3-25-4049/6 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadri Sullin

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. märts 2026. a, Tallinn

Haldusasja number

3-25-4049

Haldusasi

C.I, M.G ja M.N-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti

27.10.2025 otsuste nr 15.3-3.2/534-1 ja 15.3-3.1/202-1

tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebajad – C.I, M.G ja M.N

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja

Kristiina-Marita Alliksoo

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

3. Lahendi avaldamisel asendada kaebajate nimed

tähemärkidega.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult

teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 15.04.2026 a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. C.I esitas 15.05.2025 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) taotluse püsivalt Eestisse elama

asumiseks antud tähtajalise elamisloa pikendamiseks (dtl 47-49, dtl 12 p 5). PPA keeldus 27.10.2025

otsusega nr 15.3-3.2/534-1 C.I-le tähtajalise elamisloa pikendamisest (dtl 11-14). Samal päeval

keeldus PPA otsusega nr 15.3-3.1/202-1 M.N-ile ja M.G-le (lastele) elamisloakaardi väljaandmisest

(dtl 15).

PPA 27.10.2025 otsuse nr 15.3-3.2/534-1 põhjendused:

1. Taotleja on sündinud Eestis ja ta on Vene Föderatsiooni kodanik. Taotleja omab Eestis elamislube

alates 20.07.1995, seejuures viimane elamisluba püsivalt Eestis elamiseks kehtis alates 10.08.2020

kuni 10.08.2025.

2. Vastavalt 13.06.2025 selgitusele elab taotleja alates 2023. aastast Lõuna-Aafrika Vabariigis ning

külastab Eestit 1-2 korda aastas, enamasti ühe kuu pikkuse viibimisajaga. Taotleja selgitas

29.07.2025 ja 30.07.2025 arvamustes ja vastuväidetes, et Eesti on tema kodumaa, ta on siin

sündinud ja kasvanud ning siin elavad tema pereliikmed. Eestis elav ema on eakas ning on tähtis,

et taotleja saaks Eestisse naasta vajadusel igal ajal. Taotleja elas enne perega Prantsusmaal.

Taotleja abikaasa töötab rahvusvaheliselt meremehena. Taotleja tegi teadliku pereotsuse

eesmärgiga anda lastele haridus inglise keeles. Taotleja eesmärk ei ole mugavus või lihtsustada

lühiajalisi külastusi. Taotleja soovib säilitada EL-i õigussuhteid, perekondlikke sidemeid ja

kinnisvara Eestis. Taotlejal on Eestis perekondlikud ja varalised sidemed, legaalne aadress,

pangakonto, kehtiv juhiluba.

3. Tähtajalise elamisloa pikendamisest tuleb keelduda välismaalaste seaduse (VMS) § 123 punkti 3

alusel. Tähtajalise elamisloa taotlus ei ole põhjendatud. VMS § 117 lõikes 1 loetletud elamisloa

andmise üldtingimused peavad olema täidetud mis tahes alusel elamisloa andmisel. Elamisluba

antakse vaid juhul, kui inimesel on vajadus elamisloa järele, s.o tegelik soov Eestisse elama asuda.

Vajadus elamisloa järele puudub, kui välismaalane soovib lühiajaliselt Eestit külastada.

4. Elamisloa pikendamisel tuleb hinnata taotluse põhjendatust sarnaselt esmakordsele elamisloa

andmisele (VMS § 131 lg 1). VMS-is ei ole täpsustatud, et § 123 p 3 oleks kohaldatav vaid

uussisserändajate suhtes. Kõikide välismaalaste elamisloa taotlused peavad olema põhjendatud

ning selle eelduseks on reaalselt ja faktiliselt Eestis elamine.

5. Arvestada tuleb konkreetse elamisloa andmise eesmärgi ja tingimustega. Püsivalt Eestisse elama

asumiseks antava elamisloa eesmärk on võimaldada Eestisse elama jääda välismaalasel, kes on

Eestisse elama asunud tähtajalise elamisloa alusel ja kelle Eestisse elama jäämine on kooskõlas

avalike huvidega (VMS § 210¹ lg 1). Tähtajaline elamisluba püsivalt Eestisse elama asumiseks

antakse ja seda pikendatakse mitte niivõrd elamisloa taotleja huvide kaitseks, vaid avalike huvide

edendamiseks. Eesmärk on soosida selliste välismaalaste Eestisse elama asumist, kes panustavad

Eesti ühiskonna arengusse ja loovad lisandväärtust.

6. Elamisloa andmine ei ole põhjendatud, sest taotleja püsivaks elukohaks on Lõuna-Aafrika

Vabariik ning ta ei ela tegelikult Eestis. Lõuna-Aafrika Vabariigis elab taotleja perekond ning

tema tegelik elukorraldus ei ole enam Eestis. Eestis 1-2 korda aastas lühiajaliselt käimiseks on

võimalik taotleda viisat. Elamisloa andmise eesmärgiks ei ole reisimise ja piiriületuste

lihtsustamine. PPA arvestas, et taotleja on Eestis sündinud ja siin elanud, kuid taotleja võttis

teadlikult Vene Föderatsiooni kodakondsuse, nagu tegi ka otsuse kolida perega püsivalt Lõuna-

Aafrika Vabariiki. Põhiseadus ei anna välismaalasele põhiõigust elada Eestis ja taotlejal ei ole

subjektiivset õigust saada elamisluba Eestis.

7. Varasemad sidemed Eestiga (siin sündimine ja elamine) ning Eestis elavad eakas ema ja teised

sugulased ei ole elamisloa pikendamise põhjuseks. Elamisloa pikendamise põhjuseks ei saa olla

ainuüksi kinnisvara omamine, pangakonto kasutamine või kehtiv juhiluba. Taotleja pidi oma

elukorralduse valimisel möönma, et tema elamisluba võib jääda pikendamata ning tal tuleb leida

muud lahendused vananeva vanema külastamiseks ja hooldamiseks.

8. VMS tähenduses moodustavad taotleja perekonna abikaasa ja alaealised lapsed, kes on Lõuna-

Aafrika Vabariigi kodanikud ja elavad seal püsivalt koos taotlejaga. Tähtajalise elamisloa

pikendamisest keeldumisega ei rikuta põhiõigust taotleja perekonnaelule. Taotlejal on Eestis

kinnisvara ja siin elab tema eakas ema ning sugulased/sõbrad. Elamisloa pikendamisest

keeldumisega esineb teatud eraeluriive, kuid see ei ole arvestades elamisloa pikendamisest

keeldumisel taotletavat eesmärki intensiivne.

PPA 27.10.2025 otsuse nr 15.3-3.1/202-1 põhjendused:

1. Elamisloakaart väljastatakse välismaalasele, kellel on kehtiv Eesti elamisluba (isikut tõendavate

dokumentide seaduse (ITDS) § 341 lg 1 p 1). Kui tähtajaline elamisluba antakse elama asumiseks

lähedase sugulase juurde, kellel on tähtajaline elamisluba, ei tohi välismaalasele antava elamisloa

kehtivusaeg ületada selle lähedase sugulase, kelle juurde elama asumiseks elamisluba anti,

elamisloa kehtivusaega (VMS § 155).

2. C.I-le keelduti elamisloa andmisest 27.10.2025 otsusega nr 15.3-3.2/534-1. Seetõttu ei saa

pikendada C.I alaealistele lastele tähtajalist elamisluba elama asumiseks vanema juurde ega

väljastada elamisloakaarti (ITDS § 12 lg 1).

2. C.I (edaspidi ka vaid ainsuses tooduna kaebaja) esitas 05.11.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse

Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 27.10.2025 otsuste nr 15.3-3.2/534-1 ja 15.3-3.1/202-1

tühistamiseks ja Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks vaatama kaebaja ja tema laste taotlused

uuesti läbi. Kaebus on esitatud ka kaebaja alaealiste laste M.G ja M.N-i nimel (edaspidi ka: kaebaja

lapsed). Kaebuse põhjendused:

1. VMS § 117 lg 1 p 1 nimetatud põhjendatud eesmärk võib tuleneda ka varalistest, perekondlikest ja

kultuurilistest seostest. Kaebaja põhjendatud eesmärk elamisloa pikendamiseks on õigussuhete,

varaliste ja perekondlike sidemete säilitamine. Kaebajal on Tallinnas kinnisvara, seal elab kaebaja

toetust vajav ema. Kaebaja on ainus tütar ja peab seetõttu omama võimalust kiiresti Eestisse tulla.

Ema ei saa välismaalase passi omanikuna külastada Lõuna-Aafrikat. Kaebajal on Eestis sügavad

juured – siin on sündinud kaebaja isa, kaebaja ise ja kaebaja tütar. Kaebaja lapsed tajuvad Eestit

ema kodumaana ja neil on õigus säilitada oma Eestiga seotud perekondlik ja kultuuriline

identiteet. Kaebajal on Eestis pangakonto, juhiluba ja muud juriidilised sidemed riigiga. Kõik

kaebaja kohustused Eestis nõuavad Eestisse sõitmisi, mis peab olema võimaik ilma bürokraatlike

viivitusteta.

2. PPA kohaldas VMS § 123 punkti 3 õigustamatult, piirdudes formaalse viitega elukohale

väljaspool Eestit. Otsus on kaebaja reaalsete perekondlike, varaliste ja kultuuriliste sidemetega

arvestamata jätmise tõttu ebaproportsionaalne. VMS § 112 ei sätesta piirangut, nagu oleks

tähtajaline elamisluba võimalik anda ainult neile, kes asuva Eestisse alaliselt elama. Riigikohtu

lahendis nr 3-3-1-2-17 väljendatud seisukoht, et tähtajaline elamisluba on ette nähtud tegelikuks

elamiseks, ei vabasta haldusorganit kohustusest hinnata asjaolusid individuaalselt. PPA ei

arvestanud kaebaja pikaajalisi ja püsivaid sidemeid Eestiga. Kaebaja elukohamuutus oli tingitud

objektiivsete tegurite koosmõjust. Enne 2023. aastal Lõuna-Aafrika Vabariiki kolimist elas pere

mitme aasta jooksul vaheldumisi Eestis ja Prantsusmaal. Kaebaja oli sunnitud võtma Venemaa

Föderatsiooni kodakondsuse, et vormistada lapsele Lõuna-Aafrika Vabariigis dokumendid.

3. Kaebajal on 30 aasta vältel järjepidevalt pikendatud tähtajalisi elamislube ja riik on

süstemaatiliselt kinnitanud tema staatust. Keeldumine ilma sellist pikaajalist praktikat arvestamata

rikub kaebaja õiguspärast ootust.

4. Viisa ei ole tegelik lahendus olukorraks, kus kaebajal on vajadus Eestisse saabuda perekondliku

hädaolukorra korral. Viisamenetlus võib võtta märkimisväärse aja arvestades viisamenetluse täht-

aegu ning asjaolu, et Lõuna-Aafrika Vabariigis puudub Eesti diplomaatiline esindus ja

viisamenetluses esindab Eestit Rootsi.

5. PPA rikkus menetlusreegleid. Kaebajale saadetud 09.07.2025 kirja eestikeelses osas on sisemised

vastuolud – nõue kõrvaldada puudused ja samal ajal keeldumismenetluse alustamine. Kirja

inglisekeelne osa viitab üksnes puuduste kõrvaldamisele. Kahe teineteist välistava juhise

olemasolu ametlikus kommunikatsioonis rikub selguse ja mõistetavuse nõuet ning õiguskindluse

põhimõtet. Otsus tuleb teha kahe kuu jooksul pärast puuduste kõrvaldamist. Puudused kõrvaldati

28.07.2025. Keeldumise otsustamine enne puuduste kõrvaldamist on menetlusliku järgnevuse

rikkumine. PPA ei vastanud 29.07.2025 selgitustaotlusele ega 30.07.2025 esitatud vaidele.

3. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. PPA selgitas kohtumenetluses lisaks haldusaktis

toodule järgmist:

1. PPA 09.07.2025 kirja eesmärk oli juhtida tähelepanu, et taotluses esinevad endiselt puudused.

Lisaks tõi PPA välja, et näeb alust tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumiseks VMS § 123 p

3 alusel. Tegemist ei olnud n-ö tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise algatamisega.

2. PPA ei rikkunud ärakuulamispõhimõtet. Kaebajale oli PPA 09.07.2025 kirjast arusaadav, millisel

põhjusel leiab PPA, et tähtajalise elamisloa pikendamisest tuleb keelduda. Kaebaja esitas

30.07.2025 arvamuse ja vastuväited. PPA migratsiooninõustaja selgitas kaebajale ka 01.08.2025,

et tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumist ei ole veel alustatud.

3. Kaebaja 29.07.2025 pöördumisele vastuse saatmata jätmine ei mõjutanud asja lõpptulemust. PPA

arvestas kaebaja poolt esitatud selgitusi arvamuse ja vastuväidetena.

4. PPA ei rikkunud uurimispõhimõtet. PPA-le olid kaebaja poolt kaebuses välja toodud asjaolud

teada ning asjaolu, et need tinginud kaebajale positiivsete otsuste tegemist, ei tähenda, et PPA

oleks uurimispõhimõtet rikkunud.

5. Kaebaja õiguspärast ootust ei ole rikutud. Üksnes asjaolu, et kaebajale on peaaegu 30 aasta vältel

pikendatud tähtajalisi elamislube, ei tähenda, et PPA-l ei ole õigust tähtajalise elamisloa

pikendamisest keelduda, kui esineb tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise alus.

KOHTU PÕHJENDUSED

27.10.2025 otsus nr 15.3-3.2/534-1

4. Vastustaja keeldus kaebajale tähtajalise elamisloa pikendamisest VMS § 123 p 3 ja § 131 lg 1

alusel, kuna vastustaja hinnangul ei olnud tähtajalise elamisloa pikendamise taotlus põhjendatud.

Vaidluse põhiküsimus seisneb selles, kas püsivalt Eestisse elama asumiseks antava tähtajalise

elamisloa pikendamise taotlus on põhjendatud juhul, kui taotleja ei ela Eestis, kuid tal on sellised

isiklikud ja varalised sidemed Eestiga, mille säilitamiseks on taotleja hinnangul vajalik käia

regulaarselt Eestis.

5. Tähtajalise elamisloa pikendamiseks peavad tähtajalise elamisloa tingimused olema jätkuvalt

täidetud (VMS § 129 lg 2). Kui mõne tähtajalise elamisloa pikendamise üldtingimuse täitmine ei

ole elamisloa pikendamiseks nõutav, peab see olema eraldi sätestatud vastava tähtajalise elamisloa

andmise aluse juures (VMS § 129 lg 5). Seega peavad tähtajalise elamisloa pikendamiseks olema

täidetud nii tähtajalise elamisloa andmise üldtingimused kui ka vastaval alusel elamisloa andmise

täiendavad tingimused (VMS § 117 lg 2 ja 3).

Kaebaja taotletud elamisloa eesmärk on VMS § 2101 lg 1 kohaselt püsivalt Eestisse elama jäämine.

Sama eesmärki – Eestis elamine – kannab ka VMS §-s 112 sätestatud tähtajalise elamisloa

definitsioon. VMS § 6 sätestab omakorda püsivalt Eestis elamise mõiste, mis samuti hõlmab

peamist elukohta Eestis. VMS § 117 lg 1 p 1 kohaselt peab tähtajalise elamisloa taotlemise eesmärk

olema põhjendatud. Tegelik elukoht Eestis on ka VMS § 117 lg 1 p 2 kohaselt tähtajalise elamisloa

üldtingimuseks. Kaebaja on nii haldusmenetluses kui ka kohtumenetluses selgitanud, et elab perega

Lõuna-Aafrika Vabariigis alates 2023. aasta septembrist ning enne seda elas kaebaja perega

vaheldumisi Eestis ja Prantsusmaal (dtl 12, 19, 75-77). Seega ei ole kaebaja peamine ja püsiv

elukoht tema enda kinnitusel Eestis ja kohtule ei nähtu kaebaja selgitustest ka soovi lähitulevikus

Eestusse elama asuda. VMS §-d 2101-2106 ei sätesta Eestisse püsivalt elama asumiseks antava

tähtajalise elamisloa pikendamise puhul erandit, et Eestis elamise tingimust ei kohaldata. Kaebajale

ei ole võimalik anda elamisluba püsivalt Eestisse asumiseks, kui kaebaja eesmärgiks ei ole Eestis

püsivalt elamine.

6. Kaebaja hinnangul on tal VMS § 117 lg 1 p 1 kohane põhjendatud vajadus elamisloa

pikendamiseks, kuna Eestis elab tema toetust vajav eakas ema, kaebajal on Eestis teised sugulased,

kaebaja ja tema tütar on Eestis sündinud ning kaebajal on Eestis varalised kohustused.

6.1. Kohus nõustub vastustajaga, et olukorras, kus kaebaja Eestis ei ela, ei ole püsivalt Eestisse

elama asumiseks antud elamisloa pikendamise eesmärk põhjendatud pelgalt isiklike ja varaliste

sidemete säilitamiseks. Elamisloa vajadus on inimesel vaid juhul, kui ta tegelikult soovib elada

Eestis (Riigikohtu 26.04.2017 otsus nr 3-3-1-2-17, p 22; Tallinna Ringkonnakohtu 21.11.2025 otsus

nr 3-23-1432, p 12-14). Kaebaja ei ela Eestis ega kavatse lähiajal Eestisse elama asuda. Sellises

olukorras ei ole püsivalt Eestisse elama asumiseks antud elamisloa pikendamise eesmärk – püsivalt

Eestisse elama jäämine – põhjendatud (VMS § 117 lg 1 p 1). VMS § 2101 lg 1 alusel antud

tähtajalise elamisloa pikendamine ei ole ka kooskõlas avalike huvidega (VMS § 13 lg 1) olukorras,

kus isik tegelikult Eestis ei ela.

6.2. Ka juhul, kui kaebaja emal ei ole võimalik külastada kaebajat ja kaebaja lapsi Lõuna-Aafrika

Vabariigis, on kaebajal on võimalik Eestis elavat ema külastada, taotledes selleks viisat. Kaebaja

haldusmenetluses antud selgituste kohaselt on ta käinud Lõuna-Aafrika Vabariigis elamise ajal

Eestis 1-2 korda aastas korraga ligikaudu kuu aega (dtl 18). Selliseid külastusi on võimalik teha

viisa alusel. Vastustaja on kohtumenetluses selgitanud kaebaja võimalusi Eestisse saabumiseks viisa

alusel (dtl 94-96). Kaebajal on võimalik lühiajalise viisa alusel Eestisse saabudes edasise regulaarse

ja/või erakorralise külastuse hõlbustamiseks taotleda pikaajalist viisat ka PPA esinduses (VMS §

911 lg 1). Ettenägematute ja mõjuvate põhjuste korral on võimalik taotleda viisat ka välispiiril, s.o

piiripunktis (viisaeeskirja1 art 35).

Ema ja teiste sugulastega isiklike suhete säilitamine on võimalik viisa alusel Eestit külastades ja

vahepealsel ajal sidevahendeid kasutades. Selliselt on võimalik kaebajal ja lastel säilitada kontakt

Eesti kui (ema) kodumaa ja identiteedi osaga. Kaebajal on võimalik oma Eestis asuva korteriga

seotud kohustusi ja toiminguid teostada viisa alusel Eestit külastades või volitades selleks Eestis

elavat isikut; arvete tasumine on võimalik ka välisriigi pangakontolt. Kokkuvõtlikult võib viisa

alusel Eestis käimine olla kaebaja jaoks küll senisest ebamugavam, kuid Eestisse reisimise mugavus

ei ole püsivalt Eestis elamiseks antud elamisloa pikendamise eesmärgiks.

6.3. Kaebaja on selgitanud ja haldusaktis on käsitletud pere Lõuna-Aafrika Vabariiki kolimise ja

kaebaja Vene Föderatsiooni kodakondsuse võtmise asjaolusid. Vastustaja on haldusaktis küll

käsitlenud kaebaja Vene Föderatsiooni kodakondsust, kuid selle olemasolu ei ole otsusest nähtuvalt

olnud täht-ajalise elamisloa pikendamisest keeldumise aluseks. Kaebaja võttis enda sõnul Vene

Föderatsiooni kodakondsuse juba 2014. aastal (dtl 3, 36), mistõttu oli see olemas ka eelmise

tähtajalise elamisloa andmise ajal (10.08.2020; dtl 12). Lõuna-Aafrika Vabariiki kolimine võis olla

küll perekonna elukorraldusest tulenevalt vajalik, kuid see ei muuda elamisloa pikendamise taotlust

põhjendatuks. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebajal tuli arvestada, et kolides välismaalasena teise

riiki, ei pruugi talle Eestis viibimisaluse andva elamisloa pikendamine olla enam põhjendatud.

7. Kaebaja väitel oli tal viimase 30 aasta jooksul elamislubade omamisest tulenevalt õigustatud ootus

elamisloa pikendamisele. Kohus kaebajaga ei nõustu. Kaebajal on küll olnud Eestis tähtajalised

elamisload alates 20.07.1995, kuid nende alused on olnud erinevad (dtl 93), s.t erinevad on olnud ka

nende elamislubade andmise ja pikendamise tingimused. Kaebajale ei ole püsivalt Eestisse elama

asumiseks antud elamisluba varem pikendatud. Asjaolust, et kaebajal on varasemalt olnud

tähtajalised elamisload, ei tulene õigustatud ootust igal juhul tähtajalise elamisloa pikendamisele, sh

juhul, kui ta enam selle tähtajalise elamisloa tingimustele ei vasta.

8. Vastustaja on otsuse punktis 7 arvestanud ka võimalikku perekonnaõiguse riivet. Kohus nõustub

vastustajaga, et tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumine ei riku kaebaja õigust

perekonnaelule. Kuna kaebaja lapsed ja abikaasa elavad kaebajaga koos Lõuna-Aafrika Vabariigis, ei

ole keeldumise tõttu kaebaja perekonnaelu elamine takistatud (Riigikohtu 23.10.2006 otsus nr 3-3-1-

52-06, p 24). Elamisloa pikendamisest keeldumine riivab küll mõningal määral kaebaja era- ja

perekonnaelu seetõttu, et viisa alusel kaebaja Eestis elava ema külastamine on elamisloa alusel Eestis

käimisest mõnevõrra keerulisem, kuid tegu ei ole intensiivse riivega. Arvestades, et kaebaja on enda

sõnul käinud Eestis viimaste aastate jooksul 1-2 korda aastas viibimisajaga korraga kuu aega, ei

nähtu kohtule, et sellise külastustiheduse säilimisel viisade alusel oleks riive kaebaja era- ja

perekonnaelule intensiivne. Laste kultuurilise identiteedi säilitamine ei sõltu eeskätt sellest, millisel

õiguslikul alusel kaebajad viibivad aasta jooksul 1-2 korda ühe kuu kestel Eestis; vaid sellest, kuidas

vanem annab seda kultuurilist identiteeti igapäevastes tegevustes lastele edasi.

Kaebaja soovitud liiki elamisloa andmist ei reguleeri Euroopa Liidu õigus (vt VMS allmärkused).

Võrdlusena on ka pikaajalise elaniku elamisloa saamise eelduseks liikmesriigis pidev elamine

(direktiivi2 nr 2003/109/EÜ art 4) ning välismaalane võib selle staatuse kaotada, kui tema äraolek

ühenduse territooriumilt kestab 12 järjestikust kuud või ta on saanud samasuguse viibimisaluse teises

1 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:02009R0810-20240628

2 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:02003L0109-20110520

liikmesriigis (art 9). Seega ei ole Eesti ega Euroopa Liidu õiguses tunnustatud kolmanda riigi

kodaniku õigust omada samaaegselt mitmes riigis püsivalt elamiseks elamisluba või muud sarnast

viibimisalust.

Euroopa Inimõiguste Kohus on ka leidnud, et inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 8

(õigus era- ja perekonnaelu austamisele) ega ühtegi teist sätet ei saa tõlgendada nii, et need tagaksid

välismaalasele subjektiivse õiguse kindlat tüüpi viibimisalusele. Viibimisloa liigi valik on üldreeglina

siseriiklike ametiasutuste sisustada (EIKi 07.12.2007 otsus nr 59643/00, Kaftailova vs Läti3, p 51).

Sealjuures ei ole keeldumise õiguslikuks tagajärjeks see, et kaebajal ei oleks võimalik saada edaspidi

seaduslikku alust Eestis viibimiseks, sealjuures ei ole kaebaja suhtes kohaldatud lahkumiskohustust

ega sissesõidukeeldu. Elamisloa andmisest keelduv otsus ei ole karistus (vt analoogia korras Tallinna

Ringkonnakohtu 31.03.2022 otsuse nr 3-21-338 p-d 12.2 ja 13).

9. Kaebaja väidetud menetlusreeglite rikkumised ei mõjutanud asja otsustamist (HMS § 58).

Kaebaja väitel oli PPA 09.07.2025 kiri (dtl 16-17) vastuoluline, kuna tal paluti kõrvaldada puudused,

kuid samas viidati elamisloa pikendamisest keeldumisele. Vastustaja on keeldumist eelviidatud kirjas

küll väljendanud kindlas kõneviisis, kuid kohtule nähtub, et kaebajale oli arusaadav võimalus

keeldumise alusele vastu vaielda – kaebaja on nii 29.07.2025 (dtl 19-20) kui ka 30.07.2025 (dtl 24-

27) selgitustes esitanud võimalikule keeldumise alusele põhjalikud vastuväited. Seega oli kaebajale

tagatud ka ärakuulamisõigus (HMS § 40 lg 1 ja Riigikohtu 28.04.2014 otsus nr 3-3-1-52-12, p 36).

Kaebaja ei ole ka kohtumenetluses esitanud välja toonud ühtki asjaolu, mille PPA jättis välja

selgitamata (HMS § 6), mida kaebaja oleks soovinud veel enne haldusakti andmist ärakuulamisel

nimetada ja mis oleks võinud asja otsustamist mõjutada. Asjaolu, et PPA 09.07.2025 kirja lõpusolev

inglisekeelne kokkuvõte (dtl 17) ei sisaldanud viidet keeldumisalusele, ei ole haldusmenetlusõiguse

rikkumine. HMS § 20 lg 1 kohaselt toimub haldusmenetlus eelõige eesti keeles ja VMS ei sätesta

haldusorgani menetlustoimingutele selles osas erandeid.

PPA on kaebaja 29.07.2025 ja 30.07.2025 avaldusi arvestanud haldusmenetluses esitatud

seisukohtadena (dtl 11), mistõttu ei riku neile eraldi vastamata jätmine kaebaja õiguseid. Kaebaja

30.07.2025 kaebusena pealkirjastatud avaldus ei saanud olla ka vaie HMS § 71 lg 1 ja § 72 lg 1 ja 2

mõttes, kuna siis ei olnud PPA veel andnud elamisloa pikendamisest keeldumise kohta haldusakti.

Küll aga on vastustaja rikkunud tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse läbivaatamiseks

ettenähtud menetlustähtaega, s.o 2 kuud alates taotluse puuduste kõrvaldamisest (siseministri

12.01.2017 määrus4 nr 7 „Tähtajalise elamisloa ja selle pikendamise ning pikaajalise elaniku

elamisloa ja selle taastamise taotlemise kord ning legaalse sissetuleku määrad“ (määrus nr 7) § 44 lg

2). Kaebaja esitas tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse 15.05.2025 ehk enam kui kaks kuud

enne elamisloa kehtivuse lõppu 10.08.2025 (määrus nr 7 § 28 lg 4). PPA 09.07.2025 kirjas nimetatud

puudused (fotod ja sõrmejäljed) kõrvaldas kaebaja enda sõnul 28.07.2025. PPA tegi vaidlustatud

otsuse aga kolm kuud hiljem, 27.10.2025. See rikkumine ei mõjuta aga kohtuasja lahendust, kuna

keeldumine on kohtu hinnangul sisuliselt õige ning VMS ega määrus nr 7 ei sätesta, et eelnimetatud

menetlustähtaja ületamise tagajärjeks oleks tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse automaatne

rahuldamine.

27.10.2025 otsus nr 15.3-3.1/202-1

10. PPA keeldus kaebaja lastele elamisloakaartide väljastamisest ITDS § 341 lg 1 p 1 ja § 12 lg 1

alusel. Kuna VMS § 155 kohaselt ei tohtinud kaebaja lastele kaebaja juurde elama asumiseks antud

elamisload ületada kaebajale antud tähtajalise elamisloa kehtivusaega ning kaebaja tähtajalise

3 https://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-83770

4 https://www.riigiteataja.ee/akt/125042025020

elamisloa kehtivuse lõpu ja pikendamisest keeldumise tõttu ei pikenenud ka laste elamisload VMS §

1551 lg 1 alusel, on otsus lastele elamisloakaartide väljastamisest keeldumise kohta õige.

Kokkuvõte

11. Vastustaja on otsuses nr 15.3-3.2/534-1 arvestanud seadusega kooskõlas kaebaja elamist

välisriigis, tema eesmärki Eestiga õiguslike, isiklike ja varaliste suhete säilitamiseks ning kaalunud

võimalikku riivet kaebaja perekonnaelule. PPA järeldus, et olukorras, kus kaebaja Eestis ei ela, ei ole

VMS § 2101 lg 1 alusel elamisloa pikendamine põhjendatud, on õige. Seadusandja otsustada on, kas

ja kuivõrd võimaldada elamisluba saada välismaalastel, kes küll püsivalt Eestis ei ela, kuid soovivad

elamisloa kaudu luua või säilitada sidet Eestiga. Kohtule ei nähtu, et tegemist oleks sellise

kaalutlusega, millega arvestamise kohustus tuleneks põhiseadusest või Euroopa Liidu õigusest.

Kaebaja soovitud aspekti arvestamine on poliitiline küsimus, mille sisustab vastava soovi korral

seadusandja.

Vaidlustatud otsused õiguspärased (HMS § 54), mistõttu jätab kohus kaebuse tervikuna nii

tühistamis- kui ka kohustamisnõuete osas rahuldamata. Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad

menetluskulud poolte endi kanda (HKMS § 108 lg 1).

Kohus asendab omal algatusel kohtuotsuse avaldamisel kaebajate nimed tähemärkidega (HKMS §

175 lg 3). Kohtu hinnangul ei ole otsuses muid andmeid, mis võimaldaks kaebajaid üheselt tuvastada.

Kui menetlusosaline leiab, et esineb vajadus otsuse täiendavaks varjamiseks (nt HKMS § 175 lg-te 4

või 5 alusel), tuleb seda kohtult aegsasti enne võimalikku jõustumist ja avaldamist taotleda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kadri Sullin