1-25-3677/43 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-25-3677

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

18. märts 2026. a, Tallinn, kirjalik menetlus

Kriminaalasja number

1-25-3677

Kohtukoosseis

kohtunikud Orvi Koik, Janika Kallin ja Markus

Kärner

Kriminaalasi

Janis Almersi süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 1, 4; KarS §

344 lg 1 ja KarS § 345 lg 1 järgi ning Sten-Kristjan Reiu

süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 1, 4 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 29. detsembri 2025. a otsus

lühimenetluses

Süüdistatav

Apellatsiooni esitaja

Janis Almers, isikukood: 39105086054; elukoht: XXX;

EV kodanik; emakeel: eesti keel; haridus: põhiharidus;

töökoht: ei tööta; varem karistatud 2-l korral kuritegude

eest

süüdistatava Janis Almers lepinguline kaitsja

vandeadvokaat Marko Tammann

RINGKONNAKOHUS MÄÄRAB:

Jätta kaitsja Marko Tammanni apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna

Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest

teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist

kaitsja vahendusel.

SÜÜDISTUS

1. Janis Almersile esitati süüdistus KarS § 209 lg 2 p 1, 4 (kokku kolmes kuriteos); KarS §

344 lg 1 ja KarS § 345 lg 1 järgi.

MAAKOHTU OTSUS

1-25-3677

2. Pärnu Maakohus tunnistas Janis Almersi süüdi KarS § 344 lg 1, KarS § 345 lg 1 ja KarS §

209 lg 2 p-de 1, 4 järgi ning mõistis karistuseks KarS § 63 lg 1 alusel 2 aastat vangistust.

KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati karistust 1/3 võrra ja mõisteti karistuseks 1 aasta 4 kuud

vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Pärnu Maakohtu 11. mai 2021

otsusega mõistetud karistusega, vangistusega 3 aastat 8 kuud ning mõisteti liitkaristuseks 5

aastat vangistust. KrMS § 202 lg 6 alusel arvestati Pärnu Maakohtu 2. veebruari 2024

määrusega nr 1-24-394 pandud kohustusest maha Janis Almersil tehtud 7,5 tundi üldkasulikku

tööd ning loeti karistusest kantuks 7 päeva vangistust, kandmisele kuulub 4 aastat 11 kuud 23

päeva vangistust. Karistuse kandmise aja algust arvata karistuse kandmisele asumisest.

2.1 Sama otsusega lahendati ka tsiviilhagide ja menetluskuludega seonduv.

APELLATSIOON

3. Apellatsiooni esitas süüdistatava lepinguline kaitsja, kes taotleb tühistada Pärnu Maakohtu

29. detsembri 2025. a otsus nr 1-25-3677 Janis Almersile mõistetud reaalse vangistuse osas.

Kaitsja palub teha uus otsus, millega KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel jätta mõistetud vangistus

täielikult tingimisi täitmisele pööramata, kui Janis Almers ei pane 5-aastase katseaja jooksul

toime uut kuritegu ja täidab ringkonnakohtu poolt vajalikeks peetavaid ja määratavaid

kontrollnõudeid.

3.1 Kaitsja toob välja karistuse mõistmise alused ning viitab arvukalt kohtupraktikale. Edasi

hindab kaitsja süüdistatava Janis Almersi süü suurust ning toob üksikasjalikult välja süü

suurust mõjutavad asjaolud, milleks on süüdistatava poolt süü tunnistamine, sh juba

kohtueelsel uurimisel. Kaitsja leiab, et süü ülestunnistamist kohtuistungil saab arvestada

kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 2 mõttes. Janis Almers oma tegusid sisuliselt kahetsenud.

Süüdistatava kahetsus oli siiras ja see kajastus tema hoiakus tema poolt toimepandud teo

suhtes. Janis Almers on kahju vabatahtlikult K.X-ile hüvitanud ning kavatseb seda hakata

tegema ka käesolevas kriminaalasjas kannatanutele. Janis Almersil õnnestus hiljuti ka Soome

tööle saada. KarS § 57 lg 1 p 2 kohaselt on karistust kergendavaks asjaoluks ka kahju

vabatahtlik hüvitamine. Karistust kergendava asjaolu ilmnemisel peab seda arvesse võtma ka

apellatsiooni- või kassatsioonikohus.

3.2 Kaitsja leiab, et Janis Almersile maakohtu poolt mõistetud karistuse jõustumise ning

seejärel vangi minemise korral kaotab Janis Almers töökoha ja seega ka püsiva sissetuleku.

Mõistagi ei võimaldaks selline asjade käik Janis Almersi poolt kannatanutele kuritegudega

tekitatud kahju hüvitamist jätkata ning kahju hüvitamise väljavaated osutuksid sellisel juhul

ebamäärasteks ja ebakindlateks. Ilmne on seegi, et isegi kui Janis Almersil õnnestuks vanglas

töökoht saada, on selle eest saadav tasu koos kinnipeetavale jääva summaga (vt VangS § 44 lg

1) sedavõrd väike, et rääkida tõsimeelselt kannatanutele tekitatud kahju hüvitamisest.

3.3 Kaitsja hinnangul ei ole maakohus eksinud Riigikohtu otsuses toodud põhimõtete vastu,

mis käsitlevad karistusmäära küsimust ning seetõttu puuduks ringkonnakohtul vajadus ja ka

õigus muuta maakohtu otsustust karistuse suuruse osas. Põhiküsimus seisneb selles, kas

ringkonnakohus saaks Janis Almersile maakohtu poolt mõistetud vangistuse jätta KarS § 74

lg-te 1 ja 3 alusel täielikult tingimisi täitmisele pööramata, kui Janis Almers ei pane 5-aastase

katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab ringkonnakohtu poolt vajalikeks peetavaid ja

määratavaid kontrollnõudeid. Vastus sellele küsimusele sõltub eeskätt sellest, kui suureks

1-25-3677

hindab ringkonnakohus Janis Almersi süü ning milliseid asjaolusid ta tema isiku osas arvesse

võtab ning kui suure kaalu ta igale sellisele asjaolule omistab.

3.4 Kaitsja hinnangul võimaldavad apellatsioonis toodud asjaolud nende kogumis järeldada,

et Janis Almersi karistamine reaalse vangistusega ei ole käesoleva juhtumi asjaoludel

vältimatu ega eripreventiivsetel kaalutlustel ka vajalik. See ei ole vajalik ka seetõttu, et see

eiraks kannatanutele kuriteoga tekitatud kahju võimalikult kiire ja täieliku hüvitamise

põhimõtet. Kaitsja toob siiski välja ka selle, et Janis Almersi aastateks vanglasse minek

mõjutaks kahtlemata ka tema kahe alaealise lapse heaolu.

3.5 Arvestades KarS § 73 lg-s 3 ja KarS § 74 lg-s 3 sätestatut, saab karistusest tingimuslikult

vabastada vaid neid isikuid, keda on karistatud vangistusega kuni viieks aastaks. Janis

Almersi puhul on selline materiaalõiguslik eeldus ja piir täidetud. Janis Almers on andnud

nõusoleku alluda ka elektroonilisele valvele.

SÜÜDISTATAVA SEISUKOHT JA VASTUVÄITED KrMS § 322 lg 3 ALUSEL

4. Süüdistatav toetab kaitsja apellatsiooni ning mingeid vastuväiteid ei ole. Leiab, et tal on

palju kaalul.

KANNATANU SEISUKOHT JA VASTUVÄITED KrMS § 322 lg 3 ALUSEL

5. Kannatanu D.O ei nõustu kaitsja apellatsiooniga ning palub jätta apellatsioon rahuldamata

ning Pärnu Maakohtu 29. detsembri 2025 otsus muutmata. Tsiviilhagi ei ole siiani hüvitatud

ning karistuse kergendamine ei täida karistuse eesmärke ega oleks õiglane.

Menetlus ringkonnakohtus

6. Pabertoimikud laekusid Tallinna Ringkonnakohtusse 17. märtsil 2026.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS

7. KrMS § 326 lg 3 (11. ptk) lubab ringkonnakohtul jätta apellatsiooni läbi vaatamata juhul,

kui kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et see on ilmselt põhjendamatu.

8. Kõigepealt tuleb märkida, et kaitsja eirab kohtupraktikat, mille kohaselt igasuguste

täiendavate tõendite (tööleping) esitamine on apellatsioonimenetluses välistatud, kui tegemist

on lühimenetlusega (vt nt RKKKo nr 3-1-1-99-13, p 10,11).

9. Kaitsja seisukoht nagu oleks kelmust võimalik toime panna ettevaatamatustest (kaitsja

kaebuse p 32-33) ja seega kohaldada uuesti liitkaristusest tingimisi vabastamist, on õiguslikult

asjakohatu. Kuna uus kuritegu pandi toime tahtlikult, siis ainuvõimalik materiaalõiguslik alus

olekski kohtul uuesti kohaldada liitkaristusest tingimisi vabastamist koos käitumiskontrolliga,

allutades süüdlase elektroonilisele valvele.

10. Kuigi kohtupraktika kohaselt ei ole pelgalt süü omaksvõtt karistust kergendavaks

asjaoluks KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-84-13, p 19), on kaitsja poolt

viidatud karistust kergendavaid asjaolusid maakohus karistuse mõistmisel arvestanud, sh süü

omaksvõttu. Arvestades kaitsja toodud argumente, mis puudutavad süü suurust ja karistuse

mõistmist ning seda olukorras, kus selgesõnaliselt süü suurust ja mõistetud karistusmäära ei

1-25-3677

vaidlustata, vaid vaidlustatakse ainult karistuse individualiseerimist, saab kolleegium teha

järelduse, et kaitsja ei järgi kohtupraktikat.

11. Kaitsja on põhjendanud karistusest tingimusliku vabastamise otstarbekust täpselt

samasuguste põhjendustega, mis puudutavad süü suurust ja karistuse mõistmist, kuid

kohtupraktika kohaselt ei ole võimalik põhjendada karistusest tingimusliku vabastamise

otstarbekust niisuguse karistamisel arvestatud kergendava asjaoluga, mis on loomult

ühekordne (näiteks süüteo kahjulike tagajärgede ärahoidmine, kahju vabatahtlik hüvitamine,

süü ülestunnistamisele ilmumine, süüteo toimepanemine hädakaitse piiride ületamisel jne, vt

RKKKo nr 3-1-1-99-06, p 16.3). Seega tuleneb kohtupraktikast üheselt, et kaitsja poolt

viidatud karistust kergendavaid asjaolusid ei ole võimalik korduvalt arvestada ning nende

asjaoludega ei saa põhjendada erandlikkust süüteo toimepanemise asjaoludes ega ka süüdlase

isikus, mis tingiks karistuse individualiseerimisel kohaldada liitkaristusest tingimisi

vabastamist koos käitumiskontrolliga, allutades süüdlase elektroonilisele valvele.

12. Kohtupraktikas väljakujunenud arusaama kohaselt tuleb karistuse kohaldamist ja

karistusest tingimisi vabastamist teineteisest selgepiiriliselt eristada. Seejuures on korduvalt

rõhutatud, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja/või süüdlase isik on aluseks

karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab

iseloomustama nn märkimisväärne eripära-vt RKKKo nr 3-1-1-99-06, p 16-17, nr 3-1-1-40-

04, p 8, 15, nr 3-1-1-11-10, p 6.1, nr 3-1-1-18-11, p-d 8.1-8.2 ja nr 1-23-52, p 22-23). Viimati

on märgitud sedagi, et mõistetud vabadusekaotusliku karistuse täitmisele pööramine on

kehtiva seaduse ja pikaajalise ning seni muutumatu kohtupraktika kohaselt reegel, millest

saab irduda vaid teatud asjaolude ilmnemisel.

Kolleegium nõustub maakohtuga, et erandlikud süüteo asjaolud puuduvad. Ühtlasi on

süüdistatavat iseloomustavad andmed ja tema elukäik sellised, mis ei võimalda uuesti

karistusest tingimisi vabastamist koos käitumiskontrolliga, allutades süüdlase elektroonilisele

valvele. Märkimisväärne on seegi, et ka varasemalt eelvangistuses oldud aeg 4 kuud ei ole

olnud eripreventiivses mõttes piisav.

13. Kokkuvõtvalt tuleb reaalset vangistust pidada põhjendatuks. Ainuüksi see, et süüdistataval

on olemas kaks alaealist last ja soov töötada ning hüvitada kannatanutele tekitatud kahju, ei

anna alust kohaldada liitkaristusest tingimisi vabastamist koos käitumiskontrolliga, allutades

süüdlase elektroonilisele valvele. Kaitsja arusaam, et nimetatud asjaolud tingivad taaskord

karistusest vabastamise, on ekslik.

14. Eeltoodud põhistusel leiab kriminaalkolleegium üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselgelt

põhjendamatu ning tuleb juhindudes KrMS § 326 lg 3 jätta läbi vaatamata.

(allkirjastatud digitaalselt)