2-25-6064/10 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Soots, Iris Kangur-Gontšarov, Geidi Sile

Määruse tegemise aeg ja koht

17. märts 2026, Tallinn

Kohtuasja number

2-25-6064

Kohtuasi

K.I avaldus ühise hooldusõiguse osaliseks

lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse P.E viibimiskohta,

haridust ja tervist puudutavate küsimuste osas

avaldajale üleandmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 22. aprilli 2025 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

K.I määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja K.I (isikukood XXX), lepinguline esindaja

advokaat Simo Soolo

Eestkosteasutus Tallinna Linnavalitsus

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 22. aprilli 2025 määrus osas, milles maakohus jättis

K.I avalduse menetlusse võtmata ning jaotas menetluskulud (maakohtu määruse

resolutsiooni punktid 1 ja 3) ja saata tsiviilasi samale maakohtule avalduse

menetlusse võtmise otsustamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Jätta määruskaebuse tagamise taotlus rahuldamata.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale ei saa määruskaebust esitada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. K.I (avaldaja, isa) esitas 21.04.2025 Harju Maakohtule avalduse tema ja R.P (ema) ühise

hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse lapse P.E (laps) viibimiskohta,

haridust ja tervist puudutavates küsimustes avaldajale üleandmiseks. Isa esitas koos

avaldusega taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks.

1.1. Avalduse kohaselt kolis ema koos lapsega aasta tagasi Tartusse elama, omamata selleks

lapse isa nõusolekut. Pärast seda on laps isaga saanud kohtuda üksikutel kordadel. Ema

vastutöö tulemusena on laps sisuliselt isast kui teisest lapsevanemast ära lõigatud ca 2 esimese

eluaasta vältel ning ohustatud on lapse ja isa vahelise suhte kujunemine lapse jaoks tähtsatel

arenguaastatel. Ema ei arvesta lapse huvidega ega isa kui teise vanemaga laste huvide üle

otsustamisel. Ema ole võimeline tegema isaga koostööd ja täitma ka kehtivaid

kohtulahendeid, mistõttu on põhjendatud lapse viibimiskoha, haridusküsimuste ja tervise

küsimuste osas ühise hooldusõiguse lõpetamine.

Maakohtu määrus ja põhjendused

2. Harju Maakohus jättis 22.04.2025 määrusega avalduse menetlusse võtmata, esialgse

õiguskaitse taotluse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda.

3. Maakohus tugines tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p-le 5 (koosmõjus

TsMS § 477 lg-ga 1), mille kohaselt ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui kohtu

menetluses on samade poolte vahel asi sama eseme kohta samal alusel. Maakohus märkis, et

kohtute infosüsteemist nähtuvalt on menetluses tsiviilasi nr 2-23-6864, milles menetletakse

lapse isa avaldust lapsega suhtlemise korra määramiseks ja ema avaldust vanemate ühise

hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks. Kõnealuses tsiviilasjas on ema taotlenud vanemate

ühise hooldusõiguse osalist lõpetamist ja ainuhooldusõiguse üleandmist emale lapse igakordse

viibimiskoha, hariduse ja terviseküsimustes. Kohus on teinud 27.12.2024 asjas lõpplahendi,

milles määras kindlaks suhtluskorra lapse ja vanemate vahel ning jättis rahuldamata ema

avalduse ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks. Maakohtu määrus ei ole jõustunud,

kuna mõlemad vanemad on selle määruskaebuse esitamisega vaidlustanud. Tsiviilasjas nr 2-

23-6864 pooleliolev vaidlus suhtluskorra määramise ja vanemate ühise hooldusõiguse

kuuluvuse üle on praeguseks kestnud ligi kaks aastat ning kohus on lapse isale selgitanud

temapoolse ühise hooldusõiguse lõpetamise avalduse esitamise õigust. Kohus on detsembris

2024 teinud lahendi, milles määratud suhtlemise kord kehtib kuni lapse kooliminekuni. Ema

avalduse ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks jättis kohus rahuldamata, leides, et lapse

huvides on, et lapsel on kaks hooldusõiguslikku vanemat. Kuivõrd tsiviilasja nr 2-23-6864

menetlus ei ole veel lõppenud ja avaldaja on lahendi määruskaebusega vaidlustanud, saab

avaldaja oma rikutud õigusi kaitsta pooleliolevas menetluses. Kohtute infosüsteemist

nähtuvalt on avaldaja sisuliselt samad nõuded esitanud juba ka määruskaebuses. Lisaks leidis

kohus, et isa iseseisev avaldus vanemate ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks on

esitatud hilinemisega, st faasis, kus avaldust pole menetlusökonoomikast tulenevalt

otstarbekas liita poolelioleva tsiviilasja juurde avalduste ühiseks läbivaatamiseks. Ühise lapse

suhtes teostatava hooldusõiguse küsimuste eraldi menetlustes lahendamine ei ole aga

põhjendatud ega kohtu hinnangul ka võimalik, kuna avalduste eraldi menetlustes lahendamise

tulemused võivad olla vastuolulised ja seega ka mittetäidetavad.

4. Esialgse õiguskaitse taotluse jättis maakohus rahuldamata.

Määruskaebus

5. Isa esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub määruse tühistada ja

alustada menetlust 21.04.2025 esitatud avalduse alusel. Isa esitas taotluse määruskaebuse

tagamiseks, milles palus peatada menetluse ajaks ema hooldusõiguse lapse viibimiskoha

määramisel ja anda selles osas lapse isale ainuhooldusõigus. Ühtlasi palus isa anda talle

ühekordse otsustusõiguse lapse elukoha määramiseks Tallinna linna piires ja selle

rahvastikuregistris registreerimiseks, samuti otsusõiguse lasteaia määramiseks Tallinna linna

piires. Ühtlasi palus isa kohustada ema lapse üleandmiseks. Lisaks palus isa määrata määruse

täitmiseks vajalikud sunnivahendid. Juhul kui kohus jätab tagamise taotluse rahuldamata,

rahuldada 21.04.2025 esitatud esialgse õiguskaitse taotlus.

5.1. Määruskaebuse kohaselt keeldus kohus põhjendamatult isa avalduse menetlusse

võtmisest, kuna tsiviilasjas nr 2-23-6864 ei menetlenud kohus isa avaldust ühise

hooldusõiguse lõpetamiseks. Viidatud tsiviilasjas alustati menetlust isa avalduse alusel

selleks, et määrata kindlaks lapse ja vanemate vaheline suhtluskord. Isa lähtus sellest, et ema

hakkab täitma Harju Maakohtu 27.12.2024 määrust tsiviilasjas nr 2-23-6864, mis oli

lõpplahend ning selle hetkeni isa ei pidanud vajalikuks ega kohaseks esitada avaldust ühise

hooldusõiguse lõpetamiseks. Maakohus leidis põhjendamatult, et isa avaldus on esitatud

hilinemisega ja isa saab kaitsta oma õigusi teises tsiviilasja menetluses. Tulenevalt tsiviilasjas

nr 2-23-6864 tehtud ebakvaliteetsetest määrustest ning menetluse staadiumist endast, ei ole

võimalik väita, et isal oleks ainuvõimalik oma õigusi kaitsta selles menetluses. Isa märkis, et

soovimata võtta menetlusriski, esitas ta samasisulise avalduse ka tsiviilasjas nr 2-23-6864.

Menetluse edasine käik

6. Maakohus küsis määruskaebuse osas seisukohta Tallinna Linnavalitsuselt, kes ei toetanud

määruse tühistamist. Eestkosteasutus märkis, et tsiviilasjas nr 2-23-6864 esitatud

määruskaebusest nähtuvalt on isa soovinud määruskaebuse tagamist samade taotlustega nagu

käesolevas menetluses esialgse õiguskaitse taotluses. Eestkosteasutus tegi ettepaneku

reguleerida esialgse õiguskaitse korras isa ja lapse vahelist suhtlust eestkosteasutuse poolt

välja pakutud viisil.

7. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kohus ei pidanud põhjendatuks rakendada esialgset

õiguskaitset omal algatusel ega määrata isa ja lapse vahel ajutist suhtluskorda.

8. Lapse isa avaldas 11.03.2026 ringkonnakohtule, et ta jääb määruskaebuse juurde.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada osas,

milles maakohus jättis avalduse menetlusse võtmata ja jaotas menetluskulud ning asi tuleb

saata tagasi samale maakohtule avalduse menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebus

tuleb rahuldada.

10. Maakohus jättis isa avalduse menetlusse võtmata, tuginedes TsMS § 477 lg-le 1 ja § 371

lg 1 p-le 5. TsMS § 371 lg 1 p 5 kohaselt ei võta kohus avaldust menetlusse, kui kohtu

menetluses on samade poolte vahel asi sama eseme kohta samal alusel. Maakohus viitas

sealjuures sellele, et tsiviilasjas nr 2-23-6864 menetletakse lapse isa avaldust lapsega

suhtlemise korra kindlaks määramiseks ja ema avaldust vanemate ühise hooldusõiguse

osaliseks lõpetamiseks ja lapse igakordse viibimiskoha, hariduse ja tervise küsimustes

ainuhooldusõiguse emale üleandmiseks ning maakohus on teinud selles asjas 27.12.2024

menetlust lõpetava lahendi, mille peale on mõlemad vanemad esitanud määruskaebuse, mille

menetlemine on pooleli.

11. Ringkonnakohus märgib, et kohtute infosüsteemist nähtuvalt oli tsiviilasja nr 2-23-6864

menetluses ema avaldus ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks lapse viibimiskoha,

hariduse ja tervise küsimustes ja isa avaldus suhtlemise korra määramiseks. Tsiviilasja nr 2-

23-6864 menetlus on jõustunud lahendiga lõppenud 26.01.2026. Nimetatud asjas määrati

kindlaks lapse ja isa suhtluskord ning ema avaldus ühise hooldusõiguse osaliseks

lõpetamiseks jäeti rahuldamata. Sealjuures nähtub tsiviilasja nr 2-23-6864 materjalidest, et isa

oli 07.05.2025 esitanud avalduse hooldusõiguse lõpetamiseks viibimiskohta, haridust ja

tervist puudutavates küsimustes ja talle selles osas ainuhoolduse üleandmiseks, kuid

maakohus tagastas avalduse 26.07.2025 selgitusega, et maakohus on menetluse asjas

lõpetanud ning selline nõue tuleb esitada pädevale maakohtule uue tsiviilasjana.

12. Kolleegium leiab, et maakohus on ebaõigesti TsMS § 371 lg 1 p-le 5 tuginedes isa

avalduse menetlusse võtmisest keeldunud. PKS § 137 lg 1 sätestab, et kui ühist hooldusõigust

omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi

ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse

hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. Tsiviilasjas 2-23-6864 esitas avalduse

hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja lõpetatud osas ainuhooldusõiguse endale saamiseks

lapse ema. Käesolevas asjas on esitanud avalduse hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja

lõpetatud osas ainuhoolduse endale saamiseks lapse isa. Samuti on avaldustes hooldusõiguse

osalise lõpetamise vajadust põhjendatud erinevate asjaoludega. Seega ei kattu tsiviilasjas 2-

23-6864 ema avalduse ese ja alus käesolevas asjas esitatud isa avalduse eseme ja alusega,

mistõttu ei olnud maakohtul alust TsMS § 371 lg 1 p 5 järgi avalduse menetlusse võtmisest

keelduda. Eeltoodud põhjustel tuleb maakohtu määrus tühistada ning saata tsiviilasi isa

avalduse menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule.

13. Lapse isa on esitanud taotluse määruskaebuse tagamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul

tuleb taotlus jätta rahuldamata. TsMS § 665 lg 2 sätestab, et kohus, kelle määrus

vaidlustatakse, ja määruskaebust läbivaatav ringkonnakohus võivad enne määruskaebuse

lahendamist määruskaebust tagada, muu hulgas peatada vaidlustatud määruse täitmise või

kohaldada muid esialgse õiguskaitse vahendeid. Õiguskirjanduses on selgitatud, et

määruskaebuse tagamiseks ei saa kohus minna kaugemale sellest, mida määruskaebuse esitaja

lõppkokkuvõttes kaebusega võiks saavutada (vt V. Kõve jt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik

III. Kommenteeritud väljaanne, lk 1191). Antud juhul jättis maakohus avalduse menetlusse

võtmata ning määruskaebusega saavutab lapse isa selle, et asi saadetakse maakohtule

avalduse menetlusse võtmise otsustamiseks. Ainuüksi sellest tulenevalt puuduvad käesoleval

juhul alused määruskaebuse tagamise korras avaldaja taotletud abinõude rakendamiseks.

21.04.2025 esitatud esialgse õiguskaitse taotluse on maakohus lahendanud vaidlustatud

määrusega, millega on jätnud taotluse rahuldamata (maakohtu määruse resolutsiooni punkt 2).

14. Isa on 11.03.2026 seisukohas esitanud ringkonnakohtule taotluse Tartu linnalt tõendite

kogumiseks. Vastava taotluse lahendamine jääb maakohtu otsustada. Samuti jääb maakohtu

otsustada määruskaebemenetluses isa poolt esitatud tõendite vastuvõtmine.

15. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada

vastavalt asja edasise menetluse tulemustele.

(allkirjastatud digitaalselt)