3-25-3296/13 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number

Otsuse kuupäev

Kohtunik

Haldusasi

3-25-3296

19. märts 2026

Kadri Vool

Xe kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 2. oktoobri 2025. a

otsuse nr 15.3-3.1/1921-2 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja Vambola Olli

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Ragne Õunap

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Xe kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

3. Asendada avaldatavas otsuses Xe, Ye, We, Ce ja Qe nimed tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 20. aprillil 2026.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-25-3296

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kellele Kodakondsus- ja Migratsiooniamet andis 10.

septembri 2002. a otsusega pikaajalise elaniku elamisloa nr 2001080920/EL.

2. Kaebaja esitas 8. augustil 2025 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) taotluse uue

elamisloakaardi väljastamiseks, kuna tema elamisloakaart nr PD0112303 (kehtiv kuni 31.

august 2025) oli kadunud.

3. PPA poolt läbi viidud järelkontrolli käigus selgus, et kaebaja viibis viimati Eestis 19.

septembril 2022 ning saabus uuesti Eestisse 7. augustil 2025 ehk kaebaja ei elanud pikaajalise

elaniku elamisloa alusel püsivalt Eestis ja on viibinud väljaspool Euroopa Liidu liikmesriike

rohkem kui 12 järjestikust kuud. Seetõttu algatas PPA 13. augusti 2025. a kirjaga nr 15.3-

3.1/1921-1 välismaalaste seaduse (VMS) § 241 lg 2 p 2 alusel kaebajale antud pikaajalise

elaniku elamisloa nr 2001080920/EL kehtetuks tunnistamise menetluse (digitaalse

kohtutoimiku leheküljed (dtl) 47-50). Menetluse käigus esitas kaebaja omapoolsed selgitused

27. augustil ja 7. septembril 2025 (dtl 51-53, 74).

4. PPA tunnistas 2. oktoobri 2025. a otsusega nr 15.3-3.1/1921-2 kaebaja pikaajalise elaniku

elamisloa kehtetuks, kuna kaebaja viibimine väljaspool Euroopa Liidu liikmesriike rohkem

kui 12 järjestikust kuud ei olnud VMS § 241 lg 4 alusel põhjendatud (dtl 9-13). Otsuse

põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised:

1) Andes hinnangu, kas isiku eemalolekut saab lugeda põhjendatuks, sisustab haldusorgan

normi faktilist koosseisu. Kui erand kohaldub (s.o isiku eemalolek loetakse põhjendatuks),

tuleb jätta elamisluba kehtetuks tunnistamata. Kuna haldusorgan ei saa valida erinevate

õiguslike tagajärgede vahel, ei teosta ta kaalutlusõigust.

2) Kaebaja põhjendas oma eemalviibimist väljaspool Euroopa Liidu liikmesriike asjaoluga, et

ta pidi 19. septembril 2022 Eestist lahkuma, kuna tema ema haigestus raskelt (insult). PPA on

seisukohal, et kaebajal oli ema hooldamiseks võimalik kasutada hooldusteenust ning kaebaja

pidev ema juures viibimine ei olnud vajalik. Kaebaja oleks võinud leidnud võimaluse, et tulla

peale Eestist lahkumist 19. septembril 2022 tagasi Eestisse või mõnda muusse Euroopa Liidu

liikmesriiki kasvõi mõneks päevaks.

3) Kaebaja on toonud eemaloleku põhjusena välja ka asjaolu, et ta kaotas 2022. a septembris

oma elamisloakaardi nr PD0112303 ning Venemaa Föderatsiooni piirivalve ei võimaldanud

tal piiriületust. Kaebaja alustas suhtlust elamisloakaardi kaotamise osas Eesti ametiasutustega

alles 24. jaanuaril 2023 e-kirja saatmisega Eesti Saatkonnale Moskvas. Kui kaebaja oleks

dokumendi kaotamisest alates täitnud hoolsuskohustust ning alustanud koheselt suhtlust PPA-

ga, oleks leitud ka lahendus uue elamisloakaardi väljastamiseks. Seepärast ei ole

elamisloakaardi kaotamine piisav põhjendus viibida väljaspool Euroopa Liidu liikmesriike

rohkem kui 12 kuud.

5. Kaebaja esitas 9. oktoobril 2025 Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 2. oktoobri 2025. a

otsuse nr 15.3-3.1/1921-2 tühistamiseks (dtl 3-6).

6. PPA esitas 18. novembril 2025 vastuse kaebusele (dtl 42-46).

7. Kaebaja esitas 15. detsembril 2025 täiendavad selgitused (dtl 109-111).

3-25-3296

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

8. Kaebaja vaidlustab PPA 2. oktoobri 2025. a otsust nr 15.3-3.1/1921-2 põhjendades oma

kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt:

1) PPA järelevalveametnik on alusetult jätnud arvestamata, et kaebaja pidi ema raske haiguse

tõttu hooldama ööpäevaringselt oma ema, kes oli peale insulti lamav haige ning vajas

ööpäevaringselt hoolitsust ja järelevalvet. Kaebaja töötas Venemaa Föderatsioonis Pihkvas

majavalitsuse nr 1 juhi abina alates oktoobrist 2022 kuni sai tulla tagasi Eestisse. Töö oli

kodukontoris ja vahel harva pidi kaebaja ära olema mõned päevad ning siis hooldas ema

kaebaja tuttav (naaber) või tuli kasutada hooldaja teenust. Kaebaja täitis ema hooldamisel

seadusest tulenevat moraalset kohustust. Lisaks on hooldusteenus sedavõrd kallis, et kaebaja

sissetulekust ja ema pensionist ei oleks piisanud hooldusteenuse kasutamiseks. Kaebaja

sissetulekust piisas ainult ravimite ja abivahendite ostmiseks. Kaebaja ema suri 23. oktoobril

2024. Seejärel korraldas kaebaja ema matused ja pärimisega seonduvat. Kaebajal ei ole

võimalik esitada andmeid oma ema ravi ja tervisliku seisundi kohta.

2) Samuti kaotas kaebaja või temalt varastati elamisloakaart. Kaebaja teatas sellest Pihkva

politseile 20. septembril 2022 lootes, et leiab kaardi. Pihkvas on Eesti konsulaat suletud ja

kaebaja pöördus 24. jaanuaril 2023 Eesti Saatkonda Moskvas. Kaebaja esitas 29. jaanuaril

2025 taotluse Eesti Saatkonnale Moskvas, et talle väljastataks lühiajaline viisa Eestisse

pääsemiseks, kuid seda ta ei saanud. Seejärel soovitas saatkond kaebajal võtta ühendust PPA-

ga. Kaebaja saatis 4. mail 2025 PPA-le e-kirja ja palus võimaldada tal piiriületus, et tulla

Võrru ning taastada ID kaart nr PD0112303. Mingit tulemust see ei andnud.

3) Kaebajal oli tõesti Venemaa Föderatsiooni pass, kuid tal puudus dokument, mis andnuks

õiguse Venemaa kodanikuna tulla Eestisse. Kaebaja oli sunnitud jääma Venemaa

Föderatsiooni sedavõrd pikaks ajaks kahe asjaolu koosmõjul, s.o haige ema hooldamine ja

elamisloakaardi kaotamine. Kaebaja tegi kõik endast oleneva, et taastada õigus naasta Eesti

Vabariiki.

4) Kaebaja proovis korduvalt tulla Eestisse, kuid esimesest piirivalve punktist teda edasi ei

lubatud. Venemaa piirivalve soovitas pöörduda Eesti konsulaati. Kaebajal oli säilinud koopia

oma elamisloakaardist ja 7. augustil 2025 õnnestus tal pääseda Eestisse. Kaebaja ei tulnud

selle peale, et elamisloakaardi koopia alusel püüda Eestisse tagasi pääseda. Ta tegi seda

koheselt, kui PPA-st anti selline soovitus.

5) Kaebajal ei ole peale ema surma Venemaal enam sugulasi ega vara. Seega puuduvad

kaebajal igasugused sidemed Venemaaga. Kaebaja kodu ja pere on Eestis. Kaebaja eesmärk

on saada Eesti kodanikuks. Kaebaja töötab töölepingu alusel pesumaja operaatorina.

6) VMS § 241 lg 4 annab võimaluse kaalutlusõiguse teostamiseks. Kaebaja kaotas pikaajalise

elaniku staatuse, mis ei peaks tingimata kaasa tooma tema kui pikaajalise elaniku elamisloa

kehtetuks tunnistamise.

9. PPA vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuses

kaebusele märkis vastustaja järgmist.

1) Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta ema oleks hooldust vajanud või et

kaebaja oleks emale igapäevahooldust pakkunud. Kaebaja on selgitanud küll, et ta emal oli

insult, kuid insuldi saamine ei tähenda automaatselt hooldusvajadust.

3-25-3296

2) Et kaebaja sõnade kohaselt kaotas ta elamisloakaardi septembris 2022, kuid pöördus

esimest korda selle murega Eesti saatkonna poole 24. jaanuaril 2023 ning hiljem alles 29.

jaanuaril 2025, siis ei ole kaebaja jaoks tegemist olnud olulise küsimusega, millele ta oleks

lahendust soovinud. Kaebaja väide, et ta teatas 20. septembril 2022 Pihkva politseile

elamisloakaardi kadumisest, on paljasõnaline.

3) Kaebaja on elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluses kinnitanud, et on kasutanud

hooldaja teenust, kui viibis ise tööreisidel Peterburis. Kaebaja väited, et hooldusteenus on

sedavõrd kallis, et kaebaja sissetulekust piisas vaid ravimite ja abivahendite ostmiseks, on

tõendamata. Ka kaebaja ema kodakondsusjärgsel riigil on kohustus oma abivajajate kodanike

eest hoolitseda ning pakkuda neile vajalikku tuge.

4) Arvestades, et kaebaja elas Venemaal Pihkvas, mis on Eesti piirist umbes 60 km kaugusel,

ei ole eluliselt usutav, et kaebajal ei olnud võimalust kasvõi paariks tunniks Eestisse tulla.

Kaebajal oleks piisanud Eestiga seose säilimise demonstreerimiseks sellest, kui ta oleks Eestit

külastanud kasvõi üheks päevaks aastas.

5) Elamisloa näol ei ole tegemist reisidokumendiga. Kuna kaebaja on elamisloa kehtetuks

tunnistamise menetluses tuginenud selle, et tal puudus reisidokument ja seetõttu ei saanud ta

Eestisse naasta, ei ole PPA järeldused Venemaa Föderatsiooni passi osas kummalised.

6) Arusaamatuks jääb kaebaja seisukoht, et kui ta kaotas pikaajalise elaniku staatuse, ei peaks

see tingimata tooma kaasa pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist. Kaebaja ei ole

selgitanud, kuidas saaks tal säilida pikaajalise elaniku elamisluba, kui tal enam vastavat

staatust ei ole.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

10. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vaidlusalune PPA otsus on õiguspärane ja

selle tühistamiseks puudub alus. PPA on kaebaja pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamist

piisavalt põhjendanud ja vastustaja ei ole otsustamisel teinud kaalumisvigu.

11. Vastustaja on kaebaja elamisluba kehtetuks tunnistades tuginenud VMS § 241 lg 2 p-le 2,

mille kohaselt tunnistatakse pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks, kui välismaalane viibib

väljaspool Euroopa Liidu liikmesriike kaksteist järjestikust kuud. Kuigi see säte paikneb

pikaajalise elamisloa kohustuslike kehtetuks tunnistamise aluste loetelus, näeb VMS § 241 lg

4 ette, et VMS § 241 lg 2 p-des 2–4 sätestatud asjaolud ei ole elamisloa kehtetuks

tunnistamise aluseks, kui PPA on välismaalase Eestist eemalviibimise lugenud põhjendatuks.

VMS § 241 lg 2 p 2 koosmõjus sama paragrahvi neljanda lõikega võimaldab vastustajale

kaalumisruumi neis sätetes nimetatud asjaolude piires. Seega ei nõustu kohus vastustajaga, et

kuna haldusorgan ei saa valida erinevate õiguslike tagajärgede vahel, ei teosta ta

kaalutlusõigust.

12. Riigikohus on 18. novembri 2020. a otsuses asjas nr 3-19-92 (p 16) kohaldades VMS §

241 lg 2 punkti 2 koosmõjus Direktiivi 2003/86/EÜ art 9 lg-ga 2 märkinud, et selleks, et mitte

kaotada siin pikaajalise elaniku staatust VMS § 241 lg 2 p 2 alusel, peaks isik naasma igal

aastal korraks Eestisse, et demonstreerida enda seotust Eestiga. Asjas on tõendatud, et kaebaja

on tõepoolest viibinud väljaspool Euroopa Liidu liikmesriike rohkem kui 12 järjestikust kuud

– ta saabus Eestisse 7. augustil 2025, olles eelnevalt Eestist lahkunud 19. septembril 2022 (dtl

95). Kaebaja ei sea neid andmeid kahtluse alla. Kaebaja selgituste kohaselt viibis ta sel

perioodil Venemaa Föderatsioonis.

3-25-3296

13. Vaidluse põhisisu on selles, kas kaebaja eemalviibimist Eestist eelnimetatud ajavahemikul

saab lugeda põhjendatuks VMS § 241 lg 2 p 2 ja lg 4 tähenduses nende normide koosmõjus

ning kas vastustaja on elamisluba kehtetuks tunnistades langetanud õiguspärase

kaalutlusotsuse. Elamisluba kehtetuks tunnistades langetatav PPA kaalutlusotsus peab olema

kooskõlas haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg-s 2 sätestatuga, st kaalutlusõigust tuleb

teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega,

arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve.

14. Kaebaja väidab, et tema kodu ja pere on Eestis. Ei vastustajal ega kohtul pole tekkinud

iseenesest kahtlust, et kaebaja on oma elu jooksul varasemalt olnud küllalt tihedalt seotud

Eestiga. Sellised seosed on ka tõendatud: kaebaja on abielus Eesti kodaniku Yega; abielust on

sündinud 3 last – W (sünd 25. juunil 1994), C (sünd 28. veebruaril 1997) ja Q (sünd 28.

veebruaril 2002); kaebaja töötab töölepingu alusel pesumaja operaatorina. Kohus märgib, et

need Eestiga seotust kinnitavad asjaolud ei saa aga kuidagi tõendada ega õigustada kaebaja

eemalviibimist, vaid saavad olla asjakohased vaidlustatud otsuse proportsionaalsuse

hindamisel.

15. Kaebaja on soovinud rõhutada enda vähest seotust Venemaa Föderatsiooniga (pärast ema

surma ei ole seal enam sugulasi ja vara, puuduvad igasugused sidemed Venemaaga) ning on

selgelt välja toonud, et tema pikemaajaline eemalolek Eestist oli põhjendatud tema haige ema

hooldamisega. Kaebaja lahkus Eestist 19. septembril 2022, et olla ema hooldajaks. Ema suri

23. oktoobril 2024. Seejärel korraldas kaebaja ema matused ja pärimisega seonduvat. Samuti

väidab kaebaja, et ta kaotas oma elamisloakaardi või siis varastati see temalt ära.

16. VMS § 241 lg 2 p 2 ja lg 4 kohaldamisel on vastutajal tulnud hinnata eemalviibimise

põhjendatust. Kaebaja heidab vastustajale ette, et vastustaja ei ole arvestanud kaebaja

põhjendustega Eestist äraoleku põhjuste kohta ja on tõlgendanud kaebaja selgitusi kaebaja

kahjuks.

17. Vaidlusalusest PPA otsusest nähtuvalt on PPA kaebaja ema haigusega ja ema

hooldamisega otsust tehes arvestanud, kuid ei ole sellist eemalviibimise põhjendust pidanud

põhjendatuks. Vastustaja on märkinud, et kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et

ta ema oleks hooldust vajanud või et kaebaja oleks emale igapäevahooldust pakkunud.

Kaebaja on küll selgitanud, et ta emal oli insult, kuid vastustaja märgib, et insuldi saamine ei

tähenda automaatselt hooldusvajadust. Kohtumenetluses andis kohus kaebajale võimaluse

esitada vastavasisulised tõendid, kuid kaebaja väitis, et tal ei ole võimalik esitada andmeid

oma ema ravi ja tervisliku seisundi kohta. Kaebaja viitas seejuures Venemaa Föderatsiooni

seadusele, mis paneb kohustuse meditsiinilise saladuse järgimiseks. Kaebaja ei

dokumenteerinud ega salvestanud muul viisil oma tegevust ema hooldamisel ega pidanud

arvestust kantud kulutuste kohta. Kaebaja on ka selgitanud, et ajal, kui kaebaja ei saanud olla

oma ema juures, siis mõned päevad oli nõus ema hooldama naaberkorteris elav eakas naine,

kellele tuli tasuda. Kohus nõustub PPA järeldusega, et kui kaebajal oli võimalik olukordades,

kui ta pidi kodunt lahkuma kauemaks kui kaheks päevaks, kasutada hooldaja teenust, oleks ta

saanud seda hooldusteenust kasutada ka Eestis käimisel.

18. Kohtu hinnangul on vastuolulised kaebaja väited, et ta ema oli täielikult voodihaige ja

vajas ööpäevaringselt järelevalvet ning samas, et kaebaja töötas Venemaa Föderatsioonis

Pihkva majavalitsuse nr 1 juhi abina alates 2022. a oktoobrist kuni sai tulla tagasi Eestisse.

Kui kaebaja sai ema hooldamise kõrvalt käia tööl, siis oleks ta saanud käia ka Eestis. Kuigi

kaebaja töötas väidetavalt kodukontoris, on kaebaja nentinud, et vahel harva pidi kaebaja ära

olema mõned päevad ning siis hooldas ema kaebaja tuttav või tuli kasutada hooldaja teenust.

Töölepingu p-st 2.2.8 nähtub pealegi, et kaebaja, töötades kaugjuurdepääsu režiimis, kohustus

3-25-3296

käima üks kord kuus elamuehituskooperatiivis kontoris ajavahemikul 20. kuni 24. kuupäevani

tööküsimuste lahendamiseks (dtl 77, tõlge dtl 79). Seega pidi töölepingu kohaselt kaebaja

käima vähemalt kord kuus kodunt eemal.

19. Lisaks rõhutab vastustaja, et kaebaja ema suri 3. oktoobril 2024, kuid kaebaja saabus

Eestisse tagasi alles 7. augustil 2025, s.o 10 kuud hiljem. See näitab, et Eestist eemalviibimine

ei olnud seotud vaid ema hooldamisega. Kohtule ei ole usutav, et pärast ema surma 23.

oktoobril 2024 tegeles kaebaja peaaegu 10 kuud hommikust õhtuni matuste korraldamise ja

pärimisega seonduvaga, mistõttu ei saanud ta ennem Eestisse naasta kui 7. augustil 2025.

Seda eriti olukorras, kus kaebaja on väitnud, et tema ema elas üürikorteris ja tal ei ole pärast

ema surma Venemaal enam sugulasi ega vara. Kaebaja ei ole selgitanud, miks

pärimismenetlus sel juhul ikkagi nii ajakulukas oli.

20. Kaebaja selgitustest ei saa teha järeldusi, et kaebaja ema terviseseisund oli kogu 12 kuu

vältel selline, mis välistas kaebaja reisimise Eestisse täielikult. Pikaajalise elaniku staatuse

kaotamise vältimiseks piisab, kui välismaalane viibib Euroopa Liidu territooriumil äraoleku

algusele järgneva 12 järjestikuse kuu jooksul, isegi kui tema kohaolek ei kesta kauem kui paar

päeva (Euroopa Kohtu 20. jaanuari 2022. a otsus asjas C-432/20, ZK vs. Landeshauptmann

von Wien, p 45). Kohus nõustub vastustajaga selles, et veenvad pole kaebaja väited, et tal

polnud võimalik mitme aasta vältel Eestisse tulla.

21. Elamisloakaardiga seonduvalt on kaebaja selgitanud, et teavitas Pihkva politseid 20.

septembril 2022, et kaotas oma elamisloakaardi (dtl 101, tõlge dtl 104). Kaebaja lootis, et

keegi leidis kaardi ja viib selle politseisse, kuid kaart jäi kadunuks. Kuna Pihkvas on Eesti

konsulaat suletud, pöördus kaebaja 24. jaanuaril 2023 Eesti Saatkonda Moskvas (dtl 91-92).

Saatkond soovitas kaebajal juba 24. jaanuaril 2023 ühendust võtta PPA-ga (dtl 94). Seda

kaebaja aga mõistliku aja jooksul ei teinud. Kaebaja saatis PPA-le e-kirja 4. mail 2025 ja 8.

augustil 2025 taotluse uue elamisloakaardi väljastamiseks.

22. Vastustaja on kohaselt viidanud, et isikut tõendavate dokumentide seaduse (ITDS) § 14 lg

2 sätestab, et dokumendi kasutamiskõlbmatuks muutumisest, kaotsiminekust või hävimisest

on dokumendi kasutaja kohustatud teatama dokumendi väljaandjale 24 tunni jooksul

dokumendi kasutamiskõlbmatuks muutumise, kaotsimineku või hävimise või sellest teada

saamise päevast arvates. Ka kohtule jääb arusaamatuks, miks kaebaja elamisloakaardi

kaotamisest elamisloakaardi väljastajat koheselt ei teavitanud. See ei olnud piisav, et kaebaja

teavitas vaid Pihkva politseid. Kaebaja ei saanud eeldada, et dokumendi kaotsimineku

teavitamiskohustuse täidab tema eest Pihkva politsei. Kaebaja ei ole alates elamisloakaardi

kadumisest teinud mõistlikke pingutusi uue elamisloakaardi saamiseks.

23. Kaebaja on märkinud, et kuna tal oli säilinud elamisloakaardist koopia, õnnestus tal

lõpuks Eestisse pääseda, kuid kaebaja ei ole usutavalt selgitanud, miks selline moodus ei ole

toiminud enne kui alles 7. augustil 2025.

24. PPA väidab, et kirjalikke tõendeid selle kohta mitmel korral kaebaja Venemaalt Eestisse

piiri ületada üritas, esitatud ei ole, samuti pole esitatud kirjalikke tõendeid asjaolu kohta, miks

Venemaa Föderatsiooni piirivalve tal piiri ületada ei lubanud. Kaebaja ei ole neid tõendeid

esitanud ka kohtule. Kaebaja on oma selgitustes välja toonud, et Venemaa Föderatsiooni

piirivalve ei lubanud tal piiri ületada, kuna tal puudus reisidokument. PPA on seisukohal, et

kuna kaebaja on Venemaa Föderatsiooni kodanik, siis tema reisidokumendiks on Venemaa

Föderatsiooni pass. Seega ei saanud reisidokumendi puudumine olla põhjuseks, miks kaebaja

piiriületus Venemaa Föderatsiooni piirivalve poolt väidetavalt tõkestati. Kuigi kaebaja peab

kummaliseks otsuse teinud ametniku järeldust, et kaebajal on Venemaa Föderatsiooni pass,

3-25-3296

mis on tema reisidokument, ei ole kohtu hinnangul reisidokumendile viitamises midagi

kummalist. Vastavalt ITDS §-le 8 sätestab dokumendikohustuse riigipiiri ületamisel riigipiiri

seadus (RiPS). RiPS § 11 lg 2 kohaselt kontrollib politsei piirikontrollis riigipiiri ületamise

kontrollimisel isikuid ja tuvastab, kas isikule võib anda loa riigipiiri ületamiseks. Isikute

kontroll hõlmab isiku dokumentide, viibimisaluste, pagasi ja transpordivahendi kontrolli.

Eestist lahkudes või Eestisse saabudes peab välispiiri ületaval Eesti, Euroopa Liidu

liikmesriigi, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi või Šveitsi Konföderatsiooni kodanikul

olema kaasas kehtiv reisidokument või muu dokument, mis on välislepinguga ette nähtud

välispiiri ületamiseks (RiPS § 111).

25. PPA hinnangul ei ole perekonna näol tegemist asjaoludega, mis annaksid teavet, miks ei

olnud kaebajal võimalik enne 12 kuu möödumist Eestisse või mujale Euroopa Liidu

territooriumile tulla. Kaebaja on oma perekonnast olnud eraldatud enda otsuse tõttu. PPA-l

puudub teave selles osas, et tema perekond oleks teda sel perioodil Venemaal külastanud.

Vaidlusaluses otsuses on märgitud, et kaks täisealist tütart elavad Soome Vabariigis,

abikaasaga ei ole kaebaja ajavahemikul 19. september 2022 kuni 7. august 2025 kohtunud.

Samuti on PPA selgitanud, et arvestades, et kaebaja noorim laps on lõpetanud õpingud omal

soovil Eestist lahkumise tõttu (dtl 35), ei ole kaebaja ja tema täiskasvanud laste vahel sellist

sõltuvussuhet, et täisealisi lapsi saaks lugeda kaebaja perekonnaks ning et Eestist lahkumine

tooks kaasa traagilised tagajärjed. Kaebaja perekonna Eestis moodustab vaid tema abikaasa.

Eestist lahkumine võib tekitada kaebajale meelehärmi, kuid arvestades kaebaja senist

elukorraldust ning pikaajalist Venemaal viibimist, ei ole riive perekonnaelule kuigivõrd

intensiivne. Seega kohus nõustub vastustajaga ka selles, et vaidlustatud otsusega ei riivata

kaebaja perekonnaelu intensiivselt.

26. Nagu PPA 15. oktoobril 2025 kohtule selgitas, siis on kaebajal võimalik taotleda muud

viibimisalust Eestis, nt endale sobival alusel tähtajalist elamisluba või viisat. Lihtsustatud

korras pikaajalise elaniku staatuse taastamiseks tuleb kaebajal esitada PPA-le taotlus.

Pikaajalise elaniku staatus ei taastu automaatselt ning ka staatuse taastamiseks peavad olema

täidetud VMS § 238 lg-s 1 sätestatud tingimused.

27. Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et vastustaja on läbi viinud HMS ja VMS nõuetele

vastava haldusmenetluse, teavitades seejuures kaebajat pikaajalise elaniku elamisloa

kehtetuks tunnistamise menetluse alustamisest ning andnud kaebajale piisava võimaluse

esitada omalt poolt tõendeid ja selgitusi, st olla ära kuulatud (dtl 47-53, 73-74). Vaidlustatud

otsus on piisavalt põhjendatud kooskõlas HMS §-s 56 sätestatuga. Vastustaja on teostanud

nõuetekohaselt kaalutlusõigust, pöörates seejuures tähelepanu ka sellest tulenevale kaebaja

õiguste riivele, eelkõige perekonnaelu aspektist. Kohus nõustub vastustaja järeldusega riive

olemuse kohta – praegusel juhul puudub kaebaja ülekaalukas huvi, mis õigustaks vaidlustatud

otsuse tühistamist. Eelnevat arvesse võttes leiab kohus, et puuduvad alused vaidlustatud

otsuse tühistamiseks ning kaebus tuleb jätta rahuldamata.

28. HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse.

Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja

kulud, kui need on tekkinud, jäävad samuti tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4).

29. Asjas tehtava kohtuotsuse avaldamisel asendab kohus kaebaja, tema abikaasa ja laste

nimed tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)