3-24-1243/36 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tanel Saar, Kaire Orion, Tiina Pappel

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

05.03.2026, Tartu

Haldusasja number

3-24-1243

Haldusasi

D.V. , M.K., M.K. , J.R.-i , M.R.-i, R.O., K.O., E.K.,

I.K., M.A., M.V. , K.K. , I.E. , H.T. , E.R. , K.P., R.T.,

M.L., J.K. , N.M., P.R.-i, P.T., P.L., R.R.-i ja I.S.-i

kaebus Toila Vallavolikogu 27.03.2024. a otsuse nr 54

tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 30.04.2025. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

D.V. , M.K., M.K. , J.R.-i , M.R.-i, R.O., K.O., E.K.,

I.K., M.A., M.V. , K.K. , I.E. , H.T. , E.R. , K.P., R.T.,

M.L., J.K. , N.M., P.R.-i, P.T., P.L., R.R.-i ja I.S.-i

apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamise aeg

04.02.2026

Menetlusosalised

Kaebajad D.V. , M.K., M.K. , J.R. , M.R., R.O. , K.O.,

E.K., I.K., M.A., M.V. , K.K. , I.E. , H.T. , E.R. ,

K.P., R.T., M.L., J.K. , N.M., P.R., P.T. , P.L., R.R. ja

I.S.

Kaebajate lepingulised esindajad v.adv. Villy Lopman

ja adv. Elvi Tuisk

Vastustaja Jõhvi vald (ühinenud Toila valla ja Jõhvi

valla õigusjärglane)

Lepinguline esindaja v.adv. Kaarel Berg

Kaasatud haldusorgan Haridus- ja Teadusministeerium

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada apellatsioonkaebus. Tühistada Tartu Halduskohtu 30.04.2025. a otsus

ning teha uus otsus, millega tühistada Toila Vallavolikogu 27.03.2024. a otsus nr 54.

2. Jätta rahuldamata kaebajate taotlus tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks

selliste õigustloovate aktide andmata jätmine, mis kohustaks kohalikke omavalitsusi

ja riiki tagama eestikeelse õppekeskkonnaga hariduse kättesaadavus.

3. Mõista vastustajalt kaebajate kasuks solidaarselt välja halduskohtus kantud

menetluskulud summas 11 717 (üksteist tuhat seitsesada seitseteist) eurot ning

ringkonnakohtus kantud menetluskulud summas 8312 (kaheksa tuhat kolmsada

kaksteist) eurot.

4. Asendada kaebajate nimed avaldatavas otsuses initsiaalidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 06.04.2026 (k.a) (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Toila Vallavolikogu otsustas 27.03.2024. a otsusega nr 54 „Toila Gümnaasiumi

ümberkorraldamine“ nõustuda Haridus- ja Teadusministeeriumi (HTM) ettepanekuga rajada

koolivõrgu korrastamise toetusmeetme abil Toila uus nüüdisaegset õpikäsitlust toetav 180

õppekohaga põhikool (I-III kooliaste, 1.-9. klass) (p 1); korraldada ümber Toila Gümnaasiumi

tegevus ning ümberkorraldamisega muuta Toila Gümnaasiumi tegutsemisvormi selliselt, et

lõpetatakse koolitustegevus keskhariduse tasemel (hariduse tase II Eesti Vabariigi

haridusseaduse (HaS) § 2 lg 5 p 3 kohaselt) alates 01.09.2026 ning kool jätkab hariduse

andmist alates 01.09.2026 põhikoolina (I-III kooliaste, 1.-9. klass) (p 2), juhindudes

põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) § 80 lg-st 1, HaS § 7 lg 2 p-st 2 ja kohaliku

omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 22 lg 1 p-st 34. Otsuse kohaselt lähtutakse

koolivõrgu ümberkorraldamisel eelkõige laste huvidest ja õpikeskkonna kvaliteedi tõstmisest.

HTM tegi investeerimisettepaneku rajada koolivõrgu korrastamise toetusmeetme abil uus

nüüdisaegset õpikäsitlust toetav põhikool. Järgneva 4-5 aasta jooksul väheneb lasteaialaste arv

vallas umbes kolmandiku võrra, vähem kui 10 aasta pärast on põhikooliealisi kolmandiku

võrra vähem. Valla haridushooned ei vasta tänapäevastele nõuetele ja vajavad suures mahus

kaasajastamist. Ida-Viru Ühistranspordikeskuse hinnangul on ühistranspordi korraldamine

võimalik nii Kohtla-Järve kui Jõhvi suunas. Vallavolikogu otsuse eelnõu edastati arvamuse

avaldamiseks Toila Gümnaasiumi hoolekogule ja õpilasesindusele ning Toila valla

noortevolikogule.

2. D.V. , M.K. , M.K. , J.R. , M.R. , R.O. , K.O. , E.K. , I.K. , M.A. , M.V. ,

K.K. , I.E. , H.T. , E.R. , K.P. , R.T. , M.L. , J.K. , N.M. , P.R. , P.T. , P.L. , R.R.

ja I.S. esitasid 26.04.2024 Tartu Halduskohtule kaebuse ning 04.09.2024, 28.02.2025 ja

24.04.2025 täiendavad seisukohad. Kaebajad palusid tühistada Toila Vallavolikogu

27.03.2024. a otsus nr 54 ning tunnistada põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks selliste

õigustloovate aktide andmata jätmine, mis kohustaksid kohalikke omavalitsusi ja riiki tagama

eestikeelse õppekeskkonnaga hariduse kättesaadavus. Kaebajate põhjendused:

1) 27.03.2024. a otsus on formaalselt ja materiaalselt õigusvastane kaasamis- ja

ärakuulamiskohustuse olulise rikkumise ja oluliste kaalutlusvigade tõttu. Vastustajal lasus

kohustus kaasata menetlusse kõik kaebajad ja tagada neile ärakuulamisõigus. PGS § 80 lg 1 ei

piira ärakuulamiskohustust ainult hoolekogu ja õpilasesinduse arvamuse küsimisega.

Kaebajate 1-3, 5-7, 10-11, 14, 17, 19 ja 21-22 lapsed õpivad gümnaasiumi sulgemise hetkel

gümnaasiumiastmes. Seega lasus vastustajal kohustus kaasata menetlusse ja kuulata ära

vähemalt need kaebajad. Vastustaja ei saanud tugineda haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40

lg 3 p-s 6 toodud erandile.

2) Ei analüüsitud, millist mõju avaldab gümnaasiumiastme sulgemine õpilaste arengule,

heaolule ja nende edasisele hariduskvaliteedile. Vastustaja kaalutlused piirduvad üksnes HTM

investeerimisettepaneku ja demograafiliste andmetega. Jõhvi riigigümnaasiumis õpivad 70%

ulatuses muu kui eesti keele emakeelega õpilased. Keelebarjääri tõttu ei saa teise emakeelega

õpilased õppida optimaalse võimaliku tempo ja kvaliteediga. Eestikeelse õppekeskkonnaga

hariduse tagamise kohustuse puudumine on põhiseadusvastane. Toila Gümnaasiumi

sulgemisel peavad õpilased jätkama kooliteed kordades suuremates gümnaasiumiastmetes.

Otsuse tegemisel ei analüüsitud õpilaste õpikeskkonna halvenemist. Õpikeskkonna puhul on

oluline laste turvalisus. Toila vald on Ida-Virumaa kõige turvalisem vald. Vastustaja jättis

arvestamata koolitee pikkuse ja uute kooliteekondade korraldusega.

3) Vastustaja jättis analüüsimata, millist mõju avaldab Toila Gümnaasiumi gümnaasiumiosa

sulgemine hariduslike erivajadustega (HEV) õpilastele.

4) Vastustaja ei analüüsinud otsuse majanduslikke tagajärgi. Gümnaasiumiastme sulgemine

on vallale kahjumlik. Vastustaja lähtus otsuse tegemisel ebaõigest eeldusest, et Toila vallas on

oluliselt vähenemas elanike, s.h gümnaasiumiealiste ja lasteaiaealiste laste arv.

5) Gümnaasiumiosa sulgemine avaldab olulist negatiivset mõju Toila valla ja seda ümbritseva

piirkonna sisejulgeolekule. Vastustaja jättis vastava mõju analüüsimata.

6) Vald tegi nö automaatotsuse. Kohalike huvidega ei arvestatud.

7) Vastustaja ei analüüsinud, mis saab Toila Gümnaasiumi hoonest, millel on suur kultuuri- ja

ajalooline väärtus.

3. Toila vald palus 10.07.2024. a vastuses jätta kaebus rahuldamata. HTM esitas 09.12.2024

seisukoha.

4. Tartu Halduskohus võttis 30.04.2025. a otsusega asja materjalide juurde kaebajate

24.04.2025. a menetlusdokumendi koos lisadega (resolutsiooni p 1); jättis kaebuse

rahuldamata (resolutsiooni p 2) ning menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda

(resolutsiooni p 3). Otsuse põhjendused:

1) Kuna tegemist on üldkorraldusega, ei pidanud vastustaja kaebajaid individuaalselt ära

kuulama. PGS § 80 lg-st 1 tuleneb kohustus kuulata kooli ümberkorraldamist või tegevuse

lõpetamist puudutava otsuse tegemisel ära hoolekogu. Vanemate seisukoha välja selgitamine

toimub hoolekogu kaudu. Toila Gümnaasiumi hoolekogu on enne otsuse tegemist ära

kuulatud. 12.06., 29.08., 09.10., 12.10., 14.11.2023 ja 06.03.2024 toimusid kohtumised

kogukonnaga, kus lapsevanematel (s.h kaebajatel) oli piisavalt võimalusi seisukohtade

esitamiseks. Rikutud ei ole kaasamis- ja ärakuulamiskohustust.

2) Ei nähtu, et vastustaja oleks jätnud laste huvid arvestamata. Ei nähtu, et Jõhvi

Gümnaasiumis, Kohtla-Järve Gümnaasiumis ja Sillamäe Gümnaasiumis ei ole lastele tagatud

piisavat ja mitmekülgset valikut valikainete osas. Vastustajal on võimalik valla lastele ka

edaspidi pakkuda huviharidust. Kaebuse lisana 8 esitatud tabelist ei ole võimalik järeldada, et

Jõhvi Gümnaasiumis ja Kohtla-Järve Gümnaasiumis antava hariduse kvaliteet ja sealne

koolikeskkond oleks oluliselt halvem Toila Gümnaasiumi omast.

3) Jõhvi Gümnaasiumis, Kohtla-Järve Gümnaasiumis ja Sillamäe Gümnaasiumis toimub

õppetöö eesti keeles. Kaebajatel ei ole subjektiivset õigust nõuda, et lapsed peavad saama

õppida koolis, kus ei ole ühtegi muu emakeelega last. Kaebajate esitatud andmetest

2021.-2023. a kohta nähtub, et Jõhvi Gümnaasiumis ja Kohtla-Järve Gümnaasiumis sooritatud

eesti keele kui teise keele riigieksamite keskmised tulemused on päris kõrged (73,9-87,2 p).

See viitab, et nendes koolides õppivate muu emakeelega laste eesti keele oskus on piisavalt

hea, et mitte avaldada olulist negatiivset mõju eesti emakeelega laste hariduse kvaliteedile.

Eeltoodut arvestades ei ole alust põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks.

4) Kui ümberkorralduse tagajärjel kaotavad mõned õpetajad töö, on tegu asjaoluga, mis ei

seondu kaebajate subjektiivsete õigustega.

5) Kaebajatel ei ole subjektiivset õigust nõuda, et nende lastele tuleb tagada võimalus õppida

väikeses gümnaasiumis. Kooli pidajal tuleb gümnaasiumis tagada õpilaste arengut ja heaolu

toetava klassikomplekti suurus.

6) Vastustaja ei ole otsuses sõnaselgelt käsitlenud HEV laste teemat. PGS §-d 46-49

käsitlevad kooli pidaja kohustust tagada HEV lastele vajalik tugi. Seega peab Jõhvi

Gümnaasiumis, Kohtla-Järve Gümnaasiumis ja Sillamäe Gümnaasiumis olema HEV lastele

tagatud nõutav tugi. Vastustaja ekslikku arusaama, et HEV lastega ei pea gümnaasiumiastmes

arvestama, võib pidada kaalutlusveaks. Võttes arvesse, et igal gümnaasiumil on kohustus

tagada HEV lastele seaduses nõutav tugi, ei saanud vastustaja ekslik arusaam mõjutada otsuse

lõpptulemust.

7) Kaalutlusveaks ei saa pidada, et vastustaja on õpikeskkonna analüüsimisel keskendunud

koolihoonete seisukorrale. Õpilased veedavad suurema osa koolipäevast siseruumides,

mistõttu on põhjendatud erilist tähelepanu pöörata koolihoonete seisukorrale. Ainuüksi seda,

et Toila Gümnaasiumi üks hoone on ajaloolise väärtusega, ei saa pidada asjaoluks, mis

pidanuks tingima gümnaasiumi säilitamise. Õigus haridusele ei tähenda seda, et

lapsevanemad saaksid nõuda koolikeskkonda, mida nad ise subjektiivsetest kaalutlustest

lähtuvalt eelistavad.

8) Kaebajad ei ole näidanud, et alaealiste süüteod oleksid peamiselt toime pandud Jõhvi

Gümnaasiumis ja Kohtla-Järve Gümnaasiumis või kooliteel liikuvate laste suhtes. Kaebajad ei

esitanud tõendeid, et Jõhvi Gümnaasiumis ja Kohtla-Järve Gümnaasiumis ei ole lastele

turvalisus tagatud. Vastustajale ei saa ette heita, et ta otsuse tegemisel eraldi ei analüüsinud

alaealiste süütegude statistikat.

9) Kaebajad ei esitanud tõendeid, et Toila valla eelarveline olukord oli nii hea, et ta oleks

suutnud ise rahastada uue põhikooli ja gümnaasiumi hoone rajamist. Majanduslikku

kokkuhoidu võib näha selles, et vastustaja ei pidanud ise täies mahus kinni maksma uue

põhikooli hoone ehitust. Ka annab majanduslikku kokkuhoidu väikese õpilaste arvuga

gümnaasiumiastme sulgemine. Asjaolu, et sellega jääb vald ilma riigi poolt gümnasistide eest

makstavast pearahast, ei saa pidada määravaks, sest HTM selgitas istungil, et pearaha ei kata

kõiki kooli tegevuskulusid ja vallal tuleks ikkagi gümnaasiumiastme pidamiseks ise

täiendavaid rahalisi vahendeid panustada. Toila Gümnaasiumi sulgemine võib kaasa tuua

mõnede inimeste vallast ärakolimise, kuid ei saa välistada, et uus kaasaegne põhikooli hoone

meelitab valda uusi inimesi juurde. Otsuse tagajärjel toimuv välja- ja sisseränne on

spekulatiivne ning vastustajale ei saa ette heita, et ta otsuse tegemisel seda põhjalikumalt ei

analüüsinud.

10) Ei nähtu, et vastustaja oleks demograafilise olukorra analüüsimisel teinud kaalutlusvigu.

Oluline on, et ei ole ette näha laste arvu olulist tõusu. Kaebajad ei ole usutavalt näidanud, et

transpordiühenduse loomisel oleks Sillamäelt Toilasse gümnaasiumisse käimisest huvitatud

sedavõrd suur hulk gümnasiste, et suudetakse Toila Gümnaasiumi õpilaste arvu tõsta

vähemalt sajale. Ei ole põhjust arvata, et koolikohustuse ea tõstmine suurendaks oluliselt

Toila gümnaasiumiastme õpilaste arvu.

11) On ebaselge, kuidas kaebajate väited julgeolekuolukorra kohta seonduvad nende

subjektiivsete õigustega.

12) Vastustaja võttis koolitee pikenemist arvesse. Ei nähtu, et transport kaebajate laste kodude

ning Jõhvi Gümnaasiumi ja Kohtla-Järve Gümnaasiumi vahel võiks võtta

ebaproportsionaalselt palju aega või olla ebaproportsionaalselt keeruline. Muutused ei ole

sellised, mis mõjutaksid arvestatavalt juurdepääsu haridusele. Kaebajatel ei ole subjektiivset

õigust nõuda, et nende elukorraldus ei muutuks.

13) Kaebajad ei esitanud ühtegi tõsiseltvõetavat põhjendust, miks tuleks eeldada, et vastustaja

ei saa Keskkonnaametilt nõusolekut samasse kohta koolihoone rajamiseks või et uue

koolihoone rajamine oleks võimalik ainult siis, kui vana hoone lammutatakse.

14) N-ö automaatotsuse tegemist ei saa järeldada vastustaja 12.12.2023. a kirjast HTM-le.

15) Asjasse ei puutu kaebajate arutlused, milline on Toila Gümnaasiumis pindala ühe õpilase

kohta. See asjaolu ei olnud määrav investeerimisettepaneku ega vaidlustatud otsuse tegemisel.

16) Alguses tegi HTM ettepaneku rajada Toilasse 135 õppekohaga põhikool, kuid

läbirääkimiste käigus tõsteti arv Toila valla ettepanekust lähtuvalt 180 õppekoha peale.

Seetõttu on alusetu kaebajate etteheide, et 180 õppekohaga põhikoolihoone rajamisest

lähtudes tegi vastustaja kaalutlusvea. Ka ei saa 180 õppekohaga põhikoolihoone rajamisest

juhindumist pidada kaalutlusveaks põhjusel, et 2023/2024. õppeaastal õppis Toila

Gümnaasiumi põhikooliastmes 203 õpilast. Toila ja Voka piirkonnas (Toila põhikooliastmes

õpivad valdavalt selle piirkonna lapsed) algab peale järgmist õppeaastat põhikooliealiste laste

arvu kahanemine. Seega on vastustaja põhikoolihoone õppekohtade arvu üle otsustamisel

lähtunud demograafilistest arengutest.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. Kaebajad esitasid 29.05.2025 apellatsioonkaebuse, milles nad paluvad tühistada Tartu

Halduskohtu 30.04.2025. a otsus ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada ning

tunnistada PS-ga vastuolus olevaks selliste õigustloovate aktide andmata jätmine, mis

kohustaks kohalikke omavalitsusi ja riiki tagama eestikeelse õppekeskkonnaga hariduse

kättesaadavus. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1) Kohus ei käsitlenud kaebajate taotlust põhiseadusvastasuse kohta. Eestikeelse

õppekeskkonnaga hariduse tagamise kohustuse puudumine tekitab põhiseadusvastase

õigusselgusetuse.

2) Otsus nr 54 on formaalselt õigusvastane kaasamis- ja ärakuulamiskohustuse rikkumise

tõttu. PGS § 80 lg 1 ei piira ärakuulamiskohustust hoolekogu ja õpilasesinduse arvamuse

küsimisega. Vastustajal lasus kohustus kuulata ära vähemalt lapsevanemad, kelle lapsed

peavad gümnaasiumi sulgemise hetkel õppima gümnaasiumiastmes, s.o kaebajad 1-3, 5-7, 10-

11, 14, 17, 19 ja 21-22. Hoolekogu ärakuulamine ei asenda lapsevanemate ärakuulamist.

Vastustaja ei ole lapsevanemate ära kuulamata jätmist põhjendanud HMS § 40 lg 3 p-ga 6.

Kui kohus on seisukohal, et vastustaja võis jätta kaebajad HMS § 40 lg 3 p 6 alusel ära

kuulamata, on see aluseks jätta kaebajate menetluskulud vastustaja kanda

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 6¹ alusel.

3) Otsus nr 54 on materiaalselt õigusvastane. Vastustaja tegi nn automaatotsuse, arvestades

ennekõike HTM investeerimisettepaneku ja sellega seotud riikliku hariduspoliitikaga. Kohtu

vastupidine seisukoht on ebaõige. Tegemist on olulise kaalutlusveaga, mis toob kaasa otsuse

õigusvastasuse.

4) Kohus ei võinud rajada otsust oletustele. Vastustaja jättis analüüsimata, kuidas mõjub

gümnaasiumiastme sulgemine laste arengule, heaolule ja edasisele hariduskvaliteedile. Ka ei

arvestanud vastustaja otsuse tegemisel HEV õpilastega. Analüüsimata jätmine on oluline

kaalutlusviga, mis toob kaasa otsuse õigusvastasuse.

5) Otsuse nr 54 tegemisel ei analüüsitud õpilaste õpikeskkonna halvenemist. Kohus tugines

oletusele, mida ei toeta ükski tõend. Õpikeskkonna puhul on oluline laste turvalisus. Toila

vald on Ida-Virumaa kõige turvalisem vald. Vastustaja sunnib õpilasi jätkama kooliteed

kohtades, kus on äärmiselt kõrge alaealiste süütegude statistika.

6) Kohus ei selgitanud, millele tuginedes ta leidis, et gümnaasiumi sulgemine annab

majanduslikku kokkuhoidu. Sellele ei ole vastustaja otsuse tegemisel ega kohtumenetluses

tuginenud. Kohus asus täitma vastustaja ülesannet, mis on oluline kohtumenetluse normide

rikkumine.

7) Vastustaja lähtus ebaõigetest demograafilistest asjaoludest ja kaalutlustest. Kohtu

vastupidised seisukohad on ebaõiged.

8) Vastustajal lasus kohustus kaaluda, mis on otsuse mõju sisejulgeolekule. Ebaõige on kohtu

seisukoht, et vastustaja ei ole teinud kaalutlusviga, sest otsus oli tehtud vallavolikogu kui

kohalike elanike esindusorgani poolt.

6. Toila vald palub 30.06.2025. a vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse

põhjendused:

1) Kaebajatele oli tagatud õigus olla kaasatud ja ära kuulatud seadusega nõutud viisil.

Vastustaja järgis PGS §-s 80 sätestatud nõudeid ja menetluskorda. Õigusaktidest ei tulene, et

kaebajatel oleks õigus nõuda üldkeskhariduse kättesaadavust enda kodukohajärgses

omavalitsusüksuses.

2) Kohus käsitles kaebajate põhiseadusvastasuse väiteid (otsuse p 11.4). Kaebajate argument

põhiseadusvastasuse kohta on alusetu, kuna seadusandja sätestab, et muus keeles ei tohi

haridust anda.

3) Rahaliste vahendite kasutamise võimalus koolihoone rekonstrueerimiseks või uue

koolihoone ehitamiseks on oluline asjaolu, millega tuli arvestada. HTM

investeerimisettepanek oli üks paljudest asjaoludest, mida vastustaja võttis arvesse. Otsusest

nähtuvalt olid peamisteks põhjusteks riikliku hariduspoliitika suunad ja demograafilisest

olukorrast tingitud vajadus koolivõrgu kohandamiseks. Kaebajate argumentatsiooni lähtekoht

põhineb ekslikult sellel, et põhi- ja gümnaasiumihariduse andmise ja kättesaadavuse tagamisel

on kohaliku omavalitsuse ülesanded ja kohustused mõlema haridustaseme osas samad.

Kohaliku gümnaasiumihariduse tagamine ja PGS §-s 4 sätestatud ülesannete täitmine ei kuulu

kohaliku omavalitsuse kohustuste hulka.

4) Koolivõrgu ümberkorraldamine võimaldab valla ressursse efektiivsemalt kasutada. Valla

eelarvega seonduv ei ole puutumuses kaebajate subjektiivsete õigustega. Mõju valla eelarvele

on kaebajate spekulatsioon.

5) Statistilised näitajad lükkavad ümber kaebajate väite, et riigigümnaasiumi minek avaldab

negatiivset mõju kaebajate hariduskvaliteedile. Kaebajate väited keelekeskkonna negatiivse

muutumise osas on alusetud. Koolitee pikkuse erinevus lähipiirkonna riigigümnaasiumitesse

ei ole märkimisväärne. Toila Gümnaasiumi ühe hoone ajalooline väärtus ei ole selline asjaolu,

mis pidanuks tingimata tagama Toila Gümnaasiumi säilitamise.

6) Apellatsioonkaebuse väited demograafilise olukorra osas on põhjendamatud. Ei saa olla

kahtlust, et kooliealiste laste arv hakkab tulevikus vähenema. Kaebajate väited sündimuse

statistika kohta põhinevad ekslikel eeldustel. Kaebajate väited lasteaiateenuse kohta on

alusetud.

7) Väide seoses sisejulgeolekuga ei seondu kaebajate subjektiivsete õigustega ja on sisuliselt

põhjendamatud.

7. HTM vaidleb 30.06.2025. a vastuses apellatsioonkaebusele vastu. Vastuse põhjendused:

1) Kaebajatel ei ole subjektiivset õigust nõuda, et nende lapsed peavad saama õppida koolis,

kus ei ole ühtegi muu emakeelega last. Eestikeelses õppes (tunnis) on õppekeskkond

eestikeelne, mitte automaatselt muukeelne, sest osa õpilaste emakeel on eesti keelest erinev.

2) Kohus jõudis õigele järeldusele, et põhiseadusvastasust ei esine ning ei ole alust

põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks.

3) Vanemate ja õpilaste seisukoha välja selgitamine toimub hoolekogu ja õpilasesinduse

kaudu.

4) Kohus leidis õigesti, et HTM 12.12.2023. a kirjast ei saa järeldada nö automaatotsuse

tegemist.

5) Ei nähtu, et Ida-Virumaa riigigümnaasiumides ei oleks õpilastele tagatud piisavat ja

mitmekülgset valikut valikainete osas. Kaebajatel ei ole subjektiivset õigust nõuda, et nende

lastele tuleb tagada võimalus õppida väikeses gümnaasiumis. Riigigümnaasiumides on HEV

õpilased senisega võrreldaval tasemel toetatud.

6) Vastustaja ei ole demograafilise olukorra analüüsimisel teinud kaalutlusvigu.

7) On küsitav, et julgeolekuolukorraga seonduv saaks kaebajate subjektiivseid õigusi riivata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.

9. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes jätkuvalt Toila Vallavolikogu otsuse formaalse

õiguspärasuse üle sel alusel, et kaebajad jäeti haldusmenetlusse kaasamata ja ära kuulamata.

Ka vaidlevad pooled otsuse materiaalse õiguspärasuse üle sel alusel, et vastustaja jättis

olulised asjaolud analüüsimata ja kaalumata: ei arvestanud enda kohustusega luua eesti keele

säilimist ja õpilaste arengut toetav õppekeskkond; ei arvestanud otsuse mõju HEV õpilastele;

otsuse majanduslikku mõju ning mõju sisejulgeolekule ja õpilaste turvalisusele. Ka lähtus

vastustaja kaebajate arvates ebaõigetest kaalutlustest, võttes riikliku huvina arvesse kaasatud

isiku investeerimisettepanekut ja riikliku hariduspoliitiku suunda ning lähtudes otsuse

tegemisel ebaõigetest demograafilistest andmetest. Kaebajad leiavad ka seda, et

põhiseadusvastane on õigustloovate aktide andmata jätmine, mis kohustaksid kohalikke

omavalitsusi ja riiki tagama eestikeelse õppekeskkonnaga hariduse kättesaadavus.

10. Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha kaebajate kaebeõiguse osas (I); seejärel

kontrollib vastustaja poolt menetlus- (II) ja kaalutlusreeglite järgimist (III) ning lahendab

viimaks apellatsioonkaebuse taotlused ja jaotab menetluskulud (IV).

I

11. Toila Vallavolikogu otsusele Toila Gümnaasiumi ümberkorraldamiseks esitasid kaebuse

selle esitamise aja ehk 2023/2024 õppeaasta seisuga Toila Gümnaasiumi 1.-9. klassi õpilaste

vanemad. Vaidlusaluse otsusega võeti kaebajate lastelt ära õigus õpinguteks Toila

Gümnaasiumi üldkeskhariduse astmes ehk 10.-12. klassis.

12. Kõige üldisem õigus haridusele tuleneb Põhiseaduse (PS) §-st 37. Selle järgi on igaühel

õigus haridusele. Õppimine on kooliealistel lastel seadusega määratud ulatuses kohustuslik

ning riigi ja kohalike omavalitsuste üldhariduskoolides õppemaksuta. Et teha haridus

kättesaadavaks, peavad riik ja kohalikud omavalitsused ülal vajalikul arvul õppeasutusi.

Seaduse alusel võib avada ja pidada ka muid õppeasutusi, sealhulgas erakoole. Laste hariduse

valikul on otsustav sõna vanematel. Igaühel on õigus saada eestikeelset õpetust. Õppekeele

vähemusrahvuse õppeasutuses valib õppeasutus. Hariduse andmine on riigi järelevalve all.

13. Kohtupraktikas on leitud, et PS § 37 lg-s 2 nimetatud õppeasutuste hulka kuuluvad nii

põhikoolid kui gümnaasiumid ning sättest tuleneb kohaliku omavalitsuse kohustus tagada

põhihariduse ja üldkeskhariduse omandamise võimalus eelkõige omavalitsusüksuse enda

munitsipaalkooli kaudu. Kohaliku omavalitsuse üksuste olemasolu põhjenduseks ja nende

tegevuse aluspõhimõtteks on avaliku võimu ülesannete täitmine inimesele kõige lähemal

seisval avaliku võimu tasandil, mis suudab ülesande tõhusalt täita. Hariduse andmine

kohaliku omavalitsuse üksuse elanikust õpilasele kõige lähemal seisval avaliku võimu

tasandil on tagatud juhul, kui see toimub omavalitsusüksuse enda kooli kaudu. Samuti tagab

võimalus anda haridust kohaliku omavalitsuse enda kooli kaudu ka õpilase vanema või

eestkostja kui kohaliku kogukonna liikme jaoks eelduslikult suurema võimaluse rääkida kaasa

hariduse omandamisega seotud küsimuste otsustamisel (vt RKPJKo 09.11.2017, 5-17-8/8, p-d

60-61). Kohaliku omavalitsuse üksus ei saa vabaneda enda kohustusest tagada hariduse

kättesaadavus, jättes oma koolid asutamata, neis koolides küllaldase arvu õppekohti loomata

või õpilase haridusliku erivajadusega arvestamata (RKPJKo 19.06.2025, 5-24-34, p 32 ja seal

tehtud viited). Vanemate valikule ning lapse võimetele ja vajadustele vastav üldharidus peab

olema kättesaadav (RKHKo 27.11.2025, 3-23-885, p 37).

14. KOKS § 6 lg 2 täpsustab samas, et omavalitsusüksuse ülesanne on korraldada vastavas

vallas või linnas põhikoolide ja gümnaasiumide ülalpidamist, juhul kui need on

omavalitsusüksuse omandis. Kohalikud omavalitsused asutavad, reorganiseerivad ja sulgevad

õigusaktides ettenähtud korras munitsipaalkoole ning tagavad oma halduspiirkonnas

munitsipaalkoolide majandusliku teenindamise ja finantseerimise (HaS § 7 lg 2 p-d 2 ja 3).

Kaebajate poolt halduskohtusse pöördumise ajal 26.04.2024 kehtis PGS § 71 lg 2

redaktsioonis, mis nägi ette, et kvaliteetse, valikuterohke ning gümnaasiumi riiklikule

õppekavale vastava üldkeskhariduse omandamise võimaluse tagavad riik ja kohalik

omavalitsus, pidades igas maakonnas õpilaste arvust lähtuvalt vajalikul arvul gümnaasiume.

Riik kohustub pidama igas maakonnas vähemalt ühte gümnaasiumi. Alates 01.09.2025

kehtiva PGS § 71 lg 2 järgi tagavad riik ja kohalik omavalitsus õppimiskohustuse täitmise

ning kvaliteetse, valikurohke ja gümnaasiumi riiklikule õppekavale vastava üldkeskhariduse

omandamise võimaluse, pidades igas maakonnas õpilaste arvust lähtuvalt vajalikul arvul

gümnaasiume. Riik kohustub pidama igas maakonnas vähemalt ühte gümnaasiumi.

15. Seega oli üldkeskhariduse tagamine nii kaebajate poolt halduskohtusse pöördumise ajal

kui ka on praegu riigi ja kohaliku omavalitsuse ühine kohustus. Kohaliku omavalitsuse roll on

oluline iseäranis olukorras, kus riik konkreetses omavalitsuses gümnaasiumiharidust ei paku.

Ühtlasi ei saa kohaliku omavalitsusüksuse poolt gümnaasiumihariduse pakkumist pidada

lubamatuks ka siis, kui gümnaasiumiharidust pakutakse mõnes teises maakonna

omavalitsusüksuses (RKHKo 27.11.2025, 3-23-885, p 95).

16. Kaebuse esitasid käesolevas vaidluses alla 18-aastaste laste vanemad. Kaebeõigust

kontrollitakse üldjuhul kaebuse esitamise aja seisuga (RKHKm 13.02.2023, 3-21-1360, p

12.1). Halduskohtusse pöördumise ajal 26.04.2024 kehtis PGS v.r § 9 lg 2, mille järgi on isik

koolikohustuslik kuni põhihariduse omandamiseni või 17-aastaseks saamiseni, st kaebuse

halduskohtule esitamise ajal puudus üldkeskhariduse omandamise sund. Seega ei saanud

kaebajad halduskohtusse pöördumise ajal tugineda nende laste poolt üldkeskhariduse

omandamise kohustusele. Siiski said kaebajad laste seaduslike esindajatena tugineda PS §-st

37 tulenevale subjektiivsele õigusele öelda otsustav sõna gümnaasiumi vanusesse jõudmisel

veel oma alaealisele lapsele antava hariduse valikul.

17. Kohtupraktikas on tunnustatud PS §-st 37 igale lapsele tekkivat subjektiivset õigust

õppida üldhariduskoolis nii, et seal on tagatud kvalifitseeritud õpetajate olemasolu, turvalisus,

tervisekaitse ja õppekava nõuetele vastav õppekeskkond ning võimalused toetada õpilase

arengut (RKHKo 27.11.2025, 3-23-885, p 40). PGS § 2 lg 2 järgi on gümnaasium põhikoolile

järgnev üldhariduskool, mis loob võimalused üldkeskhariduse omandamiseks. Seega on PS

§-st 37 tulenev subjektiivne õigus kvaliteetsele ning õpilase arengut toetavale haridusele

ühtemoodi nii põhi- kui üldkeskharidust omandavatel lastel.

18. Kaebusest nähtub, et enamike kaebajate lapsi1 sai hakata üldkeskhariduskoolis õppimine

puudutama alles aastate pärast. Seega ei mõjutanud gümnaasiumiastme kaotamine neid

vahetult, vaid pikema perioodi jooksul. Neid kaebajaid mõjutab käesoleva otsuse tegemise aja

seisuga samas asjaolu, et alates 01.09.2025 on koolikohustuse täitmist puudutavad sätted

1 2023/2024 õ-a seisuga vähemalt kuni 7. klassis õppivad lapsed

PGS-s kehtetud2 ning nende asemel sätestab Eesti Vabariigi haridusseaduse (HaS) § 101 lg 2,

et õppimiskohustus on Eestis elaval lapsel kuni 18-aastaseks saamiseni. Õppimiskohustus

loetakse täidetuks enne 18-aastaseks saamist juhul, kui laps on omandanud kesk- või

kutsehariduse. Seega on pärast kaebajate halduskohtusse pöördumist laste õppimiskohustust

varasema koolikohustuse ulatusega võrreldes isegi pikendatud. Seadusemuudatus haakub

Vabariigi Valitsuse poolt 12.08.2021 heaks kiidetud Haridusvaldkonna arengukavaga

2021-2035, milles on seatud eesmärgiks saavutada aastaks 2035 olukord, kus vähemalt

keskharidusega 20-24-aastaste osakaal on 90% (dtl 312). Seadusemuudatuse eelnõu

seletuskirjas selgitatakse täiendavalt, et eelnõu siht on muuta tänast trendi, kus põhihariduse

omandamise järel õpinguid mitte jätkavate noorte osakaal on paari viimase aasta jooksul

kasvanud kolmelt protsendilt viiele, keskhariduse esimesel aastal langeb haridussüsteemist

välja viiendik alustanutest, keskhariduse järel ei jätka õpinguid pea 40% lõpetajatest ning

kasvab kvalifikatsioonita noorte osakaal3. HaS § 102 lg 1 järgi tagab lapsevanem või

eestkostja (seaduslik esindaja) õppimiskohustuse täitmise, sealhulgas p 8 järgi esitab taotluse

lapse põhikooli vastuvõtmiseks ja kinnitab lapse taotluse edasiõppimiseks pärast põhihariduse

omandamist.

19. Ringkonnakohus leiab kokkuvõtlikult, et kõigil kaebajatel kui lapsevanematel on otsuse

vaidlustamiseks kaebeõigus.

II

20. Kaebajad on seisukohal, et vastustaja rikkus nende kaasamis- ja ärakuulamiskohustust,

sest üksnes hoolekogu ja õpilasesinduse ärakuulamisest ei piisa. Vastustaja ning kaasatud isik

on teistsugusel seisukohal. Kaasamis- ja ärakuulamiskohustuse rikkumist ei leidnud ka

halduskohus. Arvestades halduskohtu otsuse tegemise järgset kohtupraktikat, nõustub

ringkonnakohus kaebajatega.

21. Riigikohus on selgitanud, et lisaks PGS-i sätetele kohalduvad kooli ümberkorraldamisel

või selle tegevuse lõpetamisel antavale haldusaktile kui üldkorraldusele ka HMS-i sätted,

arvestades PGS-i erisusi. PGS § 80 lg 1 sätestab, et kooli ümberkorraldamisel ja kooli

tegevuse lõpetamisel peab kooli pidaja kuulama ära hoolekogu ja õpilasesinduse arvamuse.

Riigikohus on sätet tõlgendanud nii, et kooli pidaja peab lisaks tavapärastele

menetlusosalistele (HMS § 11 lg 1) menetlusse kaasama ja ära kuulama ka kooli hoolekogu ja

õpilasesinduse. Üksnes hoolekogu ja õpilasesinduse ärakuulamisest samas ei piisa. Vastasel

juhul ei olekski lastel ja lapsevanematel võimalust oma õigusi kaitsta (PS § 14). Riigikohtu

otsusest saab järeldada, et kooli pidajale peab olema ettenähtav ennekõike nende

lapsevanemate huvi, kelle lapsed otsuse tegemise hetkel mõnes otsusest puudutatud koolis

käivad, samuti koolis õppivate laste huvi (RKHKo 27.11.2025, 3-23-885, p-d 52-54). Kuigi

Riigikohtu otsus on tehtud põhikoolide tegevuse ümberkorraldamisega seonduvalt, saab

ringkonnakohtu hinnangul lähtuda Riigikohtu seisukohtadest ka käesolevas vaidluses. Seega

ei piisanud käesoleval juhul vaid hoolekogu ja õpilasesinduse ärakuulamisest.

22. Ringkonnakohtule ei nähtu, et kaebajaid oleks ära kuulatud ka 2023-2024 toimunud

kaasamisseminaridel. Neist kolmel: 12.06.2023, 29.08.2023 ja 09.10.2023 said osaleda ka

lapsevanemad, sh olid 12.06.2023 ja 29.08.2023 päevakavad identsed. Päevakavas oli

2 RT I, 23.12.2024, 1 – jõust 01.09.2025.

3 Eesti Vabariigi haridusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse

(õppimiskohustuse kehtestamine) eelnõu seletuskirja lk 1,

https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/7e7ace11-900b-40fd-84fc-17d15c3267dd/eesti-vabariigi-

haridusseaduse-muutmise-ja-sellega-seonduvalt-teiste-seaduste-muutmise-seadus-oppimiskohustuse-

kehtestamine/.

rahvastikuanalüüsist ülevaate andmine, HTM esindaja P.R. Sappi ettekanne teemal

„Haridusvõrgu suunad ja väljakutsed kvaliteetse hariduse andmisel“ ning toimusid arutelud.

09.10.2023 toimus kaasamisseminar, mille päevakavas oli ülevaade valla haridusvaldkonna

arengukava eesmärkidest ja tegevustest ning ülevaade valla finantsvõimekusest,

hariduskuludest ja uue põhikooli rajamise/gümnaasiumi rekonstrueerimise eelarvetest ning

toimusid arutelud. Ringkonnakohus märgib, et päevakavadest ei nähtu, et tegemist olnuks

kaebajate sisulise kaasamisega, vaid pigem ettekandekoosolekute ja inimeste teavitamisega.

Ka asjaolu, et 12.10.2023 toimus Toila Gümnaasiumis lastevanemate üldkoosolek, mille

päevakorras oli koolipidaja ülevaade hariduse korraldusest Toila vallas, ei kinnita, et tegemist

olnuks kaebajate reaalse ja sisulise kaasamisega. 14.11.2023 leidis Toila Gümnaasiumis aset

HTM-i ministri Kristina Kallase kohtumine kogukonnaga, päevakorras haridusvõrgu

korrastamine ja HTM-i ettepanek Toila Vallavolikogule. Kuivõrd minister ei saanud

kohtumisel esindada vaidlustatud otsuse tegijaid ning tutvustati HTM-i ettepanekut, mitte

gümnaasiumiastme sulgemist puudutava otsuse eelnõud, ei saa ka seda kohtumist pidada

kaebajate reaalseks kaasamiseks. 06.03.2024 toimunud kohtumisel, kus tutvustati ettepanekut

gümnaasiumiastme lõpetamiseks ning 180 õppekohaga põhikooli tegevus- ja ajakava, osalesid

vaid vallavalitsuse liikmed, vallavolikogu haridus- ja noorsootöökomisjoni liikmed ning Toila

Gümnaasiumi hoolekogu esindaja. Ka 11.03.2024 toimunud kohtumisel osales vaid Toila

Gümnaasiumi hoolekogu esindaja. Ringkonnakohus on seisukohal, et seega hoolimata

arvukatest kaasamisseminaridest, ei vii need järelduseni, et otsusest puudutatud

lapsevanemaid oleks tegelikult ära kuulatud.

23. Halduskohtumenetluses esitas vastustaja ka 12.10.2023 ja 26.03.2024 Toila Gümnaasiumi

lastevanemate üldkoosoleku protokollid (dtl 280-299). 12.10.2023. a protokollist selgub, et

koosolekul osalejatele anti teada, et 25.10.2023 teeb volikogu otsuse, kas asuda

gümnaasiumiosa sulgemise osas läbirääkimistele või mitte, kuid see ei tähenda veel, et

gümnaasiumiosa hakatakse kohe sulgema, lõplik otsus tuleb teha 2024. a veebruari lõpuks.

Ka anti lastevanematele võimalus saata oma küsimused vallavalitsusele kooli direktori S.

Ilmjärve kaudu (dtl 295). Ringkonnakohus leiab, et võimalust esitada küsimusi ei saa

võrdsustada kaebajate ärakuulamisega. Ka ei nähtu protokollist, et koosolekul oleks

põhjalikumalt arutatud gümnaasiumiosa sulgemisega kaasnevaid mõjusid laste elu ja

õppimise korraldusele. Kuna koosolek kestis vaid 1,5 tundi, gümnaasiumiosa sulgemist

arutati ühena neljast teemast päevakorrapunkti all „Koolipidaja ülevaade hariduse

korraldusest Toilas“ ning protokollist nähtuvalt olid laual variandid A ja B, millest A sisaldas

võimalust olemasoleva haridusvõrgu säilitamiseks ning B uue põhikooli rajamiseks

(protokollis ei räägita variant B all gümnaasiumiosa sulgemisest), ei saa koosolekut pidada

lastevanemate reaalseks ärakuulamiseks gümnaasiumiosa sulgemist puudutavas küsimuses.

24. 26.03.2024. a protokolli kohaselt arutati ühena kolmest teemast päevakorrapunkti

„Hariduse andmisest Toila vallas – kavandatavad ümberkorraldused ja võimalused

tulevikuks“. Protokollist nähtuvalt teavitati koosolekul lastevanemaid sisuliselt juba

langetatud otsusest ning vastati nende küsimustele kooli edasise korralduse osas, millest

mitmed (mis saab Muusika- ja Kunstikoolist; kas huviharidus Toila vallas kaob; kuidas on

tagatud kvaliteetne põhiharidus õpetajate näol kui gümnaasiumi osa kaob; miks ei ole

arvestatud kooli töötajate - õpetajate ja õpilaste - arvamusega, mida küsitleti ja kus 90%

vastanuist soovisid gümnaasiumi säilimist; mis saab vanast hoonest) vastuseid ei saanud.

Seega ei saa ka nimetatud nõupidamist lugeda lastevanemate reaalseks ärakuulamiseks ja

kaasamiseks.

25. Halduskohus leidis otsuses (p 10), et kuna haldusakti näol oli tegemist üldkorraldusega, ei

pidanud vastustaja kaebajaid individuaalselt ära kuulama. Nimelt tuleneb HMS § 40 lõike 3

punktist 6, et ärakuulamisõigust ei pea tagama, kui haldusakt antakse üldkorraldusena või

menetlusosaliste arv on suurem kui 50.

26. Kohtupraktika siiski HMS § 40 lg 3 p 6 tõlgendamisel nii ühene ei ole. Eelnevalt viidatud

otsuses leidis Riigikohus ka seda, et HMS § 40 lg 3 p 6 alusel menetlusosaliste ära kuulamata

jätmine on haldusorgani kaalutlusotsus. Seejuures peab menetleja otsuse tegemisel arvesse

võtma, kas tegemist võib olla niivõrd kaaluka otsusega, mis tulenevalt heast haldustavast ja

tõhusa õiguskaitse võimaldamisest kohustaks teda siiski tegutsema intensiivsemalt seaduses

sätestatust. Suure negatiivse mõjuga otsuse puhul võib kaalutlusõigus kahaneda ja isik tuleks

ära kuulata (RKHKo 27.11.2025, 3-23-885, p 55 ja seal viidatud kohtulahendid). Eelviidatud

kohtuasjas asus Riigikohus seisukohale, et otsus oli kaebajate jaoks suure negatiivse mõjuga,

kuivõrd otsuse tõttu muutus perede senine elukorraldus. Ärakuulamise vajaduse poolt rääkis

Riigikohtu arvates ka asjaolu, et otsuse tegemiseks puudus vastustajal ajaline surve (p 56).

Siiski möönis Riigikohus ka seda, et nende kaebajate puhul, kes olid otsuse tegemise ajal

kooli hoolekogu liikmed, oli tagatud õigus saada ära kuulatud, sest need kaebajad olid

teadlikud otsuse eelnõust; neile oli teada, millist teavet vastustaja otsuse tegemiseks vajab

ning nad oleksid saanud soovi korral edastada vastustajale enda peresid puutuvas osas

informatsiooni koos vastuväidetega koolivõrgu ümberkorraldamise kohta (p 60).

27. Ka käesoleval juhul ei ole vaidlust selle üle, et otsuse eelnõu edastati arvamuse

avaldamiseks Toila Gümnaasiumi hoolekogule. Kohtuistungil selgitasid kaebajate esindajad

vastuseks ringkonnakohtu küsimusele, et vaid üks kaebajatest, I.S. , oli kooli hoolekogu liige

(dtl 772). Seega saab vaid tema puhul lugeda kaasamis- ja ärakuulamiskohustuse täidetuks.

28. Ringkonnakohus leiab, et ka käesoleval juhul võib otsusel olla oluline mõju kaebajate ja

nende laste elukorraldusele. Kaebajad on kirjeldanud otsuse võimalikku mõju endi ja laste

elukorraldusele halduskohtumenetluses (dtl 215-244). Kaebajate selgitustest nähtuvad

järgmised mõjud: 1) kaugemale gümnaasiumisse minek tähendab perele täiendavaid kulusid

pere eelarves, millega ei ole arvestatud (korteri üürimine, kallim toidukorv jmt); 2) lapsed ei

räägi vene keelt ja võivad end seetõttu gümnaasiumis vahetundidel tunda tõrjutuna; 3) eesti

lapsed kaovad slaavi temperamendiga õpilaste massi ära; 4) direktor ei välistanud, et õpetajad

lahkuvad ja seetõttu kannatab ka põhiharidus; 5) kooli vahetades ei ole tagatud, et laps saaks

jätkata seniste huvitegevustega (nt käia edasi Jõhvi Spordikooli kergejõustiku trennis, Toila

Muusika- ja Kunstikoolis); 6) oluliselt pikeneb koolitee, autoga viimisel-toomisel tekib aja- ja

kütusekulu; 7) perel puudub auto ja laps jääb kaugel koolis käies sõltuma ühistranspordist

ning peaks loobuma senistest huviringidest; 8) logistika muutub keerulisemaks, kui lapsed

hakkavad käima eri koolides; 9) perel võib vaja minna kahte autot, et kõik lapsed jõuaksid

kooli, lasteaeda ja huviringidesse; 10) kui laps ei saa riigigümnaasiumisse sisse ja Ida-

Virumaa kutsehariduskeskus pole saanud eestikeelsele õppele üleminekuga hakkama, peab

laps minema teise maakonda ja võimalik, et lahkub koos ühe vanemaga; 11) last ahistati Jõhvi

põhikoolis õppivate paar aastat vanemate õpilaste poolt, mis oli ka kooli vahetuse põhjuseks

ning on välistatud, et laps peaks kunagi jätkama haridusteed koos endiste ahistajatega; 12)

üksinda kolme last kasvatades tekitaks laste erinevatesse koolidesse minek kaose; 13) lapsele

on määratud hariduslik erivajadus, kooli sulgemise mõju perekonna elukorraldusele on

ettearvamatu; 14) Jõhvi või Kohtla-Järvele kooli minnes ei jõuaks laps enam senises mahus

huviharidusega tegeleda; 15) laps ei pruugi kooli vahetades suuta enam jätkata klaveri erialal

õppimist Toila Kunsti- ja Muusikakoolis; 16) gümnaasiumiosa sulgemisega võib kannatada

ka põhikooli kvaliteet ja väheneb huviringide mitmekesisus.

29. Ka nähtub kaebajate kirjeldustest, et mitmed kaebajad on valinud elukoha Toila

Gümnaasiumi võimaluse pärast, kolinud mujalt Ida-Virumaalt Toila valda, et laps saaks käia

eestikeelses ja -meelses koolis või on kodulähedase kooli olemasolu olnud oluline tingimus

Ida-Virumaale kolides (J.R. , E.R. , R.R. , K.P., K.O., P.L., I.K., M.K., K.K. ). Kaebaja M.L.

on enda väitel ehitanud perele maja 500 meetri kaugusele Toila Gümnaasiumist, et tagada

lastele kiire ja turvaline koolitee ning vabastada pere logistilistest muredest ja kuludest.

Mitmed kaebajad on otsustanud gümnaasiumiosa sulgemisel viia lapse õppima kooli

väljaspoole Ida-Virumaad (I.S. , M.K.) või kaaluvad terve perega piirkonnast ärakolimist

(P.T. , M.R., E.R. , M.K. , I.E. ) või töökoha vahetamist kooliga samasse linna (N.M.).

30. Ringkonnakohus on kokkuvõtlikult seisukohal, et jättes kaebajad kaasamata ja ära

kuulamata, rikkus vastustaja haldusmenetluse reegleid. Ka puudus vastustajal ajaline surve

otsuse tegemiseks. Riigikohus on Lääneranna koolivõrgu ümberkorraldamise asjas leidnud:

„Selleks, et ärakuulamine oleks olnud korrakohane, oleks piisanud kaebajate individuaalselt

kirjalikult teavitamisest (vajaduse korral koolide kaudu) hetkel, kui oli piisava kindlusega

teada, milliseid koole ja klasse vastustaja otsus mõjutab. Sellisel moel kaebajate ärakuulamist

ei saa pidada ülemäära koormavaks ega kulukaks“ (RKHKo 3-23-885, 27.11.2025, p 57). Ka

käesoleval juhul saanuks vastustaja sellist kaasamisviisi kasutada, seda enam, et näiteks 2022.

a oktoobris suutis Toila Vallavalitsus analüüsi „Gümnaasiumihariduse perspektiiv Toila

vallas“ raames laiali saata veebiküsimustiku personaalselt u 140-le inimesele. Eeltoodust

tulenevalt on vaidlustatud otsus formaalselt õigusvastane.

III

31. Pooled vaidlevad otsuse materiaalse õiguspärasuse üle sel alusel, et vastustaja jättis

olulised asjaolud analüüsimata ja kaalumata.

32. Toila Gümnaasiumi gümnaasiumiosa sulgemine on vastustaja kaalutlusotsus, mille

õiguslik alus on PGS § 80 lg 1. Kohtupraktikas on leitud, et otsuse tegemisel peab kooli

pidaja esmajoones lähtuma lapse parimatest huvidest (vt ka lastekaitseseaduse § 5 p 3, § 21,

lapse õiguste konventsiooni art 3 lg 1). Otsus ei lähtu lapse parimatest huvidest, kui selle

tulemusel võib haridus muutuda tema jaoks kättesaamatuks või kättesaadavaks ebamõistlikel

tingimustel. Hariduse kättesaadavus hõlmab nii geograafilist kättesaadavust kui ka seda, et

õpilane, näiteks oma erivajaduse pärast, ei pea koolis õppimist katkestama talle sobiva

koolikeskkonna puudumise tõttu. Samas peab vald või linn kooli pidajana arvestama ka

omavalitsusüksuse kui terviku huvidega. Seejuures peab kohalik omavalitsus tagama, et

terves omavalitsuses oleks kindlustatud hea kvaliteediga õppe kättesaadavus. Lubamatu ei ole

lähtuda ka majanduslikest kaalutlustest, kuid seejuures peab vald või linn veenduma, et kooli

sulgemisega kaasnev majanduslik kasu ületab lisanduvad kulud, arvestades seejuures ka mõju

asjaomastele peredele. Kohalik omavalitsus peab tema käsutuses olevaid vahendeid kasutama

mõistlikult ja kogukonna hüvanguks (RKHKo 27.11.2025, 3-23-885, p 65). Ringkonnakohus

on seisukohal, et kuigi gümnaasiumihariduse tagamise vaates ei ole kohaliku omavalitsuse

kohustused sama ranged nagu põhikoolihariduse tagamise puhul, pidi vastustaja ka käesoleval

juhul hindama, kas omavalitsuses gümnaasiumiastme kaotamine võis halvendada kvaliteetse

üldkeskhariduse kättesaadavust vallas, oli kooskõlas omavalitsusüksuse kui terviku huvidega

ning kooli sulgemisega kaasnev majanduslik kasu ületas sellega seotud kulusid.

33. Kaalutlusõiguse kohtulik kontroll on piiratud. HKMS § 158 lg-st 3 tuleneb, et

kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka

kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt.

Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust. Samas võib kohus kontrollida, kas

haldusorgan on otsust tehes lähtunud lubatud, asjakohastest ja sobivatest kaalutlustest

(RKHKo 27.11.2025, 3-23-885, p 66).

34. Ringkonnakohtu hinnangul ei mõjuta kaalutlusotsuse õiguspärasust erineva tasandi

arengustrateegiatest, ka mitte riiklikust arengustrateegiast lähtumine. Eesti riikliku

arengustrateegia „Eesti 2035“ ja selle tegevuskava järgi on rahvastiku vähenedes vaja

kohandada koolivõrku, tagades kvaliteetse kohustusliku hariduse kättesaadavuse kõigis Eesti

piirkondades. Samas ei saa pelgalt Eesti riiklikule arengustrateegiale tuginedes põhjendada

Toila Gümnaasiumi gümnaasiumiosa sulgemist. Riikliku arengukava puhul tegemist väga

suure üldistusastmega dokumendiga, mis paneb HTM-i ja regionaalministri vastutuseks

gümnaasiumi- ja põhikoolivõrgu korrastamise koostöös kohalike omavalitsustega ning nende

võimestamise põhihariduse võrgu ülevaatamisel ja korrastamisel. Ka ei näe dokument ette,

millisel viisil gümnaasiumi- ja põhikoolivõrgu korrastamine konkreetsemalt toimub ning

kohalikud omavalitsused ei ole arengustrateegia järgi otseselt gümnaasiumi- ja

põhikoolivõrgu korrastamise kohustatud subjektid4.

35. Vastustaja põhjendas otsust ka HTM-i Haridusvaldkonna arengukavaga aastatel 2021-

2035 (dtl 300-335), sedastades otsuses, et riigi hariduspoliitika vaates ei ole väikestel alla 100

õpilasega gümnaasiumitel perspektiivi. Ringkonnakohus märgib, et arengukavast sellise

konkreetsusega järeldust ei nähtu. Samas toob arengukava kitsaskohana välja, et õppeasutuste

konkurents põhi-, kesk- ja kõrghariduse pakkumisel ei ole alati asjakohane ning dubleerimine

ei ole kohati otstarbekas (arengukava lk 8, dtl 307), millega võib nõustuda. Ka seab

arengukava eesmärgiks muuta vastutuse jagunemine keskhariduse tasemel selgemaks,

tõhustada riigi ja kohalike omavalitsuste koostööd keskhariduse konsolideerimisel ja

korraldamisel, andes põhjendatud vajaduse korral ja koostöiste lahenduste kaudu enam

vastutust riigile (arengukava lk 15, dtl 314). Sellest võib välja lugeda riigi huvi vastutada ise

senisest enam keskhariduse korraldamise eest, võtta suurem vastutus üldkeskhariduse

toimimise eest endale ning samaaegselt optimeerida ja korrastada koolivõrku.

Ringkonnakohtu hinnangul on ka HTM-i arengukavale viitamine asjakohane, kuid ka

ainuüksi HTM-i arengukava eesmärkidega ei ole võimalik põhjendada

munitsipaalgümnaasiumi sulgemist.

36. Vastustaja on otsuse tegemisel tuginenud ka Toila valla haridusvaldkonna arengukavale

aastani 2035 (dtl 336-348), mis on eelnevalt viidatud arengukavadest kõige konkreetsem ning

avab Toila valla lähiaastate suurimad väljakutsed. Arengukava on koostatud aastal 2023 ning

selles on oluliste demograafiliste teguritena esile toodud järsk sündide vähenemine vallas,

järgneva 4-5 aasta jooksul lasteaiaealiste laste arvu vähenemine umbes kolmandiku võrra ning

vähem kui 10 aastat hiljem ka põhikooliealiste laste arvu vähenemine kolmandiku võrra.

Demograafilised andmed tuginevad OÜ Cumulus Consulting 2022. a novembris koostatud

analüüsile “Gümnaasiumihariduse perspektiiv Toila vallas” (dtl 69-113). Ringkonnakohtul

puudub alus OÜ Cumulus Consulting analüüsi andmete ja järelduste kahtluse alla seadmiseks.

Vaidlustatud otsuses on vastustaja selgitanud, et “[g]ümnaasiumiealiste arv püsib tänasel

tasemel ligi kümme aastat ning hakkab seejärel kiiresti vähenema”. Analüüsis endas

sedastatakse, et “gümnaasiumiealiste arvukus vallas püsib stabiilne veel kümmekond aastat”

(analüüsi lk 6, dtl 74). Ühelt poolt võib analüüsist tõesti järeldada nii seda, et Toila

Gümnaasium saab elujõuliselt tegutseda veel ligi kümme aastat kui ka seda, et lähema kümne

aasta jooksul ehk hiljemalt aastaks 2032 tuleks vastustajal negatiivse iibega tulevikuväljavaate

puhul ikkagi otsustada munitsipaalgümnaasiumi pidamise jätkusuutlikkuse üle. Samas ei saa

kohalik omavalitsus ringkonnakohtu hinnangul gümnaasiumi elujõulisuse hindamisel lähtuda

ainult valla demograafilistest näitajatest. OÜ Cumulus Consulting analüüsis märgitakse, et

gümnaasiumiastmes on suurenenud teise omavalitsuse elukoha registreeringuga õpilaste arv.

“Kui kuus aastat tagasi oli neid alla kümne, siis möödunud kolmel õppeaastal 15 ja 20 vahel”

4 https://valitsus.ee/sites/default/files/documents/2023-06/Eesti%202035_tegevuskava_veebi2.pdf, lk 3.

(analüüsi lk 24, dtl 92). Seega tuleb arvesse võtta ka mujalt gümnaasiumis käivate õpilaste

arvu näitajaid. Igal juhul peab kohalik omavalitsus lähtuma põhimõttest, et tema käsutuses

olevaid vahendeid tuleb kasutada mõistlikult ja kogukonna hüvanguks. Seega on senised

andmed ning tulevased prognoosid gümnaasiumis õppijate arvu kohta oluline kaalutlus otsuse

tegemisel. Vastustaja on statistika väljatoomisele pühendanud olulise osa (lk-d 4-5) otsusest.

Samas tuleb tõdeda, et kui paar rida lk-lt 3 kõrvale jätta, ei sisalda otsus lehekülgedel 4-5

toodud andmeid kokkuvõtvat järeldust. Seetõttu ei ole võimalik aru saada kõigi esitatud

andmete asjakohasusest ning kaalukusest otsuse tegemisel. Sellele vaatamata saab järeldada,

et sündide dünaamika, mis võib järgmise kümnendi keskpaigas kaasa tuua

gümnaasiumiealiste õpilaste arvu languse, on oluline argument, mida kaaluda kohaliku

koolivõrgu korrastamise otsuse tegemisel.

37. Vaidlustatud otsuses tuuakse arengukavale tuginedes esile ka asjaolu, et valla

õpikeskkond ei ole kaasaegne. Ringkonnakohtu hinnangul on kaasaegne õpikeskkond

asjakohane kaalutlus, mida koolivõrgu ümberkorraldamisel arvesse võtta. Ka valla

arengukavas märgitakse olulise väljakutsena, et valla haridushooned ei vasta tänapäevastele

nõuetele ja vajavad suures mahus kaasajastamist. Arengukavast nähtub, et investeeringud on

vajalikud nii hoonete ehitusliku olukorra parandamiseks ja ülalpidamiskulude vähendamiseks

ning optimaalse vajadustele vastava ruumiprogrammi loomiseks kui ka kaasaaegse ja

inspireeriva õpiruumi loomiseks. Kolmest peamisest haridushoonest vajab arengukava

perioodil kapitaalremonti Toila Gümnaasium. Ka OÜ Cumulus analüüsi kohaselt on

olemasolev koolihoone liiga suur, amortiseerunud ja osalt alakasutatud (lk 6, dtl 74). Valla

sihiks on arengukava järgi olukord, kus 2035. aastaks on kogu haridustaristu kaasajastatud.

Samas märgitakse, et suureks väljakutseks on finantsolukord, mis ilma välisvahendeid

kaasamata ja kulusid kärpimata suuremaid investeeringuid teha ei võimalda. Arengukavas

selgitatakse, et juhul kui õpikeskkonna kaasajastamiseks Toilas soovitakse kasutada HTM-i

poolt pakutavat toetust, tuleb gümnaasiumiaste sulgeda, ning vastav otsus tuleb vallal teha

2023/2024 õppeaasta jooksul. Seda toetab ka OÜ Cumulus analüüs, milles leitakse, et

arvestades Toila valla finantsvõimekust, ei ole olemasoleva õppekompleksi rekonstrueerimine

omavahenditest pigem realistlik, mistõttu tasub vallal ja kogukonnal kaaluda uue põhikooli

rajamist gümnaasiumiastmega jätkamise asemel (lk 7, dtl 75).

Seega saab järeldada, et otsuse tegemisel oli vastustaja silmitsi kahe aastatega süveneva

probleemiga, millega ka otsuse tegemisel arvestati: demograafiliste tendentside tõttu

väheneva nõudlusega gümnaasiumihariduse järele ning haridushoonete füüsilise ja moraalse

vananemisega olukorras, kus raha investeeringute teostamiseks nappis.

38. Otsuses viidatakse arengukavale (lk 9, dtl 344) tuginedes vastustaja ees seisvatele

valikutele: rekonstrueerida arengukava perioodil Toila Gümnaasium või alternatiivselt rajada

uus nüüdisaegset õpikäsitlust toetav põhikoolihoone. Otsuses märgitakse samas ka, et riigi

poliitika suund on keskhariduses liikuda senisest enam riigigümnaasiumide suunas ja

sidustada neid senisest enam kutseharidusega. Samas pole selgeid otsuseid selle kohta, et

munitsipaalgümnaasiumite pidamise õigus KOVidelt ära võetaks, suund on nende koomale

tõmbamisele koostöös riigiga. Üks meede selleks on olnud riigigümnaasiumite loomine ja

samas KOViga kokkulepe munitsipaalgümnaasiumite sulgemiseks – nii nagu see on ellu

viidud ka Ida-Viru maakonnas Jõhvi ja Kohtla-Järve näitel.

39. Ringkonnakohus on seisukohal, et kohalik omavalitsus peab lähtuma oma tegevuses

eelkõige kohalike elanike huvidest. Riigi poliitilised suunad võivad muutuda ning nendele ei

saa rajada pikaajalise mõjuga kohalikku elanikkonda mõjutavaid otsuseid.

Riigigümnaasiumite loomine ei võta kohalikult omavalitsuselt vastutust kvaliteetse

üldkeskhariduse kättesaadavuse eest ega kohusta ilmtingimata hästi tegutsevat gümnaasiumi

sulgema. Seega ei saa riigi poliitilised suunad omada ainumääravat tähtsust haridusasutuste

ümberkorraldamisel. Ringkonnakohus nõustub siinkohal ka kaebaja viitega kohtupraktikale,

mille järgi saab kohalik omavalitsus arvestada riiklike huvidega vaid kui lisaargumendiga,

mitte kui põhiargumendiga (RKHKo 30.09.2022, 3-20-1247, p 31). Siiski ei saa

ringkonnakohus nõustuda kaebajate väitega, nagu oleks vastustaja otsus mõjutatud

peaasjalikult riigi hariduspoliitilistest eesmärkidest. Otsuse motiveeriva osa selgrooks on

vallas toimuvad demograafilised arengud ja gümnaasiumiealiste laste arvu vähenemine,

vajadus investeerida valla haridushoonete uuendamisse ning majanduslikud kaalutlused, sh

HTM-i investeerimisettepanek (dtl 26-47) rajada koolivõrgu korrastamise toetusmeetme abil

uus nüüdisaegset õpikäsitlust toetav põhikool. Vaidlustatud otsusest nähtub, et HTM-i

ettepanek vastustajale, rajada koolivõrgu korrastamise toetusmeetme abil uus nüüdisaegset

õpikäsitlust toetav põhikool, võimaldab ka olemasolevat taristut optimeerida, st vähendada

gümnaasiumiosa sulgemisel taristukulusid (otsuse lk 3).

40. Vastustaja 10.07.2024. a seletusest halduskohtule saab järeldada, et tegevuse

„Põhikoolivõrgu korrastamine perioodil 2021 – 2027“ elluviimiseks eraldatakse Toila vallale

180 õppekohaga õppehoone rekonstrueerimiseks 6 560 000 eurot, mis sisaldab nii EL-i

toetust kui riiklikku kaasfinantseeringut. Toetus aitab saavutada Toila valla arengukavas

ettenähtud eesmärgid, milleks on Toila valla põhikooli lastele kaasaegse õpikeskkonna

loomine. Haridus- ja teadusministri 29.06.2024. a käskkirja nr 1.1-2/24/193 lisa 2 järgi on

toetusalune tegevus ellu viidud, kui Toila Gümnaasium on ümberkorraldatud põhikooliks

ning ümberkorraldamisel tekkivale põhikoolile on ehitatud 180 õppekohaga õppehoone (dtl

361). Käskkirja p 3 järgi on HTM-l õigus investeeringute kava muuta või sealt projekte välja

arvata, kui elluviijad ei pea kinni projektide elluviimise ajakavast või ei täida toetuse andmise

tingimustes nimetatud elluviijate kohustusi (dtl 350). Vaidlustatud otsusest ning vastustaja

seletusest võib järeldada, et arhitektuurikonkurss ja ehitushange on käesoleva otsuse tegemise

ajaks läbi ning 2026. a I kvartalist kuni IV kvartalini 2027 toimub ehitustegevus selleks, et

2028. a septembris saaksid lapsed alustada õppetööd uues põhikoolis.

41. Ringkonnakohtu hinnangul on HTM-i investeerimisettepaneku alusel vastustajale

pakutud rahaline toetus, millega kaasneb kokkuhoid haridushoonete kaasajastamisse

investeerimisel, oluline kaalutlus, millest vastustaja sai otsuse tegemisel lähtuda.

Ringkonnakohtule ei nähtu siiski, et vastustaja oleks otsuse tegemisel kaalunud kõiki Toila

Gümnaasiumiastme sulgemisega seotud kulusid viisil, nagu Riigikohus on seda varasemas

kohtupraktikas vajalikuks pidanud. Potentsiaalse kokkuhoiu arvestamine on prognoosotsus.

Seejuures ei ole kohalikule omavalitsusele etteheidetav, kui prognoos täiel määral ei

realiseeru. Siiski peab ka prognoosotsus lähtuma adekvaatsetest otsuse tegemise hetkel

teadaolevatest kuludest ja tuludest, mis koolivõrgu ümberkorraldamisega kaasneda võivad

(RKHKo 27.11.2025, 3-23-885, p 86). Riigikohus on näiteks oluliseks pidanud õpilaste

kooliteekonna muutmisest tulenevate ühistranspordiliinide võimaliku muutmisega seonduvaid

kulusid, kuid samuti koolivõrgu ümberkorraldamisest tuleva otsuse tõttu töö kaotanute

koondamishüvitistega seotud lisakulusid (RKHKo 27.11.2025, 3-23-885, p-d 90-91).

Vaidlustatud otsuses näeb vastustaja gümnaasiumi astujatele Toila Gümnaasiumi asemel

teiste maakonnas asuvate sobilike gümnaasiumidena ette Jõhvis, Kohtla-Järvel ja Sillamäel

asuvaid riigigümnaasiume. Otsuse kohaselt on riigi maakonnasisese bussiliiniga võimalus

sõita nii Toila kui Voka alevikust ilma ümberistumiseta Jõhvi, Kohtla-Järvele tuleb sõita ühe

ümberistumisega, kuid vald on pidanud maakonna ühistranspordikeskusega konsultatsioone

bussi marsruutide ümberkorraldamiseks Kohtla-Järve suunal ning võimalik on bussiliinide

aegu vastavalt koolipäevade algus- ja lõpuaegadele korrigeerida. Ringkonnakohus peab

võimalikuks, et sellega kaasnevad vastustajale ka lisanduvad kulud.

42. Ka ei ole arvestatud põhikooli õpetajate töötasude finantseerimisega kaasnevate tulude ja

kuludega. Ühelt poolt sai vastustaja arvestada ilmselt õpetajakohtade koondamisest tuleneva

edaspidise palgaraha säästuga, teisalt aga alles jäävatele õpetajatele makstava töötasu

finantseerimise suurenemisest tuleneva täiendava kuluga. Nimelt määratakse riiklik toetus

õpetajate, direktorite ja õppealajuhatajate tööjõukulude katmiseks munitsipaalkooli õpilaste

arvust lähtudes (PGS § 82 lg 3). Gümnaasiumiastme õpilaste arvu vähenemisel olukorras, kus

gümnaasiumi astme õpetajad jätkavad õpetamist põhikooliastmes, suureneb ka kohaliku

omavalitsuse finantseering õpetajate palgakulude kandmisel (RKHKo 27.11.2025, 3-23-885,

p 89). Vastustaja ei pidanud samas arvestama potentsiaalse tulumaksu kaotusega, mis võib

tekkida, kui otsuse tõttu mõni pere Toila vallast ära kolib (RKHKo 27.11.2025, 3-23-885, p

91). Ka ei pidanud vastustaja arvestama riigigümnaasiumis õppima asuvate gümnaasiumi

õpilaste kulude kandmisega, küll aga võimaliku teise kohaliku omavalitsuse

munitsipaalgümnaasiumis õppima asuvate õpilaste õppekulude kandmisega (PGS § 83 lg 1).

Kokkuvõtlikult ei ole vastustaja mitmeid gümnaasiumiastme sulgemisega kaasnevaid kulusid

otsuse tegemisel kaalunud, kuid arvestades vallale eraldatava rahalise toetuse suurust, ei

saanud otsusest tulenevad kulud ilmselgelt otsusega kaasnevat tulu ületada. Seega ei saa ka

nimetatud kaalumisviga ringkonnakohtu hinnangul kaasa tuua otsuse materiaalset

õigusvastasust.

43. Kaebajate väitel ei ole otsuse tegemisel arvestatud gümnaasiumiastme sulgemise mõju

laste arengule, heaolule ja nende edasisele hariduskvaliteedile. Ringkonnakohus nõustub

kaebajatega – otsus sellekohaseid kaalutlusi ei sisalda. Vastustaja lükkab kaebajate etteheite

PGS § 71 lõikele 2 tuginedes ümber põhjendusega, et kohalikul omavalitsusel ei ole kohustust

tagada gümnaasiumihariduse kättesaadavust, vaid selline kohustus on üksnes riigil, kes

kohustub pidama igas maakonnas vähemalt ühte gümnaasiumi. Vastustajal on vaid kohustus

tagada kvaliteetse põhihariduse kättesaadavus.

44. Vastustaja selgitustest nii haldus- kui ringkonnakohtumenetluses (kaebusele 10.07.2024

esitatud vastuse p-d 4.4-4.5 ja apellatsioonkaebusele esitatud vastuse p-d 3.4-3.5) võib

järeldada, et kuna gümnaasiumihariduse kättesaadavuse tagamine ei olnud vastustaja

arusaama järgi tema vastutusalas, ei pidanud vastustaja otsuse langetamisel enda arvates

kaebajate poolt esile toodud asjaolusid kaaluma.

45. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. Ringkonnakohus on eelnevalt (käesoleva

otsuse p 15) leidnud, et üldkeskhariduse tagamine oli nii kaebajate poolt halduskohtusse

pöördumise ajal kui ka on praegu riigi ja kohaliku omavalitsuse ühine kohustus. Seejuures on

kohtupraktikas leitud, et kohaliku omavalitsuse roll on oluline iseäranis olukorras, kus riik

konkreetses omavalitsuses gümnaasiumiharidust ei paku. Kohaliku omavalitsusüksuse poolt

ei saa gümnaasiumihariduse pakkumist pidada lubamatuks ka siis, kui gümnaasiumiharidust

pakutakse mõnes teises maakonna omavalitsusüksuses (RKHKo 27.11.2025, 3-23-885, p 95).

Ka leidis ringkonnakohus (käesoleva otsuse p 17), et kohtupraktikas on tunnustatud PS §-st

37 igale lapsele tekkivat subjektiivset õigust õppida üldhariduskoolis nii, et seal on tagatud

kvalifitseeritud õpetajate olemasolu, turvalisus, tervisekaitse ja õppekava nõuetele vastav

õppekeskkond ning võimalused toetada õpilase arengut (RKHKo 27.11.2025, 3-23-885, p

40). PGS § 2 lg 2 järgi on gümnaasium põhikoolile järgnev üldhariduskool, mis loob

võimalused üldkeskhariduse omandamiseks. PS §-st 37 tulenev subjektiivne õigus

kvaliteetsele ning õpilase arengut toetavale haridusele on seega ühtemoodi nii põhi- kui

üldkeskharidust omandavatel lastel.

46. Asjaolu, et PGS paneb vastutuse põhihariduse kättesaadavuse eest vaid kohalikule

omavalitsusele ning näeb üldkeskhariduse kättesaadavuse tagamiseks ette riigi ja kohaliku

omavalitsuse ühise vastutuse ei tähenda, et kohalik omavalitsus saaks üldkeskhariduse

pakkumisest täielikult taanduda. Kohaliku omavalitsuse poolt vastutusest taandumiseks ei

anna alust ka PGS § 71 lg 2 teine lause, mille järgi kohustub riik pidama igas maakonnas

vähemalt ühte gümnaasiumi. Nagu ringkonnakohus on eelnevalt märkinud, ei saa kohaliku

omavalitsuse üksus vabaneda enda kohustusest tagada hariduse kättesaadavus, jättes oma

koolid asutamata, neis koolides küllaldase arvu õppekohti loomata või õpilase haridusliku

erivajadusega arvestamata (RKPJKo 19.06.2025, 5-24-34, p 32 ja seal tehtud viited).

Vanemate valikule ning lapse võimetele ja vajadustele vastav üldharidus peab olema

kättesaadav (RKHKo 27.11.2025, 3-23-885, p 37). Ringkonnakohus leiab, et kui lapse

võimetele ja vajadustele vastav üldharidus ei ole lapsele mingil põhjusel maakonnas asuvas

riigi üldhariduskoolis kättesaadav, peab kohalik omavalitsus looma mõistliku võimaluse

üldhariduse omandamiseks omaenda või naabervalla territooriumil tegutsevas

munitsipaalkoolis. Ringkonnakohus on seisukohal, et kvaliteetse üldkeskhariduse

kättesaadavust tuleb kohalikul omavalitsusel eriti hoolikalt kaaluda siis, kui ta peab vajalikuks

omavalitsusüksuse territooriumil gümnaasium sulgeda.

47. Kaebajad on seisukohal, et Toila Gümnaasiumi gümnaasiumiosa sulgemisega rikkus

vastustaja PGS § 71 lg-s 2 sätestatud kvaliteetse gümnaasiumihariduse tagamise kohustust.

Seejuures on kaebajad leidnud, et vastustajal oli PS § 37 ja preambuli ning PGS § 19 lg 1

koosmõjust tulenevalt kohustus tagada sellise hariduse omandamise võimalus, mis tagab eesti

keele säilimise ja arendamise sealhulgas eesti keelt emakeelena kõnelevatele õpilastele,

toetamaks nende arengut. Kaebajad leiavad, et põhiliselt eesti emakeelega õpilaste rühma ja

põhiliselt muukeelsete õpilaste rühma jaoks on kvaliteetse eestikeelse hariduse tagamiseks

meetodid erinevad. Isegi kui formaalselt toimub õppetöö mõlemal juhul eesti keeles, siis

materjali edastamise keeleline aspekt ja selle edastamise kiirus erineb oluliselt. Muukeelses

õppekeskkonnas ei saa tagada kvaliteetset eestikeelset haridust ja eesti keele säilimist eesti

emakeelega õpilaste jaoks.

48. Ringkonnakohus nõustub kaebajatega, et kohtupraktikast tulenevalt peab kohalik

omavalitsus tagama kvaliteetse hariduse kättesaadavuse oma territooriumil elavatele

õpilastele (RKHKo 27.11.2025, 3-23-885, p 75). Ühtlasi ei saa hariduse kvaliteeti sisustada

üksnes heade õpitulemustega, vaid tuleb arvesse võtta muu hulgas kvalifikatsiooninõuetele

vastavate ja konkurentsivõimelist palka saavate õpetajate osakaalu, tugispetsialistide

olemasolu, vähest koolikiusamise määra ning perede ja õpetajate rahulolu (RKHKo

27.11.2025, 3-23-885, p 78).

49. HTM-i 10.01.2024. a vastuses kaebajate teabenõudele selgitatakse, et

investeerimisettepaneku tegemisel analüüsis HTM nii Toila Gümnaasiumi õppekvaliteeti kui

ka õppekvaliteeti tollastes Toila, Jõhvi ja Kohtla-Järve valdades, samuti koolides õppivate

õpilaste emakeele andmeid Haridussilma haridusportaali ja Eesti hariduse infosüsteemi

(EHIS) andmete alusel (dtl 205-206).

50. HTM sai 13.06.2023. a investeerimisettepaneku tegemisel ning Toila Vallavolikogu

27.03.2024. a otsuse tegemisel tugineda haridusportaali kuni 2023. aasta andmetele. 2023. a

andmed ei tohiks ringkonnakohtu hinnangul olla mõjutatud ka vallavolikogu hilisemast

otsusest ning peaksid seetõttu olema piisavalt usaldusväärsed. Haridusportaalist5 nähtub, et

2023. aastal oli gümnaasiumiastme lõpetajate osakaal kõige kõrgem Toila Gümnaasiumis

(90%), järgnesid Jõhvi Gümnaasium (80,5%), Sillamäe Gümnaasium (73%) ning Kohtla-

Järve Gümnaasium (48,9%). Gümnaasiumihariduse omandanud noorte eesti keele

riigieksami keskmine tulemus punktides (maksimaalne punktide arv 100) oli aastal 2023

5 https://haridussilm.ee/ee/tulemuslikkus/oppeasutuste-tulemuslikkus/yldkeskharidus/oppeasutus

järgmine: Toila Gümnaasium 55,6 punkti, Kohtla-Järve Gümnaasium 52,4 punkti ning Jõhvi

Gümnaasium 48,8 punkti. Sillamäe Gümnaasiumi kohta andmed puuduvad.

Gümnaasiumihariduse omandanud noorte laia matemaatika riigieksami tulemus oli kooliti

järgmine: Kohtla-Järve Gümnaasium 55 punkti, Sillamäe Gümnaasium 50,8 punkti, Toila

Gümnaasium 46,2 punkti ja Jõhvi Gümnaasium 46,1 punkti. Esimesel aastal gümnaasiumist

väljalangejate osakaal oli nii Toila - kui Jõhvi Gümnaasiumis 0%, Kohtla-Järvel 4,4%. Eesti

keele oskuse nõuetele vastavaid õpetajaid oli Toila – ja Kohtla-Järve Gümnaasiumis 100%,

Jõhvi Gümnaasiumis 89,8% ning Sillamäe Gümnaasiumis 69,7%. Kvalifikatsiooninõuetele

vastavate õpetajate osakaal oli Sillamäe Gümnaasiumis 97%, Toila Gümnaasiumis 94,7%,

Kohtla-Järve Gümnaasiumis 88,5% ning Jõhvi Gümnaasiumis 71,4%. Vaidlustatud otsuse

tegemise aastal oli Postimehe 2024. aasta Eesti koolide edetabelis6 matemaatika, eesti keele

ja inglise keele riigieksami tulemuste alusel Toila Gümnaasium 46., Kohtla-Järve

Gümnaasium 59. ning Jõhvi Gümnaasium 76. kohal. Ringkonnakohus leiab, et eelviidatud

andmed annavad kokkuvõtvalt tunnistust Toila Gümnaasiumi õppe teiste gümnaasiumidega

võrreldes mõnevõrra kõrgemast kvaliteedist.

51. HTM-i 10.01.2024. a vastuses kaebajate teabenõudele selgitati viitega EHISe andmetele,

et investeerimisettepaneku tegemisel lähtuti ka eesti emakeelega õpilaste osakaalust Jõhvi ja

Toila Gümnaasiumides, mille näitajad olid 2023. aastal vastavalt 83% ja 75% (dtl 206).

Ringkonnakohtul EHISest7 vastavat infot leida ei õnnestunud. Samas on nimetatud andmed

vastuolus kohtuistungil (dtl 776) HTM-i esindaja poolt antud selgitusega, et Ida-Virumaa

riigigümnaasiumides on ülekaalus muu emakeelega lapsed. Ringkonnakohus peab HTM-i

esindaja poolt kohtuistungil antud selgitust tõepärasemaks ka seetõttu, et EIS-i andmebaasist

nähtuvalt sooritas Jõhvi Gümnaasiumis 2022. aastal eesti keele riigieksami kokku 40

statsionaarses õppes õppinut (dtl 120-122), eesti keele teise keelena riigieksami kokku 102

statsionaarses õppes õppinut (dtl 117-119), mis on vastavalt 28% ja 71,8% riigieksami

sooritanutest. Seega ligi 2/3 Jõhvi Gümnaasiumi õpilastest pidid olema aastal 2022 muu kui

eesti emakeelega õpilased. Andmed Toila Gümnaasiumis eesti keele teise keelena riigieksami

sooritamise kohta EIS-is8 puuduvad. 2023. aastal sooritas Haridussilm9 andmetel Jõhvi

Gümnaasiumis eesti keele riigieksami kokku 39 statsionaarses õppes õppinut ning eesti keele

teise keelena 88 õpilast, 2024. aastal eesti keele riigieksami 48 statsionaarses õppes õppinut

ning eesti keele teise keelena 84 õpilast. Seega oli eesti keele riigieksami ja eesti keele teise

keelena riigieksami sooritanud õpilaste suhe Jõhvi Gümnaasiumis 2023. aastal 30% vs 69%,

2024. aastal vastavalt 36% vs 63,6%. Ringkonnakohus möönab, et Kohtla-Järve

Gümnaasiumi puhul on eesti emakeelega õpilaste statistika mõnevõrra parem. Andmebaasi

Haridussilm andmetel sooritas 2023. aastal eesti keele riigieksami 23 õpilast, eesti keele teise

keelena riigieksami 13 õpilast ehk vastavalt 63% vs 36%. 2024. aastal sooritas eesti keele

riigieksami 24 õpilast ja eesti keele teise keelena riigieksami 17 õpilast ehk vastavalt 58% vs

41%. 12.10.2023 toimunud Toila Gümnaasiumi lastevanemate üldkoosoleku protokollist

nähtub samas, et 2023/2024 õppeaastal õppis koolis 259 õpilast, gümnaasiumiastmes 56 ning

eesti keelest erineva koduse keelega oli 27,41% õpilastest (dtl 290). Seega ligi 2/3 Toila

Gümnaasiumis õppivatel lastel oli kodune keel eesti keel. Ringkonnakohus märgib, et eesti

keele teise riigikeelena sooritanute osakaal riigikoolides ei ütle midagi nende õpilaste

võimekuse kohta eesti keeles ainet omandada ja kaasa rääkida. Samas ei saa nimetatud

õpilaste suurt osakaalu võimalikes õpperühmades siiski täiesti tähelepanuta jätta.

6 https://infographics.postimees.ee/2025/2507-koolide-edetabel/eestiTOP/index.html?id=eestiTOP

7 https://ehis.edu.ee/educationalInstitutions

8 https://eis.harno.ee/

9 https://haridussilm.ee/ee/tulemuslikkus/oppeasutuste-tulemuslikkus/yldkeskharidus/riigieksamid

52. PhD M.L. Ehala on koostanud „Eksperthinnangu“ (dtl 145-146), mille järgi on

õppekeelest erineva kodukeelega õpilaste osakaalu mõju emakeelega õpilaste edasijõudmisele

rahvusvaheliselt korduvalt uuritud ja tulemused on näidanud suure osa uuringute puhul, et

mõju on negatiivne. PhD Margin Ehala lähtub Eesti konteksti arvestades Iisraelis tehtud

uuringust (Gould jt 2009), milles vaadeldi muu emakeelega õpilaste osakaalu mõju

emakeelsete õpilaste õppeedukusele pikaajaliselt. Uuringu autorid leidsid, et iga 10-

protsendine teise keele õpilaste osakaalu kasv vähendas emakeelsete õpilaste keskmist

lõpueksamite soorituse määra 2,8 protsenti. Mõju oli väga tugev madalama

sotsiaalmajandusliku taustaga emakeelsetele õpilastele ja väiksem kõrgema

sotsiaalmajandusliku taustaga emakeelsetele õpilastele. Eksperthinnangu kohaselt võiks seega

väita, et muukeelsete osakaal 63% võis eeltoodud uuringu põhjal vähendada keskkooli

lõpueksamite soorituste määra emakeelsetel õpilastel kuni 17%. Eksperdi hinnangul võiks

pidada eesti keelele ülemineku poliitilise otsuse järel kõigile eesti emakeelega õpilastele

normaalseks ja seaduspäraseks eeldada emakeelses koolis kuni 30-protsendilist muukeelsete

õpilaste osakaalu koos sellest tulenevate mõjudega. Kui muukeelsete õpilaste osakaal on

koolis kõrgem, siis on see nendele õpilastele asetatud negatiivne lisakoormus, mida riik peaks

oma hariduspoliitikaga tasandama, et tagada võrdne kohtlemine. PhD M.L. Ehala CV-st

nähtub, et M.L. Ehalal on Cambridge’i Ülikoolis omandatud doktorikraad, ta on Eesti

keelenõukogu liige ning publitseerinud arvukalt teadusartikleid eesti keele, rändesõltuvuse ja

lõimumise teemadel. Kuivõrd haldusasjas ei ole ekspertiisi määratud, käsitleb

ringkonnakohus PhD M.L. Ehala eksperthinnangut TsMS § 272 mõistes dokumentaalse

tõendina. Vastustaja ja kaasatud isik ei ole PhD M.L. Ehala hinnangut argumenteeritult

kahtluse alla seadnud, mistõttu saab sellest ringkonnakohtu hinnangul käesoleva haldusasja

lahendamisel lähtuda. Kõrvutades PhD M.L. Ehala hinnangut riigikoolides eesti keelt

emakeelena ja teise keelena rääkivate õpilaste suhtarvudega võib järeldada, et vajalikud

võivad olla hariduspoliitilised meetmed võimalike negatiivsete mõjude tasandamiseks.

53. HTM-i esindaja kohtuistungil antud selgituse kohaselt on võimalik moodustada

riigikoolides erinevaid õpperühmi, kus toimubki õppetegevus eesti emakeelega õpilastele

eraldi (dtl 776). 26.03.2024 toimunud lastevanemate koosoleku protokollist nähtub, et Jõhvi

ja Kohtla-Järve riigigümnaasiumides, kus õppekeeleks on 100% eesti keel, toimuvad eraldi

eesti keele tunnid eestikeelsetele ja eesti keelt teise keelena kõnelevatele õpilastele (dtl 282).

Samas ei nähtu haldusasja materjalidest, et vastustaja oleks otsuse tegemisel kontrollinud, kas

lisaks eesti keelele ka muid õppeained õpetatakse eesti emakeelega ja muu koduse keelega

õpilastele eraldi, mistõttu ei ole selge, milline on teiste ainete õpetamise metoodika ja tase.

Sama seondub huviainete õpetamise ja koolivälise tegevusega, mida ei ole ringkonnakohtu

hinnangul võimalik täielikult lahutada tavaõppe läbiviimisest. Ringkonnakohtu kahtlusi ei

hajuta ka eelviidatud lastevanemate koosoleku protokoll, mis vastupidi kinnitab seda, et

näiteks Ida-Viru Kutsehariduskeskuses, kus õppeks on kolm valdkonda, on vaid ühes õpe

100% eesti keeles, teises 60/40 eesti/vene keeles ning kolmandas 100% vene keeles.

Protokolli kohaselt on enamus õppeaineid vene keeles, kuid liigutakse selle poole, et varsti

oleks rohkem õppeaineid eesti keeles (dtl 283). Ringkonnakohtu arvates annab see tunnistust

probleemidest eestikeelsele õppele üleminekul ning selleks eesti keelt valdavate

kvalifitseeritud õpetajate leidmisel, ka võib see kitsendada eesti keelt emakeelena rääkiva

õppija võimalust õppevaldkondade vahel valida.

54. PGS § 21 lg 1 järgi on gümnaasiumi õppekeeleks eesti keel. Ringkonnakohtul ei ole

kahtlust, et ka Jõhvi, Kohtla-Järve ja Sillamäe gümnaasiumides, mille vahel kaebajad valida

said, on ametlikuks õppekeeleks eesti keel. See ei tähenda siiski, et vastustajal puudus

igasugune alus kahtluseks, et õppimine kahe emakeelega laste segaklassides toimub laste

huvisid arvestades parimal võimalikul tasemel. PGS § 5 lg 1 järgi on gümnaasiumil nii hariv

kui ka kasvatav ülesanne. Gümnaasiumi ülesanne on noore ettevalmistamine toimima loova,

mitmekülgse, sotsiaalselt küpse, usaldusväärse ning oma eesmärke teadvustava ja saavutada

oskava isiksusena erinevates eluvaldkondades: partnerina isiklikus elus, kultuuri kandja ja

edendajana, tööturul erinevates ametites ja rollides ning ühiskonna ja looduskeskkonna

jätkusuutlikkuse eest vastutava kodanikuna. Lg 2 järgi on gümnaasiumis õpetuse ja kasvatuse

põhitaotlus, et õpilased leiaksid endale huvi- ja võimetekohase tegevusvaldkonna, millega

siduda oma edasine haridustee. Gümnaasiumi ülesanne on luua tingimused, et õpilased

omandaksid teadmised, oskused ja väärtushoiakud, mis võimaldavad jätkata tõrgeteta õpiteed

kõrgkoolis või kutseõppeasutuses.

55. Ringkonnakohus on seisukohal, et nii klassis osalevate õpilaste keskmisest keeleoskusest

tulenev ainete võimalik lihtsustav käsitlus kui ka õppeainete valiku sõltuvusse panek õpilaste

keeleoskusest võib ahendada gümnasistide valikuid ning piirata õpetajate võimalusi õpilaste

kaasamiseks ja õppe nõutaval tasemel läbiviimiseks. Vastustaja pidi seetõttu kontrollima ja

kaaluma, kas õpe Toila Gümnaasiumi asemel välja pakutud riigigümnaasiumides vastas laste

parimatele huvidele, st võttis õpilaste erineva keeleoskusega seotud aspekte arvesse.

56. Kaebajad on esile toonud, et mitme kaebaja lastel on Rajaleidja või kooli poolt määratud

hariduslik erivajadus, sh vajadus väiksema klassi, individuaalse õppekava, tuttava keskkonna,

tugispetsialistide vms järele (apellatsioonkaebuse p 86). Õige on kaebajate väide, et vastustaja

ei ole kaalunud ka seda, kuidas võib Toila Gümnaasiumi sulgemine mõjutada hariduslike

erivajadustega (HEV) lapsi. Ringkonnakohtus peetud kohtuistungil leidis vastustaja esindaja,

et otsuse tegemisel ei pidanud HEV laste olukorda eraldi kaaluma, sest see ei olnud asja

otsustamisel määrav ning kui lapsed lähevad riigigümnaasiumisse, on neil seal kahtlemata

tugi tagatud ja nende huvid ei jää kaitseta (dtl 774). Ringkonnakohus vastustaja seisukohaga

ei nõustu. Kvaliteetne üldharidus järgib kaasava hariduse põhimõtteid (PGS § 6 p 1).

Kaasamine hariduses tähendab, et igale lapsele pakutakse tema võimetele ja vajadustele

vastavat hariduskorraldust. Riigikohus on leidnud, et koolivõrgu ümberkorraldamise

tulemusel ei tohi hariduslike erivajadustega õpilaste olukord halveneda selliselt, et nad

vajaliku toe puudumise tõttu ei saa harjumuspäraselt koolitöös osaleda (RKHKo 27.11.2025,

3-23-885, p 83).

57. Kaebajate arvates ei analüüsinud vastustaja ka õpilaste õpikeskkonna halvenemist, sh

õpilaste poolt gümnaasiumi vahetamisel kultuurilise ja ajaloolise sideme kaotamisest oma

kodukohaga, samuti turvalise õpikeskkonna kaotust. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole need

asjaolud, mida vastustaja oleks pidanud otsuses eraldiseisvalt kaaluma. Ringkonnakohus ei

kahtle kaebajate väites, et Toila Gümnaasium asub väärikas Toila Oru pargis, president

Konstantin Pätsi suveresidentsi territooriumil ajaloolises hoonetekompleksis. Ka ei ole alust

kahelda selles, et ühegi alternatiivina väljapakutud kooli ümbritsev keskkond Toila

Gümnaasiumi ümbritsevaga võrreldavat esteetilist elamust ei paku. Siiski ei tähenda

gümnaasiumiosa sulgemine seda, et kaebajatel puuduks võimalus edaspidi Toila Oru pargi

looduslähedasest keskkonnast osa saada. Vaidlustatud otsusest saab ühtlasi järeldada, et uue

põhikoolihoone ehitamisega on otsustatud pakkuda ka muid avalikke teenuseid, nt tagatud on

spordisaali (koos jõusaaliga) kasutamine valla elanikele, tehnoloogiakabinettide kasutamine

kogukondlikuks tegevuseks, aatriumi kasutamine avalike ürituste korraldamiseks (kino,

etendused jms), kogukonnale suunatud tegevused ja raamatukogu. Lisaks luuakse võimalused

kaugtööks, kooliköögi kasutamiseks koolivälisel ajal jms. Seega ei ole alust arvata, et

gümnaasiumiosa sulgemine katkestaks pöördumatult kaebajate sideme oma kodukohaga. Ka

asjaolu, et süütegude arv on Sillamäe, Kohtla-Järve ja Jõhvi vallas endisest Toila vallast

suurem, on otseses seoses rahvaarvuga. Tänaseks on endine Toila vald ise osa Jõhvi vallast.

Seega ei leia ringkonnakohus, et vastustaja poolt nimetatud asjaolude kaalumata jätmine on

kaalutlusviga. Küll aga pidi vastustaja kaaluma asjaolu, kas eesti keelt emakeelena rääkivate

perede võimalik piirkonnast lahkumine seoses ajalooliselt eestikeelse gümnaasiumiastme

sulgemisega võib kujutada endast ohtu kohaliku eesti kogukonna püsimisele. Kokkuvõtlikult

leiab ringkonnakohus, et vaidlustatud otsus on ka materiaalselt õigusvastane, kuna sisaldab

olulisi kaalumisvigu.

58. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 58 lg 1 järgi ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist

nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei

vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist.

Ringkonnakohus on kokkuvõtlikult seisukohal, et nii kaebajate ära kuulamata jätmine kui ka

muud kaalumisvead võisid viia ebaõige otsuse tegemiseni.

59. Kuna kaalutlusvead toovad kaasa vaidlustatud otsuse tühistamise, ei analüüsi

ringkonnakohus täiendavalt kaebajate väiteid seoses eestikeelse õppekeskkonnaga hariduse

kättesaadavuse tagamist puudutavate õigustloovate aktide andmata jätmise

põhiseadusvastasusega. Ringkonnakohus saab algatada põhiseaduslikkuse järelevalve

menetluse vaid siis, kui õigusakti puudumise põhiseadusele mittevastavuse korral peaks

kohus otsustama teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral. Vaidlustatud otsus on käesoleval

juhul õigusvastane ning ringkonnakohus saab teha otsuse olenemata võimaliku õigusakti

puudumisest. Tartu Halduskohtu otsus tuleb materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise ja

menetlusõiguse normide rikkumise tõttu tühistada.

IV

60. Eeltoodud põhjendustel rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse, tühistab Tartu

Halduskohtu 30.04.2025. a otsuse ning teeb uue otsuse, millega tühistab Toila Vallavolikogu

27.03.2024. a otsuse nr 54. Ringkonnakohus jätab samas rahuldamata kaebajate taotluse

tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks selliste õigustloovate aktide andmata jätmine, mis

kohustaks kohalikke omavalitsusi ja riiki tagama eestikeelse õppekeskkonnaga hariduse

kättesaadavus.

61. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna ringkonnakohus teeb otsuse vastustaja kahjuks, ei ole alust vastustaja menetluskulude

väljamõistmiseks. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama

astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta

menetluskulude jaotust. Halduskohus jättis menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Halduskohtu otsust tuleb menetluskulude jaotuse osas muuta.

62. Kaebajate menetluskuluks halduskohtus oli kaebuselt tasutud riigilõiv 500 eurot ning

õigusabikulud summas 11 216,99 eurot koos käibemaksuga vastavalt AB Rask OÜ arvetele nr

2405133, 2408001 ja 2504098 MTÜ-le Toila Gümnaasiumi Heaks (dtl 514-523). Kaebajate

ja MTÜ vahel sõlmitud kokkuleppe järgi on kaebajad kohustatud menetluskulud nende eest

tasunud MTÜ-le hüvitama kuni selles ulatuses, milles kohus vastustajalt menetluskulud välja

mõistab. Ringkonnakohus nõustub kaebajatega, et menetluskulud on Riigikohtu praktikast

(RKHKo 15.12.2022, 3-20-1310 p 37.1) tulenevalt väljamõistetavad. Arvete

spetsifikatsioonist nähtuvalt kulus AB-l õigusabiteenuste peale halduskohtus kokku 51,86

tundi.

HKMS § 109 lg 6 järgi mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Ringkonnakohtu hinnangul on kulude seos kohtuasjaga tõendatud. Võttes arvesse kaebajate

arvu, kaebajate poolt esitatud tõendite mahtu, asjaolude spetsiifilisust ja vaidluse keerukust,

loeb ringkonnakohus kaebajate õigusabikulud tervikuna põhjendatuks. Ringkonnakohus

mõistab vastustajalt kaebajate kasuks solidaarselt välja halduskohtumenetluses kantud

menetluskulud, mis on ümardatult kokku summas 11 717 eurot.

63. Kaebajate lepingulised esindajad esitasid 04.02.2026 ringkonnakohtule menetluskulude

nimekirja, mille kohaselt oli kaebajate menetluskuluks apellatsiooniastmes tasutud riigilõiv

summas 500 eurot ning õigusabikulud summas 6548 eurot, asjas kulud kokku summas 7048

eurot koos käibemaksuga, mille kohta esitas AB Rask OÜ arved MTÜ-le Toila Gümnaasiumi

heaks. Arvete nr 2506201 ja 2601022 spetsifikatsiooni kohaselt osutas advokaadibüroo

kaebajatele õigusabiteenuseid kokku 29,09 tunni ulatuses. 09.02.2026 esitasid kaebajate

lepingulised esindajad täiendava taotluse kohtuistungil osalemisest tekkinud menetluskulude

väljamõistmiseks summas 2983,75 eurot koos käibemaksuga. Kuluaruande järgi kulus kahel

lepingulisel esindajal istungi ettevalmistamiseks ja istungil osalemiseks kokku 11,75 tundi

ehk kummalgi keskmiselt 5,8 tundi. Kaebajatele osutati õigusteenuseid kokku 40,84 tunni

ulatuses kogusummas 10 031,75 eurot koos käibemaksuga.

Ringkonnakohtule esitatud kliendilepingu lisa 1 järgi leppisid advokaadibüroo ja kaebajad

apellatsiooniastmes tehtavate tööde osas kokku, et tasu suuruses kuni 5300 eurot, millele

lisandub käibemaks, arveldatakse ja tasutakse klientide poolt tunnihinna alusel vastavalt

kliendilepingus kokkulepitud tunnitasu määradele; 5300 eurot (lisandub käibemaks) ületavas

osas seatakse tasu suurus ja tasu maksmise kohustus sõltuvusse advokaadi töö tulemusest.

Lepingu lisa järgi tekib advokaadibürool õigus nõuda tasu kaebuse täielikul või osalisel

rahuldamisel, samuti menetluskulude väljamõistmisel vastaspoolelt ilma kaebust rahuldamata.

Riigikohus on varem leidnud, et HKMS § 109 lg 11 ei välista kulude väljamõistmist

vastaspoolelt olukorras, kus kohustus kohtumenetluse kulude kandmiseks on menetlusosalisel

tekkinud tingimuslikult. Kohus peab siiski ka sellise tingimusliku kokkuleppe korral

kontrollima, kas kulud ja nende seos kohtuasjaga on tõendatud. Kulud ei tohi olla

ebaproportsionaalsed vaidluse mahu ja keerukusega (RKHKo 27.11.2025, 3-23-885, p 113).

64. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsiooniastme õigusteenuse kulusid tuleb osaliselt

vähendada. Haldusasja materjalidest nähtub, et kuna kõik vaidlust puudutavad

õigusküsimused olid igakülgselt juba halduskohtus läbi vaieldud ning apellatsiooniastmes on

kaebajad sisuliselt korranud juba halduskohtus esitatud väiteid, on õigusteenuse osutamiseks

kulunud aeg ülepaisutatud. Ringkonnakohus loeb apellatsiooniastmes põhjendatud

menetluskuluks apellatsiooniastmes tasutud riigilõivu 500 eurot ning õigusteenuse osutamise

kokku 30 tunni eest keskmise hinnaga 210 eurot/tund kogusummas 6300 eurot, koos

käibemaksuga 24% 7812 eurot. Koos riigilõivuga tuleb seega vastustajalt kaebajate kasuks

välja mõista ringkonnakohtus kantud menetluskulud kogusummas 8312 eurot. Kaebajate

poolt haldus- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud tuleb vastustajalt solidaarselt

kaebajate kasuks välja mõista.

65. Ringkonnakohus asendab avaldatavas kohtuotsuses kaebajate nimed HKMS § 175 lg 3

alusel initsiaalidega.

(allkirjastatud digitaalselt)