2-22-18415/84 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Hele Kaldma, Kersti Kerstna-Vaks, Anneli Alekand

Määruse tegemise aeg ja koht

10. märts 2026, Tartu

Tsiviilasja number

2-22-18415

Tsiviilasi

Maila Võsa avaldus avalikult kasutatavale teele

juurdepääsu määramiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 9. aprilli 2025 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Joel Päärmanni määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Avaldaja: Maila Võsa (ik XXXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja: vandeadvokaat Anto Kasak

Puudutatud isikud:

-

Joel Päärmann

(ik XXXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja: vandeadvokaat Henri Torop

-

Mari-Liny Kikerist (ik XXXXXXXXXXXX)

-

Grigor Osyan (ik XXXXXXXXXXXX)

-

Karine Osyan (ik XXXXXXXXXXXX)

-

Ene Kuusalu (ik XXXXXXXXXXXX)

-

Tiit Käige (ik XXXXXXXXXXXX)

-

Ilja Kudrešov (ik XXXXXXXXXXXX;)

-

Natalja Mäeots (ik XXXXXXXXXXXX)

-

Mihhail Semjonov (ik XXXXXXXXXXXX),

seaduslik esindaja: Alla Feklistova

-

Andres Lubnin (ik XXXXXXXXXXXX)

-

Anna-Liisa Lubnin (ik XXXXXXXXXXXX),

seaduslik esindaja Tallinna linn Mustamäe

Linnaosa Valitsuse kaudu

-

Karl-Robin Künnap (ik XXXXXXXXXXXX),

seaduslik esindaja Liidia Väli

-

Lisette-Karoliine

Künnap

(ik

XXXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja Liidia

Väli

-

Lotta-Eliise Künnap (ik XXXXXXXXXXXX),

seaduslik esindaja Liidia Väli

-

Kamari Hüdro OÜ

(rg-kood 10271220),

lepinguline esindaja: vandeadvokaat Anto Kasak

-

Põltsamaa vald Põltsamaa Vallavalitsuse kaudu,

esindaja: vallasekretär Merike Sumla

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1) Võtta asja materjalide juurde Joel Päärmanni 2. juunil 2025 esitatud video.

2) Tühistada Tartu Maakohtu 9. aprilli 2025 määruse resolutsiooni p 1 osas, milles

maakohus rahuldas Maila Võsa avalduse täielikult, samuti määruse resolutsiooni p 3.3

teine lause. Teha tühistatud osas uus määrus, millega rahuldada Maila Võsa avaldus

osaliselt, ning jätta määruse resolutsiooni p-st 3.3 kehtima vaid esimene lause, samuti

korrigeerida määruse sõnastust. Ülejäänud osas jätta maakohtu määrus muutmata.

3) Rahuldada Joel Päärmanni määruskaebus osaliselt.

4) Jätta määruskaebusega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

5) Määruse kehtiva resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine:

1. Rahuldada Maila Võsa avaldus kinnistult avalikult kasutatavale teele

juurdepääsu määramiseks osaliselt.

2. Määrata kinnisasjalt, asukohaga Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas Väike-

Kamari külas, registriosa nr XXXXXXX (X kinnisasi), juurdepääs avalikult

kasutatavale teele üle kinnisasja, asukohaga Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas

Väike-Kamari külas, registriosa nr XXXXXX (Y kinnisasi), mööda kohtumääruse

lisaks oleval Maa-ameti ortofotol punase joonega tähistatud juurdepääsuteed

(edaspidi juurdepääsutee). Juurdepääsu laius on 3 meetrit ja pikkus 133 meetrit.

3. Punktis 2 nimetatud juurdepääs on määratud alljärgnevatel tingimustel:

3.1. Juurdepääs on määratud tähtajatult X kinnisasja igakordse omaniku, tema

pereliikmete ja teiste igakordse omaniku nõusolekul kinnisasja kasutatavate

isikute kasuks, liikumiseks ööpäevaringselt nii jalgsi kui ka mootorsõidukiga.

3.2. X kinnisasja igakordne omanik võib ilma Y kinnisasja igakordse omaniku

nõusolekuta teha juurdepääsuteel töid, mis taastavad juurdepääsutee läbitavuse,

eelkõige kõrvaldama takistused, mis on tekkinud ilmastikuoludest või

kolmandate isikute tegevusest.

3.3. Y kinnisasja igakordne omanik on kohustatud tagama juurdepääsutee jooksva

hooldamise ja korrashoiu.

3.4. X kinnisasja igakordne omanik on kohustatud maksma Y kinnisasja

igakordsele omanikule juurdepääsu talumise eest tasu 100 eurot aastas.

4. Mõista välja X kinnisasja igakordselt omanikult Y kinnisasja igakordse omaniku

kasuks juurdepääsu talumise eest tasu 100 eurot aastas.

5. X kinnisasja igakordne omanik on kohustatud määruse resolutsiooni p-s 4 Y

kinnisasja omaniku kasuks välja mõistetud tasu maksma iga aasta 31. detsembriks.

Kuni andmete muutumiseni tuleb tasu maksta Joel Päärmanni arveldusarvele nr

EE202200221002151927.

6. Kohustada Joel Päärmanni andma nõusolek kinnistusraamatu registriossa nr

XXXXXX märkuse kandmiseks, millega tehakse nähtavaks määruse resolutsiooni p-

des 2 ja 3 sätestatud juurdepääsuõigus kinnisasjale registriosa nr-ga XXXXXXX selle

kinnisasja igakordse omaniku kasuks. Kohtumäärusega on tuvastatud Joel

Päärmanni kohustus anda nimetatud tahteavaldus.

7. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

6) Jätta menetluskulud ringkonnakohtus menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest.

Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult

või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. Maila Võsa (avaldaja) esitas 7. detsembril 2022 Tartu Maakohtule avalduse avalikult

kasutatavalt teelt tähtajatu juurdepääsu määramiseks endale kuuluvale Väike-Kamari külas

Põltsamaa vallas Jõgevamaal asuvale X kinnisasjale (registriosa nr XXXXXXX; X kinnisasi)

üle Joel Päärmannile (puudutatud isik) kuuluva samas külas aadressil x asuva XY kinnisasja

(registriosa nr XXXXXX; Y kinnisasi) vastavalt avaldusele lisatud tee asendiplaanile ja tee

senisele asukohale. Avaldaja palus kohustada nii puudutatud isikut kui ka kinnisasja

igakordset omanikku taluma määratud juurdepääsu; määrata, et juurdepääsutee hooldamise

korraldab ja kulud kannab X kinnisasja omanik; määrata tasuks 100 eurot aastas; kohustada

puudutatud isikut andma nõusolek kinnistusraamatusse juurdepääsu ja selle tingimuste kohta

märke kandmiseks; kanda vastav asjaõigus tähtajatult ja piiranguteta juurdepääsuga

kinnistusraamatusse. Menetluskulud palus avaldaja jätta puudutatud isiku kanda.

Avaldaja elab perega X kinnisasjal, mis ei piirne avalikult kasutatava teega. Varem kasutas

avaldaja avalikult kasutatavale teele pääsemiseks Y kinnisasja läbivat hoonete lähedal asuvat

teed. Uus tee rajati kokkuleppel puudutatud isikuga 2022. a mais nii, et see mööduks

eluhoonetest võimalikult kaugelt. Läbirääkimised reaalservituudi seadmiseks ei andnud

tulemusi; lepinguprojekti koostamisel arvestati puudutatud isiku ettepanekutega, kuid ta esitas

aina uusi nõudmisi. Puudutatud isik leidis ka, et avaldaja peaks rajama uue tee, mis ei ole aga

liikluskorralduslikult mõistlik, on avaldajale kulukas ja rikub väljakujunenud teekasutuse

tava. Tee rajamine mujale ei ole võimalik.

2. Puudutatud isik palus jätta avalduse rahuldamata osas, milles avaldaja nõudis juurdepääsu

vastavalt avaldusele lisatud asendiplaanile, ja määrata, et juurdepääsutee kulgeks vastavalt

tema esitatud asendiplaanile, ning jätta menetluskulud avaldaja kanda.

Avaldaja plaan on ebatäpne. Puudutatud isik palus arvestada ka uusi asjaolusid: soovi rajada

piirdeaed ning ehitada täiendav teeserv, mille tõttu nihkub sissesõiduala meetri võrra.

Puudutatud isik oli nõus sellega, et avaldaja võib hooldada teed ulatuses, mis on vajalik

takistuste kõrvaldamiseks ja endise olukorra taastamiseks. Ülejäänud tegevused ja tööd tuleb

kooskõlastada puudutatud isikuga, sh olukorrad, kus tee vajab parandust või tee äär

korrastust. Puudutatud isik ei olnud nõus avaldajale tee parandamise õiguse andmisega, ta

tagab ise tee hooldamise ja parandamise, kruusatee/killustikkatte sama kvaliteediga, nagu tee

esialgu rajati. Puudutatud isik on alati taganud juurdepääsu avaldaja soovitud teelõigule ja

nõus servituudiga tingimustel, mis tagavad, et avaldaja kasutab seda eesmärgipäraselt ja

heaperemehelikult ning koormab puudutatud isikut kõige vähem. Kohtusse pöördumine oli

ennatlik ja ebavajalik.

3. Maakohus rahuldas 3. oktoobri 2023 määrusega avalduse osaliselt, määras X kinnisasjale

juurdepääsu üle Y kinnisasja vastavalt puudutatud isiku esitatud plaanile, samuti juurdepääsu

tingimused ja tasu, kohustas puudutatud isikut andma nõusoleku kinnistusraamatusse kande

tegemiseks ning jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Maakohus määras mh, et Y

kinnisasja igakordne omanik peab võimaldama X kinnisasja omanikul juurdepääsuteed

hooldada, sh taastada juurdepääsutee läbitavus, mis on katkenud ilmastikuolude või

kolmandate isikute tegevuse tagajärjel.

4. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 26. märtsi 2024 määrusega puudutatud isiku

määruskaebuse osaliselt ja saatis asja uueks läbivaatamiseks tagasi maakohtule.

Ringkonnakohus leidis, et maakohtu määratud juurdepääs ei taga avaldaja kinnisasjale

juurdepääsu avalikult teelt. Maakohus ei kaasanud X X kinnisasja omanikke, kelle kinnisasja

juurdepääs samuti läbib. Samuti ei olnud määrusele lisatud selles viidatud plaani ning

toimikus viidatud plaan ei olnud ka selge. Teehooldust puudutavas osas ei olnud maakohtu

määruse resolutsioon ja põhjendused omavahel kooskõlas.

5. Maakohus kaasas asja uuel läbivaatamisel XX kinnisasjal asuvate korteriomandite

omanikud, samuti Kamari Elektri kinnisasja (registriosa nr 2083135) omaniku Kamari Hüdro

OÜ ja Kamaari kinnisasja (registriosa nr 2394235) omaniku Põltsamaa valla.

6. Avaldaja jäi asja uuel läbivaatamisel varasemate seisukohtade juurde ja leidis, et kõige

mõistlikum on juurdepääsu üle Y ja XX kinnisasjade olemasolevat ja kasutuses teed mööda

vastavalt avaldaja 8. märtsi 2024 menetlusdokumendi lisaks 1 olevale kaardile.

Menetluskulud palus avaldaja jätta puudutatud isiku kanda, kes põhjustas kohtusse

pöördumise ja kelle tõttu ei olnud ka menetluses kompromissi sõlmimine võimalik.

7. Puudutatud isik palus jätta avaldaja taotluse rahuldamata ning määrata juurdepääsu

avaldaja kinnisasjale piki X serva üle Kamaari ja Kamari Elektri kinnisasjade. Kui juurdepääs

määratakse üle Y kinnisasja , soovis puudutatud isik tagada selle korrashoiu ise ning jätta X

kinnisasja igakordsele omanikule vaid õiguse taastada juurdepääsutee läbitavus, kui see on

takistatud tulenevalt ilmastikuoludest või kolmandate isikute tegevusest. Menetluskulud palus

puudutatud isik jätta avaldaja kanda – lahend tehakse avaldaja huvides, avaldaja pöördus

kohtusse ilma põhjuseta ega ole olnud valmis sõlmima kompromissi, esitatud kujul ei olnud

avaldust võimalik rahuldada, mis põhjustas lisakulusid.

8. XX kinnisasja korteriomanikest nõustus Anna-Liisa Lubnin avaldaja nõudega ja leidis, et

juurdepääs tuleb määrata vastavalt määrusele lisatud plaanile. Mihhail Semjonov oli nõus uue

teega juhul, kui see on tasuta. Tiit Käige toetas avaldust ja pidas juurdepääsunõuet

põhjendatuks. Karl-Robin, Lisette-Karoliine ja Lotta-Eliise Künnap leidsid 20. märtsi 2025

ärakuulamisel, et juurdepääs peaks jääma sinna, kus see on. Grigor Osyanil ei olnud

ärakuulamisel vastuväiteid ning ta jättis kõik kohtu otsustada.

9. Põltsamaa vald pidas kõige mõistlikumaks juurdepääsu üle Y kinnisasja . Tegemist on

ajaloolise juurdepääsuga ja tee juba viidi poolte kokkuleppel hoonetest kaugemale.

Olemasolev tee tagab juurdepääsu lisaks X kinnisasjale veel Oja-Ääre, Kanalikalda ja Kamari

Elektri kinnisasjadele. Tee rajamine Kamaari kinnisasjale ei ole võimalik ei detailplaneeringu

järgi ega ehitustehniliselt.

10. Kamari Hüdro OÜ toetas avaldust ning Põltsamaa valla põhjendusi.

MAAKOHTU MÄÄRUS

11. Maakohus rahuldas 9. aprilli 2025 määrusega avalduse (p 1) ja määras X kinnisasjalt

juurdepääsu avalikult kasutatavale teele üle Y kinnisasja mööda määruse lisaks oleval Maa-

ameti ortofotol punase joonega tähistatud juurdepääsuteed laiusega 3 m ja pikkusega 133 m (p

2) järgmistel tingimustel (p 3):

-

juurdepääs on määratud tähtajatult X kinnisasja igakordsete omanike, nende pereliikmete

ja teiste igakordsete omanike nõusolekul kinnistut kasutatavate isikute kasuks, liikumiseks

ööpäevaringselt nii jalgsi kui ka mootorsõidukiga (p 3.1);

-

X kinnisasja igakordne omanik võib ilma Y kinnisasja igakordse omaniku nõusolekuta

teha juurdepääsuteel töid, mis taastavad juurdepääsutee läbitavuse, eelkõige kõrvaldada

takistused, mis on tekkinud ilmastikuoludest ja/või kolmandate isikute tegevusest (p 3.2);

-

Y kinnisasja igakordne omanik on kohustatud tagama juurdepääsutee jooksva

hooldamise ja korrashoiu. Tee parandamise või korralise hoolduse vajadusest teavitab X

kinnisasja igakordne omanik Y kinnisasja igakordset omanikku kirjalikult ja võib tööd ise

teostada, kui Y kinnisasja igakordne omanik ei ole teed hooldanud või parandanud mõistliku

aja jooksul, teavitades plaanitavatest töödest Y kinnisasja igakordset omanikku kirjalikult ette

vähemalt seitse päeva (p 3.3);

-

X kinnisasja igakordsed omanikud on kohustatud maksma Y kinnisasja igakordsele

omanikule juurdepääsu talumise eest tasu 100 eurot aastas (p 3.4).

Maakohus mõistis X kinnisasja igakordselt omanikult Y kinnisasja igakordse omaniku

kasuks välja juurdepääsu talumise eest tasu 100 eurot aastas (p 4), mis tuleb maksta iga aasta

31. detsembriks (p 5). Maakohus kohustas puudutatud isikut andma nõusolek

kinnistusraamatusse märkuse kandmiseks, millega tehakse nähtavaks määruse resolutsiooni

p-des 2 ja 3 sätestatud juurdepääsuõigus (p 6). Menetluskulud jättis maakohus

menetlusosaliste endi kanda (p 1).

X kinnisasi ei piirne ühegi avalikult kasutatava teega. Juurdepääs X kinnisasjale on olnud

aastakümneid üle Y ja XX kinnisasjade ning nendel asuvat teed on juurdepääsuks

järjepidevalt kasutatud. Puudutatud isik ei takistanud tee kasutamist enne kohtumenetlust ega

menetluse ajal. Avaldaja ja puudutatud isik ei ole aga kohtueelselt ega kohtus jõudnud

kokkuleppele juurdepääsu ja selle kasutamise tingimustes. Seega on asjaõigusseaduse (AÕS)

§ 156 lg-s 1 sätestatud juurdepääsu nõude eeldused täidetud. Juurdepääsu määramine üle Y

kinnisasja on maakorralduslikult võimalik. Kaasatud kinnisasjade omanike huve kahjustab

kõige vähem välja kujunenud olukord, kus X aga ka XX kinnisasjale on juurdepääs avalikult

kasutavalt teelt üle Y kinnisasja . Maakohus nõustus varasemas maakohtu määruses toodud

seisukohaga, et juurdepääsu taotleja ei saa koormatava kinnisasja omanikult nõuda kindlatele

tingimustele vastava (freesasfaldiga katmise nõue) tee ehitamist, kruusatee on piisav.

Maakohus pidas põhjendatuks tagada avaldajale võimalus ise juurdepääsuteed hooldada

ulatuses, mis tagab tee läbitavuse, pidades silmas eelkõige ilmastikust või kolmandate isikute

tegevusest tekkinud takistuste kõrvaldamist (lumekoristus, füüsilised esemed teel jms). Kuna

puudutud isik soovis tagada ise tee korralise hooldamise ja kanda seega ka nimetatud kulud,

puudub vajadus anda avaldajale õigus teha omal äranägemisel ning ilma puudutatud isiku

nõusolekuta hooldustöid. Tagamaks seda, et X kinnisasja omanik saab juurdepääsuõigust

mõistlikult realiseerida, nägi maakohus ette võimaluse, millal X kinnisasja omanik võib ise

tee parandada või seda hooldada.

Üldiselt on juurdepääsu määramise asjades huvitatud isikuks tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 172 lg 1 mõttes avaldaja. Riigikohus on selgitanud, et menetluskulud võib jätta ka

puudutatud isiku kanda, kes vaidleb ilmselgelt põhjendatud avaldusele alusetult vastu. 3. juuli

kuni 8. augusti 2022 meilivahetuse järgi on ilmne, et puudutatud isik ei soovinud kohtueelselt

tegelikult lepingut sõlmida. Seega tekkisid kohtusse pöördumisega kaasnevad kulud eelkõige

puudutatud isiku ebakonstruktiivse tegevuse tõttu, mis annab aluse kalduda kõrvale

üldpõhimõttest jätta kulud avaldaja kanda. Kohtumenetluses pidasid pooled läbirääkimisi

2023. a jaanuarist aprillini. Kokkuleppe sõlmimist takistas avaldaja soov tagada teel

asfaltpurust kate ja mure sissesõidu nihutamise pärast, mille tõttu võib suurte autodega

liiklemiseks ruumi väheks jääda. Avaldaja loobus vastuväitest 7. juuni 2023 istungil pärast

tõendite uurimist. Uutel läbirääkimistel kuni 18. juulini 2023 ei saavutanud pooled

kokkulepet, sest neil olid erimeelsused menetluskulude jaotuse üle. Taotluse menetluskulude

hüvitamiseks on esitanud vaid avaldaja ja puudutatud isik. Nende käitumist kaaludes ei ole

põhjendatud mõista kummaltki teise kasuks välja kulusid, mõlema käitumine tõi kaasa

menetluskulude tekkimise nii endale kui ka vastaspoolele. Arvestada tuleb ka asjaolu, et

juurdepääsu määramine ei puuduta ainult avaldaja, vaid mõlema kinnisasja omaniku huve ja

õigusi. Tegemist on mitmepoolse õigussuhtega, sest asja lepinguga lahendades määrataks

kindlaks nii teeniva kui ka valitseva kinnisasja omaniku õigused ja kohustused. Seega ei

menetleta juurdepääsuasja absoluutselt ja üheselt vaid avaldaja huvides. Sellele viitab ka

asjaolu, et avaldaja ja puudutud isik pidasid nii kohtueelselt kui ka kohtus läbirääkimisi ning

said teha oma ettepanekuid.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

12. Puudutatud isik esitas 23. aprillil 2025 määruskaebuse ning 2. juunil 2025 täiendava

seisukoha. Puudutatud isik palub tühistada maakohtu määruse resolutsiooni p 3.3 teise lause

ja jätta kehtima vaid esimese lause, st Y kinnisasja igakordne omanik on kohustatud tagama

juurdepääsutee jooksva hooldamise ja korrashoiu, kuid X kinnisasja omanikul ei ole õigust

hooldus- ja korrashoiutöid ise teha. Samuti palub puudutatud isik tühistada määruse osas,

milles maakohus jättis puudutatud isiku menetluskulud tema enda kanda, ning teha uue

määruse, millega jätta puudutatud isiku menetluskulud avaldaja kanda.

Maakohus ei kaalunud ega arvestanud koormatava kinnisasja omaniku huve AÕS § 156 lg 1

neljanda lause mõttes, vaid eelistas põhjendamatult avaldaja huve. Tingimus, et avaldaja võib

ise teed parandada ja hooldada, riivab ulatuslikult ja põhjendamatult puudutatud isiku

omandiõigust, sest annab avaldajale volituse teha Y kinnisasja l ükskõik milliseid töid. Teele

võivad tekkida augud, mõrad ja praod, tee võib vajuda ja muutuda ebaühtlaseks, sinna võib

koguneda vesi. See ei tähenda alati vajadust teed hooldada või parandada. Määruse

resolutsioonist ega põhjendustest ei ole võimalik mõista, millised asjaolud kujutavad endast

vajadust teed parandada või hooldada; maakohus rikkus põhjendamiskohustust, samuti on

määruse resolutsioon ebatäpne. Avaldaja ja puudutatud isiku arusaamad on seni olnud neis

küsimustes väga erinevad. 12. mai 2025 videolt on näha, et erinevalt avaldaja väidetust ei ole

teel ühtegi auku ning teel olevad murutükid ei takista tee kasutamist. Määruses ei ole ette

nähtud mõlema poole huve arvestavat vaidluse lahendamise mehhanismi. Määruse

resolutsiooni p 3.3 teine lause muudab esimese lause sisutühjaks, sest võimaldab avaldajal

võtta tee jooksva hooldamise ja korrashoiu puudutatud isikult üle. Seni on avaldaja Y

kinnisasja l omavolitsenud – võtnud tee hooldamise ettekäändel maha puid, kuigi tee oli

ideaalselt läbitav, samuti puistanud omavoliliselt ja õigusvastasel teele freesasfalti. Avaldaja

saab realiseerida oma juurdepääsuõigust vastavalt määruse resolutsiooni p-le 3.2, mille järgi

tal on õigus taastada tee läbitavus. Maakohus rikkus ka TsMS § 436 lg-t 4, sest avaldaja ei

taotlenud sellist juurdepääsutingimust ja sellise tingimuse määramist menetluses ei arutatud.

Poolte vahel ei olnud vaidlust, et tee hooldamine ja parandamine tuleb jätta puudutatud isiku

kohustuseks. 20. märtsi 2025 istungi kohta puudub helisalvestis ja protokoll, seega ei ole

võimalik kontrollida, mida avaldaja seal ütles.

Menetluskulude jaotamisel puudus maakohtul alus kalduda kõrvale TsMS § 172 lg-st 1, mille

kohaselt kannab hagita menetluses menetluskulud see, kelle huvides lahend tehakse.

Puudutatud isik ei ole teinud toiminguid, mis annaksid alust jätta tema menetluskulud

hüvitamata. Tähendust ei oma, et pooled ei jõudnud kohtueelselt kokkuleppele. Avaldaja

survestas puudutatud isikut kiiresti kokkulepet sõlmima. Inimesele ei saa ette heita

ettevaatlikkust ja kokkuleppe kaalumist. Kohtumenetluses oli puudutatud isik konstruktiivne

ja püüdis jõuda kokkuleppele. Tema pakutud kompromiss oli mõistlik ja kattus sisult

maakohtu lahendiga. Puudutatud isik oli juurdepääsuga algusest peale nõus. Kuna avaldaja

esitas põhjendamatuid nõudmisi, muutes sellega kompromissi sõlmimise võimatuks, peaks ta

TsMS § 163 lg 2 alusel hüvitama puudutatud isikule sellega kaasnenud menetluskulud.

Avaldaja nõustus kompromissiga alles 7. juuni 2023 istungil, kus kohus selgitas, et tema

nõudmised on alusetud. Kui avaldaja oleks nõustunud kompromissiga kohe, ei oleks

menetluskulud kasvanud selliseks, et nende kandmise pärast tekib konflikt. Avaldus jäi

rahuldamata osas, milles avaldaja palus määrata, et tee hooldamise korraldab ja vastavad

kulud kannab X kinnisasja omanik, samuti tee pinnakatte ja juurdepääsutee laiendamise osas.

Asjaolu, et puudutatud isikule määrati juurdepääsu eest tasu, ei anna alust pidada juurdepääsu

määramist tema huve teenivaks, avalduse rahuldamine teenib eelduslikult esmajoones

avaldaja huve. Puudutatud isikul ei olnud võimalust valida, kas ta osaleb menetluses.

13. Avaldaja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta maakohtu määruse muutmata.

Hagita asjas ei ole kohus seotud poolte taotlustega. Maakohtu lahendus on õiglane ja mõlema

poole huvides ega saanud olla puudutatud isikule üllatuslik. Avaldaja palus määrata tee

parandamise ja hoolduse enda kohustuseks. Puudutatud isik soovis teed ise hooldada. 20.

märtsi 2025 istungil leidis avaldaja, et kui puudutatud isik sellest keeldub, peab avaldajal

olema võimalus ise teed parandada ja hooldada. Jääb arusaamatuks, miks puudutatud isik on

sellele lahendusele vastu. Määrus ei anna avaldajale volitust teha ükskõik milliseid töid.

Puudutatud isik loetles määruskaebuses selgelt, mida tähendab vajadus teed parandada ja

hooldada, ning avaldajal on sellest sama arusaam. Arvestades puudutatud isiku seisukohti,

tekib küsimus, kas ta soovib jätta tee hooldamata ja takistada avaldaja juurdepääsuõiguse

realiseerimist. Tee vajaks hooldust, tekkimas on esimesed augud ja tee on sodi täis.

Puudutatud isik ei ole seni teed hooldanud, avaldajale peab olema tagatud võimalus teha seda

ise.

Maakohus ei rikkunud menetluskulude jaotamisel menetlusnorme. Kui puudutatud isik oleks

kohtueelselt käitunud mõistlikult, ei oleks avaldaja kohtusse pöördunud ja menetluskulusid ei

oleks tekkinud. Avaldaja aktsepteeris kõiki servituudi seadmise tingimusi, kuid puudutatud

isik lisas pidevalt muudatusi ning andis mõista, et need ei jää viimaseks. Ka menetluses ei

olnud kompromiss võimalik puudutatud isiku tõttu. Avaldaja tuli kõigile puudutatud isiku

tingimustele vastu ja loobus enda nõudmistest. Kompromissi takistas puudutatud isiku soov

jätta menetluskulud avaldaja kanda. Puudutatud isiku menetluskulud on ülepaisutatud.

14. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle läbivaatamiseks ja

lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

15. Maakohtu määruse resolutsiooni p 1 tuleb tühistada osas, milles maakohus rahuldas

avalduse täielikult, samuti tuleb tühistada resolutsiooni p 3.3 teine lause; ringkonnakohus teeb

tühistatud osas uue määruse, millega rahuldab avalduse osaliselt, ning jätab määruse

resolutsiooni p-st 3.3 kehtima vaid esimese lause, samuti parandab määruse sõnastust, jättes

ära ebavajalikud mitmuse vormid ja lisades nõusolekule registriosa numbri, millesse kande

tegemiseks nõusolek tuleb anda. Ülejäänud osas jääb maakohtu määrus muutmata.

Ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse osaliselt. Määruskaebusega seotud menetluskulud

tuleb jätta menetlusosaliste endi kanda.

Ringkonnakohus esitab TsMS § 659 ja § 654 lg 22 alusel määruse resolutsioonis kehtiva

resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

16. Ringkonnakohus võtab asja materjalide juurde puudutatud isiku 2. juunil 2025 esitatud

video.

17. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 ja § 659 alusel määruskaebe korras esimese

astme kohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on kaevatud – st

osas, milles maakohus nägi ette, et tee parandamise või korralise hoolduse vajadusest teavitab

X kinnisasja igakordne omanik Y kinnisasja igakordset omanikku kirjalikult ja võib tööd ise

teha, kui Y kinnisasja igakordne omanik ei ole teed hooldanud või parandanud mõistliku aja

jooksul, teavitades plaanitavatest töödest kirjalikult ette vähemalt seitse päeva (määruse

resolutsiooni p 3.3 teine lause), ning jättis puudutatud isiku menetluskulud tema enda kanda.

Muus osas ringkonnakohus maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust ei kontrolli.

18. Määruskaebus on põhjendatud osas, milles puudutatud isik palub tühistada maakohtu

määruse resolutsiooni p 3.3 teise lause. Sellest tulenevalt tuleb tühistada ka maakohtu

määruse p 1 avalduse rahuldamise kohta. Avaldus rahuldatakse osaliselt.

18.1. Ringkonnakohus ei nõustu iseenesest määruskaebuse väitega, et maakohus rikkus TsMS

§ 436 lg-t 4 (koosmõjus TsMS § 477 lg-ga 1) ning tugines lahendit tehes asjaolule, mida

menetluses ei arutatud, ja hindas asjaolu menetlusosalistest erinevalt, andmata neile võimalust

selle kohta seisukohti esitada. Kuigi toimikust ei nähtu, et maakohtus oleks konkreetselt

resolutsiooni p 3.3 teises lauses sätestatud sõnastuses tee hooldamise ja parandamise

tingimust arutanud, on nii avaldaja kui ka puudutatud isik saanud esitada ja esitanud tee

hooldamise ja parandamise kohta seisukohti ja taotlusi. Avaldaja väitel käsitleti küsimust ka

20. märtsi 2025 istungil, kuid puudutatud isik seab selle kahtluse alla (dtl 719, 742).

Salvestusprobleemide tõttu puuduvad istungi protokoll ja helisalvestis, mis ühe või teise

väiteid kinnitaks (dtl 645–647). Samas palus avaldaja jätta tee parandamise ja hooldamise

juba esimesest menetlusdokumendist alates enda kohustuseks (dtl 2). Puudutatud isik avaldas

kogu menetluse jooksul soovi ise teed hooldada ja parandada ning oli vastu, et selline õigus

antakse avaldajale nii, et avaldaja saaks teha töid ilma puudutatud isiku nõusoleku ja juhisteta

(dtl 38, 318–319). Vaidlustatud määruses kohustaski maakohus teed hooldama eelkõige

puudutatud isikut, kuid andis ka avaldajale õiguse teed hooldada ja parandada.

18.2. Puudutatud isik leiab ringkonnakohtu meelest siiski õigesti, et maakohus ei ole

resolutsiooni p 3.3 teises lauses sätestatud tingimust nõuetekohaselt põhjendanud ega

valitseva ja koormatava kinnisasja omanike huve kaalunud ning sisuliselt andis avaldajale

õiguse puudutatud isiku kinnisasjal asuvat teed omal äranägemisel hooldada ja parandada.

AÕS § 156 lg 1 eesmärk on võimaldada kinnisasja omanikule vajalik juurdepääs avalikult

teelt üle teise kinnisasja oma kinnisasjale nii, et võimalikult vähe kahjustada koormatava

kinnisasja omaniku huve. Vaidlus kinnisasjale juurdepääsuõiguse tagamiseks tuleb lahendada

poolte huvide kaalumise teel (vt nt RKTKm 18. detsember 2025, 2-21-18029/187, p 19).

Ringkonnakohus nõustub puudutatud isikuga, et AÕS § 156 lg 1 mõte ei ole anda valitseva

kinnisasja omanikule kõikehõlmavat voli teha teenival kinnisasjal hooldus- ja parandustöid.

Maakohus leidis määruse põhjendava osa p-s 25.2, et kuna puudutud isik soovib ise tagada

juurdepääsutee korralise hooldamise ja kanda nimetatud kulud, puudub vajadus anda

avaldajale õigust teha omal äranägemisel ja ilma puudutatud isiku nõusolekuta hooldustöid.

Samas andis maakohus selle õiguse lõppkokkuvõttes siiski avaldajale, ainsaks tingimuseks

see, et Y kinnisasja omanik ei ole avaldaja vajalikuks peetavaid töid ise teinud ja avaldaja on

töödest ette teatanud. Põhjenduseks tõi maakohus üksnes selle, et tema hinnangul on sellisel

viisil tagatud, et X kinnisasja omanik saab juurdepääsuõigust mõistlikult realiseerida.

Maakohtu määrusest ei selgu, miks ja kuidas oleks ilma vaidlustatud tingimuseta

juurdepääsuõiguse realiseerimine takistatud.

Puudutatud isik tõi asjakohaselt välja ka selle, et maakohtu lahendist ei selgu, millised

asjaolud kujutavad endast olukorda, kus avaldajal on õigus teed hooldada ja parandada, ning

kuidas on puudutatud isikul võimalik sellele vastu vaielda. Avaldajal ja puudutatud isikul on

tee korrashoiust ja parandamisest erinevad arusaamad. Puudutatud isiku määruskaebuses

toodud näiteid teel tekkida võivatest muudatustest, mille puhul on tema arvates

sekkumisvajadus vaieldav, pidas avaldaja selgeteks juhtumiteks, mil see on vajalik (dtl 720,

731, 742). Samuti tõi puudutatud isik välja varasemaid juhtumeid avaldaja tegutsemist Y

kinnisasja l – videotelt nähtub, kuidas 2022. a raiuti tee kõrval võsa ja loobiti seda metsa alla

(dlt 379, 654), samuti kattis avaldaja tee freesasfaltiga, millega puudutatud isik ei olnud nõus

(dtl 38, 351–352). Erinevaid nägemusi kinnitavad ka avaldaja väited, et tee vajaks juba

hooldust, tekkimas on esimesed augud ja tee on sodi täis, mida puudutatud isiku 2. juunil

2025 esitatud video aga ei kinnita (dtl 745).

X kinnisasja omanikule anti juba määruse resolutsiooni p-s 3.2 õigus teha ilma Y kinnisasja

omaniku nõusolekuta töid, mis taastavad juurdepääsutee läbitavuse. Ringkonnakohtu

hinnangul tagab see X kinnisasja omanikule võimaluse mõistlikult oma juurdepääsuõigust

realiseerida. Ülejäänud osas on piisav määruse resolutsiooni p 3.3 esimene lause, mis paneb

korrashoiu ja hooldamise kohustuse Y kinnisasja omanikule. Juurdepääsuasjades tehtud

kohtulahend on täitedokument, kuivõrd sellest nähtuvad nii õigustatud kui ka kohustatud

isikud (RKTKo 14. juuni 2023, 2-20-13537/60, p 26). Kohustuse rikkumise korral saab

avaldaja nõuda sundtäitmist, mis tagab ühtlasi võimaluse lahendada selle käigus tekkinud

vaidlused täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras.

19. Menetluskulude jaotuse osas on maakohtu määrus lõppjäreldustes õige ning üksi

määruskaebuses esitatud väide ei anna alust teha selles osas teistsugust lahendit.

19.1. TsMS § 475 lg 1 p-st 131 ja § 6181 lg-st 1 tulenevalt lahendatakse avalikult kasutatavale

teele juurdepääsu asi hagita menetluses, mille võib algatada üksnes avalduse alusel. TsMS §

172 lg 1 esimese lause kohaselt kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides

lahend tehakse. Riigikohus on selgitanud, et juurdepääsu määramise avalduse rahuldamine

teenib eelduslikult esmajoones avaldaja huve. Asjaolu, et koormatava kinnisasja omaniku

kasuks mõistetakse juurdepääsu talumise eest välja tasu, ei anna iseenesest veel alust pidada

juurdepääsu määramist ühtlasi ka puudutatud isiku huve teenivaks (vt RKTKm 20. detsember

2023, 2-19-6901/280, p 17). Ringkonnakohus nõustub puudutatud isikuga, et peale tasu

saamise õiguse tulenevad talle määrusest ainult kohustused, ning praegusel juhul ei ole

asjakohane maakohtu üldsõnaline seisukoht, et juurdepääsu määramine teenib ka puudutatud

isiku huve. Seega tuleb välja jätta maakohtu määruse p-des 34 ja 36 toodud põhjendused selle

kohta, et juurdepääsu määramine on ka puudutatud isiku huvides.

19.2. Eelmises alapunktis märgitu ei muuda aga maakohtu määratud menetluskulude jaotust

ebaõigeks. TsMS § 172 lg 1 teine lause annab kohtule menetluskulude jaotamisel laia

kaalutlusruumi, kuid kaalutlusõigust teostades tuleb muuhulgas arvestada kõiki olulisi

asjaolusid ja põhjendatud huve (RKTKm 20. detsember 2023, 2-19-6901/280, p 17) ning

seejuures järgida õigluse põhimõtet (RKTKm 15. märts 2023, 2-19-517/133, p 20). TsMS §

172 lg 1 teise lause kohaldamine on diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab

sekkuda vaid juhul, kui diskretsiooni piire on ületatud (vt nt RKTKm 7. oktoober 2020 nr 2-

18-11359, p 14).

Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ületanud diskretsiooni piire ning põhjendas

asjakohaselt ja piisavalt, miks on õiglane jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi

kanda, sh puudutatud isiku menetluskulud tema enda, mitte avaldaja kanda. Ringkonnakohus

nõustub maakohtu menetluskulude jaotuse ülejäänud põhjendustega ega korda neid (TsMS §

654 lg 6, § 659). Maakohus hindas avaldaja ja puudutatud isiku kohtueelseid läbirääkimisi

ning avaldaja kohtusse pöördumise põhjendatust, samuti avaldaja ja puudutatud isiku tegevust

kohtumenetluse ajal ning võttis menetluskulude jaotamisel põhjendatult arvesse mõlema

menetlusosalise käitumist.

Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus, et kuigi puudutud isik ei teinud

takistusi juurdepääsu kasutamisel, oli avaldaja kohtusse pöördumine põhjendatud, sest

kinnisasjade omanikud ei jõudnud servituudi seadmise tingimustes kokkuleppele. AÕS § 156

alusel kohtusse pöördumine ja selle normi kohaldamine on võimalik ka olukordades, kus

avaldajat pole takistatud avalikult kasutatavale teele pääsemisel, kuid keeldutud on tavaõiguse

alusel kehtivat juurdepääsukorda õiguslikult korrektselt ja kokkuleppel või kohtu määratava

asjakohase tasu eest vormistamast (vt RKTKm 4. märts 2020, 2-17-12857/119, p 16).

Avaldaja ja puudatud isik pidasid kohtueelselt läbirääkimisi vähemalt 2022. a juunist

augustini (dtl 87–309), sealjuures ei olnud küsimus üksnes olemasoleva tee kasutamise

tingimustes, vaid puudutatud isik tegi ettepaneku muuta veelkord tee asukohta (dtl 4, 16, 162,

168, 365). Avaldaja pöördus kohtusse alles 7. detsembril 2022, seega ei saa talle ette heita

kiirustamist ja puudutatud isiku survestamist.

Eksitav on puudutatud isiku väide, et tema oli kogu menetluse jooksul juurdepääsu

määramisega nõus – vähemalt maakohtus asja uuel läbivaatamisel leidis puudutatud isik, et

avaldus juurdepääsu määramiseks üle tema kinnisasja tuleb jätta rahuldamata ning määrata

juurdepääs eelkõige üle Kamaari ja Kamari Elektri kinnisasjade (dtl 541, 631).

Põhjendatud ei ole lähtuda TsMS § 163 lg-st 2, mis näeb ette, et kui hagi rahuldatakse

osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks

pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes

kompromissiga ei nõustunud. Maakohus leidis õigesti, et nii avaldaja kui ka puudutatud isik

on oma käitumisega toonud kaasa menetluskulude tekkimise nii endale kui ka vastaspoolele.

Arvestades vaidlevate menetlusosaliste tegevust kogumis, oli õiglane jätta nende

menetluskulud nende endi kanda.

20. Arvestades TsMS § 171 lg-t 1 ja § 172 lg-t 1 ning määruskaebuse osalist rahuldamist, on

õiglane jätta ka määruskaebusega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)