3-23-1095/23 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. märts 2026, Tallinn

Haldusasja number

3-23-1095

Haldusasi

J.S kaebus Sotsiaalkindlustusameti 31. märtsi 2023. a

otsuse nr P7-2023-175476 ja 17. aprilli 2023. a

vaideotsuse nr 5.2-3/13752-2 tühistamiseks ning

vastustaja kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 28. märtsi 2024. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – J.S,

esindaja v.adv Valeria Arsjuta

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet,

esindaja Merle Magnus

Kaasatud haldusorganid –

Sotsiaalministeerium, esindaja Alice Sündema

Siseministeerium, esindaja Liisa Surva

Menetluse alus ringkonnakohtus

Sotsiaalkindlustusameti apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Kõrvaldada Siseministeerium haldusasja nr 3-23-1095 menetlusest.

2. Rahuldada Sotsiaalkindlustusameti apellatsioonkaebus osaliselt.

3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 28. märtsi 2024. a otsuse haldusasjas nr 3-23-

1095 resolutsiooni punkt 1 kohustamiskaebuse lahendamist puudutavas osas ning

teha selles osas uus otsus, millega rahuldada kohustamiskaebus osaliselt ning

kohustada Sotsiaalkindlustusametit maksma J.S-ile saamata jäänud

vanemahüvitist 244 kalendripäeva eest kokku 10 167,48 eurot (bruto).

Tühistamiskaebuse lahendamist puudutavas osas jätta halduskohtu otsuse

resolutsiooni punkt 1 muutmata, muutes halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt

käesoleva otsuse põhjendustele.

4. Tühistada halduskohtu otsuse resolutsiooni punkt 2 ning teha menetluskulude

väljamõistmist

puudutavas

osas

uus

otsus,

millega

mõista

Sotsiaalkindlustusametilt J.S kasuks välja esimese ja teise astme kohtus kantud

3-23-1095

menetluskulude hüvitamiseks 1296 (üks tuhat kakssada üheksakümmend kuus)

eurot.

5. Menetlusosaliste muud menetluskulud jätta nende endi kanda.

6. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja ja tema lapse nimed tähemärgiga ning mitte

avaldada kaebaja lapse sünniaega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 13. aprillil 2026

(HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui

see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sotsiaalkindlustusamet (SKA) määras 19.09.2022 otsusega nr P7-2022-342418 J.S-ile

seoses lapse Q (sündinud XX.XX.XXXX Tai Kuningriigis) kasvatamisega vanemahüvitise

71. päevast. Hüvitise suurus ühe päeva kohta oli 41,67 eurot (bruto) ja hüvitise kasutamise

periood 22.06.2022–11.08.2024.

2. SKA lõpetas 31.03.2023 otsusega nr P7-2023-175476 J.S-ile lapse Q kasvatamiseks

määratud perehüvitise (vanemahüvitis 71. päevast) kasutamise õiguse alates 01.04.2023.

Otsuse kohaselt puudub perehüvitise kasutamiseks ja maksmiseks õiguslik alus, sest seisuga

31.03.2023 on kaebaja kõik vanemahüvitise päevad (lapse kohta kokku kuni 605

kalendripäeva vastavalt perehüvitiste seaduse (PHS) § 34 lg-le 2) ära kasutanud.

3. SKA jättis 17.04.2023 vaideotsusega nr 5.2-3/13752-2 rahuldamata J.S vaide SKA

31.03.2023 otsuse peale. Kuna Q sündis XX.XX.XXXX, siis tuleb praegusel juhul kohaldada

kuni 31.03.2022 kehtinud PHS-i redaktsiooni. Q emal ei olnud õigust sünnitushüvitisele,

mistõttu tekkis PHS § 34 lg 2 järgi õigus saada vanemahüvitist lapse sünnist ja vanemahüvitis

määratakse 545 päevaks. Vanemahüvitise kasutamise õigus lõpeb vanemahüvitise päevade

ärakasutamise või lapse 3-aastaseks saamisega. Vanemahüvitise päevade järjest kasutamisel

lõpeb vanemahüvitise saamise õigus Q eest 07.02.2023. J.S saabus koos lapsega Eestisse

22.06.2022 ning PHS § 4 lg-st 1 ja sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 3 lg-st 1

tulenevalt tekkis tal sellest kuupäevast õigus saada perehüvitisi. Vanemahüvitise saamise

õigus Q eest tekkis alates lapse sünnist 545 päevaks ning kuna J.S saabus Eestisse alles

2(11)

3-23-1095

22.06.2022, siis on tal õigus kasutada vaid 231 vanemahüvitise päeva. Kõik vanemahüvitise

päevad on otsuse tegemise ajaks ära kasutatud.

4. J.S esitas Tallinna Halduskohtule 16.05.2023 kaebuse SKA 31.03.2023 otsuse nr P7-

2023-175476 ja 17.04.2023 vaideotsuse nr 5.2-3/13752-2 tühistamiseks ning vastustaja

kohustamiseks määrata talle perehüvitis veel 374 päeva eest. Nii perehüvitise määramise

otsuse tegemise (19.09.2022) kui ka perehüvitise maksmise lõpetamise otsuse tegemise

(31.03.2023) ajal kehtinud PHS § 34 lg 2 kohaselt oli õigus saada vanemahüvitist kuni 605

kalendripäeva (s.o 22.06.2022–16.02.2024), kuid kaebajale on makstud perehüvitist üksnes

231 kalendripäeva eest. SKA 19.09.2022 otsuse aluseks sai olla üksnes sel ajal kehtinud PHS-

i redaktsioon, mitte kuni 31.03.2022 kehtinud PHS-i redaktsioon (sh ei saanud varem

kehtinust lähtuda analoogia alusel). Vaideotsuses on vastuoluliselt esmalt märgitud, et

perehüvitise saamise õiguse tekkis alates lapse sünnist, kuid seejärel väidetud, et õigus saada

perehüvitist tekkis alates Eestisse saabumisest. PHS § 37 lg 2 kohaselt oleks kaebaja kui lapse

isa pidanud saama vanemahüvitist minimaalselt 515 kalendripäeva eest.

5. SKA palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Lapse emal oleks Eestis elades tekkinud

PHS § 34 lg-te 1 ja 2 (kuni 31.03.2022 kehtinud redaktsioonis) kohaselt õigus

vanemahüvitisele alates lapse sünnist (XX.XX.XXXX) ning seda 545 päevaks. PHS § 44 lg-

te 1 ja 2 (lapse sünni ajal kehtinud redaktsioonis) järgi sai hüvitist määrata tagantjärele kõige

rohkem taotluse esitamise kuule eelnenud kuue kalendrikuu eest. Vanemahüvitist oleks siiski

saanud määrata vaid ajaks, mil isikul on õigus saada vanemahüvitist, st taotleja kasvatab last

Eestis. Enne lapse 70 päeva vanuseks saamist oli üldjuhul õigus vanemahüvitisele last

kasvataval emal (vt PHS § 34 lg 5). Seega olnuks kaebajale võimalik vanemahüvitist määrata

kõige varem alates päevast, mil laps saab 71-päevaseks. Lapse emal oli võimalik loobuda

vanemahüvitisest või jätta see kasutamata, kuid see ei lükka edasi PHS § 34 lg-s 1 sätestatud

vanemahüvitisele õiguse tekkimise algust. Alates 01.04.2022 hakati sünnitushüvitise asemel

maksma ema vanemahüvitist PHS-i alusel. Kehtiva PHS § 34 lg-s 2 märgitud kuni 605

kalendripäevast moodustab 100 kalendripäeva ema vanemahüvitis (isal sellele õigust ei teki),

30 kalendripäeva isa vanemahüvitis (emal sellele õigust ei teki) ja 475 kalendripäeva jagatav

vanemahüvitis, mida vanemad saavad kokkuleppel ise jagada. Isikul, kellel ei ole õigust ema

vanemahüvitisele enne lapse sündi, on õigus saada jagatavat vanemahüvitist 515

kalendripäeva (PHS § 37 lg 2). Vanemahüvitis määratakse sellele õiguse tekkimise päevast,

kui vajalikud andmed esitatakse sellest kuue kuu jooksul (PHS § 46 lg 1). Nii kuni 31.03.2022

kehtinud kui ka alates 01.04.2022 kehtiva redaktsiooni järgi eeldab vanemahüvitise maksmise

peatamine või jätkamine, et vanemahüvitis oleks eelnevalt määratud. Kuna oluline on see, kas

lapse sünni hetkel lapse emal oli või ei olnud õigust sünnitushüvitisele, siis saab kohaldada

üksnes lapse sünni ajal kehtinud redaktsiooni (vrd PHS § 631 lg 4). Kaebajal ei saa tekkida

õigust 605 vanemahüvitise päevale, sest ta ei saa kasutada ema vanemahüvitist ja ta on

loobunud isa vanemahüvitisest.

6. Tallinna Halduskohus kaasas 13.09.2023 määrusega HKMS § 24 lg 1 p 4 alusel

arvamuse andmiseks menetlusse Sotsiaalministeeriumi ja Siseministeeriumi.

7. Tallinna Halduskohus rahuldas 28.03.2024 otsusega J.S kaebuse, tühistas SKA

31.03.2023 otsuse nr P7-2023-175476 ja 17.04.2023 vaideotsuse nr 5.2-3/13752-2 ning

kohustas SKA-d otsustama uuesti kaebajale perehüvitise maksmise jätkamine. Samuti mõistis

halduskohus vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 720 eurot.

Puudub vaidlus, et kaebajale määrati SKA 19.09.2022 otsusega vanemahüvitis tagasiulatuvalt

alates 22.06.2022. Vaidlus on selles, kas kaebaja oli SKA 31.03.2023 otsuse tegemise seisuga

3(11)

3-23-1095

kõik vanemahüvitise päevad ära kasutanud ning kas otsuse tegemisel tuli kohaldada kaebaja

lapse sünni ajal kehtinud PHS-i redaktsiooni. Haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 54

tuleneb, et õiguspäraseks saab pidada üksnes haldusakti, mis on kooskõlas selle andmise

hetkel kehtinud õigusega. Varasema redaktsiooni kohaldamiseks peaks erinorm (nt

rakendussäte) seda otsesõnu ette nägema. Praegusel juhul selline erisäte puudub ja seda ei saa

analoogia korras tuletada ka PHS § 631 lg-st 4. Seetõttu tuleb vaidlustatud otsuse

õiguspärasuse hindamisel lähtuda otsuse tegemise ajal kehtinud PHS-i redaktsioonist.

SKA on varem kehtinud PHS § 34 lg-le 1 tuginedes ebaõigesti järeldanud, et vanemahüvitist

tuleb igal juhul arvestada lapse sünnist. PHS §-d 4 ja 33 on SÜS-i suhtes erinormid ning

nendest tuleneb, et vanemahüvitise saamise õigus eeldab mh seda, et vanem kasvataks last

Eestis ning oleks resident tulumaksuseaduse § 6 lg 1 tähenduses. Sellest järeldub, et kui

täidetud ei ole PHS § 4 ja § 33 lg 1 tingimused, siis ei saa isikul tekkida ka vanemahüvitise

saamise õigust. Kui kaebajal puudus enne Eestisse naasmist (22.06.2022) ning residentsuse

nõude täitmist õigus vanemahüvitisele, siis ei saa väita, et tal on sellele vaatamata tekkinud

vanemahüvitise saamise õigus. SKA on vaidlustatud otsuse tegemisel lähtunud hüpoteetilisest

olukorrast, mis oleks tekkinud siis, kui kaebaja oleks jätnud hüvitise taotluse esitamata,

olenemata sellest, et muud tingimused vanemahüvitise saamiseks on täidetud. Kaebajal aga

puudus enne 22.06.2022 õigus vanemahüvitisele. Vanemahüvitise õiguse tekkimiseks ja

hüvitise „kasutamise“ alguseks tuleb seetõttu lugeda 22.06.2022, mil kaebaja naasis koos

lapsega Eestisse ja täitis sellega PHS § 33 lg 1 tingimused. Selle järelduse õigsust kinnitavad

ka kehtiva PHS § 34 lg 2 ja § 46 lg 1.

PHS § 34 lg-s 2 märgitud päevade arvuga seoses on vastustaja õigesti märkinud, et kaebajal ei

saa tekkida õigust 605 vanemahüvitise päevale. Kuna vaidlustatud otsuse tegemise ajaks oli

kaebaja Eestisse naasmisest möödunud üksnes 283 päeva, siis ei olnud vanemahüvitise päevi

„ära kasutatud“, sõltumata sellest, millisest PHS-i redaktsioonist lähtuda. Seega on

vaidlustatud otsus õigusvastane ning see tuleb tühistada koos sellega olemuslikult seotud

vaideotsusega. SKA 31.03.2023 otsuse tühistamise tagajärjel taastub SKA 19.09.2022 otsuse

kehtivus (st ilma vaidlustatud otsuseta oleks selle alusel jätkatud kaebajale vanemahüvitise

maksmist). Seetõttu ei saa kohus teha vastustajale definitiivset ettekirjutust selle kohta, mitme

päeva eest tuleks kaebajale vanemahüvitist maksta. Küll aga saab kohustada SKA-d

otsustama uuesti kaebajale perehüvitise maksmise jätkamine.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

8. SKA palub 19.04.2024 apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ning jätta

uue otsusega kaebus rahuldamata. Halduskohus jättis tähelepanuta, et HMS § 5 lg-st 5

tulenevalt juhul, kui õigusnormid muutuvad menetluse ajal, siis kohaldatakse menetluse

alguses kehtinud õigusnorme. J.S pöördus hüvitise saamise sooviga SKA poole esmakordselt

18.09.2021 ning seejärel 22.10.2021 ja 27.12.2021. Seega on otsuse tegemisel lähtutud

menetluse alguses kehtinud PHS-i redaktsioonist. Kehtivat seadust ei saa tagasiulatuvalt

rakendada mh põhjusel, et varasem olustik oli erinev (s.o sünnitushüvitis on asendatud ema

vanemahüvitisega). Samuti tuleb vanemahüvitise normistikku vaadata tervikuna ning eristada

seadusjärgset perehüvitise saamise õigust ja hüvitise saamise tingimuste täitmist. Kõigi

perehüvitiste saamise eeltingimus on Eestis elamine ja lapse Eestis kasvatamine (v.a Euroopa

Liidu õigusega seotud erandid). Halduskohtu tõlgenduse puhul kohaldataks alates lapse

sünnist Eestis elavatele isikutele ja juba sündinud lapsega Eestisse saabuvatele isikutele

erinevaid reegleid. Kuni 31.03.2022 kehtinud PHS § 34 lg 1 sidus vanemahüvitise saamise

õiguse tekkimise lapse sünniga, kui lapse emal ei olnud õigust sünnitushüvitisele, kuid alates

01.04.2022 kehtiv redaktsioon sama nii selgelt ei sätesta. Seega tuleb mh arvestada

4(11)

3-23-1095

vanemahüvitise eesmärki ja SÜS § 16 lg-t 1 (lapse sünd kui faktiline sündmus, millest algab

lapse kasvatamine ja vanemal tekib õigus vanemahüvitisele).

Kuni 31.03.2022 kehtinud PHS § 34 lg 1 järgi oleks Q emal Eestis elades tekkinud õigus

saada vanemahüvitist alates lapse sünnist. Varasem PHS § 34 lg 2 nägi samuti ette võimaluse

kasutada hüvitist kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni, kuid see ei tähendanud, et isikud

võisid asuda Eestisse elama nt 10-kuuse või vanema lapsega ning seejärel kasutada

vanemahüvitist kogu ulatuses või kuni lapse 3-aastaseks saamiseni. Kõigi isikute jaoks hakkas

vanemahüvitise saamise õiguse periood kulgema samast ajast. PHS § 34 lg-sse 2 lisandus

01.07.2020 võimalus kasutada vanemahüvitist kuni lapse 3-aastaseks saamiseni, kuid selle

eesmärk oli võimaldada üksnes juba saadavat vanemahüvitise saamist peatada ning hiljem

taas jätkata (PHS § 45 lg 4). Vanemahüvitis määrati PHS § 34 lg-s 1 märgitud päevast, kuid

kõige rohkem taotluse esitamise kuule eelnenud kuue kalendrikuu eest (PHS § 44 lg-d 1 ja 2).

Vanemahüvitist sai määrata siiski vaid perioodiks, mil isikul oli õigus saada vanemahüvitist

(sh taotleja kasvatas last Eestis). Enne lapse 70-päevaseks saamist oli õigus vanemahüvitisele

üldjuhul vaid last kasvataval emal (PHS § 33 lg 5). Seega oli J.S-ile võimalik määrata

vanemahüvitis kõige varem alates päevast, mil tema laps sai 71-päevaseks. Kaebaja ei ole

vaidlustanud SKA 19.09.2022 otsust, mis lähtus enne 01.04.2022 kehtinud PHS-i

redaktsioonist, mistõttu tuleb päevade arvestamisel lähtuda samast normistikust. Emale alates

lapse sünnist 70 päevaks määratavat vanemahüvitist ei olnud võimalik määrata mingist

hilisemast kuupäevast, sest selle eesmärk oli anda emale võimalus taastuda sünnitusest ja olla

pärast lapse sündi lapsega. J.S-il tekkis õigus vanemahüvitisele alates lapse 71 päeva

vanuseks saamisest, kuid põhjusel, et lapse Eestis kasvatamise tingimus oli täitmata, ei olnud

võimalik talle määrata vanemahüvitist enne Eestisse naasmist. J.S-ile ei olnud samuti

võimalik määrata vanemahüvitist, millele on õigus vaid lapse emal.

Alates 01.04.2022 kehtivas redaktsioonis on perehüvitiste normistikus toimunud

põhimõtteline muutus: varasem sünnitushüvitis liideti vanemahüvitise skeemi (ema

vanemahüvitis). Kehtiva redaktsiooni järgi tekib kahe vanemaga perel üldjuhul õigus saada

vanemahüvitist lapse kohta kokku kuni 605 kalendripäeva, sh ema vanemahüvitis 100

kalendripäeva (PHS § 35 lg 3), isa vanemahüvitis 30 kalendripäeva (PHS § 36 lg 2) ja jagatav

vanemahüvitis 475 kalendripäeva (PHS § 37 lg 1). Õigus jagatavale vanemahüvitisele tekib

pärast ema vanemahüvitise või isa vanemahüvitise saamise õiguse lõppemist (PHS § 37 lg 3).

Vanemahüvitis määratakse sellele õiguse tekkimise päevast, kui vajalikud andmed esitatakse

kuue kuu jooksul (PHS § 46 lg 1). Vanemahüvitise saaja võib esitada SKA-le teate

vanemahüvitise (v.a ema vanemahüvitise) maksmise peatamiseks või jätkamiseks (PHS § 461

lg 1). Vanemahüvitise saamise võimalust saab sellisel juhul maksimaalselt kasutada kuni

lapse 3-aastaseks saamiseni.

Halduskohtu tõlgendus muudaks vanemahüvitise sätetes algusest peale kehtinud põhimõtet, et

vanemahüvitise kasutamise päevade algusaeg on seotud lapse (eeldatava) sünniga, sidudes

selle nt Eestisse elama asumisega või ka elamisloa kehtivuse algusega (vt PHS § 4 lg 1).

Järelikult tekiks isikutel erinev päevade arvestus ja õigus vanemahüvitise saamisele ning

sedagi vaid isade puhul. Selliseks erinevaks kohtlemiseks puudub ratsionaalne põhjus.

Vanemahüvitise saamise õigus peaks kõigil isikutel tekkimine ühtemoodi ning olema seotud

lapse (eeldatava) sünniga. Teistsugune lähenemine võiks tuua kaasa ka nn hüvitiste turismi,

sest avaks võimaluse liikuda pärast ühes riigis samaliigilise hüvitise ärakasutamist teise riiki,

et saada uuesti hüvitisi täies mahus. See oleks vastuolus PHS § 4 lg 4 eesmärgiga.

9. J.S palub 27.05.2024 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu

otsus muutmata. Halduskohus on põhjendatult nõustunud kaebajaga, et SKA pidi

5(11)

3-23-1095

vanemahüvitise määramise otsust tehes kohaldama 19.09.2022 kehtinud PHS-i redaktsiooni.

Apellatsioonkaebuses on SKA esitanud üllatuslikult uue väite, et menetlus algas juba 2021. a-

l ning HMS § 5 lg-st 5 tulenevalt tuli kohaldada menetluse alguses kehtinud PHS-i

redaktsiooni. Tegemist on täiesti uue faktiväitega, mida ei saa enam apellatsiooniastmes

esitada ja mis tuleks jätta seetõttu tähelepanuta (HKMS § 198 lg 3). Varem on SKA kogu aeg

olnud seisukohal, et kuni 31.03.2022 kehtinud PHS-i redaktsioon kuulus kohaldamisele

põhjusel, et Q sündis XX.XX.XXXX. Alternatiivselt pidas SKA võimalikuks kohaldada

varem kehtinud redaktsiooni ka analoogia korras. Haldusmenetluse algusega seotud

argumendid on üksnes tagantjärele otsitud ja SKA ei ole neist tegelikkuses lähtunud. Lisaks ei

alanud haldusmenetlus 2021. a-l vastustaja poole pöördumisega (s.o selgitustaotlustega) ning

isegi kui oleks alanud, siis ei puuduta HMS § 5 lg 5 materiaalõiguse muutumist, vaid üksnes

menetlusnorme.

Kaebajale tuli määrata vanemahüvitis alates 22.06.2022, sest sellel päeval tekkis tal õigus

saada vanemahüvitist. Halduskohus leidis õigesti, et vanemahüvitist ei tulnud määrata lapse

sünnist. SKA vastupidised väited on jäänud suuresti paljasõnalisteks. Isegi kui halduspraktika

on olnud varem teistsugune, ei saa sellega põhjendada õigusvastase halduspraktika jätkamist.

Vastustaja nägemus, et lapsevanema õigus vanemahüvitisele on seotud lapse (eeldatava)

sünniga, ei kattu PHS-i normistikuga. Seaduse kohaselt võib õigus vanemahüvitisele tekkida

ka muust hetkest, nt Eestisse püsivalt elama asumisest. Väited ebavõrdsest kohtlemisest on

arusaamatud, sest kõigile isikutele on nähtud ette sama arv vanemahüvitise päevi ning kõigil

on õigus kasutada vanemahüvitist kuni lapse 3-aastaseks saamiseni. Asjakohatu on lisaks

väide, et kaebaja ei ole vaidlustanud SKA 19.09.2022 otsust. Kaebaja on vaidlustanud otsuse,

millega lõpetati temale vanemahüvitise maksmine. Selle otsuse õiguspärasuse hindamiseks

tuleb hinnata mh seda, mis ajast kohustus vastustaja kaebajale vanemahüvitist määrama. SKA

19.09.2022 otsuses ei olnud välja toodud, kui kauaks kaebajale vanemahüvitis määrati. Otsuse

kohaselt määrati hüvitis 545 päevaks, kuid tegelikult maksti kaebajale hüvitist vaid 231 päeva

eest. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, et SKA oleks vaidlustanud halduskohtu järeldust, et

vaidlustatud otsuse tegemise ajaks ei olnud kaebaja kummagi PHS-i redaktsiooni järgi

ettenähtud hüvitise päevi ära kasutanud.

10. Sotsiaalministeerium toetab 27.05.2024 seisukohas SKA apellatsioonkaebust ja palub

selle rahuldada.

11. Siseministeerium ei ole apellatsioonkaebuse suhtes oma seisukohta avaldanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Halduskohus kaasas 13.09.2023 määrusega HKMS § 24 lg 1 p 4 alusel siinse haldusasja

menetlusse arvamuse andmiseks Sotsiaalministeeriumi ja Siseministeeriumi kui perehüvitiste

seaduse muudatuste ettevalmistajad. Siseministeerium selgitas juba 21.09.2023 seisukohas, et

rahvastiku ja perepoliitika ei kuulu alates 2021. a-st tema valitsemisalasse, mistõttu ei ole tal

võimalik ka arvamust anda. Eeltoodust tulenevalt kõrvaldab ringkonnakohus

Siseministeeriumi haldusasja menetlusest (HKMS § 122 lg 2 p 1, § 185 lg 1).

13. Ringkonnakohus leiab, et tühistamisnõudega seonduvalt ei ole

SKA

apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alust, kuid halduskohtu otsuse sellekohaseid põhjendusi

tuleb osaliselt muuta. Kohustamisnõudesse puutuvalt on SKA apellatsioonkaebus

põhjendatud ja see tuleb rahuldada osaliselt. Seejuures pole määrav, et SKA ei ole

apellatsioonkaebuses esitanud eraldi põhjendusi kohustamisnõude osas, sest vastustaja on

halduskohtu otsuse vaidlustanud tervikuna (vt HKMS § 197) ning ringkonnakohus peab

6(11)

3-23-1095

sellest tulenevalt kontrollima otsuse seaduslikkust kõigist asja lahendamisel olulistest

materiaalõiguslikest, protsessuaalsetest ja tõendamisse puutuvatest aspektidest lähtudes (nt

Riigikohtu 18.09.2014 otsus nr 3-3-1-25-12, p 20; 17.03.2014 otsus nr 3-3-1-61-13, p 12;

15.01.2014 otsus nr 3-3-1-71-13, p 13.3).

14. Ringkonnakohus nõustub kaebaja ja halduskohtuga selles, et vastustajal tuli 19.09.2022

ja 31.03.2023 otsuste tegemisel lähtuda sellel ajal kehtinud õigusest (vt HMS § 54), kuna PHS

§ 631 lg-tes 3–8 sisalduvad üleminekusätted ei näinud praegusel juhul asjassepuutuvas osas

ette mingeid erisusi. Tegemist ei ole lisaks seaduse tagasiulatuva kohaldamisega, sest kaebaja

ei ole taotlenud sedalaadi hüvitist, mille saamise õigus olnuks 22.06.2022 seisuga juba

lõppenud või mida oleks makstud Eestisse naasmisele eelneva aja eest. Vastustaja viidatud

HMS § 5 lg 5 ei ole asjakohane, sest olenemata sellest, kas asjaomase haldusmenetluse saaks

lugeda alanuks juba 2021. a-l või mitte, kohaldub nimetatud säte üksnes menetlusnormide

muutumise korral (nt Riigikohtu 15.05.2013 otsus nr 3-3-1-78-12, p 15), kuid praegune

vaidlus puudutab eeskätt materiaalõigust (s.o vanemahüvitise saamise õiguse kasutamise

sisulisi tingimusi). Kuigi SKA 19.09.2022 otsuses viidatud sätetest nähtub, et vastustaja

kohaldas kaebajale vanemahüvitise määramise otsustamisel ekslikult kuni 31.03.2022

kehtinud PHS-i redaktsiooni, ning kaebaja ei ole seda otsust vaidlustanud ja see oli kehtiv, ei

tulenenud sellest, et SKA võis 31.03.2023 otsuses samuti lähtuda enne 01.04.2022 kehtinud

normistikust (seejuures on SKA 31.03.2023 otsuses läbisegi viidatud nii kuni 31.03.2022

kehtinud kui ka alates 01.04.2022 kehtivatele sätetele, kuid SKA viitas 17.04.2023

vaideotsuses, et kohaldati siiski kuni 31.03.2022 kehtinud PHS-i redaktsiooni).

15. Kuna SKA 19.09.2022 otsus kehtib (seda ei ole ka vaidlustatud), siis on selle

resolutiivosa HMS § 60 lg-st 2 tulenevalt igaühele täitmiseks kohustuslik. Selle haldusakti

resolutsioon (s.o otsuse alguses olev tabel – dtl 6) näeb siiski üksnes ette, et kaebajale on

seoses lapse Q kasvatamisega määratud perehüvitis liigiga „Vanemahüvitis 71. päevast“,

mille suuruseks on ühe päeva kohta 41,67 eurot (bruto) ja seda on võimalik kasutada

ajavahemikul 22.06.2022–11.08.2024. SKA 19.09.2022 otsuse resolutiivosas ei ole määratud

kindlaks kasutatavate (saada olevate) vanemahüvitise päevade arvu ega nende arvestamise

alguskuupäeva. SKA 31.03.2023 otsusega lõpetati kaebajale määratud perehüvitise

kasutamise õigus põhjendusega, et kaebaja on 31.03.2023 seisuga kõik vanemahüvitise

päevad ära kasutatud. SKA 17.04.2023 vaideotsuse kohaselt põhines vastustaja arvutuskäik

sellel, et õigus vanemahüvitisele tekkis lapse sünniga (XX.XX.XXXX) ja 545 päevaks, mille

järjest ärakasutamisel lõppes vanemahüvitise saamise õigus 07.02.2023. Kuivõrd kaebaja

saabus lapsega Eestisse 22.06.2022, siis oli tal veel võimalik ära kasutada vaid 231

vanemahüvitise päeva (s.o kuni 07.02.2023). Peamine vaidlusküsimus ongi selles, kas

vanemahüvitisele õiguse tekkimine ja kasutatavate vanemahüvitise päevade arvestus (v.a

maksmise peatamise korral) on seotud lapse (eeldatava) sünniga või kõigi vanemahüvitise

saamise tingimuste täitmisega (sh lapse Eestis kasvatamisega). Kuivõrd SKA 19.09.2022

otsuse resolutiivosas ei olnud kasutatavaid vanemahüvitise päevi välja toodud, siis ei saanud

SKA olla 31.03.2023 otsuse tegemisel seotud varasema otsuse aluseks võetud PHS-i

redaktsiooniga, vaid pidi lähtuma kehtivast õigusest (sh sisustama SKA 19.09.2022 otsust

kehtiva õiguse valguses). Ehkki SKA 19.09.2022 otsus oli kehtiv haldusakt, ei olnud selle

õiguslik põhjendus HMS § 60 lg 2 alusel vastustajale siduv.

16. Ringkonnakohus nõustub iseenesest vastustajaga, et vanemahüvitise sätteid tuleb

vaadata tervikuna ning oluline on eristada õigust vanemahüvitisele ja selle õiguse kasutamise

tingimusi. Kuni 31.03.2022 kehtinud PHS § 34 lg-test 1 ja 2 ning § 45 lg-st 4 saab tõepoolest

järeldada, et vanemahüvitis olnuks võimalik määrata alates lapse sünnist 545 päevaks, ning

seda ei oleks saanud määrata tagasiulatuvalt rohkem kui kuue kuu eest (kuni 31.03.2022

7(11)

3-23-1095

kehtinud PHS § 44 lg 2). Halduskohtu viidatud PHS §-dest 4 ja 33 tulenevad täiendavad

nõuded vanemahüvitist saama õigustatud isikule (sh lapse Eestis kasvatamine) ei saa muuta

seda, et PHS § 34 lg 1 sidus vanemahüvitise saamise õiguse tekkimise lapse sünniga, mitte

muude tingimuste täitmisega. Selles osas muudab ringkonnakohus halduskohtu põhjendusi.

Kuivõrd praegusel juhul ei tulnud siiski kohaldada seaduse varasemat redaktsiooni, vaid

lähtuma pidi alates 01.04.2022 kehtivast PHS-i redaktsioonist, siis ei mõjuta eeltoodu asja

lahendamist.

17. Alates 01.04.2022 kehtivad PHS-i sätted ei toeta SKA seisukohta, et vanemahüvitisele

õiguse tekkimine on alati seotud lapse (eeldatava) sünnikuupäevaga. Sellesisulist piirangut ei

saa tuletada pelgalt vanemahüvitise eesmärgist ega ammugi mitte SÜS § 16 lg-st 1, mis viitab

üksnes erinevatele võimalustele, millega võib hüvitisele õiguse tekkimine olla seadustes

seotud. Jagatava vanemahüvitise kasutamine näiteks ainult lapse teisel ja kolmandal eluaastal

ei oleks kuidagi vastuolus PHS § 32 lg-s 1 sätestatud vanemahüvitise eesmärgiga. 01.04.2022

kehtima hakanud PHS-i muudatused nähti ette juba 17.10.2018 vastu võetud seaduses

(Riigikogu XIII koosseisu 652 SE), mida on enne jõustumist osaliselt muudetud ja täpsustatud

18.06.2020 vastu võetud seadusega (Riigikogu XIV koosseisu 185 SE) ning ulatuslikult

16.03.2022 vastu võetud seadusega (Riigikogu XIV koosseisu 512 SE). Muudatuste

selgitustes on rõhutatud eesmärki muuta vanemahüvitiste kasutamine varasemast oluliselt

paindlikumaks (suurendada vanemate valikuvõimalusi puhkuste ja hüvitiste kasutamisel ning

toetada vanemate osalust tööturul jm). Erandina on lapse (eeldatava) sünniga kehtivas

seaduses seotud ema vanemahüvitis (asendab varasemat sünnitushüvitist), mida saab kasutada

vaid kuni lapse 30 päeva vanuseks saamiseni ja mis on kuni 40 päeva ulatuses võimalik liita

jagatavale vanemahüvitisele (vt PHS § 35). Ema vanemahüvitise maksmist ei saa lisaks

peatada (vt PHS § 461 lg 1). Kuna praegusel juhul ei ole vanemahüvitist taotlenud lapse ema

ja kaebaja on 08.09.2022 avaldusega (dtl 67; dtl 69–70) loobunud isa vanemahüvitisest (kuni

31.03.2022 kehtinud redaktsiooni kohaselt isa täiendav vanemahüvitis), siis omab asja

lahendamisel tähtsust üksnes jagatavat vanemahüvitist puudutav normistik.

18. Kehtiva PHS § 34 lg 2 kohaselt on vanemahüvitist õigus saada õiguse tekkimise päevast

alates lapse kolmeaastaseks saamiseni lapse kohta kuni 605 kalendripäeva, mis sisaldab ema

vanemahüvitise, isa vanemahüvitise ja jagatava vanemahüvitise kalendripäevi. PHS § 37 lg 1

järgi on lapse vanemal õigus saada jagatavat vanemahüvitist 475 kalendripäeva. PHS § 37 lg

3 teisest lausest tulenevalt on isal õigus saada jagatavat vanemahüvitist pärast isa

vanemahüvitise saamise õiguse lõppemist. Viimati nimetatu pole praeguse juhul aga

asjassepuutuv, sest kaebaja loobus isa vanemahüvitisest. Erinevalt ema vanemahüvitisest on

seejuures isa vanemahüvitist (30 päeva) võimalik kasutada kuni lapse kolmeaastaseks

saamiseni (vt PHS § 36 lg 4 ls 1). PHS § 34 lg 2 ega § 37 lg 1 ei sisalda piirangut, et jagatava

vanemahüvitise päevade kasutamine peab tingimata algama kas lapse (eeldatavast) sünnist või

hiljemalt 31. päevast pärast lapse sündi (või muul ajal vahetult pärast ema vanemahüvitise

saamise õiguse lõppemist). Vastupidist ei järeldu mh PHS § 46 lg-st 1, mis sätestab üksnes

erandliku võimaluse määrata vanemahüvitis tagasiulatuvalt selle õiguse tekkimise päevast

arvates, kui vajalikud andmed esitatakse SKA-le kuue kuu jooksul vanemahüvitise saamise

õiguse tekkimise päevast arvates (sellele vastas kuni 31.03.2022 kehtinud PHS § 44 lg 1).

Muudel juhtudel määratakse ja makstakse vanemahüvitist PHS § 46 lg 6 kohaselt

päevapõhiselt üks kord kuus eelmise kalendrikuu eest (vt ka 652 SE seletuskiri, lk 25) ning

kehtiv seadus ei sisalda varasema PHS § 44 lg-ga 2 analoogset sätet, mille kohaselt määrati

vanemahüvitise hilisemal taotlemisel (s.o rohkem kui kuus kuud pärast vanemahüvitise

saamise õiguse tekkimist) vanemahüvitis tagantjärele maksimaalselt taotluse esitamise kuule

eelnenud kuue kalendrikuu eest. See annabki tunnistust muudetud normistiku oluliselt

suuremast paindlikkusest.

8(11)

3-23-1095

19. Menetlusosaliste vahel ei ole olnud sisulist vaidlust selles, et vanemahüvitise maksmise

peatamine ja maksmise hilisem jätkamine on võimalikud üksnes olukorras, kus vanemahüvitis

on eelnevalt määratud (st vastavasisulise taotluse saab esitada üksnes vanemahüvitise saaja).

Selles osas puudub alates 01.04.2022 kehtiva PHS § 46 lg 1 ja kuni 31.03.2022 kehtinud PHS

§ 45 lg 4 vahel sisuline erinevus. Vanemahüvitise maksmise peatamise ja jätkamise

normistiku põhimõttelisest sarnasusest ei saa siiski tuletada järeldust, et vanemahüvitise

päevade arvestus peab samuti algama ühetaoliselt ning ainult vanemahüvitise maksmise

peatamise korral oleks reaalselt võimalik kasutada vanemahüvitise päevi ära 1,5–3-aastase

lapse kasvatamiseks. Kuna kaebaja ei ole taotlenud vanemahüvitise maksmise peatamist või

jätkamist, siis ei ole vajalik neid sätteid põhjalikumalt analüüsida.

20. Vastustaja on seisukohal, et halduskohtu tõlgendus muudaks vanemahüvitise normistiku

algusest peale kehtinud põhimõtet, et vanemahüvitise kasutamise päevade algusaeg on seotud

lapse (eeldatava) sünniga ning selle tagajärjel tekib isikutel erinev päevade arvestus ja õigus

vanemahüvitise saamisele. Sisuliselt viitab vastustaja isikute ebavõrdsele kohtlemisele.

Sellega ei saa nõustuda. Kuigi halduskohtu otsusest ei ole võimalik üheselt aru saada, kas

halduskohtu hinnangul hakkasid kaebaja vanemahüvitise päevad n-ö jooksma automaatselt

alates Eestisse naasmisest ja PHS § 33 lg 1 tingimuste täitmisest või oleks ta saanud hakata

neid kasutama ka hiljem algusest peale (kuni lapse 3-aastaseks saamiseni), on määrav, et

vanemahüvitise päevade maksimaalne arv ja kasutamise periood on kõigile isikutele

ühetaoline. Puudub mõistlik põhjus nõuda, et kõik peaksid alustama vanemahüvitise

kasutamist samal ajahetkel, eriti olukorras, kus nad võiksid selle õiguse kasutamise kohe

peatada. Jagatava vanemahüvitise puhul kehtib sama mõlemale vanemale ning ema

vanemahüvitise osas ettenähtud erisuseks esineb mõistlik põhjus (s.o piirang on kehtestatud

ema ja lapse tervise kaitseks – vt 652 SE seletuskiri, lk-d 14 ja 26). Võib möönda, et praegune

normistik ei välista täielikult vastustaja viidatud nn hüvitiste turismi võimalust, sest PHS § 4

lg 4 kohaldub üksnes samal ajal saadavatele samaliigilistele hüvitistele, kuid see ei anna alust

kohaldada seadust viisil, mida seaduse sõnastus ei toeta, vaid see eeldaks seaduse muutmist.

Praeguses asjas ei ole seejuures esitatud väiteid, et kaebaja või tema abikaasa oleks saanud

samaliigilist hüvitist muust riigist.

21. Kokkuvõtlikult leiab ringkonnakohus, et alates 01.04.2022 kehtiva PHS-i redaktsiooni

kohaselt on jagatava vanemahüvitise määramist võimalik taotleda ja jagatava vanemahüvitise

päevi ära kasutada sisuliselt igal ajal alates ema vanemahüvitise või isa vanemahüvitise

saamise õiguse lõppemisest kuni lapse 3-aastaseks saamiseni. Kuna SKA 19.09.2022 otsusest

tulenevalt määrati kaebajale vanemahüvitis alates 22.06.2022 ja PHS § 37 lg 1 kohaselt oli

kaebajal õigus saada jagatavat vanemahüvitist 475 kalendripäeva (s.o kuni 09.10.2023), mis ei

olnud SKA 31.03.2023 otsuse tegemise ajaks ära kasutatud, siis on halduskohus SKA

31.03.2023 otsuse ja selle kohta tehtud SKA 17.04.2023 vaideotsuse õiguspäraselt tühistanud,

kuigi ringkonnakohus ei nõustu osaliselt halduskohtu esitatud põhjendustega.

22. Kohustamisnõude osas märkis halduskohus (otsuse p 46), et ei saa teha vastustajale

kindla sisuga ettekirjutust, vaid üksnes kohustada SKA-d uuesti otsustama vanemahüvitise

maksmise jätkamine. See lähenemine ei ole põhjendatud. Halduskohus on jätnud sisuliselt

lahendamata küsimuse, millises ulatuses oli kaebajal üldse õigust vanemahüvitist saada, kuigi

kaebuses oli selgelt taotletud SKA kohustamist määrata kaebajale vanemahüvitis veel 374

päeva eest (s.o kokku 605 päevaks). Nagu eespool märgitud, hõlmab kehtiva PHS § 34 lg-s 2

märgitud 605 kalendripäeva mh ema vanemahüvitise (100 päeva) ja isa vanemahüvitise (30

päeva), millest esimest ei saa määrata lapse isale ja teisest on kaebaja ise loobunud. Seega oli

kaebajal õigus saada vanemahüvitist 475 kalendripäeva (PHS § 37 lg 1) ja kuna

vanemahüvitis oli määratud alates 22.06.2022, pidanuks vanemahüvitise maksmise viimaseks

9(11)

3-23-1095

päevaks olema 09.10.2023. Võttes arvesse, et kaebaja on soovinud kasutada vanemahüvitist

täies mahus järjestikku alates 22.06.2022, pidi halduskohtule olema äratuntav, et 28.03.2024

kohtuotsuse tegemise ajaks ei saanud vanemahüvitise maksmine enam jätkuda. Seetõttu ei

saanud olla asjakohane kohustada vastustajat otsustama vanemahüvitise maksmise jätkamine,

vaid halduskohus pidanuks tegema SKA-le ettekirjutuse maksta saamata jäänud

vanemahüvitis kaebajale tagantjärele välja. Kuna kaebajale maksti vanemahüvitist 231 päeva

eest, siis on tal jäänud saamata vanemahüvitis 244 päeva eest. SKA 19.09.2022 otsuse

kohaselt oli hüvitise suurus ühe päeva kohta 41,67 eurot (bruto). Seega tuleb vastustajalt

mõista kaebaja kasuks välja saamata jäänud vanemahüvitis brutosummana 10 167,48 eurot

(s.o 244 päeva × 41,67 eurot). Kaebaja kohustamisnõue jääb rahuldamata ulatuses, milles oli

taotletud vanemahüvitise maksmist täiendavalt 130 päeva eest.

23. Ringkonnakohus selgitab täiendavalt, et HKMS § 168 lg 11 kohaselt tuleb rahaline nõue

täita 30 päeva jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist. PHS § 1 lg-st 2 ja SÜS § 20 lg-st 1

tulenevalt on SKA lisaks kohustatud maksma kaebajale praeguses haldusasjas vaidlustatud ja

halduskohtu otsusega tühistatud SKA 31.03.2023 otsuse tagajärjel välja maksmata jäänud

vanemahüvitise summalt viivist võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Kuna

kaebaja ei ole viivise maksmise nõuet esitanud, siis ei saa ringkonnakohus seda vastustajalt

välja mõista, kuid see ei muuda asjaolu, et vastustajal on seadusest tulenevalt viivise

maksmise kohustus.

24. Eelneva põhjal ning HKMS § 200 p-de 3 ja 4 alusel tuleb SKA apellatsioonkaebus

rahuldada osaliselt. Tallinna Halduskohtu 28.03.2024 otsuse resolutsiooni p 1 jääb muutmata

tühistamiskaebuse lahendamist puudutavas osas, kuid ringkonnakohus muudab sellega seoses

halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Kohustamiskaebuse

lahendamist puudutavas osas tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse resolutsiooni p-i 1

ning teeb selles osas uue otsuse, millega rahuldab kohustamiskaebuse osaliselt ning kohustab

vastustajat maksma kaebajale saamata jäänud vanemahüvitist 244 kalendripäeva eest kokku

10 167,48 eurot (bruto). Kuna ringkonnakohus muudab osaliselt halduskohtu otsust, siis tuleb

uuesti jagada ka menetluskulud (s.o tühistada ka halduskohtu otsuse resolutsiooni p 2).

25. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse

rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Kui kõrgema astme kohus teeb lahendi asja uueks

arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). Menetluskulude

väljamõistmiseks tuleb HKMS § 109 lg 1 järgi esitada kohtule menetluskulude nimekiri ja

kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

26. J.S on olnud kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud (vt

riigilõivuseaduse § 22 lg 2 p 2), kuid kandis esimese astme kohtu menetluses esindajakulu

720 eurot (vastab advokaadi 4,5 töötunnile hinnaga 160 eurot/tund). Apellatsiooniastmes on

kaebaja palunud mõista vastustajalt tema kasuks välja esindajakulu 880 eurot (vastab

advokaadi 5,5 töötunnile hinnaga 160 eurot/tund). Kulude kandmise kohustus on

advokaadibüroo arvetega HKMS § 109 lg 11 nõuete kohaselt tõendatud. Kuna halduskohus

rahuldas tühistamiskaebuse ja selles osas jääb SKA apellatsioonkaebus rahuldamata ning

ringkonnakohtu otsuse tagajärjel saab kohustamiskaebuse lugeda rahuldatuks ca 65% ulatuses

(s.o kaebaja taotletud 374 päeva asemel kohustab ringkonnakohus vastustajat maksma temale

vanemahüvitist 244 päeva eest), siis on liitkaebus tervikuna rahuldatud ca 81% ulatuses (s.o

50% + (50 × 0,65 = 31%)). Sellele vastavalt tuleb HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagada ka

menetluskulud. Ringkonnakohtu hinnangul on kahe kohtuastme peale kokku 1600 euro

suurune esindajakulu HKMS § 109 lg 6 tähenduses tervikuna vajalik ja põhjendatud.

10(11)

3-23-1095

Seejuures ei oma määravat tähtsust, et kaebaja esindajakulud apellatsiooniastmes on olnud

mõnevõrra suuremad kui esimese astme kohtus, sest erinevus on marginaalne. Seega tuleb

SKA-lt mõista kaebaja esindajakulude katteks välja kokku 1296 eurot (1600 eurot × 0,81).

Muus osas jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

27. SKA on olnud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest

vabastatud (HKMS § 104 lg 10) ning ei ole esitanud kohtutele andmeid muude

menetluskulude kandmise kohta. Vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad HKMS § 108

lg-te 1 ja 2 ning § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. Kaasatud haldusorganite võimalikud

menetluskulud jäävad HKMS § 24 lg 2 ja § 108 alusel samuti nende endi kanda.

28. Kuna otsus kajastab andmeid kaebaja sotsiaalse kaitse vajaduse kohta (SÜS § 8), siis

tuleb jõustunud otsuse arvutivõrgus avaldamisel asendada kaebaja ja tema lapse nimed ning

lapse sünniaeg tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

11(11)