1-24-4299/97 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-24-4299

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. märts 2026, kirjalik menetlus

Kriminaalasja number

1-24-4299

Kohtukoosseis

Andres Parmas, Pavel Gontšarov ja Markus Kärner

Kriminaalasi

Kriminaalasi Mark Kirsbergi süüdistuses KarS § 201 lg 2

p-de 2 ja 4 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 30. septembri 2025. a otsus, lühimenetlus

Apellant

Kaitsja apellatsioon

Prokurör

Majandus- ja Korruptsioonikuritegude Ringkonna-

prokuratuuri ringkonnaprokurör Anneli Masing

Süüdistatav

Martin Kirsberg (ik: 37507170317) elukoht: XXX ;

kehtivaid kriminaal- ja väärteokaristusi pole

Kaitsja

Vandeadvokaat Silver Reinsaar

Kannatanu

X OÜ (varem X)

Kannatanu esindajad

Vandeadvokaat Lembit Tedder

KOLLEEGIUM OTSUSTAB:

1. Jätta apellatsioon rahuldamata.

2. Jätta Harju Maakohtu 30. septembri 2025. a otsus muutmata.

3. Kaitsja taotlus hüvitada Martin Kirsbergile apellatsioonimenetluses kantud

menetluskulud, jääb rahuldamata ning kulud KrMS § 185 lg 2 alusel tema enda kanda.

4. Mõista süüdistatav Martin Kirsbergilt kannatanu X OÜ kasuks välja

apellatsioonimenetluses valitud esindajale makstud tasu katteks 2 500 eurot (ilma

käibemaksuta).

EDASIKAEBAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse

Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on

võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega.

Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Martin Kirsbergile esitati süüdistus KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi selles, et tema

ühiselt ja kooskõlastatult koos Cga pööras T OÜ ja R OÜ kaasabil enda kasuks suures

ulatuses X vara.

1.1.

Süüdistuse kohaselt oli ta koos Cga ajavahemikul 23. juulist 2012 kuni 13. novembrini

2021 X juhatuse liige ning seega äriühingut esindav ja juhtiv organ ning selle

raamatupidamist korraldav isik. Juhatuse liikmena pidi ta olema äriühingule lojaalne ja täitma

enda kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega. Süüdistatav rikkus neid kohustusi, sest

korraldas kaassüüdistatavaga skeemi, mille raames sai X mõnelt Eesti ettevõttest

teenusepakkujalt reklaamteenuse arve. Seejärel sai väidetav teenusepakkuja M. Kirsbergiga

seotud T OÜ-lt mõnevõrra väiksemas summas arve ja T OÜ Cga seotud R OÜ-lt arve umbes

poole summa ulatuses. Tegelikkuses arvetel kajastatud teenuseid ei osutatud ning M. Kirsberg

ja C omastasid kirjeldatud skeemi läbi ajavahemikul 2. novembrist 2015 kuni novembrini

2020 kokku vähemalt 574 736,64 eurot.

1.2.

Lisaks eelkirjeldatule, allkirjastasid X juhatuse liige C ja M. Kirsberg

(finantskontrollerina) 1. veebruaril 2012 käskkirja, millega otsustasid igakuiste lisatasude

maksmise endale (M.Kirsbergile ja Cle) ning raamatupidaja SGle kokku summas 1753 eurot

kuus, millest 678 eurot maksti Cle, 627 eurot M. Kirsbergile ja 448 eurot SGle. Sealjuures ei

olnud Cl ja M. Kirsbergil selleks nõutud volitust, sh nõukogu vastavat otsust nagu nähakse

ette ÄS § 314 lg 1. Lisaks keelavad X grupi sisesed reeglid töötajatel või juhatuse liikmetel

kinnitada iseenda töötasu, lisatasu, boonust või muud tasu. 1. septembril 2019 jõustus C ja M.

Kirsbergi allkirjastatud käskkiri, millega muudeti 1. veebruari 2012. a käskkirja, määrates C

lisatasuks 700 eurot kuus ja SGl 275 eurot kuus. 2020. a aprillis lõpetati lisatasude maksmine.

Ajavahemikus veebruar 2012 kuni märts 2020 said C, M. Kirsberg ja SG põhjendamatuid

lisatasusid X-ilt kokku vähemalt summas 168 101 eurot: vastavalt C 67 276 eurot, M.

Kirsberg 57 684 eurot ja SG 43 141 eurot.

2. Harju Maakohtu 30. septembri 2025. a lühimenetluses tehtud otsusega tunnistati M.

Kirsberg KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi süüdi ja teda karistati kahe aasta kuue kuu

vangistusega, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra, mõistes M.

Kirsbergile vähendatud karistuseks ühe aasta kaheksa kuud vangistust. Mõistetud karistus

jäeti KarS § 73 sätete alusel kolmeaastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata.

Maakohus rahuldas kannatanu X esitatud tsiviilhagi ja mõistis süüdistatavalt kannatanu

kasuks välja 405 756,15 eurot, samuti viivisena sellelt nõudelt perioodi eest alates 22.

oktoobrist 2021 kuni 30. septembrini 2025 167 472,52 eurot ja alates 1. oktoobrist 2025 kuni

põhinõude rahuldamiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Maakohus jättis muutmata hagi

tagamiseks M. Kirsbergi Tallinnas XXX asuvale kinnistule seatud kohtuliku hüpoteegi ning

samuti hagi tagamiseks tema SEB arvelduskontol olevate ja sinna laekuvate vahendite aresti.

Veel mõistis maakohus M. Kirsbergilt menetluskuludena välja sundraha 1 329 eurot ja

osaliselt kannatanu menetluskulud (summas 13 083,53 eurot). Samas mõistis maakohus

kannatanult M. Kirsbergi kasuks välja menetluskulud summas 7 327 eurot ning tasaarvestas

need nõuded, mõistes M. Kirsbergilt kannatanu kasuks menetluskulu katteks välja 5 756,53

eurot. Ülejäänud osas jättis maakohus menetluskulud poolte enda kanda.

3. Maakohus leidis, et kuriteo toimepanemine on leidnud kinnitust.

3.1.

Teenustasude episoodiga seoses märkis kohus, et tõendamist on leidnud süüdistuses

märgitud 41 juhul olematute reklaamteenuste eest teenuse osutajatele makstud tasu.

Tõendatud on ka see, et seejärel on näiline teenuse osutaja laekunud tasu suuremas osas edasi

kandnud M. Kirsbergi kontrolli all asunud KMS Trading OÜ pangakontole ning sealt on

omakorda ca pool saadud summast edasi kantud C kontrollitud R OÜ pangakontole.

Maakohus ei nõustunud kaitseväitega, et kuna X arvete eest on tasunud AB X, siis ei ole

üheselt selge, kes on kannatanu ning tegemist ei ole samade isikutega, märkides, et arved on

väljastatud X-ile ning ehkki arve on algselt tasunud kolmas isik, on kolmandal isikul seejärel

tekkinud nõue X vastu, kes on tasunud nii maksete kogusumma kui ka seotud kulud. Samuti

leidis maakohus, et X sisekontrolliga on kinnitust on leidnud seegi, et arvete ja ülekannete

aluseks olid näilikud tehingud. C ja M. Kirsberg sõlmisid lepinguid teenusepakkujatega,

kinnitasid arveid ja suunasid makseid, jättes võtmekontohaldurid ja turundusjuhi kõrvale ning

luues süsteemi, kus formaalsed kontrollimehhanismid olid tühistatud ja C ning M. Kirsberg

said ise määrata, milliseid arveid maksti ja millises mahus. Arvetel esines sageli väga

ebamäärane kirjeldus, mis ei andnud mingit kinnitust tegeliku teenuse osutamise kohta.

3.2.

Maakohus osutas, et ühe näilise teenusepakkuja Q OÜ esindaja HH ütluste kohaselt X

tasus arveid Q OÜ-le, kes jättis endale 5% summast ning kandis ülejäänud osa edasi T OÜ-le.

Nimetatud arvete alusel tegelikke teenuseid ei osutatud. Skeemi algatajaks PP, kes tutvustas

talle vastavat võimalust ning andis esmased juhised arvete koostamiseks. Hilisemates

etappides osales juhiste andmisel ka M. Kirsberg. Pangaülekannete andmed kinnitavad HH

ütlusi ja kirjeldatud skeemi ning poolte vahel sõlmitud kokkuleppeid. Maakohus pidas

tunnistaja ütlusi usaldusväärseteks. Samuti leidis maakohus, et modus operandi ning

pangakontode väljavõtete analüüsi alusel saab ka teiste süüdistuses märgitud ettevõtete puhul

lugeda samasuguse skeemi tõendatuks. Seda järeldust kinnitab maakohtu jaoks täiendavalt

veel seegi, et Q OÜ-ga suhtlust vahendanud PP käib läbi veel ka D OÜ-ga seotud suhtlusest,

ehkki PP ei ole ise otseselt selle äriühinguga seotud. Samuti osutas maakohus, et väidetavate

teenuseosutajatega seotud tunnistajate ütlused on olnud ebamäärased ja ebakonkreetsed, mis

ei loo kindlust, et mingisuguseid teenuseid tegelikult osutati. Kokkulepitud kuriteoplaanile,

mitte majandustegevusele osutab mh seegi, et T OÜ-le tasutud summast on tavapäraselt pea

koheselt pooles ulatuses tehtud ülekanne ka R OÜ-le. M. Kirsberg ei ole esitanud aktiivseid

kaitseväiteid ega osutanud tõenditele, mille kohaselt oleks süüdistuse järeldused ebaõiged. T

OÜ pangakonto analüüsist ei nähtu, et sel äriühingul oleks reaalne majandustegevus.

3.3.

Maakohus osutab veel sellelegi, et kaassüüdistatav C on süüdistusega nii enda kui R

OÜ nimel nõustunud ja olnud valmis enda õiglase osa tekitatud kahjust hüvitama, mis

omakorda tugevdab maakohtu veendumust süüdistuse versiooni paikapidavusest.

3.4.

Seoses lisatasude maksmisega märkis maakohus, et vaidlus puudub selles, et C ja M.

Kirsberg allkirjastasid lisatasude maksmise aluseks olnud käskkirjad (seejuures 1. veebruari

2012. a käskkirja allkirjastas M. Kirsberg finantskontrollerina). Maakohtu hinnangul olid

tõenditest nähtuvalt M. Kirsberg ja C käskkirju allkirjastades teadlikud, et lisatasude

maksmine on ebaseaduslik. Lisatasu käskkirja allkirjastamiseks puudus neil volitus,

sealhulgas nõukogu vastav otsus, ning lisaks keelasid kontserni sisereeglid juhatuse liikmetel

endale tasusid, lisatasusid või boonuseid kinnitada. Ebaseaduslike maksete tegemine oli

võimalik seetõttu, et SG varjas vastavaid kandeid raamatupidamises, vältimaks seda, et grupp

ja kontrollerid võiksid need avastada. Kontserni sisereeglitest tulenevalt ei olnud võimalik

määrata täiendavat boonust ega lisatasu ka SGle ilma ettevõtte poliitikat rikkumata. Nimelt

nägi grupi nn „grandparent“-põhimõte ette, et lisaks töötaja otsesele juhile (enamasti M.

Kirsberg) oli vajalik ka nn „vanavanema“ juhi, s.o vastava perioodi CEE klastri üldjuhi või

Krakowi jagatud teeninduskeskuse juhi nõusolek. Sellist nõusolekut antud juhtumi puhul ei

küsitud ega saadud, mistõttu puudus igasugune õiguslik alus SGle täiendava tasu

määramiseks.

3.5.

M. Kirsbergi ütlused lisatasude väidetavalt seadusliku ning läbipaistva maksmise

kohta on vastuolus asjas uuritud tõenditega. Samuti on tõenditega vastuolus M. Kirsbergi

väide, nagu oleks ta lõpetanud tegevuse Eesti juhatuse liikmena juba 2019. a augustis, mil ta

asus tööle X Singapuri üksusse. M. Kirsbergi väited, nagu olnuks lisatasud määratud „jagatud

teenuse“ eest, ei leidnud kinnitust. Käskkirjad ei sisalda vastavaid põhjendusi ning kui grupi

regionaalne kontroller palus täiendavaid selgitusi, siis SG tunnistas, et põhjused puuduvad.

Seda küsimust olid omavahel arutanud ka SG ja M. Kirsberg.

3.6.

Maakohtu hinnangul pandi osateod toime ühise tahtlusega ning seetõttu on tegemist

ühe kuriteoga, mille toimepanemise periood ulatus 2012. a veebruarist kuni 2020. a augustini.

4. Tsiviilhagi lahendades märkis maakohus esmalt, et hagi on esitatud tähtaegselt. Hagi

tuleb rahuldada osaliselt.

4.1.

19. septembril 2024 esitatud lõplikus tsiviilhagis M. Kirsbergi vastu taotleb kannatanu

mõista M. Kirsbergilt fiktiivsete arvete skeemiga ja ebaseaduslike lisatasude väljamaksmise

teel kuritegelikult tekitatud kahju katteks 754 837,64 eurot, millest: 586 736,64 eurot seondub

fiktiivsete arvetega ja 168 101 eurot seoses ebaseaduslike lisatasude väljamaksmisega.

Maakohus lähtus fiktiivsete arvete skeemiga tekitatud kahju puhul süüdistusaktis nimetatud

algsummast, milleks on 574 736,64 eurot. Tsiviilhagist nähtuvalt on kannatanu saanud osalist

hüvitist teistelt skeemis osalenud isikutelt ja äriühingutelt. Hüvitised kokku moodustavad 123

697,67 eurot, millest: 85 051,67 eurot on hüvitatud seoses fiktiivsete arvete skeemiga

tekitatud kahjuga; 38 646 eurot on hüvitatud seoses ebaseaduslike lisatasudega tekitatud

kahjuga. Seega on kannatanu vähendanud oma nõudeid M. Kirsbergi vastu summas, milles

teised solidaarvõlgnikud on juba kahju hüvitanud, ja nõuab süüdistatavalt hüvitist üksnes

osas, mis on veel katmata. Lõplik nõue M. Kirsbergi vastu on 631 139,97 eurot, millest 501

684,97 eurot seondub fiktiivsete arvete skeemiga ning 129 455 eurot alusetute lisatasude

episoodiga.

4.2.

Kokku arvestatakse süüdistatava M. Kirsbergi vastu esitatavast nõudest maha

hüvitatud summad 114 670,04 euro ulatuses, mistõttu lõplik kahjunõue süüdistatava vastu

kujuneb järgmiselt: seoses fiktiivsete arvete skeemiga: 574 736,64 eurot – 77 380,04 eurot =

497 356,60 eurot; seoses ebaseaduslike lisatasude maksmisega: 168 101 eurot – 37 290 eurot

= 130 811 eurot. Seega tuleb kannatanu nõudest süüdistatava M. Kirsberg vastu lähtuda

summast 628 167,60 (497 356,60 +130 811) eurot. Kannatanu esitas kohtuvaidlustes ka väite,

et 31.03.2025 on kolmandad isikud hüvitanud 31. märtsil 2025 veel täiendavalt 9 027,63 eurot

ning seega tuleb korrigeerida kannatanu nõuet 619 139,97 euroni.

4.3.

Kaitsja taotles, et tsiviilhagi rahuldamise korral arvestataks väljamõistetavast summast

maha fiktiivsetel teenusarvetel märgitud käibemaks, mille X sai sisendkäibemaksuna oma

maksustatavast käibest maha arvata. Kannatanu esindaja vaidles sellele vastu, leides, et ka

arvetel märgitud käibemaks tuleb kostjalt välja mõista. Vaidlust ei ole selles, et X ja X AB

maksid esitatud arvete alusel kokku 574 736,64 eurot nimetatud äriühingute pangakontodele

(C OÜ, D OÜ, T OÜ, P OÜ, W OÜ, CO AS, DOÜ, Q OÜ). See summa sisaldas 20%

käibemaksu e 95 789,44 eurot (574 736,64 × 20 / 120). Riigikohus on selgitanud, et kui

hageja on käibemaksukohustuslane ja tal on õigus kahjuna käsitatavatelt kuludelt

sisendkäibemaks maha arvata, ei saa hüvitist välja mõista koos käibemaksuga VÕS § 127 lg-d

1 ja 5 järgi; (vt RKTK 12.06.2019 otsus nr 2-17-11269/54, p 12.2). Kui hageja nõuab kostjalt

kulu hüvitamist koos käibemaksuga, peab ta tõendama, et tal puudub õigus sisendkäibemaksu

maha arvata. Kui see õigus on olemas, ei ole käibemaks kulu, mida kostja peaks hüvitama.

Antud asjas ei ole kohtule esitatud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et X ei oleks arvestanud

nimetatud sisendkäibemaksusummasid oma käibedeklaratsioonides maha. Samuti pole

esitatud tõendeid või viiteid selle kohta, et teised arvete väljastamisega seotud isikud oleksid

oma maksuarvestuses esitanud valeandmeid seoses nimetatud arvetega. Seetõttu tuleb arvetel

märgitud käibemaks kahjuhüvitusest maha arvata summas, mis fiktiivsete arvete

kogusummast on tänaseni hüvitamata, s.o 497 356,6 eurot. Käibemaks 20% sellelt summalt

on 82 892,77 eurot.

4.4.

Seoses M. Kirsbergilt kinni peetud töötasu ning muude lepingujärgsete maksetega ja

aktsiaoptsiooniga kokku 139 518,68 euro ulatuses märkis maakohus, et töötasu ja optsioonide

kinnipidamised on tehtud selges seoses M. Kirsbergi vastu algatatud kriminaalmenetlusega

ning need on otseselt suunatud kahjunõude katmiseks. Sellest tulenevalt ei saa käsitleda

kinnipidamisi pelgalt eraldiseisvate äriühingute ja M. Kirsbergi vaheliste muude

võlasuhetena, vaid neid tuleb vaadelda osana samast kahju hüvitamise nõudest. VÕS § 197 lg

1 järgi saab tasaarvestada vastastikuseid nõudeid. X kontserni teised ühingud on seega juba

kasutanud M. Kirsbergi nõudeid kahjunõude katteks. See tähendab, et tema varalisi õigusi on

arvestatud kontserni nõude rahuldamiseks ning seega tuleb neid summasid arvesse võtta ka X-

i nõude suuruse määramisel. Kahju hüvitamise eesmärk ei ole kannatanu rikastamine, vaid

tegeliku kahju katmine. Kui osa kahjunõudest on juba tasaarvestatud töötasu ja optsioonide

kinnipidamiste teel, ei saa X nõuda täies mahus sama kahju hüvitamist, sest see ei oleks

õiglane M. Kirsbergi vastu ning riivaks tugevalt ka hea usu põhimõtet. Kuna osa kahjunõudest

on juba tasaarvestatud ning M. Kirsbergi varalisi õigusi on kontserni poolt vähendatud kahju

katteks, peab kohus seda arvestama tsiviilhagi summat määrates. Neil põhjustel vähendas

maakohus väljamõistetavat tsiviilhagi 139 518,68 euro võrra ning mõistis M. Kirsbergilt X

kasuks välja 405 756,15 eurot (545 274,83-139 518,68).

4.5.

Maakohus märkis järgnevalt, et kannatanu on esitanud tsiviilhagi kahel alternatiivsel

alusel: juhatuse liikme vastutuse sätete (VÕS § 115 lg 1 ja ÄS § 315 lg 2) või alternatiivselt

kahju õigusvastase tekitamise sätete (VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 ja 7) alusel. Maakohus

kohaldas neist esimest, leides, et M. Kirsbergi juhatuse liikme vastutuse eeldused VÕS § 115

lg 1 ja ÄS § 315 lg 2 kohaselt on täidetud ja tõendatud süüküsimuse lahendamisel uuritud

tõenditega.

4.6.

Lisaks põhivõlgnevusele nõudis kannatanu M. Kirsbergilt seadusjärgset viivist

vastavalt VÕS § 113 lg-s 1 toodud määrale. Maakohus luges viivisenõue põhjendatuks ja

rahuldas viivise selle alates 22. oktoobrist 2021 kuni kohtuotsuseni, s.o kuni 30. septembrini

2025 sissenõutavaks muutunud summas. Põhinõude aluseks võttis maakohus summa 405

756,15 eurot ning väljamõistetud viivis sellelt summalt on alates 22. oktoobrist 2021 kuni 30.

septembrini 2025 kokku 167 472,52 eurot ja alates 1. oktoobrist 2025 kuni põhinõude

rahuldamiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Tallinna Ringkonnakohtule süüdistatava M.

Kirsbergi kaitsja vandeadvokaat Silver Reinsaar, kes taotleb maakohtu süüdimõistva otsuse

tühistamist ja M. Kirsbergi õigeks mõistmist. Alternatiivselt taotleb kaitsja muuta maakohtu

otsuse põhjendusi süüditunnistamise ulatuse osas ja kergendada M. Kirsbergile mõistetud

karistust. Kaitsja taotleb tsiviilhagi läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata jätmist,

samuti menetluskulud riigi kanda jätmist.

5.1.

Apellandi hinnangul on maakohus kriminaalmenetlusõigust oluliselt rikkudes

süüdistuse piiridest väljunud. Lisatasude käskkirja allkirjastamine, mida süüdistuses kirjeldati

(isegi, kui seda tehes rikuti seadust ja äriühingu sisereegleid) ei ole veel iseenesest samastatav

vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramisega omastamise kuriteokoosseisu tähenduses.

Vara enda kasuks pööramisega on tegemist siis, kui tehakse nt ettevõtte pangakontolt

pangaülekanne ilma selle eest vastusooritust andmata. Omastamisega ei pruugi olla tegemist,

kui keegi küll käsutab ebaseaduslikult talle usaldatud võõrast eset, kuid tema teo tulemusel

saab kannatanu vastusoorituse, mille reaalväärtus katab kaotatud eseme väärtuse ja kannatanu

vara väärtus tervikuna ei muutu või see isegi suureneb. Seega eeldab omastamise süüdistus

antud juhtumi kontekstis, et M. Kirsberg lisatasule vastavat tööd ei teinud. Sellist etteheidet

esitatud süüdistus aga ei sisalda. Seetõttu rikkus maakohus kriminaalmenetlusõigust, kui asus

süüdistuse piiridest väljudes ise vastusoorituse mittetegemist süüdistatavale ette heitma ja

sisustama. Kui süüdistus oleks heitnud ette lisatasu eest töö tegemata jätmist, oleks M.

Kirsberg esitanud tõendeid selle kohta, millist tööd lisatasu eest tehti, ning samuti ei oleks M.

Kirsbergil olnud põhjust nõustuda lühimenetluse kohaldamisega. Süüdistuses märgitud

faktilised asjaolud ei ole omastamise etteheitmiseks piisavad, kuna puudu on vähemalt

järgmised omastamise koosseisu tunnused. 1. Süüdistusest ei nähtu, kes ja millise äriühingu

varast ja pangakontolt lisatasusid maksis; 2. Kuna M. Kirsberg ei olnud 1. veebruaril 2012

lisatasude käskkirja allkirjastamise ajal juhatuse liige, peaks omastamise süüdistusest

nähtuma, millisel viisil oli lisatasude maksmiseks kasutatud vara isikule sellel ajal usaldatud.

Kui etteheide seisneb juhatuse liikmena hilisemas tegevusetuks jäämises, tulnuks süüdistuses

esile tuua ka KarS § 13 lg-st 1 tulenevad tegevusetusdelikti üldiseid eelduseid sisustavad

faktilised asjaolud. 3. Samuti ei nähtu esitatud süüdistusest, milles täpsemalt seisis enda või

kolmanda isiku kasuks pööramise tegu (kas vaid käskkirja allkirjastamises või ka ülekande

tegemises või selleks korralduse andmises). Süüdistuses on tehtud viiteid Cle, M. Kirsbergile

ja raamatupidaja SGle, ent isikute teopanuseid ja tahtlust ülekannete tegemisega seoses

lisatasude episoodis ei ole kirjeldatud, mistõttu pole võimalik tuvastada M. Kirsbergi rolli kas

omastamisteost täideviija või osavõtjana. 4. Süüdistuses ei ole välja toodud, et lisatasule

vastavat tööd ei tehtud. Etteheide, et maksti põhjendamatuid töötasusid, on süüdistuses

seostatud vaid tasu määramise korra väidetava rikkumisega. Süüdistuses ei ole ühtegi viidet

sellele, et lisatasule vastavat sooritust ei tehtud. 5. Süüdistuses puudub selgus isegi selle

kohta, kellega koos M. Kirsberg grupis tegutses (mh kas raamatupidaja kuulus gruppi ning

kas tema kui omastamise täideviija vastutuse eeldused on täidetud).

5.2.

Maakohus on materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud, sest X AB vara ei ole M.

Kirsbergile usaldatud, mistõttu teod, mille tulemusel X AB tasus arveid, ei saa käsitada

omastamisena. Maakohtu tõlgendus, milles ta samastas X ja X AB vara vähenemise ja jättis

omastamise koosseisu tunnused, sh erisubjekti nõude tähelepanuta, on ebaõige. Oluline on

see, kes on varakäsutuse tegija – erisubjekt, kellele on vara usaldatud. Olukorras, kus üks isik

maksab omavahelise kokkuleppe alusel teise arveid, mis osutuvad fiktiivseks, ei ole tegemist

arvete saaja ega maksja vara omastamisega. Arve saaja vara sellise sündmuse tulemusena ei

vähene, arve maksja puhul ei tee varakäsutust aga inimene, kellele on vara KarS § 201

tähenduses usaldatud. Kaitsja leiab, et X AB kirjalik kinnitus, millele tuginedes luges

maakohus tõendatuks, et lõppastmes oli kahju kandjaks X, on lubamatu tõend.

5.3.

Apellandi arvates on maakohus hinnanud tõendeid ühekülgselt ja puudulikult.

Tõendamata on see, et M. Kirsberg rikkunuks tahtlikult lisatasude maksmise korda. Täpset

viidet sellele, millist sisekorda just M. Kirsberg käskkirja allkirjastades rikkus, millal see

kehtima hakkas, kelle suhtes see kehtis (kas juhatuse liikmete või ka finantskontrolleri suhtes)

ja kas tal oli tahtlus korda rikkuda, pole ei süüdistuses ega maakohtu otsuses käsitletud.

Lisaks sellele on maakohus jätnud tähelepanuta, et M. Kirsberg ei allkirjastanud 2019. aastal

lisatasude käskkirja ega saanud alates 2019. a augustist enam lisatasu, vaid lahkus töölt X-ist.

Seega ei ole põhjendatud tsiviilhagi alusel Cle ja SGle makstud lisatasude väljamõistmine M.

Kirsbergilt. Maakohtu arutlus, et M. Kirsberg „arutas“ 10. septembril 2019 raamatupidajaga

lisatasude lõpetamise üle ja osales kirjavahetuses, ei kinnita lisatasude otsuse tegemist, kuna

need arutelud leidsid aset pärast käskkirja allkirjastamist. M. Kirsberg sai 2012. a käskkirja

olemusest aru kui eelnevalt kehtinud korra täpsustusest. Selles ongi selgelt kirjas, et tegu on

eelnevalt kehtiva korra täpsustusega. Töötasud olid mitmete aastate jooksul audiitorite poolt

auditeeritud ning kajastatud Äriregistrile esitatud X majandusaasta aruannetes. M. Kirsbergi

silmis juhatuse liikmete poolt allkirjastatud käskkirjad vaid täpsustasid, mitte ei otsustanud

lisatasude maksmise korda. M. Kirsbergi ütlusi suuliste kokkulepete olemasolu kohta

kinnitavad X juhatuse liige ID ütlused, et juhatuse liikmetega olid sõlmitud lisaks kirjalikele

lepingutele ka suulised lepingud. Maakohus on ühekülgselt ja puudulikult hinnanud

ärikontroller DS päringutele järgnevaid vestlusi juhatuse liikmete ja raamatupidaja vahel.

Need ei kinnita, et korda rikuti algusest peale tahtlikult või lisatööd ei tehtud, vaid viitavad

pelgalt tagantjärgi tekkinud loomulikule inimlikule kartusele, et kontrolli käigus võidakse teha

etteheiteid, muuhulgas pidada lisatasu asemel raamatupidamislikult korrektsemaks

palgatõusu. Samuti on tõendamata see, et lisatasu eest ei oleks tehtud vastusooritust lisatöö

näol.

5.4.

Tõendamata on seegi, et esitatud arvete alusel reklaami- ja turundusteenuseid ei

osutatud. Süüdistatava võimalus aastaid hiljem tagantjärgi X reklaamikampaaniate kohta

ülevaadet anda on nullilähedane. Maakohus on heitnud ette, et süüdistatav ei ole esitanud

ühtegi aktiivset kaitseväidet, jättes tähelepanuta, et süü tõendamise kohustus on prokuratuuril.

Seega pidanuks prokuratuur koguma lisaks arvete ja ülekannete andmetele tõendusteavet läbi

viidud reklaamikampaaniate ja nende turuhinna kohta ning seejärel otsustama, milline osa

summast on makstud ülemäära. Maakohus on kõigi teenuste fiktiivsust järeldanud HHi ütluste

ja väidetava nn modus operandi alusel, jättes põhjendamatult kõrvale enamiku tunnistajate

ütlused. Kaitsja hinnangul ei ole maakohus hinnanud tõendeid igakülgselt ega asetanud HHi

ütluste usaldusväärsuse hindamisel tema poolt avaldatut teiste tõenditega omavahelisse

konteksti. Maakohus on andnud HHi ütlustele ette kindlaksmääratud jõu. HHi ütluste

usaldusväärsuse seab aga kahtluse alla asjaolu, et tema suhtes lõpetati kriminaalmenetlus

oportuniteedipõhimõttele tuginedes. Enamik kriminaalasjas üle kuulatud isikuid, kes olid

tehingutes osalenud äriühingute esindajad, on kinnitanud, et T OÜ nii vahendas teenuste

osutamist kui ka osutas ise X-ile reklaamitegevusega seonduvaid teenuseid. Maakohus ei ole

põhjendanud, miks loeti kõik tehingud näiliseks ja kahjuks arvete kogusumma, mitte

vahendustasuna edasi kantud osa.

5.5.

Maakohtu põhjenduste pinnalt jääb selgusetuks, kas üldse, mis alusel ja millise kaalu

maakohus C süüditunnistamisele M. Kirsbergi süüküsimuse lahendamisel omistas. Kaitsja

hinnangul on maakohus selles osas kohtuotsuse põhjendamiskohustuse vastu eksinud.

5.6.

Kaitsja arvates ei vasta mõistetud karistus M. Kirsbergi süü suurusele ning on

ebaproportsionaalselt suur. M. Kirsbergi ei ole varem kriminaalkorras karistatud. Süüdistuse

kirjeldatud teod toimusid ammu. Maakohus on M. Kirsbergile karistuse mõistnud

õigustamatult liigselt karmi eeskätt põhjusel, et ta ei ole oma süüd tunnistanud ega sarnaselt

Cga nõustunud kokkuleppemenetlusega. Sellised argumendid ei õigusta rahalise karistuse

asemel sanktsiooni keskmises määras vangistuse mõistmist olukorras, kas teise kaastäideviija

puhul on riik pidanud piisavaks rahalise karistuse kohaldamist.

5.7.

Teenusarvete episoodis on enamike tegude puhul kahju tekkinud X AB-le, mitte X-ile.

X AB ei ole kriminaalmenetluses kannatanu. X ei saa X AB-le tekkinud kahju osas tsiviilhagi

esitada. Järelikult tuleb tsiviilhagi X AB-le tekitatud kahju osas jätta läbi vaatamata. X AB-le

kahju tekkimist ei ole süüdistuses ette heidetud. X-i poolt nõude ülevõtmine ei loonud aga

temale õigust esitada seda nõuet kriminaalmenetluses.

5.8.

Kahjuhüvitist tuleb vähendada ka juhul, kui ringkonnakohus vähendab M. Kirsbergi

süü ulatust nii lisatasude kui teenusarvete episoodis. Samuti tuleb kahjusummat vähendada

seetõttu, et C on suure osa kuriteoga tekitatud kahjust juba hüvitanud.

5.9.

Maakohus on arvestanud intressi alates 22. oktoobrist 2021, mil kannatanu esitas

esimese tsiviilhagi avalduse. Kaitsja leiab, et tsiviilhagilt väljamõistetud intressi ei ole sellest

kuupäevast põhjendatud arvestada, kuna kannatanu esitas lõpliku tsiviilhagi alles 19.

septembril 2024. Kuna nõude suurus teatati kostjale alles 19. septembril 2024, tuleks intressi

arvestada alates sellest kuupäevast. Seejuures märgib apellant, et lõplikus tsiviilhagis on

avaldatud, et kannatanu võtab enda varasemad tsiviilhagid tagasi.

6. Prokuratuur esitas kirjaliku seisukoha, milles palus jätta maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsiooni rahuldamata.

6.1.

Nõustuda ei saa apellandi käsitlusega, nagu tulnuks lisatasudega seoses tõendada, et

M. Kirsberg ei teinud lisatasu väärilist tööd, kuna omastamisega ei pruugi olla tegemist siis,

kui keegi küll käsutab ebaseaduslikult talle usaldatud võõrast eset, kuid kannatanu saab

vastusoorituse. Süüdistuse kohaselt ei heidetud M. Kirsbergile ette võõra asja omastamist,

vaid talle usaldatud muu vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramist. Ei

saa välistada, et M. Kirsbergil oli oma töötulemuste poolest põhjendatult õigus teha ettepanek

oma palga suurendamiseks või isegi tulemuspalga maksmiseks, kuid tal ei olnud õigust

korraldada nende tasude maksmist ilma ettevõttes selleks kehtestatud korda järgimata.

6.2.

Samuti ei nõustu prokuratuur apellandiga, nagu ei saaks teenusearvete puhul

omastamisest rääkida põhjusel, et arved tasus X AB, mitte aga X. Prokuratuur osutas, et

maakohus on põhjendatult märkinud, et omastati siiski just X vara, kellele esitati teenuste eest

arved ja kes lõppastmes kandis ka arvetega seotud kulu, kuid vastusooritust teenuste näol ei

saanud.

6.3.

Prokuratuuri hinnangul on tõendatud see, et süüdistuses märgitud arvete puhul X-ile

reklaamiteenuseid ei osutatud ning see nähtub lisaks HH ütlustele nii teiste ülekuulatud

tunnistajate ütlustest, asjaolust, et neil ei olnud esitada lepinguid arvetel märgitud teenuste

osutamise kohta ning nad ei mäletanud väidetavate teenuste sisu. Ka tasutud teenusearvete

järgselt edasised rahaülekanded T OÜ-le ja sealt R OÜ-le kinnitavad süüdistuse versiooni

toimunust.

6.4.

Kaitsja esitab apellatsioonis juba kaitsekõnes toodud seisukohti, millest enamuse osas

on maakohus kohtuotsuses seisukohad esitanud ning kohtuotsuses ei esine puudusi, mille

alusel võiks maakohtule teha etteheiteid kriminaalmenetlusõiguse rikkumise või

materiaalõiguse ebaõige kohaldamise kohta.

7. Kannatanu esitas kirjaliku seisukoha, milles palus jätta apellatsiooni rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata.

7.1.

Kannatanu arvates ei ole maakohus süüdistuse piirest väljunud, teda omastamises

süüdi tunnistades, sest kõik süüteokoosseisu asjaolud on süüdistuses kajastatud. Vara omastati

X-ilt C ja M. Kirsbergi juhiste alusel. See, kes konkreetselt tegi pangaülekande, ei ole oluline,

sest M. Kirsberg ja C olid määranud ebaseaduslike maksete tegemise.

7.2.

Apellatsioonis väljendatud seisukoht, nagu ei oleks süüdistuses toodud etteheidet, et

M. Kirsberg ja teised põhjendamatuid lisatasusid saanud isikud ei teinud lisatasudele vastavat

tööd. Justnimelt sellele viitab süüdistuses lisatasude kohta kasutatud sõna „põhjendamatu“, st

puudus põhjus lisatasusid maksta. Lisatasude määramise korra rikkumisele ei viita mitte sõna

„põhjendamatu“, vaid süüdistuses toodud kirjeldused asjakohaste nõuete rikkumisest.

Süüdistuses on toodud C ja M. Kirsbergi konkreetsed teod ebaseaduslike lisatasude

määramisel, st ettevõttesiseste käskkirjade allkirjastamine, millega nad määrasid iseendale ja

SGle põhjendamatuid ebaseaduslikke lisatasusid, mida neile X varast maksti. Süüdistuses

kirjeldatu on piisav hindamaks M. Kirsbergi teopanust grupis. Vastupidiselt

apellatsioonkaebuses väidetule on nii süüdistuses kui ka vaidlustatud otsuses selgitatud ka,

milles seisnes X vara usaldatus M. Kirsbergile ebaseaduslike lisatasude määramisel: M.

Kirsberg oli X finantskontroller ja hiljem ka juhatuse liige, kes kasutas ära oma positsiooni

Xs, et määrata iseendale ja teistele isikutele ebaseaduslikke lisatasusid, mida tasuti X varast.

7.3.

Väär on apellatsioonkaebuse väide, et fiktiivsete arvete skeemi puhul puudus M.

Kirsbergi varakäsutus KarS § 201 kontekstis, mille tegi hoopis tuvastamata X AB töötaja.

Ebaõige on ka kaitsja käsitlus sellest, nagu ei oleks fiktiivsete arvete tõttu vähenenud X vara.

Kahju tekitati just sellele äriühingule ning seda seisukohta ei muuda asjaolu, et algselt tasus

arvete eest X AB.

7.4.

Põhjendamatud on apellatsioonkaebuse väited, nagu oleks ebaseaduslike lisatasude

puhul võinud olla tegemist suulise kokkuleppega tasude maksmiseks või tagasiulatuvalt tasu

määramisega. Asjas kogutud tõendid kinnitavad üheselt, et lisatasude määramine toimus

põhjendamatult, varjatult ja vastavaid nõudeid rikkudes ning C, M. Kirsberg ja SG olid ise

lisatasude ebaseaduslikkusest teadlikud ja püüdsid neid varjata ning asja uurivaid töötajaid

eksitada. Samuti ei oma asjas tähtsust mis tahes tunnustus, mida M. Kirsberg Xlt sai enne

kuritegude ilmnemist.

7.5.

Pelgalt asjaolu, et M. Kirsberg soovib asjas kogutud tõendeid tõlgendada maakohtust

teisiti, ei anna alust väita kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust.

7.6.

Kannatanu hinnangul on maakohus M. Kirsbergile karistust mõistes arvestanud nii

tema süü suuruse kui ka raskendavate asjaoludega.

7.7.

Seoses tsiviilhagiga märgib kannatanu, et nõudesumma kujunemises on võetud arvesse

teiste kaastäideviijate Xle hüvitatud kahju. Kannatanul võlausaldajana on õigus VÕS § 65 lg 1

alusel ise otsustada, milliselt solidaarvõlgnikult ja mis ulatuses kahju nõuda. M. Kirsbergilt X

kasuks põhivõlgnevuselt viivise arvestamine on põhjendatud alates kannatanu tsiviilhagi

esmakordsest esitamisest 22. oktoobril 2021. Arvesse tuleb võtta, et kannatanu nõude sisu ei

ole muutunud ning see on alati põhinenud samadel asjaoludel ehk X vara omastamisel

fiktiivsete arvete skeemi ja alusetute lisatasudega. Kannatanu tsiviilhagi nõudesumma on

muutunud tulenevalt kriminaalmenetluse esemeks olevate omastamisepisoodide piiramisega,

kuid nõuete suurendamist, vähendamist, laiendamist, kitsendamist ei peeta TsMS § 376 lg 4

kohaselt isegi mitte hagi muutmiseks.

8. Kannatanu on tsiviilhagiga seoses esitanud ka vastuapellatsioonkaebuse, kuid

ringkonnakohus jättis selle menetlusse võtmata ning läbi vaatamata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

9. Kriminaalkolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu

seadusliku ning põhjendatud otsuse tühistamiseks. Apellatsioon jääb rahuldamata ning

maakohtu otsus jääb muutmata.

10. Apellandi arvates on maakohus hinnanud tõendeid ühekülgselt ja puudulikult. Nii see

siiski ei ole. Kaitsja sellekohased väited kordavad juba maakohtu menetluses esitatud

seisukohti, mida maakohtu vaidlustatud otsuses on koos asjakohaste põhjendustega käsitletud.

Pelgalt soovimatus maakohtu põhjendatud järeldustega nõustuda iseenesest ei osuta aga

tõendite hindamise ühekülgsusele ega puudulikkusele. Konkreetseid kaitsja väiteid, millega ta

püüab kahtluse alla seada kohtuliku uurimise igakülgsust ja täielikkust, on esitatud allpool

koos asjakohaste süüdistuspunktide kohta esitatud apellandi väidete analüüsiga.

11. Kaitsja väitel on maakohus arutatavas kriminaalasjas M. Kirsbergi lisatasude

omastamise süüdistuses süüdi tunnistades väljunud süüdistuse piiridest ja rikkunud sellega

oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Kolleegium kaitsja sellekohaste hinnangutega ei nõustu ja

märgib alljärgnevat.

11.1.

Kaitsja leiab, et M. Kirsbergi vastutuse eelduste hulka kuuluks mh selle tuvastamine,

et saadud lisatasu eest ei ole tehtud kohast vastusooritust, kuid süüdistus ei sisalda

vastusoorituse kohta midagi ning maakohus on süüdistuse piiridest väljuvalt selle ise

sisustanud. See seisukoht on vale. M. Kirsbergile on süüdistuses ette heidetud seda, et tema

koos Cga allkirjastas lisatasu maksmise käskkirja, mille alusel maksti aastate jooksul temale,

Cle ja SGle lisatasu. Käskkirja allkirjastades rikkusid C ja M. Kirsberg X-s kehtinud

sisereegleid, mille kohaselt ei olnud lubatud huvide konflikti olukorras tasude määramine

ning kehtis nn grandparent nõue endale alluvale isikule tasude määramisel (vt grupi direktiiv

volituste delegeerimise kohta ja grupi eelnevate õiguste (kõrgema ülemuse põhimõtte, nn

grandparent) direktiiv – vastavalt tl-d 85-89, tl-d 90-94, kd 2), samuti IDi ütlused tl-d 128–

129, kd 3. Tulenevalt esitatud süüdistusest pole tõepoolest midagi juttu lisatasu aluseks

olevast vastusooritusest. Midagi niisugust ei ole aga ka tarvis. M. Kirsberg töötas X-s.

Käskkirja allkirjastades töötas ta finantskontrollerina, kuid mõni kuu hiljem valiti ta X

juhatuse liikmeks ning sealt edasi kuni 2020. a juulini tegutseski ta juhatuse liikmena. Ei ole

püstitatud küsimust sellest, et M. Kirsberg ei oleks töötamise eest saanud palka või tasu

juhatuse liikmena tegutsemise eest. Seega enda soorituse eest X kasuks on ta saanud sellelt

äriühingult vastusoorituse vastavalt tema ja X vahelisele kokkuleppele. Kõikide muude

tasude, sh võimalike lisaülesannete makstava lisatasu puhul saanuks nende tasude maksmise

aluseks olla samuti üksnes X-is kehtivas korras vastuvõetud otsus tasu maksmise kohta, mis

mõistetavalt oleks saanud tugineda poolte omavahelisele kokkuleppele ja tuleneda seejuures

ka väidetavalt lisaülesandeid täitnud M. Kirsbergi sellekohasest ettepanekust. Küll aga ei ole

võimalik nõustuda kaitsja loodud konstruktsiooniga, et kuna M. Kirsberg enda arvates täitis X

heaks oma tavapäraste ülesannete kõrval ka mingeid lisaülesandeid, siis oli tal õigus

äriühingus kehtinud korda eirates endale või teistele väidetavalt samuti lisaülesandeid täitnud

töötajatele (või juhatuse liikmetele) selliste ülesannete eest lisatasu määrata.

11.2.

Kolleegium märgib veel, et kaitsja osutus väidetavate lisaülesannete täitmisele ning

sellest tulenevale õigustatusele lisatasule kujutab olemuslikult endast aktiivset kaitseväidet,

mille puhul peaks kaitsja võimaldama kohtumenetluses vähemalt nende väidete aluseks

olevate faktide hindamist. Midagi sellist kaitsja teinud ei ole, vihjates üksnes ebamääraselt

sellele, et mingid lisaülesanded eksisteerisid ning nende täitmise eest oli M. Kirsberg

õigustatud tasu saama, kuid kuna süüdistuses lisaülesannete täitmisest juttu ei ole, siis ei

pidanud süüdistatav sellekohaseid tõendeid kohtule avaldama. Kolleegiumi hinnangul rajaneb

kaitsetaktika seega ekslikel eeldustel, mis ei ole süüdistuse tõendamise seisukohast

asjakohasedki.

11.3.

Edasiselt on apellatsioonis leitud, et kuna M. Kirsberg ei olnud 1. veebruaril 2012

lisatasu käskkirja allkirjastades X juhatuse liige, vaid üksnes finantskontrollerist tavatöötaja,

siis pidanuks süüdistuses olema kuidagi eriliselt ära näidatud, mil viisil oli äriühingu vara

temale sel ajal usaldatud. Ka selle seisukohaga ei ole arutatava juhtumi puhul põhjust päri

olla. Süüdistuses on selgelt märgitud, et M. Kirsberg allkirjastas lisatasu käskkirja ultra vires,

rikkudes X-s kehtinud sisereegleid ja täpsemalt huvide konflikti vältimise kohustust. Vara

usaldamisest saab kõnelda ennekõike siis, kui isikul on vara käsutamise õigus. Lisatasu

väljamaksmise – ning seega ka vara toimepanija kasuks pööramise – eelduseks oli see, et

käskkirjal oli finantskontrolleri allkiri. Niisiis sõltus väljamakse tegemine M. Kirsbergi teost.

Väljamakse eelduseks oleva allkirja andmise õiguse läbi oli seega ka M. Kirsbergil pädevus

otsustada vara käsutamise üle, st tema sai faktiliselt (kaas)otsustada vara käsutamise üle,

ehkki konkreetsel juhul tegi ta seda ebaseaduslikult. Kuivõrd M. Kirsberg allkirjas

õigustamatute maksete aluseks olnud käskkirja, siis pani ta omastamise toime aktiivse

käitumisega ning süüdistuses ei olnud vajalik ära näidata tegevusetusdelikti jaoks nõutavaid

täiendavaid vastutuse eeldusi.

11.4.

Tuleb veel märkida, et ehkki M. Kirsberg asus 2019. a augustis tööle X kontsernis

väljaspoole Eestit teise piirkonda, säilis tema side X-iga, sest ta oli sel ajal endiselt nimetatud

äriühingu juhatuse liige. Maakohus on seejuures juba kummutanud kaitsja jätkuvalt esitatud

väite, nagu tähendanuks välisriiki tööle asumine ka tegeliku sideme katkemist X-iga.

Tõenditest nähtuvalt ei olnud see nii. M. Kirsbergil säilis nii formaalne side X-iga, sest jäi

edasi juhatuse liikmeks kuni 1. juulini 2020, kui ka sisuline side, sest ta on jätkuvalt arutlenud

SGga veel 2020. a märtsis lisatasude maksmise õigusliku aluse üle ja andnud talle edasiseks

tegutsemiseks juhiseid. Samuti on toimikusse lisatud 1. septembril 2019 jõustunud lisatasude

käskkirja koopia, millele visuaalselt tundub olevat alla kirjutanud M. Kirsberg (vt tl 102, kd

2). Sellisele järeldusele on jõutud mh maakohtus (vt maakohtu vaidlustatud otsuse p 36) ning

seda, et nimetatud dokumendil on M. Kirsbergi allkiri, ei ole ka kahtluse alla seatud.

12. Kolleegium on apellandiga võrreldes vastupidisel seisukohal ka küsimuses, kas

süüdistusest on selge, millise teoga toimus lisatasude episoodis vara enda kasuks pööramine.

Süüdistuses käsitatakse selle teona just nimelt lisatasude maksmiseks aluse andnud käskkirja

kehtestamist. Sellega loodi X siseselt olukord, kus igakuiselt ilma täiendava legitimatsiooni

või korralduseta toimus pangaülekanne käskkirjas märgitud isikute kontole. Süüdistuse

kohaselt ei ole mingeid täiendavaid samme ülekannete jaoks vaja olnud ning midagi sellist

pole välja toonud ka apellant. Seetõttu on tähtsusetu kaitsja püstitatud tees, nagu olnuks vaja

veel kuidagi täpsemalt ära näidata C, M. Kirsbergi ja SG omavaheline rollide jaotus. Kui

kaitsja arvates ei kinnita tõendid süüdistuse kontseptsiooni, siis pidanukski ta konkreetselt

välja tooma, mis osas see nii ei olnud ning oma sellekohaseid aktiivseid kaitseväiteid siis ka

põhjendama. Maakohus on aga M. Kirsbergi süüdi tunnistades lähtunud just nimelt

süüdistuses toodust ega ole talle omistanud omastamisteona mingeid süüdistuse kirjeldamata

vastutuse eeldusi.

13. Sama käib ka tahtluse kohta. Kaitsja arvates ei nähtu süüdistusest M. Kirsbergi

tahtlust. Selle kohta on süüdistuses otsesõnu märgitud, et M. Kirsberg tegutses lisatasu

käskkirju ilma volituseta allkirjastades kavatsetusega. Tõenduslikult on asjaolu, et M.

Kirsberg oli suurepäraselt teadlik lisatasude õigustamatust määramisest, nähtav M. Kirsbergi

ja SG omavahelisest kirjavahetusest (tl-d 101, 105-107, 113-114, kd 2), mida maakohus on

asjakohaselt ka käsitlenud (vt põhjalikku analüüsi maakohtu vaidlustatud otsuse p-dest 30-

42). Kokkuvõttes on maakohus jõudnud süüdistusega samale järeldusele, et M. Kirsberg pani

lisatasude episoodis omastamise toime kavatsetusega. Tegemist ei olnud pelgalt tsiviilõigusest

ja grupi sisereeglitest valesti aru saamisega, vaid pigem selge valikuga omakasu eesmärgil

sihilikult mitte kuuletuda ning võõrast vara omastada nii enda kui kolmandate isikute (SG)

kasuks.

14. Vastates kaitsja väitele, nagu oleks X juhatuse liige ID kinnitanud juhatuse liikmetega

sõlmitud kirjalikele lepingutele lisaks ka suuliste lepingute olemasolu, millest tulenes mh

õigus lisatasule, tuleb märkida, et selliseid ütlusi ei ole nimetatud tunnistaja andnud.

Kannatanu ülekuulamisel on ID selgitanud, et M. Kirsbergiga oli sõlmitud kirjalik tööleping

ja suuline juhatuse liikme leping. Menetleja järgnevatele küsimustele vastates on ta

sõnaselgelt välistanud võimaluse, et M. Kirsbergil või Cl võinuks esineda mingisugunegi

õiguslik alus endale ja raamatupidaja SGle lisatasu määrata (vt tl-d 127-129, kd 3). Maakohus

on samuti selle tunnistaja ütlusi käsitanud ning osutanud sealt tulenevale (ka muude

tõenditega kinnitust leidnule), et M. Kirsbergil ja Cl puudus õigus endale või ka SGle lisatasu

määrata (vt maakohtu vaidlustatud otsuse p 36).

15. Apellatsioonis leitakse, et maakohus on ühekülgselt ja puudulikult hinnanud

ärikontroller DS päringutele järgnevaid vestlusi juhatuse liikmete ja raamatupidaja vahel ning

ebaõigesti järeldanud, nagu nähtuks neist vestlustest, et lisatasude maksmise korda rikuti

algusest peale tahtlikult või lisatööd ei tehtud. Ringkonnakohus mõistab siiski M. Kirsbergi ja

SG omavahelisi suhtlusi täpselt samuti ega nõustu kaitsjaga, nagu oleks maakohtu järeldused

ühekülgsed või puudulikud. M. Kirsbergi ja SG omavahelisest suhtlusest ei nähtu mitte

üksnes üheselt mõistetav mure, et alusetu lisatasude maksmise skeem võidakse avastada, vaid

ka koordineeritud tegevus selleks, et teabe esitamist piirata ning asjaolusid varjata.

16. Samas võtmes tuleb mõtestada ka kaitsja väidet, nagu välistaks M. Kirsbergi

teadlikkuse lisatasude ebaseaduslikkusest asjaolu, et audiitoritel ei olnud aastate jooksul

makstud lisatasude kohta märkusi. Audiitoril äriühingu välise kontrollijana ei ole võimalik

saada selgemat pilti sisemisest vastuolulisest dokumentatsioonist kui äriühingu sisekontrollil,

mis samuti ei olnud suuteline varjatud väärtarvitusi pika aja jooksul avastama. Maakohus on

vaidlustatud kohtuotsuses sellele küsimusele pühendanud p-i 37, milles osutabki sellele, et

üks lisatasude skeemi osaline oli raamatupidaja SG, kes tegi ebaseaduslike maksete kestmise

võimalikuks seetõttu, et varjas vastavaid kandeid raamatupidamises.

17. Maakohus ei ole seejuures piirdunud üksnes ühe või teise tõendi isoleeritult

käsitlemisega, vaid on hinnanud süüdistatava ja tema kaasosaliste tegevuse kohta kogutud

tõendeid tervikuna (nende omavaheline suhtlus, kirjalikud tõendid, SG suhtlus

kontrolleritega). Sellise tervikkäsitluse (maakohtu vaidlustatud otsuse p-d 31-42) põhjal on

maakohus jõudnud igakülgselt põhjendatud lõppjäreldusele, et M. Kirsberg rikkus lisatasude

maksmise korda teadvalt. Mis iganes alternatiive ebaseaduslikele lisatasudele M. Kirsberg

oma vestluses SGga puudutas (kaitsja viide võimalikule palga tõstmisele), ei ole oluline. On

selge, et ebaseadusliku lisatasu skeemi asemel olnuks kõigil asjaosalistel kahtlemata võimalik

enda suurema sissetuleku nimel astuda ka õiguspäraseid samme. See, kas neid samme astuti

või miks need astumata jäeti, ei ole siiski tuvastatud ebaseaduslikule tegevusele hinnangu

andmise seisukohast oluline.

18. Apellandi väitel ei ole maakohus käsitlenud küsimusi selle kohta, millist sisekorda M.

Kirsberg lisatasu käskkirju allkirjastades rikkus, millal see kehtima hakkas, kelle suhtes see

kehtis (kas juhatuse liikmete või ka finantskontrolleri suhtes) ja kas tal oli tahtlus korda

rikkuda. Tahtluse küsimust on käsitletud juba eelpool p-s 13 ning sisekordasid p-s 11.1.

Täiendavalt tuleb märkida, et tõepoolest on kriminaalasja juurde esitatud grupi direktiiv

volituste delegeerimise kohta (vt tl-d 85-89, kd 2) esitatud 2018. a veebruaris muudetud

redaktsioonis. Samas nähtub siiski IDi ütlustest (tl-d 128-129, kd 3), et sarnased põhimõtted

kehtisid ka lisatasu käskkirja kehtestamise ajal. Veel on paslik osutada, et grupi eelnevate

õiguste (kõrgema ülemuse põhimõtte nn grandparent) direktiiv (vt tl-d 90-94, kd 2) on lisaks

2018. a veebruaris muudetud redaktsioonile tõendina esitatud ka lisatõendite paketis, kus

arutatava kriminaalasja seisukohast samasisuliselt on kõrgema ülemuse põhimõtet käsitletud

nii 2008. kui ka 2013. a redaktsioonides (vt faile Lisa 2 – Group Grandparent Principle

Directive 2008 ja Lisa 3 – Group Grandparent Principle Directive 2003 koos tõlgetega CD-

plaadilt tl 198, kd 5).

19. Fiktiivsete teenusearvete episoodide puhul on kaitsetaktika arutatavas kriminaalasjas

keskendunud kahele väidete kompleksile: esmalt, et arvetel nähtuvaid teenuseid tegelikult

osutati ning seejärel, et kuivõrd X-ile esitatud arved tasus teenusepakkujatele X AB, siis ei saa

rääkida X vara omastamisest ega ka mitte M. Kirsbergi teost talle usaldatud varaga. Need

väited on tegelikult maakohtu vaidlustatud otsuses leidnud ammendavat käsitlemist ja

kummutatud (vt maakohtu vaidlustatud otsus, p-d 13, 15, 44-45), kuid apellatsioonis on väited

siiski ilma uusi nüansse lisamata uuesti esitatud.

19.1.

Kaitsja väitel on enamik reklaamiteenuse osutajaid andnud ütlusi, et nad tasusid

allhankijale (T OÜ) reklaami tegemise eest. Samas on maakohus asjakohaselt osutanud

sellele, et T OÜ ei olnud toimiv äriühing (vt vaidlustatud kohtuotsuse p 25). Selle pangakonto

väljavõttest ei nähtu majandustegevusele omaseid viiteid. Kui T OÜ oleks osutanud reaalselt

reklaami allhanget X-ile süüdistuses märgitud äriühingutele, siis pidanuks tema pangakonto

väljavõtetelt nähtuma maksed seoses asjakohaste tegevuste finantseerimisega (nt trükikulud,

pindade üürikulud, klippide vms tootmiskulud jne). Selliseid kulusid ei nähtu, järelikult ei ole

mingit mõistlikku selgitust, miks pidanuks nt süüdistuses märgitud reklaamiteenuste pakkujad

tegema ülekandeid T OÜ kontole või see omakorda R OÜ kontole. Ainus selgitus on see, et

väikse teenustasu eest osalesid need äriühingud X-ist raha väljaviimise skeemis. Maakohus

on ses osas olnud hillitsetud ning märkinud, et mitmete tunnistajate ütlused olid ebamäärased

ning ebakonkreetsed. Ringkonnakohtule näib, et nimetatud tunnistajad on valetanud või

vähemalt jätnud tõesed asjaolud küsitlemise käigus avaldamata.

19.2.

Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega, nagu oleks maakohus lugenud kõik

tehingud näilikuks. Kohus on lugenud näilikus 41 süüdistuses sisalduvat tehingut, sest nende

puhul on usaldusväärselt tõendamist leidnud see, et tehingute alusel tegelikku teenust ei

osutatud. X kahjuna on põhjendatult arvestatud kogu summa, mida X pidi tasuma kõnealuste

arvete alusel, sest vastusooritust ehk siis reklaami või turundusteenust nendel juhtudel ei

saadud, vaid süüdistuses märgitud teenuseosutajad võtsid üksnes „teenustasu“ selle eest, et

vahendasid raha ülekandmist T OÜ-le.

19.3.

Ainetu on kaitseväide selle kohta, nagu ei oleks X vara väidetava omastamise tõttu

vähenenud, sest teenuseosutajate arveid tasus hoopis X AB ja kuna M. Kirsbergile ei olnud X

AB vara usaldatud, ei saa tema tegusid käsitada omastamisena. Nimelt on tõendamist leidnud

see, et M. Kirsbergi ja C läbiviidud skeemi kohaselt esitasid näilikult reklaamiteenuseid

osutanud äriühingud olematute teenuste eest arveid X-ile. M. Kirsberg, omades volitust

tehinguid kinnitada, suunas arved X raamatupidaja kaudu tasumisele. Seega tekkisid näilike

tehingute tulemusel nõuded X vastu, kes neid nõudeid aktsepteeris. M. Kirsbergi tegu on

selles ahelas hinnatav varakäsutusena, mida ta tegi isikuna, kellele oli usaldatud kannatanu

vara. Asjaolu, et näilikele teenusepakkujatele laekusid kõnealuste arvete alusel

pangaülekanded X AB-lt, ei mõjuta seda hinnangut, sest X AB ei täitnud mitte enda

kohustust, vaid X kohustust (selline arusaam nähtub ka X AB esitatud kinnitusest – vt

kinnituskirja CD-plaadile lisatud failist nr 12 ja selle tõlkest eesti keelde, tl 198, kd 5). Seega

vähenes M. Kirsbergi ja C tegevuse tõttu just X vara ehk see juriidiline isik sai kahju, mitte

aga X AB. Ehkki see ei oma teo kvalifitseerimise seisukohast tähtsust, on paslik osutada, et X

hüvitas hiljem kontserni sisemise arvelduse raames X AB-le tasutud arved. See asjaolu aga

ilmestab selgelt, et M. Kirsbergi ja C tegevuse tulemusel vähenes just X vara, ilma, et X oleks

saanud teenusepakkujatelt selle eest vastusoorituse. Seega pööras M. Kirsberg kolmandate

isikute kasuks just temale usaldatud X vara. Olukord oleks teine ka siis, kui arutataval juhul

oleks tegemist lihtsalt valearvete esitamisega X-ile, mille alusel oleks kannatanu viidud

eksimusse ja seetõttu end kahjustavate varakäsutuste tegemiseni. Kuid kuna M. Kirsbergil oli

õigus arve kinnitada ning see oli varakäsutuse eelduseks, oli vara talle usaldatud ja eksimuses

end kahjustava varakäsutuse tegemise asemel ongi alust rääkida omastamisteost.

19.4.

Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks apellandi kriitikat, nagu ei oleks maakohus

teenusearvete episoodi analüüsimisel hinnanud tõendeid igakülgselt ega asetanud neid

omavahelisse konteksti ja nagu oleks maakohus põhjendamatult eelistanud HHi ütlusi

muudele tõenditele. See pole nii. Maakohus on just nimelt analüüsinud tõendeid terviklikult.

HHi ütluste käsitlus on olnud teiste teenusepakkujate kohta ütlusi andnud tunnistajate ütluste

käsitlusest põhjalikum eeskätt seetõttu, et erinevalt teistest viidatud tunnistajatest on HH

andnud põhjalikke selgitusi, mitte pole pelgalt hämanud ega demonstreerinud kohtule enda

lünklikku mälu. Mis puutub aga kaitsja seisukohta, nagu pidanuks prokuratuur koguma lisaks

arvete ja ülekannete andmetele tõendusteavet läbi viidud reklaamikampaaniate ja nende

turuhinna kohta ning seejärel otsustama, milline osa summast on makstud ülemäära, on

keskse tähtsusega ikkagi see, et T OÜ puhul on silmanähtavalt tegemist reaalselt mitte

tegutseva ettevõttega, mida M. Kirsberg kasutaski just raha välja kantimiseks. Samuti tuleb

tähelepanu juhtida sellele, et kaitsja soovib prokuratuurilt negatiivsete asjaolude tõendamist,

mida üldjuhul ei saa poolelt nõuda (vt nt 6. oktoobri 2016. a RKKKo asjas nr 3-1-1-58-16, p

43, koos edasiste viidetega). Koosmõjus muude tõenditega on maakohus asjakohaselt

osutanud ka modus operandi’le kui täiendavale kriteeriumile, mis kinnitab, et M. Kirsberg

viis ellu süüdistuses kirjeldatud kuritegelikku skeemi.

20. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa nõustuda kaitsja seisukohaga, nagu ei oleks lubatav

tõend X AB kinnituskiri selle kohta, et näilike teenuselepingute eest esitatud arvete

tasumiseks on maksed X-i nimel teinud AB X ja et kooskõlas panga kehtiva sisekorraga on

need maksed kaasa toonud AB X nõuded X-i vastu. Esiteks tuleb sellega seoses märkida, et

31. märtsil 2025 on kaitsja kinnitanud, et tal puuduvad vastuväited mh ka nimetatud tõendi

vastuvõtmisele (vt kaitsja e-kiri, tl 146, kd 6). Alusetu on ka kaitsja sisuline kriitika osutatud

tõendi suhtes. Kui ühelt poolt ei ole kaitsja rahul sellega, et dokumendile ei ole kirjutatud

kuupäeva, osutab ta samas sellele, et dokument on koostatud 19. märtsil 2025. Seega on

kaitsjal olnud kerge vaevaga võimalik veenduda, millal on dokument koostatud. Dokumendi

failist on näha selle koostanud isikud. Tõsi, tegemist ei ole paberil esitatud

originaaldokumendi, vaid selle skaneeritud koopiaga, kuid seegi ei saa olla arutataval juhul

mitte etteheiteks seoses tõendi lubatavusega, vaid puudutaks üksnes dokumendi

usaldusväärsust (iseäranis olukorras, kus dokumendi vastuvõtmisele ei ole kaitsjal

pretensioone esinenud). Kaitsja arvates on esitatud dokumendi puudusteks veel asjaolu, et see

on apostillimata ning et sellele ei ole lisatud kirjalikku kinnitust, et allakirjutanud isikud on X

AB volitatud esindajad. Kaitsja nõue, nagu tuleks sarnane kinnituskiri apostillida, jääb

kohtule arusaamatuks. Tegemist on kannatanu 100% osade omanikäriühingu nimel esitatud

kinnitusega ning selle dokumendi on menetluses esitanud kannatanu esindaja. See on kohtu

jaoks piisav kinnitus dokumendi usaldusväärsuse kohta, kuid taas kord ei ole tegemist tõendi

lubatavust kahtluse alla seadvate asjaoludega. Ka asjaolu, et dokument on koostatud

käimasoleva kriminaalmenetluse ajal ja selle menetluse tarbeks, ei sea ringkonnakohtu silmis

mingil viisil kahtluse alla dokumendi lubatavust tõendina ega ka mitte selle usaldusväärsust.

21. Apellant on veel märkinud, et maakohtu põhjenduste pinnalt jääb selgusetuks, kas

üldse, mis alusel ja millise kaalu maakohus C süüditunnistamisele M. Kirsbergi süüküsimuse

lahendamisel omistas. Tema hinnangul on maakohus selles osas kohtuotsuse

põhjendamiskohustuse vastu eksinud. Viimati osutatud järeldusega kolleegium ei nõustu.

Maakohus on süüdimõistva kohtuotsuse rajanud kriminaaltoimikus olevate tõendite

põhjalikule analüüsile. Tõsi, põhjenduste lõpposas sisaldub ka praegu käsitletav lõik, kuid

ringkonnakohus ei näe, et maakohus oleks sellele tõdemusele andnud mingit tõenduslikku

kaalu M. Kirsbergi süüküsimuse otsustamisel. Pigem on tegemist pelgalt tõdemusega, mille

paiknemine kohtuotsuses jääb seejuures arusaamatuks ka ringkonnakohtule. Käsitletav lõik ei

muuda aga olematuks maakohtu põhjendusi ja analüüsi ega too kaasa vaidlustatud otsuse

tühistamist.

22. Kolleegium ei nõustu kaitsjaga, nagu oleks M. Kirsbergile mõistetud

ebaproportsionaalselt suur karistus. Süüdistuses kirjeldatud teod vältasid ligi kümnendi ning

selle aja kestel omastas süüdistatav koos kaasosalistega oma tööandjaks olnud äriühingust

väga suures ulatuses vara, kuritarvitades usaldust tema kui äriühingu juhi vastu. M. Kirsbergi

käitumine teojärgselt demonstreerib tema küünilisust, sest ta heidab hoopis oma varalisi

õigusi kaitsvale kannatanule ette tema suhtes halba käitumist. Maakohus on karistust mõistes

asjakohaselt hinnanud nii M. Kirsbergi süü suurust kui ka tema süüd raskendavate või

kergendavate asjaolude puudumist. Maakohus märkis asjakohaselt, et M. Kirsbergi roll oli

oluline, sest just tema kaudu toimus teenusepakkujate hankimine ja arvete korraldamine, mis

oli skeemi toimimiseks vältimatu. Just see on ka ringkonnakohtu silmis olulisim asjaolu,

õigustamaks M. Kirsbergi puhul karistusliigina vangistuse valikut. Kuid märkimisväärne on

seegi, et M. Kirsberg ei ole erinevalt kaassüüdlasest Cst oma süüd tunnistanud ega kahju

hüvitamisse panustanud, mis on täiendav asjaolu, miks ei ole tema puhul kergemaliigiline

karistus, ehk rahaline karistus piisav ega õiglane. Kohus arvestas samas ka seda, et tegude

toimepanemisest on möödas pikk aeg, menetlus on kestnud kaua ja M. Kirsbergil puuduvad

kehtivad kriminaalkaristused. Kokkuvõttes on M. Kirsberg kahe silmatorkavalt

suureulatusliku omastamisskeemi eest täideviijana karistuseks saanud üksnes selle kuriteo

eest ettenähtud sanktsioonivahemiku keskmisele määrale vastava karistuse, mida ei ole

kuidagi võimalik käsitada ülemäära range reaktsioonina tema tegudele.

23. Tsiviilhagiga seonduvalt on kaitsja esitanud esmalt väite, nagu tuleks hagi jätta

teenusearvete episoodis esitatud kahjunõuet puudutavas osas läbi vaatamata, sest enamike

tegude puhul on kahju tekkinud X AB-le, mitte X-ile. X AB ei ole aga arutatavas

kriminaalasjas kannatanu. Kuivõrd ringkonnakohus juba eelpool p-s 19.3 märgitu valguses ei

nõustu kaitsja eeltoodud seisukohaga ning leiab, et arutataval juhul on üheselt tõendamist

leidnud, et süüdistatav põhjustas näilisi reklaamiteenuseid tellides kahju just X-ile, siis jääb

kaitsja see taotlus rahuldamata.

24. Samuti ei vaja lähemat käsitlust kaitsja taotlus vähendada kahjuhüvitist põhjusel, et M.

Kirsbergi süü lisatasude või teenusearvete episoodis oleks maakohtus tuvastamist leidnust

kitsamas ulatuses tõendatud. Ringkonnakohus nõustub ses osas maakohtu järeldustega ja

seetõttu puudub alus ka kahju hüvitist sel põhjusel vähendada.

25. Kaitsja arvates tuleb väljamõistetavat kahjusummat vähendada mh seetõttu, et C on

suure osa kuriteoga tekitatud kahjust juba hüvitanud. See väide on ainetu, sest maakohus on

vaidlustatud otsuses juba üksikasjalikult selgitanud, mis ulatuses on nõudesumma

kujunemises võetud arvesse teiste kaastäideviijate Xle hüvitatud kahju, samuti teinud

kahjuhüvitise osas tasaarvestuse X kontserni siseselt M. Kirsbergile välja maksmata jäänud

summadega (vt vastavalt maakohtu vaidlustatud otsuse p-d 63-66 ja 68-71). Kaitsja ei osuta,

mis osas on maakohtu eelviidatud analüüs olnud puudulik või vale ning ringkonnakohus ei

tuvasta seda ka iseseisvalt.

26. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, nagu oleks maakohus arvestanud

alusetult kahjuhüvitisele lisanduvat intressi alates 22. oktoobrist 2021, mil kannatanu esitas

esimese tsiviilhagi avalduse, kuna kannatanu esitas lõpliku tsiviilhagi alles 19. septembril

2024. Seejuures märgib apellant, et 19. septembril 2024 esitatud lõplikus tsiviilhagis on

avaldatud, et kannatanu võtab enda varasemad tsiviilhagid tagasi. M. Kirsbergilt X kasuks

põhivõlgnevuselt viivise arvestamine on põhjendatud alates kannatanu tsiviilhagi

esmakordsest esitamisest 22. oktoobril 2021. Arvesse tuleb võtta, et kannatanu nõude sisu ei

ole muutunud ning see on alati põhinenud samadel asjaoludel ehk X vara omastamisel

fiktiivsete arvete skeemi ja alusetute lisatasudega. Kannatanu tsiviilhagi nõudesumma on

muutunud tulenevalt kriminaalmenetluse esemeks olevate omastamisepisoodide piiramisega,

kuid nõuete suurendamist, vähendamist, laiendamist, kitsendamist ei peeta TsMS § 376 lg 4

kohaselt isegi mitte hagi muutmiseks.

27. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kolleegium Harju

Maakohtu 30. septembri 2025. a otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

28. Kaitsja on esitanud taotluse hüvitada M. Kirsbergile kaitsjatasu

apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest. See taotlus tuleb jätta rahuldamata. KrMS §

185 lg-s 2 sätestatakse, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme

kohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, s.o. teeb KrMS § 337 lg 1 p 1 nimetatud

kohtulahendi, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud.

Ringkonnakohus jätab esitatud apellatsiooni rahuldamata, mis tähendab, et maakohtu otsus

jääb apellatsioonimenetluses muutmata. Seega jääb kaitsjatasu süüdistatava enda kanda.

29. Kannatanu esindaja on esitanud taotluse hüvitada kannatanule 33 tunni õigusabi eest

keskmise tunnihinnaga 250 eurot kokku 8 250 eurot ringkonnakohtu menetluses kantud

õigusabi eest. Kolleegiumi hinnangul on taotlus üle paisutatud ning sisaldab mh taotlust

tasudeks, mida ei saa arutataval juhul hüvitatavate menetluskulude hulka arvata. Nii nt ei ole

ringkonnakohtul alust otsustada maakohtu kohtuistungil osalemisega seotud kulu üle. Samuti

ei ole ringkonnakohtul alust otsustada ringkonnakohtu 15. jaanuari määruse peale esitatud

määruskaebusega seotud menetluskulusid. Veel tuleb arvestada, et kannatanu on esitanud

lisaks oma seisukohale apellatsiooni kohta ka vastuapellatsiooni, mille ringkonnakohus jättis

läbi vaatamata, sest kannatanu seisukohad olid esitatud pärast apellatsiooni tähtaja möödumist

ning kriminaalmenetluse raames ei ole kannatanul ka tsiviilhagisse puutuvalt iseseisvat

vastuapellatsiooni esitamise õigust vastavalt tsiviilkohtumenetluse reeglitele. Neil asjaoludel

ei ole põhjendatud kannatanule hüvitada menetluskulu, mis seondub vastuapellatsiooni

esitamisega. Hinnanguliselt loeb ringkonnakohus vastuapellatsiooni koostamisega seonduvaks

ajakuluks 4 tundi ja seega selles osas menetluskulu suuruseks 1 000 eurot. Eeltoodut arvesse

võttes peab ringkonnakohus kannatanu põhjendatud ajakuluks arutataval juhul 2 tundi

maakohtu otsusega tutvumise eest, 2 tundi teiste menetluse poolte esitatud

menetlusdokumentidega tutvumise eest, 4 tundi apellatsioonivastuse koostamise eest ja 2

tundi kliendiga suhtlemise eest. Seega saab kokku lugeda põhjendatud ajakuluks 10 tundi ja

sellest lähtuvalt põhjendatud menetluskulu suuruseks 2 500 eurot. Tulenevalt KrMS § 185

lg-s 2 sätestatust jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on

esitatud. Apellatsiooni esitas süüdistatava kaitsja. Seega tuleb kannatanul tekkinud

põhjendatud suurusega menetluskulu välja mõista süüdistatavalt.

Allkirjastatud digitaalselt