2-25-5848/19 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Margit Jäätma, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 20. märts 2026

Tsiviilasja number

2-25-5848

Tsiviilasi

Bondora AS-i hagi Raido Randoja vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

11 932 eurot 53 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 10. septembri 2025. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Bondora AS-i apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): Bondora AS (registrikood

11483929), lepinguline esindaja vandeadvokaat

Keijo Lindeberg

Vastustaja (kostja): Raido Randoja (isikukood

XXXXXXXXXXXX)

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 10. septembri 2025. a otsus muutmata ja Bondora AS-i

apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta apellatsiooniastme mentluskulud Bondora AS-i kanda. Hüvitatavad

menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Bondora AS (hageja) esitas 16. aprillil 2025 Tartu Maakohtule hagiavalduse Raido Randoja

(kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 9159 eurot 13 senti,

hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 1752 eurot 16 senti ja põhivõlalt viivise

võlaõigusseaduse (VÕS) 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagiavalduse

esitamisest kuni kohustuse kohase täitmiseni. Hageja palus jätta kõik menetluskulud kostja

kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 18. detsembril 2022 tarbijakrediidilepingu nr

XXXXXXXXXX. Lepingu järgi on hageja väljastanud kostjale laenu 10 000 eurot (632 eurot

on hageja arvestanud lepingutasu katteks). Kostja kohustus krediidi koos kõrvalkohustuste

täitmisega tagastama lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel annuiteetmaksetena, kuid

kostja kohustusi nõuetekohaselt ei täitnud. Hageja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja

jooksul, mistõttu hageja ütles 15. septembril 2023 lepingu erakorraliselt üles.

Hageja selgitas vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise osas, et hageja on

lepingueelselt kostja laenuvõimet analüüsinud ja selle tulemusena veendunud, et tarbija on

laenuvõimeline. Kostja on täitnud krediidiküsimustiku, milles on hageja palunud analüüsi

tegemiseks olulisi andmeid ning edastanud oma pangakontoväljavõtted. Hageja kontrollis

kostja tegelikku maksevõimet (sh riskikäitumist) ega tuvastanud anomaaliat, mis oleks

pidanud olema aluseks lepingu sõlmimisest keeldumiseks. Hageja võttis analüüsimisel

arvesse mh kostja sissetulekute suuruse ja regulaarsuse, varalised kohustused, varasemate

maksekohustuste täitmise, tema ülalpeetavate arvu, vältimatuid kulusid põhivajadustele jne.

Hageja on teabe kogumiseks kasutanud ka asjakohaseid avalikke andmekogusid (nt

maksehäire registrit). Hageja on seega järginud hoolsuskohustust ning analüüsi raames

hinnanud, et kostja on lepingu sõlmimisel olnud krediidivõimeline.

Hageja märgib, et ta esitab nõude selliselt, et loeb kõik senised maksed tehtud lepingulise

põhikohustuse katteks, arvestab väljastatud krediidilt intressi VÕS § 94 sätestatud määras

(alates krediidi väljastamisest) ega nõua muid lepingujärgseid tasusid (sh nt

sissenõudmiskulud ja haldustasu). Hageja leidis, et tegemist on seadusjärgse nõudeulatusega,

mida hageja saaks nõuda ka siis, kui kohus mingil põhjusel leiab, et krediidilepingut tuleb

pidada tühiseks (sh lepingulise intressi osas). Kostja on tasunud laenumakseid kokku 840

eurot 87 senti, mille arvel on hageja vähendanud üksnes põhinõuet. Eeltoodust tulenevalt on

kostja põhinõude (tagastamata krediidisumma) suuruseks hagiavalduse esitamise hetkel 9159

eurot 13 senti. Hageja on arvestanud viivist seadusjärgses määras ja hageja viivisenõue on

1752 eurot 16 senti. Hageja on viivist arvestanud alates laenulepingu ülesütlemisest.

Hageja leiab, et leping on kehtivalt üles öeldud, ülesütlemise materiaalsed ja formaalsed

eeldused on täidetud. Kostja oli võlgnevuses enam kui kolm järjestikkust kuud. Vastavalt

maksegraafikule kohustus kostja tegema iga kuu 13. kuupäevaks makse summas 289 eurot 5

senti. Kostja tehtud maksed näitavad selgelt, et kostja rikkus vastavat kohustust enam kui

kolm järjestikust kuud. Seetõttu oli hagejal õigus leping erakorraliselt üles öelda nii lepingu p

13.2.1 kui ka VÕS § 399 lg 1 p 1 alusel. Lisaks on hageja andnud kostjale kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja kohustuste

täitmiseks VÕS § 416 lg 1 järgi, koos hoiatusega lepingu ülesütlemise kohta ning kogu võla

sissenõudmise kohta. Ülesütlemise eeldused on täidetud ka juhul, kui lugeda kõik kostja

tehtud maksed põhikohustuse katteks.

2. Kostja ei vastanud hagile.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus jättis 10. septembri 2025. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Maakohus leidis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 alusel tagaseljaotsust

tehes, et hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, ja

tegi TsMS § 407 lg 6 alusel otsuse, millega jättis hagi rahuldamata.

Vaidlust ei ole selles, et hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust (VÕS § 402 lg 1).

Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidilepinguga järgima vastutustundliku

laenamise põhimõtet ning kohus peab selle järgimist kontrollima ilma tarbija sellekohaste

vastuväideteta. Maakohus viitas VÕS § 4034 lg-tele 1–3, 6, 7 ja 13, krediidiandjate ja

-vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg-tele 1 ja 2, § 50 lg-tele 3 ja 4, Riigikohtu ja Euroopa

Kohtu praktikale.

Kohus selgitas hagejale 21. aprilli 2025. a puuduste kõrvaldamise määruses, et hagejal tuleb

tõendada vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ning juhul kui kohus peaks asja

lahendamisel tuvastama, et seda on rikutud, tuleb hagejal nõude rahuldamiseks esitada

alternatiivne nõude ümberarvestus. Kohus selgitas lisaks, et vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise korral ei võlgne tarbija küll muid tasusid (nt haldustasu, lepingu

sõlmimise tasu), kuid hagejal säilib seadusjärgse viivise või lepingujärgse viivise, kui see on

seadusjärgsest viivisest väiksem, ja sissenõudmiskulude hüvitamise nõue.

Hageja edastas 22. aprillil 2025 kohtule vastuse, milles rõhutab, et on esitanud enda nõude

hagimenetluses. TsMS § 4 lg 2 kohaselt määravad hagimenetluses pooled vaidluse eseme ja

menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise. Hageja leidis, et on esitanud

kohtule kõik laenamisega seonduva. Kuna kostja pole esitanud hageja poolt välja toodud

asjaolude osas ühtegi vastuväidet, ei pea hageja vajalikuks sellega seonduvat täpsemalt

käsitleda.

Maakohus märkis, et kohus andis hagejale võimaluse esitada täiendavaid selgitusi

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta ja alternatiivse ümberarvestuse

esitamiseks. Hageja ei ole soovinud seda teha ei enne hagi menetlusse võtmist ega ka pärast

seda. Hagejal oli teada, et kuivõrd kohus toimetas hagi kätte Ametlikes Teadaannetes, teeb

võib kohus teha asjas tagaseljaotsuse. Selleks esitas hageja 10. juunil 2025 ka oma

menetluskulude nimekirja.

Maakohus oli seisukohal, et kohtul on õigus hagejale selgitada vajadust esitada täiendavaid

tõendeid enne hagi menetlusse võtmist, mis tagab selle, et kohus täidab talle TsMS §-ga 2

pandud ülesannet, lahendada tsiviilasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste

kuludega. Maakohus nõustus samas hagejaga, et TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi

poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 5 lg 2 I lause kohaselt

on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber

lükata või sellele vastu vaielda. TsMS § 5 lg 2 I lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud

ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 5

lg II lause kohaselt selgitab kohus hagiasjas ise asjaolusid ja kogub tõendeid üksnes seaduses

ettenähtud juhul.

Maakohus märkis, et lahendab esitatud nõude hagiavalduses toodud asjaolude pinnalt.

Maakohtu hinnangul ei ole hageja esile toonud asjaolusid, et laenuandja oleks piisavalt

kogunud andmeid kostja laenuvõime kohta ja seda kohase hoolsusega hinnanud. Kohtule

esitatud tõenditest nähtuvalt on laenuandja lepingut sõlmides tuginenud üksnes kostja poolt

edastatud taotlusele ja maksehäirete registrile. Arvutused, mis põhinevad üksnes

laenutaotlusel, ei saa olla piisavad, et jaatada krediidiandja hoolikust laenu väljastamisel.

Hagejal oli VÕS § 4034 lg 13 järgi tõendamiskoormis tõendada vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist. Hageja seda teinud ei ole. Seega asus

maakohus seisukohale, et krediidiandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning ta

on rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 on selle

tagajärjeks see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Samuti loetakse

tühise intressikokkuleppe täitmiseks tarbija poolt tasutud raha tasuks laenusumma

tagastamiseks (vt RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098, p 25).

Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 peab krediidiandja VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust

rikkudes tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude

vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohus nõudis ümberarvestuse esitamist

21. aprilli 2025. a määrusega. Hageja terviklikku ümberarvestust esitanud ei ole.

Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama lepingu sõlmimise hetke seisuga,

vähendades võlgnetavat põhiosa enamtasutud intressi ja muude tarbija poolt makstud tasude

võrra. Samuti tuleb järelejäänud põhiosa jagada tagasimakseteks vastavalt krediidiandja ja

tarbija vahel varasemalt kokkulepitud tingimustele. Ilma tervikliku ümberarvestuseta ei saa

kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks

muutunud. Hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda

kostjalt üksnes põhivõla ja seadusjärgse intressi tasumist. Kuivõrd krediidiandja rikkus

vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei olnud krediidiandjal õigust nõuda kostjalt

lepingujärgset intressi. VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt ei ole krediidilepingud tervikuna tühised,

vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu

hooldustasu, haldustasu).

Hagiavalduse kohaselt rikkus kostja lepingust tulenevat kohustust, jättes tagastamata

kokkuleppelised osamaksed, mistõttu edastas hageja kostjale ülesütlemise hoiatuse, kuid

kostja võlgnevust ei tasunud. Seetõttu ütles hageja 15. septembril 2023 lepingu üles. Hageja

selgitas hagiavalduses, et kostja tasus osamakseid kokku 840 eurot 87 senti. Laenulepingu p-i

1.22 kohaselt tuli kostjal tasuda lepingutasu 632 eurot. Lepingu p-i 4.1 kohaselt maksab

laenuandja laenusummale vastava summa, millest on maha arvatud lepingutasu,

eritingimustes nimetatud laenuvõtja arvelduskontole kooskõlas p-ga 8.3 viie pangapäeva

jooksul alates laenulepingu jõustumisest, ilma et laenuvõtja peaks selleks eraldi korralduse

andma. Kuivõrd lepingu p-i 1.12 kohaselt oli laenusumma 10 632 eurot, aga hageja maksis

kostjale välja üksnes 10 000 eurot, siis luges maakohus kostja poolt lepingu sõlmimisel

tasutuks ka 632 eurot.

Lepingu ülesütlemise, s.o 15. septembri 2023. a seisuga olid sissenõutavaks muutunud

põhiosamaksed laenulepingu maksegraafiku kohaselt 1132 eurot 68 senti. Kui lugeda kostja

poolt lepingu sõlmimisel tasutud lepingutasu põhiosa katteks oli kostja lepingu ülesütlemise

seisuga tasunud hagejale 1472 eurot 87 senti (840,87+632). Kuna kostja poolt tehtud maksed

krediidiandjale tuleb lugeda VÕS § 4034 lg 6 kohustuse rikkumise tulemusel põhinõude

katteks, ei olnud kostja lepingu ülesütlemise seisuga krediidiandja ees võlgnevuses. Eelnevast

tulenevalt ei ole laenuleping lõppenud ja kostjalt saaks välja mõista üksnes käesolevaks ajaks

sissenõutavaks muutunud osamaksete põhiosa.

Kuivõrd hageja ei ole kohtule nõuetekohast ja terviklikku ümberarvestust viivise ja intressi

osas esitanud, ei saa kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed

sissenõutavaks muutunud. Lisaks nähtub laenulepingu maksegraafikust, et lepingutasu on

esialgses maksegraafikus arvestatud laenu põhiosa sisse. See on põhjustanud olukorra, kus

hagiavaldus ei vasta TsMS § 363 nõuetele ja ei ole selge. Välja ei ole toodud asjaolusid, mille

alusel kontrollida hageja nõude olemasolu ja ulatust. Kohtul ei ole võimalik hagist lähtuvalt

teha TsMS § 436 nõuetele vastavat seaduslikku ja põhjendatud otsust, millega hagi osaliselt

või täielikult rahuldatakse.

Kuna kohus jättis hagi rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel hageja

kanda. Kostja ei ole menetluskulude nimekirja esitanud, seega puuduvad väljamõistetavad

menetluskulud.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse

tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada, või alternatiivselt saata asi uueks

arutamiseks tagasi maakohtule.

Maakohus on lahendi tegemisel rikkunud menetlusõiguse norme ning maakohtu lahend on

hageja jaoks üllatuslik. Maakohus on lahendi tegemisel ignoreerinud asjaolu, et hageja on

menetlusökonoomilistel kaalutlustel pidanud mõistlikuks esitada nõue viisil, kus ta loeb kõik

senised maksed tehtud lepingulise põhikohustuse katteks, arvestab väljastatud krediidilt

intressi VÕS § 94 sätestatud määras (alates krediidi väljastamisest) ega nõua muid

lepingujärgseid tasusid (sh nt sissenõudmiskulud ja haldustasu). Tegemist on seega

seadusjärgse nõudeulatusega, mida hageja saaks nõuda ka siis, kui kohus mingil põhjusel

leiab, et krediidilepingut tuleb pidada tühiseks. Kostja pole hagile vastu vaielnud, sh pole

kostja väitnud, et hageja arvutused oleksid ebaõiged. Seega kuulus hageja hagi igal juhul

rahuldamisele.

Maakohus on enne hagi menetlusse võtmist teinud määruse, millega kohustas hagejat

kõrvaldama väidetavalt hagis sisaldunud puudused. Hageja on kohtule vastanud ja asunud

seisukohale, et hagis ei esine ühtegi puudust, mille põhjal saaks kohus keelduda hagi

menetlusse võtmisest. Maakohus on hageja seisukohaga nõustunud, kuna pärast hageja

vastusega tutvumist võttis kohus hagi menetlusse.

Pärast hageja poolt kohtule vastamist on kohus teinud veel kaks määrust: 23. aprillil 2025 ja

11. juunil 2025. Kummaski määruses pole kohus juhtinud hageja tähelepanu asjaolule, et

kohtu hinnangul esinevad hagis puudused, mis ei võimalda hagi rahuldamist. Seega on kohus

rikkunud selgitamiskohustust ning ei ole andnud hagejale võimalust esitada kohtule

täiendavaid tõendeid.

Ka kohtumenetluse parima praktika edendamise suunised sätestavad, et pooled piirduvad

kohtu poolt nõutud dokumentide arvuga ja üldjuhul ise lisadokumente ei esita ning kohtul on

õigus mõista menetluskulu välja üksnes kohtu poolt nõutud dokumentide eest ja märkida

vastav hoiatus ka menetlusse võtmise määrusse. Seega on ilmne, olukorras, kus pärast hagi

menetlusse võtmist ja kostja vastusega tutvumist või kostja poolt hagile vastamata jätmist

selgub, et hageja nõude rahuldamiseks on vajalik esitada täiendavaid tõendeid või selgitusi,

siis peab kohus sellele hageja tähelepanu juhtima ning andma hagejale võimaluse täiendavaid

tõendeid ja seisukohti esitada. Hageja peab samuti arvestama sellega, et hageja omal algatusel

kohtule seisukohti ja tõendeid ei esita, kuna vastasel korral võib kohus jätta sellise dokumendi

koostamisega seotud hageja menetluskulud kostjalt hageja kasuks välja mõistmata.

Hagejal puudus igasugune info, et kohtu hinnangul esinesid hagis jätkuvalt puudused pärast

hagi menetlusse võtmist. Kuna kohus oli pärast hageja seisukohtadega tutvumist hagi

menetlusse võtnud, eeldas hageja, et kohus nõustus hageja argumentidega.

Maakohus on asja arutamisel ajanud segamini ülesandeid, mida kohus peab täitma enne hagi

menetlusse võtmist (TsMS § 392) ja mida kohus peab täitma pärast hagi menetlusse võtmist

eelmenetluses. Eelmenetlus algab pärast hagi menetlusse võtmist. Antud juhul on kohtu poolt

eelmenetluse ülesanded täielikult täitmata ja kuigi maakohus on teinud kaks määrust, pole

kohus enda selgitamiskohutust täitnud. Sh on kohus rikkunud TsMS § 237 lg-t 1, mille

kohaselt annab kohus menetlusosalistele eelmenetluses tähtaja tõendite esitamiseks ja nende

kogumise taotlemiseks.

5. Kostja ei esitanud apellatsioonkaebuse kohta seisukohta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

maakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata. Apellatsioonkaebus jääb

rahuldamata.

7. Maakohus tugines hagi rahuldamata jättes kokkuvõtlikult järgmistele asjaoludele: hageja

krediidiandjana on lepingu sõlmimisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet; hageja

ei ole esitanud oma nõude VÕS § 4034 lg 7 järgset terviklikku ümberarvestust; arvestades

kostja tehtud maksed (sh lepingu sõlmimisel tasutud lepingutasu) põhivõlgnevuse katteks, ei

olnud kostja lepingu ülesütlemise seisuga krediidiandja ees võlgnevuses, mistõttu ei ole

leping ülesütlemisega lõppenud; ilma tervikliku ümberarvestuseta ei saa kohus hinnata,

millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud.

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on jätnud õigesti hagi rahuldamata. Ringkonnakohus

nõustub maakohtu põhjendustega ja ei korda neid kõiki TsMS § 654 lg 6 järgi.

Vastuseks hageja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

9. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väidetega, mille kohaselt maakohtu otsus

on üllatuslik ning maakohus on rikkunud selgitamiskohustust.

Maakohus selgitas 21. aprilli 2025. a puuduste kõrvaldamise määruses hagejale mh seda, et

hagejal tuleb tuua välja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise aluseks olevad

asjaolud ja neid tõendada, ning andis hagejale võimaluse esitada VÕS § 4034 lg 7 järgne

ümberarvestus. Maakohus juhtis hageja tähelepanu sellele, et kui hageja ei tõenda kohtule, et

on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, tuleb nii tasutud lepingutasu kui ka kostja

poolt makstud osamaksed lugeda põhivõla katteks ja sellisel juhul ei olnud kostja kohtu

hinnangul lepingu ülesütlemise ajal viivituses kolme järjestikuse põhiosa maksega (VÕS §

416 lg 1). Maakohus selgitas hagejale ka seda, et vajadusel on hagejal võimalik esitada

kohtule alternatiivne nõue tulevikus sissenõutavaks muutuvate tagasimaksete välja

mõistmiseks.

Asjaolu, et maakohus täitis selgitamiskohustust enne hagi menetlusse võtmist, ei anna

ringkonnakohtu hinnangul alust asuda seisukohale, et maakohus jättis TsMS §-s 392

sätestatud eelmenetluse ülesanded täielikult täitmata. Kohus võib selgitamiskohustust täita ka

enne hagi menetlusse võtmist. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väidetega,

mille kohaselt hageja võis hagi menetlusse võtmisest eeldada, et hagi on võimalik

hagiavalduses toodud asjaoludel rahuldada. Hageja pidi maakohtu selgitusi arvestades

arvestama sellega, et kui hageja ei esita maakohtu küsitud asjaolusid ja tõendeid ega

ümberarvestust, võib hagi jääda rahuldamata. Maakohus märkis puuduste kõrvaldamise

määruses ka vastava hoiatuse, et hagi sisulisel lahendamisel võib kohus jätta hagi

põhjendamata osas rahuldamata. Hageja ei too apellatsioonkaebuses esile ka ühtegi asjaolu,

mida tal ei olnud maakohtupoolse väidetava selgitamiskohustuse rikkumise tõttu võimalik

esitada.

Hageja ei ole ka praeguseks esitanud asjaolusid ja tõendeid, millest saaks järeldada, et hageja

krediidiandjana on vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud. Hageja ei ole maakohtu

arvutuskäiku vaidlustanud.

Hageja on seisukohal, et ta on esitanud oma nõude ulatuses ja arvestusega, mille saaks

rahuldada ka siis, kui kohus mingil põhjusel leiab, et krediidileping on tühine. Hageja ei ole

aga selgelt tuginenud sellele, et maakohus oleks ebaõigesti tuvastanud, et kostjal ei olnud

ülesütlemise seisuga krediidiandja ees võlgnevust. Hageja ei ole esitanud ühtegi põhjendust,

miks maakohtu seisukoht ei ole hageja arvates õige, ega esitanud omapoolset võlgnevuse

arvestust, mis võimaldaks asuda maakohtust erinevale seisukohale. Vastutustundliku

laenamise põhimõtte rikkumise korral ei saa hageja tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 7 nõuda

kostjalt lepingutasu 632 eurot, mille hageja luges laenu väljastamisel tasutuks.

Ringkonnakohus märgib, et maakohus on põhjendatult lugenud ka selle summa laenu

tagasimakseks.

Laenulepingu järgi ei ole kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud ja kogu laenusumma ei ole

sissenõutavaks muutunud. Hageja ei ole ka praeguseks esitanud oma sissenõutavaks

muutunud nõude arvestust.

10. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsiooniastme menetluskulud

TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kostjal puuduvad hüvitamisele kuuluvad

menetluskulud.

(allkirjastatud digitaalselt)