3-25-748/19 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Ruth Prigoda

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

10. märts 2026, Tallinn

Haldusasja number

3-25-748

Haldusasi

J.B kaebus Tallinna Vangla tegevusele (lühiajalise

väljasõidu ning sotsiaalmeedia rakenduse Instagram

kasutamise võimaldamata jätmine)

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – J.B

Vastustaja – Tallinna Vangla

Asja läbivaatamise vorm

Lihtmenetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

3. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

Edasikaebamise kord ja selgitused

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 09.04.2026. Kui apellant ei

ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on

nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul

apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui menetlusosaline vajab

apellatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb esitada ringkonnakohtule vastav taotlus.

Taotluse esitamine ei peata apellatsioonitähtaja kulgemist.

ASJAOLUD JA KOHTU SEISUKOHT

1. Tallinna Vangla (edaspidi ka vangla) jättis 20.01.2025 vastusega nr 6-7/1-25/47-2 (edaspidi

20.01.2025 vastus, dtl1 23) rahuldamata J.B (edaspidi kaebaja) 03.01.2025 taotluse nr 1-25/2-

2/60 (dtl 22), teha temalt konfiskeeritud seadmetega Instagram´is selle ettevõttele päring ja

1 Digitaalse toimiku lehekülg

pöördumine, et tuvastada tema sõnumivahetust kolmandate isikutega. Alternatiivselt soovis

kaebaja pärida ettevõtte Meta Platforms füüsilisi kontakte samadel asjaoludel. Kaebaja esitas

vangla 20.01.2025 vastusele 22.01.2025 vaide (registreeritud 24.01.2025 nr 1-8/1-25/36-1, dtl

17), kuid vangla ei lahendanud seda.2

2. Tallinna Vangla 22.01.2025 käskkirjaga nr 6-7/1-25/142-2 (edaspidi 22.01.2025 käskkiri, dtl

13–15) jäeti rahuldamata kaebaja 09.01.2025 taotlus nr 1-25/2-2/281 (dtl 11), kus ta taotles

lühiajalist väljasõitu peamiselt põhjusel, et vajab akadeemiliste dokumentide valmistamist ja

uroloogi külastamist. Ülejäänut soovis kaebaja täpsustada jooksvalt. Vanglal jäi eksimuse tõttu

vaie õigeaegselt lahendamata, kuid hilinenult tehtud 04.04.2025 vaideotsusega nr 1-8/1-25/36-2

(edaspidi 04.04.2025 vaideotsus; dtl 20–21) jäeti vaie rahuldamata.

3. Kaebaja esitas 25.03.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse (dtl 1) seoses vangla 20.01.2025

vastuse ja 22.01.2025 käskkirjaga. Kohus võttis kaebuse, arvestades kohtule 15.04.2025

saabunud täiendust ning 22.04.2025 täpsustusi (dtl 24, 40–41), menetlusse 19.01.2026

määrusega (dtl 62–66), milles määras ka vaadata asi läbi lihtmenetluses ning teatas kohtuotsuse

aja. Kaebus on menetlusse võetud järgmistes nõuetes: 1) kohustada Tallinna Vanglat

võimaldama kaebajal kasutada temalt konfiskeeritud seadet (/seadmeid), et pöörduda ettevõtte

Meta Platforms poole kas Instagram´i kaudu või küsides ettevõtte füüsilisi kontaktandmeid

(saamaks koopiad eelnevatest sõnumivahetustest teatud isikutega; edaspidi ka nõue 1); 2)

tühistada Tallinna Vangla 22.01.2025 käskkiri ja 04.04.2025 vaideotsus ning kohustada vanglat

võimaldama kaebajale lühiajaline väljasõit akadeemiliste dokumentide valmistamiseks ning

uroloogi külastamiseks (edaspidi ka nõue 2).

4. Kohus jääb 19.01.2026 määruse põhjenduste punktis 12 esitatud seisukohale, et asi on

põhjendatud läbi vaadata lihtmenetluses vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi

HKMS) § 133 lg-le 1. Kaebaja seisukohad 29.01.2026 avalduses (dtl 74) seda järeldust ei

muuda.

5. Lihtmenetluses võib kohus teha otsuse kirjeldava ja põhjendava osata, kui kaebus jääb

rahuldamata ja põhjendused kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väidetega mittenõustumise

ja tema viidatud tõendite arvestamata jätmise kohta sisalduvad ammendavalt ja selgelt

haldusaktis, vaideotsuses või kaebuse kohta esitatud vastuses ning kohus viitab dokumendile,

kus põhjendused sisalduvad (HKMS § 134 lg 2 punkt 7, § 169 lg 1).

6. Kohus jätab kaebuse nõudes 1 rahuldamata, sest Tallinna Vangla keeldus õiguspäraselt

kaebajale konfiskeeritud mobiiliseadme ja selle kaudu interneti (Instagram´i) kasutamise

võimaldamisest. Vangla leidis 20.01.2025 vastuses (dtl 23) õigesti, et tulenevalt

vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 311 lg-st 1 ja justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72

„Vangla sisekorraeeskiri“ (edaspidi VSkE) § 641 punktist3 10 ei saa kaebaja taotlust rahuldada.

Kinnipeetavale on vanglas mobiiltelefonid keelatud. Ehkki piiratud tingimustel tagatakse

kinnipeetavale interneti kasutamine, siis toimub see turvaliselt kohandatud vangla seadme

kaudu ega hõlma õigust kasutada internetti oma mobiiliseadmes, et teha Instagram´i kaudu

päringuid või võtta muul moel ühendust seda rakendust haldava ettevõttega (vt VangS § 311 lg 1

kõrval ka VSkE ptk 101). Lisaks jääb kohus 14.04.2025 määruse põhjenduste punktis 10 toodu

juurde, et kinnipeetavale on sotsiaalmeedia kasutamine keelatud. Kuigi kaebaja märkis

29.01.2026 avalduses, et soovib rakendusse Instagram ligipääsu seoses kriminaalasjaga, mitte

sotsiaalmeedia kasutamiseks, siis ei muuda see asjaolu, et oma mobiiltelefoni ja selles interneti

kasutamine on kinnipeetavale vanglas keelatud. Eeltoodud seisukohti kinnitab ka Tartu

2 Vt Tallinna Vangla 04.04.2025 vastust ja sellele lisatud materjale (dtl 8 – 23). Vangla väitel ei esitanud kaebaja

vaiet, kuid materjalides oli olemas 22.01.2025 vaie ning puudus seda lahendav vaideotsus.

3 Vastuses märgiti ekslikult „lõige“, tegelikult koosneb säte punktidest.

2 (4)

Ringkonnakohtu 17.07.2023 määrus asjas nr 3-23-187 (põhjenduste punkt 13), mille kohaselt

on kinnipeetavate puhul turva- ja majanduslikke kaalutlusi arvestades peetud vajalikuks piirata

nende elektroonilist suhtlemist, piirangud välismaailmaga suhtlemisele kaasnevad vangistusega

paratamatult ja puudub üldine kohustus pakkuda kinnipeetavatele juurdepääsu internetile või

konkreetsetele internetilehekülgedele. Viidatud määrusest tuleneb, et kinnipeetavale ei pea

olema tagatud internetis ligipääs sellisele sisule, mis ei ole hõlmatud VangS §-ga 311.

7. Kohus jätab kaebuse rahuldamata ka nõudes 2, sest Tallinna Vangla keeldus õiguspäraselt

kaebajale lühiajalise väljasõidu lubamisest. Vangla leidis 22.01.2025 käskkirjas (dtl 13–15)

põhjendatult ja kaalutletult VangS § 32 lg-le 4 ning VSkE § 83 punktidele 31 ja 4 tuginedes, et

kuna kaebajal on kehtivad distsiplinaarkaristused ning on alust arvata, et väljasõit oleks

vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega, siis ei ole kaebajale väljasõiduloa andmine

õigustatud. Kooskõlas HKMS §165 lg-ga 2 ei pea kohu vajalikuks kogu 22.01.2025 käskkirja

sisu kohtuotsuses kajastada, vaid nõustub vangla põhjendustega, milles selgitati nii õiguslikku

raamistikku väljasõiduloa andmise otsustamisel kui ka hinnati kaebaja kuritegude iseloomu ja

tema käitumist, individuaalse täitmiskava puudumist, kaebajal piisavalt põhjendatud vajaduse

puudumist väljasõiduks ja riski õiguskorra ohustamiseks, kui kaebaja lubataks lühiajalisele

väljasõidule. Vangla kontrollis 22.01.2025 käskkirja õiguspärasust ka vaidemenetluses ning

kohus nõustub 04.04.2025 vaideotsuses (dtl 20–21) tooduga, et vaie ei andnud alust asuda

teistsugusele seisukohale. Lühiajalise väljasõidu lubamise üle otsustab vangla kaalutlusõiguse

alusel ning kohus saab kontrollida vaid kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude

kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt (HKMS § 158 lg 3). Kohtu hinnangul ei ole

vangla kaalutlusõiguse teostamisel vigu teinud ning käskkiri on proportsionaalne mh põhjusel,

et kaebajal ei olnud väljasõiduks tegelikku vajadust. Eriarstiabi osutaja juurde suunamine on

kaebajale vajadusel tagatud vangla tervishoiutöötaja kaudu (VangS § 52 lg 2). Lisaks ei selgu

kaebaja seisukohtadest kohtueelses ega kohtumenetluses, milliseid akadeemilisi dokumente ta

vormistada soovis. Nagu nähtub kohtule 22.04.2025 saabunud kaebaja menetlusdokumendi (dtl

40–41) viimasest lõigust, siis oli kaebaja eesmärgiks lühiajalise väljasõidu kaudu saavutada

ligipääs konfiskeeritud seadme(te)le ning uroloogi külastamine ja akadeemiliste dokumentide

valmistamine olid otsitud põhjused.

8. Vastuseks kaebaja 29.01.2026 avalduse punktile 1 märgib kohus, et vangla ei seadnud

kahtluse alla kaebaja õigust lühiajalist väljasõitu taotleda, kuid see ei tähenda, et taotluse peab

rahuldama. Vangla lahendas taotluse sisuliselt ning keeldus loa andmisest. Vangla keelduv otsus

polnud tingitud sellest, et kaebaja ei koostanud väljasõiduplaani, vaid otsus tehti kõiki olulisi

asjaolusid koosmõjus hinnates.

9. Vastuseks 29.01.2026 avalduse punktile 2, et kaebajast ei sõltu individuaalse täitmiskava

täitmiseks selle läbimise eelduste olemasolu tagamine ning et vangla määras kaebajale

individuaalse täitmiskava temaga eelnevalt kohtlemisuuringut läbi viimata, viitab kohus, et

22.01.2025 käskkirja andmise seisuga polnud kaebajale individuaalset täitmiskava koostatud,

millest tulenes, et ta polnud ka vajalikke tegevusi läbinud, et põhjusriske maandada. Tegemist

on faktiga, mida vangla pidi käskkirja andmisel arvestama (VangS § 32 lg 4). Küsimus sellest,

kuidas hiljem individuaalne täitmiskava koostati ja kas selle täitmise eelduseid tagatakse, väljub

praeguse haldusasja piirest.

10. Kaebaja heitis 29.01.2026 avalduse punktis 3 ette, et vangla ei kirjeldanud, millise

metoodika alusel määrati talle 24.01.2025 kinnitatud riskihindamise ohutase. Kaebaja arvates

peaks ohutase ajas langema ning kui ohutaseme puudumiseks peab olema täielikult alandlik

ning teiste isikute suhtes arvamusi mitte omama, siis rikub selline metoodika põhiõigusi. Kohus

märgib, et 22.01.2025 käskkiri on varasem kaebaja viidatud riskihindamise ohutaseme

kinnitamisest ning sellele ei ole käskkirjas tuginetud. Küll aga kirjeldati 22.01.2025 käskkirjas

3 (4)

kaebaja kuritegusid ja käitumist vangistuses (teda on distsiplinaarkorras karistatud neljal korral),

millest vangla järeldas, et ei saa olla veendunud kaebaja õiguskuulekas käitumises lühiajalisel

väljasõidul viibides. Seega põhjendati 22.01.2025 käskkirjas jälgitavalt kaebajaga seotud riske,

kohtu hinnangul on need põhjendused piisavad ja vangla pole teinud meelevaldseid järeldusi.

11. Kaebaja käsitles 29.01.2026 avalduse punktis 4 asjaolu, et vangla ei soodusta tema

kõrgharidusega seotud toimingute teostamist ega lubanud 22.06.2025 vastusega esitada

kõrgkooli sisseastumiskeskkonna kaudu sisseastumisdokumente. Vaidlus nimetatud keeldumise

üle, mis leidis aset 5 kuud hiljem 22.01.2025 käskkirja andmisest, ei kuulu praeguse haldusasja

esemesse. Mis puudutab vaidlustatavat 22.01.2025 käskkirja, siis nõustub kohus kaebajaga, et

hariduse omandamine kui taasühiskonnastav tegevus aitab saavutada vangistuse täideviimise

eesmärki, milleks on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra

kaitsmine (VangS § 6 lg 1). Kaebaja 09.01.2025 üldsõnalises taotluses väljendi „akadeemiliste

dokumentide“ kasutamisest ei tulene aga veel, et kaebaja eesmärk oli hariduse omandamine vms

sellega seonduv tegevus, mida vangla peaks soodustama. Kohus mõistab 22.01.2025 käskkirja

lk 2 lõikude 4, 6 ja 7 põhjal vangla seisukohta selliselt, et kaebaja viide akadeemiliste

dokumentide valmistamisele oli põhjendamata ja liiga üldsõnaline selleks, et jaatada tegelikku

vajadust väljasõiduks ning pidada seda vangistuse täideviimise eesmärkidega kooskõlas

olevaks. Ka vaie (dtl 16), milles kaebaja osundas plaanile külastada haridusasutust, ei olnud

selles osas täpsem.

12. Kokkuvõttes jääb kaebus kogu ulatuses rahuldamata, kuna puudub alus Tallinna Vangla

22.01.2025 käskkirja ning 04.04.2025 vaideotsuse tühistamiseks ning vangla kohustamiseks.

13. HKMS § 108 lg 1 ning § 109 lg 1 alusel jäävad kummagi menetlusosalise menetluskulud

tema enda kanda.

14. HKMS § 175 lg 3 alusel asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)

4 (4)