3-25-3556/33 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadri Sullin

Otsuse tegemise aeg ja koht

9. märts 2026. a, Tallinn

Haldusasja number

3-25-3556

Haldusasi

X. X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 22.09.2025 otsuse nr

15.3-3.2/497-1 tühistamiseks ning taotluse uuesti

läbivaatamiseks kohustamiseks; samuti Politsei- ja

Piirivalveameti 29.10.2025 otsuse nr 15.3-3.4/1465-4

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X. X, volitatud esindaja Alexander Kilmet

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja

Kristiina-Marita Alliksoo

Kaasatud haldusorgan – Kaitsepolitseiamet

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Lahendi avaldamisel asendada kaebaja nimi

tähemärkidega.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult

teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 08.04.2026 a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) keeldus 22.09.2025 otsusega nr 15.3-3.2/497-1 (dtl 12 jj) X. Xle

püsivalt Eestisse elama asumiseks tähtajalise elamisloa andmisest. Keeldumise õiguslikuks aluseks

on VMS § 124 lg 1 p 1 ja § 124 lg 2 p 11 ehk on alust arvata, et välismaalase Eestisse saabumine

või Eestis viibimine võib ohustada avalikku korda ning välismaalane töötab või on töötanud

välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses või muus jõustruktuuris või on seotud või on olnud seotud

välisriigi luure- või julgeolekuteenistuse või muu jõustruktuuriga.

-

Taotleja õppis Venemaa Föderatsiooni (edaspidi ka VF) riiklikus lennutehnilises ülikoolis

arvutustehnika ja automatiseeritud süsteemide programmeerimise erialal, läbides ka 450-ne

tunnise sõjalise väljaõppe. Talle omistati relvajõudude leitnandi auaste ja ta arvati reservi.

-

Taotleja töötas erinevates VF-i telekommunikatsiooni ettevõtetes infotehnoloogia alal

arvutiprogrammide programmeerijana ja tarkvarasüsteemide arendajana. Seejärel töötas taotleja

tippspetsialistist tarkvaraarendajana Eesti ettevõtetes.

-

Taotleja esitas 2021. a elamisloa taotluses illustratiivse ingliskeelse eluloo, mis erineb

tööraamatu, pensionifondi ja resümee andmetest ega anna tegelikku ülevaadet taotleja

elukäigust.

1(12)

-

Käesoleva elamisloa taotlemisel esitas taotleja FSB reservohvitseri sõjaväepileti, mille kohaselt

on tal FSB vanemleitnandi auaste ja ta on arvatud FSB reservi. Taotleja selgitas, et ta viidi FSB

reservi tööandja suunise alusel, et ta ei peaks töölt eemal olema. Talle ei antud mingeid üles-

andeid ning viimane kokkupuude oli tal 2015. aastal.

-

Taotleja on infotehnoloogilise kõrghariduse ja tarkvara arendaja töökogemusega FSB

reservohvitser. FSB reservi kuulumine tähendab FSB-ga teadlikult ja vabatahtlikult koostööle

asumist, millega taotleja nõustus hüve eesmärgil. Praeguseks on maailmas valitsev julgeoleku

olukord kardinaalselt muutunud seoses Venemaa sissetungiga Ukrainasse ning FSB mõju võib

ulatuda käesoleval ajal ka Venemaa territooriumilt väljaspoole.

-

Taotleja selgitas, et kavatses lasta end sõjaväereservist välja arvata, kuid see võib olla ohtlik ja

nõuab isiklikult VF-i kohale minekut. Piiriületuste andmebaasist nähtub, et taotleja on alates

täiemahulise sõja algusest Ukrainas käinud VF-is 20-l korral, kestusega mõnekümnest minutist

tundideni. Teda ei ole piiriületustel üle kuulatud ja tal ei ole olnud seal mingisuguseid

vahejuhtumeid. Seega ei ole usutav, et reservist maha arvamine oleks taotlejale ohtlik. Taotleja

ei ole astunud selleks mingeid muid samme.

-

Eesti riigil ei ole võimalik kontrollida, et taotlejal ei ole olnud kontakte FSB-ga. FSB võib

reservi kuuluva taotlejaga igal ajal kontakti võtta kirja teel, läbi VF-is elavate sugulaste,

piiriületustel või Eestis. FSB võib kutsuda taotleja õppekogunemisele või andmete

kontrollimisele. FSB võib taotlejat mõjutada tema kodakondsuse, reservi kuulumise ja VF-is

elavate sugulaste kaudu. Need, taotlejast lähtuvad asjaolud, kujutavad julgeoleku ohtu Eesti

riigile.

-

Arvestades taotleja vanust, FSB vanemleitnandi auastet ning et ta kuulub praegu

reservohvitserina FSB reservi ja ta on kogenud IT-spetsialist, siis ei ole võimalik kohaldada

taotluse suhtes VMS § 125 lg 1 p-s 7 sätestatud erandit, kuna eelviidatud asjaoludel ei ole

taotleja kutsumine välisriigi luure- või julgeolekuteenistusse välistatud.

-

Taotleja on Eestis elanud ja töötanud alates 2021. aasta novembrist ning töötanud kuni käesoleva

ajani infotehnoloogia vallas ning seega on tal kogunenud teadmised Eesti infrastruktuurist ja

selle toimimisest ning ta tunneb kohalikku igapäevaelu ja selle erisusi. Samas on tal jätkuvalt

kohustusi FSB-s. Seega võivad VF eriteenistused kasutada taotlejat oma huvides.

-

On alust arvata, et VF eriteenistused kasutavad välismaal elavaid huvipakkuvate teadmiste ja

oskustega VF-i kodanikke, kes on töötanud VF-i IKT ettevõtetes ja/või on sulandunud välismaal

asuvasse mistahes huvipakkuvasse info- ja tegevusruumi, vajalikul momendil oma salajaste

sõjaliste või luureliste ülesannete täitmiseks; sh küberoperatsioonide, sabotaaži- või

diversiooniaktide, mõjutustegevuse ja vaenu õhutavate tegevuste läbiviimiseks vajaliku

infrastruktuuri ettevalmistamiseks, käimasolevate operatsioonide toetamiseks ja VF-i

eriteenistustele vajaliku toetustegevuse ja info pakkumiseks. Selleks võidakse kasutada ka Eesti

IKT ettevõtetes töötavaid VF-i kodanikke, kellel on asjakohane IKT-alane tsiviilharidus ja

töökogemus ning teave, samuti oskus oma tegevust varjata.

-

Taotlejal on VF-i kodakondsusest tulenevalt lojaalsuskohustus VF-i ees. Erioskustega isikutelt

nõutakse lojaalsuskohustuse täitmist, kui see on vajalik Venemaa riiklike huvide täitmiseks. Ka

näiliselt tsiviilerialade töötajatel võib olla sõjaolukorras sõjalisi rolle ja ülesandeid, mille täitmist

võidakse neilt nõuda tundide jooksul. IKT- ja küberturbealaste eriteadmistega ning vaenulikule

võõrriigile lojaalsuskohustusega isikute ligipääs Eesti olulistele võrkudele kujutab endast

julgeolekuohtu.

-

Taotleja abikaasa ja laps ning abikaasa laps, kes on samuti VF kodanikud, elavad taotlejaga

seotud tähtajalise elamisloa alusel Eestis alates 2022. aastast. Taotleja ja tema abikaasa sidemed

oma kodakondsusriigiga on säilinud. Kuna kõik pereliikmed on Venemaa kodakondsusega ja

Eestis elanud 3-4 aastat, siis tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsus riivab küll taotleja

õigust perekonna- ja eraelule, kuid see riive ei kaalu üles, et taotleja on olnud välisriigi

julgeolekuteenistuses ja võib tulevikus kujutada ohtu Eesti julgeolekule ning sellest tulenevalt ka

2(12)

ohtu avalikule korrale. Lapsed omandavad teadmisi ka vastavalt vanemate hoiakutele ja

tõekspidamistele.

X. X esitas otsusele 02.10.2025 vaide, mis jäeti 10.10.2025 vaideotsusega (dtl 366 jj) rahuldamata.

2. PPA tunnistas 29.10.2025 otsusega nr 15.3-3.4/1465-4 (dtl 400jj) X. X tähtajalise elamisloa

Eestis töötamiseks (nr 1062351031/TE, kehtivus 17.04.2023-17.04.2028) kehtetuks alates

29.11.2025.

-

VMS § 135 lg 2 p 2 kohaselt tunnistatakse tähtajaline elamisluba kehtetuks, kui välismaalase

suhtes esineb elamisloa andmisest või pikendamisest keeldumise alus. Vastavalt VMS § 135 lõike

2 punktile 3 tunnistatakse tähtajaline elamisluba kehtetuks, kui välismaalase tegevus kujutab

endast ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. Käesoleval juhul on põhjendatud alus

järeldada, et X. X viibimine Eestis kujutab sellist ohtu. Haldusakt tugineb faktiliste asjaolude osas

22.09.2025 otsuses nr 15.3-3.2/497-1 toodule.

-

Kui senises kohtupraktikas on peetud mõnd ühiskonna põhihuvi või asjaomase liikmesriigi sise-

või välisjulgeolekut ohustavate isikute all silmas terrorismi, organiseeritud kuritegevuse jm raskete

kuritegudega seotud isikuid, siis praegusel juhul on tegemist teist laadi ohuga (sõja puhkemine ja

riigi eksistentsi lõpp). Mida rängemad tagajärjed võib kaasa tuua julgeolekuohu realiseerumine,

seda madalam on tõendamisstandard. Avalike allikate kohaselt on käesolevaks ajaks

Kaitsepolitseiamet välja selgitanud, et Vene eriteenistus on koordineerinud Eesti Vabariigi vastast

hübriidoperatsiooni, mille eesmärk oli Eesti ühiskonnas külvata hirmu ja tekitada pingeid.

-

Ei saa välistada võimalust, et isik on olnud ja/või on jätkuvalt VF-i eriteenistuste tähelepanu all

ning et eriteenistused võivad välismaalast kasutada luure- või vastuluuretegevuseks.

-

Kuna perekond asus Eestisse elama peaaegu üheaegselt, leiab PPA, et perele on üheselt arusaadav,

millisel alusel on neile tähtajalised elamisload väljastatud. Lapsevanem on tähtajalise elamisloa

alusel Eestisse tööle asudes võtnud teadliku riski, et tema lapsel ja abikaasa lapsel ei pruugi olla

võimalik haridusteed Eestis jätkata. Stabiilse, turvalise ja etteaimatava elukeskkonna loomise

õigus ja kohustus lasub esmajoones vanematel. Seetõttu ei riiva tähtajalise elamisloa kehtetuks

tunnistamine perekonnaelu. Pärast elamisloa kehtetuks tunnistamist peab välismaalane koos

perekonnaga naasma oma kodakondsusjärgsesse riiki, Venemaa Föderatsiooni. Tähtajalise

elamisloa kehtetuks tunnistamise otsusega kaasnev võimalik eraelu riive ei kaalu üles asjaolu, et

X. X on olnud välisriigi julgeolekuteenistuses ja võib tulevikus kujutada ohtu Eesti julgeolekule

ning sellest tulenevalt ka ohtu avalikule korrale. Faktiliselt on pere suurema osa oma elust elanud

väljaspool Eestit koduriigis Venemaal.

3. X. X esitas 20.10.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti 22.09.2025

otsuse nr 15.3-3.2/497-1 tühistamiseks ning taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks. X. X

esitas 20.11.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti 29.10.2025 otsuse nr

15.3-3.4/1465-4 tühistamiseks. Kaebuse põhjendused:

-

Kaebaja vastab püsivalt Eestisse elama asumise nõuetele. Kaebaja ei ole õigusrikkumisi toime

pannud. Julgeolekuoht on tõendamata. Kaebajat ei ole julgeolekuohu osas ära kuulatud ehk

temaga ei ole vesteldud.

-

Kaebaja sõjaväekohustus oli formaalne ning tema õpingud toimusid enam kui 20 aastat tagasi.

Kaebaja ei ole teeninud armees ega oma sidemeid FSB-ga. Sõjaväekohustus on universaalne

kodaniku kohustus igas riigis ega saa olla õiguste piiramise alus. Kaebajast tulenevat ohtu ei ole

hinnatud individuaalselt. Kaebajast tulenevat ohtu hinnati juba 2023. aastal elamisloa andmisel.

Erinevused eluloolistes andmetes ei olnud tahtlikud.

-

Kaebaja väidetav lojaalsus kodakondsusriigi suhtes ei ole asjakohane. Kaebaja ei tohi täita käske

või korraldusi, mis lähtuvad agressorriigi õigusest ning on vastuolus rahvusvahelise õiguse ning

inimliku moraali põhimõtetega. Kaebajal on kohustus austada Eesti seadusi ja põhiseaduslikku

korda. Kaebaja ei toeta VF poliitikat ning ta lahkus Venemaalt, et kaitsta lapsi propaganda ja

surve eest.

3(12)

-

Kaebaja piiriületused olid lühikesed ning vajalikud varatehingute ja juriidiliste toimingute jaoks.

Kokku on olnud 12 reisi, millest enamik toimus esimesel Eestis elamise aastal.

-

Kaebaja on nõutud ja kõrgelt kvalifitseeritud IT-spetsialist, kes valdab eesti keelt tasemel B1 ja

inglise keelt vabalt. Kaebaja perekond on lõimunud Eesti ühiskonda. Elamisloa puudumine seab

ohtu pere sotsiaalse ja kultuurilise elu ning laste hariduse ja heaolu. Kaebaja on panustanud

maksudega Eesti majandusse.

-

Kaebaja tööandjal ei olnud 2025. aastal enam võimalik tegutseda Eestis, mistõttu viidi tööandja

tegevus üle teise Euroopa Liidu liikmesriiki. Kaebaja töösuhe lõpetati 31.10.2025 ettevõtte

likvideerimise tõttu. Kaebaja on saanud tööpakkumise Slovakkiast. Kaebaja ei saa ega soovi

naasta Venemaa Föderatsiooni. Kaebajast väidetavalt tulenevale ohule vaatamata on tal olnud

võimalik saada elamisõigus teises Euroopa Liidu liikmesriigis. Tegemist on sunnitud ja ajutise

valikuga.

4. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Lisaks haldusaktis toodule on

vastustaja selgitanud järgnevat.

-

2021. aastal ja 2023. aastal ei olnud veel praktikat sõjaväepileti küsimise kohta. Seega sai

vastustajale kaebaja FSB reservi kuulumine teatavaks alles 2025. a taotluse läbi vaatamise käigus.

Lisaks sõjaväepiletile on kaebajal FSB valitsuse poolt antud mobilisatsiooni ettekirjutus, millest

tulenevalt peab kaebaja mobilisatsiooni väljakuulutamisel ilma kutset ära ootamata, ilmuma

viivitamatult mobilisatsiooni ettekirjutuses välja toodud aadressile.

-

Vastustajal oli õigus arvestada sellega, et kaebajal on tulenevalt kodakondsusest lojaalsusside oma

riigiga ning sellega kaasnevad talle ka kohustused, mis võivad olla ohuks Eesti riigi julgeolekule.

Eesti riigi ees kaebajal sellist lojaalsuskohustust ei ole.

-

Üldteada on asjaolu, et Venemaa arvab endal omavat õigust teha seda, mida tehakse Ukrainas ning

hübriidrünnakuid teiste riikide, sh Eesti suunal. VF-i jaoks ei ole tegemist ebaseaduslike

ülesannetega ning ei ole eluliselt usutav, et nende ülesannete täitjad võetakse vastutusele.

-

Asjaolu, et kaebaja ei nõustu, et tema arvamusest ja vastuväidetest hoolimata tunnistati tema

tähtajaline elamisluba kehtetuks, ei viita vastustajapoolsele rikkumisele.

-

Vastustajal oli kohustus tunnistada kaebaja elamisluba kehtetuks. Vastustaja otsus on

prognoosotsus ning sellise otsuse õiguspärasus ei sõltu ohuprognoosi realiseerumisest.

-

Asjaolu, et enamik piiriületusi jäi 2021. aastasse ning viimati käis kaebaja Venemaal 2024. aastal

ei väära seda, et kaebajal on sidemed oma kodakondsusjärgse riigiga ning sinna elama asumine ei

ole tema jaoks välistatud.

-

Asjaolu, et kaebaja on saanud loa elada teises riigis, ei tähenda, et Eesti Vabariik ei võiks isikut

pidada jätkuvalt ohuks enda julgeolekule ning välistada isiku enda territooriumil elamise läbi selle,

et keeldub tähtajalise elamisloa andmisest või tunnistab antud tähtajalise elamisloa kehtetuks.

5. Kaasatud haldusorgan vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

-

Kaebaja tööleping senise tööandjaga lõppes 31.10.2025 ja tal ei ole kehtivat töösuhet. Kaebajale

väljastatud elamisloa eesmärk ei ole anda talle õigust EL-is reisimiseks, vaid see on antud Eestis

töötamiseks. Juhul, kui kaebaja ei soovi naasta oma kodakondsusjärgsesse riiki, on tal võimalik

taotleda Slovakkia viisat ja selle alusel reisida seaduslikult Slovakkiasse.

-

Kaebajast ei tulene vahetut ja otsest julgeolekuoht, mis välistaks esialgse õiguskaitse kohaldamise

ligikaudu üheks kuus.

-

Kaebaja on FSB reservohvitser, mis tähendab, et ta on seotud välisriigi luure- või

julgeolekuteenistusega VMS § 124 lg 2 p 11 mõttes. Ainuüksi kaebaja seos FSB-ga kujutab ohtu

Eesti riigi julgeolekule ning annab aluse talle elamisloa andmisest keeldumiseks ning kehtiva

elamisloa kehtetuks tunnistamiseks. Sõjaväekohustus ei ole formaalne, vaid selle täitmata jätmisel

on ette nähtud tagajärjed. Eesti riigil puudub võimalus tuvastada, kas kaebaja on teinud koostööd

FSB või muude VF-i eriteenistuste või jõustruktuuridega või kas ta plaanib teha seda tulevikus.

-

Kaebajal on VF-i konstitutsioonist tulenev lojaalsuskohustus VF-i ees ning temalt võidakse nõuda

lojaalsuskohustuse täitmist sõltumata sellest kas ta jagab hetkel valitseva võimu vaateid või mitte.

4(12)

Kuna kaebaja sugulased elavad VF-is, annab see VF-i eriteenistustele võimaluse kaebajat

vajadusel survestada.

-

Vastustaja ei ole 17.04.2023 otsust tehes Kaitsepolitseiametilt kaebajast tuleneva julgeolekuohu

osas seisukohta küsinud, mistõttu ei hinnatud 17.04.2023 otsust tehes kaasneda võivat ohtu riigi

julgeolekule. Hinnangu küsimata jätmine ei tähenda, et kaebajal oleks õiguspärane ootus, et temast

lähtuvat julgeolekuohtu järgmistes menetlustes või elamisloa kehtivusaja jooksul ei hinnata.

Lisaks on Eesti ja Euroopa Liidu poliitiline olukord seoses VF-i jätkuvalt agressiivse tegevusega

muutunud veelgi pingelisemaks.

-

PPA on kaebaja mõlema otsuse tegemise eel kirjalikult ära kuulanud. HMS ei kohusta haldus-

organit isikut suuliselt ära kuulama.

KOHTU PÕHJENDUSED

6. Kohus käsitleb esmalt PPA 22.09.2025 otsust, millega keelduti kaebajale püsivalt Eestisse elama

asumiseks tähtajalise elamisloa andmisest (I). Seejärel käsitleb kohus PPA 29.10.2025 otsust,

millega tunnistati kaebaja tähtajaline elamisluba Eestis töötamiseks kehtetuks (II).

I

7. PPA 22.09.2025 otsuse (dtl 12 jj) õiguslikeks alusteks on VMS § 124:

-

lg 1 p 1 – on alust arvata, et välismaalase Eestisse saabumine või Eestis viibimine võib ohustada

avalikku korda ning

-

lg 2 p 11 – välismaalane töötab või on töötanud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses või

muus jõustruktuuris või on seotud või on olnud seotud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuse

või muu jõustruktuuriga.

Vastustaja on otsuse sisulistes põhjendustes tuginenud avalikule korrale laialt nii, et see hõlmab ka

riigi julgeolekut. VMS § 124 lg 3 ei välista lisaks seal loetletud konkreetsetele alustele muude

asjaolude käsitlemist ohuna riigi julgeolekule.

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt hõlmab avalik julgeolek nii liikmesriigi sise- kui ka

välisjulgeolekut, mistõttu võib avalikku julgeolekut mõjutada institutsioonide ja oluliste avalike

teenuste toimimise kahjustamine ning oht rahvastiku säilimisele, samuti välissuhete raske häirimise

oht või oht rahvaste rahumeelsele kooseksisteerimisele või militaarhuvide kahjustamine (vt nt C-

82/16, p 91). Selliselt on riigi julgeolek seotud ka avaliku korra kaitsega laias mõttes, s.o Eesti riigi

sisemise ja välimise rahu tagamisega. Oht avalikule korrale või julgeolekule ei ole seega seotud

kitsalt üksnes juba toime pandud süütegudega või juhuga, kui sellise süüteo toimepanemist on

vahetult tõkestatud.

8. Kui VMS § 124 lg 1 näeb ette juhud, mil elamisloa andmisest võib keelduda, siis lg-s 2 on

loetletud alused, mille korral on vastustajal kohustus elamisloa andmisest keelduda. Selles lõikes

loetletud alused ei pruugi samas välistada täielikult vastustaja kohustust sisustada määratlemata

õigusmõisteid või teha prognoosotsus, mistõttu on vastustajal hindamisruum, st normi tagajärg ei

pruugi olla põhjendusteta üheselt määratletav.

VMS § 124 lg 2 p 11 keeldumise aluse korral on ette nähtud ka erandid. Vastavat punkti ei

kohaldata NATO liikmesriigi kodaniku suhtes (lg 5). Kui puuduvad muud ohu tõttu avalikule

korrale ja riigi julgeolekule elamisloa andmisest keeldumise aluseid, võib ka VMS § 124 lg 2 p 11

aluse korral välismaalasele elamisloa siiski anda (§ 125 lg 1 p 7). Seetõttu ei ole kohtuasja

lahendamisel asjakohane kaebaja seisukoht, et sõjaväekohustus iseenesest ei saa olla välismaalase

õiguste piiramise aluseks. Esiteks on riigil lai kujundusõigus, milliste välismaalaste siin viibimist

5(12)

lubada. Teiseks, muu riigi, mis ei kuulu meiega samasse kollektiivse kaitse organisatsiooni,

jõustruktuuris töötamine loob tugeva eelduse, et isikust võib tuleneda oht Eesti Vabariigi

julgeolekule. Kuna seadus näeb samas ette ka erandid (VMS § 125), puudub vajadus asuda

kontrollima, kas VMS § 124 lg 2 p 11 on põhiseadusega vastuolus.

Käesoleval juhul on vastustaja tuginenud lisaks sellele, et kaebaja on seotud välisriigi luure- või

julgeolekuteenistuse või muu jõustruktuuriga, ka muule ohule avalikule korrale ja riigi julgeolekule.

Kohus märgib, et täiendavale alusele tuginemine ei või olla kunstlik, st sama faktilise asjaoluga

(seos jõustruktuuriga) sisustatakse mõni muu VMS § 124 lg-tes 1 ja 2 loetletud keeldumise alus, et

vältida erandi kohaldamise võimalus (§ 125 lg 1).

Kohus leiab samas, et käesoleval juhul ei ole tegemist sama faktilise aluse osas kunstlikult mitme

õigusliku aluse kohaldamisega. Lisaks seosele välismaa jõustruktuuriga on vastustaja ja kaasatud

haldusorgan tuginenud:

-

kaebaja kodakondsusest tulenevale lojaalsuskohustusele, sh kohustusele osaleda VF-i sõjalises

tegevuses;

-

kaebaja omab IKT-sektori haridust ja töökogemust;

-

Eestis IKT-sektoris õppivad ja töötavad VF-i kodanikud on VF-i eriteenistuste teravdatud

tähelepanu all;

-

VF-i eriteenistused (sh FSB) on kasutanud oma välisriikides viibivaid kodanikke VF-i erinevate

luurealaste ja hübriidsete eesmärkide saavutamiseks.

Seega tuginevad haldusorganid laiemalt nii muutunud globaalsele julgeolekuolukorrale, st Venemaa

Föderatsiooni kallaletungile Ukrainale koos kõigi selle järelmitega, kui ka asjaolule, et kaebajal on

haridusest ja töökogemusest tulenevad eriteadmised, mille rakendamisest võivad olla VF-i

eriteenistused huvitatud. Niisiis ei ole tegemist üksnes VMS § 124 lg 2 p-s 11 nimetatud faktilise

alusega ehk seostega VF jõustruktuuridega.

9. VMS § 15 seab ka siinse vaidluse tõendamisstandardi:

-

tulevikus aset leida võivate asjaolude hindamisel ja tõendamisel ning välismaalasega seotud

ohtude ennetamisel eeldatakse, et asjaolu saabumine on tõenäoline, kui selle saabumine ei ole

ilmselgelt välistatud (lg 1);

-

arvestatakse menetluses tähtsust omavate asjaolude tõendamise võimalikkust ja nende tulevikus

muutumise tõenäosust (lg 2);

-

kui toiming sooritati või haldusakt anti tulevikus aset leida võivaid asjaolusid arvestades, ei

mõjuta asjaolu saabumine või mittesaabumine toimingu või haldusakti õiguspärasust (lg 3).

VMS § 14 lg 2 sätestab täiendavalt, et avaliku korra ja riigi julgeoleku kaitseks võib ohu ennetamise

kaalutlustel haldusakti andmisel või toimingu sooritamisel arvesse võtta menetluse läbiviimise ajal

ebaselgeid asjaolusid.

Seega tuleb lähtuda põhjendatud kahtluse põhistamise ja prognoosotsuse kontrollimise nõuetest.

Prognoosotsuse hindamise eripärana ei pea olema oht realiseerunud või realiseerumas (st isiku

kinnipidamine õigusrikkumise toimepanemiselt), vaid tegemist peab olema piisava põhistusega, et

pidada ohu saabumist võimalikuks. Seega ei tähenda ohtude ennetamine elamisloa andmise

menetluse kontekstis, et välismaalane peaks olema toime pannud karistusseadustikus nimetatud

kuriteo.

Samas ei tähenda eeltoodu, et riigil on suvaõigus määratlemaks, et milline on oht avalikule korrale

või julgeolekule, mille korral on lubatav elamisloa andmisest keelduda, nt jalakäijana punase tulega

tee ületamise korral võib selline otsustus olla meelevaldne.

6(12)

Teiselt poolt võib ohu kohta tehtud prognoosotsuse kaalukus sõltuda sellest, millise menetlusega on

tegemist. Pikaajalise elaniku kaitse väljasaatmise eest on ulatuslikum kui tähtajalise elamisloaga

välismaalasel. Kui välismaalane on juba saanud tähtajalise elamisloa, tuleb möönda tal mingis osas

õiguspärase ootuse olemasolu, et seda ei tunnistata vähetähtsal põhjusel enne kehtivuse tähtaja lõppu

kehtetuks.

10. Käesoleval juhul on vastustaja keeldunud kaebajale uuel alusel – püsivalt Eestisse elama

asumiseks – tähtajalise elamisloa andmisest. Välismaalasel ei ole reeglina subjektiivset õigust

Eestisse saabumiseks ja siin viibimiseks. Siinses asjas ei ole vaidluse all ka põhiõigused, mille riive

korral võib selline subjektiivne õigus tekkida, sealjuures kuna kaebajal ja tema pereliikmetel on sama

välisriigi kodakondsus ning neil on võimalik jätkata pereelu ühiselt mujal. Seega ei ole kaebajal ka

õiguspärast ootust sellele, et talle antakse viibimisalus uuel õiguslikul alusel.

Uuel alusel elamisloa andmine võib tähendada seda, et eelmine viibimisalus on lõppenud, nt isik on

asunud töötamise asemel õppima, abielu on lõppenud vms. Seega sarnaneb uuel alusel elamisloa

andmise küsimuse lahendamine enim esialgse elamisloa andmise menetlusele ja selles õigushüvede

kaalukusele hinnangu andmisele.

Kaebaja senine elamisluba oli seotud töötamisega ning omakorda konkreetse tööandjaga. Eeltoodu

tähendab omakorda ka Eesti Töötukassa loa, makstavale töötasule, välismaalasele ja tööandja

usaldusväärsusele esitatavate nõuete (VMS § 177-180) järgimise kohustust. Erandina üldreeglist ei

ole püsivalt Eestisse elama asuv välismaalane arvestatud ka sisserände piirarvu sisse (VMS § 115 p

13). Seega ei ole püsivalt Eestisse elama asuv välismaalane enam seotud konkreetse kutsujaga (õppe-

asutus, pereliige, tööandja). Seda ilmestab omakorda ka VMS § 2101 lg 1, et Eestisse elama

asumiseks antava tähtajalise elamisloa andmise eesmärk on võimaldada Eestisse elama jääda

välismaalasel, kelle Eestisse elama jäämine on kooskõlas avalike huvidega.

Eeltoodu võimaldab seada ka vastustaja ohuhinnanguga prognoosotsusele suurema kaalu, võrreldes

kaebaja sooviga saada uuel alusel elamisluba, mille andmine annab välismaalasele suurema

valikuvabaduse Eestis oma elu korraldamisel. Sealjuures puudub välismaalasel ka subjektiivne õigus

kindlat liiki elamisloale ning elamisloa liigi valik on üldreeglina siseriiklike ametiasutuste sisustada

(EIKi 07.12.2007 otsus nr 59643/00, Kaftailova vs Läti1, p 51).

11. Ringkonnakohus nõustus siinses asjas 17.12.2025 määruses, et kaebaja profiiliga isik võib

kujutada ohtu Eesti riigi julgeolekule: Kaebaja kuulub FSB reservi. Ta osales 2007. a-l FSB õppusel

ja sai 2008. a-l FSB vanemleitnandi auastme. Seega on kaebaja seotud VF-i julgeolekuteenistusega.

Kaebajal on IT-alane kõrgharidus ja pikaajaline töökogemus selles valdkonnas. Eestis IT-valdkonnas

töötades on kaebajal kogunenud teadmised selle valdkonna toimimisest Eestis. Ta on pärast Eestisse

elama asumist käinud korduvalt Venemaal. Neist asjaoludest tulenevalt on tõenäoline, et kaebaja on

Venemaa eriteenistuste huviorbiidis ning temalt võidakse hakata nõudma ülesannete täitmist, mis

kahjustavad Eesti julgeolekut. Sellega on täidetud ka VMS § 15 lg-s 1 toodud tõendamisstandard (p

23).

Sarnases asjas leidis Tallinna Ringkonnakohus ka 19.12.2024 määruses nr 3-24-2989 teise kaebaja

kohta, et Venemaa eriteenistused ei tunne huvi pelgalt riigisaladuste vastu, vaid igasuguse info vastu

ning info kogumiseks on inimluure jätkuvalt üks olulisemaid meetodeid. Värbamise sihtmärgiks on

tihti just inimesed, kes külastavad Venemaad ja kellel on Venemaaga alaline seos (nt seal elavate

sugulaste kaudu). Kuna kaebaja vanem elab Venemaal, annaks see Venemaa eriteenistustele

võimaluse kaebajat vajaduse korral survestada (p 14). Ka käesolevas asjas on haldusorganid

tuvastanud, et kaebajal elavad Venemaal vähemalt isa ja ema (dtl 15).

1 https://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-83770

7(12)

12. Kaebaja ei ole haldusaktis toodud faktilisi asjaolusid ümber lükanud. Kaebaja ei vaidle ka

nendele asjaoludele sisuliselt vastu ning kaebaja väited on ennekõike suunatud sellele, et faktilistele

asjaoludele on antud vale kaal ning tehtud prognoosotsus ei ole õige.

Kohus nõustub haldusaktis (dtl 13-14) tooduga, et oluline ei ole see, mis asjaolude ja kaalutluste

tulemustel kaebaja FSB reservi sattus. Määrav on üksnes see, et kaebaja on FSB nimekirjas ning teda

on võimalik kaasata FSB eesmärkide täitmisele. Sealjuures võib kaebaja olla mõjutatav ka oma VF-is

elavate pereliikmete kaudu.

Olukorras, kus kaebaja on pärast Ukrainas täiemahulise sõja algust külastanud korduvalt VF-i (dtl

128-129), ei ole usutavad ka kaebaja väited, et ta ei saa end sõjaväereservist välja arvata. Ühtegi

tõendit sellekohaste katsete kohta ei ole kaebaja esitanud.

13. Kaebajal ei ole õigust valida ka vormi ja viisi, kuidas teda haldusmenetlusse kaasatakse, st talt

tõendeid ja selgitusi kogutakse; ning ära kuulatakse (HMS § 5 lg 1). Ka ei tulene seadusest kohustust,

et kaebaja pidanuks haldusmenetluses ära kuulama (seda enam suuliselt) haldusorgan, kellelt

menetluse läbiviija, st PPA arvamust küsis.

Kaebaja ei ole asjas välja toonud ka ühtegi asjaolu, mille välja selgitamine oleks olnud võimalik

üksnes suulise vestluse toimumisel. Nagu kohus ka eelnevalt selgitas, ei ole menetlusosaliste vahel

vaidlust asjaolude endi üle, vaid nende kaalukuse üle otsustamisel, kas kaebajale tuleks elamisluba

anda või mitte. Kaalumise läbiviimiseks ja prognoosotsuse tegemiseks ei ole aga kaebaja suuline

ärakuulamine vajalik. Vastustaja on enne elamisloa andmisest keeldumist selgitanud kaebajale kõiki

vaidluse all olevaid faktilisi asjaolusid ja kaalutlusi, millest tulenevalt võib vastustaja anda keelduva

hal-dusakti (dtl 355-360). Samuti on vastustaja küsinud kaebajalt mitmeid küsimusi, mille

eesmärgiks on olnud kaebaja elukäiguga seotud asjaolude väljaselgitamine (dtl 160).

14. Venemaa Föderatsiooni hübriidtegevus oma lähipiirkonna riikide ühiskonna lõhestamisel ja

Ukrainale avaldatava toe murendamisel on üldteada. Tõenäoline on see, et selliseks tegevuseks

soovitakse kaasata isikuid, kellel on sõjaväeline väljaõpe, jõustruktuuride taust ja neisse kuuluvus

ning väljaõpe ja töökogemus alal, milles on võimalik tekitada korraga laialdast kahju, kuid samas

eitada enda seost (nt IKT valdkond). Kaebaja vastab kõikidele eelloetletud tunnustele. Venemaa

eriteenistuste senist praktikat arvestades ei saa pidada kaebajaga seotud võimalikku julgeolekuohtu

pelgalt hüpoteetiliseks või abstraktseks. Seda eriti Euroopa praeguses julgeolekuolukorras, kus

Venemaa peab agressioonisõda Ukrainas ning kasutab enda eesmärkide saavutamiseks ühtlasi iga

võimalust destabiliseerida olukorda Ukrainat toetavates ja Venemaa vastaseid sanktsioone

rakendavates riikides (sh Eestis) (Tallinna Ringkonnakohtu 19.12.2024 määruse nr 3-24-2989 p 14).

Asja materjalide kohaselt selgus kaebaja terviklik elukäik alles 2025. aastal esitatud taotluse

menetlemisel. Kaebaja elukäik on teada ennekõike kaebajale endale. Arvestades kaebaja sõjaväelist

väljaõpet ning jõustruktuuride tausta, pidi kaebajale olema arusaadav, et tal ei saa tekkida

õigustatud ootust, et tal on võimalik jääda Eestisse pikemaks ajaks, sealjuures geopoliitilise

olukorra olulisel muutumisel, ning et temast tulenevate riskidega ei arvestataks. Taotledes

elamisluba Eestisse püsivalt elama jäämiseks, pidi kaebaja arusaam olema seda selgem.

Kuigi vastustaja ja kaasatud haldusorgan on kohtumenetluses möönnud, et kaebajast ei tulene sellist

julgeolekuohtu, mis välistaks tema Eestis viibimise lühikese aja (ca ühe kuu) jooksul (s.o vahetu

oht), ei tähenda see sellise julgeolekuohu puudumist, mis saab õiguspäraselt olla tähtajalise

elamisloa andmisest keeldumise aluseks. Ohuhinnangu kaalukust ei vähenda ka see, et teine

Euroopa Liidu liikmesriik ei ole kaebajale samal alusel viibimisaluse andmisest keeldunud. Kohtule

ei ole teada, kas teisele liikmesriigile olid teada samad asjaolud, mis on asjakohased siinses asjas

ohuhinnangu andmisel. Ka võib ohuhinnang julgeolekule erineda sõltuvalt sellest, milline on riikide

8(12)

varasem kokkupuude Venemaa Föderatsiooni (hübriid)rünnakutega ning kas tegemist on

piirinaabriga.

Kaebajal ei ole õigust pöörduda kohtusse avaliku huvi kaitseks (HKMS § 44 lg 2). Seetõttu ei ole

ohuhinnangu andmisel ja sellest tulenevalt elamisloa andmisest keeldumisel oluline see, kas kaebaja

siin viibimine võiks olla avalikes huvides näiteks seetõttu, et kaebaja töötamise tulemusel laekub

riigile maksutulu.

15. Välismaalasel puudub põhiõigus Eestis viibimiseks. Välismaalasel võib olla kaalukas huvi ja

õigus Eestis viibimiseks siis, kui muul juhul satub ohtu tema elu, tervis või inimväärikus või õigus

perekonnaelule. Elamisloa taotlus püsivalt Eestisse elama asumiseks ei ole sobilik menetlus, mille

käigus hinnataks, kas kaebaja tagasipöördumisel satuks tema elu, tervis või inimväärikus ohtu.

Sellel eesmärgil tuleb soovi korral esitada rahvusvahelise kaitse taotlus.

Kaebaja ei ole loonud ka Eestis peret nii, et siit lahkudes satuks ohtu pere koos püsimine. Kaebaja

selgituste kohaselt on tema pereliikmed saanud elamisload kaebaja kaudu ehk kaebaja elamisloa

kehtetuks tunnistamise korral tunnistataks kehtetuks ka pereliikmete elamisload ning neil tuleks

ühiselt Eestist lahkuda.

Vastustaja on hinnanud ka kaebaja ja tema pereliikmete eraelule tekkivat riivet, hinnates, et neil on

jätkuvalt säilinud sidemed kodakondsusriigiga (vt piiriületuse andmed dtl 130-131). Kaebaja

pereliikmed kolisid Eestisse 2022. aasta kevadel, mil vanim laps oli 13-aastane ning noorem 7-

aastane. Hetkel on lapsed vastavalt 17- ja 11-aastased. Seega on laste lapsepõlv möödunud

Venemaal ning nad oskavad eelduslikult nii vene keelt kui ka tunnevad vene kultuuri.

Vastustaja on ka põhjendatult märkinud, et lapsed omandavad teadmisi ka vastavalt vanemate

hoiakutele ja tõekspidamistele. Ainuüksi asjaolu, et kaebaja võib soovida kasvatada oma lapsi

teistsuguses väärtusruumis, ei loo kaebajale ja tema perele subjektiivset õigust siia jäämiseks.

Arvestades laste vanust, tuleb pidada tõenäoliseks, et oluline osa väärtuskasvatusest on juba

toimunud. Riigikohtu halduskolleegium selgitas 12.12.2023 kohtuotsuse nr 3-22-2509/36 p-s 18.8,

et Genfi konventsiooni ja direktiivi eesmärk ei ole tagada sisserändeõigus kõigile autoritaarsetest

riikidest pärit isikutele. Halduskohus leiab, et seetõttu ei saa sellist eesmärki samuti eeldada

välismaalaste seadusest tulenevalt, eriti olukorras, kus välismaalastele antakse elamisluba

ennekõike kooskõlas avalike huvidega (VMS § 13 lg 1) ning käesoleval juhul ei ole vaidluse all ka

perekonna koospüsimine. Lisaks ei ole Eesti Vabariigi kohustuseks tagada siia jäämise võimalus

kõikidele Venemaa Föderatsiooni kodanikele, kes oma kodakondsusriigi poliitikate ja tegevusega ei

nõustu. Vastupidise möönmise korral muutuks võimatuks ka Venemaa Föderatsiooni tegevuse

suunamine erinevate piirangute (sanktsioonide) kaudu.

16. Haldusaktis on mööndud, et keeldumise otsus riivab kaebaja õigust perekonna- ja eraelule, kuid

samas on leitud, et kaebajast tulenev oht kaalub selle üles. Arvestades ühelt poolt perekonna

jätkuvat koospüsimist ja sidemeid kodakondsusriigiga ning teiselt poolt seda, et kaebajast tulenev

oht ei ole tingitud üksnes ühest kaebajat iseloomustavast tunnusest, vaid nende kogumist (vt

kohtuotsuse p 14), siis on põhjendatud vastustaja kaalumise lõpptulemus, mis seab julgeolekuohu

kaebaja soovitust kaalukamaks.

Ringkonnakohus leidis 17.12.2025 määruses, et kuigi kaebajal on tõenäoliselt tekkinud Eestis

sotsiaalseid sidemeid, võimaldab tema varasem taust järeldada, et tal on võimalik luua (või

taastada) samalaadsed sidemed ka kodakondsuse järgses riigis, samuti jätkata vajadusel

sidevahendite abil suhtlemist Eestis tekkinud tuttavatega (p 20). Halduskohus leiab, et kaebaja ja

tema pereliikmete vanuseid arvestades, st millest järeldub enamiku teadliku elu elamine Venemaal

(v.a noorim laps), ei saa järeldada intensiivset riivet eraelule ainuüksi sellest, et sotsiaalsed sidemed

9(12)

Eestis tekkinud tuttavatega vähenevad. Igal juhul ei kaalu sellised sidemed üles kaebajast tulenevat

ohtu Eesti julgeolekule.

Sarnases asjas leidis Tallinna Ringkonnakohus 19.12.2024 määruses nr 3-24-2989 teise kaebaja

kohta, et kuna kaebaja on elanud ka ise suurema osa elust Venemaal (sh omandanud seal hariduse)

ja saabunud Eestisse alles täisealisena, ei ole alust arvata, et kaebaja Venemaale naasmine oleks

seotud ebaproportsionaalsete raskustega. Kaebaja vanust ja haridust arvestades on tõenäoline, et ta

leiaks Venemaal endale suuremate probleemideta uue elu- ja töökoha ega satuks Venemaal hätta (p

11). Need ringkonnakohtu seisukohad on asjakohased ka käesolevas kohtuasjas.

Kaebajale tekkiva riive intensiivsust vähendab ka asjaolu, et FSB reservi asumine oli tingitud

kaebaja enda valikutest ning kaebaja pidi oma teadmisi ja väljaõpet arvestades teadma, et tema taust

võib hakata mõjutama tema valikuid töökoha leidmisel ja pereelu elamisel välisriigis, eriti

välisriigis, mille sisemist ja välist julgeolekut on kaebaja kodakondsusjärgne riik ja selle

jõustruktuurid aastakümneid proovinud mõjutada.

II

17. Kohtumenetluse kestel on faktilised asjaolud muutunud sedavõrd, et ka PPA 29.10.2025 otsuse

õigusvastasuse korral tuleks anda uus samasugune haldusakt (HMS § 58). Viidatud otsusega

tunnistati kaebajale töötamise eesmärgil antud elamisluba kehtetuks alates 29.11.2025.

Kohus selgitas 29.10.2025 määruses, et äriregistrist nähtub, et kaebaja tööandja, Maremars OÜ kohta

on 28.10.2025 esitatud likvideerimismenetluse teade (dtl 382). Äriregistri kohaselt otsustas osanik

20.10.2025 lõpetada äriühingu tegevuse, s.o 9 päeva enne kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamist

(mille kohta puudub aga teave 5 päeva varem väljastatud soovituskirjas, dtl 34). TÖR registri

väljavõtte kohaselt lõppes kaebaja töösuhe tööandjaga 31.10.2025, s.o 2 päeva pärast haldusakti

andmist (dtl 751). Kaebaja ei ole enda kinnitusel asunud tööle Eestisse, vaid sama tööandja on oma

tegevuse viinud üle Slovakkiasse (dtl 744), kus kaebaja on saanud endale ka uue viibimisaluse.

Kaebaja on kohtumenetluse kestel avaldanud, et kavatseb Eestist lahkuda ja asuda tööle Slovakkiasse

(dtl 610).

Kuna elamisluba töötamiseks antakse konkreetse tööandja juurde ning tööandjaga on töösuhe

lõppenud ning tööandja tegevus on otsustatud lõpetada juba enne vaidlustatud haldusakti andmist,

on ilmne, et kaebajal ei ole võimalik säilitada kehtivat elamisluba töötamiseks sama tööandja

juures, sõltumata sellest, kas 29.10.2025 haldusakt on õiguspärane või mitte.

18. Nagu kohus eelnevalt nentis, ei ole riigil suvaõigust määratlemaks, et mistahes väikseima ohu

korral avalikule korrale või julgeolekule on lubatav juba antud tähtajaline elamisluba kehtetuks

tunnistada. Isikul, kellele on antud tähtajaline elamisluba, tuleb möönda õigustatud ootust, et tema

elamisluba ei tunnistata meelevaldselt enne tähtaja saabumist kehtetuks, kui tegemist ei ole otseselt

elamisloa andmise aluseks oleva asjaoluga (siin õppimine, töötamine või abielu).

Lisaks VMSis toodud elamisloa kehtetuks tunnistamise alustele on olulised põhimõtted toodud ka

HMS §-des 64, 66 ja 67. Erinormi alusel haldusakti kehtetuks tunnistamisel ei tule iga HMSi

normides toodud kaalutluse olemasolu või puudumist põhjendada, küll aga tuleb vajadusel, kui

konkreetse asja eripära seda nõuab, neid asjaolusid siiski kaaluda. Kuigi vastustaja ei ole

haldusaktis eraldi HMSi normidele tuginenud, on käesoleval juhul asjakohasteks kaalutlusteks ka:

-

haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisus ning nende seos isiku osalemisega haldusakti

andmise menetluses ja isiku muu tegevusega (HMS § 64 lg 3);

10(12)

-

haldusorganil oleks olnud õigus jätta haldusakt hiljem muutunud faktiliste asjaolude tõttu välja

andmata ja avalik huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks kaalub üles isiku usalduse, et haldus-

akt jääb kehtima (HMS § 66 lg 2 p 2);

-

kas isik on haldusakti kehtima jäämist usaldades muutnud oma elukorraldust ja tema huvi hal-

dusakti kehtima jäämiseks kaalub üles avaliku huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks (HMS §

67 lg 2);

-

kas haldusakt on antud isiku esitatud ebaõigete või mittetäielike andmete alusel (HMS § 67 lg 4

p 7).

Käesolevas asjas ongi ka erinormi (VMS) alusel tekkinud vaidlus samade asjaolude kaalumise üle –

kas kaebajast tulenev oht julgeolekule kaalub üles kaebaja usalduse, et tal on võimalik tähtajalise

elamisloa kehtivuse lõpuni Eestis viibida. Seega ei ole HMSi normidele viitamata jätmine toonud

kaasa ekslikku lahendust. Küll aga võimaldab HMS paremini sisustada kummagi kaalutava valiku

kaalutlusi ka juhul, kui VMS neid kaalutlusi ei sisalda (vt ka VMS § 12 lg 1 HMSi kohaldamise

kohta).

19. Käesolevas kohtuasjas on kahe haldusmenetluse koosmõjus jälgitav, kuidas jõudis vastustaja

kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamiseni.

-

Kaasatud haldusorgan selgitas 2022/2023 aastaraamatus2, kuidas Venemaa algatatud agressiooni

tõttu on Eesti muutunud atraktiivseks Venemaa kodakondsusega IT-alal tegutsevatele

ettevõtjatele ja spetsialistidele, sh kuna piirangud välistööjõule infotehnoloogia sektoris on

leebemad. On tõenäoline, et välismaal asuvaid Venemaa kodanikke püütakse kaasata Venemaa

eriteenistuste luurelistesse tegevustesse.

-

Kaebaja esitas 07.01.2025 taotluse püsivalt Eestisse elama asumiseks, mille menetlemisel selgus,

et kaebaja VF-i vastuluureteenistuse FSB reservohvitser.

-

Vastustaja küsis sellest tulenevalt kaasatud haldusorganilt julgeolekuohu hinnangut.

-

Pärast kaasatud haldusorgani 09.07.2025 hinnangut ja vastustaja 22.09.2025 otsust, algatas

vastustaja menetluse, kaalumaks kaebaja kehtiva elamisloa kehtetuks tunnistamist.

Eeltoodust tuleneb, et muutunud geopoliitilises olukorras võimalike julgeolekuohtude parem

teadvustamine pärast Venemaa Föderatsiooni agressiooni algust (vt viidatud aastaraamat) ja kaebaja

enda esitatud uus taotlus koos seni avaldamata asjaoludega tõid kaasa selle, et kaebaja tausta asuti

tervikuna uuesti hindama.

20. Vastustaja on haldusaktis tuginenud samale julgeolekuohule, mis tõi kaasa teisel alusel

elamisloast andmisest keeldumise. Vastustaja on hinnanud ka, et kui tuleks otsustada kehtetuks

tunnistamise asemel samal alusel elamisloa andmine, esineks alus jätta elamisluba andmata (dtl

401). Sealjuures on vastustaja selgitanud, et kaebaja varasemad selgitused oma elukäigu kohta olid

eksitavad (dtl 402).

Kohus leiab, et eeltoodust tulenevalt on täidetud ka HMSist tulenevad kaalumistingimused. Kaebaja

elamisloa kehtetuks tunnistamise asjaolud on otseselt seotud kaebaja enda ja tema varasema

tegevusega (FSBga liitumine) ning julgeolekuohtu kui kehtetuks tunnistamise põhjust saab pidada

ülioluliseks HMS § 64 lg 3 mõttes. Kehtetuks tunnistamise ajal olnuks vastustajal õigus samade

andmete ilmnemisel jätta elamisluba andmata (HMS § 66 lg 2 p 2). Kaebaja varasema tausta ja

tegevuse kohta andmete avaldamine oli otseselt kaebaja kontrolli all ja tal tulnuks samad andmed

avaldada juba eelmise elamisloa taotluse menetluse käigus (HMS § 64 lg 3 ja § 67 lg 4 p 7).

Kaebaja on ka samade asjaolude osas enne haldusakti andmist ära kuulatud (dtl 28-30). Arvestades

29.10.2025 otsuse tuginemist varasema otsusega samadele asjaoludele, ei pidanud vastustaja

kaebajat täiendavalt või põhjalikumalt ära kuulama.

2 https://kapo.ee/sites/default/files/content_page_attachments/Aastaraamat%202022-23.pdf, lk 24

11(12)

21. Vastustaja on sisustanud riive perekonnaelule eelmise haldusaktiga analoogselt ning kohus on

pidanud neid kaalutlusi õiguspäraseks (vt kohtuotsuse punktid 15-16).

Ka Tallinna Ringkonnakohus leidis 17.12.2025 määruses, et kaebajal on reaalne võimalus lahkuda

Eestist mõnda teise riiki, kui ta ei soovi pöörduda tagasi VF-i (p 22). Ringkonnakohus leidis samas

määruses ka, et eeltoodut tuleb arvestada kontekstis, et kaebaja tööandja otsustas Eestis oma

äritegevuse lõpetada juba enne kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamist; mis toimus kaebaja

selgituse kohaselt eesmärgil viia tööandja tegevus Eestist ära teise Euroopa riiki. Nii pidi ka

kaebajale olema juba enne elamisloa kehtetuks tunnistamist teada, et tal on võimalik jätkata oma

töö- ja pereeluga mõnes muus riigis peale Eesti ja kodakondsusjärgse riigi.

Arvestades pereliikmete sama kodakondsust ja õigust taotleda üksteisega seotult elamislube

(abikaasa ja vanemate juurde) ei nähtu kohtule riski, et riivatud saaks kaebaja õigus pereelule nii, et

pereliikmed lahutataks üksteisest elamisloa kehtetuks tunnistamisest tulenevalt.

22. Kaebajale ei tule säilitada töötamiseks antud elamisloa kehtivust (eriti pärast töösuhte lõppu)

ega anda elamisluba Eestisse püsivalt elama asumiseks seetõttu, et ta ei soovi oma veendumuste

tõttu kodakondsusjärgsesse riiki lahkuda. Juhul, kui kaebaja kardab põhjendatult tagakiusamist

poliitiliste veendumuste tõttu, on tal võimalik taotleda rahvusvahelist kaitset (VRKS § 4 lg 1).

Kokkuvõte

23. Vaidlustatud haldusaktid on kokkuvõttes õiguspärased ning kohus jätab tühistamisnõuded

rahuldamata. PPA 22.09.2025 otsuse nr 15.3-3.2/497-1 tühistamata jätmise tõttu jääb rahuldamata ka

kohustamisnõue.

HKMS § 108 lg 1 alusel jäävad menetlusosaliste kulud nende endi kanda.

24. Kohus asendab omal algatusel kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nime tähemärkidega (HKMS §

175 lg 3). Kohtu hinnangul ei ole otsuses muid andmeid, mis võimaldaks kaebajat üheselt tuvastada.

Kui menetlusosaline leiab, et esineb vajadus otsuse täiendavaks varjamiseks (nt HKMS § 175 lg-te 4

või 5 alusel), tuleb seda kohtult aegsasti enne võimalikku jõustumist ja avaldamist taotleda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kadri Sullin

12(12)