2-24-137787/56 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Siret Siilbek, Liis Arrak, Peeter Pällin

Määruse tegemise aeg ja koht

05.03.2026, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-137787

Kohtuasi

LeNo Varahaldus OÜ (endine ärinimi Advokaadibüroo

Lepmets & Nõges OÜ) hagi A.D vastu võla, leppetrahvi

ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 19.01.2026 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

A.D 18.02.2026 apellatsioonkaebus

Tsiviilasja hind

887,88 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja LeNo Varahaldus OÜ (endine ärinimi

Advokaadibüroo Lepmets & Nõges OÜ, registrikood

10252100), lepinguline esindaja vandeadvokaat Charlotta

Rebecca Zobel

Kostja A.D (isikukood XXX), riigi õigusabi korras

määratud esindaja vandeadvokaadi abi Marika Suurpere

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Keelduda menetlusse võtmast A.D 18.02.2026 apellatsioonkaebust Harju Maakohtu

19.01.2026 otsuse peale.

2. Jätta apellatsioonkaebuse esitamisega seotud menetluskulud

A.D

kanda.

Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu

2-24-137787

taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks

menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. LeNo Varahaldus OÜ (endine ärinimi Advokaadibüroo Lepmets & Nõges OÜ, hageja) esitas

21.10.2024 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse A.D-lt (kostja) 690,99 euro

saamiseks. Kohus tegi kostjale makseettepaneku. Seoses kostja vastuväitega lõpetati maksekäsu

kiirmenetlus ja anti nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 18.11.2024 Harju Maakohtule oma nõude hagiavaldusele ettenähtud vormis ning

palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõla 539,42 eurot, leppetrahvi 107,88 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivise 43,69 eurot ja viivise põhinõudelt (539,42 eurot) alates

avalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni kolmekordses võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg

1 teises lauses sätestatud määras.

2.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 22.07.2024 lepingu õigusabiteenuste

osutamiseks (leping), mille kohaselt osutas hageja kostjale õigusabiteenuseid tunnihinnaga

225,70 eurot (koos käibemaksuga). Hageja täitis enda lepingust tulenevaid kohustusi kohaselt ja

osutas kostjale õigusabiteenuseid, mis seisnesid: kostja konsulteerimises telefoni ja e-kirja teel

(sh kostja päringutele vastamises); kostjat puudutava tsiviilkohtumenetluse materjalidega

tutvumises (menetluses, milles kohtuvaidlus oli kestnud aastaid, läbinud kaks madalamat astet ja

materjalide hulk oli sadades lehekülgedes); kassatsioonkaebuse esitamise võimalikkuse ja

perspektiivi analüüs (kohalduv õiguslik raamistik). Hageja pakkus kostjale õigusabiteenuseid

nõuetekohaselt ja aega efektiivselt kasutades. Kostjal ei ole õigustatud ootust saada hagejalt

teenuseid tasuta. Pooltevahelises lepingus on otsesõnu kirjas, et arveldamisele kuulub kogu

kliendisuhtlus. Kostja kohustus hageja teenuste eest tasuma vastavalt hageja väljastatud arvele.

Hageja väljastas 24.07.2024 kostjale arve 539,42 eurot. Arve tasumise tähtpäev oli 31.07.2024.

Kostja jättis arve tasumata.

2.2. Kuna lepinguga oli kokku lepitud seadusjärgsest määrast kõrgem viivisemäär, siis loetakse

viivise määraks 0,1% põhivõlalt päevas. Maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise hetkeks oli

muutunud sissenõutavaks viivis 43,69 eurot.

2.3. Lepingu p 6.3 kohaselt oli hagejal õigus arve tasumisega viivitamise korral nõuda

leppetrahvi 20% ulatuses tähtaegselt tasumata arve summast. Seega nõuab hageja kostjalt

leppetrahvi 107,88 eurot tasumist.

Kostja seisukoht

3. Kostja vaidles hagile vastu.

3.1. Kostja pöördus juulis 2024 hageja poole sooviga saada õigusabi kassatsioonkaebuse

koostamiseks. Telefoni teel selgitas kostja, et soovib konkreetset tulemust – kassatsioonkaebuse

koostamist, mitte üldist õigusnõustamist tunnihinna alusel. Hinnapäringu tulemusena lepiti

telefoni teel kokku fikseeritud tasus, mille ulatuses kostja tasus enne lepingu saamist ettemaksu 5

tunni eest (3 tundi materjalidega tutvumine, 2 tundi kassatsiooni koostamine). Hageja ei

koostanud kokkulepitud kassatsioonkaebust ega osutanud muud sisulist teenust, mis vastaks

lepingu eesmärgile. Selle asemel väidab hageja, et arvestas tööajaks ka lühikesi telefonikõnesid

ja e-kirju, mis tegelikult ei olnud sisuline õigusteenus. Hageja väidab, et tegi analüüse ja tutvus

materjalidega, aga lõpptulemust ehk kassatsiooni ei koostatud. Klient ei soovinud saada

2-24-137787

advokaadilt pikki ja lohisevaid selgitusi e-kirjade vahendusel. Kokkuvõttes ei saanud kostja

teenust, mille eest ta oli advokaadibüroole tasunud. VÕS § 110 kohaselt tuleb ettemakse

kliendile tagastada, kui teenust ei osutata. Kui teenust ei ole reaalselt osutatud või kui tegevus ei

olnud vajalik (nt telefonikõned, mis ei andnud uut infot, nõupidamised teiste advokaatidega), siis

ei saa seda lugeda tasuliseks tööks. Hageja rikkus lepingut, kuna ei täitnud oma põhikohustust –

teenuse osutamine kokkulepitud viisil ja eesmärgil. Kostja ei saanud lubatud tulemust, mistõttu

puudus hagejal õigus tasule VÕS § 101 ja § 110 tähenduses.

3.2. Kliendileping saadeti kostjale peale suulise fikseeritud hinna kokkuleppe sõlmimist. Kui

kostja juhtis hageja tähelepanu asjaolule, et lepingus on märgitud siiski tunnihind, siis vastati, et

ta ei pea muretsema ja kliendilepingu allkirjastamine on vaid formaalsus.

3.3. Arve LN3314 sisaldab mitmeid ridu (telefonikõned, e-kirjade lugemine, arutelu advokaatide

vahel), mida saab pidada ebaefektiivseks või kliendi huvides ebavajalikuks tööks. Kostja

hinnangul on advokaadibüroo poolt esitatud arve ülepaisutatud. Samuti on viivis ja leppetrahv

ebamõistlikult suured. Kui kohus otsustab hageja nõude rahuldada, siis palub kostja jätta

rahuldamata leppetrahvi nõue või palub selle vähendamist VÕS § 162 lg 2 alusel, kuna

leppetrahv on pigem karistuslikku laadi. Samuti on viivise määr 0,1% päevas ebanormaalselt

kõrge ja hagi rahuldamisel palub kostja jätta see rahuldamata või palub selle suurust vähendada.

Maakohtu otsus

4. Maakohus rahuldas 19.01.2026 otsusega hagi ja jättis menetluskulud kostja kanda, v.a riigi

õigusabikulud, mis jäid riigi kanda. Maakohus määras kindlaks menetluskulude suuruse ja

mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 2742,50 eurot.

4.1. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt oli pooltevahelise õigussuhte näol tegemist

käsunduslepinguga (VÕS § 619) ja hageja põhinõude õiguslikuks aluseks VÕS § 108 lg 1.

4.2. Maakohus luges tõendatuks, et 22.07.2024 sõlmitud lepingus lepiti kokku, et hageja osutab

kostjale järgmiseid õigusabiteenuseid: kliendi nõustamine ja esindamine tsiviilasjas nr 2-21-2902

tunnihinna alusel 185 eurot (käibemaksuta). Lepingu p-st 5.2 nähtuvalt kuulus arveldamisele

kogu büroo poolt kliendi ülesandel teostatud töö, sh telefonikõnelused ja kirjavahetus kliendiga,

tööülesannete täitmise sisust ja seisust ülevaate andmisele kulunud aeg ning aeg, mis on kulunud

kliendi selgitustaotlustele vastamiseks. Kostja väide fikseeritud tasus kokkuleppimises jäi

menetluses tõendamata. Asjaolu, et hageja kodulehel oli üldine viide võimalusele leppida kokku

ka fikseeritud tasus, ei tõenda, et seda oleks siinsel juhul tehtud. Seega ei saanud asuda ka

seisukohale, et hageja oleks oma tegevusega rikkunud hea usu ja/või mõistlikkuse põhimõtet.

4.3. Hageja väljastas 24.07.2024 kostjale arve 539,42 eurot, mille tasumise tähtaeg oli

31.07.2024. Arve lisast nähtus, et kokku osutas hageja õigusteenuseid 7,39 tunni ulatuses

järgnevalt:

-

22.07.2024 telefonivestlus kliendiga – kassatsioonimenetlus tsiviilasjas nr 2-21-2902

(0,38h);

-

22.07.2024 asjaoludega tutvumine – e-toimiku materjalid tsiviilasjas 2-21-2902 (2,67h);

-

22.07.2024 asjaoludega tutvumine – kliendi 22.07.2024 e-kirjad (ülevaade vaidluse aluseks

olevatest asjaoludest) (0,23h);

-

22.07.2024 asjaoludega tutvumine – õiguslik raamistik (TsMS ptk 66 ja 67, sh § 668 lg 1 ja

§ 688 lg 5) (0,33h);

-

22.07.2024 büroosisene arutelu (vadv. K. Nõges) – kassatsiooni ja vigade parandamine

tsiviilasi nr 2-21-2902 (0,17h);

2-24-137787

-

22.07.2024 e-kirja koostamine kohtule – ligipääsutaotlus (2-21-2902) (0,10h);

-

23.07.2024 e-kirjavahetus kliendiga – selgitused, ülevaade menetlusest ja edasised sammud

+ kliendi pöördumised (1,58h);

-

23.07.2024 telefonivestlus kliendiga – menetluslik seis 2-21-2902 (määruskaebus ja

kassatsioonkaebus) (1,35h);

-

23.07.2024 ja 24.07.2024 kliendi pöördumised + seonduva vastuse koostamine (0,58 h).

Teenuste kogusumma moodustas 1667,92 eurot (koos käibemaksuga). Puudus vaidlus, et hageja

oli arvestanud kogusummast maha kostja tasutud ettemaksu 5 tunni eest.

4.4. Asja materjalidest nähtuvalt oli kostja sooviks lepingu sõlmimisel kassatsioonkaebuse

koostamine tsiviilasjas 2-21-2902. Samas tuli kostjal arvestada, et hageja ei osuta oma teenuseid

tasuta ning ka kassatsioonkaebuse koostamiseks on vajalik esmalt suhelda kliendiga ja

analüüsida asjaolusid. Arvestades, et tsiviilasi nr 2-21-2902 oli juba käinud kahes kohtuastmes,

siis oli eluliselt usutav, et dokumentide analüüsimine, asjaolude selgeks tegemine ja menetlusliku

plaani koostamine võivad olla ajakulukamad. Maakohus ei pidanud ühtegi arves märgitud

teenust ebamõistlikuks ega teenustele märgitud ajakulu ülepaisutatuks. Tõendatud oli, et pooled

suhtlesid nii telefoni kui ka e-posti teel ning maakohtu hinnangul oli kostjaga suhtlemine, sh

tema kirjaga tutvumine tavapärane osa õigusabiteenuse osutamisest. Samuti luges maakohus

tõendatuks, et hageja on kostjale 16.07.2024 e-kirjas selgitanud, et kassatsioonkaebuse

koostamiseks võib kuluda enam kui 5 tundi. Kuigi kassatsioonkaebust lõpuks ei esitatud, siis ei

saa pidada eeltöid selleks ebavajalikuks. Samuti ei vabasta kassatsioonkaebuse koostamata

jätmine kostjat arve tasumisest. Arve tasumata jätmisel oli ka hagejal õigus peatada teenuse

osutamine (lepingu p-d 7.1 ja 7.4) ning seega ei saanud kostja eeldada, et hageja oma teenuste

osutamist antud olukorras jätkaks. Kostja ei esitanud menetluses tõendeid, et arve oleks tasutud.

Seega oli hageja nõue põhivõla väljamõistmiseks põhjendatud.

4.5. Kuna kostja oli arve tasumisega viivituses, siis oli hageja õigustatud kostjalt viivist nõudma.

Lepingus sätestatud viivisemäär (s.o hagi esitamise hetkel 0,1% päevas) ei olnud kohtu

hinnangul ülemäärane ega vastuolus heade kommetega. Tegemist võib olla tühise

tüüptingimusega juhul, kui määr oleks ületanud kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kostja

ei põhistanud, et viivisemäär oleks ebaproportsionaalne või selle väljamõistmine seaks kostja

raskesse olukorda. Seega puudus alus ka viivise vähendamiseks VÕS § 162 alusel.

4.6. Lepingu p 6.3 kohaselt oli hagejal õigus arve tasumisega viivitamise korral nõuda

leppetrahvi 20% ulatuses tähtaegselt tasumata arve summast. Puudus vaidlus, et kostja oli talle

esitatud arve tasumisega viivituses. Maakohus selgitas, et leppetrahvi eesmärk ei ole karistamine,

vaid kahju hüvitamise lihtsustamine ja kohustuste täitmise distsiplineerimine. Siinsel juhul

puudus alus leppetrahvi vähendamiseks VÕS § 162 lg 2 alusel, mis kohaldub vaid juhul, kui

leppetrahv on ilmselgelt ebamõistlik. Kostja ei tõendanud ega põhistanud, et leppetrahv oleks

ebaproportsionaalne tekkinud kahjuga või et see seab kostja ebamõistlikult raskesse olukorda.

Leppetrahv on käesoleval juhul vaid 1/5 tasumata arve summast ehk 107,88 eurot. Tegemist on

mõistlikus ulatuses leppetrahviga.

Apellatsioonkaebus

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

5.1. Maakohus rikkus menetlusõiguse norme, jättes analüüsimata olulised tõendid ning andmata

põhjendatud hinnangu kostja vastuväidetele, et arvel kajastatud toimingud ei olnud vajalikud ega

mõistlikud käsunduslepingu täitmiseks.

2-24-137787

5.2. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 619, § 108 ja § 113 sätteid, jättes arvestamata,

et käsunduslepingu puhul tuleb hinnata teenuse vastavust kokkulepitud eesmärgile. Apellandi

eesmärk oli kassatsioonkaebuse koostamine. Kassatsioonkaebust ei koostatud ega esitatud.

Kohus ei analüüsinud, kas teenuse osutamine vastas VÕS § 101 tähenduses lepingukohasele

täitmisele ega kas apellandil võis VÕS § 110 alusel tekkida õigus tasumisest keelduda.

5.3. Väljamõistetud viivis ja leppetrahv on ebamõistlikud ja põhjendamatud. Maakohus ei

analüüsinud sisuliselt viivise proportsionaalsust tarbijalepingus ega selle võimalikku vastuolu

hea usu põhimõttega. Samuti jättis maakohus sisuliselt hindamata VÕS § 162 lg 2 kohaldamise

võimaluse leppetrahvi vähendamiseks. Pelgalt viide, et leppetrahv moodustab 1/5 arve summast,

ei ole piisav põhjendus järeldamaks, et see ei ole ilmselgelt ebamõistlik.

5.4. Samuti on maakohtu määratud menetluskulud ebaproportsionaalsed. Kuigi kohus vähendas

hageja esindajakulusid, on väljamõistetud summa enam kui kolmekordselt suurem põhinõudest.

Maakohus ei hinnanud piisavalt menetluskulude proportsionaalsust vaidluse esemega, rikkudes

TsMS § 162 lg 1 ja § 175 eesmärki tagada kulude mõistlikkus.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel

TsMS § 637 lg 1 p 6 ja lg 21 alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 menetlusse võtmata.

Ringkonnakohus lähtub kaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud

tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul

ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmise üle otsustades mh seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse

menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.

7. TsMS § 405 lg 1 esimese lause järgi menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt

lihtsustatud korras, järgides üksnes TsMS-s sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist

on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab

3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole (lihtmenetlus). Praeguses asjas oli hagi

esitamisel hagihinnaks 887,88 eurot. Kuna asja hind on alla 7000 euro, on tegemist lihtmenetluse

asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes. Viidatud asjas saab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse

menetlusse võtta üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui

maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt

rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt

mõjutada lahendit (TsMS § 637 lg 21).

8. Maakohus ei andnud luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Asjaolu, et maakohus

täitis seadusest tuleneva nõude ja lisas kohtuotsusele edasikaebamise korda käsitleva selgituse, ei

ole edasikaebamise loa andmine TsMS § 637 lg 2¹ tähenduses. Edasikaebamise korda tuleb

selgitada ka nendes maakohtu otsustes, milliste puhul edasikaebamise luba ei anta, sest

edasikaebamine ei ole ka välistatud TsMS § 637 lg-s 2¹ sätestatud alustel.

9. Riigikohus on märkinud, et ringkonnakohus ei pea lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmisest keeldumist TsMS § 637 lg 21 alusel põhjendama pikemalt, kui et määrusest

oleks selgelt arusaadav, et kaebuse menetlemisest on keeldutud viidatud normi alusel ning

põhjusel, et maakohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks ning maakohtu otsuse tegemisel ei

ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, selgelt rikutud menetlusõiguse normi

ega selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid või et võimalikud minetused materiaalõiguse normi

2-24-137787

ebaõigel kohaldamisel, menetlusnormide järgimisel või tõendite hindamisel ei võinud oluliselt

mõjutada maakohtu lahendit. Sisuliselt nõustub ringkonnakohus sel juhul maakohtu otsuse

põhjendustega neid kordamata. Määruse pikemalt põhjendamise kohustus ei oleks kooskõlas

menetlusökonoomiaga (RKTKm 27.08.2018, 2-17-13363, p 15). Ringkonnakohus lahendab

lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral vaikimisi ka

juba sisuliselt, jättes kaebuse menetlusse võtmata, kui sel ei ole ilmselgelt edulootust (RKTKm

27.02.2017, nr 3-2-1-159-16, p 13).

10. Arvestades asja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse väiteid, ei ole

maakohus kolleegiumi hinnangul otsust tehes selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse

normi ega rikkunud menetlusõiguse normi viisil, mis võinuks kaasa tuua ebaõige otsuse.

Maakohus on kolleegiumi hinnangul tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 hinnates

asunud põhjendatult seisukohale, et hagi tuleb rahuldada. Maakohus on kokkulepitud teenuse

osutamise arves näidatud mahus nõuetekohaselt tuvastanud ja hageja tasunõue on muutunud

sissenõutavaks. Kostja mittenõustumine maakohtu järeldustega ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks, kui maakohus on materiaalõigust õigesti kohaldanud ega ole rikkunud oluliselt

menetlusõiguse norme. Kostja on apellatsioonkaebuses korranud maakohtus esile toodud

asjaolusid ja väiteid. Maakohus on neile vastuväidetele piisavalt põhjalikult vastanud. Kostja

apellatsioonkaebuses esitatud väited ei võimalda ringkonnakohtu hinnangul jõuda maakohtu

otsuses märgitust teistsugustele järeldustele.

11. Kostja heidab maakohtule ette, et maakohus ei hinnanud otsuses kostja väiteid, et arvel

kajastatud toimingud ei olnud vajalikud ega mõistlikud käsunduslepingu täitmiseks.

11.1. Nõude rahuldamiseks tuli maakohtul kindlaks teha, mida hageja pidi lepingu alusel tegema

ja mida ta tegelikult tegi ning kas hageja tasunõue on muutunud sissenõutavaks (RKTKo

07.10.2009, 3-2-1-93-09, p 12). Käsundisaaja tasu saamise õigus sõltub sellest, kas käsundisaaja

on oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud (VÕS Komm III, 2021, § 627, p 3.1). Käsundisaaja

üldised kohustused on sätestatud VÕS §-s 620, mille lg 1 kohaselt peab käsundisaaja tegutsema

käsundi täitmisel käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega. Sama

paragrahvi teise lõike esimese lause järgi peab käsundisaaja täitma käsundi vastavalt oma

teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks parima kasuga ning ära hoidma kahju tekkimise

käsundiandja varale. Seega käsunditäitja hoolsuskohustus tähendab mh seda, et käsundisaaja

peab tegema kõik endast oleneva käsundiandja huvides parima võimaliku tulemuse

saavutamiseks ja käsundiandjal kahju tekkimise ärahoidmiseks (RKTKo 15.12.2016, 3-2-1-127-

16, p 13). Oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev käsundisaaja peab lisaks sellele toimima

üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel (VÕS § 620 lg 2 teine lause). Seega on

hoolsuskohustuse täitmise hindamisel oluline vahet teha, kas käsundi täitmine toimus kutse- ja

majandustegevuses tegutseva professionaali poolt või mitte. Advokaadi kohustused käsundi

täitmisel tulenevad lisaks võlaõigusseadusele ka advokatuuriseadusest. AdvS § 44 lg 1 näeb muu

hulgas ette, et advokaat on kohustatud kasutama kliendi huvides kõiki seadusega kooskõlas

olevaid vahendeid ja viise ning teavitama klienti õigusteenuse osutamisega seotud tegevusest.

Professionaalsete käsundisaajate hoolsuskohustuse hindamisel on oluline lähtuda ka sellest, et

nad peavad näitama ise üles initsiatiivi käsundi täitmisel, mitte ootama käsundiandja juhiseid

(RKTKo 24.04.2006, 3-2-1-33-06, p-d 11 ja 13).

11.2. Pooled ei vaielnud selle üle, et arve lisas kajastatud toiminguid tehti, vaid eelkõige selle

üle, kas need olid vajalikud ja mõistlikud käsunduslepingu täitmiseks. Maakohus tuvastas

käsundi sisu ja arveldamise põhimõtted, mis olid fikseeritud 22.07.2024 sõlmitud lepingus.

Maakohus selgitas õigesti, et vaatamata sellele, et kostja eesmärk oli lepingu sõlmimisel

kassatsioonkaebuse koostamine tsiviilasjas 2-21-2902, tuli kostjal arvestada, et hageja ei osuta

2-24-137787

oma teenuseid tasuta ning kassatsioonkaebuse koostamiseks on vajalik esmalt asja materjalidega

tutvuda, analüüsida asjaolusid ja suhelda kostjaga. Lepingus oli kokku lepitud, et arveldamisele

kuuluvad ka telefonikõnelused ja kirjavahetus kostjaga, sh kostjale tööülesannete täitmise sisust

ja seisust ülevaate andmisele kulunud aeg ning aeg, mis on kulunud kostja selgitustaotlustele

vastamiseks. Erinevalt kostjast leiab ringkonnakohus, et vaidlustatud otsuses on piisavalt

põhjendatud, miks maakohtu hinnangul on arve lisas kajastatud toimingud olnud vajalikud ja

mõistlikud käsunduslepingu täitmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja ei

korda neid (TsMS § 654 lg 6). Ringkonnakohus ei tuvastanud kostja väidetud VÕS § 619

ebaõiget kohaldamist. Kostja väidetest ei saa järeldada, et hageja oleks osutanud teenust, mis ei

vastanud advokaatidelt eeldatavale kvaliteedile. Lisaks märgib ringkonnakohus, et kostja ei

tõendanud, et pärast lepingu saamist oleks ta pöördunud hageja poole teenuse hinna

täpsustamiseks. Kostja on e-kirja teel juhtinud tähelepanu üksnes asjaolule, et lepingus peaks

olema märgitud vandeadvokaat, kuna kassatsioonkaebuse saab esitada üksnes vandeadvokaat (dtl

69).

11.3. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus materiaal- ega menetlusõiguse norme ka

hageja viivise ja leppetrahvi nõuete lahendamisel. Maakohus põhjendas mõlema nõude osas

otsust piisavalt ja järeldas õigesti, et hagejal oli õigus nõuda kostjalt viivist kolmekordses

seaduses sätestatud viivisemääras ja lepingujärgne leppetrahv ei olnud ebamõistlik.

12. Seega kostja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei võimalda ringkonnakohtu hinnangul

jõuda maakohtu otsuses märgitust teistsugustele järeldustele ja eeltoodust tulenevalt puudub

ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks õiguslik alus.

13. Arvestades, et kostja palus tühistada maakohtu otsuse tervikuna, on kostja vaidlustanud

maakohtu otsuse ka menetluskulude jaotuse osas, kuid sellekohaseid sisulisi põhjendusi kaebuses

ei ole esitanud. Kuna hagi rahuldati, siis jättis maakohus menetluskulud õigesti kostja kanda

TsMS § 162 lg 1 alusel.

14. Kostja vaidlustab menetluskulude rahalise kindlaksmääramise põhjusel, et väljamõistetud

kulud on ebaproportsionaalselt suured asja hinda arvestades.

14.1. Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus apellant vaidlustab lihtmenetluses tehtud

maakohtu otsust ka menetluskulude rahalise suuruse kindaksmääramise osas, võib

ringkonnakohus TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud aluste esinemisel keelduda apellatsioonkaebust

menetlemast selle sisulises osas (st osas, mis puudutab haginõude kohta tehtud otsustust ja

menetluskulude jaotust). Kui kaebuses vaidlustatakse maakohtu otsust ka kulude rahalise suuruse

kindlaksmääramise osas, peab ringkonnakohus arvestama TsMS § 178 lg-s 2 sätestatuga, st peab

menetlema kaebust osas, mis puudutab menetluskulude rahalist kindlaksmääramist juhul, kui

apellatsioonkaebuses on vaidlustatud kulude väljamõistmist rohkem kui 280 euro suuruses

summas (RKTKm 15.03.2023, 2-21-9335, p 14).

14.2. Ringkonnakohus leiab, et osas, milles kostja vaidlustab maakohtu menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist, tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduda TsMS § 637 lg 1 p

6 alusel, kuna selles toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada.

Apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et kaebus tuleks jätta rahuldamata

juhul, kui faktilised asjaolud, millele kaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (RKTKm

24.04.2013, 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes

apellatsioonkaebuse väiteid ja kontrollib maakohtu poolt õigusnormide kohaldamise korrektsust.

2-24-137787

14.3. Ringkonnakohus leiab, et kostja väide, et väljamõistetud kulud on ebaproportsionaalselt

suured asja hinda arvestades,

ei annaks alust maakohtu otsust menetluskulude

kindlaksmääramise osas tühistada. Uuema kohtupraktika järgi ei ole põhjendatud piirata

väljamõistetavat esindajakulu tsiviilasja hinnaga. Riigikohus on leidnud, et TsMS § 175 lg 1 ega

ükski teine säte ei näe ette menetlusosalisele hüvitatavate esindajakulude rahalist piirmäära.

Esindajakulude teiselt menetlusosaliselt väljamõistmise reeglid ei tohi muuta kohtumenetluses

professionaalse lepingulise esindaja õigusabi kasutamist majanduslikult ebamõistlikuks ja selle

kaudu kohtusse pöördumise õigust näiliseks. Menetluskulude regulatsiooni (eelkõige TsMS §

175 lg-t 1) tuleb Riigikohtu hinnangul tõlgendada selliselt, et ka väikese väärtusega hüve üle

peetavas kohtuvaidluses võib menetlusosaline arvestada, et kohtuasja tema kasuks lahenemisel

hüvitatakse talle lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikud õigusabikulud (RKTKm

14.04.2021, 2-19-10324, p 19).

14.4. Tegemist on maakohtu diskretsiooniotsustusega, millesse kõrgema astme kohus saab

sekkuda üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire. Kuna kostja ei ole esitanud

muid põhjendusi, miks maakohus on tema hinnangul hageja menetluskulude kindlaksmääramise

osas eksinud, ei ole ringkonnakohtul võimalik kostja kaebuses toodud väidete põhjal kaebust

maakohtu menetluskulude kindlaksmääramise osas rahuldada. Maakohus kohaldas

menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrates menetlusõiguse norme õigesti. Seega on

apellatsioonkaebus selles osas õiguslikult perspektiivitu.

15. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4

teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle

esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Kuna

apellant esitas apellatsioonkaebuse elektrooniliselt, ei ole vaja seda talle tagastada.

Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab teistele

menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

16. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu jäävad kaebuse esitamisega

seotud menetluskulud TsMS § 168 lg 1 alusel koosmõjus § 639 lg-ga 1 kaebuse esitaja, s.o

kostja kanda. Kuivõrd apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduti ning ei edastatud

kaebust kostjale vastamiseks, ei saanud kostjale apellatsioonimenetluses tekkida vastaspoolelt

välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid ja neid ei ole vaja rahaliselt kindlaks määrata.

17. Kostja esitas 25.02.2026 taotluse apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest vabastamiseks.

Menetlusökonoomia kaalutlustel ei lahenda ringkonnakohus kostja menetlusabi taotlust kaebuse

esitamisel seaduses ette nähtud riigilõivu tasumise vabastamiseks.

18. TsMS § 638 lg-st 9 tulenevalt võib apellant esitada käesoleva määruse peale määruskaebuse

Riigikohtule.

(allkirjastatud digitaalselt)