisukoha koostamisele ja menetluskulude nimekirja koostamisele kulus

0,5 tundi.

Kohtu hinnangul on nimetatud toimingud vajalikud ja põhjendatud, s.o kokku 2,5 tunni

ulatuses. Hagi koostamisele ja hagi aluseks olevate materjalide läbitöötamisele kui esmastele

toimingutele kulub tavapäraselt rohkem aega kui hilisematele menetlustoimingutele. Kohus

arvestab ka seda, et tegemist ei olnud keeruka ega mahuka tsiviilasjaga.

14.3. Hageja esindaja tunnitasu suurus on 169 eurot (ilma käibemaksuta). Menetlusosalise

esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel tuleb hinnata ka esindaja tunnitasu

põhjendatust ja vajalikkust ning üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks

menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase

õigusteenuse eest makstavat tasu. Toimingu tegemisel kohaldatav põhjendatud tunnitasu

suurus sõltub eelkõige asja ja vastava toimingu keerukusest ja mahukusest, samuti esindaja

kvalifikatsioonist ja menetluse kestusest (RKTKm 29.01.2024, 2-21-9796/80, p 18; RKTKm

11.02.2015, 3-2-1-115-14, p 14).

9 (10)

Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu suurus 169 eurot (ilma käibemaksuta)

ületab keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu ja on seetõttu põhjendamatu

suurusega. Hageja lepinguline esindaja vastab TsMS § 218 lg 1 p-s 2 esindajale sätestatud

nõuetele, kuid hageja esindaja ei ole advokaat. Advokaadi tunnitasu on kõrgem põhjusel, et ta

peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele

järelevalvele, mis mitteadvokaadist esindajate puhul nii ei ole. Samuti arvestab kohus seda, et

tegemist ei olnud mahuka ega õiguslikult keeruka asjaga. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et

hageja lepingulise esindaja põhjendatud tunnitasu suuruseks on 120 eurot (ilma

käibemaksuta).

Arvestades, et hageja esindaja menetluses tehtud toiminguid olid põhjendatud 2,5 tunni

ulatuses, siis on põhjendatud lepingulise esindaja tasu suuruseks 300 eurot (ilma

käibemaksuta). Kohus leiab, et maksekäsu kiirmenetluse avalduse ettevalmistamise ja

esitamise kulu 20 eurot on põhjendatud lepingulise esindaja tasu (ilma käibemaksuta).

Arvestades, et kohus jättis menetluskulud 97% ulatuses kostja kanda, tuleb kostjalt hageja

kasuks lepingulise esindaja kuluna välja mõista 310,40 eurot.

15. Eeltoodust tulenevalt on hageja menetluskulud põhjendatud summas 495 eurot, sealhulgas

riigilõiv 175 eurot, lepingulise esindaja kulu 320 eurot (ilma käibemaksuta). Arvestades, et

poolte menetluskulud jäid 97% ulatuses kostja kanda ja 3% ulatuses hageja kanda, siis tuleb

kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud 480,15 eurot, s.o riigilõiv 169,75 eurot ja

lepingulise esindaja kulu 310,40 eurot.

Arvestades, et hageja palus kostjalt menetluskuludena välja mõista 617,50 eurot, kuid kohus

rahuldas menetluskulude kindlaksmääramise avalduse 480,15 euro ulatuses, siis jääb

menetluskulude kindlaksmääramise avaldus rahuldamata 137,35 euro osas.

16. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal TsMS § 177 lg 4 järgi hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt alates praeguse otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tasuda VÕS § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud määras viivist.

17. Kuna kostja ei ole menetluses osalenud, siis ei ole kostjal menetluskulusid, mida rahaliselt

kindlaks määrata. Seetõttu kostjal hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

18. TsMS § 178 lg 1 ja 2 järgi saab menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude

suurust vaidlustada üksnes praeguse lahendi peale edasi kaevates, kui vaidlustatav

menetluskulude summa ületab 280 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

Anneli Roonet

kohtunik

10 (10)