2-25-119769/12 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Vallo Kariler ja Kaija

Piirmets

Määruse tegemise aeg ja koht

23.03.2026, Tallinn

Kohtuasja number

2-25-119769

Kohtuasi

OÜ GS Core hagi C.W vastu põhivõla 986 euro ja

viivise saamiseks

Vaidlustatud lahend, kaebuse

esitaja ja liik

C.W apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 20.01.2026

otsuse peale

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Apellant (kostja) C.W (isikukood XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta C.W apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 20.01.2026 otsuse peale Tallinna

Ringkonnakohtu menetlusse võtmata.

2. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud C.W kanda. OÜ-l GS Core ei ole

apellatsioonimenetluses tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

2-25-119769

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. OÜ GS Core (hageja) esitas 12.08.2025 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse C.W-lt (kostja) 1355,81 euro saamiseks. Maksekäsuosakond tegi 15.08.2025

kostjale makseettepaneku, kostja esitas 15.08.2025 nõudele vastuväite ning

maksekäsuosakond lõpetas 26.08.2025 määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude

üle Harju Maakohtule.

2. Hageja esitas 03.09.2025 haginõuetele vastava hagiavalduse, milles palus mõista kostjalt

enda kasuks välja põhivõla 986 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 323,01 eurot ja alates

hagi esitamisele järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda

koos kohustusega tasuda menetluskulude hüvitiselt viivist.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja Bondora AS (krediidiandja) 31.10.2019

krediidilepingu nr XXX, mille alusel andis krediidiandja kostjale 36-ks kuuks intressiga

36,93% aastas 1063 eurot krediiti. Krediidiandja maksis kostjale välja 1000 eurot. Kostja

tasus lepingu alusel tagasi 14 eurot. Lepingut ei ole kehtivalt üles öeldud.

Maksegraafikujärgse viimase maksetähtpäeva möödumisel (11.10.2022) muutus krediidiandja

nõue kogu ulatuses sissenõutavaks. Krediidiandja loovutas 05.05.2023 lepingust tulenevad

nõuded hagejale, millest teavitati ka kostjat.

Kostja vastuväited

3. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja vastuväidete kohaselt on nõue aegunud. Krediidiandja ütles 31.01.2020 e-kirja teel

lepingu üles, nõue muutus siis kogu ulatuses sissenõutavaks ning oli kohtu poole pöördumise

ajaks aegunud.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Harju Maakohus rahuldas 20.01.2026 otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja

kasuks välja põhinõude 404,49 eurot, otsuse tegemise aja seisuga sissenõutavaks muutunud

viivise 148,07 eurot ja alates otsuse tegemisele järgnevast päevast kuni põhinõude täitmiseni

sellelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise. Maakohus jättis menetluskulud

59% ulatuses hageja ja 41% ulatuses kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja

menetluskulude hüvitise 123 eurot koos kohustusega tasuda menetluskulude hüvitiselt VÕS §

113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist.

4.1. Maakohus tuvastas järgmised olulised asjaolud:

-

Bondora AS ja kostja sõlmisid 31.10.2019 kirjalikus vormis laenulepingu nr

BL1612436, milles lepiti kokku kostjale antavas krediidisummas 1063 eurot intressiga

36,93% aastas 36-kuuks (3-aastaks) lõpptähtpäevaga 11.10.2022; lepingule kohaldusid

üldtingimused; enne lepingu sõlmimist anti kostjale nõuetekohane Euroopa

tarbijakrediidi standardinfo teabeleht ja krediidiandja täiendav teabeleht;

-

krediidilepingu juurde kuulus kirjalikus vormis maksegraafik;

-

krediidiandja maksis kostjale välja 1000 eurot ja pidas kinni lepingutasu 63 eurot;

-

kostja tasus tagasimakseid 14 euro ulatuses;

2-25-119769

-

krediidiandja saatis kostjale 31.01.2020 elektroonilise teate lepingu erakorralise

ülesütlemise kohta, kostja sai teate kätte;

-

krediidiandja loovutas 05.05.2023 lepingust tulenevad nõuded hagejale, millest

teavitati ka kostjat.

4.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei öelnud krediidiandja lepingut kehtivalt üles ja

see kehtis kuni kokkulepitud tähtaja lõpuni.

Krediidileping ei ole tühine, sest lepingujärgne krediidi kulukuse määr (58,07%) ei ületa Eesti

Panga avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi

kulukuse määra enam kui kolm korda.

Arvestades seda, et hageja ei tõendanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist,

nõuab hageja kostjalt kooskõlas VÕS § 4034 lg-ga 7 üksnes põhivõla jäägi ja seadusjärgses

määras viivise (mitte kõrvalnõuete) tasumist. Sellest tulenevalt ei olnud krediidiandjal õigust

öelda 31.01.2020 avaldusega krediidilepingut üles, sest kõrvalnõudeid arvestamata tuli kostjal

maksgraafiku järgi selle aja seisuga tasuda kolme esimese põhiosa makse katteks 51,16 eurot

(16,54 + 17,05 + 17,57), kuid koos lepingutasuga oli kostja tasunud krediidiandjale kokku 77

eurot (14 + 63). Seega ei olnud krediidiandjal VÕS § 416 lg 1 ja krediidilepingu p 13.2.1 järgi

alust lepingut kostja rikkumise tõttu üles öelda ja leping kehtis kuni 11.10.2022, mil tuli

tasuda viimane tagasimakse.

4.3. Hageja põhinõue tuleb rahuldada osaliselt, sest hageja nõue on 2019–2021

sissenõutavaks muutunud maksete osas aegunud.

Laenulepingujärgsete perioodiliste maksete (korduvate kohustuste) aegumist tuleb hinnata

TsÜS § 154 järgi, st nende aegumistähtaeg on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks ning

aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, kui kohustusele vastav nõue muutub

sissenõutavaks. Seega algas maksegraafiku järgi 2019 sissenõutavaks muutunud osamaksete

(kuumaksete) aegumistähtaeg 01.01.2020 kell 00.00 ja lõppes 31.12.2022 kell 24.00, 2020

sissenõutavaks muutunud osamaksete puhul vastavalt 01.01.2021 kell 00.00 ja 31.12.2023

kell 24.00, 2021. a sissenõutavaks muutunud osamaksete puhul vastavalt 01.01.2022 kell

00.00 ning 31.12.2024 kell 24.00 ning 2022 sissenõutavaks muutunud osamaksete puhul

vastavalt 01.01.2023 kell 00.00 ning lõppenuks 31.12.2025 kell 24.00. Kuna hageja esitas

siinses menetluses maksekäsukiirmenetluse avalduse 12.08.2025, siis ei ole 2022

sissenõutavaks muutunud maksete osas hagi aegunud, kuid ülejäänud maksete (2019–2021

sissenõutavaks muutunud maksed) osas on hageja nõue aegunud.

Arvestades seda, et maksgraafiku kohaselt tuli 2022 kostjal tasuda põhiosa katteks kokku

418,49 eurot ning kostja on tasunud 14 eurot, tuleb kostjal tagastada hagejale aegumata

summa 404,49 eurot (418,49 – 14).

4.4. Hageja viivisenõue tuleb samuti rahuldada osaliselt, sest koos põhinõudega aegus

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 144 järgi ka viivisenõue. Ajavahemikul

12.10.2022–20.01.26 muutus sissenõutavaks viivis 148,07 eurot. Lisaks peab kostja tasuma

alates 21.01.2026 kuni põhinõude täitmiseni põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras viivist.

4.5. Menetluskulud jäävad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 järgi vastavalt

hagi rahuldamise proportsioonile 59% ulatuses hageja ja 41% ulatuses kostja kanda. Hageja

põhjendatud ja vajalikud kulud on riigilõiv 280 eurot ja maksekäsu kiirmenetluse kulud 20

2-25-119769

eurot. Kostja peab hüvitama hagejale sellest 41%, s.o 123 eurot. Kostjal ei ole hüvitatavaid

menetluskulusid tekkinud.

Apellatsioonkaebus

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, millest saab järeldada, et kostja palub tühistada

maakohtu otsuse osas, millega maakohus hagi rahuldas, ja teha uue otsuse, millega jätta hagi

kogu ulatuses rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

5.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt jättis maakohus vääralt aegumise osaliselt

kohaldamata, kuigi nõue on kogu ulatuses aegunud.

Arvestades seda, et krediidiandja ütles 31.01.2020 lepingu üles ning kostjale ei olnud teada,

kas krediidiandja täitis vastustundliku laenamise põhimõtet või mitte, muutus kogu nõue

31.01.2020 sissenõutavaks. Seejuures nõudis krediidiandja edaspidi kostjalt kogu summa

tasumist, mitte maksegraafiku täitmist. Samuti pöördus krediidiandja nõudega 20.02.2020

tsiviilasjas nr 2-20-104682 kohtu poole, millega kinnitas, et nõue on muutunud

sissenõutavaks.

Krediidiandjal oli õigus öelda leping üles, sest kostja pidi maksegraafiku järgi tasuma kolmel

esimesel kuul kokku 134,2 eurot. Ei ole selge, miks maakohus otsustas laenumaksete summat

arvutades loobuda intressimaksetest. Ei ole selge, kust tuleb summa 14 eurot, hageja ei ole

esitanud selle kohta ühtki tõendit. Lepingutasu (63 eurot) tuleb käsitada haldustasuna.

Maakohtu otsus võib kujundada halba praktikat, mille kohaselt krediidiandja ei tõendada

vastutustundliku laenamise põhimõtet ja kaotab intressimaksed, kuid väldib nõude aegumist.

5.2. Juhul, kui leping kehtis, on kostja eksitamine, kostja lähedaste teavitamine ja maksehäire

avaldamine põhjustanud kostjale mittevaralise kahju, mistõttu palub kostja määrata endale

mittevaralise kahju hüvitise 5000 eurot.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia

kaalutlustel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 2¹ alusel koosmõjus TsMS §

405 lg-ga 1 menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse

võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest

lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest

tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades

mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid

menetluskulusid.

7. Kolleegium märgib, et kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa

summat, mis vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole, menetleb kohus hagi

TsMS § 405 lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras,

järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid

(lihtmenetlus). Praeguses asjas ei ületa hageja põhinõue 3500 eurot ega põhinõue koos

viivisega 7000 eurot, mistõttu on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes.

8. Sellises kohtuasjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 2¹ järgi

menetlusse juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu

2-25-119769

otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud

menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt

mõjutada lahendit.

8.1. Maakohus märkis otsuses, et ei anna otsuse edasikaebamiseks luba TsMS § 442 lg 10

tähenduses.

8.2. Arvestades tsiviilasja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse

väiteid, ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul otsust tehes ka selgelt ebaõigesti kohaldanud

materiaalõiguse normi ega rikkunud menetlusõiguse normi viisil, mis võinuks tuua kaasa

ebaõige otsuse. Kuigi ringkonnakohus ei pea apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest

keeldumist pikemalt põhjendama (vt RKTKm 10.04.2019, 2-17-13363, p 15), märgib

kolleegium kostja apellatsioonkaebuse väidete kohta lühidalt järgmist.

Kostja tõi apellatsioonkaebuses esile uued asjaolud ja väited, mida ta maakohtus ei esitanud,

üldjuhul ei ole see TsMS § 652 lg 1 ja 3 järgi lubatud. Samas, ka juhul, kui pidada seda

lubatavaks, ei annaks kaebuses esile toodud asjaolud ja väited alust maakohtu otsust tühistada.

Kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise

põhimõtet VÕS § 403⁴ lg 1 tähenduses, sh täitnud nõuetekohaselt teabe saamise kohustust ja

tarbija krediidivõimelisuse hindamise kohustust. Olukorras, kus krediidiandja on rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet, loetakse VÕS § 4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu

intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud

intressimäärast, ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne, st muud

tasukokkulepped on sellisel juhul tühised. Seetõttu luges maakohus lepingu alusel õigesti

kostja võla hulka üksnes põhiosa maksed ning jättis intressimaksed ja lepingutasu

(haldustasu) võla hulka arvamata. Samuti leidis maakohus õigesti, et sellises olukorras ei

olnud krediidiandjal õigust lepingut üles öelda. Maksegraafiku järgi tuli kostjal tasuda

esimese osamaksena 28,62 eurot ning selle saab lugeda tasutuks raha väljamaksmise ajal

krediidiandja poolt kinnipeetud 63 euro arvel. Nii saab lugeda esimese osamakse täielikult

tasutuks ning teise osamakse (52,79) sama raha arvel osaliselt makstuks. Seega, ka juhul, kui

kostja ei tasunud krediidiandjale täiendavalt 14 eurot, ei olnud lepingu ülesütlemise eeldused

VÕS § 416 lg 1 ja krediidilepingu p 13.2.1 järgi täidetud ning ülesütlemine oli tagajärjetu.

See, et krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, tegi õigusliku aluseta

ülesütlemisavalduse, nõudis kostjalt pärast ülesütlemisavalduse tegemist kogu põhinõude

summa tagastamist ja käitus nii, nagu oleks leping olnud kehtivalt üles öeldud, ei anna alust

jätta VÕS § 6 lg 2 alusel hea usu põhimõttest tulenevalt kohaldamata VÕS § 416 lg-s 1 ja

lepingu p-s 13.2.1 sätestatud ülesütlemise eeldust ja asuda seisukohale, et krediidiandja ütles

lepingu kehtivalt üles. Samuti ei anna see alust jätta kohaldamata hageja nõude aluseks olevat

VÕS § 108, mis annab hagejale õigust nõuda rahalise kohustuse rikkumise korral kohustuse

täitmist ja VÕS § 113 lg-t 1, mis annab hagejale õiguse nõuda rahalise kohustuse rikkumise

korral viivist. Hea usu põhimõttest tulenevalt ei saa pidada vastuvõtmatuks seda, et kostja

peab tagastama lepingu alusel saadud raha, kuigi ta uskus, et raha tagastamise nõue muutus

lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks ja hakkas siis aeguma, samuti maksma selle raha

tagastamise kohustuse rikkumise korral seadusjärgses määras viivist. See, kui krediidiandja

pöördus sama nõudega juba 2020 kohtu poole (esitas 03.02.2020 maksekäsu kiirmenetluse

avalduse, mille menetlus lõppes kohtute infosüsteemi andmete hagi menetlusse võtmisest

keeldumisega 11.05.2020), võiks anda TsÜS § 160 lg 1 ja lg 2 p 3 järgi alust lugeda nõuete

aegumine selleks ajaks peatunuks ega toeta hageja väidet nõuete suuremas ulatuses aegumise

kohta.

2-25-119769

8.3. Eeltoodut arvestades ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul kohaldanud selgelt

ebaõigesti materiaalõigust ega rikkunud selgelt menetlusõiguse normi, mistõttu jätab

kolleegium apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 2¹ järgi menetlusse võtmata.

9. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse

kulud TsMS § 168 lg 1 järgi koosmõjus TsMS § 639 lg-ga 1 apellandi kanda. Kuna

vastustajal ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid

menetluskulusid tekkinud, ei tule apellandil vastustajale apellatsioonimenetluse kulusid

hüvitada.

10. Kuigi praeguses asjas ei ole apellant apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasunud, ei palu

ringkonnakohus menetlusökonoomia kaalutlustel apellandil riigilõivu tasuda, s.o

apellatsioonkaebuse puudust (TsMS § 637 lg 1 p 3) enne menetlusse võtmise otsustamist

kõrvaldada, sest apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral oleks apellandil

õigus TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi nõuda apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv tagasi.

11. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle

esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada.

Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega

paberkandjal ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile

kätte ja edastab teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et

apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

12. Määruse peale, millega ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast,

võib TsMS § 696 lg 1 esimese lause ja § 638 lg 9 järgi esitada määruskaebuse.

(allkirjastatud digitaalselt)