3-26-78/22 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. märts 2026, Tallinn

Haldusasja number

3-26-78

Haldusasi

B.X-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 12.12.2025 otsuse nr

12506280001-1 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti

kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja - B.X (võimalik nimekuju ka Q), esindaja

vandeadvokaat Anu Toomemägi-Kivistik

Vastustaja - Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Andrei

Krassilnikov

Asja läbivaatamine

RESOLUTSIOON

Kohtuistung 03.03.2026

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi

kanda. Riigi õigusabi tasu mõista välja eraldi

määrusega.

3. Kohtuotsuse avaldamisel avaldada kaebaja nimi

tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on

13.04.2026. Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). HKMS §

52 lg 1 järgi tuleb kohtule esitatavad avaldused sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt. Kui apellant soovib

apellatsioonkaebuse arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral

eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui

menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada

ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS §

116 lg 6).

ASJAOLUD

1. B.X esitas Politsei-ja Piirivalveametile (edaspidi PPA) 28.06.2025 rahvusvahelise kaitse

taotluse, mis registreeriti nr-ga 12506280001.

2. PPA luges 12.12.2025 otsusega nr 12506280001-1 välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise

seaduse (VRKS) § 20 lg 1 kohaselt kaebaja taotluse põhjendamatuks ning tegi VRKS § 20 lg 2

alusel otsuse taotluse tagasilükkamise kohta (p 1); taotlus on selgelt põhjendamatu vastavalt VRKS

§ 201 p-dele 2 ja 9 (p 2); tegi kaebajale väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72

lg 2 p 1, 2, 4 alusel sundtäidetava ettekirjutuse lahkumiseks Venemaa Föderatsiooni (edaspidi

Venemaa). Lahkumisettekirjutus kuulub täitmisele seadusliku viibimisaluse lõppemise korral (p 3);

kohaldas VSS 74 lg 2 alusel sissesõidukeelu Eesti Vabariiki ja Schengeni viisaruumi viieks aastaks

alates lahkumiskohustuse täitmisest (p 4).

Kaebaja on Venemaa kodanik, kes usutavalt ei nõustu Venemaa sõjaga Ukrainas ega soovi selles

osaleda. Samuti võib pidada usutavaks, et kaebaja on kohtulikult karistatud. Avalikest allikatest

leitava informatsiooni kohaselt karistati kaebajat 19.01.2018 Venemaa KrK § 163 lg 3 p b järgi -

väljapressimine, st võõra vara üleandmise nõudmine, mis on toime pandud isikute grupi poolt

eelneval kokkuleppel, kasutades vägivalda eriti suures ulatuses vara saamise eesmärgil.

Päritoluriigi informatsioon kinnitab, et Venemaal võidakse kriminaalkorras karistatud isikuid

värvata Venemaa relvajõududesse ning saata Ukrainasse sõtta. Tšetšeenias võidakse värvatavate

suhtes rakendada sundi ja vägivalda. Näiteks on esinenud inimeste röövimisi, piinamisi ja

šantažeerimisi. Samal ajal on esinenud ka juhtumeid, kus kinnipeetud isikud on keeldunud

relvajõududega lepingut sõlmimast ning nad vabastati. PPA ei pea tõenäoliseks, et kaebaja on

teeninud Venemaa relvajõududes. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaksid

relvajõududes teenimist ja sõjapiirkonnas viibimist, nt sõjaväeleping, sõjaväepilet, Venemaa

relvajõudude teenistuja isikutunnistus, sõjaväelase žetoon, fotod vms. Ka kaebaja jutustuse

üldsõnalisus ei võimalda järeldada sõjaväes teenimist ning seejärel deserteerumist. Kaebaja ei

osanud vestluse käigus nimetada oma ametikohta, väeosa nime ega numbrit. Lisaks ei teadnud

kaebaja, kus asus tema väeosa Tšetšeenias ja Rostovis enne Ukrainasse saatmist ega seda, kus tema

üksus Ukrainas dislotseerus. Ei ole eluliselt usutav, et isik, keda sunniti vähem kui pool aastat

tagasi tema tahte vastaselt sõtta minema, ei mäleta sellest mitte ühtegi detaili. Samuti ei ole usutav,

et sõjapiirkonnas asuvast väeüksusest põgenenud isik ei tea, kus kõnealune üksus asus. Kaebaja ei

osanud nimetada enda asukohta Ukrainas ega edasist teekonda Moskvasse. Kaebaja sõnade

kohaselt oli ta Moskvasse jõudmiseks kasutanud korduvalt taksot, kuid oma asukohta teadmata ei

ole taksoteenuse kasutamine võimalik. Iga põgenenu jaoks on oma asukoha määramine üks

esmaseid toiminguid. Lisaks ei suutnud kaebaja veenvalt selgitada, kuidas tal õnnestus oma üksuse

juurest põgeneda. On mõistlik eeldada, et sõjapiirkonnas asuvast väeüksusest põgenemine enam

kui tuhande kilomeetri kaugusele eeldab info kogumist ja planeerimist. Veenvad ei ole ka kaebaja

selgitused nende asjaolude kohta, mis eelnesid tema sõjaväkke värbamisele. Kaebaja ei ole

esitanud ühtegi tõendit politseis viibimise kohta. Ei ole eluliselt usutav, et õiguskaitseorganid

peavad isiku ilma selgituseta kinni, toimetavad jaoskonda, kus talle midagi ei selgitata ning pärast

lastakse ta vabaks ning ka kinnipeetu ise ei nõua kinnipidamise põhjendusi. Kaebaja väidetel

sunniti teda 08.06.2025 või 09.06.2025 sõjaväekomissariaadis allkirjastama dokumente sõjaväkke

minemise kohta, kuid kaebaja ei osanud öelda, millist dokumendi teda sunniti allkirjastama ning

dokumenti pole PPA-le esitatud. Samuti ei osanud kaebaja selgitada, kes olid need isikud, kes teda

kinni pidasid ja Tšetšeeniasse toimetasid. Kaebaja esitatud väited sunniviisilise sõjaväkke

värbamise kohta ühtivad avalikest allikatest kättesaadava teabega, kuid need on liiga üldsõnalised

ja napid, et neid pidada usutavateks ja usaldusväärseteks muude tõendite puudumisel. Olukorras,

kus kaebaja palub rahvusvahelist kaitset sunniviisilise sõjaväkke värbamise tõttu, peaks ta olema

võimeline selgitama, kuidas tema suhtes sundi rakendati ning miks tal puudus võimalus teenistusest

keelduda. Praegusel ajal ei ole kaebajat kuulutatud Venemaal ka föderaalselt tagaotsitavaks.

Kuivõrd ei ole usutav, et kaebaja oleks Venemaa relvajõududes teeninud ning et ta oleks

põgenenud Ukrainasse sõtta saadetud väeüksusest, ei ole tõenäoline, et teda võidakse selle eest

karistada. Rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisel viitas kaebaja, et tema suhtes kastutati vanglas

füüsilist ja vaimset vägivalda, kuid rahvusvahelise kaitse vestluses ta sellele ei viidanud. Lisaks

sellele ei lahkunud kaebaja kohe pärast vanglast vabanemist 2024. aastal Venemaalt, vaid jätkas

2(9)

seal elamist. Puudub alus arvata, et taotleja oleks enne Venemaalt lahkumist kogenud seal

tagakiusu. Kaebaja on korduvalt PPA-le väitnud, et ta sai Venemaal kriminaalkorras karistada selle

eest, et ta nõudis tagasi raha, mis oldi võlgu tema töölistele. Samal ajal kohtuotsuse kohaselt

seisnes konflikti olemus väidetavas kanepi müügis kannatanu poolt. Kohtuotsuse kohaselt osales

kaebaja vahetus väljapressimises kui ka vägivalla kasutamises. Kaebaja andis valeütlusi seoses

enda toimepandud kuriteoga. Kaebaja osas puudub koduriigis tagakiusaja ning tema

tagakiusukartuse asjaolu ei ole leidnud kinnitust.

Kaebaja ei vaja täiendavat kaitset. Kaebaja on Venemaa kodanik, tal puuduvad tõsised

tervisehädad ning ta ei ole Venemaal tagaotsitav. Samuti ei oota teda Venemaale naastes ees

aluseta kriminaalkaristus. Hetkel ei toimu Venemaa territooriumil sellist sõjategevust, mis annaks

välja siseriikliku- või rahvusvahelise relvakonflikti mõõtme, mis omakorda võiks ohtu seada iga

Venemaa territooriumil elava isiku elu. Samuti puudub alus arvata, et kaebajat ohustaks Venemaale

naasmisel surmanuhtlus või mõni muu inimväärikust alandava kohtlemisviisi kasutamine.

Kaebajale keeldutakse rahvusvahelise kaitse andmisest selgelt põhjendamatu rahvusvahelise kaitse

taotluse tõttu, mis on VSS § 72 lg 2 p 2 üheks aluseks vabatahtliku täitmistähtaja määramata

jätmisel.

Lisaks esineb isiku puhul VSS § 72 lg 2 p 4 sätestatud asjaolu ehk kaebaja kujutab ohtu avalikule

korrale.

Samuti esineb kaebaja puhul põgenemisoht, mis on VSS § 72 lg 2 p 1 kohaselt täiendavaks

lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmistähtaja määramata jätmise aluseks. Kaebaja puhul ei esine

selliseid majanduslikke, sotsiaalseid ega tervislikke põhjuseid, mis võiksid mõjutada kaebajale

lahkumisettekirjutuse tegemist ning selle täitmist tähtaja saabumisel.

Kaebajal ei ole isiklikke, majanduslikke, tervislikke või muid sidemeid Eestiga ning teiste

Schengeni liikmesriikidega, mis kaaluksid üles sissesõidukeelu kohaldamise. Kaebaja puhul ei

esine sissesõidukeelu määramist välistavaid asjaolusid.

3. Kaebaja esitas 09.12.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 12.12.2025 otsuse nr

12506280001-1 tühistamiseks. 19.01.2026 täiendas kaebaja taotlust ning esitas taotluse kohustada

PPA-d vaatama kaebaja taotlus uuesti läbi.

KAEBAJA SEISUKOHAD

4. Vaidlustatud otsuses ei ole viidet sellele, et kaebaja ei esitanud kohe tema tabamisel

rahvusvahelise kaitse taotlust. Otsusest on võimalik tuletada, et kaebajalt on 28.06.2025 võetud

seletuskiri ja seejärel on läbi viidud vestlus.

5. Vaidlustatud otsuses on rikutud uurimispõhimõtet ning tehtud kaalutlusvigu. Otsuse punktis 7.1

on toodud, et Venemaal värvatakse alates 2022.a kriminaalkorras karistatud isikuid Ukraina sõtta.

Seega on kaebaja antud teave valdavas osas PPA kogutud teabega kokkulangev. Sama otsuse p-s

7.2 on leitud, et sarnane isikute sunniviisiline sõtta värbamine toimub ka Tšetšeenias. Asjakohatu

on kaebajalt tõendite nõudmine, et ta on teeninud Venemaa relvajõududes. Kaebaja on selgitanud,

et ajal, mil tal õnnestus põgeneda, ei olnud ta veel rindele saadetud, millest saab eeldada, et mingit

žetooni ei olnud kaebajale veel antud. PPA ei ole toonud välja teavet sellest, et dokumendid nagu

sõjaväepilet või žetoon antakse igale värvatule üle Ukraina riigipiiri minekut.

6. Kaebaja sõnadest saab järeldada, et ta põgenes selliselt, et liikus edasi ja ta ainus kindel plaan oli

saada oma üksusest ja okupeeritud Ukraina osalt minema, et jõuda Moskvasse, kust siis hiljem

põgeneda. Seega mingit põgenemisplaani ei saanud ega pidanudki kaebajal olema. Kaebaja lootis

heale õnnele põgenemisel ja heade inimeste abile.

7. PPA antud (otsuse p 8) hinnang kaebaja tagakiusukartuse põhjendamatusest on ebaõige, kuivõrd

selle aluseks olevaid tõendeid on hinnatud ebaõigesti ning tõendid on jäetud kogumata või ei ole

neile viidatud.

3(9)

8. Otsuse punkti 7 põhjendustest ei ole võimalik aru saada, miks ei ole kaebajal vaja täiendavat

kaitset. PPA ei ole lähtunud kohastest kaalutlustest ja otsustus on ka selles osas ebaõige.

9. Kaebaja ei ole Eesti territooriumil toime pannud ühtegi korrarikkumist. Kaebaja ületas riigipiiri

loata hädavajadusest tulla otsima rahvusvahelist kaitset. Kaebaja on varasemalt toimepandud

kuriteo eest karistuse kandnud.

10. Asjakohatu on PPA viide, et kaebaja ei lahku vabatahtlikult Eestist, kui otsus kaitse saamiseks

peaks olema negatiivne. Sissesõidukeeld ei ole vajalik ega põhjendatud. PPA ei ole põhjendanud,

miks on kaebaja Eestis või mõnes Schengeni viisaruumi riigis ebasoovitav (VSS § 6 lg 1) või

milles seisneb kaebaja ohtlikkus avalikule korrale või riigi julgeolekule. Kaebaja sisenes Eestisse

ebaseaduslikult, sest muid võimalusi ei olnudki, kuid esitas siin ka rahvusvahelise kaitse taotluse.

Kaebaja on teinud PPA-ga rahvusvahelise kaitse menetluses koostööd, ta ei ole esitanud

valeandmeid ega võltsitud dokumente ega takistanud menetlustoimingute tõhusat tegemist. PPA

pole teinud etteheiteid ka kaebaja tegevusele Eestis viibimise ajal.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

11. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Kaebajal on õigus taotleda rahvusvahelist kaitset,

kuid isiku õigus saada rahvusvahelist kaitset tekib üksnes siis, kui on täidetud seadusega ette

nähtud materiaalsed tingimused kaitsevajaduse jaatamiseks. Kaebajal on üksnes subjektiivne õigus

tema taotluse õiguspärasele läbivaatamisele.

12. Päritoluriigi teave, mis puudutab Venemaal kriminaalkorras karistatud isikute värbamist

sõdima Ukrainas, ei ole salastatud informatsioon. Sellest ei saa teha järeldust, et kaebaja on

teeninud Venemaa relvajõududes. PPA otsuses loetletud tõendid (nt sõjaväepilet, žetoon) on

näidisloetelu. PPA ei ole nõudnud ega eeldanud, et kaebajal peavad sellised tõendid olema, vaid on

märkinud, et kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks relvajõududes teenimist või

sõjapiirkonnas viibimist. Tõendite puudumisel ei ole PPA teinud automaatset järeldust, vaid

andnud hinnangu ka kaebaja selgitustele.

13. Pole välistatud olukord, kus tahtevastaselt relvajõududesse värvatud isikule ei anta detailset

informatsiooni teenistuse kohta. Samas ei tugine PPA ainult asjaolule, et kaebaja ei osanud

nimetada oma sõjaväeosa nime. PPA on välja toonud, et kaebaja ei osanud vestluse käigus

nimetada oma ametikohta, väeosa nime ega numbrit; kaebaja ei teadnud, kus tema väeosa asus

enne Ukrainasse saatmist ega ka seda, kus tema üksus paiknes Ukrainas või detaile sõjaväelise

väljaõppe ja arstliku komisjoni läbimisest. Need oleksid olnud tavapärased sõjaväeteenistusega

seotud andmed, mida relvajõududes teeninud inimene oleks pidanud teadma. Kui isik ei oska

kirjeldada ühtegi värbamist või sõjaväeteenistust puudutavat asjaolu, seab kahtluse alla kogu

kaebaja loo.

14. Ei saa pidada võimatuks olukorda, kus isik tajub hetkes sobiva põgenemisvõimaluse olemasolu

ning põgeneb ilma konkreetse plaanita, kuid ei ole eluliselt usutav, et ta pärast vahetust ohust

eemaldumist jätkab mitmesajakilomeetrist teekonda Moskvasse pelgalt lootes heale õnnele

põgenemisel ja heade inimeste abile (vt Tallinna Ringkonnakohtu 15.02.2024 otsus nr 3-23-1100,

p 11). Kaebaja selgitused tema põgenemise ning edasise teekonna kohta on üldsõnalised ja

detailivaesed. Vaadates kaebaja haldusmenetluses antud selgitusi tervikuna, tuleb eristada isiku

tõrksust menetluses kaasa aitamast, mis tuleneb isiku haavatavusest, psüühilistest eripäradest või

traumaatilisest kogemusest. Tegemist ei ole olukorraga, kus kaebaja ei ole objektiivselt võimeline

selgitusi andma, vaid olukorraga, kus ta teadlikult loobub koostööst ning väljendab vastumeelsust

kaasaaitamiskohustuse täitmise suhtes (nt 25.08.2025 vestluse p-d 27, 33). Selline käitumine võib

anda aluse kahelda nii esitatud väidete usaldusväärsuses kui ka varjupaiga tegelikus vajaduses.

15. Vastustajale jääb arusaamatuks kaebaja etteheide, et PPA polevat nimetanud allikat, kus

avaldatakse tagaotsitavate arvu või nimesid. Viide allikale on toodud vaidlusaluse PPA otsuse lk-l

4(9)

8 (joonealune viide 36), millele järgneb otselink Venemaal tagaotsitavate isikute andmebaasi

andmetele. Kaebusest ei tulene, milliseid tõendeid on PPA hinnanud ebaõigesti või milliseid

tõendeid jätnud kogumata.

16. Kaebaja argumentidest nähtub positsioon, et kui kaebaja ei kvalifitseeru pagulaseks, siis tuleks

talle samadel põhjustel anda täiendav kaitse. Tegemist on õiguslikult väära lähenemisega.

17. Kaebaja viibib PPA kinnipidamiskeskuses, mis oluliselt piirab tema võimalusi korrarikkumiste

toime panemiseks. PPA on vaidlusaluses otsuses põhjendatult viidanud kohtupraktikale, mille

kohaselt võib Eesti Vabariik lähtuda soovist kaitsta avalikku korda ka siis, kui oht avalikule

korrale ei ole veel realiseerunud ning tegemist on üksnes prognoosotsusega. Kaebuses puuduvad

sisulised argumendid, mis annaksid alust kahelda PPA prognoosis kaebajast lähtuvale ohule

avalikule korrale.

18. Haldusmenetluses jõudis PPA põhjendatult järeldusele, et kaebajat ei ohusta päritoluriigis

tagakius ning kaebaja ei vaja täiendavat kaitset (vt Riigikohtu 15.05.2025 otsus nr 3-23-1317).

Kuivõrd kaebajal puudub muu õiguslik alus Eestis viibimiseks, siis oli PPA kohustatud

rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumisel tegema kaebajale ka lahkumisettekirjutuse.

19. PPA on põhjendanud kaebajast tulenevat põgenemisohtu oma otsuse lk-del 16-17. Kaebaja ei

too välja ühtegi konkreetset faktilist asjaolu, mis toetaks vastupidist järeldust ega selgita, milliste

objektiivsete kriteeriumide alusel tuleks põgenemisohtu hinnata teisiti.

20. PPA on vaidlustatud otsuses selgitanud kaebajast tulenevat ohtu avalikule korrale. Riigikohus

on 15.05.2025 otsuses nr 3-23-1317 (p 29) selgitanud, et direktiivi 2008/115/EÜ artikli 11 lg 1

kohaselt peab liikmesriik määrama sissesõidukeelu, kui vabatahtlikuks lahkumiseks ei ole tähtaega

määratud või tagasipöördumiskohustust ei ole täidetud. Riigikohus selgitas täiendavalt otsuses nr

3-24-3192 (p 19), et kui isikule ei määrata lahkumiskohustuse täitmiseks vabatahtlikku tähtaega,

siis on talle kohustuslik määrata sissesõidukeeld viieks aastaks, välja arvatud juhul, kui

välismaalasel on kehtiv sissesõidukeeld kauemaks kui viieks aastaks lahkumisettekirjutuse

tegemise päevast arvates (VSS § 74 lg 2). Kui viis aastat on kõiki tähtsaid asjaolusid arvestades

ebaproportsionaalne, võib VSS § 74 lg 3 alusel kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks. VSS §

74 lg 4 alusel võib humaansetel kaalutlustel jätta sissesõidukeelu kohaldamata. Kaebaja viited

Riigikohtu 15.05.2025 otsusele nr 3-23-1317 ei ole ülekantavad praegusesse asja, kuivõrd tegemist

ei ole olukorraga, kus kaebajale oleks koostatud lahkumisettekirjutus vabatahtliku täitmistähtajaga.

KOHTU PÕHJENDUSED

21. Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist,

tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiivis 2011/95/EL nimetatud viiest põhjusest – rass, usk, rahvus, poliitiline veendumus või

kuulumine sotsiaalsesse gruppi – ning tagakiusamise (või tagakiusamise vastu puuduva kaitse) ja

eespool nimetatud põhjuse vahel on põhjuslik seos. Samuti peavad puuduma pagulasena

tunnustamist välistavad asjaolud (VRKS § 22 lg 1). Tagakiusamine (tegu või teod) võib seisneda

füüsilises või vaimses vägivallas, seadusandliku, täidesaatva või kohtuvõimu diskrimineerivates

meetmetes, ebaproportsionaalses või diskrimineerivas süüdimõistmises või karistamises jms (vt

VRKS § 19 lg-s 2 ja direktiivi 2011/95/EL art 9 lg-s 2 esitatud näitlikud loetelud). Selleks, et tegu

võiks pidada tagakiusamiseks, peab see olema: 1) olemuse või kordumise poolest piisavalt tõsine,

et kujutada endast põhiliste inimõiguste rasket rikkumist, või 2) kogum meetmetest (sh inimõiguste

rikkumine), mis on piisavalt raske, et mõjutada isikut samal viisil, nagu on nimetatud p-s 1 (VRKS

§ 19 lg 1, direktiivi 2011/95/EL art 9 lg 1). Põhilisteks inimõigusteks on eeskätt õigus elule,

piinamise ja väärkohtlemise keeld, orjuse keeld ja keeld kohaldada karistust tagasiulatuvalt.

Tagakiusamise tuvastamisel ei ole siiski alati vaja rangelt eristada, millist õigust või õiguse

elementi (nt n-ö õiguse tuuma) rikutakse, vaid eeskätt on määrav isiku suhtes rakendatud või

5(9)

rakendada võidavate meetmete ja karistuste raskus (vt Riigikohtu 01.10.2018 otsus nr 3-17-1026, p

13). Tagakiusamise allikatena käsitatakse muu hulgas mitteriiklikke ühendusi, kui riik ei saa või ei

taha pakkuda kaitset tagakiusamise või tõsise ohu eest (VRKS § 19 lg 5). Kohtu hinnangul vastab

vaidlustatud PPA otsus neile nõuetele.

22. Kaebaja on pärit Venemaalt, Tšetšeeniast. Kaebaja on väitnud, et on sõja vastu ega soovi

osaleda Ukraina sõjas. Vaatamata sellele teda sunniti liituma Venemaa relvajõududega ning saadeti

Ukrainasse sõjapiirkonda, kust ta seejärel põgenes. Taotleja kardab, et Venemaale

tagasipöördumisel saadetakse ta uuesti sõtta. Kohus nõustub PPA-ge selles, et kaebaja jutt

sõjapiirkonnast põgenemisest ei ole usaldusväärne. PPA ei ole vaidlustatud otsuses sellega seoses

midagi vääralt tuvastanud.

23. Avalikest allikatest leitava informatsiooni kohaselt karistati kaebajat 19.01.201837 VF KrK §

163 lg 3 p b järgi - väljapressimine, st võõra vara üleandmise nõudmine, mis on toime pandud

isikute grupi poolt eelneval kokkuleppel, kasutades vägivalda, eriti suures ulatuses vara saamise

eesmärgil. Karistuseks määrati 7 aastat ja 2 kuud vanglakaristust range režiimiga koloonias.

Kaebaja sõnade kohaselt seisnes tema kuritegu selles, et ta võttis tagasi oma raha ja jagas selle

edasi oma alluvatele, keda oldi rahaga petetud. Seega kaebaja oma tegu iseenesest ei eita ja vaidlust

pole selles, et kaebaja on kandnud vanglakaristust. Kaebaja vabanes 2024 ja sõitis Moskvasse

tööle. Kaebaja väitel üritasid nii Venemaa kui Tšetšeenia võimud teda kätte saada, et Ukraina vastu

sõtta saata. Kaebaja selgitused on aga selles osas väga üldsõnalised ja kaebaja ei ole selle kohta

ühtegi tõendit esitanud. Kaebaja esindaja selgitus, et kaebaja on käinud koolis vaid 5 klassi ning

oskab kirjutada oma nime, ei ole esiteks usutav (5 klassiga peaks siiski veidi rohkem selgeks

saama) ja teiseks ei selgita see kaebaja selgituste ebajärjekindlust ja üldsõnalisust.

24. Kaebaja on selgitanud, et peale järjekordset kinnipidamist kolis ta Moskvas hostelisse, kui

08.06.2025 või 09.06.2025 hommikul kella kuue paiku murdsid sinna sisse erinevate

jõustruktuuride töötajad, kes pidasid hosteli elanikud kinni ning toimetasid nad sõjakomissariaati.

Sõjakomissariaadis sunniti kaebajat allkirjastama nõusolek Venemaa relvajõududega liitumiseks.

Kuidas täpselt teda survestati, ei oska ta selgitada. Pärast seda lasti kaebaja vabaks tingimusel, et ta

tuleb tagasi, mida ta aga ei teinud. Kaebaja väitel saadeti ta lõpuks Rostovi sõjaväebaasi. Rostovi

baasis pandi taotleja koos teistega sõjaväeautodesse ning saadeti edasi Ukrainasse, kus nad pidid

hakkama kohe kaevikuid kaevama. Kuhu täpsemalt taotleja Ukrainas viidi, ta ei tea, ning kui kaua

võttis teekond Rostovi baasist Ukrainasse kaebaja samuti ei tea. Esimesel või teisel ööl ta põgenes

koos oma tuttavaga teadmata suunas. Seejärel peatas ta ühe taksojuhi, kelle käest ostis telefoni ning

ta jätkas teekonda Moskvasse. Teekonna vältel sõitis ta erataksodega ning kontrollpostide

vältimiseks liikus ta koos tuttavaga läbi metsa. Täpset teekonda Moskvasse ta ei mäleta, vaid teab,

et nad liikusid üldises Moskva suunas, kuhu nad jõudsid umbes ühe nädalaga.

25. Vaidlust ei ole selles, et Venemaa president Vladimir Putin allkirjastas 2022. aastal seaduse,

mis lubab sõjaväeteenistusse kutsuda kodanikke, kellel on kustutamata või kehtivad süüdimõistvad

kohtuotsused mõrva, röövi, varguse, narkokaubanduse ja teiste raskete kuritegude eest vastavalt

Venemaa Föderatsiooni kriminaalkoodeksile. See muudatus võimaldas mobiliseerida sadu

tuhandeid inimesi, kes olid saanud tingimisi karistuse või hiljuti kolooniatest vabastatud ning kellel

varem oli keelatud teenida. Sarnaselt teiste Venemaa regioonidega värvati kriminaalkorras

karistatud isikuid ka Tšetšeenias. Väidetavalt kogub Tšetšeenia FSB filiaal teavet arreteeritud

kohalike vangide kohta, et neid edaspidi saata Ukraina sõjatsooni. Seda teatas Ukraina

kaitseministeeriumi luureteenistus.

26. Venemaa Föderatsiooni kriminaalkoodeksi järgi tähendab deserteerimine omavolilist lahkumist

väeosast või teenistuspaigast sõjaväeteenistuse vältimise eesmärgil, samuti teenistusest puudumist

samal eesmärgil. Selline tegu karistatakse vabadusekaotusega kuni seitsmeks aastaks. Kui

deserteerimine pannakse toime mobilisatsiooni või sõjaseisukorra ajal, sõjaajal või relvastatud

6(9)

konflikti või sõjategevuse tingimustes, on karistus viis kuni viisteist aastat vangistust.

Kriminaalkoodeksi järgi karistatakse omavoliline teenistusüksuse või teenistuspaiga mahajätmine,

samuti põhjendamatu puudumine teenistusest pärast vabastamist, ametisse nimetamist, üleviimist,

lähetuselt, puhkuselt või raviasutusest, mis kestab üle kahe, kuid mitte üle kümne päeva, kui selle

on toime pannud sõjaväelane, kes teenib kutse alusel, kuni kuue kuu pikkuse arestiga või kuni ühe

aasta pikkuse karistusüksuses viibimisega. Samad teod, kui need on toime pandud sõjaväelase

poolt, kes juba kannab karistust karistusüksuses, karistatakse kuni kahe aasta pikkuse

vabadusekaotusega. Päritoluriigi informatsioon kinnitab, et Venemaal võidakse kriminaalkorras

karistatud isikuid värvata Venemaa relvajõududesse ning saata Ukrainasse sõtta. Tšetšeenias

võidakse potentsiaalsete „värvatavate“ suhtes rakendada sundi ja vägivalda, näiteks on esinenud

inimeste röövimisi, piinamisi ja šantažeerimisi. Samal ajal on esinenud ka juhtumeid, kus

kinnipeetud isikud on keeldunud relvajõududega lepingut sõlmimast ning nad vabastati.

27. Taotleja poolt esitatud väited sunniviisilise sõjaväkke värbamise kohta küll üldjoontes ühtivad

avalikest allikatest kättesaadava teabega, kuid need on liiga üldsõnalised ja napid, et neid pidada

usutavateks ja usaldusväärseteks muude tõendite puudumisel. PPA on leidnud õigesti, et olukorras,

kus kaebaja palub rahvusvahelist kaitset sunniviisilise sõjaväkke värbamise tõttu, peaks ta olema

võimeline selgitama kuidas tema suhtes sundi rakendati ning miks tal puudus võimalus teenistusest

keelduda. Käesolevaks ajaks ei ole taotleja esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaksid relvajõududes

teenimist ja sõjapiirkonnast viibimist: sõjaväeleping, sõjaväepilet, Venemaa Föderatsiooni

relvajõudude teenistuja isikutunnistus, sõjaväelase žetoon, fotod vms. Ka taotleja loo puudulik

detailsusaste ei võimalda järeldada sõjaväes teenimist ning seejärel sealt deserteerumist. Nii näiteks

ei osanud ta vestluse käigus nimetada oma ametikohta, väeosa nime ega numbrit. Lisaks sellele ei

teadnud ta, kus asus tema väeosa Tšetšeenias ja Rostovis enne Ukrainasse saatmist ega ka seda, kus

tema üksus Ukrainas dislotseerus. Lisaks sellele ei ole suutnud taotleja veenvalt ära selgitada,

kuidas tal õnnestus oma üksuse juurest põgeneda ning kuidas see täpsemalt välja nägi. Ka kohtu

jaoks ei ole eluliselt usutav, et isik, keda sunniti vähem kui pool aastat tagasi tema tahte vastaselt

sõtta minema, ei mäleta mitte ühtegi detaili, sh ka mitte sõjaväelise väljaõppe ja arstiliku komisjoni

läbimist ega mingeid muid toiminguid, mis üldjuhul eelnevad sõjaväelase rindele saatmisele.

Seejuures ei saa sellist lausalist unustamist mõjutada kaebaja väidetav 5-klassiline haridus.

28. Enne vaidlustatud otsuse tegemist, so hiljemalt 12.12.2025, ei ole kaebajat kuulutatud

Venemaal föderaalselt tagaotsitavaks.

29. Kaebaja on öelnud, et ta kardab Venemaale tagasi pöörduda, sest teda võidakse karistusena

deserteerumise eest uuesti sõtta saata. Kuivõrd PPA hinnangul ei ole usutav, et taotleja oleks

Venemaa relvajõududes teeninud ning põgenenud Ukrainasse sõtta saadetud väeüksusest, ei ole

tõenäoline, et teda selle eest võidaks karistada.

30. Kaebaja on esitanud kohtule 11.01.2026 menetlusdokumendiga foto tagaotsimiskuulutusest.

Tõlget kaebaja ei lisanud. Kuulutuse tõlkis kohtuistungil kohtutõlk, tõlge on leitav kohtuistungi

protokollist. Selle järgi otsitakse kaebajat taga Tšetšeeni Vabariigi Siseministeeriumi töötajate

poolt, kuid ei ole märgitud, mis asjaoludega seoses. PPA esindaja kinnitas kohtuistungil, et enne

PPA otsuse tegemist kontrolliti andmebaasist, et kaebaja ei ole Venemaal föderaalselt tagaotsitav.

Kohtu küsimusele, kas on mingit ümbrikut, millega tagaotsimisteade tuli, vastas kaebaja, et seda ta

ei tea, tema sugulased tegid foto teatest ja edastasid talle. PPA leidis istungil, et tegemist ei ole

ehtsa dokumendiga, kuna seda saaks kergesti ise koostada. Kohus nõustub PPA-ga selles, et

kuivõrd tagaotsimiskuulutus pärineb vaidlustatud otsuse eelsest ajast (kaebaja tuli Eestisse

27.06.2025, väidetav tagaotsimiskuulutus 02.07.2025, PPA otsus on tehtud 12.12.2025.).

Kohtuistungil ei osanud kaebaja selgitada, mil moel tema sugulased selle tagaotsimiskuulutuse

enda kätte said ja ka asjaoludest ei nähtu, kas see on kuskil avaldatud või kellelegi saadetud. Lisaks

ei ole kohtule siiski arusaadav, et kui see on antud välja 02.07.2025, siis miks kaebaja edastas selle

kohtule alles 1 kuu peale PPA otsust, aga ei edastanud haldusmenetluses PPA-le. Seega ei pea

7(9)

kohus nimetatud tõendit usaldusväärseks. Lisaks tuleb märkida, ei isegi, kui tagaotsimiskuulutus on

tegelik, siis ei anna see mingit infot selle kohta, mille eest kaebajat taga otsitakse. Rahvusvahelise

kaitse süsteem ei ole mõeldud kuritegude eest põgenemiseks.

31. Kuivõrd taotleja on andnud teadvalt valeütlusi oma varasema kuriteo kohta, on PPA lugenud

tema rahvusvahelise kaitse taotluse õigustatult selgelt põhjendamatuks vastavalt VRKS § 201 lg 2.

32. Lisaks eeltoodule on PPA leidnud õigesti, et kaebaja võib ohustada Eestis avalikku korda

(VRKS § 201 p 9). Kaebaja tunnistati süüdi Krimmi Vabariigi Sakõ rajooni kohtu 19.01.2018

otsusega nr 1- 7/201876 VF KrK § 163 lg 3 p b järgi, mis on väljapressimine suures ulatuses,

grupis ning vägivalla kasutamisega. Kohus kvalifitseeris taotleja poolt toimepandud kuriteo kui

eriti raske isikuvastase süüteo ning kohustas teda kandma vanglakaristust range režiimiga

koloonias. Kaebaja ei kahetsenud rahvusvahelise kaitse vestluses toimepandud kuritegu, vaid

proovis selle üksikasju PPA eest varjata, pisendas seda ning väitis, et talle mõistetud karistus on

ebaõiglane. Ka kohtuistungil püüdis kaebaja toimepandud tegusid õigustada. Isegi kui kannatanu

võlgnes kaebajale raha, on raha kirjeldatud moel tagasinõudmine raske kuritegu ka Eesti õiguses.

33. VRKS § 4 lg-st 3 tulenevalt on täiendava kaitse saaja välismaalane, kes ei kvalifitseeru

pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on

alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa

tuua tõsise ohu, sealhulgas surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise (p 1), tema piinamise või

tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise

(p 2) või konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumise või tema või tsiviilisikute

kallal vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu (p 3). Ka täiendava

kaitse andmiseks peab väärkohtlemine ületama teatava raskuse künnise, mis reeglina eeldab

tegelike kehavigastuste tekitamist või intensiivseid füüsilisi ja psüühilisi kannatusi (vrd nt Euroopa

Kohtu otsus C-353/16, p-d 38–43 ja sealsed viited). Euroopa Kohtu praktika järgi peab risk

tõsisesse ohtu sattuda olema reaalne (vt nt otsused C-465/07, C-285/12 ja C-542/13). Kaebajal

puudub Venemaale tagasipöördumise korral reaalne risk sattuda tõsisesse ohtu VRKS § 4 lg 3

tähenduses. Kohtuotsuse tegemise aja seisuga ei ole üldine ohutase Venemaal nii suur, et tingiks

vajaduse anda kaebajale täiendav kaitse. Sõda toimub Ukraina territooriumil ja kaebajal on

võimalik Venemaal ümber paikneda või siirduda väljapoole Schengeni ala jäävatesse riikidesse.

Intsidendid Venemaa pinnal, mis on seostatavad Ukraina sõjaga, on sihitud konkreetsete

sihtmärkide pihta ja ei kvalifitseeru relvakonfliktiks, mis seaks kaebaja elu Venemaa territooriumil

ohtu. Varjupaiga õiguse eesmärk ei ole anda kaitset kõigile isikutele, kellele on oma

kodakondsusjärgse riigi tegevus vastumeelne, vaid kaitse andmise eelduseks on reaalse ja tõsise

ohu olemasolu.

34. Kaebaja on esitanud kohtumenetluses foto venekeelsest tagaotsimiskuulutusest Tšetšeenia

vabariigis, kus kirjeldatakse, et kaebajat (lisatud tundemärgid) otsitakse taga. Kuna kuulutus oli

esitatud ilma tõlketa, tõlkis selle teksti kohtuistungil osalenud tõlk ning täpne tõlge on saadav

kohtuistungi protokollist.

35. Rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata jätmise tagajärjeks on Eestis viibimiseks

viibimisaluse puudumine ning riigisisese õiguse sätete järgi piisab sellest lahkumisettekirjutuse

tegemiseks (VSS § 7 lg 1). VRKS § 25 lg 2² sätestab, et rahvusvahelise kaitse taotluse

tagasilükkamise otsuses või koos sellega tehakse välismaalasele ettekirjutus Eestist lahkumiseks.

Lahkumisettekirjutuse tegemisel arvestatakse igal üksikjuhtumil kõiki olulisi asjaolusid ja

kaalutakse põhjendatud huve (VSS § 7² lg 3).

36. Lahkumisettekirjutuses kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks

lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates (VSS § 7⁴ lg 1). Kui sissesõidukeelu kohaldamise

tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib

lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks või jätta selle humaansetel

8(9)

kaalutlustel kohaldamata (VSS § 7⁴ lg-d 3 ja 4). Kaebusest ei nähtu, et vastustaja oleks jätnud

tähelepanuta mõne olulise asjaolu, mis oleks andnud aluse kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks

ajaks kui kolm aastat või jätta see kohaldamata, sh humaansetel kaalutlustel. Sissesõidukeelu

erandina kohaldamata jätmist tingivad humaansed kaalutlused VSS § 7⁴ lg 4 tähenduses peaksid

seonduma esmajoones olukorraga, kus sissesõidukeeld riivaks intensiivselt välismaalase

perekonna- või eraelu, seaks ohtu tema elu või tervise või tooks kaasa muu analoogse tagajärje (nt

Tallinna Ringkonnakohtu 21.12.2023 otsus nr 3-23-365, p 38; 30.06.2023 otsus nr 3-23-188, p-d

10–15). Kaebaja ei ole selliseid asjaolusid nimetanud. Asjaolude olulisel muutumisel pärast

sissesõidukeelu kohaldamist on kaebajal võimalik taotleda pädevalt asutuselt sissesõidukeelu

kehtivusaja muutmist või kehtetuks tunnistamist (VSS §-d 7⁵ ja 32). Seega on PPA õigesti

kohaldanud kaebajale ka sissesõidukeelu.

37. Vastustaja ei ole taotlust menetluskulude hüvitamiseks esitanud, mistõttu kooskõlas HKMS §

108 lg-ga 1 ning § 109 lg-ga 1 jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

38. Kaebaja õiguste kaitseks tuleb kohtuotsuse avaldamisel avaldada kaebaja nimi tähemärkidega

(HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

9(9)