2-25-13918/6 · Tartu Maakohus Võru kohtumaja Võrus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Karina Kukkes

Otsuse tegemise aeg ja koht

9. märts 2026, Võru kohtumaja

Tsiviilasja number

2-25-13918

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ hagi H.S-i vastu põhivõla 2300 euro,

intressi, lepingu hooldustasu, sissenõudmiskulude ja viivise

saamiseks

Tsiviilasja hind

2727 eurot 58 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: B2 Impact OÜ (registrikood 11542046), lepinguline

esindaja Pille Martin

Kostja: H.S (isikukood XXX)

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta hagi rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud B2 Impact OÜ kanda. Hüvitatavad kulud puuduvad.

3. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Kohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10).

Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on

antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti

kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt

ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates

otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks

tegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses

märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

1. B2 Impact OÜ (hageja) esitas 26. augustil 2025 Tartu Maakohtule H.S-i (kostja) vastu hagi,

milles palub mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 2300 eurot, intressi 21 eurot 50 senti,

sissenõutavaks muutunud viivise 137 eurot 63 senti, sissenõudmiskulud 35 eurot ja viivise

põhivõlalt alars 27. augustist 2025 kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid IPF Digital AS (esialgne võlausaldaja) ja kostja 23. veebruaril

2024 krediidikonto lepingu nr 5713118173, mille järgi on kostja sõlminud krediidikonto lepingu

limiidiga 2300 eurot. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt. Kuivõrd

kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, ütlesid esialgne võlausaldaja lepingu

üles 7. veebruaril 2025. Esialgne võlausaldaja loovutas oma nõuded kostja vastu

hagejale.

2. Kostja ei ole hagile vastanud.

KOHTU SEISUKOHT

3. Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.

4. Kohus menetleb hagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 järgi

lihtmenetluses. Kohus selgitab, et eelneva tõttu ei määranud kohus otsuse avalikult

teatavakstegemise aega. Kohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10).

5. Praeguses asjas on hageja esitanud kostja vastu nõude tulenevalt esialgse võlausaldaja ja

kostja vahel 23. veebruaril 2024 sõlmitud krediidikonto lepingust nr 5713118173 (dtl 13 – 23).

Perioodil 23. veebruarist 2024 kuni 16. augustini 2024 sai kostja krediiti 2370 eurot 42 senti (dtl

47 – 52).

6. Vaidlust ei ole selles, et esialgse võlausaldaja ja kostja oli sõlmitud tarbijakrediidileping VÕS

§ 402 lg 1 mõttes. Esialgne võlausaldaja on oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev

krediidiandja, kes andis krediiti kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei

seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5). Tarbijakrediidilepingu puhul

tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra (VÕS § 406), samuti seda, kas krediidiandja on

järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034 p-d 1 ja 2 ning lg 2).

Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad ka piirangud. Selliselt võib tarbijakrediidilepingu

üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele

järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav

tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete

tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist (VÕS § 416 lg-d 1

ja 2).

7. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse

määra enam kui kolm korda.

Lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 51,78% aastas. Lepingu sõlmimise ajal (23.

veebruaril 2024) oli Panga viimati avaldatud viimase kuu kuue keskmine krediidiasutuste poolt

eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 17,36% (kolmekordne määr seega 52,08%).

Seega ei ületa lepingu järgne krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude

kulukuse määra enam kui kolm korda.

8. Tarbijakrediidilepingu puhul peab kohus kontrollima ka seda, kas esialgne võlausaldaja on

järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS §

4034 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud

omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise

kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate

asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise

kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral

küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet

koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate

maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku

suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma

tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49

lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja

tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

· tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest,

üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p

1);

· tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse

korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad

regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena

(KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

· tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p

3);

· tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).

Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija

krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet

küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24. novembri 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-

13098, p 18).

9. Hageja on hagi p-s 1.2 selgitanud, et kostja krediidivõimelisuse hindamisel võttis esialgne

võlausaldaja arvesse kostja täidetud taotluses esitatud teavet ning esialgne võlausaldaja tegi

päringud järgnevatesse andmebaasidesse: www.creditinfo.ee ja www.taust.ee,

www.ametlikudteadaandned.ee, Pensioniregister. Kostjal ei ole avatud maksehäireid,

maksuvõlgasid ega ametlikke teadaandeid. Seega on esialgne võlausaldaja järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Kohus selgitas 8. oktoobri 2025 kohtunõudes, et hageja peab esile tooma ja tõendama, et

laenuandja nõudis laenusaajalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pikka ajavahemiku

kohta (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-10661, p 55).

Eelnevat arvestades palus kohus hagejal täpsustada, kas esialgne võlausaldaja on nõudnud

kostjalt pangakonto väljavõtte esitamist. Kohus selgitas, et kui esialgne võlausaldaja on kostjalt

pangakonto väljavõtte esitamist nõudnud, siis tuleb kohtule pangakonto väljavõtted ka esitada.

10. Hageja ei ole kohtunõudele vastanud. Seega ei ole hageja täpsustanud, kas esialgne

võlausaldaja on nõudnud kostjalt pangakonto väljavõtte esitamist. Eelneva tõttu tuleb lähtuda

sellest, et esialgne võlausaldaja ei ole kostjalt pangakonto väljavõtte esitamist nõudnud.

Samuti ei ole hageja kohtu hinnangul tõendanud, et kostja (tarbija) kohta kogutud muu teave on

piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Hagisse kopeeritud pensioniregistri päringu

väljavõte (hagi lk 3) ei ole loetav ning kohtul puudub võimalus veenduda hageja väites selles

kohta, et kostja keskmine sissetulek oli 1022 eurot 95 senti kuus. Samuti ei ole loetav

maksehäire registri väljavõte (hagi lk 3). Kostja kohustusti ei ole esialgne võlausaldaja kindlaks

teinud, vaid on lähtunud laenutaotluses märgitust. Kohtul esitatud asjaolude ja tõendite pinnalt

võib järeldada, et esialgne võlausaldaja on kostja väidete pinnalt pigem eeldanud tema

krediidivõimelisust ning ei ole tegelikkuses kontrollinud esitatud andmete õigsust.

Eelneva tõttu on kohus seisukohal, et esialgne võlausaldaja on vastutustundliku laenamise

põhimõtet rikkunud.

11. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus

kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 4034 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks

VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud

intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning

need tarbijale teatavaks tegema.

Kohtupraktikas on leitud, et nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine,

vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu

hooldustasu).

12. Kohus selgitas 8. oktoobri 2025 kohtunõudes, et hagejal tuleb haginõuet täpsustada ja

esitada kohtule teave krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksete kohta kooskõlas VÕS §

4034 lg 7 sätestatuga. Samas selgitas kohus ka seda, et TsMS § 5 lg 1 kohaselt hagi

menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Kuigi kohus

kohaldab õigust, sh VÕS § 4034 lg-t 7, ei arvuta kohus hageja asemel välja hageja nõuet, sh

intresse. Kohus ei saa rahuldada nõuet, mis ei ole selge. Ilma vastava ümberarvutuseta ei ole

kohtul võimalik hagi osaliselt rahuldada, sest hagi rahuldamiseks peab hageja tooma esile ja

tõendama oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh selle, millised ümberarvutuste järgsed maksed

on muutunud sissenõutavaks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 12. juuli 2023 määrus tsiviilasjas

nr 2-22-147795, p 12.2).

13. Hageja ei ole kohtule nõude ümberarvutusi esitanud. Hagist nähtuvalt on kostja saanud

krediiti perioodil 8. veebruarist 2024 kuni 8. novembrini 2024 kokku summas 2370 eurot 42

senti (esialgne võlausaldaja tegi väljamakseid 21 korral). Kostja on tasunud 572 eurot 56 senti,

millest osa on arvestatud põhivõla ja osa intressi katteks. Kohtul puudub võimalus hageja nõude

väljaarvutamiseks. Ilma ümberarvutusteta puudub kohtul võimalus hinnata ka seda, kas on

kehtivalt üles öeldud või mitte. Kohus märgib, et lepingu ülesütlemise kehtivusest sõltub hageja

sissenõutavaks muutunud nõude suurus. Hageja ei ole tõendanud sissenõutavaks muutunud

nõuet. Kui leping oleks kehtivalt üles öeldud, saaks hageja nõuda kogu laenulepingu järgse

võlgnevuse tasumist. Kui leping ei oleks kehtivalt üles öeldud, saaks hageja nõuda tulevikus

sissenõutavaks muutunud maksete väljamõistmist TsMS § 369 alusel (hageja ei ole praeguses

asjas vastavat taotlust esitanud).

Kohtu hinnangul ei ole hageja praeguses asjas esitanud selget nõuet, mida saaks rahuldada.

Eelneva tõttu jätab kohus hagi rahuldamata.

14. Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud hageja kanda. Kuivõrd kostja ei ole

menetluses osalenud, ei ole tal tekkinud ka menetluskulusid. Eelneva tõttu tuleb määrata, et

hüvitatavad kulud puuduvad.

/allkirjastatud digitaalselt/

Karina Kukkes

kohtunik