2-25-13528/6 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Anneli Roonet

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

23. märts 2026, Tartu kohtumaja, Kalevi 1, Tartu

Tsiviilasja number

2-25-13528

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ hagi Y.E vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

4864,06 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja B2 Impact OÜ (registrikood 11542046),

lepinguline esindaja Anzhela Ternikova

Kostja Y.E (isikukood XXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada osaliselt B2 Impact OÜ (registrikood 11542046) hagi Y.E (isikukood XXX)

vastu.

2. Välja mõista Y.E-lt B2 Impact OÜ kasuks 2698,57 eurot, s.o põhinõue.

3. Välja mõista Y.E-lt B2 Impact OÜ kasuks viivis põhinõude (2698,57 eurot) tasumata

osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras alates käesoleva

kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude täitmiseni.

4. Jätta rahuldamata B2 Impact OÜ hagi Y.E vastu 1800,30 euro väljamõistmiseks,

sealhulgas põhinõue 899,37 eurot, viivisenõue 265,82 eurot, intressinõue 600,11 eurot

ja võla sissenõudmiskulude nõue 35 eurot. Jätta rahuldamata B2 Impact OÜ hagi Y.E

vastu viivisenõude osas alates 20.08.2025 kuni kohtuotsuse jõustumiseni.

5. Jätta menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul,

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest.

1 (10)

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima.

Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud

1. B2 Impact OÜ (hageja) esitas 19.08.2025 Tartu Maakohtule hagi Y.E (kostja) vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks. Hageja palub kostjalt välja mõista 4498,87 eurot, millest

põhinõue on 3597,94 eurot, intress on 600,11 eurot, viivis on 265,82 eurot ja

sissenõudmiskulud on 35 eurot. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista viivise põhinõude

tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras alates

20.08.2025 kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Esto AS (krediidiandja) ja kostja 21.08.2022 krediidilepingu nr

5955503178, mille kohaselt võimaldas krediidiandja kostjale krediidilimiidi 3600 eurot

kasutamist. Kostja kohustus tagastama igakuiselt 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu

seisuga kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot. Samuti kohustus kostja tasuma

igakuist intressi 15. kuupäevaks. Lepingust tulenevalt on intressimäär 39,9% aastas. Lepingu

kohaselt oli krediidi ülekandmise tasu (väljavõtutasu) pangakontole 0,2% ülekande summast,

s.o 2,40 eurot. Lepingu krediidi kulukuse määr oli 48,63% aastas.

Kostja on saanud krediiti kokku summas 4170 eurot, millest on maha arvestatud väljavõtutasu

2,40 eurot. Kostja tegi tagasimakseid kokku 1469,03 eurot, millest on arvestatud põhiosa

katteks 572,06 eurot, intressi katteks 891,27 eurot, krediiditehingu tasude katteks 0,70 eurot ja

meeldetuletustasude katteks 5 eurot.

Kostja taotles 11.08.2024 maksepuhkust perioodile 11.08.2024–30.11.2024. Kostjal lasus

kohustus maksepuhkuse ajal tasuda intresse, kuid kostja rikkus omapoolseid kohustusi olles

viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva maksega. Kostja jättis tasumata 01.09.2024,

01.10.2024, 01.11.2024 ja 01.12.2024 arved. Krediidiandja teavitas kostjat 02.12.2024 lepingu

ülesütlemisest, kui kostja ei tasu võlga täiendava tähtaja jooksul, s.o 16.12.2024. Leping lõppes

ülesütlemisega 17.12.2024. Hageja põhinõude suurus on 3597,94 eurot, arvestades, et krediit

oli 4170 ja kostja tagastas põhiosa katteks 572,06 eurot. Kostjal on intressivõlgnevus perioodi

18.07.2024–17.12.2024 eest summas 600,11 eurot. Viivisenõue perioodi 18.12.2024–

19.08.2025 eest on 265,82 eurot. Viivisemäärana on hageja arvestanud seadusjärgse

viivisemäära. Alates 20.08.2025 palub hageja kostjalt välja mõista viivise seadusjärgses

määras. Hageja palub kostjalt välja mõista pärast lepingu lõppemist tekkinud

sissenõudmiskulud 35 eurot. Sissenõudmiskulud on kujunenud järgmiselt: 02.01.2025 saadetud

meeldetuletuskiri maksumusega 25 eurot, 17.01.2025 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega

5 eurot, 03.02.2025 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot.

2 (10)

Hageja leiab, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja

avaldas enda sissetulekuks 900 eurot kuus, millest krediidiandja lähtus, kuigi Maksu- ja

Tolliameti andmetel oli kostja sissetulekuks 1176,07 eurot kuus. Oma finantskohustuste

suuruseks avaldas kostja 300 eurot ja majapidamiskuludeks 300 eurot. Esialgne võlausaldaja

loovutas kostja vastased nõuded hagejale.

Kostja vastuväited

2. Kostjale toimetati hagiavaldus koos lisadega ja hagi menetlusse võtmise kohtumäärus kätte

postkasti panekuga 30.10.2025 (TsMS § 326 järgi). Kohus kohustas kostjat esitama kirjaliku

vastuse hagiavaldusele 30 päeva jooksul alates hagiavalduse ja menetlusse võtmise määruse

kättetoimetamisest. Hagile vastamise tähtpäev saabus 01.12.2025. Kostja hagile ei vastanud.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

3. Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.

4. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 401 lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik

(krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit),

krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi

tagasi maksma. Lõike 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut,

kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on

krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või

kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise

tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel

tähtpäeval. VÕS § 101 lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib

võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha

maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

5. Hageja on esitanud kohtule tõendina Esto AS-i ja kostja vahel 21.08.2022 sõlmitud

krediidilepingu nr 5955503178 krediidilimiidiga 3600 eurot (dtl 11–24). Leping on kostja poolt

allkirjastatud. Kostja pangakontole tehti ülekandeid järgmiselt (maksekorraldused dtl 26–46):

22.08.2022 – 499 eurot; 25.10.2022 – 249,50 eurot; 21.11.2022 – 199,60 eurot; 02.12.2022 –

99,80 eurot; 30.12.2022 – 149,70 eurot; 03.02.2023 – 130 eurot; 13.03.2024 – 1050 eurot;

22.04.2024 – 400 eurot; 24.05.2024 – 500 eurot; 25.06.2024 – 400 eurot; 18.07.2024 – 490

eurot. Kokku kanti kostja pangakontole 4167,60 eurot. Kostja kohustus krediidi tagastama 1/60

eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot.

Igakuiseid makseid tuli kostjal sooritada iga kuu 15. kuupäevaks (dtl 19). Lepingu ja lepingu

osaks saanud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt oli leping tähtajatu ning

lepingu lõppemisel tuli tagasi maksta kasutatud krediidilimiit (dtl 25; tarbijakrediidileping on

tähtajatu). Esto AS ja kostja vahel on 11.08.2024 sõlmitud maksepuhkuse kokkuleppe nr

430510612024, millega kohaldati maksepuhkust 21.08.2022 sõlmitud krediidilepingule nr

5955503178 (dtl 51). Maksepuhkuse perioodiks oli 11.08.2024–30.11.2024. Kostja kohustus

maksepuhkusel tasuma igakuist intressi määraga 39,9% aastas. Viimase makse tasumise

tähtpäev lükkub edasi maksepuhkuse perioodi võrra. Kohus loeb eeltoodud asjaolud esitatud

tõendite alusel tuvastatuks.

Krediidi kulukuse määr

6. Esmalt tuvastab kohus, kas lepingus toodud krediidi kulukuse määr on kooskõlas VÕS §

4062 lg-ga 1.

3 (10)

VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi

kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue

kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus on selgitanud,

et krediidiandja peab tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks

esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama

vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas

laenuleping kehtib (RKTKm 12.06.2024, p 14.1.3. ja RKTKm 24.11.2023 , p-d 14-15).

VÕS § 406 lg 3 sätestab, et maksetehingute tegemist ja krediidi kasutusse võtmist võimaldava

makseinstrumendi kasutamise kulusid, samuti tasusid sellise konto pidamise eest, millele

tehakse krediidi kasutusse võtmise ja maksetehingute kandeid ja muid maksetehingutega

seotud kulusid, tuleb krediidi kogukulu arvutamisel arvesse võtta, välja arvatud juhul, kui

konto avamine on vabatahtlik ning konto pidamise kulud on selgelt ja eraldi märgitud

tarbijakrediidilepingus või mõnes muus tarbijaga sõlmitud lepingus. Eeltoodust tulenevalt tuleb

krediidi kogukulu arvutamisel arvesse võtta ka muid maksetehingutega seotud kulusid. Eelnõu

seletuskirja kohaselt on nendeks kuludeks mh ülekandekulud (vt võlaõigusseaduse ja teiste

seaduste muutmise seaduse eelnõu 761 SE, seletuskiri lk 36). Krediidi kulukuse määra

arvutamisel tuleb mh lähtuda VÕS § 4061, mille lõiked 1 ja 2 sätestavad, et kui

tarbijakrediidileping võimaldab tarbijal valida, millal ta krediidi kasutusse võtab, loetakse

krediidi kulukuse määra arvutamisel, et kogu krediit võetakse kasutusse viivitamata ja täies

mahus. Kui tarbijakrediidileping võimaldab krediiti kasutusse võtta mitmel viisil ning

seejuures on krediidiga seotud tasud ja intressimäär erinevad, loetakse krediidi kulukuse määra

arvutamisel, et kogu krediit on kasutusse võetud kõige kõrgemate tasude ja intressimääraga,

mida rakendatakse seda liiki tarbijakrediidilepingu puhul kõige levinuma krediidi kasutusse

võtmise viisi suhtes.

Kostjale antud laenu krediidi kulukuse määr oli lepingu ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo

teabelehe kohaselt 48,63% aastas (dtl 19, 21). Lepingu kohaselt oli krediidi ülekandmise tasu

(väljavõtutasu) pangakontole 0 eurot, millele lisandus 0,2% ülekande summast, s.o kostja

puhul 7,2 eurot (dtl 19, 20). Krediidi kulukuse maksimaalsed määrad muutuvad kaks korda

aastas, 1. juulil ja 1. jaanuaril. Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli 21.08.2022

lepingu sõlmimise ajal krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu

keskmine krediidi kulukuse määr 16,30% (kohaldus alates 01.07.2022 kuni 31.12.2022

väljastatud laenudele) ning kolmekordne määr oli seega 48,90%. Finantsinspektsiooni hallatav

minuraha.ee tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaator annab krediidi kulukuse määra

suuruseks 48,65%. Kohus tuvastab eelneva põhjal, et krediidilepingu krediidi kulukuse määr ei

ületanud krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära ja on seega kooskõlas VÕS

§ 4062 lg-s 1 sätestatuga.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine

7. Poolte vahel sõlmitud leping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Kohus

hindab, kas võlausaldaja on järginud kostjaga lepingut sõlmides vastutustundliku laenamise

põhimõtet.

8. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata

menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo 24.11.2023, p-d 13 ja 17).

4 (10)

8.1. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne

krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on

krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust

(krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama

teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi

maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause

järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid.

Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste

varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust

tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2). Samuti

peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud KAVS § 49 lg 1 p-des 1–7

ja lg 3 p-des 1–3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta

omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

-

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS

§ 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

-

tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

-

tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49 lg

1 p 3);

-

tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49

lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb

krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija

konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime

hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis

peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks (vt RKTKo 24.11.2023, p 18).

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul,

kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale

krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo

24.11.2023, nr p 23).

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase

hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada

tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise

kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab

krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema

5 (10)

selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust

võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija

sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab

krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja

muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku

arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija

krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja

andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral

tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja

krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et

ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi

maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib

olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo

24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 20–22 ja seal viidatud kohtupraktika). Krediidiandja

kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust on mõeldud ennetama liigse võlakoormuse või

maksejõuetuse riski, mis tuleneb tarbija krediidivõimelisuse ja tagasimaksevalmiduse

ebapiisavast kontrollimisest. Kõnealust kohustust ei mõjuta tõsiasi, et krediidilepingu

sõlmimise finantstagajärjed tarbija olukorrale võivad tekkida ka hiljem (EKo 11.01.2024,

C-755/22, p 35). Krediidivõimetule tarbijale laenu andmise vältimise ja just krediidiandjale

vastutuse panemise eesmärki järgib direktiivi 2008/48 põhjendus 26, mille järgi peab

krediidiandja kontrollima tarbija krediidivõimelisust individuaalselt (vt EKo 18.12.2014, p 35).

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul,

kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale

krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo

24.11.2023, p 23).

8.2. Kohus määras hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevate

asjaolude välja toomiseks ning andis võimaluse ümberarvestuse tegemiseks (dtl 83 jj). Kohus

selgitas hagejale mh seda, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral saab

hageja nõuda tarbijalt VÕS § 4034 lg-te 6 ja 7 alusel tagasi põhivõla koos VÕS §-s 94

sätestatud intressiga (v.a VÕS § 4034 lg 7 viimases lauses sätestatud erandi korral). Muid

tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti

määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks

tegema.

Hageja kohtule vastust ega ümberarvestust ei esitanud. Hageja asus hagis seisukohale, et

krediidiandja järgis kostjaga lepingut sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja

avaldas enda sissetulekuks 900 eurot kuus, millest krediidiandja lähtus, kuigi Maksu- ja

Tolliameti andmetel oli kostja sissetulekuks 1176,07 eurot kuus. Oma finantskohustuste

suuruseks avaldas kostja 300 eurot ja majapidamiskuludeks 300 eurot.

Hageja väljatoodust nähtub, et krediidiandja tegi laenuotsuse kostja esitatud laenutaotluse

pinnalt. Hageja pole väitnud ega tõendanud, et krediidiandja oleks küsinud kostjalt muud teavet

tema varalise seisundi kohta (s.o peale igakuise sissetuleku) ja varaliste kohustuste kohta, sh

kostja regulaarsete (majapidamis)kulude kohta. Krediidiandja ei ole küsinud teavet ka kostja

varasemate krediidikohustuste täitmise kohta. Seejuures ei võimalda laenutaotluses küsitud

teave hinnata isegi seda, millised finantskohustused kostjal teiste krediidiandjate ees olid ja kui

palju neid oli.

6 (10)

Samuti ei ole hageja väitnud ega tõendanud, et krediidiandja oleks kostja laenutaotluses

esitatud teavet kostja kohustuste kohta vastavalt VÕS § 4034 lg-le 4 ja KAVS § 50 lg-tele 3 ja

4 kontrollinud. Hageja esitatud andmetest nähtub, et krediidiandja kontrollis kostja

maksekäitumist portaalides creditinfo.ee ja taust.ee ning kostja sissetulekut Maksu- ja

Tolliameti andmebaasist.

Krediidiandja tegi küll välise maksekäitumise päringud, kuid ei kogunud tarbijalt ega teistest

allikatest andmeid tarbija kohustuste mahu, liigi ja regulaarsete kulude kohta vajalikus

ulatuses. Üksnes kostja sissetuleku ja maksehäirete puudumise kontrollimine ei vasta

krediidiandja nõuetekohasele hoolsusele tarbija krediidivõimelisuse hindamisel. Ilma mõistliku

hoolsusega kontrollitud andmeteta tarbija kulude ja finantskohustuste ning varasemate

finantskohustuste täitmise kohta ei võimalda need andmed teha adekvaatseid järeldusi tarbija

krediidivõimelisuse kohta.

Kuna krediidiandja ei saanud kogutud teabe ja selle kohta tehtud kontrolli põhjal järeldada, et

on tõenäoline, et kostja on suuteline lepingust tulenevad kohustused lepinguga nõutavatel

tingimustel täitma, ei oleks krediidiandja VÕS § 4034 lg 6 järgi tohtinud kostjaga lepingut

sõlmida. Kohus tuvastab, et krediidiandja ei ole järginud kostjaga lepingu sõlmimisel

vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 4034

lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei

ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel

juhul ei võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks

krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse

intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäärast (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 24). VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause

kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Sama

lõike neljanda lause kohaselt ei kohaldata selles lõikes sätestatut, kui tarbija on teadlikult

jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lg-tele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud

teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohtu

hinnangul ei võimalda asja materjalid järeldada, et kostja oleks jätnud krediidiandjale mingi

teabe teadlikult esitamata. Isegi kui kostja esitatud andmed olid ebatäpsed, ei võimaldaks

pelgalt nende esitamise asjaolud järeldada seda, et kostja esitas valeandmeid tahtlikult, s.o

õigusvastase tagajärje sooviga (VÕS § 104 lg 5).

Lepingu ülesütlemine ja hageja nõuete lahendamine

9. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva

summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata

jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab

olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse

ülesütlemine tühiseks.

VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude

7 (10)

kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine on

krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud

seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku

arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel

saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks

muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi

on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks

muutunud.

Lepingu osaks saanud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt oli leping

tähtajatu. Kostja kohustus krediidi tagastama 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga

kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot. Igakuiseid makseid tuli kostjal sooritada

iga kuu 15. kuupäevaks (dtl 19). Hageja tõi välja, et kostja jättis tasumata 01.09.2024,

01.10.2024, 01.11.2024 ja 01.12.2024 arved. Nende arvete maksetähtpäevad olid 15.09.2024,

15.10.2024, 15.11.2024, 15.12.2024 (dtl 53–56). Krediidiandja teavitas kostjat 02.12.2024

lepingu ülesütlemisest, kui kostja ei tasu võlga täiendava tähtaja jooksul, s.o 16.12.2024.

Krediidiandja ütles lepingu üles 17.12.2024 (dtl 57–59). Hageja avaldas, et kostja tegi

tagasimakseid kokku 1469,03 eurot, millest on arvestatud põhiosa katteks 572,06 eurot, intressi

katteks 891,27 eurot, krediiditehingu tasude katteks 0,70 eurot ja meeldetuletustasude katteks 5

eurot. 60 eurot oleks minimaalne igakuine tasumisele kuulunud summa juhul, kui

krediidisummaks oli 3600 eurot ja tagasimakseperioodiks 60 kuud. Tegelik miinimummakse ei

pruugi võrduda 60 eurot igal kuul, kui kostja võttis krediidi kasutusse erinevatel aegadel ja

kasutatud jääk muutus. Arvestades, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral

ei võlgne kostja krediiditehingu tasu ega muid tasusid ning arvestades, et 2022. aastal oli VÕS

§-s 94 sätestatud intressimääraks 0%; 2023. aastal oli VÕS §-s 94 sätestatud intressimääraks

2,5% perioodil 01.01.2023–30.06.2023; 4% perioodil 01.07.2023–31.12.2023; 4,5% perioodil

01.01.2024–30.06.2024; 4,25% perioodil 01.07.2024–31.12.2024, siis ei olnud kostja

viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva põhiosa ja seadusjärgse intressi tagasimaksega

lepingu ülesütlemise ajal, s.o 17.12.2024. Eeltoodust tulenevalt tuvastab kohus, et laenulepingu

ülesütlemise eeldused ei olnud täidetud, mistõttu ei ole leping ülesütlemisega lõppenud.

Kostja sai viimase krediidisumma 18.07.2024. Maksepuhkust kohaldati perioodile 11.08.2024–

30.11.2024. Lepingu kohaselt tuli krediit tagastada järgmises minimaalses osas: 1/60 eelnenud

kuu viimase päeva lõpu seisuga kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot. Kui

esimene osamakse pärast viimase krediidisumma saamist ja maksepuhkust oli 15.12.2024 ja

edasi kord kuus iga kuu 15ndal kuupäeval, siis saabub 60. osamakse tasumise tähtpäev

15.11.2029. Eeltoodust tulenevalt ei ole tänaseks laenulepingust tulenev laenu tagasimaksmise

tähtaeg kõigi osamaksete osas veel möödunud ning laenu põhiosa ei ole muutunud kogu

ulatuses sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 tähenduses. Tartu Ringkonnakohus on 19.12.2025

kohtuotsuse p-des 10 ja 11 asjas jõudnud järeldusele, et hagi saab põhivõla osas rahuldada

olukorras, kus kostja ei vaidle põhiosa tasumisele vastu, ka siis, kui leping on tähtajatu ja

jätkuvalt kehtiv.

Kohus on tuvastanud, et kostja pangakontole kanti üle 4167,60 eurot. Kostja on teinud

tagasimakseid summas 1469,03 eurot. Hageja kohtule ümberarvestust ei esitanud. Kohus

arvestab kostja tagasimaksed 1469,03 eurot krediidisumma katteks. Eeltoodut arvestades on

kostja põhivõla suurus 2698,57 eurot (4167,60-1469,03).

8 (10)

Põhivõla tasumise kohustust ei mõjuta asjaolu, et krediidiandja oli lepingu sõlmimisel

rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostjal on tasumata laenu põhiosa 2698,57

eurot. Kohus rahuldab hageja nõude põhiosa 2698,57 eurot väljamõistmiseks kostjalt.

10. Hageja viivisenõue perioodi 18.12.2024–19.08.2025 eest on 265,82 eurot. Alates

20.08.2025 nõuab hageja viivist seadusjärgses viivisemääras, s.o võlaõigusseaduse § 113 lõike

1 teises lauses ettenähtud määras kuni põhinõude täieliku tasumiseni. VÕS § 113 lg 1 kohaselt

võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult

viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa

protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne

viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Tartu

Ringkonnakohus on 19.12.2025 kohtuotsuse p-s 12 asjas leidnud, et olukorras, kus hageja ei

ole esitanud kooskõlas VÕS § 4034 lg-ga 7 nõude ümberarvestust, on võimalik hageja

viivisenõue rahuldada üksnes kohtuotsuse jõustumisest arvates, kohaldades seadusjärgset

viivise määra.

Hageja ei ole esitanud nõude ümberarvestust. Kohus rahuldab hageja viivisenõude osaliselt.

Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõude tasumata osalt võlaõigusseaduse

§ 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni

põhinõude täitmiseni.

11. Hageja ei ole esitanud nõude ümberarvestust intressinõude osas, mistõttu jääb intressinõue

rahuldamata. Kuivõrd hagejal ei olnud meeldetuletuskirjade saatmise ajal kostja vastu ülal

toodud põhjendustel sissenõutavaks muutunud nõuet ning leping ei ole kehtivalt üles öeldud, ei

ole VÕS § 1132 lg 2 kohaldamise eeldus täidetud ning hagejal ei ole kostja vastu

sissenõudmiskulude hüvitamise nõuet. Sissenõudmiskulude nõue 35 eurot jääb rahuldamata.

12. Arvestades, et hageja palus põhinõudena kostjalt välja mõista 3597,94 eurot, kuid kohus

rahuldas hageja põhinõude 2698,57 euro ulatuses, siis jääb hageja põhinõue rahuldamata

899,37 euro ulatuses. Hageja viivisenõue 265,82 eurot, intressinõue 600,11 eurot ja

sissenõudmiskulude nõue 35 eurot jäävad rahuldamata täies ulatuses. Hageja viivisenõue alates

20.08.2025 kuni kohtuotsuse jõustumiseni jääb rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

13. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Riigikohus on selgitanud, et kohtul tuleb langetada nende jaotusviiside vahel kaalutluspõhine

valik, arvestades võimalikult suures ulatuses ka seda, missugusel määral saavutas hageja

kohtusse pöördumisega taotletud eesmärgi. Seejuures on TsMS § 163 lg-s 1 sätestatud kulude

jaotamise viisid põhimõtteliselt võrdse kaaluga (seadus ei sätesta kohtule nende jaotusviiside

vahel valiku tegemiseks siduvat ega ka soovituslikku järjekorda) ning õiglase tulemuse

saavutamiseks on võimalik neid jaotusviise ka kombineerida (RKTKo 20.12.2022, 2-19-

2709/212, p 13). Tallinna Ringkonnakohus on pidanud võimalikuks tarbijakrediidiasjades jätta

poolte menetluskulud poolte endi kanda TsMS § 163 lg 1 alusel (vt nt Tallinna

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30.09.2024 otsus asjas, p 14.2.1–14.2.3. ja 17.01.2025 otsus

asjas, p 16).

9 (10)

Kohus jätab TsMS § 163 lg 1 alusel menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi

kanda. Kohus arvestab, et suur osa menetlusest oli seotud vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise tagajärgede hindamisega ning asjaoluga, et krediidileping ei olnud

ülesütlemisega lõppenud. Samuti arvestab kohus, et hagi jääb olulises osas rahuldamata. Hagi

esitamise ajal oli hagihinnaks 4864,06 eurot. Kohus rahuldas hagiavalduse nõuetes, millele

vastav hagihind on 2972,47 eurot. Eeltoodust tulenevalt rahuldas kohus hagiavalduse 61%

ulatuses ning jättis rahuldamata 39% ulatuses. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul

õiglane jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Anneli Roonet

kohtunik

10 (10)