3-26-37/26 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tanel Saar

Määruse tegemise aeg ja koht

16. märts 2026, Tartu

Haldusasja number

3-26-37

Haldusasi

X.X.-i kaebus seoses ravimite võtmisega kambris

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.-i määruskaebus Tartu Halduskohtu 20.

veebruari 2026. a määruse peale

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X.X.

RESOLUTSIOON

1. Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 20. veebruari 2026. a

määrus muutmata.

2. Rahuldada kaebaja taotlus ja tagastada kaebajale määruskaebuse lisa.

3. Määruse avalikustamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määrus on lõplik.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vanglas kinnipeetav kaebaja esitas Tartu Halduskohtule esialgse õiguskaitse

taotluse ja kaebuse, et kohus kohustaks Tartu Vanglat väljastama kaebajale ravimeid

kambris. Arst kinnitas 22. detsembril 2025, et kaebaja peab ravimeid saama kambris, kuid

nüüd nõutakse, et kaebaja väljuks ravimite võtmiseks kambrist. Kaebajal on

terviseprobleemide tõttu raske väljuda kambrist, ning liikuda koridori küünarkepi ja

veetopsiga. Mõnel korral on jäänud ravimid võtmata. Kaebaja on esitanud vanglale vaide.

2. Tartu Halduskohus kohaldas 21. jaanuari 2026. a määrusega esialgse õiguskaitset ja

kohustas Tartu Vanglat võimaldama kaebajal võtta ravimeid kambris.

Halduskohus leidis, et kaebaja kohta on arstid andnud teineteisele vasturääkivad näidustused

– psühhiaater näidustas 22. detsembril 2025 kaebajale ravimite võtmise kambris ja perearst

leidis 1. jaanuaril 2026, et kaebaja ei vaja liikumisraskuste alusel erisusi ravimite võtmisel.

Tegemist on erinevate erialade arstide erinevate arvamustega ning perearst ei ole psühhiaatri

näidustust tühistanud. Arsti näidustus ei ole haldusakt, mida raviasutus saab põhjenduste

puudumise tõttu kehtetuks tunnistada.

3. Tartu Halduskohus tühistas 20. veebruari 2026. a määrusega 21. jaanuari 2026. a

määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse ja jättis kaebaja 19. veebruari 2026 esitatud riigi

õigusabi taotluse läbi vaatamata.

Halduskohus leidis, et vajadus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks on ära langenud.

Praeguseks on psühhiaater oma näidustust muutnud ja arstide seisukohad ühtivad. Viljandi

Haigla kinnitusel arutati kaebaja vajadusi koosolekul ning kaebaja raviarstid ei pidanud

vajalikuks näidustada kaebajale ravimite võtmist kambris. Asjasse ei puutu see, kas kaebajal

on varem olnud arstide näidustus võtta ravimeid kambris. Tähtsust omab arstide praegune

seisukoht.

Kaebaja väitis, et õhtuseid ravimeid ei jagata tema kambri läheduses, vaid kaugemal. Ka

vangla selgitas varasemas menetluses, et hommikused ja lõunased ravimid jagatakse

eluosakonna koridoris valvekaamera all ning õhtused kella 19.30 ajal valveruumi ees.

Halduskohus lähtus Tartu Vangla hilisemast selgitusest, et kaebaja on alates 14. jaanuarist

2026 ümber paigutatud eesmärgil vähendada vahemaad liikumisel ravimite võtmiseks ette

nähtud kohta ning, et uues asukohas piisab ravimite võtmiseks sellest, kui kaebaja väljub oma

kambrist. Viljandi Haigla avalduse põhjal on ka haigla oma seisukoha kujundamisel lähtunud

sellest teadmisest. Halduskohus palus vanglal arusaamatuste vältimiseks dokumenteerida

vangla infosüsteemis, et kaebaja võtab kõigil päevaaegadel jagatavaid ravimeid, s.h õhtuseid

ravimeid eluosakonna koridoris oma kambri läheduses.

Halduskohus jättis kaebaja riigi õigusabi taotluse läbi vaatamata (HKMS § 55 lg 3), kuna

kohus lahendas 21. jaanuari 2026. a määrusega kaebaja riigi õigusabi taotluse ning 19.

veebruari 2026. a taotlus on esitatud samadel asjaoludel ning tegemist on korduva taotlusega.

4. Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, mida hiljem täiendas ja milles

taotleb halduskohtu määruse tühistamist ja uue määruse tegemist, millega kohaldada esialgset

õiguskaitset ning määrata advokaat, kuna raske on ennast kaitsta ja olukord on ohtlik.

Kaebaja vajab ravimite jagamist kambris ning esialgse õiguskaitse kohaldamine ei tekita

mingeid negatiivseid tagajärgi. Valvurid sisenevad loenduste ajal nagunii kambrisse. Kaebaja

on kambrist väljudes kukkunud ja jäänud ravimitest ilma, mis ohustab kaebaja tervist. Kohus

peab nõudma vanglalt videosalvestise 28. augusti 2025. a kohta kui kaebajal kukkusid

ravimid koridoris maha ja talle ei antud uusi ravimeid. Meditsiinikaardis on mitmeid kandeid

selle kohta, et kaebajal ei seisnud värina tõttu ravimid käes ning valvur pidi ise talle ravimeid

manustama ja vett suhu valama. Kaebaja tervis ei ole aastate jooksul paranenud. Kaebaja ei

ole liikunud ringi hoides käes kruusi, kaussi või veekeedukannu. Kaebaja kambrit koristavad

teised kinnipeetavad. Kaebaja leiab, et konsiiliumit ei toimunud, vaid meditsiiniosakonna

juhataja P. Kool keelas kambris ravimeid anda. Nüüd peab kaebaja keelduma ravimite

võtmisest, kuna riskib jälle oma tervise ja eluga.

Kaebaja selgitab, et vangla koridoris olevad kaamerad ei näita kaebaja nägu ega suud nii nagu

näitavad ametnike rinnakaamerad. Kuna rinnakaamerad on olemas, siis tuleks just kambris

jagada ravimeid. Vangla kinnitas kohtule, et valvur kontrollib, kas kinnipeetav on ravimi

manustanud või mitte. Kambrites on ravimite jagamine palju kergem ja lihtsam. Õhtuks on

kaebajal selg väsinud, valutab ja silmad ei näe enam hästi ning seetõttu raskem liikuda

koridori. Seetõttu kukuvad maha ravimid, vesi ja kaebaja ise ka.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Halduskohus leidis põhjendatult, et esialgse

õiguskaitse vajadus on ära langenud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse

põhjendustega selle kohta, miks praegusel hetkel ei ole põhjendatud esialgse õiguskaitse

jätkuv kohaldamine ning kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu tuleb tühistada.

Ringkonnakohus järgib halduskohtu määruse põhjendusi ning jätab põhjendused kordamata

vastavalt HKMS § 201 lg-le 4 koostoimes § 203 lg-ga 2.

6. Halduskohus kohaldas esialgset õiguskaitset, kuna arstide näidustused kaebajale määratud

ravimite võtmise asukoha osas, olid vastukäivad. Kuna käesolevaks hetkeks on kaebajat

ravivad arstid omavahelise arutelu tulemusel jõudnud ühisele seisukohale, et puudub vajadus

näidustada kaebajale ravimite võtmist kambris, ei esine ka ringkonnakohtu hinnangul esialgse

õiguskaitse kohaldamiseks vajadust. Kuigi kaebaja väidab, et talle on vajalik jagada ravimeid

kambris sees, ta on pidevalt kukkunud ja jäänud seetõttu ka ravimitest ilma, ei ole see väide

kohtu hinnangul eluliselt usutav. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebajal on terviseprobleemid,

mis raskendavad kõndimist. On mõistetav, et kasutades kõndimisel abistavat küünarkeppi

võib kaebaja liikuda aeglasemalt ja vajada tuge vastu seina toetudes, kuid kaebaja liikumine ei

saa olla niivõrd takistatud, et tal poleks võimalik liikuda koridori ja viibida seal lühiajaliselt.

Erinevad meditsiiniliste teadmistega spetsialistid on seda käesoleva asja raames kinnitanud ja

kohtul puudub alus esitatud hinnangus kahelda. Seda enam, et kui kaebaja tõepoolest pidevalt

kukub nagu ta ise väidab ja jääb seetõttu ka ravimitest ilma, siis ei ole usutav, et mitmed teda

ravivad arstid leiaksid ühise seisukohana, et kaebaja ei vaja ravimite väljastamist kambris.

Arvestades määruskaebuses toodud selgitust, et kaebaja peab iseseisvalt liikuma ka tualetti,

duširuumi ja telefoni juurde, saab järeldada, et kaebajal ei ole olulisi takistusi liikumiseks

kambri ukse lähedusse ka selleks, et manustada talle määratud ravimeid.

Ringkonnakohtu arusaamisel saab kaebaja esialgse õiguskaitse vajadus seostuda eelkõige

manustada kaebajale raviskeemis ettenähtud ravimid. Asja materjalidest ei ilmne, et kaebajal

tegelikkuses oleks jäänud ravimid saamata põhjusel, et pärast esialgse õiguskaitse abinõu

tühistamist tuleb tal ravimite saamiseks kambrist väljuda.

7. Ringkonnakohus osutab veel sellele, et kaebaja ei ole määruskaebuses vastu vaielnud

halduskohtu viitele, et õhtused ravimid jagatakse samuti kaebaja kambri läheduses nagu ka

hommikused ja lõunased ravimid. See tähendab, et kaebaja ei pea õhtuste ravimite saamiseks

kõndima pikemat maad mööda koridori nagu varasemalt, vaid ravimeid jagatakse igakordselt

ühes ja samas kohas. Kohtul ei ole alust kahelda vangla edastatud teabes, et kaebaja paigutati

ümber teise kambrisse, kust tal on lühem tee liikuda ravimite jagamise kohta. Sellega on

vangla arvestanud kaebaja raskendatud liikumisvõimega ja leevendanud tingimusi ravimite

manustamiseks.

8. Kaebaja on suure halduskohtumenetluses osalemise kogemusega ja igati võimeline

kaitsma iseseisvalt oma õigusi. Ka praeguses asjas esitas kaebaja ise tähtaegse määruskaebuse

ja selle täienduse, milles väljendab arusaadavalt oma seisukohti. Ringkonnakohtule ei nähtu

asjaolusid, mille alusel tekiks kahtlus, et kaebaja ei ole võimeline edaspidises

kohtumenetluses ise oma õigusi kaitsma. Korduvalt esitatud riigi õigusabi saamiseks esitatud

taotlustes ei ole uusi asjaolusid, mis tingiksid eelneva kohtu otsustuse muutmise. Seega jättis

halduskohus õigesti ja põhjendatult kaebaja korduva riigi õigusabi saamiseks esitatud taotluse

läbi vaatamata.

9. Kaebaja taotleb määruskaebuses, et kohus tagastaks määruskaebusele lisatud tõendi.

Kuna ringkonnakohus ei pea vajalikuks praeguses menetlusetapis tõendeid koguda, siis kohus

rahuldab kaebaja taotluse ja tagastab talle määruskaebuse lisa (ühele leheküljele paigutatud

fotod vangla koridorist ja kaebajast).

10. Määruse avalikustamisel tuleb asendada kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)