2-25-21549/8 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Peeter Pällin, Kairi Piirisild ja Vallo Kariler

Määruse tegemise aeg ja koht

20.03.2026, Tallinn

Kohtuasja number

2-25-21549

Kohtuasi

A.K maksejõuetusavaldus

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 12.12.2025 määrus (menetlusse

võtmisest keeldumine)

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A.K määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad määruskaebuse

menetlemisel

Avaldaja A.K (isikukood XXX, viibimiskoht kuni 2036.

aastani XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 12.12.2025 määrus ning saata asi tagasi maakohtule

menetlusse võtmise otsustamiseks.

2. Rahuldada A.K määruskaebus.

Kohtu selgitused

2-25-21549

Määruse peale ei saa määruskaebust esitada (tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 696 lg

1 ja § 372 lg 5 esimene lause).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A.K (võlgnik) esitas 11.12.2025 Pärnu Maakohtule maksejõuetusavalduse ning avalduse

kohustustest vabastamise menetluse algatamiseks.

1.1. Avalduse kohaselt on võlgnik maksejõuetu ning tal puudub vangistuses oleku tõttu

võimalus tulu teenida. Võlgnik on töövõimetu ning tal on vaimne puue. Võlgniku esitatud

avalduse kohaselt on tal võlgu 37 000 eurot. Võlgniku töövõimetoetus on 350 eurot kuus.

Maakohtu määrus ja põhjendused

2. Pärnu Maakohus keeldus 12.12.2025 määrusega maksejõuetusavalduse menetlusse

võtmisest ning jättis menetluskulud avaldaja kanda.

2.1. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt võib kohus jätta hagi menetlusse võtmata, kui

see ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele

riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik

saavutada (TsMS § 371 lg 2 p 2).

2.2. Kohtupraktikas on selgitatud, et maakohus ei saa vähemalt üldjuhul jätta

maksejõuetusavaldust selle perspektiivituse tõttu menetlusse võtmata, kuna tavapäraselt

tehakse alles pärast avalduse menetlusse võtmist kindlaks, millised on avaldaja võlad ja vara.

See võimaldab otsustada, millise maksejõuetusmenetlusega jätkata. Erandlikus olukorras, kus

kohus on veendunud, et need asjaolud, mida usaldusisik saaks välja selgitada ja mille alusel

kohus otsustaks seejärel, kas pankroti saab välja kuulutada ja kas saab algatada kohustustest

vabastamise menetluse, on selged, võib füüsilise isiku maksejõuetusavalduse jätta õiguskaitse

vajaduse puudumise korral menetlusse võtmata. Seejuures peab kohus lähtudes füüsilise isiku

maksejõuetuse seaduse (FIMS) § 4 lg-st 2 selgitama välja võlgniku vara ja kohustustega

seotud asjaolud, mis on usaldusisiku nimetamise korral usaldusisiku ülesanne

2.3. Maakohus leidis, et praegusel juhul on võlgniku vara ja kohustustega seotud asjaolud

välja selgitatud. Usaldusisiku ülesanded näeb ette FIMS § 17 ja selle kohaselt koostab

usaldusisik varanimekirja ning esitab selle kohtule. Varanimekirjas tuleb märkida ka võlgniku

ja temaga koos elavate perekonnaliikmete vara. Rahvastikuregistri andmetel võlgnikul lapsi ei

ole. Võlgnik viibib kinnipidamisasutuses. Maakohus kontrollis avalikest registritest, kas

võlgnikul on vara. E-kinnistusraamatu andmetel ei kuulu võlgnikule kinnisasju. E-äriregistri

andmetel ühtegi osalust registrisse kantud äriühingutes võlgnikul ei ole. Liiklusregistri

andmetel ei kuulu võlgnikule sõidukeid. Täitemenetluse registrist nähtuvalt on kostja suhtes

hetkel menetluses üheksa täitemenetlust, millede nõuete kogusumma on vähemalt 27 153,10

eurot, milledele lisanduvad veel täiendavad kõrvalnõuded. Võlgniku andmetel on tal võlgu

vähemalt 37 000 eurot.

2.4. FIMS § 17 lg 1 p 3 kohaselt peab usaldusisik kohtule esitama ka võlgniku viimase kolme

aasta tuludeklaratsioonide ja maksekonto väljavõtete ning oluliste kohustuste aluseks olevate

dokumentide (näiteks laenulepingud) ärakirjad. Võlgnik ei ole ühtegi sellist kohustust esile

toonud. FIMS § 17 lg 3 näeb ette, et kui võlgnik on viie aasta jooksul enne avalduse esitamist

võõrandanud kinnisasja või registrisse kantud vallasasja või õiguse või kinkinud või laenanud

2-25-21549

raha kolmandale isikule enam kui 3000 euro ulatuses, tuleb ka see varanimekirjas märkida.

Ka selliseid tehinguid ei ole võlgnik esile toonud.

2.5. Eelnevatest asjaoludest järeldas maakohus, et võlgnikul on kohustusi vähemalt 27 153,10

eurot. Võlgnikul ei ole enda ülalpidamisega seotud kulusid, sest need kannab riik.

2.6. Maakohus leidis, et kuna avaldusest ja selle lisadest ning kohtu poolt täiendavalt kogutud

tõenditest nähtuvalt puudub võlgnikul vara, mille arvelt oleks võimalik võlausaldajate

nõudeid kasvõi osaliselt rahuldada ja ühtlasi ei saa pidada tõenäoliseks, et võlgnikul on

võimalik lähitulevikus saada tulu ulatuses, mis võimaldaks asuda võlausaldajate nõudeid

kasvõi osade kaupa tasuma, siis ei ole maakohtu hinnangul PankrS §-s 2 sätestatud

pankrotimenetluse eesmärgid täidetavad - võlausaldajate nõudeid ei ole võimalik võlgniku

vara arvel rahuldada. Seega on võlgniku avaldus pankroti väljakuulutamiseks perspektiivitu

ning selle menetlemisest tuleb TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel keelduda.

2.7. Maakohus leidis, et kuna võlgnikul puudub vara pankrotimenetluse kulude katteks, tuleks

praeguses asjas pankrotimenetlus pankrotiseaduse (PankrS) § 29 lg 1 kohaselt

pankrotiavalduse menetlusse võtmise korral raugemise tõttu lõpetada. Sellisel juhtumil

kuulutab kohus pankroti välja üksnes siis, kui ta otsustab ühtlasi algatada kohustustest

vabastamise menetluse, mistõttu saab pankroti väljakuulutamise eelduseks olla antud juhul

võlgniku poolt kohustustest vabastamise avaldus ja selle avalduse perspektiivikus (FiMS § 45

lg 2). Kohustustest vabanemine ei ole iga võlgniku õigus ega menetluse lõppemise

automaatne tulemus. Kohustustest vabastamise menetlus eeldab võlgniku aktiivset osavõttu

menetlusest, mitte üksnes kolmeaastase tähtaja möödumise ootamist.

2.8. Tulenevalt FIMS § 47 lg-test 1 ja 2 on võlgnik kohustustest vabastamise menetluse kestel

kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis

seda otsima. Võlgnik peab viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja

tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja

usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta.

FIMS § 47 lg 3 kohaselt loetakse võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest

suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loovutatuks usaldusisikule.

Usaldusisik peab sellest tasude maksmiseks kohustatud isikutele teatama. Usaldusisik peab

võlgnikult saadud maksed hoidma oma varast eraldi ja need vastavalt pankrotimenetluses

koostatud võlausaldajate nimekirjas ettenähtud jaotistele üks kord aastas võlausaldajatele

välja maksma (FIMS § 46 lg 2).

2.9. Võlgnik viibib pikaaegses vangistuses Tallinna Vanglas. Kuna vangistuses olles

(võlgniku karistuse kandmise tähtaeg on 2036) ei oleks võlgnikul võimalik füüsilise isiku

maksejõuetuse seaduses sätestatud kohustusi nõuetekohaselt täita ega võlausaldajate nõudeid

arvestatavas ulatuses rahuldada (avalduse kohaselt on võlgniku sissetulekuks töövõimetoetus

Töötukassalt), siis ei oleks maakohtu hinnangul perspektiivi ka tsiviilasjades tehtud

kohtuotsustest/määrustest tulenevate nõuete osas kohustustest vabastamise menetluse

algatamisel. Olukorras, kus on juba ette teada, et kohustustest vabastamise menetlus ei saa

lõppeda kohustustest vabastamisega, ei ole õigustatud kohustustest vabastamise menetluse

algatamine.

2.10. FIMS § 15 lg 1 sätestab, et kui kohus võtab maksejõuetusavalduse menetlusse, otsustab

kohus määrusega usaldusisiku nimetamise pankrotiseaduse §-s 15 sätestatu kohaselt. PankrS §

23 lg 2 järgi on ajutise halduri tasu suuruse arvutamise aluseks ülesannete täitmisele kuluv

aeg. Kui võlgniku avalduse alusel algatatud menetlus lõpetatakse raugemisega pankrotti välja

2-25-21549

kuulutamata ja võlgniku varast ei jätku vajalikeks väljamakseteks, mõistab kohus ajutise

halduri tasu ja hüvitatavad kulutused välja võlgnikult, kuid võib määrata nende hüvitamise

riigi vahenditest (PankrS §23 lg 4). Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 168 lg 2 alusel

võlgniku kanda.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

3. Võlgnik esitas maakohtu menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale määruskaebuse,

milles palub maakohtu määruse tühistada ja rahuldada maksejõuetusavaldus pankroti välja

kuulutamiseks ja kohustusest vabastamise menetluse algatamiseks.

3.1. Määruskaebuse väidete kohaselt on võlgnik töövõimetu ning ei saa vanglas ise töökohti

vahetada ja oma palka mõjutada. Vanglas makstava palgaga ei suuda võlgnik ka tulevikus

võlgu ära maksta, mida tuleks menetluses arvestada. Võlgnik leidis, et mida rohkem viivitada

pankroti väljakuulutamisega, seda raskemaks tal tulevikus läheb. Maakohus pole selgitanud

kuidas töötu ja kodutu 54-aastane endine vang peaks saama 2036. aastal töö, elukoha ja oma

võlgadest lahti.

4. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ning edastas selle TsMS §

663 lg 5 kohaselt lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel

tühistada ning saata asi maakohtule avalduse menetlusse võtmise otsustamiseks.

Määruskaebus rahuldatakse osaliselt, kuna ringkonnakohus ei saa algatada võlgniku

maksejõuetusavalduse alusel menetlust ega kuulutada välja võlgniku pankrotti.

Maksejõuetusavalduse menetlusse võtmise, võlgniku pankroti väljakuulutamise ja

kohustustest vabastamise menetluse algatamise otsustamine on maakohtu pädevuses.

6. Maksejõuetusavalduse menetlusse võtmisest keeldumise alused on sätestatud FiMS §-s 14.

Pankrotiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse 575 SE eelnõu seletuskirja kohaselt

peaks maksejõuetusavalduse menetlusse võtmise otsustamine olema pigem formaalne. FiMS

§-s 14 sätestatud avalduse menetlusse võtmisest keeldumise aluste eesmärk on vältida selliste

avalduste menetlemist, mis on menetlust välistava puudusega. Maakohus keeldus avalduse

menetlusse võtmisest FiMS § 14 lg 1 p 1 kaudu kohalduva TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel, mis

võimaldab kohtul jätta avalduse menetlusse võtmata, kui avaldus ei ole esitatud avaldaja

seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma

õiguskaitset, või kui avaldusega ei ole sellega taotletavat eesmärki võimalik saavutada.

Riigikohus on selgitanud, et jättes hagi TsMS § 371 lg 2 p 1 või 2 alusel menetlusse võtmata,

on kohtul kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus (nt RKTKm 08.03.2017, 3-2-1-

177-16, p 10). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus praegusel juhul ennatlikult keeldunud

avalduse menetlusse võtmisest, kuna vaidlustatud määruses esitatud põhjendused ei võimalda

järeldada, et avaldaja maksejõuetusavaldus on TsMS § 371 lg 2 p 2 tähenduses õiguslikult

perspektiivitu.

7. Kolleegium ei nõustu maakohtu järeldusega, et kui võlgnik on pikaajalises vangistuses ja

seetõttu on äärmiselt vähetõenäoline, et ta suudaks kohustustest vabastamise menetluses

võlausaldajate nõudeid rahuldada, saab eeldada, et võlgnik jäetakse tema kohustustest

vabastamata. Riigikohus on enne FiMS-i kehtinud õiguse kohaldamisel selgitanud, et

pankrotiseadus ei välista, et isik kes kannab karistusena vangistust, võiks olla pankrotivõlgnik

2-25-21549

(RKTKm 27.02.2013, 3-2-1-1-13, p 8). Sama põhimõte kohaldub ka praegu kehtiva seaduse

järgi. Samuti ei saa asjaolu, et võlgnik on ise süüdi, et viibib vangistuses, olla aluseks jätta

maksejõuetusavaldus menetlusse võtmata. Kohtupraktikas on ka selgitatud, et võlgniku

sattumist kinnipidamisasutusse ei saa pidada tahtliku või raske hooletuse tõttu võlausaldajate

nõuete rahuldamise takistamisena, mis FiMS § 45 lg 3 p 4 järgi võimaldaks jätta kohustustest

vabastamise menetluse algatamata (TlnRnKm 28.03.2024, 2-23-14664, p 14, TlnRnKm

09.12.2022, 2-22-14119).

8. Ringkonnakohtu arvates järeldub eeltoodust, et maakohus ei saa vähemalt üldjuhul jätta

maksejõuetusavaldust selle perspektiivituse tõttu menetlusse võtmata, kuna tavapäraselt

tehakse alles pärast avalduse menetlusse võtmist kindlaks, millised on avaldaja võlad ja vara.

See võimaldab otsustada, millise maksejõuetusmenetlusega jätkata.

9. Kohtupraktikas on leitud, et üksnes erandjuhul ja selleks vajalike toimingute tegemisel saab

maakohus jätta maksejõuetusavalduse selle perspektiivituse tõttu menetlusse võtmata. Seda

eelkõige põhjusel, et maksejõuetuse avalduse menetlemine ei täidaks oma eesmärki seetõttu,

et ainus võlausaldaja on riik, nõude sisu on õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise

kohustus (FIMS § 50 lg 2) ja riik on nõus võla perioodilise tasumisega (TrtRnKo 10.02.2023,

2-22-16950, p 22).

10. Maksejõuetusavalduse selle perspektiivituse tõttu menetlusse võtmata jätmise eeldusena

tuleb maakohtul välja selgitada asjaolud, mida usaldusisik saaks välja selgitada ja mille alusel

kohus otsustaks seejärel, kas pankroti saab välja kuulutada. Seejuures peab kohus lähtudes

FiMS § 4 lg-st 2 selgitama välja võlgniku vara ja kohustustega seotud asjaolud, mis on

usaldusisiku nimetamise korral usaldusisiku ülesanne (samas, p 15).

11. Usaldusisiku ülesanded näeb ette FiMS § 17 ja selle kohaselt koostab usaldusisik

varanimekirja ning esitab selle kohtule. FiMS § 17 lg 3 näeb ette, et kui võlgnik on viie aasta

jooksul enne avalduse esitamist võõrandanud kinnisasja või registrisse kantud vallasasja või

õiguse või kinkinud või laenanud raha kolmandale isikule enam kui 3000 euro ulatuses, tuleb

ka see varanimekirjas märkida. Usaldusisik peab esitama ka võlgniku kohustuste nimekirja,

mis vastab FIMS § 17 lg 1 p 2 nõuetele. FiMS § 17 lg 1 p 3 kohaselt peab usaldusisik koguma

ka võlgniku viimase kolme aasta tuludeklaratsioonide ja maksekonto väljavõtete ning oluliste

kohustuste aluseks olevate dokumentide (näiteks laenulepingud) ärakirjad.

12. Kolleegium märgib, et praegusel juhul ei olnud maakohus kogunud FIMS § 17 märgitud

andmeid. Eelkõige ei olnud maakohtul teada FIMS § 17 lg 1 p 2 järgi võlanimekiri avalduse

esitamise seisuga, kõikide võlausaldajate nimed, kontaktandmed, põhinõude ja kõrvalnõuete

eeldatavad suurused ja tagatised. Seetõttu ei saanud maakohus hinnata, kas esinevad

erandlikud asjaolud, mille tõttu võib jätta maksejõuetusavalduse selle perspektiivituse tõttu

menetlusse võtmata (vt käesoleva määruse p 10).

13. Kuna maakohus on ennatlikult keeldunud maksejõuetusavalduse menetlusse võtmisest,

tuleb vaidlustatud määrus tühistada ja asi saata maakohtule avalduse menetlusse võtmise

otsustamiseks.

14. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohus.

15. TsMS § 150 lg 1 p-le 5 ja lg-le 4 on võlgnikul õigus saada tagasi määruskaebuse

esitamisel tasutud riigilõiv (10 eurot). Riigilõivu tagastab kohus, kelle menetluses asi viimati

2-25-21549

oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv

tasuti.

16. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. FiMS § 14 lg-st 3

ei tulene edasikaebeõigust ringkonnakohtu määruse peale, millega kohus määruskaebuse

rahuldab ja maakohtu määruse tühistab.

(allkirjastatud digitaalselt)