2-25-124676/9 · Tartu Maakohus Valga kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Maili Riisenberg

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. märts 2026, Viljandi

Tsiviilasja number

2-25-124676

Tsiviilasi

Rediem Capital AB hagi M.M. vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Menetluse liik

Lihtmenetlus

Tsiviilasja hind

297,49 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Rediem Capital AB (välismaa registrikood 559310-

4697; aadress Box 3182 106 63, Stockholm, Rootsi),

lepinguline esindaja Alar Liivamägi (OÜ GS Core; e-post

alar.l@gscore.ee, XXX)

Kostja M.M. (isikukood XXX; aadress XXX, XXX)

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Välja mõista kostjalt M.M.-ilt (M.M.) hageja Rediem Capital AB kasuks intress 23,43

eurot ja põhivõlg 260,54 eurot, sealhulgas sissenõutavaks muutunud põhivõlg 7,90 eurot ja

tulevikus sissenõutavaks muutuv põhivõlg 252,64 eurot, mõistes tulevikus sissenõutavaks

muutuva põhivõla välja alates maksetähtpäevadele järgnevast päevast järgmiselt:

Kuupäev

Põhiosa

11.12.2025

8,15 €

11.01.2026

8,15 €

11.02.2026

8,15 €

11.03.2026

8,15 €

11.04.2026

8,15 €

11.05.2026

8,15 €

11.06.2026

8,15 €

11.07.2026

8,15 €

11.08.2026

8,15 €

11.09.2026

8,15 €

11.10.2026

8,15 €

11.11.2026

8,15 €

11.12.2026

8,15 €

11.01.2027

8,15 €

11.02.2027

8,15 €

11.03.2027

8,15 €

11.04.2027

8,15 €

11.05.2027

8,15 €

11.06.2027

8,15 €

11.07.2027

8,15 €

11.08.2027

8,15 €

11.09.2027

8,15 €

11.10.2027

8,15 €

11.11.2027

8,15 €

11.12.2027

8,15 €

11.01.2028

8,15 €

11.02.2028

8,15 €

11.03.2028

8,15 €

11.04.2028

8,15 €

11.05.2028

8,15 €

11.06.2028

8,14 €

3. Edasiulatuva intressina mõista kostjalt M.M.-ilt hageja Rediem Capital AB kasuks välja

igakuiselt eelmises punktis nimetatud tähtpäevadeks sissenõutavaks muutumata

põhiosamaksete summalt 1/12 VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud määra alusel arvestatud

aastaintressist.

4. Välja mõista kostjalt M.M.-ilt hageja Rediem Capital AB kasuks viivised alates 12.11.2025

põhinõudelt 7,90 eurolt kuni selle kohase tasumiseni ning tulevikus sissenõutavaks

muutuvatelt põhivõla summadelt alates sissenõutavaks muutumisele järgnevast päevast

kuni kohustuse täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid

kokku koos sissenõutavaks muutunud viivistega mitte rohkem kui põhinõude ulatuses (s.o

260,54 eurot).

5. Jaotada menetluskulud ning jätta need 93 % ulatuses kostja ning 7 % ulatuses hageja

kanda.

6. Mõista kostjalt M.M.-ilt hageja Rediem Capital AB kasuks välja hageja kantud

menetluskulud summas 204,60 eurot.

7. Välja mõista kostjalt M.M.-ilt hageja Rediem Capital AB kasuks viivis menetluskuludelt

(204,60 eurolt) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

menetluskulude rahalist suurust kindlaksmäärava lahendi jõustumisest kuni selle

täitmiseni.

8. Tuginedes TsMS § 442 lg 10 ei anna maakohus luba käesoleva otsuse edasikaebamiseks.

9. Toimetada kohtuotsus menetlusosalistele kätte.

Edasikaebamise kord

Lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse Tartu Ringkonnakohtus menetlusse

üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse

tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud

menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada

lahendit (TsMS § 637 lg 21).

2(7)

Selgitus menetlusabi taotlejale

Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab

menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis

on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise

taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused

1. Hageja Rediem Capital AB esitas 11.11.2025 M.M. vastu hagi võlgnevuse nõudes.

Hagiavalduse järgi nõuab hageja kostjalt võlgnevust, mis tuleneb TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali

kaudu ja M.M. vahel 26.05.2023 sõlmitud järelmaksulepingust nr 15964382. Hageja on hagis

leidnud, et krediidiandja ei ole tõendanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ning

sellest tulenevalt esitas kohtule koheselt nõude ümberarvestuse tulenevalt võlaõigusseaduse §-st

4034 lg 7. Vastavalt nõude ümberarvestusele nõuab hageja kostjalt põhivõlga summas 7,90 eurot ja

29 kuu intressimaksed kogusummas 43,89 eurot, kokku 51,79 eurot. Kõik järgnevad

põhiosamaksed alates 10.12.2025 maksest (31 makset), kogusummas 252,64 eurot (30 x 8,15 +

8,14), muutuvad sissenõutavaks tulevikus, seejuures vähemalt osaliselt kohtumenetluse ajal, uues

maksegraafikus ridadel 30 – 60 märgitud summades ja tähtpäevadel. Hageja palub need summad

välja mõista alates maksetähtpäeva möödumisest või sissenõutavaks muutumisest. Lisaks palub

hageja kostjalt välja mõista edasiulatuvalt arvestatava intressi VÕS § 94 lg-st 1 tulenevas

seaduslikus määras. TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kaudu loovutas nõude 06.10.2025 hagejale.

2. Kohus võttis hagiavalduse menetlusse 26.01.2026 määrusega. Kostjale on hagimaterjalid ja

menetlusse võtmise määrus kätte toimetatud KÄPO-s 26.01.2026. Kohus kohustas kostjat hagile

vastama 14 päeva jooksul hagimaterjalide kättetoimetamisest arvates. Kostja vastust hagile ei

esitanud.

Hageja on esitanud hagis kostja vastu esitatud nõude kohta piisavalt andmeid ning tõendeid, et

nende alusel hagiavaldus rahuldada osaliselt.

3. TsMS § 405 lg 1 kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud

korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist

on varalise nõudega hagiga ja hagi hind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500

eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole.

4. Hagi hind on 297,49 eurot ja kohus on tsiviilasja menetlenud lihtmenetluses vastavalt TsMS §

405 lg-le 1.

5. TsMS § 405 lg 1 p 9 alusel võib kohus jätta otsusest välja kirjeldava ja põhjendava osa. TsMS §

444 lg 2 sätestab, et kui kohus menetleb käesoleva seaduse § 405 lõikes 1 nimetatud hagi

lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja

tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega.

6. Hageja on kohtule esitanud tõenditena:

-

järelmaksuleping 15964382 (dtl 56-62);

-

hinnakiri (dtl 63);

-

laenu väljamakse maksekorraldus (dtl 64);

-

uus maksegraafik (dtl 65-66);

-

loovutamise kinnitus (dtl 67-68);

-

volikiri GS Core 2026 aastaks (dtl 107-108);

-

22.01.2026 lepingu ülesütlemine (dtl 109-110).

3(7)

7. Kohtu hinnangul on eeltoodud tõendite pinnal põhjendatud rahuldada hageja alternatiivne nõue

kostja vastu osaliselt.

7.1 Hageja on ise toetunud asjaolule, et laenu andmisel ei ole krediidiandja järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus lähtub asja lahendamisel seega sellest hageja

märgitud asjaolust. Hagi kohaselt sai kostja laenuna 488,99 eurot, tasutud on 228,45 eurot, mis on

arvestatud põhiosa katteks. Põhiosa võlgnevus on seega 488,99 – 228,45 = 260,54 eurot, sellest

osa on sissenõutav ja osa muutub sissenõutavaks tulevikus, seejuures vähemalt osaliselt

kohtumenetluse ajal. Kostja võlgneb sissenõutavana 10.11.2025 makse tasumata põhiosa 7,90 eurot.

Tulevikus, seejuures vähemalt osaliselt kohtumenetluse ajal, muutub sissenõutavaks põhivõlg

252,64 eurot (30 x 8,15 + 8,14) vastavalt uues maksegraafikus sätestatud maksetähtpäevade

möödumisele maksegraafikus märgitud põhiosa summades. Hageja palub tulevikus sissenõutavaks

muutuvad põhivõla summad välja mõista alates maksetähtpäevale järgnevast päevast, st nende

sissenõutavaks muutumisest. Kohus leiab, et põhinõue (s.h tulevikus sissenõutav) on põhjendatud

rahuldada täielikult.

7.2 Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista ka sissenõutavaks muutunud põhivõlalt arvestatud

viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisele järgnevast päevast ning

tulevikus sissenõutavaks muutuvatelt põhivõla summadelt alates sissenõutavaks muutumisest kuni

kohustuse täitmiseni.

7.3 Hageja intressinõue kuulub rahuldamisele osaliselt. Hageja arvestuste kohaselt on tema

sissenõutavaks muutunud intressinõue 29 kuu eest kokku 43,89 eurot.

7.3.1 Hageja on õigesti arvestanud intressimääraks seadusejärgse intressi lähtuvalt VÕS § 403⁴ lg 7

sätestatust. Kohus näeb aga, et hageja on arvestanud intressi kogu esialgselt krediidisummalt

(488,99 eurot), kuigi on ise toetunud vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisele ning

põhinõude on hageja esitanud vaid 260,54 euro ulatuses. Kohus küsis hagejalt selle kohta selgitusi

nii VÕS § 403⁴ lg 7, võlaõigusseaduse tüüptingimuste regulatsiooni kui ka VÕS § 6 ja TsÜS § 138

sätestatut arvestades.

7.3.2 Hageja leidis, et võimalik vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumine ei mõjuta lepingu

kehtivust muul moel, kui et ära langevad „muud tasud“ (näiteks lepingutasu, haldustasu) ning

kehtetuks osutub kokkulepitud intressimäär, sedagi vaid juhul, kui kokku lepiti seaduslikust määrast

kõrgem määr. Intressikokkulepe jääb muus osas kehtima. Seadus ei näe ette intressi tasumist nägeva

kokkuleppe tühisust. Seadus muudab vaid intressimäära. Hageja rõhutas lisaks, et võlaõigusseadus

on valdavas osas dispositiivne (VÕS § 5). VÕS § 94 ega ka spetsiaalselt tarbija kaitseks kehtestatud

tarbijakrediidi sätted ei kehtesta intressi arvestamise korda ega keela intressi arvestamist

algsummalt. Kui seadusandjal oleks selline tahe olnud, oleks see seadusena ka kehtestatud. Seega ei

ole poolte kokkulepe intressi arvestamise kohta algsummalt tühine ega vastuolus hea usu

põhimõttega ega muu võimaliku tühisust ettenägeva sättega. Tegemist on poolte vaba tahte

avaldusega. Kohtul ei ole õigust sekkuda poolte lepinguvabaduse teostamisse seadusliku aluseta.

Lisaks selgitas hageja, et Riigikohtu praktika järgi on loetud põhiseaduse §-iga 32 kooskõlas

olevaks kokkulepe, mille kohaselt intressi arvestamise aluseks on sõltumata tasumata põhiosa

jäägist kogu krediidisumma. Kui kohus eeltooduga ei nõustu (millega omakorda hageja ei nõustu),

ei saa olla kahtlust selles, et vähemalt seni tasumata põhiosa summalt on intressi arvestus igal juhul

lubatud. Hagis nõutud põhiosa jääk moodustab 53,38 % algsest laenusummast (260,54 / 488,99 x

100 %). Sellest tulenevalt oli kostja intressi kohustus vähemalt 53,38 % hageja poolt välja arvutatud

intressisummast, mis kuulus möödunud hagi esitamise hetkeks möödunud kuude jooksul igakuiste

osamaksetena tasumisele. Seega oli kostja hagis nimetatud kuude eest intressimaksetega

võlgnevuses. Tegelikult oli kostjal intressi tasumise kohustus suuremgi, kuivõrd varasematelt

maksetelt tulnuks intressi arvestada suuremalt laenujäägilt kui on hagi esitamise hetkeks kujunenud

laenujääk.

Ka leidis hageja, et intressikokkulepet ei saa käsitleda tüüptingimusena, kuivõrd see on kajastatud

lepingu eritingimustes, mis lepitakse igas lepingus eraldi kokku, seda erinevalt üldtingimustest.

4(7)

Laenusaajal on võimalik neid tingimusi läbi rääkida. Kui see siiski on tüüptingimus, siis

laenuintress ehk laenu hind kujuneb intressimäära ja selle arvutamise tingimuste koostoimes. Laenu

hind on laenulepingu põhiline ese, see on ainus põhjus, miks laenuandja laenu annab. Laenu hinnas

väljendub ka laenusaajale üleantu ja hinna suhe. VÕS § 42 lg 2 kohaselt tüüptingimust ei loeta

ebamõistlikult kahjustavaks, kui see puudutab lepingu põhilist eset või hinna ja üleantu väärtuse

suhet või kui tingimuse sisu tugineb õigusaktil, millest ei saa lepingupoolte kokkuleppel kõrvale

kalduda. Seega ei saa VÕS § 42 lg-st-2 tulenevalt lugeda intressi arvestamise tingimusi tühiseks

(tüüp)tingimuseks. Intressi arvestamise tingimused ei ole tühised ka VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel.

Hageja leiab, et hageja lepingule tuginev intressi arvutamise viis ega nõue ei ole vastuolus hea usu

põhimõttega. Hagejale jääb arusaamatuks sellise küsimuse tõusetumine üleüldse, nagu ka selles

küsimuses hagejalt põhistuse nõudmine. Hageja ei pea põhistama ega tõendama, et ta ei ole hea usu

põhimõtet rikkunud. Krediidiandja ei ole leppinud intressi arvutamise korda kokku seadusvastasel

viisil, ega selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks oleks kahju tekitamine teisele isikule.

7.3.3 Kohus hagejaga ei nõustu. Kahtlemata on intressikokkuleppeid puudutav regulatsioon

seaduses on dispositiivne. See väljendub nii intressimääras kui hageja viidatud Riigikohtu lahendi

valguses ka intressi arvestamise aluse kokkuleppel määramises. Tüüptingimuse määratlemisel ei ole

määrav vormiline paigutus lepingus, vaid see, kas tingimus on eelnevalt välja töötatud ja tarbijale

ette antud ilma tegeliku läbirääkimisvõimaluseta. Antud juhul ei ole millegagi tõendatud, et

tegemist oli pooltevahelise vabatahtliku kokkuleppega, mille osas tarbijal oli tõesti ka võimalus

kaasa rääkida. Üldjuhul dikteerib intressimäära ja intressiarvestuse alused siiski krediidiandja ning

tarbijalepingutes on need määrad üldjuhul tüüptingimuseks. Tarbija ainus valik on võtta või jätta.

Seega oma olemuselt on tegemist tüüptingimusega. Antud juhul on aga peamine küsimus mitte

selles, kas tegemist on tüüptingimusega, vaid selles kas kokkulepe, mis kohustab maksma intressi

ka raha kasutamise eest, mida tarbija ei kasuta, peaks olema kehtiv ka vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumisel (mida hageja on hagis ise tunnistanud ja millele asjaoluna toetunud). Kohus

leiab, et sellise kokkuleppe kehtima jäämine ka sellise hageja rikkumise korral ei saa olla

õiguspärane järgmistel põhjustel.

On õige, et lisaks intressimäära muutumisele seadusejärgseks (kui see on kokkulepitud määrast

madalam), ei näe VÕS § 403⁴ lg 7 otsesõnu ette keeldu arvestada vastutustundliku laenamise

põhumõtte rikkumisel intressi kogu krediidisummalt. Kohus leiab aga, et normi teleoloogiliselt

tõlgendades, tuleb siiski lugeda, et VÕS § 403⁴ lg 7 ei võimalda eraldivõetuna ning ka koosmõjus

VÕS §-iga 6 rakendada sellise rikkumise olukorras intressi kogu algset krediidisummalt. Intress on

oma olemuselt tasu raha kasutamise eest. VÕS § 403⁴ lg 7 mõtteks on tagada, et olukorras kus

krediidiandja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet tema suhtes järginud, ei peaks tarbija

krediidi tagastamisel maksma peale põhisumma muid tasusid ning ebamõistlikult suur intressi.

Seejuures on oluline, et selle sätte valguses arvestatakse sisuliselt kõik ülemäärase intressi katteks

arvestatud maksed sisuliselt sanktsioonina põhiosa katteks, s.t võla põhisummat tuleb selle sätte

alusel igal juhul vähendada. Kohus ei näe, aga, et sellest vähendamisest oleks tarbijal sisulist kasu,

kui tasu raha kasutamise eest lubataks arvestada rikkumisest hoolimata ikkagi ka summadelt, mida

ei saa lugeda enam tarbija kasutuses olevaks. Seega intressi ebamõistlikkus ei pruugi

vastutustundliku laenamise juhtudel tuleneda üksnes intressimäära kõrgusest vaid ka sellest, et

intressiarvestuse aluseks on krediidisumma, missugust tarbija kasutuses ei ole. Seega on kohtu

hinnangul vastutustundliku laenamise põhimõttega vastuolus ka intressinõue, mis kohustab tarbijat

maksma nii tagasi- kui edasiulatuvalt tasu raha kasutamise eest, mida tarbija tegelikult ei kasuta.

Kohus leiab, et selle sätte mõte ei ole pelgalt intressimäära muutmine vaid sätte eelduste esinemisel

tarbijale igasuguste kokkuleppest tulenevate kahjulike tagajärgede vältimine.

Seadusandja on niisiis selgelt sätestanud, et vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral

ei või krediidiandja tugineda tarbijale kahjulikele lepingutingimustele, mis ületavad seadusjärgse

intressimäära. Ka on seadusandja selgelt näinud ette, et hea usu põhimõttele mittevastavatele

kokkulepetele ei saa tugineda. Kui ka kokkulepe tavaolukorras võiks iseenesest hea usu põhimõttele

vastata, siis tuleb kohtul ikkagi kontrollida, kas see põhimõte on järgitud ka puhul, kus tarbija

5(7)

suhtes on juba rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus leiab, et see nii ei ole, sest

hageja soovib kohustada laenuandja olulise rikkumise puhul tarbijat maksma tasu raha kasutamise

eest, mida tarbija tegelikult ei kasutada. Sellise lisatasu nõudmise võimalikkust VÕS § 403⁴ lg 7 ette

ei näe. Kokkuvõtteks – intressinõue raha kasutamiselt, mida tarbija tegelikult ei kasuta, on

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel vastuolus nii VÕS § 403⁴ lg 7 sätte kui mõttega ja

ka hea usu põhimõttega. Seega ei saa nõustuda hageja väitega, et intressikokkulepe peab jääma

automaatselt kehtima üksnes intressimäära korrigeerimisega.

Seejuures ei ole küsimus vaid 20 eurot kõrgemas või madalamas intressis (mis ca 200-eurose nõude

puhul on ka siiski arvestatav summa), küsimus on ka tulevikus sissenõutavaks muutuvatelt põhiosa

maksetelt nõutavas intressis. Enamgi veel, küsimus on põhimõttes – kas krediidiandjal peaks olema

võimalik teenida tavapäraselt nõude jäägilt makstavast intressist suuremat tulu tarbijalt, kelle suhtes

ta on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning pannud ta sellega finantsiliselt

keerukasse või isegi väljapääsmatusse olukorda.

7.3.4 Kohus leiab, et seadus seda ei võimalda ning rahuldab seetõttu hageja intressinõude osaliselt.

Hageja ei ole esitanud korrektset intressiarvestust, kuid on märkinud, et kuna põhiosa jääk

moodustab 53,38 % algsest laenusummast (260,54 / 488,99 x 100 %), siis oli kostja

intressikohustus vähemalt 53,38 % hageja poolt välja arvutatud intressisummast, mis kuulus

möödunud hagi esitamise hetkeks möödunud kuude jooksul igakuiste osamaksetena tasumisele.

Hageja viitas, et tegelik nõue võis olla ka suurem, sest põhiosa oli varasemalt suurem. Samas ei ole

hageja selliseid arvestusi teinud. Kohus ei pea tegema intressi ümberarvestust hageja eest. Samas

leiab kohus, et hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud intressi osas on hageja üldine arvestus

piisavalt täpne ja korrektne ning selle alusel saab rahuldada hageja sissenõutavaks muutunud

intressinõude 53,38 % ulatuses, s.o summas 23,43 eurot (53,38%*43,89=23,43).

7.3.5 Seaduslik intressimäär on ajas muutuv ning hagejal saaks olla õigus saada kostjalt tulevikus

intressi VÕS § 94 sätestatud muutuva intressimäära järgi. Kohus leiab aga eeltoodud põhjustel, et

ka edasiulatuva intressi nõue kuulub rahuldamisele osaliselt. See tähendab, et intressi saab arvestada

üksnes põhiosa jäägilt osas, mis ei ole veel muutunud sissenõutavaks (mitte kogu esialgselt

krediidisummalt). Seega edasiulatuva intressina tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista igakuiselt

põhiosa makse maksetähtpäevaks veel sissenõutavaks muutumata põhiosamaksete summalt 1/12

VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud määra alusel arvestatud aastaintressist.

Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine

8. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.

9. Tulenevalt TsMS § 163 lg 1 kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei

jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jätab menetluskulud tulenevalt

hagi rahuldamise ulatusest 93% ulatuses kostja ja 7% ulatuses hageja kanda.

10. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista

kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 175 lg 1 järgi, kui menetlusosaline

peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist

esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Kuivõrd kostja ei ole menetluses osalenud ei saa tal olla rahaliselt kindlaks määratavaid

menetluskulusid. Hageja on esitanud menetluskulude nimekirja ning seda kahel korral täiendanud

seoses kohtunõuetele vastamisega.

Kohus leiab kokkuvõtteks, et vajalik ja põhjendatud on hageja riigilõivu kulu 100 eurot. Kohtu

hinnangul on hageja õigusabikulud põhjendatud osaliselt, summas 100 eurot, mis on tavapärases

võlanõude asjas sisuliselt standardhagi esitamisel kohtu hinnangul piisavaks tasuks. Seejuures viitab

6(7)

kohus, et varasemas kohtupraktikas on tüüphagide puhul peetud põhjendatuks õigusabikuluks ka 50

eurot. (Tallinna Ringkonnakohtu 28.06.2021 määruse tsiviilasjas nr 2-20-123611). Põhjendatud on

ka maksekäsukiirmenetluse kulud summas 20 eurot.

Kohus ei loe mõistlikuks ja põhjendatuks menetluskulude pidevat suurendamist seoses

kohtunõudele vastamisega olukorras, kus hageja toetust ise vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumisele ning saanuks nõude esitada ka intressi osas selliselt, et see on kooskõlas nii VÕS § 403⁴

lg 7 sätte ja mõtte kui ka hea usu põhimõttega. Lisaks ei ole mõistlik ega põhjendatud, et kostja

peaks vastutama hageja täiendavate kulude eest, mis tulenesid sellest, et hageja esitas esialgu nõude

koos ülesütlemisavaldusega, kuigi hageja esindajal selline kujundusõigus üldse puudus.

Tulenevalt eeltoodust on hageja mõistlike menetluskulude suuruseks kokku 220 eurot

(100+100+20), millest vastavalt menetluskulude jaotusele 93% ehk 204,6 eurot tuleb mõista välja

kostjalt.

11. TsMS § 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude

suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline

suurus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Riisenberg

kohtunik

7(7)