2-25-11800/21 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Anneli Roonet

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

23. märts 2026, Tartu kohtumaja, Kalevi 1, Tartu

Tsiviilasja number

2-25-11800

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ hagi S.L-i vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

6883,46 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja B2 Impact OÜ (registrikood 11542046),

lepinguline esindaja Pille Martin

Kostja S.L (isikukood XXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada osaliselt B2 Impact OÜ (registrikood 11542046) hagi S.L-i (isikukood

XXX) vastu.

2. Välja mõista S.L-ilt B2 Impact OÜ kasuks 2342,36 eurot, s.o põhinõue.

3. Välja mõista S.L-ilt B2 Impact OÜ kasuks viivis põhinõude (2342,36 eurot) tasumata

osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras alates käesoleva

kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude täitmiseni.

4. Jätta rahuldamata B2 Impact OÜ hagi S.L-i vastu 3993,54 euro väljamõistmiseks,

sealhulgas põhinõue 3083,96 eurot, intressinõue 367,26 eurot ja viivisenõue 542,32

eurot. Jätta rahuldamata B2 Impact OÜ hagi S.L-i vastu viivisenõude osas alates

23.07.2025 kuni kohtuotsuse jõustumiseni.

5. Jätta menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul,

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest.

1 (10)

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima.

Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud

1. B2 Impact OÜ (hageja) esitas 22.07.2025 Tartu Maakohtule hagi S.L-i (kostja) vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista 6335,90 eurot,

millest põhinõue on 5426,32 eurot, intress on 367,26 eurot ja viivis on 542,32 eurot. Samuti

palub hageja kostjalt välja mõista viivise põhinõude tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113

lõike 1 teises lauses ettenähtud määras alates 23.07.2025 kuni põhinõude täieliku tasumiseni.

Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS LHV Finance (krediidiandja) ja kostja 05.07.2022

väikelaenulepingu nr 4366575, mille alusel sai kostja laenu 7000 eurot, millest arvati koheselt

maha lepingutasu 140 eurot ja ülejäänud summa kanti kostja arvelduskontole. Lepingust

tulenevalt on intressimäär 21,90% aastas ja lepingu krediidi kulukuse määr on 25,27% aastas.

Kostjal tuli laen tagastada maksegraafiku alusel 72 kuu jooksul. Igakuine kuumakse alates

kolmandast osamaksest on 175,47 eurot. Viivisemääraks on lepingujärgne intressimäär, s.o

21,9% aastas. Eritingimuste kokkuleppe kohaselt sisaldub lepingus kuutasu 8% igakuise

krediidisumma tagasimakse ja intressi summalt. Kuutasu on laenusaaja poolt igakuiselt

makstav teenustasu lepingu haldamise eest.

Kostja on teinud tagasimakseid summas 4774,30 eurot, millest arvestati lepingutasu katteks

140 eurot, põhiosa katteks 1573,68 eurot ja intressi katteks 3060,62 eurot. Kostja oli viivituses

järgmiste osamaksetega: 20.10.2024 osamakse summas 171,52 eurot; 20.11.2024 osamakse

summas 175,47 eurot; 20.12.2024 osamakse summas 175,47 eurot; 20.01.2025 osamakse

summas 175,47 eurot. Krediidiandja saatis kostjale 27.01.2025 lepingu ülesütlemise teate,

milles andis täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks kuni 10.02.2025, hoiatusega, et vastasel

juhul öeldakse leping üles alates 11.02.2025 ning kogu nõue kuulub tasumisele. Krediidiandja

teavitas täiendavalt kostjat 12.02.2025, et leping on lõpetatud ühepoolselt ning lepingust

tulenev nõue on loovutatud. Kostja põhivõlgnevus hageja ees on 5426,32 eurot (väljastatud

krediit summas 7000 – tagasimaksed summas 1573,68 eurot). Intressinõue perioodi

21.10.2024–10.02.2025 eest on 367,26 eurot. Intressimääraks on 21,9% aastas. Viivisenõue

perioodi 04.02.2025–22.07.2025 eest on 542,32 eurot. Alates 23.07.2025 nõuab hageja viivist

seadusjärgses viivisemääras.

Hageja leiab, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja

avaldas oma sissetuleku suuruseks 1500 eurot kuus ning laenu- ja liisingumaksete suuruseks

200 eurot kuus. Krediidiandja kontrollis kostja sissetulekuid ja finantskohustusi tema

pangakonto väljavõtte alusel ja arvestas kostja sissetulekuna 1502,49 eurot ning

finantskohustustena 190 eurot kuus. Kostja avaldas taotluses, et tal on 3 ülalpeetavat.

2 (10)

Krediidiandja korrigeeris kostja sissetuleku suurust selliselt, et tagatud oleks vaba raha

olemasolu ka ülalpeetavatega seotud kulutuste katteks. Üldkohaldatava määra suuruseks, mille

ulatuses on krediidiandja korrigeerinud võlgniku sissetuleku suurust on olnud summas 228,48

eurot. Krediidiandja on võtnud maksimaalse võimaliku kuumakse arvutamisel alusel

korrigeeritud sissetuleku summas 1091,52 eurot, igakuised finantskohustused summas 190

eurot ning saanud võimalikuks maksimaalseks täiendava finantskohustuse tulemuseks

kuumakse summas 410 eurot. Tegelik täiendava finantskohustuse osamakse suurus oli 175,47

eurot.

Kostja vastuväited

2. Kostjale toimetati hagiavaldus koos lisadega ja hagi menetlusse võtmise kohtumäärus kätte

02.08.2025 (TsMS § 3111 lg 5 alusel). Kohus kohustas kostjat esitama kirjaliku vastuse

hagiavaldusele 30 päeva jooksul alates hagiavalduse ja menetlusse võtmise määruse

kättetoimetamisest. Hagile vastamise tähtpäev saabus 01.09.2025. Kostja hagile ei vastanud.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

3. Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.

4. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 401 lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik

(krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit),

krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi

tagasi maksma. Lõike 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut,

kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on

krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või

kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise

tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel

tähtpäeval. VÕS § 101 lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib

võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha

maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

5. Hageja on esitanud kohtule tõendina AS-i LHV Finance ja kostja vahel 05.07.2022 sõlmitud

väikelaenulepingu nr 4366575. Lepingu kohaselt oli laenusummaks 7000 eurot, millest peeti

kinni lepingutasu 140 eurot (dtl 20–26). Kostja pangakontole tehti ülekanne summas 6860

eurot (maksekorraldus dtl 28). Leping on kostja poolt allkirjastatud. Kostja kohustus laenu

tagastama osamaksetega ning tasuma intressi. Kostja kohustus krediidiandjale tegema 72

osamakset, kuumakse suurusega 175,47 eurot, esimese osamakse suurus oli 243,60 eurot ja

viimase osamakse suurus 175,50 eurot (dtl 24). Kohus loeb eeltoodud asjaolud esitatud

tõendite alusel tuvastatuks.

Krediidi kulukuse määr

6. Esmalt tuvastab kohus, kas lepingus toodud krediidi kulukuse määr on kooskõlas VÕS §

4062 lg-ga 1.

VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi

kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue

kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus on selgitanud,

et krediidiandja peab tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks

esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama

3 (10)

vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas

laenuleping kehtib (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14.1.3. ja RKTKm 24.11.2023, 2-

21-13098/50, p-d 14-15).

Laenulepingust nähtuvalt oli krediidi kulukuse määraks 25,27% aastas. Laenusumma on 7000

eurot, lepingutasu on 140 eurot, intressimäär on 21,90% aastas ning kostjal tuli laen tagastada

72 osamaksega (dtl 23). Krediidi kulukuse maksimaalsed määrad muutuvad kaks korda aastas,

1. juulil ja 1. jaanuaril. Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli 05.07.2022 lepingu

sõlmimise ajal krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine

krediidi kulukuse määr 16,30% (kohaldus alates 01.07.2022 kuni 31.12.2022 väljastatud

laenudele) ning kolmekordne määr oli seega 48,90%. Finantsinspektsiooni hallatav

minuraha.ee tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaator annab krediidi kulukuse määra

suuruseks 25,29%. Kohus tuvastab eelneva põhjal, et krediidi kulukuse määr ei ületanud

krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära ja on seega kooskõlas VÕS § 4062

lg-s 1 sätestatuga.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine

7. 05.07.2022 sõlmitud leping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Kohus

hindab, kas võlausaldaja on järginud kostjaga lepingut sõlmides vastutustundliku laenamise

põhimõtet.

8. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata

menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 13 ja 17).

8.1. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne

krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on

krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust

(krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama

teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi

maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause

järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid.

Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste

varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust

tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2). Samuti

peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud KAVS § 49 lg 1 p-des 1–7

ja lg 3 p-des 1–3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta

omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

-

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS

§ 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

-

tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

4 (10)

-

tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49 lg

1 p 3);

-

tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49

lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb

krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija

konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime

hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis

peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 18).

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul,

kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale

krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo

24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23).

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase

hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada

tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise

kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab

krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema

selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust

võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija

sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab

krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja

muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku

arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija

krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja

andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral

tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja

krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et

ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi

maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib

olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo

24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 20–22 ja seal viidatud kohtupraktika). Krediidiandja

kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust on mõeldud ennetama liigse võlakoormuse või

maksejõuetuse riski, mis tuleneb tarbija krediidivõimelisuse ja tagasimaksevalmiduse

ebapiisavast kontrollimisest. Kõnealust kohustust ei mõjuta tõsiasi, et krediidilepingu

sõlmimise finantstagajärjed tarbija olukorrale võivad tekkida ka hiljem (EKo 11.01.2024,

C-755/22, p 35). Krediidivõimetule tarbijale laenu andmise vältimise ja just krediidiandjale

vastutuse panemise eesmärki järgib direktiivi 2008/48 põhjendus 26, mille järgi peab

krediidiandja kontrollima tarbija krediidivõimelisust individuaalselt (vt EKo 18.12.2014,

C-449/13, p 35).

5 (10)

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul,

kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale

krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo

24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23).

8.2. Kohus määras hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevate

asjaolude välja toomiseks ning andis võimaluse ümberarvestuse tegemiseks (dtl 145 jj). Kohus

selgitas hagejale mh seda, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral saab

hageja nõuda tarbijalt VÕS § 4034 lg-te 6 ja 7 alusel tagasi põhivõla koos VÕS §-s 94

sätestatud intressiga (v.a VÕS § 4034 lg 7 viimases lauses sätestatud erandi korral). Muid

tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti

määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks

tegema.

Hageja asus seisukohale, et krediidiandja järgis kostjaga lepingu sõlmimisel vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Hagis on välja toodud, et kostja sissetulekuna on arvestatud 1091,52

eurot, igakuiselt finantskohustuste summaks 190 eurot ning saadud võimalikuks

maksimaalseks täiendava finantskohustuse tulemuseks kuumakse summas 410 eurot. Seega

pärast olemasolevate ja täiendava finantskohustuse täitmist pidi jääma kostjale vaba raha

summas 491,52 eurot. Asjas ei nähtu, kuidas arvestas krediidiandja sellega, et kostjal oli kolm

alaealist last. Samuti ei nähtu, et krediidiandja oleks küsinud kostjalt andmeid tema

regulaarsete majapidamiskulude kohta ja varasemate krediidikohustuste täitmise kohta. Kostja

pangakonto väljavõttest nähtub, et kostja tööandjalt toimus laekumisi keskmiselt 759,10 euro

kuus (laekumised tööandjalt perioodil 04.01.2022–30.06.2022). Kostjal oli kohustusi erinevate

krediidiandjate ees kokku üle 140 euro kuus. Konto väljavõttest nähtub, et kostjal olid

suuremad laenu tagasimaksed aprillis 591,90 eurot (ESTO 44,40 eurot ja 259 eurot, Bondora

148,50 eurot, Creditpartner OÜ 140 eurot), mais 807,90 eurot (Bondora 148,50 eurot, ESTO 25

eurot, 44,40 eurot, 300 eurot, 150 eurot, Creditpartner OÜ 140 eurot) ja juunis 3444,84 eurot

(Creditpartner OÜ 140 eurot, Bondora 148,50 eurot, lisaks nähtub kogunenud intress lepingu

22-023046-VL 12,40 eurot, põhiosa 1130,08 eurot, krediidi tagasimakse 1500 eurot; ESTO

513,86 eurot). Kostja kontole laekus 30.06.2022 laen 6100 eurot Bondoralt. Samuti tasus kostja

igakuiselt Eesti Energiale üle 100 euro. PHS § 15 kohaselt on peretoetuste eesmärk tagada

lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline

hüvitamine. Seega on peretoetus ette nähtud laste ülalpidamiseks ja seda ei saa käsitada vaba

sissetulekuna krediidivõimelisuse hindamisel. Kostja ülalpidamisel oli lepingu sõlmimise ajal

kolm alaealist last, kelle osas eeldatakse, et nende vajaduste rahuldamiseks kulub

perekonnaseaduses sätestatud elatise ½ miinimummäär, s.o lepingu sõlmimise ajal kolmele

lapsele kokku 506,92 eurot kuus (s.o kostjale langev osa). Kostja konto väljavõttest nähtub, et

kostja on teinud ülekandeid oma erinevate kontode vahel, mis viitab sellele, et tal võib olla

rohkem kui üks pangakonto ning esitatud väljavõte ei pruugi anda täielikku ülevaadet kostja

sissetulekutest ja kohustustest. Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt tuleb aga

hinnata kõikide kontode tegelikke rahalisi liikumisi, kuid hageja on kohtule esitanud vaid ühe

kostja pangakonto väljavõtte, mistõttu võib krediidivõime hindamine olla ebatäielik.

Hageja esitatud kostja pangakonto ja selle analüüsi põhjal nähtub, et kostja ei olnud võimeline

täitma lepingust tulenevaid kohustusi jooksva sissetuleku või muu eluks otseselt mittevajaliku

vara arvel. Kohtu hinnangul ei saanud krediidiandja kogutud teabe ja selle kohta tehtud

kontrolli põhjal järeldada, et on tõenäoline, et kostja on suuteline lepingust tulenevad

kohustused lepinguga nõutavatel tingimustel täitma, mistõttu ei oleks krediidiandja VÕS §

6 (10)

4034 lg 6 järgi tohtinud kostjaga lepingut sõlmida. Kohus tuvastab, et krediidiandja ei ole

järginud kostjaga lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 4034

lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei

ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel

juhul ei võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks

krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse

intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäärast (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 24). VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause

kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Sama

lõike neljanda lause kohaselt ei kohaldata selles lõikes sätestatut, kui tarbija on teadlikult

jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lg-tele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud

teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohtu

hinnangul ei võimalda asja materjalid järeldada, et kostja oleks jätnud krediidiandjale mingi

teabe teadlikult esitamata. Isegi kui kostja esitatud andmed olid ebatäpsed, ei võimaldaks

pelgalt nende esitamise asjaolud järeldada seda, et kostja esitas valeandmeid tahtlikult, s.o

õigusvastase tagajärje sooviga (VÕS § 104 lg 5).

Lepingu ülesütlemine ja hageja nõuete lahendamine

9. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva

summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata

jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab

olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse

ülesütlemine tühiseks.

VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude

kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine on

krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud

seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku

arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel

saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks

muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi

on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks

muutunud.

9.1.1. Laenulepingust nähtub, et kostjal tuli maksegraafiku kohaselt tasuda ajavahemikul

20.08.2022–20.07.2028 igakuiseid põhiosamakseid ja intressimakseid.

-

20.08.2022 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 47,72 eurot;

-

20.09.2022 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 48,59 eurot;

-

20.10.2022 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 49,48 eurot;

-

20.11.2022 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 50,38 eurot;

-

20.12.2022 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 51,30 eurot;

-

20.01.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 52,23 eurot;

7 (10)

-

20.02.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 53,19 eurot;

-

20.03.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 54,16 eurot;

-

20.04.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 55,15 eurot;

-

20.05.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 56,15 eurot;

-

20.06.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 57,18 eurot;

-

20.07.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 58,22 eurot;

-

20.08.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 59,28 eurot;

-

20.09.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 60,37 eurot;

-

20.10.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 61,47 eurot;

-

20.11.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 62,59 eurot;

-

20.12.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 63,73 eurot;

-

20.01.2024 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 64,89 eurot;

-

20.02.2024 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 66,08 eurot;

-

20.03.2024 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 67,28 eurot;

-

20.04.2024 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 68,51 eurot;

-

20.05.2024 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 69,76 eurot;

-

20.06.2024 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 71,04 eurot;

-

20.07.2024 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 72,33 eurot;

-

20.08.2024 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 73,65 eurot;

-

20.09.2024 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 75,00 eurot;

-

20.10.2024 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 76,36 eurot;

-

20.11.2024 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 77,76 eurot;

-

20.12.2024 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 79,18 eurot;

-

20.01.2025 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 80,62 eurot.

Leping öeldi üles alates 11.02.2025. Perioodil 20.08.2022–20.01.2025 oli sissenõutavaks

muutunud põhiosa maksete summa 1883,65 eurot. Hagist nähtub, et kostja tasus enne lepingu

ülesütlemist kokku 4774,30 eurot (dtl 4, 29 jj).

Arvestades, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral ei võlgne kostja

lepingutasu ning arvestades, et 2022. aastal oli VÕS §-s 94 sätestatud intressimääraks 0%;

2023. aastal oli VÕS §-s 94 sätestatud intressimääraks 2,5% perioodil 01.01.2023–30.06.2023;

4% perioodil 01.07.2023–31.12.2023; 4,5% perioodil 01.01.2024–30.06.2024; 4,25% perioodil

01.07.2024–31.12.2024; 3,15% perioodil 01.01.2025–30.06.2025 siis ei olnud kostja viivituses

vähemalt kolme üksteisele järgneva põhiosa ja seadusjärgse intressi tagasimaksega lepingu

ülesütlemise ajal, s.o 11.02.2025. Eeltoodust tulenevalt tuvastab kohus, et laenulepingu

ülesütlemise eeldused ei olnud täidetud, mistõttu ei ole leping ülesütlemisega lõppenud.

Lepingu viimase osamakse tähtpäev on maksegraafiku järgi 20.07.2028 (dtl 24), mistõttu ei ole

tänaseks laenulepingust tulenev laenu tagasimaksmise tähtaeg kõigi osamaksete osas veel

möödunud ning laenu põhiosa ei ole muutunud kogu ulatuses sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7

tähenduses. Tartu Ringkonnakohus on 19.12.2025 kohtuotsuse p-des 10 ja 11 asjas nr 2-22-

130825 jõudnud järeldusele, et hagi saab põhivõla osas rahuldada olukorras, kus kostja ei

vaidle põhiosa tasumisele vastu, ka siis, kui leping on tähtajatu ja jätkuvalt kehtiv.

Kohus on tuvastanud, et kostja pangakontole kanti laenuna üle 6860 eurot. Kostja on teinud

tagasimakseid summas 4774,30 eurot. Hageja esitas 09.01.2026 kohtule menetlusdokumendi

pealkirjaga „ümberarvestus“, milles perioodi 05.07.2022–15.10.2024 ulatuses korrigeeriti

intressi ning mille kohaselt on intressinõue pärast ümberarvestust 256,66 eurot. Eeltoodut

arvestades on kostja põhivõla suurus 2342,36 eurot.

8 (10)

Põhivõla tasumise kohustust ei mõjuta asjaolu, et krediidiandja oli lepingu sõlmimisel

rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostjal on tasumata laenu põhiosa 2342,36

eurot. Kohus rahuldab hageja nõude põhiosa 2342,36 eurot väljamõistmiseks kostjalt.

10. Hageja viivisenõue perioodi 04.02.2025–22.07.2025 eest on 542,32 eurot. Alates

23.07.2025 nõuab hageja viivist seadusjärgses viivisemääras, s.o võlaõigusseaduse § 113 lõike

1 teises lauses ettenähtud määras kuni põhinõude täieliku tasumiseni. VÕS § 113 lg 1 kohaselt

võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult

viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa

protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne

viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Tartu

Ringkonnakohus on 19.12.2025 kohtuotsuse p-s 12 asjas nr 2-22-130825 leidnud, et olukorras,

kus hageja ei ole esitanud kooskõlas VÕS § 4034 lg-ga 7 nõude ümberarvestust, on võimalik

hageja viivisenõue rahuldada üksnes kohtuotsuse jõustumisest arvates, kohaldades

seadusjärgset viivise määra.

Kohus rahuldab hageja viivisenõude osaliselt. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja

viivise põhinõude tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

määras alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude täitmiseni.

11. Arvestades, et hageja palus põhinõudena kostjalt välja mõista 5426,32 eurot, kuid kohus

rahuldas hageja põhinõude 2342,36 euro ulatuses, siis jääb hageja põhinõue rahuldamata

3083,96 euro ulatuses. Hageja intressinõue 367,26 eurot ja viivisenõue 542,32 eurot jäävad

rahuldamata täies ulatuses. Hageja viivisenõue alates 23.07.2025 kuni kohtuotsuse

jõustumiseni jääb rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

12. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Riigikohus on selgitanud, et kohtul tuleb langetada nende jaotusviiside vahel kaalutluspõhine

valik, arvestades võimalikult suures ulatuses ka seda, missugusel määral saavutas hageja

kohtusse pöördumisega taotletud eesmärgi. Seejuures on TsMS § 163 lg-s 1 sätestatud kulude

jaotamise viisid põhimõtteliselt võrdse kaaluga (seadus ei sätesta kohtule nende jaotusviiside

vahel valiku tegemiseks siduvat ega ka soovituslikku järjekorda) ning õiglase tulemuse

saavutamiseks on võimalik neid jaotusviise ka kombineerida (RKTKo 20.12.2022, 2-19-

2709/212, p 13). Tallinna Ringkonnakohus on pidanud võimalikuks tarbijakrediidiasjades jätta

poolte menetluskulud poolte endi kanda TsMS § 163 lg 1 alusel (vt nt Tallinna

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30.09.2024 otsus asjas nr 2-23-126294, p 14.2.1–14.2.3. ja

17.01.2025 otsus asjas nr 2-22-146808, p 16).

Kohus jätab TsMS § 163 lg 1 alusel menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi

kanda. Kohus arvestab seda, et suur osa menetluskuludest tekkis seetõttu, et krediidiandja ei

järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Samuti arvestab kohus seda, et hagi jääb suures

osas rahuldamata. Hagi esitamise ajal oli hagihinnaks 6883,46 eurot. Kohus rahuldas

hagiavalduse nõuetes, millele vastav hagihind on 2580,11 eurot. Eeltoodust tulenevalt rahuldas

kohus hagiavalduse 37% ulatuses ning jättis rahuldamata 63% ulatuses. Eeltoodust tulenevalt

on kohtu hinnangul õiglane jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.

9 (10)

(allkirjastatud digitaalselt)

Anneli Roonet

kohtunik

10 (10)