2-25-259/7 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Anneli Roonet

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

23. märts 2026, Tartu kohtumaja, Kalevi 1, Tartu

Tsiviilasja number

2-25-259

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ hagi D.I vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

10 334,08 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja B2 Impact OÜ (registrikood 11542046),

lepinguline esindaja Pille Martin

Kostja D.I (isikukood XXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada osaliselt B2 Impact OÜ (registrikood 11542046) hagi D.I (isikukood

XXX) vastu.

2. Välja mõista D.I-lt B2 Impact OÜ kasuks 2848,13 eurot, s.o põhinõue.

3. Välja mõista D.I-lt B2 Impact OÜ kasuks viivis põhinõude (2848,13 eurot) tasumata

osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras alates käesoleva

kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude täitmiseni.

4. Jätta rahuldamata B2 Impact OÜ hagi D.I vastu 6507,12 euro väljamõistmiseks,

sealhulgas põhinõue 5930,57 eurot, viivisenõue 526,55 eurot, meeldetuletuskirjade

tasunõue 15 eurot ja võla sissenõudmiskulude nõue 35 eurot. Jätta rahuldamata B2

Impact OÜ hagi D.I vastu viivisenõude osas alates 08.01.2025 kuni kohtuotsuse

jõustumiseni.

5. Jätta menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu

möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest.

1 (10)

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima.

Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud

1. B2 Impact OÜ (hageja) esitas 07.01.2025 Tartu Maakohtule hagi D.I (kostja) vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks. Hageja täpsustas hagi 31.03.2025. Hageja palub kostjalt hageja

kasuks välja mõista 9355,25 eurot, millest põhinõue on 8778,70 eurot, viivis on 526,55 eurot,

meeldetuletuskirjade tasu on 15 eurot ja sissenõudmiskulud on 35 eurot. Samuti palub hageja

kostjalt välja mõista viivise põhinõude tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises

lauses ettenähtud määras alates 08.01.2025 kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Hageja palub

jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Esto AS (krediidiandja) ja kostja 19.07.2022 krediidilepingu

nr 12051022944, mille kohaselt võimaldas krediidiandja kostjale krediidilimiidi 10 000 eurot

kasutamist. Kostja kohustus tagastama igakuiselt 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu

seisuga kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot. Samuti kohustus kostja tasuma

igakuist intressi 15. kuupäevaks. Lepingust tulenevalt on intressimäär 39,9% aastas. Lepingu

kohaselt oli krediidi ülekandmise tasu (väljavõtutasu) pangakontole 0,2% ülekande summast.

Lepingu krediidi kulukuse määr oli 48,63% aastas.

Kostja on perioodil 21.07.2022–28.02.2024 saanud krediiti kokku summas 12 600 eurot,

millest on maha arvestatud lepingu põhitingimustest tulenev väljavõtutasu 20,86 eurot ja kiire

väljamakse tasu 19,90 eurot. Kostja tegi tagasimakseid kokku 9730 eurot, millest on

arvestatud põhiosa katteks 3821,29 eurot, intressi katteks 5832,36 eurot, krediidiskooringu

tasu katteks 15 eurot, meeldetuletuskirjade tasu katteks 60 eurot, kaardimakse tehingu tasu

katteks 2,33 eurot. Viimane makse nõude katteks teostati 30.09.2024. Kostja jättis tasumata

15.03.2024, 15.04.2024 ja 15.05.2024 osamaksed. Krediidiandja teavitas kostjat 30.10.2024

lepingu ülesütlemisest, kui kostja ei tasu võlga täiendava tähtaja jooksul, s.o 13.11.2024.

Leping lõppes ülesütlemisega 14.11.2024. Hageja põhinõude suurus on 8778,70 eurot,

arvestades, et krediit oli 12 600 ja kostja tagastas põhiosa katteks 3821,29 eurot. Kostjal on

intressivõlgnevus perioodi 01.10.2024–13.11.2024 eest summas 421,09 eurot. Viivisenõue

perioodi 14.11.2024–07.01.2025 eest on 526,55 eurot. Lepingus on viivisemäär võrdne

intressimääraga, st viivisemäär on 39,9% aastas. Alates 08.01.2025 palub hageja kostjalt välja

mõista viivise seadusjärgses määras. Lepingu kehtivusajal saatis krediidiandja kostjale kolm

tasulist meeldetuletuskirja järgmiselt: 16.01.2024 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 5

eurot, 29.01.2024 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot, 29.04.2024 saadetud

meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista

meeldetuletuskirjade tasu 15 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista pärast lepingu

lõppemist tekkinud sissenõudmiskulud 35 eurot. Sissenõudmiskulud on kujunenud järgmiselt:

02.12.2024 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 25 eurot, 10.12.2024 saadetud

2 (10)

meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot, 13.12.2024 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega

5 eurot.

Hageja leiab, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Konto

väljavõtet krediidiandja kostjalt ei küsinud. Kostja avaldas enda sissetulekuteks 2060 eurot

kuus. Krediidiandja tuvastas Maksu- ja Tolliameti andmete alusel kostja sissetulekuna

2062,96 eurot kuus. Oma finantskohustuste suuruseks avaldas kostja 600 eurot ja üldisteks

majapidamiskuludeks 400 eurot. Krediidiandja ei tuvastanud täiendavaid kohustusi esitatud

andmete ja registriandmete osas. Maksehäired kostjal puudusid. Esialgne võlausaldaja

loovutas kostja vastased nõuded hagejale.

Hageja esitas 31.03.2025 ümberarvestuse. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise

korral kostja peale põhivõla muid tasusid ei võlgne, mistõttu arvestatakse kõik tagasimaksed

krediidisumma katteks. Sellisel juhul on kostjal hageja ees võlg 2870 eurot (12 600-9730),

mille hageja palub kostjalt välja mõista. Hageja leiab, et lepingu ülesütlemise eeldused olid

täidetud, mistõttu on hageja õigustatud nõudma viivist seadusjärgses määras alates lepingu

ülesütlemisest kuni hagi esitamiseni, s.o perioodi eest 14.11.2024–07.01.2025 summas 54,07

eurot.

Kostja vastuväited

2. Kostjale toimetati hagiavaldus koos lisadega ja hagi menetlusse võtmise kohtumäärus kätte

12.04.2025 (TsMS § 3111 lg 5 alusel). Kohus kohustas kostjat esitama kirjaliku vastuse

hagiavaldusele 30 päeva jooksul alates hagiavalduse ja menetlusse võtmise määruse

kättetoimetamisest. Hagile vastamise tähtpäev saabus 12.05.2025. Kostja hagile ei vastanud.

Pärast kirjaliku menetluse määramist esitas kostja kohtule 26.02.2026 vastuse, milles avaldas,

et nõustub asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kostja soovib ümberarvestuse järgse

võla tasuda 2 aasta jooksul maksegraafiku alusel.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

3. Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.

4. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 401 lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik

(krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit),

krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel

krediidi tagasi maksma. Lõike 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta

sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on

krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või

kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise

tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel

tähtpäeval. VÕS § 101 lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib

võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha

maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

5. Hageja on esitanud kohtule tõendina Esto AS-i ja kostja vahel 19.07.2022 sõlmitud

krediidilepingu nr 12051022944 krediidilimiidiga 10 000 eurot (dtl 15–22). Leping on kostja

poolt allkirjastatud. Kostja pangakontole tehti ülekandeid järgmiselt (maksekorraldused dtl

30–64): 22.07.2022 – 598,80 eurot; 22.07.2022 – 119,76 eurot; 06.09.2022 – 499 eurot;

20.09.2022 – 4930,12 eurot; 12.10.2022 – 1896,20 eurot; 24.10.2022 – 798,40 eurot;

3 (10)

11.11.2022 – 1297,40 eurot; 14.11.2022 – 99,80 eurot; 12.12.2022 – 169,66 eurot; 16.01.2023

– 100 eurot; 24.02.2023 – 100 eurot; 16.03.2023 – 280 eurot, 18.04.2023 – 180 eurot,

18.05.2023 – 110 eurot, 24.05.2023 – 30 eurot, 11.08.2023 – 310 eurot, 06.11.2023 – 600

eurot, 28.02.2024– 460 eurot. Kokku kanti kostja pangakontole 12 579,14 eurot. Kostja

kohustus krediidi tagastama 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga kasutusse võetud

krediidist, kuid vähemalt 10 eurot. Igakuiseid makseid tuli kostjal teostada iga kuu 15.

kuupäevaks (dtl 23). Lepingu ja lepingu osaks saanud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo

teabelehe kohaselt oli leping tähtajatu ning lepingu lõppemisel tuli tagasi maksta kasutatud

krediidilimiit (dtl 25; tarbijakrediidileping on tähtajatu). Kohus loeb eeltoodud asjaolud

esitatud tõendite alusel tuvastatuks.

Krediidi kulukuse määr

6. Esmalt tuvastab kohus, kas lepingus toodud krediidi kulukuse määr on kooskõlas VÕS §

4062 lg-ga 1.

VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus

on selgitanud, et krediidiandja peab tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete

maksmapanekuks esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale,

ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik

kontrollida, kas laenuleping kehtib (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14.1.3. ja

RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 14-15).

VÕS § 406 lg 3 sätestab, et maksetehingute tegemist ja krediidi kasutusse võtmist võimaldava

makseinstrumendi kasutamise kulusid, samuti tasusid sellise konto pidamise eest, millele

tehakse krediidi kasutusse võtmise ja maksetehingute kandeid ja muid maksetehingutega

seotud kulusid, tuleb krediidi kogukulu arvutamisel arvesse võtta, välja arvatud juhul, kui

konto avamine on vabatahtlik ning konto pidamise kulud on selgelt ja eraldi märgitud

tarbijakrediidilepingus või mõnes muus tarbijaga sõlmitud lepingus. Eeltoodust tulenevalt

tuleb krediidi kogukulu arvutamisel arvesse võtta ka muid maksetehingutega seotud kulusid.

Eelnõu seletuskirja kohaselt on nendeks kuludeks mh ülekandekulud (vt võlaõigusseaduse ja

teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 761 SE, seletuskiri lk 36). Krediidi kulukuse määra

arvutamisel tuleb mh lähtuda VÕS § 4061, mille lõiked 1 ja 2 sätestavad, et kui

tarbijakrediidileping võimaldab tarbijal valida, millal ta krediidi kasutusse võtab, loetakse

krediidi kulukuse määra arvutamisel, et kogu krediit võetakse kasutusse viivitamata ja täies

mahus. Kui tarbijakrediidileping võimaldab krediiti kasutusse võtta mitmel viisil ning

seejuures on krediidiga seotud tasud ja intressimäär erinevad, loetakse krediidi kulukuse

määra arvutamisel, et kogu krediit on kasutusse võetud kõige kõrgemate tasude ja

intressimääraga, mida rakendatakse seda liiki tarbijakrediidilepingu puhul kõige levinuma

krediidi kasutusse võtmise viisi suhtes.

Kostjale antud laenu krediidi kulukuse määr oli lepingu ja Euroopa tarbijakrediidi

standardinfo teabelehe kohaselt 48,63% aastas (dtl 23, 26). Lepingu kohaselt oli krediidi

ülekandmise tasu (väljavõtutasu) pangakontole 0 eurot, millele lisandus 0,2% ülekande

summast (dtl 23), s.o kostja puhul 20 eurot (dtl 24). Krediidi kulukuse maksimaalsed määrad

muutuvad kaks korda aastas, 1. juulil ja 1. jaanuaril. Eesti Panga poolt avaldatud andmete

kohaselt oli 05.07.2022 lepingu sõlmimise ajal krediidiasutuste poolt eraisikutele antud

tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 16,30% (kohaldus alates

4 (10)

01.07.2022 kuni 31.12.2022 väljastatud laenudele) ning kolmekordne määr oli seega 48,90%.

Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaator annab

krediidi kulukuse määra suuruseks 48,65%. Kohus tuvastab eelneva põhjal, et krediidilepingu

krediidi kulukuse määr ei ületanud krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära

ja on seega kooskõlas VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatuga.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine

7. Poolte vahel sõlmitud leping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Kohus

hindab, kas võlausaldaja on järginud kostjaga lepingut sõlmides vastutustundliku laenamise

põhimõtet.

8. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata

menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 13 ja 17).

8.1. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne

krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on

krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust

(krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet

krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3

esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid

andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse

sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja

tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta

(VÕS § 4034 lg 2). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on

sätestatud KAVS § 49 lg 1 p-des 1–7 ja lg 3 p-des 1–3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga

seotud näitajate kohta:

-

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus

(KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

-

tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

-

tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49

lg 1 p 3);

-

tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS §

49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb

5 (10)

krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija

konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime

hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis

peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 18).

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale

krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt

RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23).

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima

nõuetekohase hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis

võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o

teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o

tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas

kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik,

arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p

2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste

dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija

regulaarse sissetuleku arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei

võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda

esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima

vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata

krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul

on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt

mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu

„laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja

muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 20–22 ja seal viidatud

kohtupraktika). Krediidiandja kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust on mõeldud

ennetama liigse võlakoormuse või maksejõuetuse riski, mis tuleneb tarbija

krediidivõimelisuse ja tagasimaksevalmiduse ebapiisavast kontrollimisest. Kõnealust

kohustust ei mõjuta tõsiasi, et krediidilepingu sõlmimise finantstagajärjed tarbija olukorrale

võivad tekkida ka hiljem (EKo 11.01.2024, C-755/22, p 35). Krediidivõimetule tarbijale laenu

andmise vältimise ja just krediidiandjale vastutuse panemise eesmärki järgib direktiivi

2008/48 põhjendus 26, mille järgi peab krediidiandja kontrollima tarbija krediidivõimelisust

individuaalselt (vt EKo 18.12.2014, C-449/13, p 35).

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale

krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt

RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23).

Kohus määras hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevate

asjaolude välja toomiseks ning andis võimaluse ümberarvestuse tegemiseks (dtl 164 jj).

6 (10)

Kohus selgitas hagejale mh seda, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral

saab hageja nõuda tarbijalt VÕS § 4034 lg-te 6 ja 7 alusel tagasi põhivõla koos VÕS §-s 94

sätestatud intressiga (v.a VÕS § 4034 lg 7 viimases lauses sätestatud erandi korral). Muid

tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti

määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale

teatavaks tegema.

Hageja asus hagis seisukohale, et krediidiandja järgis kostjaga lepingut sõlmides

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Konto väljavõtet krediidiandja kostjalt ei küsinud.

Kostja avaldas enda sissetulekuteks 2060 eurot kuus. Krediidiandja tuvastas Maksu- ja

Tolliameti andmete alusel kostja sissetulekuna 2062,96 eurot kuus. Oma finantskohustuste

suuruseks avaldas kostja 600 eurot ja üldisteks majapidamiskuludeks 400 eurot. Krediidiandja

ei tuvastanud täiendavaid kohustusi esitatud andmete ja registriandmete osas. Maksehäired

kostjal puudusid.

Hageja väljatoodust nähtub, et krediidiandja tegi laenuotsuse kostja esitatud laenutaotluse ja

maksehäireregistrist ning Maksu- ja Tolliametist saadud kostja sissetuleku andmete pinnalt.

Hageja pole väitnud ega tõendanud, et krediidiandja oleks küsinud kostjalt muud teavet tema

varalise seisundi kohta (s.o peale igakuise sissetuleku) ja varaliste kohustuste kohta, sh kostja

regulaarsete (majapidamis)kulude kohta. Krediidiandja ei ole küsinud teavet ka kostja

varasemate krediidikohustuste täitmise kohta. Seejuures ei võimalda laenutaotluses küsitud

teave hinnata isegi seda, millised finantskohustused kostjal teiste krediidiandjate ees olid ja

kui palju neid oli.

Samuti ei ole hageja väitnud ega tõendanud, et krediidiandja oleks kostja laenutaotluses

esitatud teavet kostja kohustuste kohta vastavalt VÕS § 4034 lg-le 4 ja KAVS § 50 lg-tele 3 ja

4 kontrollinud. Hageja väljatoodust nähtub, et krediidiandja kontrollis kostja maksekäitumist

maksehäireregistrist ja kostja sissetulekut Maksu- ja Tolliametist.

Üksnes kostja sissetuleku ja maksehäirete puudumise kontrollimine ei vasta krediidiandja

nõuetekohasele hoolsusele tarbija krediidivõimelisuse hindamisel. Ilma mõistliku hoolsusega

kontrollitud andmeteta tarbija kulude ja finantskohustuste ning varasemate finantskohustuste

täitmise kohta ei võimalda need andmed teha adekvaatseid järeldusi tarbija

krediidivõimelisuse kohta. Seejuures ei mõjutanud krediidiandja kontrollikohustust see, et

kostja oli lepingus kinnitanud, et kostja esitatud andmed on tõesed.

Kuna krediidiandja ei saanud kogutud teabe ja selle kohta tehtud kontrolli põhjal järeldada, et

on tõenäoline, et kostja on suuteline lepingust tulenevad kohustused lepinguga nõutavatel

tingimustel täitma, ei oleks krediidiandja VÕS § 4034 lg 6 järgi tohtinud kostjaga lepingut

sõlmida. Kohus tuvastab, et krediidiandja ei ole järginud kostjaga lepingu sõlmimisel

vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS §

4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui

see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale

sellisel juhul ei võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks

krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse

intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäärast (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 24). VÕS § 4034 lg 7 kolmanda

lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral

7 (10)

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Sama

lõike neljanda lause kohaselt ei kohaldata selles lõikes sätestatut, kui tarbija on teadlikult

jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lg-tele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale

esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti.

Kohtu hinnangul ei võimalda asja materjalid järeldada, et kostja oleks jätnud krediidiandjale

mingi teabe teadlikult esitamata. Isegi kui kostja esitatud andmed olid ebatäpsed, ei

võimaldaks pelgalt nende esitamise asjaolud järeldada seda, et kostja esitas valeandmeid

tahtlikult, s.o õigusvastase tagajärje sooviga (VÕS § 104 lg 5).

Lepingu ülesütlemine ja hageja nõuete lahendamine

9. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva

summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata

jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus

peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse

ülesütlemine tühiseks.

VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude

kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine

on krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud

seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude

tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja

mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed

sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse

laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu

laenusumma sissenõutavaks muutunud.

Lepingu osaks saanud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt oli leping

tähtajatu. Kostja kohustus krediidi tagastama 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga

kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot. Igakuiseid makseid tuli kostjal teostada

iga kuu 15. kuupäevaks (dtl 23). Hageja tõi välja, et kostja jättis tasumata 15.03.2024,

15.04.2024, 15.05.2024 osamaksed (dtl 175). Krediidiandja teavitas kostjat 30.10.2024

lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest ning andis kostjale tähtaja võlgnevuse tasumiseks kuni

13.11.2024. Krediidiandja ütles lepingu üles 14.11.2024 (dtl 133). Hageja avaldas, et kostja

tegi tagasimakseid kokku 9730 eurot, millest on arvestatud põhiosa katteks 3821,29 eurot,

intressi katteks 5832,36 eurot, krediidiskooringu tasu katteks 15 eurot, meeldetuletuskirjade

tasu katteks 60 eurot, kaardimakse tehingu tasu katteks 2,33 eurot. Kohus juhib tähelepanu, et

nende summade liitmisel saadakse 9730,98 eurot, mis ületab hageja esitatud kogusumma 0,98

euro võrra. Seega sisaldab hageja arvestus arvutuslikku viga. Eeltoodu ei takista asja

lahendamist. Kohtule esitatud tõendist nähtub, et kostja tegi tagasimakseid 9731,01 eurot,

millest on arvestatud põhiosa katteks 3821,31 eurot, intressi katteks 5832,37 eurot,

krediidiskooringu tasu katteks 15 eurot, meeldetuletuskirjade tasu katteks 60 eurot,

kaardimakse tehingu tasu katteks 2,33 eurot (dtl 65 jj). Kohus tuvastab esitatud tõendi alusel,

et kostja on perioodil 02.08.2022–30.09.2024 teinud tagasimakseid summas 9731,01 eurot.

166,67 eurot oleks minimaalne igakuine tasumisele kuulunud summa juhul, kui

8 (10)

krediidisummaks oli 10 000 eurot ja tagasimakse perioodiks 60 kuud. Tegelik

miinimummakse ei pruugi võrduda 166,67 eurot igal kuul, kui kostja võttis krediidi kasutusse

erinevatel aegadel ja kasutatud jääk muutus. Arvestades, et vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise korral ei võlgne kostja väljavõtutasu, kaardimakse tehingu tasu,

krediidiskooringu tasu ega muid tasusid ning arvestades, et 2022. aastal oli VÕS §-s 94

sätestatud intressimääraks 0%; 2023. aastal oli VÕS §-s 94 sätestatud intressimääraks 2,5%

perioodil 01.01.2023–30.06.2023; 4% perioodil 01.07.2023–31.12.2023; 4,5% perioodil

01.01.2024–30.06.2024; 4,25% perioodil 01.07.2024–31.12.2024, siis ei olnud kostja

viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva põhiosa ja seadusjärgse intressi tagasimaksega

lepingu ülesütlemise ajal, s.o 14.11.2024. Eeltoodust tulenevalt tuvastab kohus, et

laenulepingu ülesütlemise eeldused ei olnud täidetud, mistõttu ei ole leping ülesütlemisega

lõppenud.

Kostja sai viimase krediidisumma 28.02.2024 ja lepingu kohaselt tuli krediit tagastada

järgmises minimaalses osas: 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga kasutusse võetud

krediidist, kuid vähemalt 10 eurot. Kui esimene osamakse pärast 28.02.2024 krediidi saamist

oli 15.03.2024 ja edasi kord kuus iga kuu 15ndal kuupäeval, siis saabub 60. osamakse

tasumise tähtpäev 15.02.2029. Eeltoodust tulenevalt ei ole tänaseks laenulepingust tulenev

laenu tagasimaksmise tähtaeg kõigi osamaksete osas veel möödunud ning laenu põhiosa ei ole

muutunud kogu ulatuses sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 tähenduses. Tartu Ringkonnakohus on

19.12.2025 kohtuotsuse p-des 10 ja 11 asjas nr 2-22-130825 jõudnud järeldusele, et hagi saab

põhivõla osas rahuldada olukorras, kus kostja ei vaidle põhiosa tasumisele vastu, ka siis, kui

leping on tähtajatu ja jätkuvalt kehtiv.

Kohus on tuvastanud, et kostja pangakontole kanti üle 12 579,14 eurot. Kostja on teinud

tagasimakseid summas 9731,01 eurot. Hageja esitas 31.03.2025 ümberarvestuse ja märkis, et

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral kostja peale põhivõla muid tasusid ei

võlgne, mistõttu arvestatakse kõik tagasimaksed krediidisumma katteks. Hageja ei ole

korrektset ümberarvestust kohtule esitanud. Kohus arvestab kostja tagasimaksed 9731,01

eurot krediidisumma katteks. Eeltoodut arvestades on kostja põhivõla suurus 2848,13 eurot

(12 579,14-9731,01).

Põhivõla tasumise kohustust ei mõjuta asjaolu, et krediidiandja oli lepingu sõlmimisel

rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostjal on tasumata laenu põhiosa 2848,13

eurot. Kohus rahuldab hageja nõude põhiosa 2848,13 eurot väljamõistmiseks kostjalt.

10. Hageja viivisenõue perioodi 14.11.2024–07.01.2025 eest on 526,55 eurot. Alates

08.01.2025 nõuab hageja viivist seadusjärgses viivisemääras, s.o võlaõigusseaduse § 113

lõike 1 teises lauses ettenähtud määras kuni põhinõude täieliku tasumiseni. VÕS § 113 lg 1

kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult

viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa

protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne

viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Tartu

Ringkonnakohus on 19.12.2025 kohtuotsuse p-s 12 asjas nr 2-22-130825 leidnud, et

olukorras, kus hageja ei ole esitanud kooskõlas VÕS § 4034 lg-ga 7 nõude ümberarvestust, on

võimalik hageja viivisenõue rahuldada üksnes kohtuotsuse jõustumisest arvates, kohaldades

seadusjärgset viivise määra.

9 (10)

Kohus rahuldab hageja viivisenõude osaliselt. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja

viivise põhinõude tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

määras alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude täitmiseni.

11. Kuivõrd hagejal ei olnud meeldetuletuskirjade saatmise ajal kostja vastu ülal toodud

põhjendustel sissenõutavaks muutunud nõuet ning leping ei ole kehtivalt üles öeldud, ei ole

VÕS § 1132 lg-te 1 ja 2 kohaldamise eeldus täidetud ning hagejal ei ole kostja vastu

sissenõudmiskulude hüvitamise nõuet summas 50 eurot.

12. Arvestades, et hageja palus põhinõudena kostjalt välja mõista 8778,70 eurot, kuid kohus

rahuldas hageja põhinõude 2848,13 euro ulatuses, siis jääb hageja põhinõue rahuldamata

5930,57 euro ulatuses. Hageja viivisenõue 526,55 eurot, meeldetuletuskirjade tasunõue 15

eurot ja võla sissenõudmiskulude nõue 35 eurot jäävad rahuldamata täies ulatuses. Hageja

viivisenõue alates 08.01.2025 kuni kohtuotsuse jõustumiseni jääb rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

13. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Riigikohus on selgitanud, et kohtul tuleb langetada nende jaotusviiside vahel kaalutluspõhine

valik, arvestades võimalikult suures ulatuses ka seda, missugusel määral saavutas hageja

kohtusse pöördumisega taotletud eesmärgi. Seejuures on TsMS § 163 lg-s 1 sätestatud kulude

jaotamise viisid põhimõtteliselt võrdse kaaluga (seadus ei sätesta kohtule nende jaotusviiside

vahel valiku tegemiseks siduvat ega ka soovituslikku järjekorda) ning õiglase tulemuse

saavutamiseks on võimalik neid jaotusviise ka kombineerida (RKTKo 20.12.2022, 2-19-

2709/212, p 13). Tallinna Ringkonnakohus on pidanud võimalikuks tarbijakrediidiasjades

jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda TsMS § 163 lg 1 alusel (vt nt Tallinna

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30.09.2024 otsus asjas nr 2-23-126294, p 14.2.1–14.2.3. ja

17.01.2025 otsus asjas nr 2-22-146808, p 16).

Kohus jätab TsMS § 163 lg 1 alusel menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi

kanda. Kohus arvestab seda, et suur osa menetluskuludest tekkis seetõttu, et krediidiandja ei

järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Samuti arvestab kohus seda, et hagi jääb

suures osas rahuldamata. Hagi esitamise ajal oli hagihinnaks 10 334,08 eurot. Kohus rahuldas

hagiavalduse nõuetes, millele vastav hagihind on 3165,70 eurot. Eeltoodust tulenevalt

rahuldas kohus hagiavalduse 31% ulatuses ning jättis rahuldamata 69% ulatuses. Eeltoodust

tulenevalt on kohtu hinnangul õiglane jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi

kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Anneli Roonet

kohtunik

10 (10)