2-26-3491/27 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

(Eesistuja) kohtunik Krista Kirspuu, (liikmed) kohtunik

Indrek Soots ja kohtunik Iris Kangur-Gontšarov

Määruse tegemise aeg ja koht

16.03.2026, Tallinn

Kohtuasja number

2-26-3491

Kohtuasi

Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus isiku

paigutamiseks

psühhiaatriakliinikusse

tahtest

olenematule ravile

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 18.02.2026 ja 20.02.2026 määrused

Kaebuse esitaja ja liik

I.N määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

(vastustaja):

Sihtasutus

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla (registrikood 90006399)

Puudutatud isik (määruskaebuse esitaja): I.N (isikukood

XXX, viibimiskoht Põhja-Eesti Regionaalhaigla

Psühhiaatriakliinik), riigi õigusabi korras määratud

esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar

Tallinna linn Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kaudu

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 18.02.2026 ja 20.02.2026 määrused jätta muutmata.

2. I.N määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta riigi kanda.

4. Määrus toimetada kätte menetlusosalistele (sh määruskaebuse esitajale isiklikult).

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruse peale võib esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, tema

abikaasa või temaga koos elav muu perekonnaliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud

2-26-3491

usaldusisik, rehabilitatsioonimeeskonna liikmed ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise

asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse

sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse

paigutamise ebaseaduslikkust.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) Psühhiaatriakliiniku

valvearst esitas Harju Maakohtule 18.02.2026 taotluse I.N (puudutatud isik)

suhtes esialgse õiguskaitse rakendamiseks ning tema suhtes tahtest olenematu vältimatu

psühhiaatrilise ravi jätkamiseks loa saamiseks üle 48 tunni sh temale psühhoosivastase,

meeleolu stabiliseeriva ja rahustava toimega ravimite manustamiseks ja vajadusel

elekterkrampravi teostamiseks ja esialgse õiguskaitse pikendamiseks neljakümne päevani

lubades kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi kuni nelikümmend

päeva arvestades tahtest olenematu ravi otsusest.

2. Avalduse kohaselt viibib puudutatud isik SA PERH Psühhiaatriakliinikus alates

17.02.2026, mil kell 13.57 rakendati tema suhtes tahtest olenematut ravi vastavalt PsAS §-s

11 sätestatule psühhiaatri otsuse alusel 48 tunniks. Oma psüühikahäire tõttu on puudutatud

isik ohtlik ümbritsevatele ja iseendale ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu.

Patsient ei ole võimeline ravivajadust ise hindama. Arvestades puudutatud isiku tervislikku

seisundit, ei ole tema psüühilise seisundi paranemist alust prognoosida 4 ööpäeva vältel.

Maakohtu 18.02.2026 määrus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rakendas 18.02.2026 määrusega esialgset õiguskaitset ja lubas kohaldada

puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi neli ööpäeva tema

psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, s.o alates 17.02.2026 kell 13.57 kuni 21.02.2026 kell

13.57. Kohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks, eeskätt

psühhoosivastase, rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ravi manustamiseks haigla tingimustes

ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui puudutatud isik

vabatahtlikult ravimeid ei manusta või ravimeetoditega ei nõustu.

4. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tugines kohus psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS)

§ 11 lg-tele 1 ja 4 ning TsMS § 534 lg-le 1, lg 3 esimesele lausele ja lg 5 esimesele lausele.

5. Isik võetakse tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise

abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata

(edaspidi tahtest olenematu ravi), ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on

raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2)

haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või

julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane (PsAS § 11 lg 1). Esialgset

õiguskaitset võib rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest

(TsMS § 534 lg 5 lause 1). Kohus võib avaldaja taotlusel esialgse õiguskaitse rakendamise

2-26-3491

korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui: 1) kinnisesse asutusse paigutamise tingimused

on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja 2)

on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta (TsMS § 534 lg 1).

6. Kohtule on esitatud arsti arvamus puudutatud isiku tervise kohta. Kohtu hinnangul on

ravidokumendid piisavad, et otsustada esialgse õiguskaitse kohaldamise vajalikkuse üle. Sel

juhul võib kohus lahendada esialgse õiguskaitse taotluse ka puudutatud isikut ära kuulamata.

7. Psühhiaatrite arvamusest nähtuvalt esineb I.N-il käesolevalt raske kombineeritud

psüühikahäire (orgaaniline isiksushäire F07.0; kerge vaimne alaareng olulise käitumishäirega

F70.1; paranoidne skisofreenia F20.0). Tal puudub haiguskriitika ning valmidus

ravikoostööks (ravimeid ei ole võtnud, ambulatoorsele vastuvõtule õigeaegselt ei ilmunud).

Tema käitumine on ägedast psühhoosielamusest juhituna ettearvamatu ja sihipäratu ja

isiksushäirest tuleneva rigiidsuse, impulsiivsuse ja ebaadekvaatse käitumise tõttu ei ole ta

suuteline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist ning ohustab ümbritsevate

turvalisust. Patsiendi seisundit hinnates ja varasemast ravikogemusest lähtudes pole

tõenäoline tema seisundi paranemine ja iseseisev ohutu toimetulek kodustes tingimustes 4-

päevase haiglaravi järgselt, mistõttu taotletakse kohtult luba I.N-ile tahtest olenematu

vältimatu psühhiaatrilise ravi jätkamiseks nii esmase õiguskaitse korras 4-päevaks kui temale

psühhoosivastase, meeleolu stabiliseeriva, rahustava toimega ravi manustamiseks

haiglatingimustes kuni 40 päeva vältel alates tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi

otsusest.

8. I.N viibib käesolevalt SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla (edaspidi PERH)

psühhiaatriakliinikus haiglaravil 19. korda elus. Varasemast on teada, et patsient sündis

asotsiaalses peres, sai väikelapsena raske peatrauma. Isa suri ja vanemlikud õigused võeti

emalt ära, mistõttu kasvas patsient lastekodus. Koolist suunati õppima lihtsustatud

õppekavaga kooli pigem närvilisuse ja tasakaalutu käitumise (igasugusele ebaedule reageeris

nuttes ja karjudes) tõttu. Psühhiaatriakliinikusse suunati esmakordselt 13.a vanusena

õpiraskuste ja närvilisuse tõttu, diagnoositi kerge vaimne alaareng (F70.0), 6. klassist jätkas

õpinguid Vaeküla Eriinternaatkoolis. Samal aastal viibis käitumishäirete tõttu ka teistkordselt

haiglaravil, diagnoositi kerge vaimne alaareng käitumishäirega (F70.1). 1998. a asus elama

Tallinna Lastekodu Nõmme keskuses, kus kohanes hästi. Patsient oli kohusetundlik, kuid

ebaõnnestumistele reageeris endiselt tormiliselt karjudes, asju lõhkudes või kedagi rünnates.

Patsient lõpetas põhikooli ja asus tööle puhastusteenindajana, elas sotsiaalmajas koos

toakaaslasega (eelnevalt olid koos lastekodus). Juba kooliajast osales aktiivselt vabakoguduse

"Valguse tee" tegevuses ja jutlustas aktiivselt religioossetel teemadel. 2002. a ründas

toakaaslast tekitades talle hulgaliselt eluohtlikke noahaavu. Patsiendi religioosseid avaldusi

(suhtlemine Jumala ja kuradiga; religioossed mõtted pimedusest valgusesse minekust jms)

hinnati psühhoosina, diagnoositi paranoidne skisofreenia, patsient hinnati süüdimatuks ja

suunati sundravile, kus viibis Tallinna Linnakohtu määruse alusel alates 02.07.2002-

11.01.2006. a. 25.01.2006 suunati patsient Valkla Kodusse toetatud elamise teenusele, määrati

psühhoosivastane toetusravi. Patsient töötas köögis abitöölisena. Kõrvaltoimete ja ravi

katkestamise tõttu vajas korduvalt haiglaravi, kuna ravita muutus ärritunuks,

pretensioonikaks, tekkisid konfliktid kaaselanike ja Valkla Kodu personaliga. Valkla Kodust

suunati patsient Pelguranna Tugikodusse toetatud elamise teenusele, kus ta elas kuni 2016. a.

Seksuaalsest suhtest saanud 2013.a HIV nakkuse, viirusevastasest ravist on keeldunud,

põhjendab seda religioossete kaalutlustega. 2016.a-st on elanud sotsiaalmajas Akadeemia teel.

2019.a-st patsiendi seisund süvenevalt halvenenud ravikoostöö puudumise tõttu. Aastatel

2021–2026 on haiglaravil viibinud rahutu ja agressiivse käitumise tõttu kokku 13 korral,

psüühilise seisundi halvenemised on seotud ravi katkestamisega. Viimati viibis haiglaravil

2-26-3491

15.07.–08.08.2025. Valvetuppa toodi ta kiirabi poolt peale seda, kui patsient oli sisenenud

politseijaoskonna keelatud territooriumile ja nõudnud seal tagasi oma kolme vildikat, mis

tema sõnul võeti ära temalt viimasel haiglaravil. Valvetoas avaldas ta paranoilise sisuga

luulmõtteid, käitumine oli ebaadekvaatne ja valvearst hospitaliseeris ta tahtest olenemata ravi

otsuse alusel. Antipsühhootilise ja meeleolu stabiliseeriva ravi foonil agiteeritus vähenes,

üldpsühhiaatriaosakonnas käitus patsient rahulikult ning allus korrale. Ta lubati kodusele

ravile ning pandi aeg ambulatoorselt vaimse tervise õe vastuvõtule 17.09.2025. Sinna

vastuvõtule patsient ei pöördunud ja retseptikeskuse alusel pole ta endale kirjutatud ravimeid

ka välja ostnud. 07.01.2026 pöördus patsient vaimse tervise õe vastuvõtule polikliinikus -

sissekande põhjal patsient ravimeid ei ole tarvitanud, keeldub rääkimast oma vaimse tervise

probleemidest, keeldub vereanalüüside andmisest ning soovis aega psühhiaatrile. Peale

psühhiaatrile aja saamist jooksis patsient vastuvõtult ära.

9. Käesolevalt toodi patsient valvetuppa 17.02.2026 politsei ja kiirabiga. Kiirabi kutsus

juhuslik möödakäija, kuna patsient oli tänaval karjunud, jooksnud sihipäratult autode vahel

ning visanud teatajat jääkamakaga. Patsient oli nii kiirabi, politsei kui ka valvearstiga

verbaalselt agressiivne, süüdistav ja negativistlik. Käitumine oli ettearvamatu ja impulsiivne -

patsient lõi rusikaga vastu lauda, lubas valvearsti karistada ja valvetoas oleva vaheklaasi

purustada ning valvearsti sellega visata. Väljendas paranoilisi luulmõtteid kahjustamisest ja

jälitamisest - patsient on veendunud, et arstid valetavad tema kohta ja tahavad tema tervist

kahjustada. Valvearst hospitaliseeris patsiendi raskest psüühikahäirest (äge psühhoos)

tuleneva nii teda ennast kui ka ümbritsevaid ohustava, ebaadekvaatse ja ettearvamatu

käitumise ning muu ravi ebapiisavuse tõttu tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi

korras 17.02.2026 kell 13.57. Käesolevaks ajaks pole patsiendi psüühiline seisund oluliselt

paranenud. Ta jutt on laialivalguv ja seosetu, käitumine impulsiivne ja ettearvamatu ning

haigusseisundist juhitud. Ta väljendab jätkuvalt paranoilise sisuga luulmõtteid jälitamisest ja

kahjustamisest, on veendunud, et tema haiglas viibimine on arstide ja tänaval olnud venelase

vandenõu. Patsiendil puuduvad haiguskriitika ja ravisoostumus (ta ei pea ravimite võtmist

vajalikuks).

10. Kohus leidis, et puudutatud isikul esineva raske psüühikahäire tõttu on tema käitumine

ebaadekvaatne. Raske psüühikahäire ägenemine piirab tema võimet oma käitumisest aru

saada ning seda juhtida. Puudutatud isiku seisundi hinnangust lähtuvalt ei ole tõenäoline tema

iseseisev toimetulek ravi jätkamiseks kodustes tingimustes. Puudutatud isik on ravita jäämisel

ohtlik nii ümbritsevatele kui ka enesele. Ebaadekvaatse käitumisega (tasakaalutu,

ettearvamatu ja agressiivse käitumisega ümbritsevate suhtes) seab ta ohtu eelkõige

ümbritsevate tervise, heaolu ja turvalisuse. Ebaadekvaatselt käitudes võib ta esile kutsuda ka

enda vastast vägivalda, millega seab ohtu ka enese tervise ja heaolu ning ka turvalisuse.

Puudutatud isik endal probleemi tervisega ei adu. Puudutatud isik ei ole käesolevalt võimeline

hindama oma tervislikku seisundit, mõistma ravivajadust ega asjaolusid hinnates andma

teadvat nõusolekut enese raviks. Arvestades isiku psüühikahäiret ning asjaolu, et puudutatud

isikul puudub haiguskriitika ja ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, tuleb kohtu

hinnangul kohaldada esmast õiguskaitsevahendit.

11. Kohus kohaldas puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset neli päeva alates

puudutatud isiku suhtes psühhiaatri otsuse alusel tahtevastase ravi kohaldamisest. Taotlusest

nähtuvalt vajab puudutatud isik ravi. Kohus andis esialgse õiguskaitse korras loa puudutatud

isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks, sh psühhoosivastase, rahustava ja meeleolu

stabiliseeriva ravi manustamiseks haigla tingimustes ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks

arsti poolt valitud viisil, juhul kui puudutatud isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta või

ravimeetoditega ei nõustu.

2-26-3491

Menetluse edasine käik

12. Harju Maakohus kuulas puudutatud isiku ära SA PERH psühhiaatriakliinikus 18.02.2026.

Puudutatud isikule määratud esindaja toetas esialgse õiguskaitse kohaldamist. Puudutatud

isiku raviarst andis Harju Maakohtule 20.02.2026 teada, et patsiendi seisund ei ole muutunud,

tal puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire

tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele.

Maakohtu 20.02.2026 määrus ja põhjendused

13. Harju Maakohus pikendas 20.02.2026 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse

õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema

psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest, so alates 17.02.2026 kell 13.57 kuni

29.03.2026 kell 13.57. Esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu

psühhiaatriline ravi lõpeb 29.03.2026 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud

otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste

äralangemisega. Kohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks,

eeskätt psühhoosivastase, rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ravi manustamiseks haigla

tingimustes ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui

puudutatud isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta või ravimeetoditega ei nõustu.

14. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tugines kohus psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS)

§ 11 lg-le 1, § 13 lg-tele 1 ja 2 ning TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5.

15. Isik võetakse tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu

psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest

olenemata, ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire,

mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel

ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu

psühhiaatriline abi ei ole küllaldane (PsAS § 11 lg 1). Isiku tahtest olenematu ravi haigla

psühhiaatriaosakonnas võib kesta üle 48 tunni ainult kohtu loal (PsAS § 13 lg 2). Esialgset

õiguskaitset võib rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest.

Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt

vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates (TsMS § 534 lg 5).

16. Kohus tugines asjas 18.02.2026 esitatud psühhiaatrite arvamustele, kohtu poolt

18.02.2026 kohaldatud esialgse õiguskaitse määruses tuvastatule ning avalduse lahendamise

käigus läbi viidud ärakuulamistele.

17. Kohus kuulas puudutatud isiku ära 18.02.2026. Puudutatud isik selgitas, et tema vaimse

tervise probleemid algasid peatraumast. Isa lõi teda harjavarrega pähe, isa tahtis ema lüüa, aga

sai laps. „Sina oled saatan, sina kuningas. Kirikud on täis selliseid. Ma olen siin, sest tulin

sotsiaalmajast raamatutega vanalinna vahele. Pidin kontrollima, milline eestlane on. Tõnismäe

peatuses läksin maha. Üks mees hakkas vene keeles sõimama. Lumepalliga viskasin teda.

Mees helistas kooperatiivteenusele. Ma ei ole haige, ma saan aru, mis ühiskonnas valesti on.

Ravimeid olen võtnud. Eelmised ravimid olid sellised, mis tekitasid kõrvaltoimeid“. Selgituse

peale, et võib-olla on vaja teist ravimit katsetada, patsient ärritub ja räägib, kuidas inimeste

peal on vaktsiine katsetatud.

18. Kohus kuulas ära raviarsti, kes jäi esitatud taotluse juurde. Raviarst märkis, et patsient on

hetkel mõnevõrra rahunenud, jutt paranoilise sisuga, hüplik, haiguskriitikat pole. Määratud

2-26-3491

esindaja toetas SA PERH avaldust ja leidis, et puudutatud isiku psühhiaatriakliinikusse

paigutamine ning tahtest olenematu ravi jätkamine esialgse õiguskaitse korras enam kui 48

tunniks kohtumääruse alusel vastab puudutatud isiku huvidele. Muude isikute ärakuulamist ei

pidanud kohus vajalikuks. Arvestades isiku psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid

asjaolusid, ei aita nende ärakuulamine ilmselt kaasa asja lahendamisele.

19. Ärakuulamisel veendus kohus, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab

tema võimet oma käitumisest aru saada ning seda juhtida. Haiglaravita jäädes on puudutatud

isik ebaadekvaatse käitumise tõttu jätkuvalt ohtlik enesele ja ümbritsevatele. Ebaadekvaatse

käitumisega (rahutu, ettearvamatu, kergesti ägestuv käitumine) seab ta ohtu ümbritsevate

tervise ja heaolu ning ka turvalisuse, kuid võib sekeldava käitumise tõttu sattuda ka ise

rünnakute ohvriks. Puudutatud isik ei ole võimeline mõistma ravivajadust. Puudutatud isiku

ohtlikkus ümbritsevate, aga ka enese elule ja tervisele lähitulevikus on pigem kindel kui

tõenäoline. Puudutatud isiku raviarsti arvamuse kohaselt on vajalik tahtest olenematu ravi

pikendamine, sest puudutatud isiku seisund ei ole muutunud, tal puudub teadev

koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel ohustab ta psüühikahäire tõttu nii ennast kui

ümbritsevaid. Seega ei ole puudutatud isiku seisund alates tahtest olenematu ravi alustamisest

paranenud ning esialgse õiguskaitse kohaldamise aluseks olnud asjaolud ei ole muutunud ega

ära langenud. Kohus pikendas puudutatud isiku suhtes kohaldatud esialgset õiguskaitset 40

päevani alates puudutatud isiku haiglasse sattumisest.

20. Taotlusest nähtuvalt vajab puudutatud isik ravi. Kohus andis esialgse õiguskaitse korras

loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks, sh psühhoosivastase, rahustava

ja meeleolu stabiliseeriva ravi manustamiseks haigla tingimustes ja vajalike ravimeetodite

rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui puudutatud isik vabatahtlikult ravimeid ei

manusta või ravimeetoditega ei nõustu.

Määruskaebus

21. Puudutatud isik esitas oma esindaja kaudu määruskaebuse, milles palub tühistada

maakohtu 18.02.2026 ja 20.02.2026 määrused, millega kohaldati esialgset õiguskaitset ja

paigutati puudutatud isik kinnisesse asutusse 4 ja 40 päevaks ning teha tühistatud osas uus

määrus, millega jätta avaldaja esialgse õiguskaitse taotlus puudutatud isiku

psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks ning tahtest olenematu ravi kohaldamiseks rahuldamata.

22. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt oli puudutatud isik vist natuke endast väljas, aga

kedagi otseselt rünnata ei soovinud. Ta ei ole juba neli aastat alkoholi tarvitanud, kuid

sündmuse toimumise ajal eeldati, et on purjus. Kui ta kinni peeti, oli juba kõik lõppenud ja ta

oli isegi jõudnud raamatud ära müüa. Ta ei ole väga ravimite usku ja seepärast ei ole vist

umbes aasta ravimeid võtnud, aga arvab, et peab ikka võtma nagu arst ütleb. Praegu proovib

arst uusi ravimeid ja need on juba peaaegu sobivad, veidi on vaja veel veidi timmimist.

Puudutatud isik teeb arstiga aktiivset koostööd. Ta arvab, et see 40 päeva haiglas on ikka liig.

Ta teab, et lapsena saadud raske trauma mõjutab ta käitumist aeg-ajalt. Kindlasti ei ole tema

aga ohtlik ei endale ega teistele. Kaevatav kohtumäärus ei ole seaduslik ning tahtevastase ravi

kohaldamine ei ole põhjendatud. Puudutatud isiku puhul ei ole täidetud PsAS § 11 lg 1-s

sätestatu.

23. Puudutatud isik esitas ka ise määruskaebuse, mille kohaselt läks ta 17.02.2026

Mustamäelt bussiga raamatukokku. Tõnismäel väljudes oli Vabaduse väljakul suurelt Eesti

lipp ja Ukraina lipp. Puudutatud isik hüüdis kontrolliks rahva suunas kõva häälega Rassia-

Rassia-Rassia. Samal suunal käiv vanem mees kuulis puudutatud isiku karjet ja küsis, kas

2-26-3491

juhtus midagi. Puudutatud isik vastas, et kas siin on Eesti Vabariik või muud võimud. Selle

peale mees solvas puudutatud isikut, kes võttis lumepalli ja viskas sellega meest ning riivas

teda. Mees helistaski 112 ja politsei oligi kohal.

Menetlusosaliste seisukohad

24. Avaldaja leidis, et PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused puudutatud isiku suhtes tahtest

olenematu ravi kohaldamiseks olid olemas. Puudutatud isikul esineb raske kombineeritud

psüühikahäire (orgaaniline isiksushäire F07.0; kerge vaimne alaareng olulise käitumishäirega

F70.1) ja kaasuvalt generaliseerunud lümfadenopaatiana avalduv HIV tõbi (B23.1), mille

viirusevastasest ravist patsient keeldub. Aastatel 2021-2026 on patsient haiglaravil viibinud

rahutu ja agressiivse käitumise tõttu kokku 13 korral, psüühilise seisundi halvenemised on

seotud ravi katkestamisega. Puuduliku arusaamise tõttu ümbritsevast ja isiksushäirest tuleneva

rigiidsuse, impulsiivsuse ja kergesti vallanduva agressiivsuse tõttu ründab patsient nii

sõnaliselt kui füüsiliselt sotsiaalmaja elanikke ja töötajaid ning ka endale võõraid isikuid

avalikus ruumis (käesolevalt võõrast meesterahvast tänaval, mille tõttu ta politsei ja kiirabiga

ka valvetuppa toodi). Psühhoosivastane ravi pikatoimeliste süstetena on varasemalt taganud

patsiendi koostöövalmima käitumise temale toimetulekuks vajalike sotsiaal- ja raviteenuste

osutamisel, kuid alates 2019. a on patsient süstitavast ravist keeldunud. Ka käesolevalt oli

puudutatud isik katkestanud temale vajaliku toetusravi ning keeldus igasugusest ravikoostööst

ka haiglasse saabumisel, mistõttu osutus vajalikuks tema hospitaliseerimine ja talle ravimite

manustamine tema tahte vastaselt. Patsient õigustas ja normaliseeris enda agressiivset

käitumist ka hospitaliseerimisele järgnenud päevadel. Adekvaatset haiguskriitikat ei ole

kujunenud ning patsient ei pea vajalikuks ravimite võtmist kodustes tingimustes, mistõttu

püsib oht agressiooni kordumisele.

25. Tallinna linn Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kaudu palus jätta määruskaebuse

rahuldamata.

Menetluse edasine käik

26. Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

27. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud Harju Maakohtu

määrused on seaduslikud ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna

kohtumääruste tühistamiseks alust. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja TsMS §-le 659 jätab

ringkonnakohus maakohtu määrused muutmata ning määruskaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud määruste põhjendustega ja tulenevalt TsMS §-st 659 ja

§ 654 lg-test 5 ning 6 käesolevas lahendis neid ei korda. Määruskaebus jääb rahuldamata.

Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

28. Määruskaebusest nähtuvalt on vaidlus selle üle, kas puudutatud isiku suhtes olid esialgse

õiguskaitse kohaldamisel ja pikendamisel täidetud kõik PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused.

Ringkonnakohus on kõiki asjas esitatud ja kogutud tõendeid kogumis hinnates maakohtu

määruste seaduslikkust kontrollides seisukohal, et psühhiaatriahaiglasse paigutatud

puudutatud isiku suhtes on esialgse õiguskaitse kohaldamisel ja pikendamisel olnud täidetud

2-26-3491

kõik TsMS 534 lg 5 teises lauses ja PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused ning maakohtule ei

ole materiaalõiguse väär kohaldamine ega menetlusõiguse normide rikkumine ette heidetavad.

29. PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja

nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või

jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, kui: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema

võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik

psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei

ole küllaldane. Kinnisesse asutusse paigutamise menetlus on suunatud eelkõige isiku enda

tervise kaitsmisele (RKTKm, 12.11.2021, 2-21-5865, p 14.2.).

30. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud PsAS § 11 lg 1 p-s 1

sätestatud eelduse olemasolu, arvestades, et tsiviilasja materjalides sisalduvatest psühhiaatrite

arvamustest nähtuvalt esineb puudutatud isikul raske kombineeritud psüühikahäire

(orgaaniline isiksushäire F07.0; kerge vaimne alaareng olulise käitumishäirega F70.1;

paranoidne skisofreenia F20.0) (dtl 10-11). Ringkonnakohtul puudub alus erialaspetsialtide

poolt määratud diagnoosi õigsuses kahtlemiseks.

31. Maakohus on õigesti tuvastanud ka PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud eelduse olemasolu.

Eelviidatud psühhiaatrite arvamuse kohaselt puudub puudutatud isikul haiguskriitika ning

valmidus ravikoostööks (ravimeid ei ole võtnud, ambulatoorsele vastuvõtule õigeaegselt ei

ilmunud), tema käitumine on ägedast psühhoosielamusest juhituna ettearvamatu ja sihipäratu

ja isiksushäirest tuleneva rigiidsuse, impulsiivsuse ja ebaadekvaatse käitumise tõttu ei ole ta

suuteline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist ning ohustab ümbritsevate

turvalisust. Psühhiaatrite eriteadmistest lähtuvate hinnangute järgi puudutatud isiku seisundit

hinnates pole tõenäoline tema paranemine 4-päevase ravi vältel sedavõrd, et oleks tagatud

tema ohutu toimetulek haiglavälises keskkonnas ning ta vajab jätkuvalt ravi. Lisaks eelnevale

on puudutatud isiku raviarst maakohtule 20.02.2026 teada andnud, et puudutatud isiku

seisund ei ole muutunud ning tal puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks, kuid ravita

jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele.

32. Ringkonnakohus osundab, et tahtevastase ravi määramise otsustamisel ja selle

pikendamisel, sh PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud ohtlikkuse hindamisel, on psühhiaatrite

arvamus üks olulistest tõenditest, mida kohus peab isiku seisundi osas seisukoha võtmisel

hindama. Ringkonnakohtul puudub alus avaldusele lisatud ja asjas edaspidi esitatud

psühhiaatri (st puudutatud isiku raviarsti) arvamustes kahelda. Puudutatud isiku

määruskaebuses esitatud ükski väide ei lükka ümber asjas esitatud raviarsti ja psühhiaatrite

arvamusi puudutatud isiku ohtlikkusest iseendale ja ümbritsevatele. Arvestades eeltoodut ning

asjaolu, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, s.t olukord, kus isik ei

saa aru oma haiguse tõsidusest (RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14.1), tuvastas maakohus

ringkonnakohtu hinnangul nii esialgse õiguskaitse rakendamisel kui ka selle pikendamisel

õigesti, et puudutatud isik on ravita jäämisel ohtlik nii ümbritsevatele kui ka iseendale ning

tema ohtlikkus ümbritsevate, aga ka enese elule ja tervisele lähitulevikus on pigem kindel kui

tõenäoline.

33. Õige on ka maakohtu järeldus PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud eelduse täidetusest.

Psühhiaatrite arvamusest nähtuvalt puudusid puudutatud isikul esialgse õiguskaitse

rakendamise eelselt nii haiguskriitika kui ravisoostumus ja neid ei olnud tekkinud ka esialgse

õiguskaitse pikendamise taotluse lahendamise ajaks. Lisaks eeltoodule tuvastas maakohus

ärakuulamisel ka ise, et puudutatud isik probleemi enda tervisega ei adu.

Määruskaebemenetluses selgitas avaldaja täiendavalt, et käesolevalt oli puudutatud isik

2-26-3491

katkestanud temale vajaliku toetusravi ning alates 2019. a süstitavast ravist, mis tagas tema

koostöövalmidust enda raviks enam, keeldunud. Kohtupraktikas on rõhutatud, et muude

abinõude kasutamise võimatus eeldab seda, et muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust

endast tulenevate põhjuste tõttu (RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 40). Eeltoodut

arvestades on ringkonnakohus seisukohal, et olukorras, kus puudutatud isik ei mõistnud

esialgse õiguskaitse rakendamise eelselt enda ravivajadust ega suutnud oma ravivajadust

mõista ka esialgse õiguskaitse pikendamise otsustamise hetkeks, ei olnud võimalik

puudutatud isikule osutada psühhiaatrilist abi muul viisil kui tema suhtes tahtest olenematut

ravi kohaldades.

Menetluskulude jaotus, kindlaksmääramine ja edasikaebeõigus

34. TsMS § 172 lg 3 tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse esitamisest tingitud

menetluskulud riigi kanda. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja

tasutaotluse on asja materjalidest nähtuvalt lahendanud maakohus 10.03.2026 määrusega.

35. TsMS §-st 543 ja § 178 lg-st 1 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav.

(allkirjastatud digitaalselt)

/kohtunik, kohtunik, kohtunik/