2-24-100590/17 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Anastassia Stalmeister

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 16. märts 2026

Tsiviilasja number

2-24-100590

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ (end. OK Incure OÜ) hagi N.U vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

4999 eurot 55 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: B2 Impact OÜ (end. OK Incure OÜ)

(registrikood 11542046; asukoht XXX); lepinguline

esindaja Anzhela Ternikova (e-post)

Kostja: N.U (isikukood XXX; elukoht teadmata; e-post)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta B2 Impact OÜ hagi N.U (N.U) vastu N.U ja Multitude Bank p.l.c (end. Ferratum

Bank

p.l.c)

vahel

sõlmitud

laenulimiidi

lepingust

nr CLS-EE-13491 tuleneva võlgnevuse väljamõistmiseks rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud B2 Impact OÜ kanda. N.U-le hüvitatavad menetluskulud

puuduvad.

3. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele. N.U-le toimetada kohtuotsus kätte

teadaande avaldamisega Ametlikes Teadaannetes.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda

apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega

kirjalikus menetluses.

Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult

või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

1. B2 Impact OÜ (end. OK Incure OÜ) (hageja) esitas 9. jaanuaril 2024 Pärnu Maakohtule

maksekäsu kiirmenetluse avalduse N.U (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Kohus

tegi kostjale makseettepaneku, mida ei õnnestunud mõistliku aja jooksul kätte toimetada.

Pärnu Maakohus andis 25. jaanuari 2024. a määrusega asja üle Tartu Maakohtule menetluse

jätkamiseks hagimenetluses.

19. veebruaril 2024 esitatud hagiavalduse kohaselt tuleneb hageja nõue kostja ja Multitude

Bank p.l.c (end. Ferratum Bank p.l.c) (laenuandja) vahel sõlmitud laenulimiidi lepingust.

Laenuandja on ülepiirilise pangateenuse pakkuja, kes väljastab taotlejatele laenulimiiti.

Laenulimiit on kindlaks määratud limiit, mille piires lisaraha kasutada. Lisaks on kindel

tagasimakse kuupäev minimaalsele kuumaksele, kuid igal ajal võib laenulimiiti rohkem tagasi

maksta. Oma limiidi piires saab klient igal ajal lisaraha taotleda. Leping loeti poolte vahel

sõlmituks 15. juunil 2019 ning kostjale võimaldati limiiti kuni 3000 eurot.

Kostja on kasutanud laenuandja poolt võimaldatud laenulimiiti kokku summas 5253 eurot.

Leping on sõlmitud määramata ajaks ning tasumisele kuulub miinimummakse 15 päeva

jooksul arve väljastamisest. Kostja poolt avatud krediidilimiidi suhtes kehtiva Euroopa

Tarbijakrediidi Standardinfo Teabelehe p 3 kohaselt on intressimäär 49,09% aastas ja

krediidikulukuse määraks on 61,79% aastas. Viivisemäär on võrdne intressimääraaga, s.o

49,09% aastas.

Viimane makse nõude katteks teostati mais 2023. Kostja oli alates juunist 2023 viivituses

täielikult vähemalt kolme osamakse tasumisega (juuni 2023. a, juuli 2023. a, august 2023. a).

Kostjale on 29. augustil 2023 edastatud meeldetuletuskiri hoiatusega, et juhul kui võlgnevust

ei tasuta, öeldakse kostjaga sõlmitud leping üles ning leping lõppeb 15. päeval, lepingu

lõppemisel muutub kogu võlgnevus sissenõutavaks. Kuivõrd kostja minimaalset tagasimakset

tähtaegselt ei tasunud, ütles laenuandja lepingu üles 13. septembril 2023. Laenuandja loovutas

6. oktoobril 2023 nõude hagejale.

Lepingu lõppemisel oli põhivõla jääk 3627 eurot 88 senti. Hageja palus mõista kostjalt välja

tasumata intressi lepingu lõpetamise 13. septembri 2023. a seisuga summas 585 eurot 51

senti. Hageja palus mõista välja viivise võrdses määras intressiga 49,09% aastas alates

lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 14. septembrist 2023 kuni hagi esitamiseni 16.

veebruaril 2024 summas 761 eurot 16 senti.

2. Kostja hagile ei vastanud.

KOHTU SEISUKOHT

3. Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata ning

menetluskulud hageja kanda. Kostjale hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

4. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõttes.

VÕS § 401 lg 1 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub

andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub

krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.

VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse

andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel.

VÕS § 404 lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste

võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata

anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Tarbija tahteavalduses peab

olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud VÕS § 404 lg-s 2 loetletud teave. Kui vorminõue on

jäetud järgimata, on leping tühine (VÕS § 408 lg 1).

Kui tarbija tahteavaldus ei sisaldanud kõiki VÕS § 404 lg-s 2 loetletud andmeid, muutub

krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama (VÕS

§ 408 lg 2). Tarbija poolt laenu kättesaamist või krediiti kasutamist peab tõendama hageja.

VÕS § 410 lg 1 kohaselt ei välista VÕS § 404 lg-s 1 nimetatud vorminõue

tarbijakrediidilepingu sõlmimist ka sidevahendi abil. Sidevahendi abil tarbijakrediidilepingu

sõlminud tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival

andmekandjal.

5. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti krediidileping laenuandjaga iseteenindussüsteemis. Kostja

on avaldanud soovi avada konto vastavasisulise taotluse esitamisega. Samal kuupäeval on

edastatud läbi iseteeninduse keskkonna kostjale e-posti lepingu üldtingimused ja Euroopa

tarbijakrediidi standardinfo teabelehe. Laenu kinnitamiseks pidi kostja logima oma isikukoodi

ja saadetud PIN-koodi kasutades iseteenindusse ning sisestama laenulimiidi kinnitamise lehel

saadetud kinnituskoodi.

Hageja selgituste kohaselt tegi hageja esmase laenutaotluse 15. juunil 2019. Oma väidete

tõendamiseks esitas hageja Ferratum Bank Laenulimiidi üldtingimused ja Euroopa

tarbijakrediidi standardinfo teabelehe (dtl 28–41). Kumbki fail ei ole allkirjastatud,

standardinfo teabeleht ega üldtingimused ei kajasta isegi kostja andmeid. Hagiavalduse

kohaselt sõlmisid pooled lepingu lisa (hagiavalduse lisa 2.1, dtl 42–51), mille p 6.1 kohaselt

suurendati laenulimiiti 5000 eurole. Hageja ei ole isegi välja toonud, millal väidetavalt

viidatud lisa sõlmiti ja limiit suurendati, kuigi kohus on seda ka 30. oktoobri 2025. a kirjas

täiendavalt täpsustanud. Samuti ka viidatud lisa on allkirjastamata ning sellel puuduvad kostja

andmed. Seega ei ole hageja tõendanud lepingu sõlmimist kostjaga.

Lisaks peab kohus vajalikuks märkida, et hageja poolt maksekäsu kiirmenetluses ja

kohtumenetluses esitatud andmed lepingu kohta vastuolulised, nimelt maksekäsu

kiirmenetluse avalduse kohaselt sõlmiti leping 17. aprillil 2022 (dtl 4–6), samas hagiavalduse

kohaselt on leping sõlmitud 15. juunil 2019 (dtl 20).

6. VÕS § 408 lg 1 ja 2 kohaselt muutub tarbijakrediidileping, milles on puudu VÕS § 404 lg-s

2 loetletud teave, siiski kehtivaks, kui tarbija hakkab krediiti kasutama.

Kohus selgitas hagejale 30. oktoobri 2025. a kirjaga, et hageja peab tõendama kostjale

krediidi kasutusse andmist, samuti tuleb esitada tõendid selle kohta, millal kostjale

võimaldatud laenulimiiti suurendati. Hageja vastas kohtunõudele 17. novembril 2025, et

hageja jääb esitatud hagiavalduse juurde ning kõik hagiavalduse andmed on hageja poolt

esitatud ammendavalt.

Hageja ei ole esitanud kohtule maksekorraldusi kostjale krediidi võimaldamise kohta. Kohus

ei saa lugeda piisavaks tõendiks laenu väljastamise kohta hageja enda poolt koostatud Excel

tabelit (dtl 55–58), sest selle andmed ei ole kontrollitavad ega usaldusväärsed. Kohtu

hinnangul on seega hageja poolt kostjale krediidi võimaldamine tõendamata.

7. Hageja selgituste kohaselt kehtib kostja poolt avatud krediidilimiidi suhtes Euroopa

Tarbijakrediidi Standardinfo Teabelehe (lisa 1.2) p 3 kohaselt intressimäär 47,85% aastas ja

krediidikulukuse määr 59,87% aastas. Viivisemäär on võrdne intressimääraaga, s.o 49,09%

aastas (Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo Teabelehe p 3). Pooled sõlmisid lepingu lisa

(lisa 2.1), millega suurendati laenulimiiti 5000 eurole ja hinnakirja p 2 kohaselt kohaldati

intressimäärana 49,09% aastas.

VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse

määra enam kui kolm korda.

Esmase väidetava krediidi saamise ajal juunis 2019. a oli Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuu kuue keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude

kulukuse määr 19,37% (kohaldus alates 1. juulist 2019 sõlmitud lepingutele), kolmekordne

määr seega 58,11%. Seega ei ületa iseenesest lepingujärgne krediidi kulukuse määr Eesti

Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

Hagiavalduse lisa 2.2. kohaselt (Euroopa tarbijakrediidi standartinfo teabeleht, dtl 52–54) oli

krediidi kulukuse määr 61,79% aastas. Kuivõrd hageja ei ole kuupäevaliselt välja toonud,

millal sõlmiti lepingu lisa ehk suurendati laenulimiiti, ei ole võimalik kontrollida ka asjaolu,

kas lepingujärgne krediidi kulukuse määr vastas krediidiasutuste poolt eraisikutele antud

tarbimislaenude maksimaalsele lubatud määrale.

8. Krediidiandja peab tarbijale laenu võimaldamisel järgima vastutustundliku laenamise

põhimõtted.

VÕS § 4034 lg 1 kohaselt peab krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist esiteks

omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust, ja teiseks tarbija

krediidivõimelisust ka tegelikult hindama. Sama paragrahvi lõige 2 näeb ette, et krediidiandja

peab toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega ja võtma

arvesse kõiki talle teadaolevaid asjaolusid, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit

lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksta. Muu hulgas peab krediidiandja arvestama

tarbija varalist seisundit, tema regulaarset sissetulekut, teisi varalisi kohustusi, varasemate

maksekohustuste täitmist ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku

suurenemise mõju. Lisaks eelnevale peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja

-vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7

sätestatust.

VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida

üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis

analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga

seotud näitajate kohta:

- tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest,

üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3

p 1);

- tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse

korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad

regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena

(KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

- tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p

3);

- tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb

krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija

konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime

hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis

peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks (vt nt RKTKm 24.11.2023. a, nr 2-21-13098, p 18).

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima

nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis

võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o

teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2). Lisaks peab krediidiandja

tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke

pingutusi (VÕS § 4034 lg 4). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse

sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja

sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema

mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust,

mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel

(KAVS § 49 lg 3 p 3).

Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise

kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega

laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva

sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja

pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid

sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on

tõenäoline ka pikemas perspektiivis (vt nt RKTKo 31.01.2018. a, nr 2-14-21710, p 29.2). Kui

ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt

esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis

peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet.

Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt,

tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast

sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks

laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud

võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 31.01.2018. a, nr

2-14-21710, p 25.3; RKTKm 24.11.2023. a, nr 2-21-13098, p 19–22).

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale

krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel.

9. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks

vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja.

Hageja selgituste kohaselt (dtl 24–25) kontrollis krediidiandja isikusamasust

rahvastikuregistrist tuvastatud andmete põhjal. Tulenevalt lepingu tingimusest p-st 3.4.10.

pidi kostja kinnitama, et tal ei ole maksehäireid ühegi isiku ees, sealhulgas ei ole maksehäirete

registrites registreeritud kehtivaid maksehäireid ja klient ei ole seotud ühegi vaidlusega, mis

võib mõjutada tema võimet teha laenu tagasimakseid. Krediidiandja kontrollis teabe õigsust

ning lepingu sõlmimise ajal kostjal ei olnud ühtegi maksehäiret. VÕS § 4034 lg 3 kohaselt

peab tarbija esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema

krediidivõimelisuse hindamiseks.

Krediidiandjat ei saa pidada vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmise kohustust

rikkunuks, kui krediidivõtja on teadlikult jätnud esitamata olulist teavet või esitanud

valeteavet ja krediidiandja tugineb krediidivõimelisuse hindamise otsuses krediidivõtja poolt

esitatud andmetele. Samuti on kostjale selgitatud lepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi

(leping ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht).

10. Hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja oleks kostjaga tarbijakrediidilepingute

sõlmimisel täitnud nõuetekohaselt vastutustundliku laenamise nõudeid ja tuvastanud võlgniku

tegeliku maksevõime. Kohtu hinnangul ei ole laenuandja vastutustundliku laenamise

põhimõtet järginud.

Piisavaks ei saa lugeda ainult kostja enda poolt esitatud andmetele tuginemist ning ühest

allikast (dtl 63) maksehäirete kontrollimist. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et

laenuandja oleks kontrollinud muid registreid, nt kinnistusraamat, äriregister, või et oleks

nõudnud kostjalt pangakonto esitamist. Muuhulgas võimaldaks pangakonto väljavõte teha

kindlaks, kas laenusaaja esitatud andmed oma kohutuste kohta on usaldusväärsed. Kuivõrd

laenuandja ei ole kostjalt pangakonto väljavõtteid nõudnud või kogunud muid andmeid kostja

kohustuste kohta ega hinnanud kostja sissetulekute ja kohustuste suurust piisavalt pika

ajavahemiku jooksul, siis ei ole ta vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud.

11. Kohus selgitas hagejale (dtl 105–108), et kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku

laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 4034

lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu

intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud

intressimäärast. Muid tasusid (nt lepingu tasu, haldustasu, kaarditasu, raha väljavõttetasu jms)

tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne (muuks tasuks ei loeta viivist ega

sissenõudmiskulusid).

Lisaks selgitas kohus, et hagejal tuleb tõendada laenu väljamaksmise ja teha nõude

ümberarvestus ning juhul, kui lepingu tähtaeg ei ole saabunud, tagasimaksed uuesti määrata.

Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise

tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse,

milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks

kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks

muutunud.

Hageja keeldus VÕS § 4034 lg 7 järgsest ümberarvestuse esitamisest ega esitanud tõendeid

laenu väljamaksmise kohta (dtl 110).

12. Selleks, et hageja saaks nõuda kostjalt kohustuse täitmist, peab kostja kohustus olema

muutunud sissenõutavaks (VÕS § 82 lg 7).

Hageja tugines hagiavalduses, et leping kostjaga on 13. septembril 2023 üles öeldud (dtl 22).

Lisaks sellele, et hageja ei ole kohustuse olemasolu tõendanud, ei ole hageja esitanud kohtule

ühtegi tõendit lepingu ülesütlemise tõendamiseks.

Kohus selgitas hagejale (dtl 107–108), et olukorras, kus hageja on rikkunud vastutustundliku

laenamise põhimõtet, ei ole hagejal õigust nõuda lepingus kokkulepitud intressi, vaid ta saab

nõuda seadusjärgset intressi. Lepingu sõlmimise ajal 2019. aastal oli seadusjärgne intress 0%.

Kuivõrd hagejal ei olnud õigust nõuda lepingujärgset intressi ja seadusjärgne intress oli 0%,

siis ei ole hageja tõendanud, et kostja oli võlgnevuses. VÕS § 4034 lg 7 järgset ümberarvestust

ei ole hageja kohtule esitanud.

13. Kohus selgitas hagejale, et kuivõrd hagejal ei olnud õigust nõuda intressi, siis ei

pruukinud kostja olla võlgnevuses ning lepingu ülesütlemise materiaalõiguslikud eeldused ei

pruukinud olla täidetud.

Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad piirangud. Tarbijakrediidilepingu võib üles

öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva

tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg

puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete

tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist (VÕS § 416 lg-d

1 ja 2).

Kohus selgitas hagejale, et ülesütlemisavalduse kehtivuse hindamiseks tuleb hagejal esile tuua

VÕS § 416 lg-st 1 tulenevad ülesütlemisavalduse materiaalsed ja formaalsed eeldused

laenulepingu kohta. Kostjale saadetud lepingu ülesütlemise avalduse kehtivuse hindamiseks

tuleb hagejal tõendada, et kostja on lepingu ülesütlemise teate kätte saanud (tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 3 ja RKTKo 2-15-17677/33, p 13).

14. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud lepingu ülesütlemise meeldetuletuse kostjale

kätte toimetamist ega lepingu ülesütlemist.

Hageja tugines üldtingimuste p-le 12.1 (dtl 49), mille kohaselt nõustub klient lepingu

sõlmimisega sellega, et kõik asjakohased teated ja muu teave võidakse saata talle

elektrooniliselt läbi konto või muu sellel eesmärgil kokkulepitud sidevahendit kasutades.

Edastamine konto kaudu hõlmab teate saatmist kliendi isiklikule e-posti aadressile ja / või

kliendi kirjakasti, mis on kättesaadav kontole sisse logides.

Kohtu hinnangul on viidatud lepingu tingimuse puhul tegemist tühise tüüptingimusega VÕS §

42 lg 3 p 35 kohaselt. VÕS § 42 lg 3 p 35 sätestab, et lepingus, mille teiseks pooleks on

tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette tahteavalduse

teatavaks tegemine erinevalt seaduses sätestatust ja see on teisele lepingupoolele kahjulik,

välja arvatud juhul, kui erisus käib teise lepingupoole tahteavalduse vormi kohta või kui

nähakse ette, et tingimuse kasutaja võib lugeda teise lepingupoole poolt tingimuse kasutajale

antud aadressi õigeks niikaua, kuni talle ei ole teatatud uut aadressi. Kohus selgitab, et selle

punkti kohaselt on oluline tagada tahteavalduse kättesaamine ehk selle sisuga tutvumise

võimalus. Tüüptingimuste kasutaja huvi sättes kirjeldatud tingimuse kasutamisel on panna

tahteavalduste kättesaamise risk lepingu teisele poolele. TsÜS § 69 kohaselt kannab

tahteavalduse kättesaamisega seotud riski saatja, v.a kohustuse rikkumisest teatamise korral

TsÜS § 70 järgi. Seega kalduks riski teisiti jagamise korral tüüptingimused kõrvale seaduse

põhimõttest, mida võib teha ainult kokkuleppel teise poolega.

TsÜS § 69 lg 3 esimese lause kohaselt loetakse lepinguga seotud tahteavaldus, mis on tehtud

eemalviibijale, kättesaaduks, kui see on toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega

kõige enam seotud tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda.

TsÜS § 69 lg-st 3 tulenevalt kannab aga kättetoimetamise riski saatja. Tüüptingimused

laienevad ainult tahteavaldustele nagu lepingust taganemine, ülesütlemine, täiendava tähtaja

andmine. Tahteavaldustele, millel puudub kindel õiguslik tähendus, see regulatsioon ei laiene.

Kirjeldatud tingimust kasutatakse nn masslepingutes, kus teadete edastamine on tavaline osa

lepingulisest suhtest ning kasutaja on õigustatud seda ratsionaalselt korraldama. Igal juhul

peab kasutaja tõendama tahteavalduse tegemist, st ka siis, kui tüüptingimused kehtivad

(Varul, P. jt (koost). Võlaõigusseadus I. (§ 42). Komm vlj. Tallinn: Juura 2016).

15. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et leping kostjaga oleks kehtivalt üles öeldud.

Tõendamata on nii materiaalõiguslikud alused, kui ka formaalsed eeldused, sh kostjale

kättetoimetamine.

Ka ei saa kohus lugeda lepingu kohtumenetluses ülesöelduks. Kohtumenetluses

laenulepingute ülesütlemiseks ei piisa vaid varasema meeldetuletuse hagile lisamisest.

Laenulepingute kehtivaks ülesütlemiseks oleks hageja pidanud esitama kostjale VÕS § 416

nõuetele vastava avalduse, eelkõige märkima täitmiseks täiendava tähtaja ning mis

kuupäevast alates on seejärel leping üles öeldud (vt RKTKo 14.06.2016. a, nr 3-2-1-53-16, p

14).

16. Kuivõrd leping ei ole kehtivalt üles öeldud, siis ei saa väita, et sellega oleksid hageja

nõuded muutunud sissenõutavaks.

Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehes (dtl 34) on olemas lahter „Tagasimaksed ja

vajaduse korral erineva intressimääraga laenujääkide puhul see, milliste

tarbijakrediidilepingust tulenevate maksete katteks tagasimakset arvestatakse“. Selle lahtri

juures on märgitud, et tasumisele kuulub 15 päeva jooksul arve väljastamisest

miinimummakse, milleks on; (a) 5% kliendi poolt võlgnetavast summast (krediit koos

teenustasudega) või (b) 10 eurot, sõltuvalt sellest, kumb on suurem. Kui kogu krediidiandjale

võlgnetav summa koos kohaldatavate tasudega jääb alla 10 euro, tuleb kogu maksmisele

kuuluv summa tasuda sellise tähtaja jooksul. Edaspidi toimub tagasimaksmine krediidiandja

poolt väljastatud arvete alusel vähemalt iga 30 päeva järel.

Kohtule ei ole ühtegi kostjale väljastatud arvet esitatud ning hageja ei pidanud vajalikuks neid

täiendavalt esitada.

Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud ei lepingu sõlmimist, ega laenu väljastamist ja

kohustuse sissenõutavaks muutumist. Kõike eespoolöeldut arvestades tuleb hageja hagi jätta

rahuldamata.

17. Kohtuotsus tuleb kostjale kätte toimetada avalikult TsMS § 317 lg 1 p 1 alusel. TsMS §

317 lg 5 esimese lause kohaselt loetakse dokument avalikult kättetoimetatuks 15 päeva

möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast.

Menetluskulude jaotus

18. TsMS § 173 lg 1 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude

jaotuse menetlusosaliste vahel ja menetluskulude rahalise suuruse kohtuotsuses. Vastavalt

TsMS § 174 lg-le 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel

vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega

seoses kulud tekkisid.

19. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd

kohus jätab hagi täies ulatuses rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda.

Kuna hageja menetluskulud jäävad hageja enda kanda, ei määra kohus kindlaks hageja

menetluskulusid rahaliselt ega hinda hageja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust.

Kostja ei ole menetluses aktiivselt osalenud ja tsiviilasja toimikust nähtuvalt kostjal

hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole, samuti ei ole kostja esitanud menetluskulude

nimekirja. Lähtudes eeltoodust kostjale hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

20. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)

Anastassia Stalmeister

kohtunik