2-23-145989/45 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Anneli Roonet

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

23. märts 2026, Tartu kohtumaja, Kalevi 1, Tartu

Tsiviilasja number

2-23-145989

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ hagi O.T vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

5325,01 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja B2 Impact OÜ (registrikood 11542046),

lepinguline esindaja Pille Martin

Kostja O.T (isikukood XXX), määratud esindaja

vandeadvokaat Heiki Kolk

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata B2 Impact OÜ (registrikood 11542046) hagi O.T (isikukood

XXX) vastu.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud B2 Impact OÜ kanda.

3. Määrata menetluskulude suurus kindlaks tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177

lõikes 2 sätestatud korras.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu

möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima.

Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

1 (12)

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud

1. B2 Impact OÜ (hageja) esitas 14.11.2023 maksekäsu kiirmenetluse avalduse O.T (kostja)

vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Pärnu Maakohus lõpetas maksekäsu kiirmenetluse ja

andis asja üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas Tartu

Maakohtule hagi 19.02.2024. Hageja palub kostjalt välja mõista 5325,01 eurot, millest

põhinõue on 4373,12 eurot, intress on 336,43 eurot, viivis on 580,46 eurot ja

sissenõudmiskulud on 35 eurot. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid IPF Digital AS (krediidiandja) ja kostja 05.12.2015

krediidikontolepingu nr 2599193, mille kohaselt võimaldas krediidiandja kostjale

krediidilimiidi 1500 eurot kasutamist. Krediidikonto on kliendile antav taaskasutatav

krediidilimiit, millest klient saab raha võtta, tagastada ja vajadusel uuesti kasutusse võtta. Kui

klient täidab lepingut korrektselt, võib krediidiandja limiiti tõsta. Käesoleval juhul on limiiti

tõstetud korduvalt: 12.04.2016, 18.01.2018, 19.09.2018, 07.01.2019, 13.06.2019, 12.08.2019

ja 03.08.2021 (vastavad lepingunumbrid: 2678361, 3328144, 3933900, 4217705, 4426591,

4503264, 5145769). Tegemist ei olnud uute lepingute sõlmimisega, vaid sama lepingulise

suhte muutmistega, mille käigus muutus lepingu number, tõsteti krediidilimiiti ning täpsustati

intressimäära vastavalt lepingu personaalsetele tingimustele ja üldtingimustele (vt lepingu nr

5145769 p 17.2). Käesolevas asjas tugineb hageja oma nõudes viimasele kehtivale

lepingumuudatusele.

Krediidikontolepingu nr 5145769 krediidilimiit oli kuni 4500 eurot. Lepingu järgi tuli

minimaalse kuumakse arvestus teha 60 kuu perioodiks. Lepingus oli kokku lepitud 24%

aastaintress, millega võrdsustati ka viivisemäär. Krediidi kulukuse määr oli 27,24% aastas.

Krediidiandja kandis kostja arvelduskontole perioodil 05.12.2015–06.02.2023 kokku 5740,29

eurot. Kostja jättis tasumata kolm järjestikust osamakset (mai, juuni, juuli 2023, igaüks

129,74 eurot; maksetähtajad vastavalt 08.05.2023, 07.06.2023, 10.07.2023). 11.07.2023

saadeti kostjale ülesütlemise teade, milles anti tähtaeg tasumiseks kuni 31.07.2023. Kostjat

hoiatati, et tasumata jätmisel öeldakse leping üles. Kuna kostja võlga ei tasunud, loeti leping

01.08.2023 ülesöelduks. Laekumiste järgi oli kostja saanud krediiti 5740,29 eurot ja tasunud

krediidisumma katteks 1367,17 eurot (viimane makse 05.04.2023 summas 32,80 eurot).

Pärast lepingu lõppemist tagasimakseid ei tehtud. Seetõttu on hagi esitamise ajal põhivõlg

4373,12 eurot (5740,29-1367,17), mille väljamõistmist hageja taotleb. Kostjal on

intressivõlgnevus perioodi 06.04.2023–31.07.2023 eest summas 336,43 eurot. Viivisenõue

perioodi 01.08.2023–18.02.2024 eest on 580,46 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista

pärast lepingu lõppemist tekkinud sissenõudmiskulud 35 eurot. Sissenõudmiskulud on

kujunenud järgmiselt: 10.08.2023 saadetud pretensioon maksumusega 25 eurot, 23.08.2023

saadetud hagihoiatus maksumusega 5 eurot ja 01.09.2023 saadetud teade maksumusega 5

eurot. Lepingust tulenevad õigused on loovutatud hagejale.

Kostja vastuväited

2. Kostja hagi ei tunnista ja palub jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta

hageja kanda. Hageja ei ole tõendanud, et 05.12.2015 IPF Digital AS-iga oleks kostja sellise

krediidilepingu sõlminud. Kostja leiab, et tegu ei olnud sama lepingu tingimuste muutmisega,

2 (12)

vaid iga kord sõlmiti uus krediidileping. Kostja hinnangul eeldab iga uue lepingu sõlmimine

kliendi selgesõnalist tahet ning siin selline tahe puudus. Kostja tõlgendab lepingutes märgitud

tingimusi selliselt, et lepingud olid tegelikult ühe aasta pikkuse kehtivusega. Isegi juhul, kui

loetakse tõendatuks, et kostja on vaidlusalused lepingud sõlminud, on hageja nõuded

aegunud. Isegi kui loetakse tõendatuks, et kostja on lepingud sõlminud, peab kostja sõlmitud

krediidilepinguid tühisteks, kuna need on heade kommete vastased. Hageja oleks pidanud

välja selgitama kostja tegeliku majandusliku seisu ja mõistma, et kostja ei ole kohustuste

täitmiseks suuteline. Hageja on sõlminud krediidilepingud rikkudes vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Sellise rikkumise korral tuleb VÕS § 403⁴ lg 7 alusel kohaldada

seadusjärgset intressimäära.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

3. Kohus on seisukohal, et hagi tuleb jätta rahuldamata.

4. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 401 lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik

(krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit),

krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel

krediidi tagasi maksma. Lõike 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta

sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on

krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või

kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise

tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel

tähtpäeval. VÕS § 101 lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib

võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha

maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse

andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel. VÕS § 404 lg 1

kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema

kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda

lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Kui vorminõue on jäetud järgimata,

on leping tühine (VÕS § 408 lg 1). Kuigi tarbijakrediidileping ei pea olema allkirjastatud,

peab hageja tõendama, et tarbija on teinud krediidilepingu sõlmimiseks VÕS § 404 lg 1 ja 2

kohase sisu ja vormiga tahteavalduse. Kui tarbija tahteavaldus ei sisaldanud kõiki § 404 lõikes

2 loetletud andmeid, muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või

hakkab krediiti kasutama.

4.1. Hageja on esitanud kohtule tõendina IPF Digital AS-i (varasema ärinimega ka IPF

Digital Estonia OÜ) ja kostja vahel 05.12.2015 sõlmitud krediidikontolepingu nr 2599193.

Lepingu kohaselt oli krediidikonto limiidiks 1500 eurot. Leping on allkirjastamata. Kostja

kohustus laenu tagastama osamaksetega ning tasuma intressi. Tagasimakseperiood oli 24

kuud ja tagasimakseid tuli teha iga kuu 7. päeval. Kostja pangakontole tehti selle lepingu

alusel kolm ülekannet summas 1250 eurot (pangakonto väljavõte dtl 116). Hageja on

tõendanud, et kostjale on selle lepingu alusel raha üle kantud. Kohus tuvastab, et kostja sõlmis

eelloetletud tingimustel lepingu.

4.2. Hageja on esitanud kohtule tõendina IPF Digital AS-i (varasema ärinimega ka IPF

Digital Estonia OÜ) ja kostja vahel 12.04.2016 sõlmitud krediidikontolepingu nr 2678361.

Lepingu kohaselt oli krediidikonto limiidiks 2000 eurot. Leping on allkirjastamata. Kostja

kohustus laenu tagastama osamaksetega ning tasuma intressi. Tagasimakseperiood oli 36

3 (12)

kuud ja tagasimakseid tuli teha iga kuu 7. päeval. Kostja pangakontole tehti selle lepingu

alusel seitse ülekanne summas 1120,88 eurot (pangakonto väljavõte dtl 116). Hageja on

tõendanud, et kostjale on selle lepingu alusel raha üle kantud. Kohus tuvastab, et kostja sõlmis

eelloetletud tingimustel lepingu.

4.3. Hageja on esitanud kohtule tõendina IPF Digital AS-i (varasema ärinimega ka IPF

Digital Estonia OÜ) ja kostja vahel 18.01.2018 sõlmitud krediidikontolepingu nr 3328144.

Lepingu kohaselt oli krediidikonto limiidiks 2400 eurot. Leping on allkirjastamata. Kostja

kohustus laenu tagastama osamaksetega ning tasuma intressi. Tagasimakseperiood oli 36

kuud ja tagasimakseid tuli teha iga kuu 7. päeval. Kostja pangakontole tehti selle lepingu

alusel neli ülekannet summas 400 eurot (pangakonto väljavõte dtl 117). Hageja on

tõendanud, et kostjale on selle lepingu alusel raha üle kantud. Kohus tuvastab, et kostja sõlmis

eelloetletud tingimustel lepingu.

4.4. Hageja on esitanud kohtule tõendina IPF Digital AS-i (varasema ärinimega ka IPF

Digital Estonia OÜ) ja kostja vahel 19.09.2018 sõlmitud krediidikontolepingu nr 3933900.

Lepingu kohaselt oli krediidikonto limiidiks 2800 eurot. Leping on allkirjastamata. Kostja

kohustus laenu tagastama osamaksetega ning tasuma intressi. Tagasimakseperiood oli 60

kuud ja tagasimakseid tuli teha iga kuu 7. päeval. Kostja pangakontole tehti selle lepingu

alusel kolm ülekannet summas 400 eurot (pangakonto väljavõte dtl 117). Hageja on

tõendanud, et kostjale on selle lepingu alusel raha üle kantud. Kohus tuvastab, et kostja sõlmis

eelloetletud tingimustel lepingu.

4.5. Hageja on esitanud kohtule tõendina IPF Digital AS-i (varasema ärinimega ka IPF

Digital Estonia OÜ) ja kostja vahel 07.01.2019 sõlmitud krediidikontolepingu nr 4217705.

Lepingu kohaselt oli krediidikonto limiidiks 3350 eurot. Leping on allkirjastamata. Kostja

kohustus laenu tagastama osamaksetega ning tasuma intressi. Tagasimakseperiood oli 60

kuud ja tagasimakseid tuli teha iga kuu 11. päeval. Kostja pangakontole tehti selle lepingu

alusel kolm ülekanne summas 550 eurot (pangakonto väljavõte dtl 117). Hageja on

tõendanud, et kostjale on selle lepingu alusel raha üle kantud. Kohus tuvastab, et kostja sõlmis

eelloetletud tingimustel lepingu.

4.6. Hageja on esitanud kohtule tõendina IPF Digital AS-i (varasema ärinimega ka IPF

Digital Estonia OÜ) ja kostja vahel 13.06.2019 sõlmitud krediidikontolepingu nr 4426591.

Lepingu kohaselt oli krediidikonto limiidiks 3500 eurot. Leping on allkirjastamata. Kostja

kohustus laenu tagastama osamaksetega ning tasuma intressi. Tagasimakseperiood oli 60

kuud ja tagasimakseid tuli teha iga kuu 5. päeval. Kostja pangakontole tehti selle lepingu

alusel ülekanne summas 150 eurot (pangakonto väljavõte dtl 117). Hageja on tõendanud, et

kostjale on selle lepingu alusel raha üle kantud. Kohus tuvastab, et kostja sõlmis eelloetletud

tingimustel lepingu.

4.7. Hageja on esitanud kohtule tõendina IPF Digital AS-i (varasema ärinimega ka IPF

Digital Estonia OÜ) ja kostja vahel 12.08.2019 sõlmitud krediidikontolepingu nr 4503264.

Lepingu kohaselt oli krediidikonto limiidiks 4000 eurot. Leping on allkirjastamata. Kostja

kohustus laenu tagastama osamaksetega ning tasuma intressi. Tagasimakseperiood oli 60

kuud ja tagasimakseid tuli teha iga kuu 6. päeval. Kostja pangakontole tehti selle lepingu

alusel 15 ülekannet summas 843,36 eurot (pangakonto väljavõte dtl 117, 118). Hageja on

tõendanud, et kostjale on selle lepingu alusel raha üle kantud. Kohus tuvastab, et kostja sõlmis

eelloetletud tingimustel lepingu.

4 (12)

4.8. Hageja on esitanud kohtule tõendina IPF Digital AS-i ja kostja vahel 03.08.2021

sõlmitud krediidikontolepingu nr 5145769-1. Lepingu kohaselt oli krediidikonto limiidiks

4500 eurot. Leping on allkirjastamata. Kostja kohustus laenu tagastama osamaksetega ning

tasuma intressi. Tagasimakseperiood oli 60 kuud ja tagasimakseid tuli teha iga kuu 6. päeval.

Kostja pangakontole tehti selle lepingu alusel 15 ülekannet summas 1026,05 eurot

(pangakonto väljavõte dtl 124–134). Hageja on tõendanud, et kostjale on selle lepingu alusel

raha üle kantud. Kohus tuvastab, et kostja sõlmis eelloetletud tingimustel lepingu.

5. Kostja ei ole vaidlustanud oma pangakontole eelnimetatud summade saamist. Kohus

tuvastab eeltoodud tõendite alusel, et kostja pangakontole kanti kokku 5740,29 eurot.

Krediidi kulukuse määr

6. Esmalt tuvastab kohus, kas lepingutes toodud krediidi kulukuse määr on kooskõlas VÕS §

4062 lg-ga 1.

VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus

on selgitanud, et krediidiandja peab tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete

maksmapanekuks esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale,

ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik

kontrollida, kas laenuleping kehtib (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14.1.3. ja

RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 14–15).

VÕS § 406 lg 3 sätestab, et maksetehingute tegemist ja krediidi kasutusse võtmist võimaldava

makseinstrumendi kasutamise kulusid, samuti tasusid sellise konto pidamise eest, millele

tehakse krediidi kasutusse võtmise ja maksetehingute kandeid ja muid maksetehingutega

seotud kulusid, tuleb krediidi kogukulu arvutamisel arvesse võtta, välja arvatud juhul, kui

konto avamine on vabatahtlik ning konto pidamise kulud on selgelt ja eraldi märgitud

tarbijakrediidilepingus või mõnes muus tarbijaga sõlmitud lepingus. Eeltoodust tulenevalt

tuleb krediidi kogukulu arvutamisel arvesse võtta ka muid maksetehingutega seotud kulusid.

Eelnõu seletuskirja kohaselt on nendeks kuludeks mh ülekandekulud (vt võlaõigusseaduse ja

teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 761 SE, seletuskiri lk 36). Krediidi kulukuse määra

arvutamisel tuleb mh lähtuda VÕS § 4061, mille lõiked 1 ja 2 sätestavad, et kui

tarbijakrediidileping võimaldab tarbijal valida, millal ta krediidi kasutusse võtab, loetakse

krediidi kulukuse määra arvutamisel, et kogu krediit võetakse kasutusse viivitamata ja täies

mahus. Kui tarbijakrediidileping võimaldab krediiti kasutusse võtta mitmel viisil ning

seejuures on krediidiga seotud tasud ja intressimäär erinevad, loetakse krediidi kulukuse

määra arvutamisel, et kogu krediit on kasutusse võetud kõige kõrgemate tasude ja

intressimääraga, mida rakendatakse seda liiki tarbijakrediidilepingu puhul kõige levinuma

krediidi kasutusse võtmise viisi suhtes.

6.1. Krediidikontolepingust nr 2599193 nähtuvalt oli krediidi kulukuse määraks (KKM)

63,60% aastas. Krediidisumma on 1500 eurot, kontohaldustasu 1,99 eurot, väljavõtmistasu

2,99% väljavõetavast summast, s.o 44,85 eurot 1500 eurose limiidi puhul, intressimäär on

47,88% aastas. Lepingu kohaselt on väljamaksetasu tasu, mida klient maksab krediidikonto

limiidi kasutusse võtmise eest. Lepingu personaalsetest tingimustest ega üldtingimustest ei

nähtu, et väljavõtmistasu ei võeta esimese krediidi väljamakse puhul. Seetõttu peab kohus

lähtuma sellest, et krediidikonto limiidi 1500 eurot kasutusse võtmise eest tuleb tasuda

väljavõtmistasu 2,99% väljavõetavast summast, s.o 44,85 eurot. Kontohaldustasu on tasu

5 (12)

krediidikonto haldamise eest. Klient maksab kontohaldustasu igal kuul, kui krediidikonto

limiit on kliendi kasutuses või kliendil on tasumata tasusid või intressi. Lepingu KKM on

märgitud ebaõigesti, sest arvutuses ei ole arvesse võetud krediidi kasutusse võtmise tasu

(väljavõtmistasu) 2,99% ulatuses väljavõetavast summast. Väljavõtmistasu on krediidiga

seotud kulu, mis tuleb KKM-i arvestusse kaasata. Krediidi kulukuse maksimaalsed määrad

muutuvad kaks korda aastas, 1. juulil ja 1. jaanuaril. Eesti Panga poolt avaldatud andmete

kohaselt oli 05.12.2015 lepingu sõlmimise ajal krediidiasutuste poolt eraisikutele antud

tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 26,57% (kohaldus alates

01.07.2015 kuni 31.12.2015 väljastatud laenudele) ning kolmekordne määr oli seega 79,71%.

Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaator annab

krediidi kulukuse määra suuruseks 74,21%. Kohus tuvastab eelneva põhjal, et krediidi

kulukuse määr ei ületanud krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära ja on

seega kooskõlas VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatuga.

6.2. Krediidikontolepingust nr 2678361 nähtuvalt oli krediidi kulukuse määraks (KKM) 64%

aastas. Krediidisumma on 2000 eurot, väljavõtmistasu 2,99% väljavõetavast summast, s.o

59,80 eurot 2000 eurose krediidisumma puhul, intressimäär on 49,80% aastas. Lepingu

kohaselt on väljamaksetasu tasu, mida klient maksab krediidikonto limiidi kasutusse võtmise

eest. Lepingu personaalsetest tingimustest ega üldtingimustest ei nähtu, et väljavõtmistasu ei

võeta esimese krediidi väljamakse puhul. Lepingu KKM on märgitud ebaõigesti, sest

arvutuses ei ole arvesse võetud krediidi kasutusse võtmise tasu (väljavõtmistasu) 2,99%

ulatuses väljavõetavast summast. Väljavõtmistasu on krediidiga seotud kulu, mis tuleb KKM-

i arvestusse kaasata. Seetõttu peab kohus lähtuma sellest, et krediidikonto limiidi 2000 eurot

kasutusse võtmise eest tuleb tasuda väljavõtmistasu 2,99% väljavõetavast summast, s.o 59,80

eurot. Krediidi kulukuse maksimaalsed määrad muutuvad kaks korda aastas, 1. juulil ja 1.

jaanuaril. Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli 12.04.2016 lepingu sõlmimise ajal

krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi

kulukuse määr 21,65% (kohaldus alates 01.01.2016 kuni 30.06.2016 väljastatud laenudele)

ning kolmekordne määr oli seega 64,95%. Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee

tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaator annab krediidi kulukuse määra suuruseks 73,11%.

Kohus tuvastab eelneva põhjal, et krediidi kulukuse määr ületas krediidi väljastamise ajal

seadusega kehtestatud piirmäära. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on 12.04.2016 sõlmitud

krediidikontoleping nr 2678361 seega tühine.

6.3. Krediidikontolepingust nr 3328144 nähtuvalt oli krediidi kulukuse määraks (KKM)

56,32% aastas. Krediidisumma on 2400 eurot, väljavõtmistasu 2,99% väljavõetavast

summast, s.o 71,76 eurot 2400 eurose krediidisumma puhul, intressimäär on 44,88% aastas.

Lepingu KKM on märgitud ebaõigesti, sest arvutuses ei ole arvesse võetud krediidi kasutusse

võtmise tasu (väljavõtmistasu) 2,99% ulatuses väljavõetavast summast. Väljavõtmistasu on

krediidiga seotud kulu, mis tuleb KKM-i arvestusse kaasata. Krediidi kulukuse maksimaalsed

määrad muutuvad kaks korda aastas, 1. juulil ja 1. jaanuaril. Eesti Panga poolt avaldatud

andmete kohaselt oli 18.01.2018 lepingu sõlmimise ajal krediidiasutuste poolt eraisikutele

antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 18,81% (kohaldus alates

01.01.2018 kuni 30.06.2018 väljastatud laenudele) ning kolmekordne määr oli seega 56,43%.

Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaator annab

krediidi kulukuse määra suuruseks 65,03%. Kohus tuvastab eelneva põhjal, et krediidi

kulukuse määr ületas krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära. VÕS § 4062

lg 1 kohaselt on 18.01.2018 sõlmitud krediidikontoleping nr 3328144 seega tühine.

6.4. Krediidikontolepingust nr 3933900 nähtuvalt oli krediidi kulukuse määraks 56,32%

aastas. Krediidisumma on 2800 eurot, intressimäär on 44,88% aastas. Krediidi kulukuse

6 (12)

maksimaalsed määrad muutuvad kaks korda aastas, 1. juulil ja 1. jaanuaril. Eesti Panga poolt

avaldatud andmete kohaselt oli 19.09.2018 lepingu sõlmimise ajal krediidiasutuste poolt

eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 19,97%

(kohaldus alates 01.07.2018 kuni 31.12.2018 väljastatud laenudele) ning kolmekordne määr

oli seega 59,91%. Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee tarbijakrediidi kulukuse määra

kalkulaator annab krediidi kulukuse määra suuruseks 55,37%. Kohus tuvastab eelneva põhjal,

et krediidi kulukuse määr ei ületanud krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud

piirmäära ja on seega kooskõlas VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatuga.

6.5. Krediidikontolepingust nr 4217705 nähtuvalt oli krediidi kulukuse määraks 27,24%

aastas. Krediidisumma on 3350 eurot, intressimäär on 24% aastas. Krediidi kulukuse

maksimaalsed määrad muutuvad kaks korda aastas, 1. juulil ja 1. jaanuaril. Eesti Panga poolt

avaldatud andmete kohaselt oli 07.01.2019 lepingu sõlmimise ajal krediidiasutuste poolt

eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 20,01%

(kohaldus alates 01.01.2019 kuni 30.06.2019 väljastatud laenudele) ning kolmekordne määr

oli seega 60,03%. Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee tarbijakrediidi kulukuse määra

kalkulaator annab krediidi kulukuse määra suuruseks 26,82%. Kohus tuvastab eelneva põhjal,

et krediidi kulukuse määr ei ületanud krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud

piirmäära ja on seega kooskõlas VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatuga.

6.6. Krediidikontolepingust nr 4426591 nähtuvalt oli krediidi kulukuse määraks 27,24%

aastas. Krediidisumma on 3500 eurot, intressimäär on 24% aastas. Krediidi kulukuse

maksimaalsed määrad muutuvad kaks korda aastas, 1. juulil ja 1. jaanuaril. Eesti Panga poolt

avaldatud andmete kohaselt oli 13.06.2019 lepingu sõlmimise ajal krediidiasutuste poolt

eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 20,01%

(kohaldus alates 01.01.2019 kuni 30.06.2019 väljastatud laenudele) ning kolmekordne määr

oli seega 60,03%. Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee tarbijakrediidi kulukuse määra

kalkulaator annab krediidi kulukuse määra suuruseks 26,82%. Kohus tuvastab eelneva põhjal,

et krediidi kulukuse määr ei ületanud krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud

piirmäära ja on seega kooskõlas VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatuga.

6.7. Krediidikontolepingust nr 4503264 nähtuvalt oli krediidi kulukuse määraks 27,24%

aastas. Krediidisumma on 4000 eurot, intressimäär on 24% aastas. Krediidi kulukuse

maksimaalsed määrad muutuvad kaks korda aastas, 1. juulil ja 1. jaanuaril. Eesti Panga poolt

avaldatud andmete kohaselt oli 12.08.2019 lepingu sõlmimise ajal krediidiasutuste poolt

eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 19,37%

(kohaldus alates 01.07.2019 kuni 31.12.2019 väljastatud laenudele) ning kolmekordne määr

oli seega 58,11%. Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee tarbijakrediidi kulukuse määra

kalkulaator annab krediidi kulukuse määra suuruseks 26,82%. Kohus tuvastab eelneva põhjal,

et krediidi kulukuse määr ei ületanud krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud

piirmäära ja on seega kooskõlas VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatuga.

6.8. Krediidikontolepingust nr 5145769-1 nähtuvalt oli krediidi kulukuse määraks 27,24%

aastas. Krediidisumma on 4000 eurot, intressimäär on 24% aastas. Krediidi kulukuse

maksimaalsed määrad muutuvad kaks korda aastas, 1. juulil ja 1. jaanuaril. Eesti Panga poolt

avaldatud andmete kohaselt oli 03.08.2021 lepingu sõlmimise ajal krediidiasutuste poolt

eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 18,68%

(kohaldus alates 01.07.2021 kuni 31.12.2021 väljastatud laenudele) ning kolmekordne määr

oli seega 56,04%. Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee tarbijakrediidi kulukuse määra

kalkulaator annab krediidi kulukuse määra suuruseks 26,82%. Kohus tuvastab eelneva põhjal,

7 (12)

et krediidi kulukuse määr ei ületanud krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud

piirmäära ja on seega kooskõlas VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatuga.

7. Krediidikontolepingud nr 2678361 ja nr 3328144 on tühised. VÕS § 4062 lg 3 sätestab, et

kui tarbijakrediidileping on VÕS § 4062 lg 1 sätestatu kohaselt tühine, siis maksab tarbija

tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi krediidi

tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu järgi. Sellisel juhul tuleb krediidi

kasutamise aja eest maksta intressi VÕS § 94 lõikes 1 sätestatud suuruses. Tähtajatu

tarbijakrediidilepingu alusel saadu tagasimaksmise tingimuste määratlemisel kohaldatakse

käesoleva seaduse §-s 4061 sätestatud eeldusi. Krediidiandja peab tagasimaksed ja

tagasimaksete tegemise tähtaja uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude

vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine on

krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud

seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses esitama oma sissenõutavaks

muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude

vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma

tagasimaksed sissenõutavaks muutunud.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine

8. Kõik krediidikontolepingud on tarbijakrediidilepingud VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Kuigi

VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on krediidikontolepingud nr 2678361 ja nr 3328144 tühised, hindab

kohus siiski, kas võlausaldaja on järginud nende lepingute puhul vastutustundliku laenamise

põhimõtet, juhuks kui lepingud peaks siiski kehtivaks osutuma.

9. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata

menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 13 ja 17).

9.1. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne

krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on

krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust

(krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet

krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3

esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid

andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse

sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja

tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta

(VÕS § 4034 lg 2). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on

sätestatud KAVS § 49 lg 1 p-des 1–7 ja lg 3 p-des 1–3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga

seotud näitajate kohta:

-

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus

(KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

8 (12)

-

tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

-

tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49

lg 1 p 3);

-

tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS §

49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb

krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija

konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime

hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis

peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 18).

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale

krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt

RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23).

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima

nõuetekohase hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis

võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o

teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o

tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas

kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik,

arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p

2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste

dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija

regulaarse sissetuleku arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei

võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda

esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima

vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata

krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul

on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt

mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu

„laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja

muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 20–22 ja seal viidatud

kohtupraktika). Krediidiandja kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust on mõeldud

ennetama liigse võlakoormuse või maksejõuetuse riski, mis tuleneb tarbija

krediidivõimelisuse ja tagasimaksevalmiduse ebapiisavast kontrollimisest. Kõnealust

kohustust ei mõjuta tõsiasi, et krediidilepingu sõlmimise finantstagajärjed tarbija olukorrale

võivad tekkida ka hiljem (EKo 11.01.2024, C-755/22, p 35). Krediidivõimetule tarbijale laenu

andmise vältimise ja just krediidiandjale vastutuse panemise eesmärki järgib direktiivi

9 (12)

2008/48 põhjendus 26, mille järgi peab krediidiandja kontrollima tarbija krediidivõimelisust

individuaalselt (vt EKo 18.12.2014, C-449/13, p 35).

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale

krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt

RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23).

Kohus määras hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevate

asjaolude välja toomiseks ning andis võimaluse ümberarvestuse tegemiseks (dtl 280 jj).

Kohus selgitas hagejale mh seda, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral

saab hageja nõuda tarbijalt VÕS § 4034 lg-te 6 ja 7 alusel tagasi põhivõla koos VÕS §-s 94

sätestatud intressiga (v.a VÕS § 4034 lg 7 viimases lauses sätestatud erandi korral). Muid

tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti

määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale

teatavaks tegema.

Hageja ei ole hagis ega üheski hilisemas vastuses vastutustundliku laenamise põhimõtte

aluseks olevaid asjaolusid välja toonud. TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud

asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude

põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (TsMS § 5 lg 2). Kohus

ei otsi faktilisi asjaolusid tõenditest ise.

Isegi, kui arvestada 09.01.2026 kohtule esitatud dokumenti (dtl 294–297), siis ei ole see

piisav kostja krediidivõime hindamiseks. Sellest dokumendist nähtub, et kostja sissetulekuks

oli perioodil 2021. aasta aprillist kuni juuli lõpuni pension 440,56 eurot kuus ja toetus 26,85

eurot kuus. Samuti nähtub, et kostjal oli krediidikohustusi, sh Ferratumi ees. Ei nähtu, et

krediidiandja oleks küsinud kostjalt andmeid tema regulaarsete majapidamiskulude kohta ja

varasemate krediidikohustuste täitmise kohta. Kohtu hinnangul ei saanud krediidiandja

kogutud teabe ja selle kohta tehtud kontrolli põhjal järeldada, et on tõenäoline, et kostja on

suuteline lepingust tulenevad kohustused lepinguga nõutavatel tingimustel täitma, mistõttu ei

oleks krediidiandja VÕS § 4034 lg 6 järgi tohtinud kostjaga lepingut sõlmida.

VÕS § 4034 lg 9 sätestab, et kui krediidiandja ja tarbija lepivad kokku tarbija kasutusse

võetava krediidisumma või krediidi ülempiiri muutmises pärast tarbijakrediidilepingu

sõlmimist, ajakohastab krediidiandja tema käsutuses oleva teabe tarbija krediidivõimelisuse

kohta ning hindab tarbija krediidivõimelisust iga kord enne krediidisumma või krediidi

ülempiiri muutmist. Hageja ei ole välja toonud asjaolusid, millest nähtub, et krediidiandja

ajakohastas teabe tarbija krediidivõimelisuse kohta krediidi ülempiiri igakordsel

suurendamisel.

Kohus tuvastab, et krediidiandja ei ole järginud kostjaga lepingute sõlmimisel, sh krediidi

ülempiiri suurendamisel vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS §

4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui

see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale

sellisel juhul ei võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks

krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse

10 (12)

intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäärast (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 24). VÕS § 4034 lg 7 kolmanda

lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist.

Lepingu ülesütlemine ja hageja nõuete lahendamine

10. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva

summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata

jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus

peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse

ülesütlemine tühiseks.

VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude

kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine

on krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud

seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude

tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja

mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed

sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse

laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu

laenusumma sissenõutavaks muutunud.

11. Leping öeldi üles alates 01.08.2023. Hageja tõi välja, et põhinõude terviksuurus on

5740,29 eurot. See on ühtlasi summa, mis kostja pangakontole üle kanti. Kohtule on tõendina

esitatud laekumiste arvestus, millest nähtu, et kostja sooritas perioodil 05.01.2016–05.04.2023

tagasimakseid summas 8750,10 eurot, millest arvestati põhinõude katteks 1367,17 eurot ja

intressi katteks 7196,98 eurot (dtl 13).

Arvestades, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral ei võlgne kostja

lepingutasu ning arvestades, et 2023. aastal oli VÕS §-s 94 sätestatud intressimääraks 2,5%

perioodil 01.01.2023–30.06.2023 ja 4% perioodil 01.07.2023–31.12.2023, siis ei olnud kostja

viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva põhiosa ja seadusjärgse intressi tagasimaksega

lepingu ülesütlemise ajal, s.o 01.08.2023. Eeltoodust tulenevalt tuvastab kohus, et lepingu

ülesütlemise eeldused ei olnud täidetud, mistõttu ei ole leping ülesütlemisega lõppenud.

Kohus tuvastas eelnevalt, et kostja pangakontole kanti kokku 5740,29 eurot ja kostja tegi

tagasimakseid summas 8750,10 eurot. Hageja kohtule ümberarvestust ei esitanud. Kohus

arvestab kostja tagasimaksed saadud krediidisumma katteks. Eeltoodut arvestades puudub

kostjal hageja ees võlgnevus. Kohus jätab hagi rahuldamata.

Kuna kohus tuvastas, et kostjal ei ole hageja ees võlgnevust, ei hinda kohus kostja

vastuväiteid tehingute heade kommete vastasuse ja nõuete aegumise kohta.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

11 (12)

12. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kohus jättis hagi rahuldamata ja tegi sellega otsuse hageja kahjuks. Kohus jätab

menetlusosaliste menetluskulud hageja kanda.

13. TsMS § 174 lg 2 sätestab, et maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei

takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

Kohus peab määrama kooskõlas TsMS § 176 lg-ga 8 hagejale tähtaja kostja menetluskulude

kohta seisukoha esitamiseks. See takistab kohtuotsuse tegemist. Kohus määrab seetõttu

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes praeguse lahendi peale

edasi kaevates.

(allkirjastatud digitaalselt)

Anneli Roonet

kohtunik

12 (12)