2-22-3899/10 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Tiia Bergson

Otsuse tegemise aeg ja koht

04.03.2026, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-22-3899

Tsiviilasi

Aktsiaselts PlusPlus Capital hagi K S vastu võlgnevuse

saamiseks

Hagihind

12 333,90 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: PlusPlus Capital AS (registrikood 11919806)

Hageja

lepinguline

esindaja

C

K

(e-post

xxx)

Kostja: K S (isikukood xxx; elukoht xxx)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

KOHUS OTSUSTAB:

1. Rahuldada Aktsiaselts PlusPlus Capital hagi K S vastu võlgnevuse saamiseks osaliselt.

2. Mõista välja K Slt Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks põhivõlgnevusena 2 083,56

eurot, sissenõudekulu summas 25 eurot ja müügikulu summas 69,90 eurot, kokku 2

178,46 eurot.

3. Mõista välja K Slt Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks sissenõutavaks muutunud

põhivõlalt summas 2083,56 eurot viivis alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhivõla

tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

4. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus

menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse

koostamiseks, peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

2-22-3899

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGIAVALDUSE ASJAOLUD JA HAGI NÕUE

1. Harju Maakohtu menetluses on Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi K S vastu võlgnevuse

saamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 02.07.2019 kompromissileping/võlatunnistuse

nr xxx. Hageja omas võlgniku vastu nõuet liising nr. XXX/xxx, 03.12.2018, mille alusel kostja

võlgnes hagejale 9 163,69 eurot ja viivise summas 4 176,77 eurot. Kuna kostja kõnesolevat

summat kogu ulatuses tasuda ei suutnud, siis sõlmisid pooled kompromissileping/võlatunnistuse,

millega hageja loobus osaliselt viivistest nõuetest summas 33,69 eurot ning võimaldas kostjal

tasuda kohustust osamaksetega ja kompromissisummas 13 306,77 eurot (9 163,69 + 4 143,08).

Antud summale lisandus lepingu punktis 5.1. kirjeldatud lepingu sõlmimise tasu 30 eurot. Nõude

katteks on laekunud kokku summas 3 044,24 eurot, millest 30,00 eurot on arvestatud lepingu

sõlmimise tasu 30 eurot katteks ning 3 014,24 eurot kompromissisummas sisalduva põhivõla

katteks. Seega on kostjal tasumata kompromissisummas sisalduv põhivõlg 6 149,45 eurot ja

viivis 4 143,08 eurot.

2. Kostja rikkus kompromissilepingut ja ei tasunud maksegraafikus märgitud summasid

tähtaegselt ja kokkulepitud suuruses. Samuti hoiatati kostjat lepingu sõlmimisel, et juhul, kui ta

vähemalt kahe graafikujärgse maksega on hilinenud, on võlausaldajal õigus nõuda kohest kogu

kompromissisumma jäägi tervikuna tasumist. Seega luges hageja kompromissisumma tervikuna

sissenõutavaks muutunuks 15.02.2020 osamakse tähtaja möödumisest alates. Lepingu punkti 3.2.

kohaselt nõustus kostja maksekohustuse rikkumisel tasuma võlausaldajale viivist 0,060% päevas

viivituses olevalt maksmata kompromissisummalt. Viivist hakati arvestama maksekohustuse

rikkumisele järgnevast päevast.

3. Hageja on volitanud PlusPlus Baltic OÜ-d sisse nõudma kostjalt võlgnevust ja

sissenõudemenetluse kohtuväline esindaja on toimetanud teenusena kolm võlateatist 25.02.2020,

15.06.2021, 17.02.2022 hagejale teadaolevale kostja aadressile. Seetõttu on hagejal õigus nõuda

kostjalt sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas 35 eurot.

4. Hageja palus esialgses hagiavalduses kostjalt välja mõista lepingust xxx, 02.07.2019

tulenev võlgnevus kompromissisummas 10 292,53 eurot (s.h põhinõue 6149,45 eurot, enne

02.07.2019 sissenõutavaks muutunud viivis 4143,08 eurot), viivised põhinõudelt 6 149,45 eurot

alates 16.02.2020 kuni 16.03.2022 summas 2006,37 eurot ja sissenõudekulu 35 eurot ning hagi

esitamise ajaks veel mitte sissenõutavaks muutunud viivis põhinõudelt 6 149,45 eurot alates

17.03.2022 kuni põhinõude täitmiseni 0,06% päevas, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud

viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses.

5.

07.06.2022 menetlusdokumendis hageja korrigeeris nõudesummat ning palus kostjalt

välja mõista põhivõlgnevuse 3 457,50 eurot, intressi 388,86 eurot, sissenõutavaks muutunud

viivise 3 457,50 eurot, müügikulu 69,60 eurot ja sissenõudekulu 35 eurot.

6. Hageja selgitas 07.06.2022 menetlusdokumendis, et hagejal on kostja vastu xxx OÜ ja

kostja vahel 03.12.2018 sõlmitud laenu- ja tagatisomandamise lepingust nr XXX/xxx,

03.12.2018 tulenev võlgnevuse nõue summas 3 457,50 eurot, intressinõue summas 388,86 eurot,

viivise nõue summas 3 457,50 eurot ja müügikulu nõue summas 69,60 eurot ning

sissenõudmiskulude nõue 35,00 eurot. Hageja tõi 07.06.2022 menetlusdokumendis esile, et

03.12.2018 tarbijakrediidilepingu alusel on kostja tasunud ajavahemikul 11.12.2018 kuni

08.03.2019 kokku 836,44 eurot. Pärast lepingu ülesütlemist 10.04.2019 on kostja teinud hagejale

neli tasumist kokku summas 1 200 eurot (01.10.2019 - 300 eurot, 11.12.2019 – 600 eurot,

31.05.2021 - 100 eurot, 20.09.2021 - 200 eurot). Lähtuvalt eeltoodust moodustub tagastamata

põhiosaks 5 457,50 eurot. Lisaks on hagejal õnnestunud 22.09.2020 võõrandada sõiduk xxx

2-22-3899

numbrimärgiga xxx hinnaga 2 000 eurot. Seega on kostja poolt tagastamata laenu põhiosa 3

457,50 eurot.

7.

19.09.2025

menetlusdokumendis palus hageja kostjalt

välja mõista laenu-

ja tagatisomandamise lepingust Nr. XXX/xxx, 03.12.2018 tulenev põhinõue 2 083,53

eurot ja viivis 1 275,56 eurot, müügikulu 69,60 eurot ja sissenõudekulu 35,00 eurot ning veel

mitte sissenõutavaks muutunud viivis põhinõudelt 2 083,53 eurot alates 20.09.2025 kuni

põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses, kuid

kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses. Hageja

selgitas, et kostja on laenulepingu alusel tasumisi teostanud kokku summas 836,44 eurot (380,50

eurot põhiosa, 451,12 eurot intress ja 4,82 eurot viivis). Peale lepingu ülesütlemist on kostja

teinud hagejale neli tasumist kokku summas 1 200 eurot (01.10.2019 - 300 eurot, 11.12.2019 -

600 eurot, 31.05.2021 - 100 eurot, 20.09.2021 - 200 eurot). Lähtuvalt eeltoodust moodustub

tagastamata põhiosaks 4 083,56 eurot (6 120 - 836,44 – 1 200). Lisaks on hagejal õnnestunud

22.09.2020 võõrandada sõiduk Land Rover Range Rover 2003 numbrimärgiga xxx hinnaga 2

000 eurot. Seega kujuneb kostja poolt tagastamata põhiosaks 2 083,56 eurot (4083,56 -2000),

millele lisanduvad viivised alates 11.04.2019 seaduses sätestatud määras ja summas 1 275,56

eurot.

KOSTJA VASTUVÄITED

8. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja leiab, et hagi on esitatud tühisele dokumendile

tuginedes ning tuleb jätta rahuldamata täies ulatuses. Kostja on oma kohustused hageja ees

täitnud. Kostja sõlmis Xxx OÜ’ga laenulepingu summas 7 038 eurot. Xxx OÜ on loovutanud

lepingust tuleneva nõude hagejale. Lepingujärgne laenu põhisumma oli 7 038 eurot ning kostja ei

ole täiendavalt hagejalt või Xxx OÜ’lt laenu võtnud. Kuna kostja ei ole laenu täiendavalt võtnud,

peab olema hageja suurendanud põhinõuet, millelt ta viiviseid arvestab, viiviste või intressi

võrra. Kuna hageja suurendas põhinõuet, millelt ta viiviseid arvestab, viiviste või intressi võrra,

siis on järelikult hagi lisa 1 kompromissleping/võlatunnistus tühine. Kuna hagi on esitatud hagi

lisast 1 tulenevale maksekohustusele tuginedes, siis tuleb hagi täies ulatuses jätta rahuldamata.

9. Teiseks isegi kui hagi lisa 1 ei oleks tühine (millega kostja ei nõustu), siis tuleks hagi jätta

rahuldamata, kuna kostja on oma kohustused hageja ees täitnud. Umbes kuu aega enne Xxx

OÜ’lt hagejale nõude üleminekut ehk 10.04.2019 sai kostja Xxx OÜ’lt lepingu lõpetamise teate,

mille kohaselt oli kostja põhinõude laenujääk 6 243,01 eurot ning viiviste nõue 4,08 eurot. Kui

hagi lisa 1 ei oleks tühine (millega kostja ei nõustu), siis ei looks see iseseisvat nõudealust selles

toodud summa ulatuses, kuna tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, mitte konstitutiivse

võlatunnistusega. Hagi lisa 1 p-s 1 on välja toodud, et tegemist on laenulepingust tuleneva

nõudega, mille nõudesummat fikseeritakse ehk deklaratiivse võlatunnistusega. Kostja on

tõendanud, et selles kajastatud summad ei vasta tegelikkusele. Seega ei saa kohustuste täitmisel

lähtuda hagi lisas 1 väljatoodud summast, vaid reaalsest võlgnevusest. Hagis on välja toodud, et

kostja on tasunud hagejale 3 044,24 eurot. Kostjale jääb arusaamatuks, kust tuleneb vastav

summa. Lisaks raha ülekannetele on kostja laenu maksnud ka nö auto üleandmisega. Kostja tasus

osaliselt nõude laenulepingut taganud sõiduautoga Land Rover Range Rover 2003

numbrimärgiga xxx kostjale 2020. a juulis ehk andis sõiduki omandi üle. Sellise sõiduauto

turuhind oli eelduslikult umbes 7 714,29 eurot – tegemist on sarnaste sõidukite (sama mark ja

mudel +/- 3a) hetkel keskmise turuhinnaga Seega on kostja lisaks Xxx OÜ’le ja hagejale tasutud

summadele tasunud vähemalt 7 714,29 eurot hagejale. Kostja on nõude 2020. a juulis täies

ulatuses tasunud.

10.

21.06.2022 menetlusdokumendis tõi kostja esile, et hageja seisukohas väljatoodud

sõiduki hind ei ole korrektne. Esiteks on hageja toonud välja, et sõiduki hind on nii 800 kui ka 2

000 eurot. Nende summade vahe on 2,5x ehk tõendid ei ole usaldusväärsed, kuivõrd nende vahel

esineb vastuolu. Teiseks on hageja proovinud tõendada auto turuhinda allkirjastamata

müügilepinguga. Allkirjastamata müügileping ei tõenda auto müümist selles toodud hinnaga. Ka

2-22-3899

allkirjastatud leping ei tõendaks auto turuväärtust, kuivõrd igal omanikul on vaba voli müüa auto

mistahes hinnaga, mh alla turuhinna. Kolmandaks on hageja leidnud, et auto hind on tunduvalt

väiksem kostja poolt välja toodud 7 714,29 eurost, kuivõrd hageja eeldab, et müügikuulutustel

olevatel autodel ei esine puudusi. Selline eeldus ei ole korrektne. Tegemist on umbes 20a vanade

autodega ning niivõrd vanadel autodel esineb paratamatult puudusi. Tegemist ongi selle aasta

keskmise kvaliteediga vastava mudeli auto turuhinnaga. Kuivõrd laen võeti auto tagatisel, siis on

ka inimlikult ebaloogiline, et auto turuväärtus oleks niivõrd väike, kui hageja väidab seda olevat.

Kui auto väärtus oleks vaid 800 eurot, siis see tähendaks, et auto väärtus tagaks vaid umbes 10%

laenu põhiosast, rääkimata intressidest. Majandusliku loogikaga on vastuolus anda eseme

tagatisel laenu, mis vastab vaid 10% laenu suurusest. Sellisel juhul ei oleks tagatise küsimine ja

selle edasi müümisega tegelemine majanduslikult mõistlik. Turupraktika kohaselt antakse auto

tagatisel laene umbes auto väärtuse ulatuses, et laenuandja oleks kaitstud laenu täitamata jätmise

korral. Seega pidi ka antud juhul laenuandja hindama sõiduki ligikaudseks väärtuseks vähemalt 7

714,29 eurot, nagu on hinnanud ka kostja.

11. Kostja vaidleb vastu hageja viivisearvestusele. Esiteks on kostja täitnud oma lepingulised

kohustused hageja ees auto üleandmisega ning seega ei saa viiviseid arvestada, kuivõrd puudub

põhivõlg, millelt viivist nõuda. Kuna hageja hindab auto turuväärtust vääralt, siis on hageja

ekslikult jätkanud viiviste arvestamisega. Teiseks isegi kui saaks viiviseid arvestada, millega

kostja ei nõustu, siis on hageja arvutanud viiviseid valesti. Viiviste arvestamine hageja poolt kuni

07.06.2022 on vastuolus TsMS §-ga 367. Lisaks on tühine lepingus kokkulepitud viivise määr.

RKKKm 3-2-1-25-16 p 13 kohaselt on seaduses toodud määrast rohkem kui 3x suurem

viivisemäär tühine ning sellisel juhul saab viivist nõuda vaid seaduses toodud määras. Kuivõrd

seadusejärgne viivise aastamäär on 8% (8x3=24) ja lepingujärgne viivis on 35,40%, siis on

lepingujärgne viivise kokkulepe tühine.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

12. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte

esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt

pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata

või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja

milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes

asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte

esitatud õiguslike väidetega.

13. Hageja

esitas esialgse

hagi

kohtule

kostja ja

hageja vahelise

02.07.2019 kompromissileping/võlatunnistuse nr xxx alusel ja palus kostjalt välja mõista

võlgnevuse kompromissisummas 10 292,53 eurot (s.h põhinõue 6 149,45 eurot, enne 02.07.2019

sissenõutavaks muutunud viivis 4 143,08 eurot), viivist põhinõudelt 6 149,45 eurot alates

16.02.2020 kuni 16.03.2022 summas 2 006,37 eurot ja sissenõudekulu 35 eurot, samuti

menetluskulu summas 1 260 eurot (riigilõiv 840 eurot).

14. Kohus tuvastab, et pooled sõlmisid 02.07.2019 kompromissileping/võlatunnistuse nr xxx,

mille kohaselt võlausaldaja omab lepingu sõlmimise seisuga võlgniku vastu nõuet, millise ta on

omandanud vastava loovutuslepinguga esialgselt võlausaldajalt Xxx OÜ-lt. Nõue koosnes

põhiosanõudest 9 163,69 eurot ja viivitusintressinõudest 4 176,77 eurot. Nõue tuleneb liising nr.

XXX/xxx, 03.12.2018. Võlatunnistuse kohaselt võlgnik tunnustas lepingu punktis 1.1 toodud

võlausaldaja nõuet tema vastu (deklaratiivne võlatunnistus VÕS § 30 mõttes). Kooskõlas VÕS §

578 lg 2 kinnitasid pooled, et lepingu tagajärjel nad loobuvad oma nõuetest (lõpetavad lepingu

punktis 1.1 toodud võlasuhte) ning omandavad lepingu alusel uued õigused. Lepingu

sõlmimisega loevad pooled lõppenuks punktis 1.1 kirjeldatud võlgniku kohustused võlausaldaja

ees ning lepingu sõlmimisega tekib võlgnikul uus iseseisev kohustus tasuda võlausaldajale

kompromissisumma 13 306,77 eurot (dtl 6).

2-22-3899

15. Samuti kohus tuvastab, et Xxx OÜ ja kostja sõlmisid 03.12.2018 Laenu-

tagatisomandamise lepingu nr XXX/xxx, millega Xxx OÜ laenas kostjale 7 038 eurot intressiga

35,4% aastas. Kostja kohustus tasuma lepingutasu 918 eurot, mis oli lisatud laenu põhiosa

summale. Kostja kohustus tasuma põhiosamakseid ja intressi vastavalt maksegraafikule

03.12.2018-10.09.2021. Lepingus märgitud krediidikulukuse määr oli 55,99% aastas (tl 28-29).

16.

07.06.2022 menetlusdokumendis hageja võttis tagasi põhiosa nõude summas 2 691,95

eurot (6 149,45 – 3 457,50) ja osaliselt kõrvalnõuete osas summas 2 233,49 eurot (4 143,08 + 2

006,37) -(388,86 + 3457,50 + 69,60) Kohus jättis 05.08.2022 määrusega hagi osaliselt läbi

vaatamata ja lõpetas menetluse tsiviilasjas 2-22-3899 seoses osalise hagi tagasivõtmisega 4

925,44 euro ulatuses. Hageja nõudeks jäi põhivõlgnevus 3 457,50 eurot, intressinõue 388,86

eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 3 457,50 eurot, müügikulu 69,60 eurot ja sissenõudekulu

35 eurot.

17. Kohtu hinnangul oli kompromissileping/võlatunnistuse nr xxx iseenesest tehinguna

õiguslikult siduv võlatunnistus. Seega eeltoodu alusel tuvastab kohus, et viidatud

võlatunnistus/kompromissileping on deklaratiivne võlatunnistus. Vastavalt Riigikohtu otsuse nr

219-5601 p-s 16.3 antud suunistele oleks käesoleval juhul deklaratiivse võlatunnistuse tagajärg

see, et võlgnik oleks loobunud vastuväidetest hageja nõudele seoses hagejal nõude olemasoluga

kostja vastu, võla tekkimise asjaoludega ja selle suurusega.

18. Vastavalt Riigikohtu otsuse nr 2-19-5601 p-le 17 jj tuleb juhul, kui on selge, mis liiki

võlatunnistusega on tegemist, tuleb järgmisena hinnata, kas võlatunnistus kui tehing on kehtiv,

analüüsides ka tühisuse aluste esinemist, näiteks tüüptingimuste kasutamisel. Lisaks

võlatunnistuse kehtivuse hindamisele tüüptingimuste kohta käivate sätete alusel tuleb hinnata,

kas võlatunnistus (nii deklaratiivne kui ka konstitutiivne) on vastuolus seadusest tulenevate

imperatiivsete sätetega. Kohus arvestab käesoleval juhul võlatunnistuse tõlgendamisel VÕS § 29

lg 5 p 1 alusel võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh. seda, et võlatunnistus on ette valmistatud

hageja poolt ning puudub alus kahelda, et maksekokkulepe ja võlatunnistus on tüüptingimustega

leping VÕS § 35 tähenduses.

19. Riigikohus on selgitanud, et tarbija ei saa mistahes lepinguga võtta endale kohustusi, mis

on seadusega keelatud. Ka deklaratiivse võlatunnistusega, millega võlgnik on vastuväidetest

loobumisega lihtsustanud võla sissenõudmist, ei saa tarbija loobuda vastuväidetest asjaoludele,

mis toovad kaasa tarbijakrediidilepingu tühisuse, sest lepingu tühisust kontrollib kohus omal

algatusel (RKTKo 2-21-13098, p 13). Selline kokkulepe on VÕS § 421 alusel tühine. Seega, kui

võlatunnistusega tunnistatud kohustuse alusvõlasuhteks on tarbijakrediidileping, võib selline

võlatunnistus kui leping olla tühine ning seda peab kohus ametiülesande korras hindama.

Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium, et kui võlausaldaja tugineb oma nõude alusena

võlatunnistusele, millega tarbija tunnistab tarbijakrediidilepingust tulenevat võlga või millega

luuakse tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude asemele uus võlasuhe, peab kohus omal algatusel

kontrollima, milline oli tarbijakrediidilepingu krediidi kulukuse määr (RKTKo 2-21-13098, p-d

14-16) ja kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo, 2-

2113098, p-d 17-23). Kui võlatunnistuse andmisega on tarbija loobunud õigusest esitada

krediidiandja nõudele vastuväiteid, siis toob võlatunnistuse tühisuse kaasa VÕS § 421.

Tüüptingimustel sõlmitud võlatunnistus võib olla tühine ka VÕS § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 11

alusel.

20. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise

viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt

ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste

tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse,

kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus

piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu

eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Vaidlusaluse võlatunnistusega on hageja

2-22-3899

ühemõtteliselt soovinud välistada tarbijakrediidilepingute regulatsiooni kohaldamise võlasuhtele,

mis algselt tuleneb tarbijakrediidilepingust. Seega on hageja tüüptingimuste kasutajana soovinud

oluliselt ümber kujundada pooltevahelist õigussuhet viisil, mis kahjustab oluliselt tarbijast

krediidivõtjat ning seda olukorras, kus tarbijakrediidilepingu regulatsioon on imperatiivne (VÕS

§ 421). Imperatiivselt kohalduvatest õigusnormidest ei ole võimalik vabaneda allkirjastades

selleks dokumendi pealkirjaga konstitutiivne võlatunnistus või deklareerides vastavasisulise

dokumendi sõlmimist. Seda ei muuda ka asjaolu, et hageja ei ole algne laenuandja, vaid on

nõude omandanud.

21. Kuivõrd tarbijakrediidilepingut reguleerivatest sätetest tarbija kahjuks kõrvalekalduv

kokkulepe on tühine VÕS § 421 alusel, ei saa ka kompromissilepinguga loobuda tarbija

imperatiivsetest õigustest ja 02.07.2019 kompromissileping/võlatunnistus on tühine. TsÜS § 84

lg 1 kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi.

22. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 alusel on tarbijakrediidileping krediidileping, millega

oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale

krediiti või laenu. Kohus on tuvastanud, et Xxx OÜ ja kostja sõlmisid 03.12.2018 Laenu-

tagatisomandamise lepingu nr XXX/xxx, millega Xxx OÜ laenas kostjale 7 038 eurot intressiga

35,4% aastas. Kostja kohustus tasuma lepingutasu 918 eurot, mis oli lisatud laenu põhiosa

summale. Kostja kohustus tasuma põhiosamakseid ja intressi vastavalt maksegraafikule

03.12.2018-10.09.2021. Lepingus märgitud krediidikulukuse määr oli 55,99% aastas.

23. Tulenevalt VÕS § 4062 lg 1 tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija tasutava krediidi

kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue

kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Nimetatud määr oli

05.02.2018 laenulepingu sõlmimise ajal 20,01%. Kohus tuvastab, et 03.12.2018 lepingu

krediidikulukuse määr oli 55,99% aastas, seega krediidikulukuse määr VÕS § 4062 lg 1-järgset

piirmäära ei ületanud.

24. Riigikohus on 13.02.2008 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07 (p 22) selgitanud, et kahe

isiku sõlmitud ja asja omandamisele suunatud lepingud ei ole liisingulepingud VÕS § 361

tähenduses, kui lepingu ese kuulub lepingu sõlmimise ajal juba eseme kasutusse andjale ning

seda ei omandata esmajoones kasutusse võtja juhiste järgi müüjalt (VÕS § 361). Erandiks võib

olla leping, mille puhul liisinguandja omandab liisinguvõtja krediteerimise eesmärgil

liisingulepingu esemeks oleva vara liisinguvõtjalt endalt ja liisinguvõtja asub seda siis

osamaksetega taas välja ostma. Sellist tüüpi (nn sale and lease back) leping kujutab endast

majanduslikus mõttes laenu- ja pandilepingu kombinatsiooni (TlnRK nr 2-19-118588, p 29).

Kohtu hinnangul on käesoleval juhul tegemist nn sale and lease back tüüpi lepinguga.

Laenuandja andis kostjale laenu ja omandas laenu tagatiseks kostjalt mootorsõiduki, mille

omandiõiguse pidi ta pärast laenu tagasimaksmist kostjale tagasi andma.

25. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on

krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab

hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma

(edaspidi krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 4034 lg 2 kohaselt

peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega.

Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad

asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud

tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised

kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt

tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise

kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma

ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3,

2-22-3899

lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja

tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise

aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on

krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja. KAVS § 49 lg 2 kohaselt

peab krediidiandja siseeeskirjas krediidi andmise kohta olema sätestatud: 1) krediidisumma ja

krediidi tagatisvara suhe ning krediidi põhiosa ja intressimakse ning tarbija sissetuleku suhe; 2)

krediidi maksimaalne tähtaeg; 3) metoodika, mille põhjal analüüsida tarbija võimet täita

krediidilepingust tulenevaid kohustusi intressi muutumise korral. KAVS § 50 lg 3 kohaselt peab

krediidiandja või -vahendaja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet,

arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni

kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele.

26. Riigikohus on selgitanud (RKTKm, 24.11.2023.a, 2-21-13098, p-d 17-18), et kohtul on

kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas

tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust

(krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab

krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija

võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS §

4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid

andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse

sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja

tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS

§ 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on

sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3

(ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe

minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

•

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus

(KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

•

tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

•

tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49

lg 1 p 3);

•

tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS §

49 lg 1 p 5).

27. Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb

krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto

väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See

tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et

tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

28. Kohus kohustas hagejat 21.08.2025 määrusega esitama muuhulgas tõendid

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta. Hageja vastutustundliku laenamise

2-22-3899

põhimõtte järgimise kohta mitte midagi ei selgitanud, ühtegi tõendit ei esitanud. Kuivõrd kohtule

ei ole esitatud ühtegi selgitust ega tõendit vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta,

asub kohus seisukohale, et krediidiandja rikkus 03.12.2018 lepingu sõlmimisel vastutustundliku

laenamise põhimõtet.

29. VÕS § 4034 lg 7 järgi kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut,

loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär,

kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale

sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades

intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. 03.12.2018

lepingus sisaldunud intressimäära kokkulepe on seega tulenevalt VÕS § 4034 lg 7 tühine.

30. Kohus tuvastab, et kostjale üle antud laenusumma oli 6 120 eurot (dtl 28). Laenusummat

918 euro ulatuses välja ei makstud, see arvestati vastavalt lepingule lepingutasu katteks.

Tulenevalt VÕS § 4034 lg 7 teisest lausest lepingutasu tasumise kohustust kostjal ei tekkinud.

VÕS § 94 lg 1 järgi kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on

intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele

kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga

ei ole ette nähtud teisiti. Asjassepuutuva lepingu sõlmimise ajal on VÕS § 94-järgne intressimäär

0%, st kõik laekumised tuleb lugeda tasutuks põhivõlgnevuse katteks.

31. VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude

kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Seega peab krediidiandja ka

kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral

esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud

intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises

ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse

esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise

aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud. Seega ümberarvestus

võib mõjutada ka seda, kas krediidilepingu ülesütlemine kehtis. Kohus leiab, et kui arvestada

kostja poolt enne 10.04.2019 tehtud maksed kokku summas 836,44 eurot põhiosa katteks, ei

olnud kostja 10.04.2019 seisuga 3. üksteisele järgneva tagasimaksega võlgnevuses ning lepingu

ülesütlemine oli toimetu.

32. Hageja esitas alternatiivse nõude ja ümberarvestuse juhuks, kui esialgne võlausaldaja ei

ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja korrigeeris oma nõuet ja palus

kostjalt välja mõista laenu- ja tagatisomandamise lepingust Nr. XXX/xxx, 03.12.2018 tulenev

põhinõue 2 083,53 eurot ja viivis 1 275,56 eurot, müügikulu 69,60 eurot ja sissenõudekulu 35,00

eurot ning veel mitte sissenõutavaks muutunud viivis põhinõudelt 2 083,53 eurot alates

20.09.2025 kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude

ulatuses. Hageja selgitas, et kostja on laenulepingu alusel tasumisi teostanud kokku summas

836,44 eurot (380,50 eurot põhiosa, 451,12 eurot intress ja 4,82 eurot viivis). Peale lepingu

ülesütlemist on kostja teinud hagejale neli tasumist kokku summas 1 200 eurot (01.10.2019 - 300

eurot, 11.12.2019 - 600 eurot, 31.05.2021 - 100 eurot, 20.09.2021 - 200 eurot). Lähtuvalt

eeltoodust moodustub tagastamata põhiosaks 4 083,56 eurot (6 120 - 836,44 - 1 200). Lisaks on

hagejal õnnestunud 22.09.2020 võõrandada sõiduk xxx numbrimärgiga xxx hinnaga 2 000 eurot.

Seega kujuneb kostja poolt tagastamata põhiosaks 2 083,56 eurot (4083,56 -2000).

33. Pooled vaidlevad ka selle üle, milline oli krediidilepingu tagatiseks oleva sõiduki

turuväärtus. Pooled ei vaidle selle üle, et pärast laenulepingu ülesütlemist tagastas kostja sõiduki

laenuandjale 08.09.2020 ja selle kohta koostas laenuandja töötaja üleandmisevastuvõtu akti,

millest nähtub, et sõidukil esines mitmeid puudusi - esimene parem ääretuli ei tööta, vasaku

küljepeegli mootor ei tööta, vasaku tagumise tule klaas ja parem esitule klaas mõradega,

2-22-3899

kriimustusjäljed parempoolsel esitiival ja tagumisel uksel ning vasakul tagumisel poritiival,

jahutusvedeliku tasapind alla normi. Sõiduki suhtes on koostatud ka hindamise akt, mille

kohaselt sõiduki väärtus 15.09.2020 oli 800 eurot (dtl 46-47). Sõiduki remondikalkulatsiooni

kohaselt vajas sõiduk müügikõlbulikuks teostamiseks remonti summas 3 782 eurot (). Asja

materjalist nähtub, et Xxx OÜ võõrandas sõiduki Land Rover Range Rover, registrimärgiga xxx

22.09.2020 2 000 euro eest (dtl 45). Kostja hinnangul müüdi sõidul alla turuväärtust, kuivõrd

xxx taolise sõiduauto turuhind oli eelduslikult umbes 7 714,29 eurot. Oma väidete tõendamiseks,

esitas kostja asja materjalide juurde ka xxx müügikuulutused (dtl 37).

34. Iseenesest saab liisingueseme väärtust saab hinnata ka sarnaste asjade müügikuulutuste

alusel (RKTKo nr 3-2-1-110-09, p 16; nr 3-2-1-11-12, p 12). Sealjuures aga tuleb arvestada ja

hinnata konkreetse auto seisundit, mh selle väärtust vähendada võivaid defekte ja väärtust

suurendavaid asjaolusid (RKTKo nr 3-2-1-118-08, p 20; nr 3-2-1-184-12, p 28, 2-21-108985, p

16). Kohus märgib, et müügiportaalide kuulutustes pakutud hind ei ole reeglina müügihind, vaid

on pakkumise hind ja eeldatavasti langeb. Oluline on sõiduki müügis oleku aeg, sest pikem

müügiperiood võib näidata liiga kõrget hinda turusituatsioonis. Teadmine müügiperioodist ning

hinna alandamistest võib anda objektiivse pildi võimalikust turuhinnast. Käesoleval juhul

sellised andmed kostja esitatud müügikuulutustes puuduvad. Seetõttu leiab kohus, et kostja

esitatud sarnaste sõidukite müügikuulutused ei ole vaidlusaluse sõiduki turuhinna tõendamiseks

usaldusväärsed tõendid. Kohus märgib ka, et kostja müügikuulutustes toodud sõidukeid ei ole

oma omadustelt päris sarnased lepingu esemeks olnud sõidukiga. Vaidlusalune sõiduk on aastast

2003, kostja esitatud seitsmest müügikuulutustest olid viis aastast 2006, samuti on vaidlusaluse

sõiduki läbisõit tunduvalt suurem kui võrdluses oleval xxx (329 000 km vs 415 000 km, dtl 37,

46). On üldteada asjaolu, et sõiduki vanus ja läbisõit mõjutavad tugevalt sõiduki hinda. Kui

arvestada kostja müügikuulutustes toodud 2000 ja 2003 sõidukite hindu, oleks nende sõidukite

keskmine müügihind 5 150 eurot ((4 100 + 6 200)/2). Remondikalkulatsiooni kohaselt vajas

vaidlusalune sõiduk remonttöid 3 782 euro ulatuses. Seega arvestades vajalikke remontööde

maksumust lisaks hindamisaktis märgitud hinnale või lisaks müügitehinguga saadule võis

sõiduki turu väärtus olla ca 4 582 (800 + 3 582) või 5 582 (2000 + 3582) eurot. Seega ei saa

kohus asuda seisukohale, et sõiduk on võõrandatud alla turuväärtuse. Kohus nõustub hageja

väitega, et sõiduki turuväärtus oli 2 000 eurot. Sõidukil esinesid olulised väärtust mõjutavad

puudused ning nende puuduste eest vastutas kostja.

35. Kuna sõiduki võõrandamisel sai laenuandja 2 000 eurot, tuleb asuda seisukohale, et

laenulepingu alusel tasumata jäänud põhinõude suuruseks 2 083,56 eurot. Kuna kostja ei ole

esitanud hageja alternatiivse nõude osas vastuväiteid, mis nõude rahuldamise välistaksid, tuleb

kostjalt hageja kasuks põhinõudena välja mõista 2 083,56 eurot.

36. VÕS § 113 lg 1 sätestab, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib

võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem

intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud

intressimäär.

37. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel ei vabane kostja viivise tasumise

kohustusest. Kuna kohus on käesolevas asjas jõudnud seisukohale, et lepingu sõlmimisel on

rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet, oleks põhjendatud viivise väljamõistmine VÕS §

113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Ka alternatiivse nõude kohaselt palub hageja viivist

välja mõista alates 11.04.2019 so alates lepingu ülesütlemisest. Kohus tuvastas eelpool, et

lepingu ülesütlemine oli toimetu st tagajärjetu, kuivõrd täidetud ei olnud lepingu ülesütlemise

materiaalne eeldus. Arvestades, et kostja antud perioodil osamaksete tasumisega võlgnevuses ei

olnud, ei ole põhjendatud kostjalt välja mõista viivist alates 11.04.2019. 19.09.2025

menetlusdokumendis hageja viivise osas selgitusi esitanud ei ole. Kohus ei tee hageja eest

2-22-3899

ümberarvestusi ning seega ei ole sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmine põhjendatud.

Võttes arvesse, et ümberarvestuse kohaselt on käesoleva lahendi tegemise ajal on kostjal hageja

ees tekkinud sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevus summas 2 083,56 eurot, siis on kohtu

hinnangul põhjendatud mõista kostjalt välja viivis sissenõutavaks muutunud põhivõlalt alates

kohtuotsuse tegemisest kuni sissenõutavaks muutunud põhivõla tasumiseni. Kohus mõistab

kostjalt alates kohtuotsuse tegemisest välja viivise põhivõlalt (2 083,56 eurot) VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni. Hagi kohaselt on hageja nõudeks

tulenevalt sissenõudmiskulu 35 eurot. Hagis väljatoodu kohaselt on hageja pärast lepingu

lõppemist kohtuvälises menetluses korduvalt saatnud kostjale maksemeeldetuletusi, kuid

vaatamata meeldetuletusele kostja võlgnevust ei likvideerinud.

38. Hageja nõuab võla sissenõudmiskulu hüvitamist VÕS § 113² lg 2 p 1 alusel järgmiste

kostjale saadetud kirjade eest: 25.02.2020 kiri; 15.06.2021 kiri; 17.02.2022 kiri. Kohus märgib,

et 25.02.2020 ja 15.06.2021 meeldetuletuskirjade saatmise ja muude väidetavate kulude

kandmise ajal oli leping kehtiv (lepingut ei öeldud kehtivalt üles) ning nende kirjade eest VÕS §

113² lg 2 p 2 kohaldamise eeldused ei ole täidetud. Kohus mõistab kostjalt välja ühe

meeldetuletuskirja tasu 25 eurot.

39. Hageja palub välja mõista ka müügikulu summas 69,90 eurot. Kulu on tekkinud sõiduki

hindamisega. Kohtu hinnangul on nimetatud kulu põhjendatud ja vajalik. Hageja kasutas

ülevaatuseks ja hindamiseks OÜ xxx teenuseid, arve nr 116 järgi on hageja kandnud kulu

summas 69,90 eurot (dtl 54).

40. Eeltoodust tulenevalt ja VÕS § 108 lg 1 alusel kohus rahuldab hageja põhinõude ja

mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevusena 2 083,56 eurot, sissenõude kulu summas

25 eurot ja müügikulu summas 69,90 eurot. Samuti mõistab kohus kostjalt välja viivis

sissenõutavaks muutunud põhivõlalt summas 2083,56 eurot alates kohtuotsuse tegemisest kuni

põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

41. TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude

jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude

rahalise suuruse. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise

ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 168 lg 2

ja lg 4 järgi kannab hageja menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui menetlus

lõpetatakse määrusega ja käesoleva paragrahvi lõigetest 3–5 ei tulene teisiti. Kui hageja loobub

hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub

hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud.

42. Kuivõrd hageja vähendas 07.06.2022 ja 19.09.2025 menetlusdokumentides põhinõuet ja

võttis osaliselt hagi tagasi, siis selle nõudega seonduvad menetluskulud tuleks jätta hageja kanda.

Loobumise põhjuseks ei ole kostja poolt nõude rahuldamine vaid hageja poolt ebatäpse nõude

kohtusse esitamine. Seega on põhjendatud selle nõudega seonduvate menetluskulude hageja

kanda jätmine. Kohus leiab, et arvestades esialgselt esitatud hagi hinda, hageja nõude

tagasivõtmist ja hagi rahuldamise ulatust, on põhjendatud jätta poolte menetluskulud poolte endi

kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiia Bergson kohtunik