3-23-2461/13 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Einar Vene, Tiina Pappel

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

12.03.2026, Tartu

Haldusasja number

3-23-2461

Haldusasi

X.X.-i kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise

kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 17.06.2025. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.-i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X.X.

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta X.X.-i apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 17.06.2025. a

otsus muutmata.

2. Jätta kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud tema enda

kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 13.04.2026 (k.a) (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X.X. esitas 28.08.2023 Tartu Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks summas

1300 eurot, kuna 21.09.-23.12.2020 ametnikud takistasid tal õigusvastaselt helistamist

kaitsjale kokku 26-l korral, mis avaldas olulist kahju talle osutatud kaitse kvaliteedile.

2. X.X. esitas 02.11.2023 Tartu Halduskohtule kaebuse ja 10.12.2023 täiendava seisukoha.

Kaebaja taotles Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist summas 1300 eurot. Kaebaja

põhjendused:

1) Vangla piiras 21.09.-23.12.2020 kaebaja telefonikõnesid kaitsjale kokku 26-l korral.

Kaebaja pidi vangla tegevuse tõttu kandma oluliselt suuremaid kaitsekulusid ja kaitse

kvaliteet sai kannatada. Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastas Tartu Halduskohus

15.10.2021. a otsusega nr 3-21-553.

2) Kaitseõiguse õigusvastane piiramine kriminaalasjas on põhiõiguse tõsine riive. Ka kaitsja

kõnede pealtkuulamine ja salvestamine leidis aset vangla õigusvastase tegevuse tulemusena.

Vangla tegevus helistamise piiramisel oli inimväärikust alandav ja sellega rikuti eraelu

puutumatust. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis (EIÕK) sätestatu

järgimine on vanglale kohustuslik. 1300 eurot on proportsionaalne ja õiglane hüvitis. Rahalise

hüvitise väljamõistmine on oluline haldusorgani suunamiseks edaspidi sarnaste rikkumiste

toimepanemisest hoiduma.

3. Tartu Vangla palus 07.12.2023. a vastuses jätta kaebus rahuldamata.

4. Tartu Halduskohus jättis 17.06.2025. a

otsusega

kaebuse rahuldamata ning

menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Otsuse põhjendused:

1) Kaebaja ei taotlenud kohtueelses menetluses kaitsekuludega seonduvalt varalise kahju

hüvitamist, vaid piirdus mittevaralise kahju hüvitamise taotlusega (dtl 9-12). Seetõttu ei saa ta

sellele tugineda kohtumenetluses. Kui sellele alusele tuginemist pidada lubatavaks, on

kaitsekulude suurenemise väide sedavõrd üldsõnaliselt põhjendatud, et see ei võimalda

märgitud tagajärje esinemist usutavaks pidada. Ka ei esitanud kaebaja selle tagajärje

kinnituseks ühtegi asjakohast tõendit.

2) Määrav ei ole, et kaebaja ei ole selgesõnaliselt vanglale esitatud kahjunõudes riigivastutuse

seaduse (RVastS) § 9 lg-s 1 sätestatud aluseid eristanud ja sõnaselgelt inimväärikuse

alandamisele viidanud. Vanglale esitatud kahjunõude tekstist on tuletatav, et kaebaja

hinnangul oli vastustaja tegevusel mõju kaitseõiguse tagamisele ning sellega võidi tema

inimväärikust alandada ja tema eraelu puutumatust rikkuda.

3) Vastustaja õigusvastasel tegevusel ei ole selliseid tagajärgi, et käsitleda tegevust kaebaja

inimväärikust alandavana RVastS § 9 lg 1 mõttes. Kaebuse puhul sellise intensiivsusega

rikkumist, nagu on Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikas väärikuse alandamiseks

peetud, ei nähtu, mistõttu ei ole alust käsitleda vastustaja tegevust kaebaja inimväärikust

rikkuvana. Kaebaja esitatud väiteid aluseks võttes ei saa väidetavat kaitse kvaliteedi langust

pidada usutavaks ja inimväärikust alandavaks. Vastustaja õigusvastase tegevuse tagajärjel sai

kahjustatud kaebaja eraelu puutumatus, sest ta ei saanud soovitud mahus taotluste alusel

lubatud helistamisvõimalusi kaitsjale. Eraelu puutumatus hõlmab ka suhtlemisõiguse tagatust,

s.h helistamise kaudu suhtlemist kaitsjaga.

4) Vangla õigusvastasest tegevusest tingitud tagajärgi kaebaja õigustele ei saa pidada

sedavõrd intensiivseks, et mittevaralise kahju hüvitamise ainsaks õiguspäraseks meetmeks

oleks kahju hüvitamine rahas. Asjas nr 3-21-553 tehtud otsusest (p-d 16 ja 19) nähtuvalt oli

kaebajale üldiselt tagatud kaitsjale helistamine, kuid vangla jättis osadel juhtudel pärast loa

andmist kaitsjale helistamise võimaluse tagamata. Kaebaja viide tagajärjena kaitse kvaliteedi

väidetavale langusele on paljasõnaline ja tõendamata. Arvestades, et kaebajal oli kaitsjale

helistamise võimalus olemas, kuid mitte soovitud ulatuses, siis ei saa helistamise võimalust

käsitleda sedavõrd piiratuna, et isikul ei olnud sisuliselt võimalik kaitseõigust teostada. Seega

ei olnud rikkumine sedavõrd intensiivne, et annaks aluse rahalise hüvitise määramiseks sellel

alusel. Kaebajale tekitatud kahju hüvitamiseks on piisav vastustaja tegevuse õigusvastaseks

tunnistamine kohtuotsuse resolutsioonis.

5) Väidetav kriminaalmenetluses kõnede pealtkuulamise temaatika ei ole asja lahendamisel

oluline, sest kahjunõue ei tugine helistamisega seotud teistele väidetavatele toimingutele.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

5. X.X. esitas 16.07.2025 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu

17.06.2025. a otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus. Apellatsioonkaebuse

põhjendused:

1) Õigusvastasuse tuvastamine inimõiguste rikkumise puhul ei ole piisav hüvitis. Kohus ei

toonud välja, millises EIÕK artiklis või protokollis on loetletud väheintensiivsed inimõiguste

rikkumised. Kohus viitab kohtupraktikale, mitte seadusele. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 134

defineerib, et maksta tuleb mõistlik rahasumma.

2) Otsuse p-s 8.1 on väidetud, et kaebajal oli piisavalt võimalusi kriminaalasjas kaitsjaga

asjaolusid arutada. Kaebajale teadaolevalt ei sätesta ükski seadus, milline arv on piisav.

6. Tartu Vangla palub 04.08.2025. a vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse

põhjendused:

Igale õigusvastasele tegevusele ei pea järgnema rahaline hüvitis. RVastS-st ega selle

kohaldamisega seonduvast kohtupraktikast ei tulene, et õigusvastane tegevus tuleb igakordselt

heastada mõistliku rahalise hüvitisega. Ei ole alust järeldada, et kaebaja kaitseõiguse tagamine

oli sedavõrd piiratud, et see õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

8. Tartu Halduskohus jättis 17.06.2025. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohtu

hinnangul ei ole vastustaja õigusvastasel tegevusel (kaebajale ei tagatud 21.09.-23.12.2020

helistamise võimalust kaitsjale kokku 26-l korral) selliseid tagajärgi, et käsitleda tegevust

kaebaja inimväärikust alandavana RVastS § 9 lg 1 mõttes. Vastustaja õigusvastase tegevuse

tagajärjel sai kahjustatud kaebaja eraelu puutumatus, mis hõlmab ka suhtlemisõiguse tagatust,

s.h helistamise kaudu suhtlemist kaitsjaga. Halduskohus leidis, et rikkumine ei olnud

sedavõrd intensiivne, et annaks aluse rahalise hüvitise määramiseks, vaid piisav on vastustaja

tegevuse õigusvastaseks tunnistamine. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse

põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §

201 lg 4). Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle

tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohtule ei nähtu asjaolusid, mis annaksid aluse asuda

halduskohtust erinevale seisukohale. Vastuseks apellatsioonkaebuses väidetule märgib

ringkonnakohus järgmist.

9. Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud

RVastS-is. RVastS § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui

kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud

viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda

mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise,

vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise ja au või hea

nime teotamise korral. RVastS § 9 lg 2 kohaselt mittevaraline kahju hüvitatakse

proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.

10. Kaebaja jätab arvestamata, et avaliku võimu kandja poolt tekitatud mittevaralise kahju

rahaline hüvitamine on Eestis erandlik ja piiratud. RVastS § 9 lg 1 näeb selle võimaluse ette

vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (RKHKo 27.06.2017, 3-3-1-9-17, p

13 ning seal viidatud kohtupraktika). Kohtupraktikas on sedastatud, et mitte igasugune

põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see

oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu

hinnangust riive intensiivsusele. Mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju

rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega kahju põhjustanud toimingu

õigusvastasuse tuvastamine. Mittevaralise kahju rahas hüvitamise asemel toimingu

õigusvastasuse tuvastamise võimaluse näeb ette ka HKMS § 41 lg 5 (RKHKm 20.10.2011, 3-

3-1-43-11, p 18). Rahalise hüvitise välja mõistmata jätmine on põhjendatud, kui rikkumine on

väikese intensiivsusega või suunatud isiku jaoks väheolulise õiguse vastu (RKHKo

15.03.2010, 3-3-1-93-09, p 13). Seega kahju kohane hüvitamise viis oleneb kohtu poolt välja

selgitatud asjaoludest ja sealhulgas ka hinnangust riive intensiivsusele. Ringkonnakohtu

hinnangul on halduskohus otsuses (p 15) ammendavalt põhjendanud seisukohta, miks ta peab

piisavaks vangla tegevuse osas selle õigusvastasuse tuvastamist. Ringkonnakohtule ei nähtu

asjaolude pinnalt, et esineks alus rahalise hüvitise väljamõistmiseks käesolevas asjas. Ka

kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust asuda seisukohale, et halduskohus

pidanuks kaebajale kahjuhüvitise rahas välja mõistma.

11. Kaebaja väide, et kohus viitab kohtupraktikale, mitte seadusele, ei ole õige. Halduskohus

põhjendas kohtuotsust RVastS-i asjassepuutuvate sätete ja lisaks vastava kohtupraktikaga,

kohaldades asjakohaselt siseriiklikke õigusnorme ja viidates asjassepuutuvale

kohtupraktikale. Normide hierarhiat arvestades tuleb kohaldada vaidlusalust õigussuhet kõige

lähemalt reguleerivat sätet (RKPSJVKo 06.02.2023, 5-22-10, p 44). RVastS-i normid on

prioriteetsed EIÕK normide suhtes. Halduskohtul ei olnud alust siseriikliku õiguse normide ja

senise kohtupraktika kõrvale jätmiseks. Eeltoodut arvestades on asjakohatu kaebaja etteheide

EIÕK artiklile või protokollile mitteviitamise kohta.

12. Kuna kohtuotsuse p-s 8.1 on kirjeldatud vastustaja seisukohta, mitte halduskohtu

seisukohta, siis jätab ringkonnakohus kaebaja etteheite seonduvalt kohtuotsuse p-s 1.8

märgituga tähelepanuta.

13. Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse

rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 17.06.2025. a otsuse muutmata.

14. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis jäävad kaebaja

poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud (riigilõiv 39 eurot) tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)