1-25-3173/48 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-25-3173

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. märts 2026, Tallinn

kirjalik menetlus

Kriminaalasja number

1-25-3173

Kohtukoosseis

Sten Lind, Pavel Gontšarov ja Janika Kallin

Kriminaalasi

S.W süüdistuses KarS § 113 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 24. oktoobril 2025 üldmenetluses

tehtud otsus

Apellant

ringkonnaprokurör Indrek Kalda

Süüdistatav

S.W

isikukood XXX, kodakondsuseta; emakeel: vene keel;

varem kriminaalkorras karistamata

Kaitsja

Kadi Sitska

RINGKONNAKOHUS OTSUSTAB:

Jätta apellatsioon rahuldamata ja Pärnu Maakohtu 24. oktoobri 2025 otsus muutmata.

OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse

Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on

võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav saab esitada kassatsiooni üksnes

advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. S.W-le on esitatud süüdistus KarS § 113 lg 1 järgi.

1-25-3173

Süüdistuse kohaselt lõi S.W 24. aprillil 2025 kella 07.30 ja 07.34 vahel Haapsalus aadressil

XXX toas nr X tüli käigus X ühe korra noaga kaela piirkonda, põhjustades otsese tahtlusega

eluohtliku tervisekahjustuse, mille tagajärjel kannatanu suri.

2. Pärnu Maakohus tegi 24. oktoobril 2025 otsuse, millega mõistis S.W KarS § 113 lg 1

järgi õigeks. Kohus leidis, et süüdistatav tegutses hädakaitses.

Maakohus luges tõendatuks selle, et süüdistatav põhjustas kannatanu surma.

Süüdistatava S.W ütluste põhjal luges kohus tõendatuks, et kannatanu X tuli noaga S.W

voodi juurde ja lõi teda käe või noaga kõhtu. S.W võttis kannatanu nuga hoidnud käest kinni,

väänas seda ja tõukas X. Tõukamise tulemusel tabas nuga X kõrri.

Vastupidiselt prokurörile pidas maakohus süüdistatava ütlusi usaldusväärseks ning leidis, et

teised asjas kogutud tõendid neis kahtlemiseks alust ei andnud.

Seda, et kannatanu noaga süüdistatava voodi juurde läks ja ähvardas süüdistatava ära tappa,

kinnitas oma ütlustes ka samal ajal toas viibinud tunnistaja Y. Viimase ütlused selle kohta,

kuidas kannatanu surmava vigastuse sai, on aga vastuolulised: ta väitis küll, et ei näinud, mis

toimus, aga rääkis samas, et S.W sai kannatanult noa kätte ja lõi sellega kannatanut.

Maakohus leidis, et seetõttu ei saa teha tõsikindlat järeldust, et S.W sai X käes olnud noa

enda kätte. Ka sündmuskoha fotodest tulenevalt ei olnud Ylt oma kohalt võimalik toimuvat

näha.

Ka muud tõendid ei seadnud maakohtu hinnangul süüdistatava ütluste usaldusväärsust

kahtluse alla.

Maakohus oli seisukohal, et S.W tegutses hädakaitses, tõrjudes kannatanu vahetut

õigusvastast rünnet oma elule ja tervisele. Kahjustades oma kaitsetahtest tuleneva tegevusega

kannatanu õigushüve, ei ületanud S.W hädakaitse piiri.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokurör, kes taotleb maakohtu otsuse

tühistamist, S.W süüdi mõistmist KarS § 113 lg 1 järgi ja tema karistamist 9-aastase

vangistusega. Sellest tulenevalt tuleb apellatsiooni kohaselt tühistada ka otsustused

menetluskulude riigi kanda jätmise ja süüdistatavale vabaduse võtmisega tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamise kohta.

Prokuröri hinnangul põhjustas S.W kannatanu surma otsese tahtlusega ega tegutsenud

hädakaitse seisundis. Maakohus on tõendite hindamisel eksinud.

Ringkonnaprokurör on jätkuvalt seisukohal, et süüdistatava ütlusi sündmuste käigu kohta ei

saa pidada usaldusväärseteks. S.W versioon, mille kohaselt ta lükkas kannatanu eemale ja

väänas tema kätt, nii et nuga sattus juhuslikult X kaela, on vastuolus teiste tõenditega.

Prokuröri hinnangul oli maakohus andnud tunnistaja Y ütlustele ebaõige hinnangu. Nimelt on

tunnistaja korduvalt öelnud, et S.W sai noa enda kätte ja lõi sellega kannatanut, st süüdistatav

lõi kannatanut ise noaga. Ehkki noa äravõtmist kannatanult tunnistaja ei näinud, on ta sellest,

et S.W kannatanut noaga lõi, rääkinud korduvalt, sh sündmuskohale saabunud politseile.

1-25-3173

Lisaks rääkis S.W vahetult pärast kuriteo toimepanemist tunnistajale Cle, et tappis X noaga

lüües ning tunnistajale Fle, et sai noa enda kätte ja lõi kannatanut ise kaela piirkonda.

Prokurör leiab, et C ja F vastavad ütlused on KrMS § 66 lg 21 p-i 3 järgi tõendiks, sest neis

sisaldub S.W süü omaksvõtt. Seda, et S.W tappis X, lüües teda noaga ja tabades kaela, on

kuulda ka asitõendina vaadeldud politsei vormikaamera salvestiselt. Neist tõenditest ei nähtu

käe väänamist ega kannatanu eemale tõukamist, vaid need kinnitavad, et S.W lõi kannatanut

tahtlikult noaga kaela piirkonda.

S.W ütluste ebausaldusväärsust näitavad ka vastuolud tema kohtueelses menetluses ja kohtus

antud ütluste vahel:



kohtueelses menetluses väitis S.W , et nägi X käes nuga, kohtus aga ei teadnud ta, kas

see oli nuga või mingi metallese;



kohtus antud ütluste kohaselt lõi kannatanu S.W kõhtu noa või käega, kohtueelses

menetluses oli süüdistatav kindel, et X lõi teda noaga ehkki mitte eriti tugevalt. Seejuures

tunnistaja Y sõnul kannatanu S.W ei löönud ning ühtegi jälge ega vigastusi süüdistatava

kõhul ja asitõendina vaadeldud tekil ei olnud.

Valeütlusi on S.W andnud ka noa kohta. Sündmuskohalt võeti kaasa kannatanu juures olnud

verine lauanuga, muid nuge seal polnud. Tegemist oli lauanoaga, millel on sakiline serv ja

mitte väga terav ots. Kuivõrd kannatanul tuvastati 2 cm pikkune haav, mis ulatus vasakusse

rinnaõõnde ja kuni 1 cm pikkuselt kopsu, pidi sellise noaga tehtud löök olema tahtlik ja tugev.

Eluohtlikke vigastusi käega eemale tõukamisega sellise noaga prokuröri hinnangul tekitada ei

saanud.

Maakohtu järeldust, et nuga oli löögi hetkel kannatanu käes, pidas prokurör oletuslikuks.

Sündmuskoha vaatlusel fikseeritud kannatanu asend seda ei kinnita, kuivõrd tema käsi võis

rusikas olla ka muul põhjusel kui noa hoidmise tõttu. Seda ei saa järeldada ka tema kätel

olnud verest – see võis sinna sattuda haavast. Lisaks on maakohus ebaõigesti hinnanud DNA

ekspertiisi akti, mille kohaselt leidus S.W DNA-d nii noa teral kui käepidemel. Seda, kuidas

tema DNA noa käepidemele sattus, ei osanud süüdistatav selgitada. Seega kinnitab ekspertiis,

et nuga oli löögi hetkel S.W käes.

Kuivõrd maakohus on tõendeid valesti hinnanud, on ebaõige ka maakohtu seisukoht, et S.W

tegutses hädakaitse seisundis.

Tõenditest nähtub, et S.W sai noa enda kätte ja lõi siis X tahtlikult kaela. Kui süüdistatav oli

saanud noa enda kätte, ei olnud kannatanu enam talle ohtlik, vähemalt mitte süüdistatava

elule: nuga hoidis S.W käepidemest ja kannatanu ei saanud sellega enam rünnata. Puuduvad

ka tõendid, et X oleks üritanud nuga enda kätte saada, S.W kuidagi rünnanud või kavatsenud

ja suutnud seda teha. Prokurör leiab, et kannatanu ei kujutanud süüdistatavale algusest peale

tõelist ja suurt ohtu, sest oli raskes joobes ega püsinud isegi püsti. Seetõttu ei saa noaga

löömist pidada vajalikuks. Ründe lõpetamiseks oleks piisanud kannatanu eemale lükkamisest.

Seega ei kasutanud S.W ründe tõrjumiseks säästvaimat vahendit ning tekitas ründajale otsese

tahtlusega liigset kahju.

1-25-3173

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

4. Apellatsiooni argumendid ei kummuta maakohtu järeldusi sündmuste käigu kohta ega

anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja S.W süüdimõistmiseks.

5. Prokurör vaidleb apellatsioonis peamiselt vastu maakohtu seisukohale, et S.W

põhjustas X surma sellega, et suunas rüseluse käigus kannatanu käes olnud nuga nii, et see

tabas kannatanu kaela. Prokurör on seisukohal, et tegelikult lõi S.W tahtlikult noaga Xle

kaela pärast seda, kui oli noa enda kätte saanud. Prokurör leiab, et kui S.W oli noa oma kätte

saanud, ei olnud kannatanu enam talle ohtlik, vähemalt mitte tema elule ja hädakaitse on

välistatud.

Seisukoht, nagu oleks hädakaitse välistatud, kui S.W noa enda kätte sai, on ekslik. Fakti, et X

S.W noaga ründas, prokurör kahtluse alla seadnud pole, samuti pole prokurör viidanud

tõendile, mis näitaks, et ajaks, kui S.W Xle noahaava tekitas, oli rünne ilmselgelt lõppenud.

Seni, kuni juba alustatud ründest pole üheselt mõistetavalt lõplikult loobutud või kui rünne on

arusaadavalt lõplikult ebaõnnestunud, ei ole KarS § 28 lg-le 1 vastav vahetu rünne ära

langenud (RKKKo 1-19-8038/67, p 27). Seejuures ei tähenda ründevahendi üleminek

automaatselt ründe lõppu, kui on alust arvata, et ründaja võib oma tegevust siiski jätkata

(RKKKo 3-1-1-34-08, p 9). Nt võib ründaja, kellelt võetakse nuga ära, jätkata kähmlust noast

ilma jäämisest välja tegemata või noa enda kätte tagasi saamiseks. Arvestades, et X oli mingil

põhjusel S.W suhtes nii agressiivselt meelestatud, et ründas teda noaga, lubades ta ära tappa,

ning tema käitumist mõjutas tema joove (toksikoloogiauuringu kohaselt oli etanooli tema

veres 2,81 mg/g ja uriinis 3,46 mg/g), ei ole põhjust automaatselt eeldada, et tema rünne pidi

lõppema pärast noast ilma jäämist.

Ei ole ühtegi tõendit, millest üldse nähtuks versioon, et X rünne oli ajaks, kui S.W teda noaga

lõi, lõppenud. S.W enda ütluste kohaselt tabas ta X noaga rüseluse käigus ega olnud isegi

nuga enda kätte saanud, st ilmselgelt kestva ründe olukorras. Politseiametnikust tunnistaja F,

kes kirjeldas seda, mida S.W rääkis kohale saabunud politseiametnikele, rääkis, et S.W sõnul

oli kannatanu oli talle kallale tulnud, tema oli rüseluse käigus noa kätte saanud ja kannatanule

kaela piirkonda löönud (tl. 166). Seega võib ka tema ütlusi mõista nii, et kõik toimus rüseluse

käigus. Teistsuguseks järelduseks ei anna alust ka juhtunu ajal lisaks S.W-le ja Xle toas olnud

Y ütlused. Kuigi viimane väitis, et S.W võttis teda noaga ähvardanud Xlt noa ära ja lõi,

tunnistas ta ühtlasi, et ta ei tea täpselt, kuidas see juhtus. Tema napist kirjeldusest jääb aga

mulje, et kõik toimus kiiresti, mis tähendab, et situatsiooni, millest oleks tuvastatav, et X

loobus ründest, ei tekkinud ja S.W hädakaitseseisund ei olnud ära langenud.

Niisiis ei ole põhjust järelduseks, et S.W polnud hädakaitseseisundis, ka juhul, kui ta lõi X

noaga vahetult pärast seda, kui oli noa X käest enda kätte saanud.

Kuivõrd prokurör on rõhutanud, et S.W lõi tegelikult X tahtlikult, võib järeldada, et see on

prokuröri hinnangul asjaolu, mis välistab hädakaitse. Kohtukolleegium osutab, et hädakaitse

on asjaolu, mis välistab koosseisupärase teo õigusvastasuse, mistõttu tahtlus kui subjektiivse

kuriteokoosseisu tunnus ei saa kuidagi olla asjaolu, mis välistab hädakaitse. Isiku tahtest

rääkides saab hädakaitse välistada kaitsetahte puudumine või see, et hädakaitset teostati

kavatsetult või otsese tahtlusega vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele. Pelgalt

1-25-3173

tahtliku löömise fakt ei näita neist asjaoludest kumbagi. Kuivõrd enda kaitsmisel füüsilise

ründe eest on kaitsja võimalused kaaluda, kuhu ründajat tabada, piiratud (RKKKo

15.10.2015, 3-1-1-65-15 p 11), ei ole põhjust rääkida sellest, et ühekordne löök (prokuröri

enda väitel mitte väga terava) noaga oleks olnud selgelt ülemäärane kaitsevahend.

Ringkonnakohtu hinnangul on prokurör teinud põhjendamatult kaugeleulatuvaid järeldusi ka

sellest, et sündmuskohale saabunud politseinikele ütles S.W vormikaamera salvestiste

kohaselt, et tappis X ära – prokurör leidis, et sellega võttis S.W sisuliselt süü omaks.

Ilmselgelt rääkis S.W tapmisest selle üldkeelelises tähenduses, mis tähendas tõdemist, et

tema oli see, kes X surma põhjustas – seda ei ole S.W ka edasises menetluses eitanud.

6. Ühtlasi on kohtukolleegium seisukohal, et apellatsiooni argumendid ei võimalda teha

küsimuses, kuidas nuga X kaela tabas, maakohtust erinevaid järeldusi.

6.1

Ringkonnakohus peab märkima, et kuigi prokurör vaidlustab maakohtu hinnanguid

tõenditele ja faktiliste asjaolude kohta tehtud järeldusi, on tõendite käsitlus prokuröri

apellatsioonis pealiskaudne ja kohtukolleegiumi hinnangul on tõendite sisu kohta esitatud

kohati väiteid, mille kohta kohtukolleegium tõendist endast kinnitust ei leidnud. On ilmne, et

sellise apellatsiooni edulootus, milles on faktiväited tõendiga seostamata, on väike.

Selliseks tõendiks, mille puhul jääb ebaselgeks, kuidas see annab alust apellatsioonis sellele

viidates esitatud väitele, on näiteks tunnistaja C ütlused.

Prokurör väidab apellatsioonis, et „kannatanu otsese tahtlusega tapmine ja hädakaitseseisundi

puudumine on tõendatud ka muude tõenditega. Seda rääkis ka süüdistatav ise kohe nii

tunnistajatele Cle ja Fle ning see on nähtav ja kuuldav ka politsei vormikaamera

salvestustelt“. Apellatsioonis on heidetud maakohtule ette, et maakohus ei ole C ütlusi arvesse

võtnud.

C ütluste kohaselt oli ta öömaja valvur. Ta ei olnud teo toimepanemise juures, kuid talle anti

juhtunust teada ning tema oli see, kes Häirekeskusele helistas. Prokurör heidab maakohtule

ette, et maakohus ei arvestanud C ütlustega selle kohta, mida S.W talle kannatanu tapmise

kohta rääkis. Maakohtu istungi protokollist ei nähtu aga, et C ütluste kohaselt oleks S.W talle

rääkinud, mis täpsemalt juhtus. Tunnistaja vastas hoopis prokuröri küsimusele, et süüdistatav

ei rääkinud talle, kuidas ta X tappis (tl. 164 prd). Kuna need ütlused olid prokuröri hinnangul

vastuolus tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlustega, avaldati prokuröri taotlusel selle

peale tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlused, mille kohaselt ütles süüdistatav talle, et

lõi X noaga. Ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks avaldatud ütlused teatavasti ise tõendina

kasutatavad pole. Kohtus ütlusi andes jäi C selle juurde, et S.W talle juhtunut ei kirjeldanud,

öeldes, et „minu meelest ei öelnud ta küll midagi, ainult kui ütles seda, et palun kutsu kiirabi

välja ja politsei.“ (tl. 165) Seega jääb täiesti arusaamatuks, millele tuginedes leiab prokurör, et

C ütlused näitavad, et S.W ei olnud hädakaitseseisundis.

6.2

Seoses sellega, et prokurör taotleb süüdistatava ja ainsa süüdistuse esemeks oleva

sündmuse ajal süüdistatava ja kannatanuga samas toas olnud tunnistaja Y ütluste ümber

hindamist ja maakohtu omadest erinevate järelduste tegemist, tuleb märkida, et vastavat

võimalust piirab asjaolu, et prokurör ei taotlenud suulist menetlust ega pidanud vajalikuks

1-25-3173

küsitleda süüdistatavat ja tunnistajat asjaolude kohta, milles ta ütluste ümber hindamist

taotles.

Riigikohus on viimase paari aasta jooksul tehtud kohtuotsustes avaldanud korduvalt

seisukohta, et kohtuliku arutamise vahetuse põhimõttest tulenevalt peab kohtukoosseis, kes

otsustab süüdistatava süü või süütuse üle, üldjuhul kannatanud, süüdistatava ja tunnistajad

isiklikult üle kuulama ja nende usaldusväärsust hindama, mistõttu on juhul, kui

apellatsioonimenetluse tulemusena võidakse anda kellegi ütluste usaldusväärsusele oluliselt

erinev hinnang ja just sellest lähtuvalt asendada õigeksmõistev otsus süüdimõistvaga, isikulise

tõendiallika vahetu küsitlemine apellatsioonimenetluses üldjuhul vajalik. (RKKKo 1-20-

2143/156, p-d 17 ja 28; 1-23-5754/22, p 21; 1-23-7274/138, p-d 99, 100). Tõsi küll

Riigikohus on möönnud, et sellest reeglist on erandeid. Lisaks olukorrale, kus isikut pole

enam objektiivselt võimalik üle kuulata (nt isik on surnud), on Riigikohus leidnud, et isiku üle

kuulamine apellatsioonimenetluses pole vajalik, kui tema ütlused pole süüdistatava

süüditunnistamise seisukohalt otsustava tähtsusega või kui õigeksmõistva otsuse asendamine

süüdimõistvaga ei ole tingitud mitte kohtute erinevast hinnangust isikuliste tõendiallikate

usaldusväärsusele, vaid sellest, et kõrgema astme kohus käsitleb teistmoodi ütluste tähendust

ja olulisust tõendikogumis võrreldes muud liiki tõendiga.

Praegusel juhul on prokurör tuginenud väitele, et S.W on sündmuskohale saabunud

politseiametnikele kirjeldanud juhtunut teisiti kui maakohtus. Seda tõendavad apellatsiooni

kohaselt politseiametnik F ütlused ning vormikaamera salvestised. Ringkonnakohus nendib, et

kui prokurör tugineb väitele, et maakohus on süüdistatava ütluste usaldusväärsust hinnanud

valesti tunnistajana üle kuulatud politseiametniku ütluste valguses, on tegemist olukorraga,

kus hinnangu muutmine tuleb Riigikohtu praktika kohaselt kõne alla juhul, kui isikut

küsitletakse apellatsioonimenetluses vahetult. See olnuks seda olulisem, et politseiametnik F

on seda, mida S.W juhtunu kohta talle rääkis, kirjeldanud vaid ühe lausega.

Vormikaamera salvestistest on prokurör toonud apellatsioonis välja, et salvestisel on kuulda,

kuidas „süüdistatav ütleb, et tema tappis X, kuna see lõi teda noaga kõhtu ja tema lõi teda

vastu, tabades kannatanu kaela“. Ringkonnakohus nendib, et vormikaamera P18042

salvestiste vaatluse protokolli kohaselt selgitas S.W , et lõi X, sest too tahtis teda noaga lüüa;

X lõi teda noaga kõhtu ja pärast lõi tema X (tl. 83, 97). Ringkonnakohus ei näe aga öeldus

midagi sellist, mis näitaks, et S.W andis kohtus ebaõigeid ütlusi, ega sellist, mis annaks alust

järelduseks, et S.W ei teostanud hädakaitset. Kõnealusest vormikaamera salvestise

väljavõttest ei tule välja isegi seda, et S.W oleks noa enda kätte saanud, nagu prokurör

väidab. S.W kirjeldas oma tegu küll löömisena (aga sedagi pärast seda, kui talt küsiti, kas

tema lõi), kuid löömine ei tähenda olemuslikult, et nuga oli puhtalt lööja käes. Ühtlasi tuleb

märkida, et tegemist ei olnud ainsa korraga, kui S.W püüdis politseiametnikele selgitada, mis

toimus. Prokurör pole apellatsioonis käsitlenud seda, kas salvestistel kajastatud S.W selgitusi

tervikuna vaadates on alust sellisteks järeldusteks, nagu apellatsioonis tehtud.

Ringkonnakohtu hinnangul selgitas S.W vormikaamera salvestisest nähtuvalt juba

sündmuskohal politseiametnikele, et X tabas nuga rüseluse käigus. Vormikaamera salvestise

U16556 kohaselt selgitas S.W mitu korda, kuidas nuga X tabas, väites, et see kukkus nii

välja, et tema tabas kannatanut kaela. Ühel korral neist ei ole selgitus salvestiselt arusaadav,

1-25-3173

kuid viitab sellele, et S.W selgituse kohaselt tegi tema midagi seoses kannatanu käega: „Aga

mina talle (arusaamatu) kätt (arusaamatu)“ (tl. 88, 93) Hiljem ütles ta: „Noh, ta tahtis mind

lüüa, aga tuli välja nii, et mina tõstsin käe.“ (tl. 90, 95) Märkida tuleb, et S.W püüdis ka

demonstreerida, kuidas ta X tabas. Vaatlusprotokollis on öeldud: „Mees: Kuid ma ei tahtnud

teda ära tappa, aga tuli niimoodi välja. Vaat niimoodi. (Teeb parema käega järsu liigutuse

enda kaela vasaku poole suunas). Mh“ (tl. 88, 93) Seda, kas salvestisel kajastatud liigutus

lükkab S.W kohtus antud ütlused ümber, ei ole apellatsioonis analüüsitud ega avaldanud ka

soovi, et seda salvestist uuritaks apellatsioonimenetluses istungil, et apellant saaks selgitada,

miks demonstreeritud liigutus toetab apellandi versiooni toimunust.

Veel on prokurör viidanud DNA-ekspertiisi aktile, milles oleva eksperdiarvamuse kohaselt

sisaldasid noa käepidemelt võetud proovid S.W DNA-d. Ringkonnakohus osutab, et

maakohus asus seisukohale, et asitõendiks olev nuga polegi see, millega X surm põhjustati.

Apellatsiooni argumendid on ses küsimuses vastuolulised. Ühest küljest leiab prokurör, et

kuna asitõendiks olev nuga oli ainus sündmuskohal olnud nuga, siis andis S.W noa kohta

valeütlusi. Teisalt tõdeb prokurör ise, et see oli tavaline lauanuga, mille ots ei olnud terav –

mistõttu olnuks sellega keeruline torke-lõikehaava tekitamine. Seega ei lükka apellatsiooni

väited maakohtu seisukohta veenvalt ümber. Isegi, kui tegemist on noaga, millega

kannatanule surmav vigastus tekitati, tõendavad DNA-ekspertiisi tulemused küll seda, et S.W

on selle noa käepidet puutunud, kuid DNA-ekspertiis ei anna vastust küsimusele, millal ja

kuidas see juhtus. S.W ise ei ole selle kohta sisulisi ütlusi andnud (tl. 170 prd).

6.3

Prokurör on avaldanud apellatsioonis seisukohta, et S.W

ütlused on

ebausaldusväärsed ka eri aegadel antud ütluste vastuolude tõttu ning maakohus on andnud ka

tunnistaja Y ütlustele ebaõige hinnangu.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole süüdistatava ütlustele võimalik anda apellatsioonis toodud

põhjendustel maakohtu antust erinevat hinnangut, kuna see eeldaks süüdistatava üle

kuulamist, mida prokurör ei ole aga taotlenud.

Sama kehtib ka tunnistaja Y ütluste kohta. Apellatsioonis on leitud, et kuna maakohus pole Y

ütlusi ebausaldusväärseks lugenud, kuid on andnud neile ebaõige hinnangu, saab

ringkonnakohus anda Y ütlustele teistsuguse hinnangu, ilma et Yt oleks vaja

apellatsioonimenetluses täiendavalt küsitleda. Ringkonnakohus on seisukohal, et prokurör

eksib. Sisuliselt soovib prokurör kahele peamisele isikulisele tõendile – süüdistatava ja

tunnistaja Y ütlustele – uue hinnangu andmist. Eespool käsitletud Riigikohtu praktika kohaselt

on tegemist tüüpolukorraga, mille puhul oleks nende isikute, kelle ütlustele uue hinnangu

andmist taotletakse, küsitlemine apellatsioonimenetluses vajalik. Kuna prokurör seda

taotlenud pole, on välistatud Y ütlustele sellise uue hinnangu andmine, mis tooks kaasa S.W

süüdi tunnistamise.

Ringkonnakohus peab siiski vajalikuks märkida, et sellise hinnangu andmiseks Y ütlustele,

nagu prokurör on taotlenud, polegi ilmselgelt alust. Prokurör on tuginenud vaid osale Y

ütlustest, eirates aga osa, mis apellatsioonis esitatud versiooni ei toeta.

Prokurör rõhutab, et Y ütluste kohaselt võttis S.W Xlt noa ära ja siis lõi viimast noaga. Y

väitis seda tõesti oma ütlustes korduvalt (tl. 163, 163 prd). Samas tunnistas ta juba prokuröri

1-25-3173

küsimustele vastates kohe, et ei tea, kuidas S.W noa võttis ja X lõi: „Kostja võttis selle noa ja

läks S.W juurde ja ütles, et ma pussitan sind. Ma tapan su ära. S.W ütles, et hulluks oled

läinud või ja võttis selle noa. Ma ei tea, kuidas ta võttis seda nuga ja pani.“ (tl. 163) Tunnistaja

ebakindlust toimunu suhtes näitab tema vastus küsimusele, mida X S.W voodi juures tegi. Y

ütles: „Ta võttis noa, läks voodi juurde, pärast S.W võttis tal kuidagi.“ (tl. 163 prd) Vastates

kaitsja küsimusele, kas S.W hakkas X eemale tõrjuma, kordas Y veel kord: „Ma pole näinud.

Ta läks tema juurde, et ma löön su maha. Ma ei tea, kuidas S.W nuga võttis ja pani talle.“

Sellele, et Y väitis küll, et S.W võttis Xlt noa ära, kuid ütles samas, et ta toimunut ei näinud,

osutas ka maakohus. Ühtlasi leidis maakohus, et sündmuskoha fotodest tulenevalt Y oma

voodist ei saanudki toimuvat näha.

Apellatsioonis ei ole asjakohast argumentatsiooni, miks peaks ringkonnakohus andma Y

ütlustele teistsuguse hinnangu, kui andis maakohus. Apellatsioonist ei selgu, millisel alusel

peaks ringkonnakohus jätma erinevalt maakohtust tähelepanuta Y ütlused, et ta toimunut ei

näinud. Samuti pole selgitatud, miks peaks ringkonnakohus pidama usaldusväärseks

vastandlikke väiteid esitanud Y väidet, et S.W võttis Xlt noa ära.

Mis puutub maakohtu seisukohta, et oma kohalt ei saanudki Y näha, mis S.W voodis toimus,

siis sellega seondub vaid prokuröri väide, et selle nägemine, kuidas kannatanu liikus noaga ja

süüdistatavat ära tappa ähvardades süüdistatava poole, pidi äratama Y tähelepanu ja on

eluliselt usutav, et tunnistaja vaatas, mis edasi toimus, mitte ei pikutanud lihtsalt edasi.

Ringkonnakohus juhib prokuröri tähelepanu, et kui on küsimus, mida sündmuse juures olnud

tunnistaja ise samal ajal tegi, tuleks selle tuvastamisel lähtuda tõenditest, sh tunnistaja enda

ütlustest. Neid tõendeid saab muu hulgas hinnata elulise usutavuse aspektist lähtudes. Väide,

et miski on eluliselt usutav, ilma et see lähtuks asjas kogutud tõenditest, on lihtsalt oletus,

mille alusel ei saa teha kriminaalmenetluses järeldusi faktiliste asjaolude kohta.

7. Eelnevast tulenevalt teeb ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p-le 1 vastava otsuse,

jättes apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Allkirjastatud digitaalselt