3-25-2995/21 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Tiia Nurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

20.03.2026, Tallinn

Haldusasja number

3-25-2995

Haldusasi

X. X kaebus mittevaralise kahju hüvitamiseks summas

500 eurot AS Lääne-Tallinna Keskhaigla poolt

terviseprobleemide ravimata jätmise eest ja AS Lääne-

Tallinna Keskhaigla kohustamiseks suunata X. X

eriarstide vastuvõtule

Menetlusosalised

Kaebaja – X. X

Vastustaja – AS Lääne-Tallinna Keskhaigla

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Lõpetada haldusasja nr 3-25-2995 menetlus osas, milles kaebaja nõuab AS Lääne-

Tallinna Keskhaigla kohustamist suunata ta suu-, näo- ja lõualuukirurgi vastuvõtule.

2. Jätta kaebus ülejäänud osas rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

4. Asendada avaldatavas kohtuotsuses füüsiliste isikute nimed tähemärkidega.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 20.04.2026.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla kinnipeetav X. X (kaebaja) esitas 16.08.2025 Tallinna Vanglale kahju

hüvitamise taotluse summas 500 eurot selle eest, et tema terviseprobleemid (migreen, lõuavalu) on

jäänud ravimata ja valvurid venitavad tablettide andmisega. Lisaks märkis kaebaja, et ta vajab

eriarsti abi ehk väljaviimist vanglast eriarsti juurde.

2. Osas, mis puudutas vanglas tervishoiuteenuse osutamist (ravi mitte määramine ja eriarstidele

suunamata jätmine, arstiabi osutamise kvaliteet), edastati taotlus lahendamiseks AS-le Lääne-

Tallinna Keskhaigla (edaspidi AS LTKH või vastustaja). Osas, milles kaebaja leidis, et

vanglaametnike tegevuse tulemusel on talle kahju tekkinud, jäeti taotlus lahendamiseks Tallinna

Vanglale.

3. AS LTKH vastas kaebaja kahju hüvitamise taotlusele 05.09.2025 vastusega nr 7-2.2/64-2.

Vastus oli kokkuvõtlikult järgnev: „Tervisekaardi andmetest nähtub, et olete viibinud tänavu neljal

korral perearsti vastuvõtul ning veel psühhiaatri ja gastroenteroloogi vastuvõtul. Arstid on Teid ära

kuulanud, nõustanud, määranud diagnoosi ja ravi lähtudes Teie vaevustest ning eelnevast

1(9)

terviseloost. 25.08.2025 olete olnud hambaarsti vastuvõtul ja saanud rääkida oma lõualuuliigese

naksumisest. Hambaarst on Teid ära kuulanud ja nõustanud. Perearst on teile määranud

migreenihoo tekke korral migreeniravimi (sumatriptaan/ cinie) mida saate kasutada valu tekkel.“

4. Kaebaja esitas 10.09.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse AS-lt LTKH 500 euro

väljamõistmiseks või kohtu äranägemise järgi määratud summas, sest tema terviseprobleemid on

jäänud ravimata. Ühtlasi sisaldas kaebus etteheiteid Tallinna Vangla valvurite tegevusele ravimite

kättetoimetamisel. Juhul, kui kohus rahuldab kahjunõude, palus kaebaja kohustada Tallinna

Vanglal suunata teda eriarstide vastuvõtule seoses tema tervisemuredega.

5. Kohus tegi 09.10.2025 määruse, milles tõlgendas kaebaja tahet selliselt, et kaebus on esitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks AS LTKH poolt terviseprobleemide ravimata jätmise ja Tallinna

Vangla poolt ravimite kättetoimetamisega viivitamise eest ja AS LTKH kohustamiseks suunata

kaebaja eriarstide vastuvõtule. Kohus tagastas 09.10.2025 määrusega kaebuse Tallinna Vangla

vastu esitatud nõude osas kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu ja jättis

kaebuse AS LTKH vastu esitatud nõuete osas käiguta. Kaebaja kõrvaldas puudused tähtaegselt.

Kaebuse osalist tagastamist kaebaja ei vaidlustanud.

6. Kohus võttis 14.10.2025 määrusega menetlusse kaebuse mittevaralise kahju hüvitamiseks

summas 500 eurot AS LTKH poolt terviseprobleemide ravimata jätmise eest ja AS LTKH

kohustamiseks suunata kaebaja eriarstide vastuvõtule.

7. Kohus määras 13.01.2026 määrusega asja lahendamiseks kirjalikus menetluses.

8. Kaebaja teatas 18.01.2026 avalduses, et ta sai perearstiga kokkuleppele, et ta viiakse eriarsti

vastuvõtule lõuakirurgi juurde.

9. AS LTKH kinnitas 02.03.2026 kohtule, et perearst on teinud 29.12.2025 saatekirja suu-, näo-

ja lõualuukirurgi vastuvõtule suunamiseks ning kaebaja on vastuvõtule registreeritud 19. nädalal.

Samuti on tehtud korduv e-konsultatsioon neuroloogile, hetkel vastust veel ei ole.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukohad kaebuses ja täiendavates seisukohtades

10. Kaebaja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist summas 500 eurot. Kahju hüvitamise nõue

seisneb selles, et kaebaja tervisemured on jäänud ravimata. Kaebaja on kannatanud peavalude ja

lõuavalu käes. Kaebaja on nii füüsiliselt kui ka vaimselt kannatanud juba üle aasta arstide vahet

jooksutamisega.

11. Kaebaja hakkas arstide juures käima juba 10-aastaselt. Kaebaja on viibinud Tallinna Vanglas

2023. aastast. Tallinna Vanglas soovis kaebaja saada arstiabi 2024. aastast saadik.

12. Esimene mure seisneb selles, et kaebajal on diagnoositud migreen. Kaebaja on korduvalt

perearstile rääkinud, et tal on peavalud süvenenud. Koos migreeniga on kaebajal veel 2 teist tüüpi

peavalusid. Kaebaja rääkis oma peavaludest psühhiaatrile. Psühhiaater tegi soovituse neuroloogi

juurde. Kaebaja läks siis jälle perearsti juurde, et ta paneks kaebajale aja neuroloogi juurde. Selle

peale ütles perearst, et ei pea seda vajalikuks. Perearst ei pidanud täiendavat ravikuuri kaebaja

jaoks vajalikuks, sest tal ei ole nii tihti migreenihoogusid. Kaebajal on pidevalt migreenihood.

Mitte iga päev, aga seda esineb tihti ja perearst ei osuta abi ega suuna kuskile. Kaebaja peab

kannatama peavalusid, mis on mõnevõrra nii hullud et ajavad lausa nutma. Vähemalt kahel korral

on kaebaja valvemeediku kutsunud ja siis ka on meedik hilinenud.

13. Teine mure, millega kaebajale pole arstiabi osutatud, on lõualiigese probleem. See raksub ja

läheb hommikuti paigast ära ja tükk aega läheb, enne kui see paika tagasi läheb. Selle murega on

kaebaja pöördunud perearsti poole vähemalt 4-5 korda. Iga kord ütles perearst, et see pole tema

pädevuses ja et kaebaja pöörduks hambaarsti poole. Kaebaja on käinud hambaarsti vastuvõtul

2(9)

vähemalt 4-5 korral igakord on hambaarst öelnud, et see pole tema pädevuses ja sellega tegeleb

hoopis perearst.

14. Vastustaja vastas kaebaja kahjunõudele nagu kaebaja oleks abi saanud, aga paraku nii see ei

ole. Vastustaja väitis, et kaebaja käis hambaarsti vastuvõtul 25.08.2025. Kaebaja küll käis sel

päeval vastuvõtul, kuid hambaarst hakkas jälle rääkima et see pole tema pädevuses. Kaebaja palus

hambaarstil teha saatekiri eriarsti juurde ehk lõuakirurgia juurde, mille peale hambaarst vastas, et

seda teeb perearst.

15. Vastustaja ei pane terviseandmetesse kirja, mida kaebaja tegelikult on rääkinud ja mida nad

tegelikult on vastanud. Vastustaja on kohtule valetanud seoses 25.08.2025 hambaarsti visiidiga.

Hambaarst ei ole kaebajale öelnud, et ta ei vaja ravi, vaid saadeti perearsti juurde tagasi.

Hambaarst on väitnud, et suu ei naksu, kuid tegelikult naksub iga kord, kui kaebaja suu avab.

Vastustaja toob välja, et kaebaja on saanud neuroloogi e-konsulatsioonile. Kaebaja hinnangul see

ei aita, kui arstiga pole rääkidagi saanud. Kaebaja on korduvalt rääkinud neuroloogi vajadusest ja

alles 2025. aasta lõpus pannakse kaebajale mingi ravi, mis isegi ei aita. Migreeniga seoses lasi

kaebaja seda ravi pikendada, mida neti kaudu arst soovitas perearstil teha, aga seegi väga ei aita.

Kaebaja võtab neid rohtusid, kuna ei soovi, et vastustaja hiljem väidaks, et kaebaja pole üldse

proovinud. Asjad võiksid kulgeda kiiremini.

16. Kaebaja pole selle üle kaevanud, aga viimasel ajal on meedikud hakanud hommikusi ravimeid

lõuna ajal väljastama ning lõunaseid ravimeid õhtusel ajal. Kaebaja saab hommikuse rohu alles

11-11.30.

17. Kaebaja käis perearsti vastuvõtul 02.03.2026 ning perearst ütles, et oli teinud e-kontutatsiooni

neuroloogile novembris juba, aga siiamaani ei ole vastust. Perearsti väitel on haiglal aega

vastamiseks 5 tööpäeva ja ta tegi selle uuesti. Kui nüüd ka haigla ei vasta, siis nad hoiavad

meelega kõrvale oma kohustustest.

Vastustaja seisukohad

18. Vastustaja selgitab, et 25.08.2025 visiidil hambaarst V. V juures oli patsient kurtnud

lõualuuliigese naksumist söömisel ja suuavamise takistust hommikuti. Vastuvõtu ajal oli

suuavamine loomulik, ilma naksumiseta. Patsiendile selgitati, et raviks pole erakorralist vajadust.

19. Dr K. K on teinud 17.09.2025 saatekirja neuroloogi e-konsultatsioonile. Dr G. G on vastanud

e-konsultatsiooni saatekirjale 18.09.2025 (haigusjuhtumi nr A171556 2025 saatekirja vastuse nr

85297185 v 1), milles on kajastatud ravisoovitus. Vastustaja on võtnud ka dr G selgituse, milles ta

kinnitab ravisoovitust: patsiendil on olnud migreen aastaid ja varem on ta saanud raviks

amitriptüliini, mis patsiendi sõnul on olnud ebaefektiivne nagu ka triptaanid. Efektiivsed on

NSAIDid. Dr G soovitas seega migreenide profülaktiliseks raviks kasutada propranololi ja

hooraviks NSAIDe.

20. Perearst tegi siiski 29.12.2025 saatekirja suu-, näo-ja lõualuukirurgi vastuvõtule suunamiseks.

Kaebaja on vastuvõtule registreeritud 19. nädalal. Samuti on tehtud korduv e-konsultatsioon

neuroloogile, hetkel vastust veel ei ole.

KOHTU PÕHJENDUSED

Menetluse osaline lõpetamine

21. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 152 lg 1 p 4 sätestab, et kohus lõpetab

määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses

nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud. HKMS § 152 lg 2 täpsustab, et kohus ei lõpeta

menetlust HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või

haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on

vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb.

3(9)

22. Menetluse käigus on selgunud, et perearst tegi kaebajale 29.12.2025 saatekirja suu-, näo- ja

lõualuukirurgi vastuvõtule suunamiseks ning kaebaja on vastuvõtule registreeritud 19. nädalal.

Kaebaja nõuab kaebuses vastustaja kohustamist suunata teda eriarstide vastuvõtule. Kaebuses ja

senises menetluses on kaebaja kirjeldanud vaevusi seoses migreeniga ja alalõua naksumisega.

Seega on kaebaja eesmärk saada eelkõige neuroloogi ning suu-, näo- ja lõualuukirurgi vastuvõtule,

kelle pädevusse kaebaja põhilised terviseprobleemid kuuluvad. Kuna praeguseks on kaebajale

tagatud võimalus minna ajavahemikus 04.05.2026-10.05.2026 (19. nädal) suu-, näo-ja

lõualuukirurgi vastuvõtule, on kaebaja selles osas kohustamisnõude eesmärgi saavutanud ja esineb

alus menetluse osaliseks lõpetamiseks.

23. Kohus leiab, et menetluse jätkamine nõudega tuvastada suu-, näo- ja lõualuukirurgi

vastuvõtule varem suunamata jätmise õigusvastasus ei ole kaebaja õiguste kaitseks vajalik, sest

kohus juba lahendab kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõuet seoses tema terviseprobleemide

ravimata jätmisega. Kui kaebajal peaks olema preventiivne huvi ennetada olukordi, kus teda ei

suunata piisavalt kiiresti vajaliku eriarsti vastuvõtule, siis seda võimaldab saavutada ka

mittevaralise kahju hüvitamise nõude läbivaatamine seoses tervishoiuteenuse osutaja ebapiisava

tegevusega tema ravimisel (sealhulgas eriarsti juurde suunamata jätmine). Kuna kohus ei näe

vajadust jätkata kohustamisnõude menetlemist suu-, näo- ja lõualuukirurgi puudutavas osas

õigusvastasuse tuvastamise nõudena ning menetluse lõpetamise alus ilmnes olukorras, kus

kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aeg oli juba kindlaks määratud, ei andnud kohus

kaebajale eelnevalt tähtaega, et teatada, kas ta on menetluse osalise lõpetamisega nõus. Vajadusel

saab kaebaja vaidlustada menetluse osalist lõpetamist apellatsioonkaebuses koos ülejäänud

kohtuotsusega.

24. Eeltoodust tulenevalt lõpetab kohus HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel haldusasja nr 3-25-2995

menetluse osas, milles kaebaja nõuab AS LTKH kohustamist suunata ta suu-, näo- ja

lõualuukirurgi vastuvõtule.

25. Kui haldusasja menetlust lõpetav määrus jõustub, ei saa kaebaja enam esitada kohtule kaebust

sama nõudega ja samal alusel nagu lõpetatud menetluses (HKMS § 43 lg 1 p 2).

Kaebuse ülejäänud osas lahendamine

26. Kohus leiab, olles tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja

vastastikuses seoses, et kaebus tuleb ülejäänud osas jätta rahuldamata.

27. Kaebaja nõuab AS-lt LTKH mittevaralise kahju hüvitamist summas 500 eurot tema

terviseprobleemide ravimata jätmise eest ja AS LTKH kohustamist suunata ta eriarstide

vastuvõtule. Enne kohtusse pöördumist esitas kaebaja AS-le LTKH kohtueelse kahju hüvitamise

taotluse, milles märkis ka seda, et ta vajab eriarsti abi.

28. Kaebusest nähtuvalt seisneb probleem selles, et kaebaja ei ole migreenihoogude vastu saanud

sellist ravi, mis tema vaevusi leevendaks ning lõualuu naksumisega pole perearst ega hambaarst

sisuliselt tegelenud. Kaebaja ei väida, et ta pole meditsiinipersonalilt üldse tähelepanu saanud,

vaid probleem on saadud arstiabi kvaliteedis. Pooled ei vaidle kaebaja diagnooside üle. Samuti ei

vaidle pooled konkreetsete ravimite või ravimeetodite üle (nt arst on määranud ühe ravimi, kuid

patsient soovib teist).

29. Pooled vaidlevad esiteks selle üle, kas AS LTKH on jätnud kaebaja terviseprobleemid

ravimata ehk kas kaebajale on osutatud nii ebakvaliteetset ja kasutut arstiabi, et sellega on

kaebajale tekitatud rahaliselt hüvitatavat mittevaralist kahju. Teiseks vaidlevad pooled selle üle,

kas AS LTKH peab suunama kaebaja eriarsti (v.a suu-, näo- ja lõualuukirurgi) vastuvõtule.

30. Riigil on põhiseaduse (PS) § 28 lg 1 ning VangS §-de 49, 52 ja 53 kohaselt avalik-õiguslik

kohustus tagada kinnipeetavate ravi (Riigikohtu üldkogu 28.06.2021 määrus nr 3-21-30/19, p 24).

Kinnipeetavatele ravi tagamine on riigi ülesanne, mida riik täitis kuni 01.07.2024 vangla kaudu.

Kinnipeetavatele osutasid tervishoiuteenust vahetult tervishoiutöötajad, kes kuulusid vangla

4(9)

meditsiini- või tervishoiuosakonda ja tegutsesid riigi nimel. Vajaduse korral saadeti kinnipeetavaid

ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde väljaspool vanglat. Ka sellisel juhul vastutas

kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamise eest vangla (Riigikohtu erikogu määrus nr 3-21-

924/12, p 12).

31. Vangistusseaduse (VangS) 01.07.2024 jõustunud redaktsiooniga muudeti senist

kinnipeetavate ravi korraldust. Kehtiva VangS § 49 lg 3 kohaselt korraldab tervishoiuteenuste

osutamist kinnipeetavale, arestialusele või vahistatule Tervisekassa. Selleks sõlmib Tervisekassa

ravi rahastamise lepingu tervishoiuteenuse osutajaga. VangS § 52 lg 1 sätestab, et

tervishoiuteenuseid osutab vanglas tervishoiuteenuse osutaja vastavalt tervishoiuteenuste

korraldamise seaduse (TTKS) eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. VangS § 52 lg 1¹

sätestab, et vanglas kinni peetavale isikule riigieelarveliste võimaluste piires rahastatavate

tervishoiuteenuste osutamise tingimused ja korra, samuti tervishoiuteenuste hulka kuuluvad

tegevused, kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.

32. VangS § 52 lg 2 kohaselt on tervishoiutöötaja kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate

terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile

asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid. VangS § 53 lg 2

sätestab, et kinnipeetav, kes vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglas võimalus, suunatakse

tervishoiutöötaja poolt ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Kinnipeetava valve

tervishoiuteenuste osutamise ajal tagab vanglateenistus.

33. Riigikohus selgitas 04.02.2026 määruses nr 3-25-144 kinnipeetavate ravi korraldusega

seonduvat. Riigikohus märkis, et kinnipeetavatele ravi tagamine on riigi ülesanne. Riik delegeeris

alates 01.07.2024 kinnipeetavate ravi vahetu osutamise haiglatele ehk eraõiguslikele juriidilistele

isikutele, kes on sõlminud selleks Tervisekassaga ravi rahastamise lepingu. Selline leping on

haldusleping. Halduslepinguga võtab haigla endale kohustuse osutada avalikes huvides teenust,

mille toimimise eest vastutab PS § 28 lg 1 ja VangS § 49, 52 ja 53 alusel lõppkokkuvõttes riik.

Järelikult täidab haigla kinnipeetavatele tervishoiuteenuse osutamisel enda nimel avalikku

ülesannet. Lisaks delegeeris riik kinnipeetavatele tervishoiuteenuste osutamise korraldamise

Tervisekassale. Riik vastutab aga endiselt kinnipeetava ees, et talle nii vanglas kui ka väljaspool

vanglat osutatav ravi vastaks õigusaktides ettenähtud nõuetele. Kui riik pole suutnud Tervisekassa

või tervishoiuteenuse osutaja kaudu nõuetekohast ravi tagada, on ka riik rikkunud kinnipeetava

vastu oma kohustusi (Riigikohtu 04.02.2026 määrus nr 3-25-144, p 24).

34. Riigikohus selgitas ka seda, et kuna haigla osutab tervishoiuteenust kinnipeetavatele enda

nimel, tekib tervishoiuteenuse osutamisel täiendav õigussuhe kinnipeetava ja haigla vahel.

Seetõttu on kinnipeetaval võimalik nõuda tervishoiuteenuse osutamise käigus talle tekkinud kahju

hüvitamist haiglalt. Seejuures piirdub haigla tegevus kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamisel

kitsalt raviteenuse osutamisega riigivastutuse seaduse (RVastS) § 1 lg 3 p 1 mõttes. Raviteenuse

vahetul osutamisel võlaõigussuhtest tuleneva kohustuse rikkumisel tekkinud kahju hüvitamisele

riigivastutuse seadus ei kohaldu (RVastS § 1 lg 2), mistõttu tuleb sellised kahju hüvitamise nõuded

lahendada võlaõigusseaduse sätete alusel (Riigikohtu 04.02.2026 määrus nr 3-25-144, p 25).

Sõltumata sellest, et selliste nõuete lahendamisel tuleb kohaldada eraõiguse norme, on kolleegiumi

hinnangul kinnipeetavate ravi vaidluste lahendamine jätkuvalt halduskohtu pädevuses HKMS § 4

lg 1 kohaselt (p 26).

35. Kuna riigil on jätkuvalt kohustus tagada kinnipeetavatele ravi, on kinnipeetaval võimalik

nõuda kahjuhüvitist solidaarselt nii tervishoiuteenuse osutajalt kui ka riigilt vangla kaudu, kui

tervishoiuteenuse osutaja on rikkunud oma kohustusi riigi ülesande täitmisel. Riigil on niisugustel

juhtudel regressinõue tervishoiuteenuse osutaja vastu (p 27).

36. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 65 lg 1 sätestab, et kui mitu isikut peavad täitma kohustuse

solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist

kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Praeguses asjas nõuab kaebaja

5(9)

mittevaralise kahju hüvitamist tema terviseprobleemide ravimata jätmise eest ainul AS-lt LTKH

ehk eraõiguslikult juriidiliselt isikult, kes täidab kinnipeetavatele tervishoiuteenuse osutamisel

enda nimel avalikku ülesannet.

37. Riigikohtu praktikast tulenevalt saab kaebaja nõuda tervishoiuteenuse osutamise käigus

väidetavalt tekitatud kahju hüvitamist vastustajalt. Kohus leiab, et Riigikohtu seisukohad on

kohaldatavad ka kohustamisnõudele suunata kaebaja eriarstide vastuvõtule, mis tähendab, et

vastustajalt saab nõuda ka eriarstile suunamist. Kuna AS LTKH osutab Tallinna Vanglas

tervishoiuteenust alates 01.07.2024, saaks haigla vastutada üksnes alates 01.07.2024 osutatud

tervishoiuteenusega tekitatud kahju eest. Kaebuse lahendamisel tuleb kohaldada eraõiguse norme.

38. Tervishoiuteenus on tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse

ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära

tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist (TTKS § 2 lg 1

esimene lause).

39. VÕS § 758 lg 1 sätestab, et tervishoiuteenuse osutamise lepinguga kohustub üks isik

(tervishoiuteenuse osutaja) osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient)

tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi,

nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile sünnitusabi, samuti teavitama patsienti tema

tervisest ja ravi käigust ning tulemustest. Tervishoiuteenuse osutamine hõlmab ka patsiendi

hooldamist tervishoiuteenuse osutamise raames, samuti muud tervishoiuteenuse osutamisega

otseselt seotud tegevust. VÕS § 759 kohaselt loetakse tervishoiuteenuse osutamise leping muu

hulgas sõlmituks ka tervishoiuteenuse osutamise alustamisega.

40. VÕS § 762 sätestab, et tervishoiuteenus peab vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele

teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava

hoolega. Vajaduse korral peab tervishoiuteenuse osutaja suunama patsiendi eriarsti juurde või

kaasama eriarsti.

41. Tervishoiuteenuse osutaja vastutab üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest, eelkõige

diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse

rikkumise eest (VÕS § 770 lg 1). Tervishoiuteenuse osutaja vastutab ka teda abistavate isikute

tegevuse ja tervishoiuteenuse osutamisel kasutatavate seadmete vigade eest (VÕS § 770 lg 2).

Tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks olevat asjaolu peab tõendama patsient, välja arvatud

juhul, kui patsiendile tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata

(VÕS § 770 lg 3). Kui tegemist on diagnoosi- või raviveaga ja patsiendil tekib terviserike, mida

oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida, eeldatakse, et kahju tekkis vea tagajärjel.

Terviserikkest tulenevat kahju peab ka sel juhul tõendama patsient (VÕS § 770 lg 4).

42. VÕS § 769 sätestab, et tervishoiuteenuse osutaja peab patsiendile tervishoiuteenuse osutamise

nõuetekohaselt dokumenteerima ning vastavaid dokumente säilitama. Patsiendil on õigus nende

dokumentidega tutvuda ja saada neist oma kulul ärakirju, kui seadusest ei tulene teisiti. Vastustaja

esitas 02.10.2025 kohtule kaebaja dokumenteeritud terviseandmed (tervisekaardi väljavõtte).

Seega pole praegusel juhul tegemist olukorraga, kus tervishoiuteenuse osutaja oleks

dokumenteerimiskohustust rikkunud. Kaebaja on toonud näiteid kohtadest, kus terviseandmed

väidetavalt ei kajasta tema ja tervishoiuteenuse osutaja vahelist suhtlust täpselt sellisena nagu see

oli, kuid kohus ei pea seda piisavaks, et jätta dokumenteeritud terviseandmeid tõendina kõrvale.

Kohtul puudub alus kahtlustada, et vastustaja oleks terviseandmetes kajastanud valeandmeid

olulistes küsimustes nagu vastuvõtu toimumise fakt ja aeg, vastuvõttu läbi viinud

tervishoiuteenuse osutaja nimi, millised vaevused kaebajal olid ja millist abi temale osutati või

milliseid soovitusi anti. Seega on tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks oleva asjaolu

tõendamise kohustus kaebajal.

6(9)

43. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt (nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27.02.2019

kohtuotsus nr 2-17-12477, p 13.1) võib tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise korral

nõuda mittevaralise kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised eeldused:

1) tervishoiuteenuse osutaja on lepingut rikkunud (VÕS § 100, § 770 lg 1);

2) lepingut on rikutud süüliselt (VÕS § 770 lg 1);

3) patsiendil on tekkinud mittevaraline kahju (VÕS § 134);

4) rikkumise ja tekkinud mittevaralise kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4);

5) mittevaraline kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127

lg 2, VÕS § 134 lg 1);

6) mittevaraline kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena tervishoiuteenuse osutajale ettenähtav

(VÕS § 134 lg 1).

44. Lepingu rikkumine, mille eest tervishoiuteenuse osutaja vastutab, saab VÕS § 770 lg-st 1

tulenevalt seisneda eelkõige süülises diagnoosiveas, raviveas või patsiendi teavitamise ja tema

nõusoleku saamise kohustuse rikkumises. Kuigi vastutus on võimalik tervishoiuteenuse osutaja iga

kohustuse rikkumise korral, esineb praktikas vastutust ikkagi eelkõige ravivea korral (P. Varul, I.

Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Sein „Võlaõigusseadus IV. Kommenteeritud väljaanne“ § 770

kommentaar 3.2). Raviviga on seega tervishoiuteenuse osutaja kohustuse rikkumine, mis

väljendub selles, et osutatud teenus ei vasta arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal

ja teenust pole osutatud tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Kui

tervishoiuteenuse osutaja ei suuna patsienti eriarsti juurde või ei kaasa eriarsti, kuigi selleks on

vajadus, võib tervishoiuteenuse osutaja ka selle eest vastutada, sest tegemist on tervishoiuteenuse

osutaja kohustuse rikkumisega (VÕS § 762).

45. Seega tuleb esmalt tuvastada, kas vastustaja on rikkunud tervishoiuteenuse osutaja seadusest

tulenevat kohustust ja seeläbi ka tervishoiuteenuse osutamise lepingut.

46. Alates 01.07.2024 nähtub kaebaja terviseandmetest, et ta on korduvalt pöördunud vastustaja

poole seoses migreeniga ja lõualuu vaevustega.

47. Kaebaja tervisekaardil on 15.08.2024 fikseeritud, et kaebajal on migreenivalu umbes üks kord

kuus, mille vastu ta on küsinud valuvaigistit, mis on ka aidanud. Perearst dr R. R täiendavaid

uuringuid vajalikuks ei pidanud (dtl 15). 21.12.2024 on fikseeritud, et kaebaja kaebas hommikul

kell 9, et temal vist algab migreenihoog. Kella 15 paiku palus valvekorrapidaja tulla

tervisekontrolli tegema, sest kaebaja kaebas peavalu ning kurtis, et perearst ei kirjutanud temale

migreenihoo ravimit välja. Kaebajale anti ravimit Ketonal 100 mg p/o. Ette oli nähtud edasi

jälgida ja vajadusel manustada öösel veel Ketonali 100 mg (dtl 16-17). Kaebaja kurtis 15.01.2025

peavalu ja tundis, et tekkimas on migreen. Kaebajale anti valuvaigistit (dtl 18). Kaebaja rääkis

migreenist ka psühhiaatrile (dtl 19). 13.04.2025 väitis kaebaja perearst dr P. P, et viimasel ajal on

peavaluhood sagenenud, paar korda kuus. Hoog kestab mitu tundi, siis valuvaigistitega taandub.

Kaebajale määrati kaks erinevat ravimit (dtl 20). Kaebaja kurtis 26.07.2025 peavalu ja sai

valuvaigistit (dtl 24). Kaebaja väitis 31.07.2025 dr R. R vastuvõtul, et varem esines migreen üks

kord kuus, aga nüüd mitu korda kuus. Valuvaigistitest saab abi küll ja vajadusel on kasutamiseks

ravimipinalisse pandud ka Cinie. Avalikult kättesaadava info kohaselt on Cinie ravim, mida

kasutatakse auraga või aurata migreenihoogude raviks. Perearst järeldas, et praegu täiendavaid

uuringuid ega ravi muutmist ei ole vaja (dtl 24). Augustis ja septembris 2025 on kaebaja veel

migreeni vastu valuvaigisteid saanud ja paariks päevast tööst vabastatud (dtl 25).

48. Seoses lõualuu probleemiga nähtub kaebaja tervisekaardilt, et dr P. P on 12.01.2025

soovitanud kaebajale valutava alalõua puhul hambaarsti konsultatsiooni (dtl 17). Kaebaja kurtis

hambaarst dr V. V vastuvõtul 25.08.2025 lõualiigese naksumist söömisel. Suuavamistakistus on

hommikuti, aga vastuvõtu ajal oli suuavamine loomulik, ilma naksumiseta. Fikseeritud on kaebaja

7(9)

soov saada näo-lõualuukirurgi vastuvõtule. Hambaarst selgitas, et selleks puudus tol hetkel

erakorraline vajadus (dtl 25).

49. Olemasolevad andmed ei anna alust arvata, et kaebaja ei saanud vähemalt arstiteaduse üldisele

tasemele vastavat tervishoiuteenust. Kaebaja terviseandmetest nähtub, et iga migreenihoo korral

sai ta selle vastu ravimeid ja nendest on konkreetse migreenihoo lõpetamiseks abi olnud, sest

järgnevatel päevadel ei ole kaebused jätkunud. Perearst dr K. K tegi 17.09.2025 saatekirja

neuroloogi e-konsultatsioonile, millele neuroloog vastas 18.09.2025. Menetluse jooksul on poolte

väitel tehtud veel üks saatekiri neuroloogi e-konsultatsioonile, kuid sellele ei ole veel vastatud.

Kaebaja vaatepunktist on mõistetav, et neuroloogiga konsulteerimine oleks võinud toimuda ka

varem, kuid kohtu hinnangul ei saa koheselt soovitud eriarsti juurde suunamata jätmist lugeda

tervishoiuteenuse osutaja kohustuse rikkumiseks, kui tervishoiuteenuse osutaja pidas esialgu

võimalikuks abistada patsienti muul viisil. Arst peab patsiendi kaebuste kontrollimiseks saatma

teise eriala spetsialist juurde, kui on alust pidada kaebusi tõelisteks ning need on sellise ulatusega,

mis vajavad kontrollimist. Vajaduse määrab kindlaks tervishoiuteenuse osutaja. Vajaduse ebaõige

kindlaksmääramine on vastutuse aluseks (P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Sein

„Võlaõigusseadus IV. Kommenteeritud väljaanne“ § 762 kommentaar 3.3). Kohtu hinnangul ei

olnud praegusel juhul tegemist vajaduse ebaõige kindlaksmääramisega. Kohtule teadaolevalt ei ole

migreen haigus, mida saaks lõplikult välja ravida, kuid seda saab leevendada. Esialgu tegeleti

probleemiga perearsti tasandil, mis ei ole vastustajale etteheidetav, sest vastustajal on pädevus

hinnata, millal on vajalik patsient eriarsti juurde suunata. Septembris 2025 tehti pöördumine

neuroloogi poole e-konsultatsiooni vormis, sest selleks ajaks oli ilmnenud selle järele vajadus.

E-konsultatsioon võimaldab tervishoiutöötajatel digitaalselt konsulteerida teise eriala kolleegiga,

et täpsustada patsiendi tervisemure käsitlust ning otsustada, kas on vaja edasist eriarstiabi või saab

ravi jätkata senise tervishoiutöötaja koordineerimisel. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja

tervisele oleksid tekkinud tõsised tagajärjed selle tõttu, et neuroloogi poole ei pöördutud varem.

Seega ei pea kohus põhjendatuks asuda tagantjärgi seisukohale, et kaebaja migreeniga tegeleti

valesti ja neuroloogiga oleks tulnud konsulteerida varem.

50. Kohtul puudub alus kahelda ka hambaarsti 25.08.2025 seisuga antud hinnangus, et suu-, näo-

ja lõualuukirurgi vastuvõtule saamiseks puudus tol hetkel erakorraline vajadus, kuivõrd vastuvõtu

ajal suuavamisega probleeme ei olnud ja kohtule arusaadavalt ei olnud tegemist söömist takistava

ja tugevat valu tekitava probleemiga. Kohus möönab, et lõpuks kaebaja siiski suunati suu-, näo- ja

lõualuukirurgi vastuvõtule, kuid sellest asjaolust ei saa tagantjärgi järeldada, et AS LTKH vastutab

eriarsti vajaduse ebaõige kindlaksmääramise eest. Alates 01.07.2024 on kaebaja tõstatanud

probleemi nii perearsti kui hambaarsti vastuvõtul. Terviseandmetest nähtub, et kaebaja käis

alalõuaga seoses septembris 2025 ka röntgenuuringul (dtl 74). See tähendab, et kaebajat ei jäetud

täielikult ilma abita, enne kui ta suu-, näo- ja lõualuukirurgi vastuvõtule suunati. Patsient ei saa

eeldada kohest eriarstile suunamist, vaid see vajadus tuleb eelnevalt tervishoiuteenuse osutaja

poolt kindlaks määrata, mis võib paraku aega võtta. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja

tervisele oleksid tekkinud tõsised tagajärjed sellepärast, et teda ei suunatud varem suu-, näo- ja

lõualuukirurgi vastuvõtule.

51. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et tervishoiuteenuse osutajale ei saa kõiki asjaolusid arvesse võttes

ette heita lepingu rikkumist. Seega ei kontrolli kohus muid mittevaralise kahju hüvitamise eeldusi

ja jätab mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamata.

52. Järgnevalt tuleb lahendada küsimus, kas vastustajat saab kohustada suunama kaebajat eriarsti

vastuvõtule. Kaebaja terviseandmetest nähtub, et psühhiaater A. A märkis septembris 2024, et

kaebaja vajab migreeni tõttu neuroloogi konsulteerimist ja spetsiifilise ravi rakendamist (dtl 15)

ning 2025 juulis, et kaebaja vajab neuroloogi poolt keskendatud tähelepanu (dtl 20). Samas

otsustab eriarstile suunamise vajaduse üle perearst ja psühhiaatri soovitus ei ole perearstile siduv.

Seega ei saa psühhiaatri arvamusest tuletada nõudeõigust saada neuroloogi vastuvõtule. VÕS §

762 sätestab, et tervishoiuteenuse osutaja peab suunama patsiendi eriarsti juurde vajaduse korral.

8(9)

Vajaduse hindamine on erialaste teadmistega perearsti pädevuses ja kohtul puudub põhjus asuda

seisukohale, et seda oleks valesti hinnatud. Praeguseks on kaebaja saanud neuroloogilt vähemalt

e-konsultatsiooni vormis soovitusi (dtl 79) ja vastust ootab ka täiendav novembris 2025 tehtud

e-konsultatsioon. Asja materjalidest ei nähtu ka seda, et kaebaja vajaks mõne muu eriala eriarsti

vastuvõtule suunamist. Seega jätab kohus kohustamisnõude eriarsti (v.a suu-, näo- ja

lõualuukirurgi) vastuvõtule suunamiseks rahuldamata.

53. Kohus ei saa võtta seisukohta kaebaja 18.01.2026 avalduses kirjeldatud ravimite jagamise

ajaga seotud probleemide osas, sest see väljub kaebuse piiridest. Kaebaja kaebus Tallinna Vangla

poolt kaebajale ravimite mitteõigeaegse väljastamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks

summas 250 eurot on menetluses haldusasjas nr 3-25-4282.

54. Kaebaja on 02.03.2026 avalduses kohtule teada andnud, et perearst tegi neuroloogile

e-konsultatsiooni novembris, aga siiamaani ei ole vastust. Kohus ei menetle praeguses asjas ühtegi

nõuet, mille eesmärgiks on e-konsultatsioonile vastuse saamine eriarstilt. Lisaks on tegemist

asjaoluga, mis tekkis pärast kaebuse esitamist. Seega ei saa kohus praeguses asjas tehtava otsusega

võtta seisukohta novembris 2025 esitatud ja õigeaegse vastuseta jäänud e-konsultatsiooni osas.

55. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus on

tehtud kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulu väljamõistmist kaebuse esitajalt.

Seega menetluskulude jaotamise küsimust ei tõusetu ning menetluskulud jäävad poolte endi

kanda.

56. Kohus asendab avaldatavas kohtuotsuses füüsiliste isikute nimed tähemärkidega (HKMS §

175 lg 3).

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiia Nurm

9(9)