1-25-2569/78 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise kuupäev, koht

ja asja läbivaatamise viis

18. märts 2026, Tallinn, kirjalik menetlus

Kriminaalasja number

1-25-2569

Kohtukoosseis

Eesistuja Markus Kärner, liikmed Inna Ombler ja Janika

Kallin

Kohtuasi

R.G süüdistuses KarS § 118 lg 1 p 2 järgi ja U.D süüdistuses

KarS § 118 lg 1 p 2 ja KarS § 121 lg 2 p 3 järgi

Vaidlustatud kohtulahend ja

menetluse liik

Harju Maakohtu 28. oktoobri 2025. a otsus

üldmenetluses

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

R.G kaitsja vandeadvokaat Meelis Masso, apellatsioon

Süüdistatav

R.G

Isikukood: XXX; Eesti Vabariigi kodanik; emakeel: vene

keel; haridus: XXX; töökoht või õppeasutus: XXX;

elukoht: XXX; tõkendit ei ole kohaldatud

Kaitsja

vandeadvokaat Meelis Masso

Prokurör

ringkonnaprokurör Evelin Ansip-Kukk

RINGKONNAKOHUS OTSUSTAB:

1. Tühistada Harju Maakohtu 28. oktoobri 2025. a otsus osas, millega R.G

tunnistati süüdi KarS § 118 lg 1 p 2 järgi.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega tunnistada R.G süüdi KarS § 121 lg 2 p

1 ja § 119 lg 1 järgi.

3. Muus osas, sh R.G-le karistuse asemel kohaldatud mõjutusvahendite osas, jätta

maakohtu otsus muutmata.

1-25-2569

4. Määrata Advokaadibüroole Meelis Masso vandeadvokaat Meelis Masso poolt

apellatsioonimenetluses R.G-le osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu

suuruseks 446 eurot 40 senti (sh käibemaks). Jätta see kulu Eesti Vabariigi

kanda.

5. Kohtulahendi avalikustamisel asendada KrMS § 4081 lg 2 alusel süüdistatavate

nimed, isikukoodid ja sünniajad tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse saab vaidlustada Riigikohtus esitades selle peale kassatsiooni.

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates ringkonnakohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Süüdistatav ja kannatanu saavad kassatsiooni esitada üksnes

advokaadi vahendusel. Riigikohtusse kaebamise kord on sätestatud kriminaalmenetluse

seadustiku (KrMS) 12. peatüki 1. jaos.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Süüdistus

1. R.G-d süüdistatakse KarS § 118 lg 1 p 2 järgi selles, et tema 30.03.2024 kella 20.56 paiku

Tallinnas XXX asuva maja juures U.D-ga ühiselt ja kooskõlastatult tekitas O.S-ile

tervisekahjustuse, millest paranemise kestus oli üle 4 kuu. U.D lõi ühe korra rusikaga

O.S-ile näo piirkonda, mille tagajärjel kaotas kannatanu tasakaalu, misjärel koheselt lõi

R.G omakorda ühe korra rusikaga O.S-ile näo vasakusse piirkonda. Löökide tagajärjel

kukkus kannatanu selili asfaltkattele, lõi ära pea ja kaotas teadvuse. R.G ja U.D

põhjustasid kannatanule füüsilist valu ja järgmised tervisekahjustused: ninaverejooks,

vasakpoolne kõva- ja ämblikvõrkkelmealune verevalum koos põrutuskolletega mõlemal

pool peaajus, nahaalune verevalum, pehmete kudede turse kukla piirkonnas, murrud

mõlemal pool alalõualuus ja kuklaluu joonmurd. Vigastuste tüsistusena tekkis septiline

šokk koos aspiratsioonipneumoonia, septitseemia ja jämesoolepõletikuga.

Maakohtu otsus

2. Maakohus mõistis 28. oktoobri 2025. a otsusega U.D süüdi KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ja

R.G süüdi KarS § 118 lg 1 p 2 järgi. Kohaldades KarS §-i 87, vabastati mõlemad

karistusest ning allutati KarS § 87 lg 1 p 6 alusel käitumiskontrollile. Neid kohustati KarS

§ 87 lg 1 p 2 alusel käitumiskontrolli ajal osalema kriminaalhooldaja valitud

sotsiaalprogrammis ja KarS § 87 lg 1 p 7 alusel sooritama vastavalt 20 tundi ja 30 tundi

üldkasulikku tööd, mille tegemise tähtajaks määrati 1 aasta alates kohtuotsuse

jõustumisest.

3. Maakohus tuvastas, et kannatanu löömist süüdistatavad omavahel ei kooskõlastanud, kuid

mõlemad lõid kannatanut ühe korra näkku ning too kukkus R.G löögist asfaldile.

Kannatanul tuvastatud vigastustest põhjustas ninaverejooksu U.D löök näkku ja

alalõualuu kaksikmurru R.G jõuline rusikalöök vastu kannatanu alalõuga. Asfaldile

kukkumisega kaasnesid ajuverevalum, nahaalune verevalum, pehmete kudede turse kukla

piirkonnas ja kuklaluu joonmurd. Kõikidest nendest vigastustest olid eluohtlikud

ajuverevalumid, sest nendest tekkis ajuturse. Peaaju põrutuskolded ja ajukahjustus on

raske tervisekahjustus, mille paranemine ületab 4 kuud.

2(10)

1-25-2569

4. Kohtu hinnangul ei olnud süüdistatavad kaastäideviijad. R.G tekitas kannatanule

tervisekahjustuse – alalõualuu kaksikmurru – otsese tahtlusega. Kuid arvestades

süüdistatava elukogenematust ja vähest kooliharidust puudus tal tahtlus raske tagajärje

suhtes. R.G oli põhjustatud tagajärje suhtes hooletu.

5. Kohus ei tuvastanud kannatanupoolset õigusvastast rünnet KarS § 28 lg 1 tähenduses

U.D-le , mis oleks andnud R.G-le õiguse U.D kaitseks kannatanut rusikaga näkku lüüa.

R.G kaitsja Meelis Masso apellatsioon

6. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava R.G kaitsja Meelis Masso.

Kaitsja taotleb, et ringkonnakohus tühistaks maakohtu otsuse R.G süüdi tunnistamises ja

mõistaks R.G õigeks. Menetluskulud palub kaitsja jätta riigi kanda. Kokkuvõtvalt on

apellandi peamised seisukohad järgmised.

7. Apellant ei nõustu kohtu järeldusega, et menetluses leidis tuvastamist põhjuslik seos

süüdistatava löögi ja kannatanu kukkumise vahel. Arvestades eksperdi selgitusi, ei saa

kindlalt väita, et kannatanule põhjustatud raske tervisekahjustus tekitati ainult süüdistatava

löögi tagajärjel.

8. Apellant on seisukohal, et kohus ei kohaldanud õigesti KarS §-i 27 ja § 28 lg-t 1, kui asus

seisukohale, et süüdistatava tegu oli õigusvastane ning esinevad alused käsitada

süüdistatava tegu kuriteona KarS § 118 kohaselt. Süüdistatav läks sõbrale appi ning

lõpetas oma löögiga õigusvastase ründe nii enda kui ka teiste isikute õigushüvele. Kohus

on jätnud arvestamata, et süüdistatav ei ületanud hädakaitse piire, kuna ta ei kavatsenud

ega tahtnud otseselt kannatanule liiga teha.

Menetlus ringkonnakohtus

9. Tallinna Ringkonnakohtu 19. veebruari 2026. a määrusega otsustati vaadata kriminaalasi

läbi kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti õigus esitada taotlusi ja

kirjalikke seisukohti kuni 3. märtsini 2026 (kaasa arvatud).

10. Kohus küsis poolte seisukohta järgmistes küsimustes:

Kui R.G tegu oli õigusvastane, siis:

1) Kas saabunud enamohtlik tagajärg oli R.G teole objektiivselt omistatav (vt

RKKK 23.12.2020, 1-19-4422/107, p-d 11-15)?

2) Kas R.G tahtlus hõlmas sellise tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes tõi

kaasa KarS § 118 lg 2 p-s 2 nimetatud enamohtliku tagajärje ning kas

maakohus tuvastas sellise tahtluse (vt RKKK 05.06.2018, 1-17-105/35, p-d 9-

15; 01.11.2018, 1-16-6512/64, p-d 8-9 ja 03.05.2019, 1-17-5883/77, p-d

9-18)?

3) Kui vastus küsimusele b) on eitav, siis kas R.G tegu tuleks ümber

kvalifitseerida KarS § 121 lg 1 ja § 119 lg 1 järgi?

4) Kui vastus küsimusele c) on jaatav, siis kas teo ümberkvalifitseerimine

mõjutab ka R.G-le kohaldatud mõjutusvahendeid?

3(10)

1-25-2569

11. Kirjalike seisukohtade esitamise tähtaja jooksul täpsustas ringkonnakohus menetlusse

võtmisel esitatud küsimusi ning andis pooltele võimaluse esitada seisukoht ka selles, kas

õige kvalifikatsioon võib olla hoopis KarS § 121 lg 2 p 1 (arvestades alalõualuu

kaksikmurru paranemise aega) ja § 119 lg 1.

Prokuratuuri seisukoht

12. Prokuratuur leiab, et saabunud raske tagajärg oli R.G-le objektiivselt omistatav. Üldise

elukogemuse pinnalt saab pidada võimalikuks, et kui inimene saab jõulise löögi pea

piirkonda või kukub peaga vastu asfalti, siis saab ta ajukolju vigastused.

13. Küsimusele, kas R.G tahtlus hõlmas sellise tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes

tõi kaasa KarS § 118 lg 2 p-s 2 nimetatud enamohtliku tagajärje, saab prokuröri hinnangul

vastata jaatavalt. Maakohus on tuvastanud, et R.G lüües eelnevalt taaruvat kannatut täiest

jõust näkku tekitas kannatanule tervisekahjustuse (alalõualuu kaksikmurru) otsese

tahtlusega. Maakohus on nõuetekohaselt tuvastanud, et R.G-l oli tahtlus tekitada

kannatanule tervisekahjustus KarS § 121 lg 1 mõttes, küll aga enamohtliku tagajärje osas

tegutses R.G hooletuses.

14. Kui ringkonnakohus otsustab teo ümber kvalifitseerida, ei mõjuta see R.G-le kohaldatud

mõjutusvahendeid.

Kaitsja seisukoht

15. Vastuseks kohtu küsimustele leidis kaitsja, et raske tervisekahjustus ei ole R.G-le

objektiivsel omistatav, sest üldise elukogemuse kohaselt ei põhjusta rusikaga näkku

löömine raskeid tervisekahjustusi. Tüüpiliseks tagajärjeks on näovigastused.

16. R.G tahtlus ei hõlmanud sellise tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes tõi kaasa

KarS § 118 lg 2 p-s 2 nimetatud enamohtliku tagajärje ning maakohus seda ka ei

tuvastanud. Maakohus märkis, et R.G tegi löögi otsese tahtlusega ja oli tagajärje suhtes

hooletu.

17. Eeltoodu põhjal võiks R.G teo ümber kvalifitseerida KarS § 121 lg 1 järgi ja see ei

mõjuta R.G-le kohaldatud mõjutusvahendeid.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

(I) Sissejuhatus

18. Ringkonnakohus kvalifitseerib R.G teo ümber KarS § 121 lg 2 p 1 ja § 119 lg 1 järgi.

Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. Apellatsioon rahuldatakse osaliselt.

19. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus eksinud KarS § 118 lg 1 p 2 objektiivse

koosseisu tuvastamisel (II)(1), ent on subjektiivse koosseisu tuvastamisel kohaldanud

ebaõigesti materiaalõigust. Kuna maakohus tuvastas, et R.G tahtlus ei hõlmanud maha

kukkumisest saadud vigastusi (mis põhjustasid raske tagajärje), ei saa tema tegu

kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p 2 järgi (II)(2). Maakohtu tuvastatud asjaoludel vastab

R.G tegu KarS § 121 lg 2 p-s 1 ja § 119 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisudele (III)(1).

Hädakaitseseisundit puudutavas osas on apellatsioon põhjendamatu, sest väited maakohtu

otsuses puuduvate põhjenduste kohta on ekslikud. Seda, kas ja milliseid vigu maakohus

faktiliste asjaolude tuvastamisel apellandi arvates tegi, apellatsioonis ei põhjendata (III)

4(10)

1-25-2569

(2). Kokkuvõtvalt tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse R.G süüditunnistamises

KarS § 118 lg 1 p 2 järgi ning tunnistab R.G süüdi KarS § 121 lg 2 p-s 1 ja § 119 lg-s 1.

Talle kohaldatud mõjutusvahendid jäävad muutmata (IV). Viimaks lahendab

ringkonnakohus menetluskulude küsimuse (V).

(II) R.G vastutus KarS § 118 lg 1 p 2 järgi

(1) Objektiivne koosseis: põhjuslik seos R.G löögi ning raske tervisekahjustuse vahel

20. Apellant vaidlustab maakohtu järelduse, et süüdistatava löögi ja kannatanu kukkumise

vahel on põhjuslik seos. Kaitsja märgib, et menetluses tuvastati, et kannatanut löödi kahel

korral kahe erineva isiku poolt. Arvestades eksperdi selgitusi, ei saa kindlalt väita, et

kannatanule põhjustatud raske tervisekahjustus tekitati ainult süüdistatava löögi tagajärjel.

Kui mõelda ära süüdistatava tegu, siis kannatanut ikka löödi ja ei ole välistatud, et KarS §

118 lg 1 p-s 2 sätestatud tagajärg oleks võinud saabuda ka ilma süüdistatava löögita.

21. Kolleegium järeldab, et apellant vaidlustab nii selle, et kannatanu kukkus R.G löögi

tagajärjel (põhjuslik seos löögi ja kukkumise vahel) kui ka selle, et kannatanu sai raske

tervisekahjustuse R.G löögi tagajärjel, sest apellandi hinnangul võis selle kaasa ka U.D

löök eraldivõetuna (põhjuslik seos löögi ja tagajärje vahel). Ringkonnakohtu hinnangul ei

ole maakohus kummagi asjaolu tuvastamisel eksinud.

22. Maakohus kirjeldas videosalvestiselt „VID_64450414_114542_999.mp4“ nähtut, kuidas

peale U.D rusikalööki kannatanu pea kaldub taha. Kannatanu kaotab löögist tasakaalu ja

taarub tahapoole. Seejärel läheneb kannatanule seljatagant R.G , haarab kannatanul

vasakust käest ja olles kannatanu vasakul küljel, lööb viimast parema käega vastu vasakut

põske, mille tagajärjel kannatanu vajub vasakule ja seejärel kukub selili. Kannatanu keha

liikumisest järeldab kohus, et löök tabas kannatanu vasakut pea poolt ja oli nii tugev, et

kannatanu kukkus. Seega järeldas kohus, et on tuvastatud põhjuslik seos R.G löögi ja

kannatanu kukkumise vahel (maakohtu otsuse p 20).

23. Kaitsja arvates pole välistatud, et kannatanu oleks kukkunud ka ilma R.G löögita.

Videosalvestisega tutvunud ringkonnakohus väitega ei nõustu. Põhjusliku seose

tuvastamisel tuleb lähtuda konkreetselt saabunud tagajärjest ning sellele vahetult viinud

teost (vt RKKK 31.03.2008, 3-1-1-4-08, p 11). Selles nõudes väljendub nn reservpõhjuse

arvestamise keeld, mille kohaselt ei tohi tagajärje omistamisel juurde mõelda muid

võimalikke põhjuslikke ahelaid, mis tegelikkuses ei realiseerunud.1 Järelikult ei ole oluline

see, mille üle apellant spekuleerib - s.o kas kannatanu võinuks teoreetiliselt lõpuks

kukkuda pärast seda, kui ta U.D löögi tagajärjel veidi tahapoole taarus. Oluline on, et

kannatanul õnnestub pärast U.D lööki püsti jääda ning ta kukub alles vahetult pärast R.G

lööki.

24. Apellatsiooniväited ei kummuta ka maakohtu järeldust, et KarS § 118 lg 1 p-s 2 nimetatud

tagajärje põhjustas just R.G , mitte U.D tegu.

25. Maakohus tuvastas tõendite põhjal, et kannatanule tekitatud vigastused on võimalik

individualiseerida ning nende tekitamine ning põhjustatud tagajärg omistada ühele või

1 Reservpõhjuse arvestamise keelust õiguskirjanduses vt nt J. Sootak, lk-d 215-217 – J. Sootak (koost).

Karistusõigus. Üldosa. Tallinn: Juura 2018 ja P. Pikamäe. Karistusõiguse üldosa. Karistusseadus. Süütegu.

Sanktsioonisüsteem. Tallinn: Juura 2025, vnr-d 247-249).

5(10)

1-25-2569

teisele süüdistatavale (vt ringkonnakohtu otsuse p 3 ning maakohtu otsuse p-d 20-23).

Alust maakohtu seisukoha muutmiseks ei ole.

26. Hinnates tõendeid kogumis, eeskätt eksperdi arvamust, tema kohtus antud ütlusi ning

videosalvestist, saab suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust järeldada, et

U.D löök rasket tervisekahjustust ei tekitanud. Videost ei nähtu, et U.D löök oleks olnud

märkimisväärselt tugev. Löök ninapiirkonda tekitas tugevas joobes olevale kannatanule

vaid ajutise tasakaaluhäire. Kolleegium jagab maakohtu seisukohta, et U.D löök oli

suunatud otse kannatanule näkku, näo keskele (maakohtu otsuse p 20) ning U.D-le on

omistatav üksnes kannatanule tekkinud ninaverejooks.

27. See tähendab, et eespool kirjeldatud raske tervisekahjustus sai tekkida kas vahetult R.G

löögist või R.G löögi järel asfaldile kukkumisest. Järelikult on R.G löögi ning

kannatanule tekitatud raske tervisekahjustuse vahel põhjuslik seos. Maakohus tuvastas, et

R.G löögi vahetu tagajärg oli alalõualuu kaksikmurd. Raske tervisekahjustus tekkis aga

asfaldile kukkumisest (maakohtu otsuse p 23). Selle järelduse muutmiseks

ringkonnakohtul alust ei ole.

28. See, et tugeva rusikalöögi näkku saamise tagajärjel võib kannatanu peaga vastu asfalti

kukkuda ning seeläbi (täiendavaid) tervisekahjustusi saada, ei ole ka sedavõrd

ebatüüpiline kausaalahela kulgemine, mis välistaks selle objektiivse omistamise

süüdistatavale (vrd RKKK 23.12.2020, 1-19-4422/107, p-d 11-15 ning 05.06.2018, 1-17-

105/35, p 9).

29. Kokkuvõtvalt jääb muutmata maakohtu järeldus, et U.D löök põhjustas kannatanule

üksnes ninaverejooksu. R.G löögi vahetu tagajärg oli alalõualuu kaksikmurd, kuid löögi

tulemusel kukkus kannatanu peaga vastu asfalti ning sai KarS § 118 lg 1 p-s 2 nimetatud

tervisekahjustuse. Mõeldes ära R.G löögi, langeks sel kujul ära kannatanu kukkumine,

pea ära löömine ning raske tervisekahjustuse saamine. Järelikult on raske tervisekahjustus

R.G teoga (rusikalöök) põhjuslikus seoses ning R.G-le ka objektiivselt omistatav.

(2) Subjektiivne koosseis

30. Apellandi hinnangul ei ole maakohtu otsusest jälgitav, kuidas jõudis kohus järeldusele, et

süüdistatava teos on tuvastatud süüteokoosseisu subjektiivsed tunnused. Maakohtu otsuse

p-s 26 on järeldatud, et süüdistatav oli põhjustatud tagajärje suhtes hooletu. Järelikult pani

süüdistatav kohtu hinnangul teo toime ettevaatamatusest. Kaitsja arvates on kohus jätnud

tähelepanuta, et KarS § 15 lg 1 kohaselt on kuriteona karistatav üksnes tahtlik tegu, kui

karistusseadustik ei sätesta karistust ettevaatamatu teo eest. KarS § 118 alusel on

karistatav ainult tahtlik tegu.

31. Ringkonnakohus jagab apellandi lõppjäreldust, et maakohus on subjektiivse koosseisu

tuvastamisel eksinud ning seega R.G teo valesti kvalifitseerinud.

32. Maakohus tuvastas, et rusikalöögi vahetu tulemusena sai kannatanu alalõualuu

kaksikmurru ning selle tervisekahjustuse tekitas R.G otsese tahtlusega. Seda järeldust

apellatsioonis ei vaidlustata. Raske tervisekahjustuse osas leidis maakohus esmalt

järgmist: Kuid arvestades süüdistatava elukogenematust ja vähest kooliharidust puudus

tal tahtlus raske tagajärje suhtes. Noorusest tulenevalt ei pidanud ta teadma, et kui

inimene kukub asfaldile ühe löögi tagajärjel, võib ta saada raske ajuvigastuse. Sellest

lausest eraldivõetuna ei ole võimalik järeldada, kas maakohus põhjendab üksnes seda, et

6(10)

1-25-2569

tahtlus ei hõlmanud tervisekahjustuse raskust (s.o vähemalt 4-kuulist kestust) või ka seda,

et tahtlus ei hõlmanud üldse seda, et kannatanu kukub ja viga saab. Edasi kirjeldab

maakohus seda, et noore inimesena on süüdistatav kindlasti teadlik erinevatest

spordialadest, poksifilmidest ja mh mõistest nokaut, mida kasutati ka videosalvestisel.

Lõpuks järeldab maakohus: Seega tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral

oleks R.G pidanud ette nägema, et ka kukkumise korral võib inimene viga saada ja

teadvuse kaotada. R.G oli põhjustatud tagajärje suhtes hooletu (maakohtu otsuse p 26).

Osundatud põhjendustest, iseäranis viimati tsiteeritud lausest, järeldab kolleegium, et

maakohus tuvastas, et R.G isegi ei näinud ette, et kannatanu võib ka kukkumise tagajärjel

täiendavaid vigastusi saada. Järelikult tuvastas maakohus, et R.G tahtlus hõlmas üksnes

sellise tervisekahjustuse tekitamise, mis oli rusikalöögi vahetu tagajärg (alalõualuu

kaksikmurd). See tervisekahjustus aga ei viinud lõppastmes raske tagajärjeni, s.o vähemalt

neli kuud kestnud terviserikkeni. Nimelt kestab eksperdiarvamuse järgi alalõualuu

kaksikmurru paranemine tõenäoliselt kauem kui 4 nädalat, kuid vähem kui 4 kuud (vt

maakohtu otsuse p 22).

33. KarS § 118 on käsitatav KarS § 121 lg 1 esimese alternatiivi, s.o tervise kahjustamise

kvalifitseeriva koosseisuna, mis näeb ette põhikoosseisuga võrreldes enamohtlikud

tagajärjed. KarS § 19 lg 1 järgi vastutab isik seaduses sätestatud enamohtliku tagajärje

eest, kui ta põhjustas selle vähemalt ettevaatamatusest. Teo kvalifitseerimiseks KarS § 118

lg 1 (mistahes punkti) järgi on aga nõutav, et toimepanija tekitas kannatanule

tervisekahjustuse tahtlikult. Sealjuures on oluline, et toimepanija tahtlus hõlmaks just selle

tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis KarS § 118 lg-s 1 sätestatud enamohtliku

tagajärje – KarS § 118 lg 1 p 2 puhul vähemalt neli kuud kestnud tervisehäire –

saabumiseni. Seda, et vigastusest paranemine võib kesta vähemalt 4 kuud (s.o rasket

tagajärge ennast), KarS § 19 järgi tahtlus hõlmama ei pea (vt RKKK 05.06.2018, 1-17-

105/35, p-d 9-15; 01.11.2018, 1-16-6512/64, p-d 8-9 ja 03.05.2019, 1-17-5883/77, p-d 9-

18).

34. Nagu eespool selgitatud, ei viinud enamohtliku tagajärjeni mitte rusikalöögi vahetu

tagajärjena kaasnenud alalõualuu kaksikmurd, vaid kukkumisel saadud peavigastused.

Maakohus aga leidis, et R.G tahtlus ei hõlmanud seda, et kannatanu võib kukkuda ning

seeläbi vigastusi saada. Lahendades asja üksnes kaitsja apellatsiooni alusel, ei saa

ringkonnakohus maakohtu tuvastatud faktilisi asjaolusid ümber hinnata. Järelikult tuvastas

maakohus, et R.G tahtlus ei hõlmanud sellise tervisekahjustuse tekitamist, mis

lõppastmes viis KarS § 118 lg 1 p-s 2 nimetatud raske tagajärjeni. Seega ei vasta R.G

tegu maakohtu tuvastatud asjaoludel KarS § 118 lg 1 p 2 kuriteokoosseisule. Maakohtu

tuvastatud asjaoludel võib kõne alla tulla R.G vastutus KarS § 121 ja raske

tervisekahjustuse ettevaatamatusest tekitamise eest KarS § 119 järgi ideaalkogumis (vrd

RKKK 05.06.2018, 1-17-105/35, p-d 15; sarnastel asjaoludel, st rusikalöögi järel peaga

vastu asfalti kukkumisel, vt ka TrtRngK 20.04.2021, 1-20-5638, p-d 54-58).

35. Väljaspool apellatsiooni piire peab ringkonnakohus oluliseks rõhutada, et nõue, mille järgi

peab tahtlusega peab olema hõlmatud sellise tervisekahjustuse tekitamine, mis lõppastmes

viis enamohtliku tagajärje saabumiseni, ei tähenda, et tahtlikult saaks tegutseda üksnes

meditsiiniteadmisi omav toimepanija. Tahtluse jaatamiseks ei ole nõutav, et süüdistatav

näeks tekkida võivaid vigastusi ette meditsiinilise täpsusega (nt ei pea süüdistatav isegi

teadma, mis asi on ämblikvõrkkelmealune verevalum). Konkreetsel juhul tulnuks R.G

teo KarS § 118 lg 1 p 2 järgi kvalifitseerimiseks tuvastada, et ta pidas võimalikuks ja

möönis, et rusikalöögi tagajärjel võib kannatanu oma pea vastu maad ära lüüa ning saada

seeläbi tervisekahjustusi, mis ei piirdu vaid pea väliste vigastustega (nt marrastus,

7(10)

1-25-2569

verejooks, haav), vaid põrutus võib kaasa tuua ka sisemisi vigastusi ajupiirkonnas. Selle

järelduse tegemisel saab mh arvesse teo välist avaldumist, sh löögi suunda, sellesse

rakendatud jõudu, kannatanu seisundit löögi hetkel jne.

(III) R.G vastutus KarS § 121 ja § 119 järgi

(1) Süüteokoosseis

36. Maakohus tuvastas, et R.G rusikalöögi tagajärjel sai kannatanu alalõualuu kaksikmurru

(st sai tervisekahjustuse) ning selle tervisekahjustuse tekitas R.G viimasele tahtlikult.

Selline tegu vastab KarS § 121 lg 1 koosseisule. Eelmises punktis selgitas ringkonnakohus

ka seda, et alalõualuu kaksikmurru paranemine – s.o tervisekahjustus, mille tekitamine oli

R.G tahtlusega hõlmatud – kestab tõenäoliselt kauem kui 4 nädalat. Sealjuures ei ole

KarS § 19 järgi nõutav, et R.G tahtlus hõlmaks tervisekahjustuse kestuse. Niisiis on

täidetud ka KarS § 121 lg 2 p-s 1 sätestatud kvalifitseeriv koosseis.

37. Maakohus tuvastas õigesti selle, et kannatanu kukkus R.G löögi järel ning sai peaga vastu

maad kukkudes ka raske tervisekahjustuse. Riigikohtu praktikas on leitud, et KarS §-de

118 ja 119 objektiivsed koosseisud langevad kokku (vt koos edasiste viidetega RKKK

23.12.2020, 1-19-4422/107, p 15). Samas ei ole Riigikohus korrigeerinud enda seisukohta,

mille järgi tuleb ettevaatamatusdelikti objektiivses koosseisus hoolsuskohustuse rikkumise

tuvastamise järel näidata ka selle tõttu saabunud tagajärje ettenähtavus (vt koos edasiste

viidetega RKKK 29.12.2017, 1-15-6223/49, p 13). Niisiis ei saa ainuüksi sellest, et R.G

täitis KarS § 118 lg 1 p 2 objektiivse koosseisu, järeldada seda, et ta täitis ka KarS § 119

lg 1 objektiivse koosseisu.

38. Kannatanu rusikaga löömine on käsitatav hoolsuskohustuse rikkumisena. See, et tugeva

löögi saanud purjus kannatanu võib löögi tulemusel selili kukkuda, pea vastu asfalti ära

lüüa ning seeläbi raskeid vigastusi saada, on objektiivsele ex ante vaatlejale äratuntav,

ettenähtav ning see võimalus ei ole pelgalt teoreetiline. Seda, et kannatanule tekkinud

raske tervisekahjustus on põhjuslikult seotud süüdistatava hoolsuskohustust rikkunud

teoga, põhjendas ringkonnakohus eespool. Ühtki asjaolu, mis välistaks tagajärje

objektiivse omistamise (mh õigusvastasusseose), ei ole. Järelikult on KarS § 119 lg 1

objektiivne koosseis täidetud.

39. Maakohus tuvastas otsuse p-s 26, et tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral

oleks R.G pidanud oma teo tagajärgi ette nägema. Seda järeldust apellant ei vaidlusta.

Järelikult pani ta teo toime hooletusest (KarS § 18 lg 3). Etteruttavalt märgib

ringkonnakohus, et kui R.G koosseisupärane tegu osutub õigusvastaseks (vt järgmist

alajaotist), pole maakohtu tuvastatud asjaoludel põhjust arvata, et tema vaimsed võimed ei

oleks võimaldanud tal aru saada, mida temalt eeldatakse, või oma käitumist vastavalt

sellele arusaamisele juhtima. Niisiis ei tõusetu kolleegiumi hinnangul kahtlust selles, et

teo õigusvastasuse korral võiks KarS § 38 tema süü KarS § 119 lg 1 järgi

kvalifitseeritavas kuriteos välistada.

40. Kokkuvõtvalt täitis R.G kannatanut rusikaga lüües KarS § 121 lg 2 p-s 1 ja § 119 lg-s 1

sätestatud kuriteokoosseisud.

(2) Õigusvastasus

8(10)

1-25-2569

41. Apellant vaidlustab maakohtu järelduse, mille kohaselt ei olnud süüdistatav

hädakaitseseisundis. Kaitsja leiab, et maakohus ei ole põhjendanud, miks ta ei pea

usaldusväärseks tunnistajate ütlusi selle kohta, et kannatanu vehkis rusikatega U.D

suunas. Lisaks puuduvad põhjendused selle kohta, miks ei saa arvestada süüdistatavate

ütlustega. Apellandi hinnangul on tõendatud, et kannatanu üritas süüdistatavaid esimesena

rünnata. R.G läks sõbrale appi ega ületanud hädakaitse piire. Õigust hädakaitsele ei

välista ka võimalus rünnet vältida või abi kutsuda.

42. Apellatsiooniväited, mis puudutavad tõendite hindamist, on ilmselgelt põhjendamatud.

Kaitsja väide, et maakohus ei ole põhjendanud, miks ta tunnistajate Q ja W ütlusi

usaldusväärseks ei pea, on ekslik. Maakohus põhjendas seda otsuse p-des 46 ja 47. Seda,

miks süüdistatavate versioon ei ole usaldusväärne, põhjendas maakohus otsuse p-s 48.

Ekslik on ka kaitsja väide, et menetluses on tõendatud, et kannatanu lõi süüdistatav U.D

esimesena. Maakohus tuvastas, et nii see ei olnud (maakohtu otsuse p-d 44 jj). Seega

sisaldab apellatsioon üksnes ebatäpseid väiteid maakohtu otsuse kohta, ent mitte ühtegi

sisulist argumenti, mille põhjal saaks ringkonnakohus hinnata, kas maakohus võis

faktiliste asjaolude tuvastamisel eksida.

43. Kolleegium meenutab, et kriminaalasja arutamine apellatsioonimenetluses ei ole esimese

astme kohtu menetluse kordamine samasuguses mahus (RKKK 23.11.2016, 3-1-1-76-16,

p 8). Ringkonnakohus arutab kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires (KrMS § 331 lg

2). Apellandi ülesanne on välja tuua, millises osas ja mis motiividel otsus vaidlustatakse

(KrMS § 321 lg 2 p 4). Põhistuste esitamine on muuhulgas vajalik ka selleks, et teised

kohtumenetluse pooled mõistaks, mis põhjustel apellant maakohtu otsustega ei nõustu

ning saaksid sellest tulenevalt oma seisukohad kujundada (vt ka RKKK 30.06.2014, 3-1-

1-14-14, p 681). Kuna kaitsja ei ole esitanud ühtki seisukohta, mis viitaks tõendite

hindamisel tehtud eksimustele, piirdub ringkonnakohus apellatsioonile vastamisel

tõdemusega, et erinevalt apellatsioonis väidetust on maakohus ütluste ebausaldusväärseks

lugemist põhjendanud ning maakohus ei tuvastanud, et kannatanu oleks löögiliigutuse

esimesena teinud. Maakohtu tuvastatud asjaoludele teistsuguse hinnangu andmiseks ei näe

kolleegium põhjust ka kaebuse piiride väliselt (KrMS § 340 lg 1).

44. Ainetu on ka apellandi väide, justkui oleks maakohus jätnud arvestamata, et süüdistatav

ei ületanud hädakaitse piire, kuna ta ei kavatsenud ega tahtnud otseselt kannatanule liiga

teha. Kuivõrd maakohus leidis, et R.G ei olnud hädakaitseseisundis, ei tulnudki

hädakaitse piiride ületamist hinnata.

45. Kokkuvõtvalt jääb maakohtu järeldus hädakaitseseisundi puudumise kohta muutmata ning

apellatsioon selles osas rahuldamata.

(IV) Kokkuvõte

46. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on R.G teo kvalifitseerimisel KarS §

118 lg 1 p 2 järgi kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. See tingib KrMS § 338 p 2 järgi

maakohtu otsuse tühistamise osas, millega R.G tunnistati KarS § 118 lg 1 p 2 järgi süüdi.

Ringkonnakohus teeb selles osas KrMS § § 337 lg 1 p 4 ja § 340 lg 2 p 3 alusel uue

otsuse, millega tunnistab R.G süüdi KarS § 121 lg 2 p 1 ja § 119 lg 1 järgi. Apellatsioon

rahuldatakse osaliselt.

47. Muutmata jääb maakohtu otsus R.G-le karistuse asemel KarS §-s 87 nimetatud

mõjutusvahendite kohaldamise osas. Kolleegium on seisukohal, et hoolimata teo

9(10)

1-25-2569

ümberkvalifitseerimisest, vastavad maakohtu valitud mõjutusvahendid süüdistatava teole

ja isikule.

(V) Menetluskulud

48. R.G kaitsja esitas taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise

ulatuse kindlaksmääramiseks. Kaitsja tasutaotluses on menetlustoiminguteks märgitud

apellatsiooniteate koostamine ja esitamine e-toimikusse, suhtlus kaitsealuse emaga, töö e-

toimikus, maakohtu otsuse analüüs ja töö kaebusega sellele. Ajakuluks on näidatud kokku

210 minutit. Seega taotleb kaitsja, et apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu

suuruseks määrataks kokku 312,48 eurot (koos käibemaksuga). Kohtu täiendavatele

küsimustele vastamiseks ning kohtupraktikaga tutvumiseks kulus 90 minutit, mille eest

taotleb kaitsja tasu 108 eurot, millele lisandub käibemaks 25 eurot 92 senti ehk kokku 133

euro 92 senti. Ringkonnakohus loeb õigusabile kulutatud aja põhjendatuks ning määrab

Advokaadibüroole Meelis Masso vandeadvokaadi Meelis Masso poolt

apellatsioonimenetluses R.G-le osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 446

eurot 40 senti (sh käibemaks). Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4

nimetatud lahendi, jäävad menetluskulud KrMS § 185 lg 1 alusel Eesti Vabariigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

10(10)