1-24-3280/186 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-24-3280

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. märts 2026. a Tallinn

Kriminaalasja number

1-24-3280

Kohtukoosseis

Eesistuja Pavel Gontšarov, liikmed Sten Lind ja Janika

Kallin

Kriminaalasi

Marek Madisoo süüdistuses KarS § 4231, § 424 lg 1, § 274 lg

2 p 3, § 4181 lg 1, § 121 lg 2 p 3, § 215 lg 3, § 209 lg 2 p 1, §

199 lg 2 p 9, § 201 lg 2 p 1, § 113 lg 1, § 141 lg 1 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 16. detsembri 2025. a otsus üldmentluses

Apellatsiooni esitaja

Kannatanute esindajad advokaadid Paul Keres, Helena

Mutso, Karl Kask

Prokurör

Diana Helila

Süüdistatav

MAREK MADISOO

ik: 39903254925; elukoht: viibib vahi all Tallinna Vanglas;

kodakondsus: EV kodanik; emakeel: eesti keel; haridus:

XXX; töökoht või õppeasutus: XXX; korduvalt

kriminaalkorras karistatud, viimati: Viru Maakohtu

04.01.2021.a otsusega KarS § 274 lg 2 p 3, § 329 järgi

karistati KarS § 65 lg 2 alusel vangistusega 2 aastat 5 kuud 7

päeva. Karistus kantud 09.06.2023.a.

Tõkend: vahistatud Harju Maakohtu 09.02.2024. a määruse

alusel. Kahtlustatavana kinnipidamine 19.11-21.11.2023. a,

24.12.2023. a, 07.02-08.02.2024. a.

Kaitsja

Advokaat Alar Neiland

Tsiviilkostja

Eesti Vabariik Justiits- ja Digiministeeriumi kaudu

Tsiviilkostja esindajad

Norman Aas, Kadri Härginen, Laura Glaase

RINGKONNAKOHUS OTSUSTAB:

1. Tühistada Harju Maakohtu 16. detsembri 2025. a kohtuotsus:

1.1.

Osas, millega maakohus mõistis kannatanu Ylt välja Eesti Vabariigi kasuks

riigilõivu summas 1680 eurot ning kannatanu D-lt välja Eesti Vabariigi kasuks

riigilõivu summas 1680 eurot;

1.2.

Osas, millega maakohus määras hävitada punaste kaantega märkmik

(asitõendite pakend 4-3) ning käsitsi kirjutatud märkmed 3-l lehel (asitõendite pakend

5-3).

2. Tühistatud osas teha uus otsus millega:

2.1.

Mõista süüdistatav Marek Madisoolt ning tsiviilkostja Eesti Vabariigilt

(Justiits- ja Digiministeeriumi kaudu) tsiviilhagiga seotud menetluskuludena

solidaarselt välja Y kasuks 430,1 eurot ja D kasuks 389,1 eurot.

2.2.

Tagastada asitõenditena äravõetud punaste kaantega märkmik (asitõendite

pakend 4-3) ning käsitsi kirjutatud märkmed 3-l lehel (asitõendite pakend 5-3) Yle ja

Qle.

3. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

4. Kannatanute esindajate apellatsioon rahuldada osaliselt.

5. Välja mõista Eesti Vabariigilt Y kasuks temal apellatsioonimenetluses tekkinud

menetluskulud 332,55 eurot.

6. Välja mõista Eesti Vabariigilt D kasuks temal apellatsioonimenetluses tekkinud

menetluskulud 312,2 eurot.

Edasikaebe kord

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi

vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 16. detsembri 2025. a otsusega üldmenetluses tunnistati süüdi Marek Madisoo

KarS § 4231 järgi ja karistati teda vangistusega 8 (kaheksa) kuud. Tunnistati süüdi Marek Madisoo

KarS § 424 lg 1 järgi ja karistati teda vangistusega 9 (üheksa) kuud. Tunnistati süüdi Marek

Madisoo KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ja karistati teda vangistusega 8 (kaheksa) kuud. Tunnistati süüdi

Marek Madisoo KarS § 215 lg 3 järgi ja karistada teda vangistusega 3 (kolm) aastat. Tunnistati

süüdi Marek Madisoo KarS § 209 lg 2 p 1 järgi ja karistati teda vangistusega 1 (üks) aasta.

Tunnistati süüdi Marek Madisoo KarS § 199 lg 2 p 9 järgi ja karistati teda vangistusega 1 (üks)

aasta. Tunnistati süüdi Marek Madisoo KarS § 201 lg 2 p 1 järgi ja karistati teda vangistusega 6

(kuus) kuud. Tunnistati süüdi Marek Madisoo KarS § 274 lg 2 p 3 järgi ja karistati teda

vangistusega 3 (kolm) aastat. Tunnistati süüdi Marek Madisoo KarS § 4181 lg 1 järgi ja karistati

teda vangistusega 1 (üks) aasta. Tunnistati süüdi Marek Madisoo KarS § 141 lg 1 järgi ja karistati

teda vangistusega 4 (neli) aastat. Tunnistati süüdi Marek Madisoo KarS § 113 lg 1 järgi ja karistati

teda vangistusega 15 (viisteist) aastat. KarS § 64 lg 1 alusel, lugedes kergemad karistused kaetuks

raskeimaga, mõisteti liitkaristuseks 15 (viisteist) aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti

eelvangistuses viibitud aeg 19.11-21.11.2023. a, 24.12.2023. a, s.o 4 (neli) päeva vangistust

karistusaja hulka ja ärakandmata karistuseks loeti 14 (neliteist) aastat 11 (üksteist) kuud 26

(kakskümmend kuus) päeva vangistust. Karistusaja algust arvestatakse Marek Madisoo viimasest

kahtlustatavana kinnipidamisest, s.o alates 07.02.2024. a.

Marek Madisoo suhtes valitud tõkend - vahistamine - jäeti muutmata kuni kohtuotsuse

jõustumiseni, seejärel tõkend tühistatakse.

Marek Madisoo suhtes Harju Maakohtu 15.01.2025. a määrusega kohaldatud lisapiirangud: 1)

süüdistatava eraldamine täielikult teistest vahistatutest; keeld täielikult: lühi- ja pikaajalisteks

kokkusaamisteks; keeld lühiajalisteks väljasõitudeks; keeld lühiajalisteks väljaviimisteks või

vabastamiseks – tühistada kohtuotsuse jõustumisel; 2) keeld kirjavahetuse ja telefoni kasutamise

õiguseks - määrati tühistada kohtuotsuse kuulutamisel.

2(15)

Tsiviilhagide osas otsustas maakohus järgnevalt:

Kannatanu E poolt esitatud tsiviilhagi rahuldada TsMS § 440 lg 1 alusel täies ulatuses ning mõista

Marek Madisoolt välja E

kasuks 1429 eurot, mis tasuda E

arvelduskontole

XXXXXXXXXXXXXX, Swedbank AS.

Kannatanu Eesti Vabariigi (Politsei- ja Piirivalveameti kaudu) poolt esitatud tsiviilhagi rahuldada

TsMS § 440 lg 1 alusel täies ulatuses ning mõista Marek Madisoolt välja Eesti Vabariigi (Politsei-

ja Piirivalveameti kaudu) kasuks 600 eurot, mis tasuda Rahandusministeeriumi arvelduskontole

EE891010220034796011 SEB pank või EE932200221023778606, Swedbank AS. Makse

sooritamisel märkida viitenumber: 2800082310 ning selgitus: Politsei- ja Piirivalveametile kahju

hüvitamine.

Kanntanu Y (Y) esindaja Paul Kerese ning kannatanu D ’i esindajate Karl Kase ja Helena Mutso

esitatud tsiviilhagi rahuldada osaliselt, s.o rahuldada täielikult Y varalise kahju nõudes ning

rahuldada osaliselt Y ja D mittevaralise kahju nõudes ja mõista Marek Madisoolt ning Eesti

Vabariigilt (Justiits- ja Digiministeeriumi kaudu) solidaarselt välja järgmised summad:

- Y kasuks 3121,71 eurot varalise kahju hüvitamise nõude katteks;

- Y kasuks 22 000 eurot mittevaralise kahju hüvitamise nõude katteks;

- D kasuks 22 000 eurot mittevaralise kahju hüvitamise nõude katteks.

Riigilõiv:

Teha hagejale Y ettekirjutus hagilt tasumata jäetud riigilõivu maksmiseks ja mõista Ylt välja Eesti

Vabariigi kasuks riigilõiv summas 1680 eurot.

Teha hagejale D ettekirjutus hagilt tasumata jäetud riigilõivu maksmiseks ja mõista D-lt välja Eesti

Vabariigi kasuks riigilõiv summas 1680 eurot.

Riigilõiv tuleb tasuda Rahandusministeeriumi kontole SEB Pank EE891010220034796011,

Swedbank EE932200221023778606, LHV Pank EE777700771003813400 või Luminor Bank

EE701700017001577198. Maksekorraldusse märkida viitenumber 2900078444 ning

selgituseks ,,tsiviilhagi riigilõiv kohtuasjas 1-24-3280“.

Tsiviilhagiga seotud menetluskulud:

KrMS § 381 lg 6, TsMS § 163 lg 1, § 165 lg 3 alusel mõista tsiviilhagiga seotud menetluskulu

katteks kannatanute kasuks välja järgnevalt:

-

kannatanu Y kasuks 4512,18 eurot, mis kuulub Marek Madisoolt ja Eesti Vabariigilt

(Justiits- ja Digiministeeriumi kaudu) solidaarselt väljamõistmisele;

-

kannatanu D kasuks 4253,21 eurot, mis kuulub Marek Madisoolt ja Eesti Vabariigilt

(Justiits- ja Digiministeeriumi kaudu) solidaarselt väljamõistmisele;

KrMS § 182 lg 4 alusel jätta tsiviilkostja Eesti Vabariigi (Justiits- ja Digiministeeriumi) seoses

tsiviilhagi menetlemisega tekkinud kulud täielikult tema enda kanda.

KrMS § 182 lg 4 alusel mõista Marek Madisoolt välja seoses tsiviilhagi menetlemisega tekkinud

määratud kaitsjale makstud tasu summas 439,78 eurot.

Muude menetluskulude osas maakohus otsustas:

KrMS § 175, § 179, § 180 alusel välja mõista Marek Madisoolt riigituludesse:

-

sundraha 2,5 palga alammääras – 2215 eurot;

-

määratud kaitsjatele makstud tasu 5697,12 eurot;

-

tunnistajate sõidukulud kogusummas 106,08 eurot;

-

joobeseisundi tuvastamise kulud 123 eurot;

-

tulirelvaekspertiisi kulud 672 eurot;

-

surnu kohtuarstliku ekspertiisi kulud 824,94 eurot;

-

DNA-ekspertiiside kulud 5880 euro ulatuses;

-

kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi kulud 2900 eurot.

3(15)

Kriminaalmenetluse kulud (sh tsiviilhagi menetlemisega seotud kulud määratud kaitsjale makstud

tasu osas) kogusummas 18 857,92 eurot tasuda 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul.

KrMS § 180 lg 3 alusel jätta DNA-ekspertiiside kulud ülejäänud osas, s.o 5460 euro ulatuses, riigi

kanda.

Asitõendite suhtes võetavate meetmete osas maakohus mh otsustas:

-

sündmuskoha 27.06.2024 vaatluse käigus ära võetud kaks žiletitera (pakendid 1-3, 2-3),

kaks insuliini süstel-peni (pakend 3-3), punaste kaantega märkmik (pakend 4-3), käsitsi kirjutatud

märkmed 3-l lehel (pakend 5-3) asuvad hoiul Tallinna Vangla teabe- ja uurimisosakonnas aadressil

XXX-i ) - kohtuotsuse jõustumisel hävitada KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel.

2. Maakohtu otsuse kuulutamise järgselt tegi süüdistatav M. Madisoo 18.12.2025 avalduse

apellatsiooniõigusest loobumise kohta. Apellatsioonitähtaja jooksul esitasid maakohtu otsusele

apellatsiooni üksnes kannatanute Y ja D esindajad advokaadid Paul Keres, Helena Mutso, Karl

Kask. Prokuratuur ning tsiviilkostja ei ole maakohtu otsust vaidlustanud.

KANNATANUTE ESINDAJATE APELLATSIOON

3. Apellatsiooni Harju Maakohtu 16.12.2025. a otsusele esitasid kannatanute esindajad, kes

paluvad:

1) tühistada Harju Maakohtu 16.12.2025 otsus osas, millega jäeti kannatanute menetluskulud

osaliselt kannatanute endi kanda ja riigilõiv tsiviilkostjatelt kannatanute kasuks välja mõistmata; 2)

tühistada Harju Maakohtu 16.12.2025 otsus osas, milles see näeb ette 27.06.2024 sündmuskoha

vaatluse käigus ära võetud F punaste kaantega märkmiku (pakend 4-3) ja käsitsi kirjutatud

märkmete (pakend 5-3) hävitamise KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel; 3) teha uus otsus, millega mõista

Marek Madisoolt ja Eesti Vabariigilt (Justiits- ja Digiministeeriumi kaudu) solidaarselt Y kasuks

välja tema esindajale makstud tasu 26 895,08 (koos käibemaksuga); 4) teha uus otsus, millega

mõista Marek Madisoolt ja Eesti Vabariigilt (Justiits- ja Digiministeeriumi kaudu) solidaarselt D

kasuks välja tema esindajatele makstud tasu 32 453 (koos käibemaksuga); 5) teha uus otsus, millega

mõista Marek Madisoolt ja Eesti Vabariigilt Y kasuks välja riigilõiv summas 1680 eurot; 6) teha

uus otsus, millega mõista Marek Madisoolt ja Eesti Vabariigilt D kasuks välja riigilõiv summas

1680 eurot; 7) teha uus otsus, millega tagastatakse 27.06.2024 sündmuskoha vaatluse käigus ära

võetud F punaste kaantega märkmik (pakend 4-3) ja käsitsi kirjutatud märkmed (pakend 5-3) KrMS

§ 126 lg 3 p 2 alusel Yle ja Qle; 8) jätta kannatanute apellatsioonkaebusega seotud menetluskulud

solidaarselt Marek Madisoo ja Eesti Vabariigi (Justiits- ja Digiministeeriumi kaudu) kanda.

4. Kannatanute esindajad leiavad, et nende ajakulu on mõistlik ja põhjendatud. Maakohus on oma

otsuse lk-l 44 leidnud, et menetluskulud, mis puudutavad tsiviilhagi koostamist, kohtuistungiteks

ettevalmistamist jms on kannatanute esindajate poolt ülepaisutatud. Kohus hindas põhjendatuks ja

mõistlikuks menetluskuluks eelnimetatud tegevuste osas Y puhul 70 % ja D puhul 65 % tegelikult

kantud kuludest. Kuna otsuses ei ole põhjendatud, milliste tööde tegemiseks tehtud kulud olid kohtu

hinnangul ülepaisutatud ja miks, ei ole võimalik kulude vajalikkust täpsustavalt argumenteerida.

Otsuse lk-l 44 on toodud on vaid kaks näidet väidetavalt üleliigsest ajakulust.

4.1. Esiteks, 06.03.2025 kohtuistungiks ettevalmistumise kulu on 2 tundi. Kannatanud ei nõustu

kohtu argumentatsiooniga, et istungil lausutud lausete arvust või sõnavõttude pikkusest on võimalik

järeldada, kas istungiks ettevalmistumise aeg on põhjendatud või mitte. Advokaadist esindajal on

seadusest tulenev kohustus kujundada põhjalik ja kliendi huve parimal viisil kaitsev positsioon

küsimustes, mis ühel või teisel hetkel menetluses niikuinii kerkivad. Kohus on jätnud

menetluskulusid vähendades arvestamata ja otsuses põhjendamata, et selline valmisolek ei teki

4(15)

iseenesest, vaid eeldab põhjalikku ettevalmistust ja seda sõltumata sellest, kui suur osa sellest

ettevalmistusest konkreetselt istungil lõpuks nähtavalt realiseerub. Istungiks ettevalmistamine (eriti

esimeseks üldmenetluse istungiks nagu seda oli 06.03.2025 istung) on seega vältimatult vajalik

kliendi õiguste kaitseks ja on tavapärane osa esindaja kohustuste täitmisest. See kehtib nii

06.03.2025 kui ka teiste menetluses peetud istungite kohta. Silmas tuleb pidada, et mitte ühegi

eelseisva kohtuistungi kulg ei ole kunagi täpselt ette prognoositav.

4.2. Teiseks on põhjendamatuks peetud kannatanute esindajate 09.01.2025 ja 10.01.2025 analüüsi

seoses mittevaralise kahju pärimise küsimusega. Kannatanute esindajad analüüsisid õiguslikku

olukorda seoses tapetule endile tekitatud mittevaralise kahju hüvitise pärimisega. Kuigi esialgne

tsiviilhagi oli prokuratuurile selleks ajaks tõepoolest juba esitatud, ei olnud Harju Maakohus

tsiviilhagi veel menetlusse võtnud. Seejuures ei ole õige väide, et kannatanute esindajate töö oli

üksteist dubleeriv, vaid konkreetselt oli ära jagatud, kes mida otsib ja kes kellega nõude teemal

suhtleb. Tegemist oli seega kuluga selgitamaks välja kannatanute täiendavaid nõudeid ja nende

esitamise perspektiivikust ning oli seega igati vajalik kannatanute õiguste kaitseks.

4.3. Muus osas kohus kannatanute esindajate aja- ja menetluskulu põhjendamatuks lugemist ei

selgita. Kannatanute esindajad jäävad seisukohale, et esitatud arved ja tööde nimekirjad kajastavad

üksnes toiminguid, mis olid vältimatult vajalikud kannatanute õiguste efektiivseks kaitseks selles

pretsedenditus ja juriidiliselt keerukas vaidluses. Tööd olid suunatud kannatanute õigusliku olukorra

väljaselgitamisele, tõendite kogumisele, tugeva ja argumenteeritud tsiviilhagi koostamisele ning

kannatanute huvide parimale kaitsmisele. Need tegevused olid otseselt vajalikud süüdistatava ja

eelkõige Eesti Vabariigi vastutuse tuvastamiseks ja kannatanutele tekkinud kahju hüvitamise nõude

edukaks esitamiseks.

4.4. Niisamuti leidis kohus lk-l 44, et ülepaisutatud on aeg, mis kulus tsiviilhagi täiendamisele

pärast kohtuliku uurimise lõpetamist. Kohus selgitas, et enamik asjaoludest olid teada juba esialgse

tsiviilhagi koostamisel ja pidas tsiviilhagi täiendamiseks kulunud tegelikust ajast põhjendatuks

üksnes 35 %. Selline seisukoht on põhjendamatu ja jätab tähelepanuta kohtueelses menetluses ja

kohtu eelmenetluses tegelikult toimunu. Esialgne tsiviilhagi esitatakse kohtueelse menetluse lõpuks

teadaoleva info põhjal, s.t kriminaaltoimiku põhjal. Käesolevas asjas keeldus prokuratuur

kannatanute tsiviilhagi ja Eesti Vabariigi vastutust aga üldse menetlemast. Nagu kohus ka ise oma

otsuse lk-l 32 sissejuhatavalt selgitab, jättis Põhja ringkonnaprokuratuur kannatanute esindajate

taotluse kaasata Eesti Vabariik tsiviilkostjana kriminaalmenetlusse (korduvalt) rahuldamata. Sellega

jäeti (korduvalt) rahuldamata ka kannatanute taotlused koguda asjas justnimelt tsiviilhagi

lahendamiseks olulisi tõendeid. Alles Harju Maakohtu 15.01.2025 määrusega kaasati kriminaalasja

Eesti Vabariik, pärast mida oli kannatanutel võimalik hakata tsiviilhagi jaoks (ka kohtu abil)

tõendeid koguma.

4.5. Kannatanute esindajad on Tallinna Vanglas tõendamist leidnud rikkumisi argumenteerinud

täiendatud tsiviilhagi ptk-s 2. Selles peatükis on kokku 125 viidet kohtumenetluses uuritud

tõenditele, millest omakorda vaid 19 viidet on juba kriminaaltoimikus olemas olnud tõendile. Kõik

ülejäänud viited tuginevad seega tõenditele, mis kannatanutel esialgse tsiviilhagi koostamisel

puudusid.

Täiendatud tsiviilhagi ptks-s 2 viidatud tõenditest olid esialgse tsiviilhagi koostamisel (s.t

kriminaaltoimikus) olemas järgmised tõendid: • M. Madisoo kohtueelses menetluses antud ütlused;

• 27.09.2024 kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi akt nr 1/11; • 28.11.2024 M.

Madisoo karistusregistri väljavõte; • 04.03.2024 ja 17.04.2024 M. Madisoo pöördumised Tallinna

Vanglale; • Tallinna Vangla kamber R4-01 stentofoni logifail; • 05.07.2024 Tallinna Vangla

5(15)

ekspertiisimäärus; • MM kohtueelses menetluses antud ütlused; • Osaline väljavõte M. Madisoo

haigusjuhtudest.

Seevastu ülejäänud ptk-s 2 viidatud tõendid puudusid esialgse tsiviilhagi koostamisel. See on ka

loogiline, sest nagu varasemalt selgitatud, oli kohtueelses menetluses prokuröri fookus suunatud

rangelt M. Madisoo süüküsimuse lahendamisele ning Eesti Vabariigi vastu esitatud tsiviilhagi

menetlemisest ja sellega seotud tõendite kogumisest prokurör keeldus. Just seetõttu oli kannatanutel

alles pärast Harju Maakohtu 15.01.2025 määrust võimalik hakata koguma tõendeid, millele tugineb

täiendatud tsiviilhagi ptk-s 2 toodud (ja edukaks osutunud) argumentatsiooni tuumik: • 08.05.2024

ja 17.05.2024 ettekanded M. Madisoo agressiivsest käitumisest Tallinna Vanglas; • 20.05.2024,

22.05.2024 ja 21.06.2024 kirjavahetused Tallinna Vangla töötajate vahel; • 18.06.2024 kambri R4-

01 läbiotsimisakt; • R4-01 kambri läbiotsimiste graafik; • 02.07.2024 Tallinna Vangla

juhtumianalüüs; • 01.07.2024 F surma ankeet; • 21.06.2024 valveleht; • Valveplaani I

osa_21.06.2024 (öine); • 26.06.2024 LL e-kirja manus „Vang M. Madisoo taustaandmed“; •

25.05.2020, 25.11.2020, 13.08.2021, 15.10.2021 ja 21.12.2022 M. Madisoo suhtes koostatud

julgeolekuabinõu käskkirjad; • Täielik väljavõte M. Madisoo haigusjuhtudest; • Tunnistajate AA,

KV, SM, SK, YK, KS, MK ja TS ütlused seoses vangla tegematajätmiste ja töökorraldusega; •

Videovalve salvestis 21.06.2024 R4-01 kambris toimunud ravimite jagamisest; • Videovalve

salvestised 21.-22.06.2024 R4-01 kambri valvepiirkonna kontrollringidest; • Kinni peetavate isikute

paigutamiste kord Tallinna Vanglas.

Seega ei ole õige Harju Maakohtu põhjendus, et enamik täiendatud tsiviilhagis toodud asjaoludest

olid teada juba esialgse tsiviilhagi koostamisel. Esialgse tsiviilhagi esitamisel puudus kannatanutel

igasugune ligipääs täiendatud tsiviilhagis toodud asjaoludele ja tõenditele. Täiendatud tsiviilhagi

rajanebki eeskätt tsiviilkostjalt saadud dokumentaalsetele tõenditele ja kohtumenetluses üle

kuulatud tunnistajate (eelkõige vangla töötajate) ütlustele. Seejuures olgugi, et osad tunnistajad

kuulati üle juba kohtueelses menetluses, tehti seda siiski üksnes seoses M. Madisoo süüküsimusega.

Tsiviilhagi tõendamiseks vajalikke ütlusi kohtueelses menetluses ei kogutud. Seega jäävad

kannatanute esindajad seisukohale, et nende tehtud tööd ja kantud ajakulu oli põhjendatud ja

vajalik. Võrdluseks väärib märkimist, et Eesti Vabariigi kaks esindajat taotlesid menetluskulude

hüvitamist 260,6 töötunni ulatuses, samal ajal kui kannatanute esindajad taotlesid menetluskulude

hüvitamist 260,4 töötunni ulatuses. Seega on kannatanute ja tsiviilkostja II esindajate ajakulu olnud

menetluses põhimõtteliselt sama, mis kinnitab, et tegemist oli tõepoolest keeruka ja aeganõudva

vaidlusega ning kannatanute esindajate ajakulu ei olnud ülepaisutatud.

4.6. Tsiviilhagi esitamisel lasub hagejal kogu tõendamiskoormis. See tähendab, et hageja esindajad

peavad nullist üles ehitama kogu hagi: sõnastama faktilised asjaolud, koguma ja analüüsima

tõendeid, koostama õigusliku argumentatsiooni ning esitama kohtule tõendatud ja põhjendatud hagi.

Kostja ja tema esindajad on seevastu nö reageerivas positsioonis, s.t nende peamine ülesanne on

vastata hageja juba esitatud väidetele ja vajadusel neid ümber lükata. Hageja proaktiivne roll on

olemuslikult ajamahukam kui kostja reaktiivne roll, rääkimata sellest, et riik palkas end esindama

tunnustatud advokaadid advokaadibüroost SORAINEN. Seega ei olnud ka riigi jaoks tegemist

rutiinse vaidlusega. Asjaolu, et praegusel juhul on kannatanute esindajate ajakulu võrdne kostja

esindajate ajakuluga, näitab, et kannatanute esindajad tegutsesid efektiivselt, sest isegi vastaspoolel

kulus hagile reageerivas rollis vaidlusele täpselt sama palju aega.

4.7. Kannatanute esindajate tööpanuse põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada ka käesoleva

kohtuasja erandlike asjaoludega. Kui üldjuhul saab kannatanu eeldada, et kohtule süüdistuse

esitanud riikliku süüdistaja ja kannatanu tegevus on samasuunaline, s.t. suunatud kuriteoga rikutud

hüveolukorra taastamisele, siis praegusel juhul olid riikliku süüdistaja ja kannatanute seisukohad

konfliktis. Praeguses kriminaalasjas on tsiviilkostjaks Eesti Vabariik, seega tekib siin potentsiaalne

huvide konflikt, mis kohtueelses menetluses ka realiseerus, kui prokurör keeldus korduvalt (ja

6(15)

alusetult) riigi kriminaalmenetlusse tsiviilkostjana kaasamisest ja tsiviilhagi tõendamiseks vajalike

tõendite kogumisest. Riikliku süüdistaja toe täielik puudumine rõhutab kannatanute vajadust

realiseerida täiel määral oma PS § 24 tulenevat õigust olla oma kohtuasja arutamise juures. See

omakorda võimaldab mõista menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust (vt selle kohta ka allpool).

Eelnevat arvestades tuleb põhjendatuks lugeda kogu kannatanute esindajate tehtud tööd ja seda

kokku 260,4 tunni ulatuses. Kannatanutele tuleb hüvitada nende kantud menetluskulud täies

ulatuses.

5. Menetluskulude jaotamisel lähtus kohus KrMS § 381 lg-st 6 ja TsMS § 163 lg-st 1 ning jaotas

põhjendatuks loetud menetluskulud rangelt võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Selline

mehaaniline lähenemine ei arvesta aga käesoleva menetluse asjaolude, sisu ja eesmärgiga.

Käimasolevas kriminaalasjas kujunes keskseks vaidlusesemeks kannatanute nõue riigi vastu. Kuna

M. Madisoo tunnistas ennast talle etteheidetud tegudes süüdi ja võttis õigeks ka kannatanute

esitatud tsiviilhagi, on menetluse fookuses olnud eeskätt Tallinna Vangla (riigi) vastutuse uurimine

F tapmisel. Kuigi Tallinna Vangla on olnud algusest peale sügavalt veendunud, et nendel puudub

igasugune vastutus vanglas toime pandud tapmise osas, nõustus ka Harju Maakohus, et surma

põhjustamiseni viis mh Tallinna Vanglas valitsev korralagedus. Jättes aga enam kui 4/5 kannatanute

kantud õigusabikuludest kannatanute endi kanda, on kohus loonud olukorra, kus kannatanud, olles

saavutanud põhimõttelise ja oma sisult pretsedenditu võidu riigi üle, peavad selle eest nüüd

menetluskulude näol ebaproportsionaalselt suurt hinda maksma. Selline olukord riivab

ebaproportionaalselt kannatanute õigust pöörduda kohtusse, sest sellistes õiguslikult keerukates

asjades on õiguste kaitse ilma advokaadi abi kasutamata sisuliselt võimatu (vt RKKKo 1-21-8803, p

31; RKTKo 2-19-2709, p 11).

Riigikohus on mittevaraliste nõuete kontekstis selgitanud, et mittevaraliste nõuete puhul ei ole

võimalik hinnata nõuete rahuldamise täpset ulatust, nagu seda saab teha rahalise nõude puhul.

Seetõttu ei ole põhjendatud menetluskulusid jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega TsMS §

163 lg 1 järgi ja arvesse tuleb võtta hoopis kohtusse pöördumise eesmärgi saavutamist. Nii selgitas

Riigikohus, et kui hageja täitis suures osas oma kohtusse pöördumise eesmärgist, peaks see

väljenduma ka menetluskulude jaotuses. Kui hageja menetluskulud jäävad niisuguses olukorras

täielikult või suuremas osas hoopis tema enda kanda, asetatakse hagejale sellega märkimisväärne

rahaline koormus, mis muudab tema õiguste kohtuliku kaitse osaliselt illusoorseks ja võib heidutada

oma rikutud õigustele kaitset otsimast. (RKTKo 2-19-2709, p-d 11 ja 14)

Kannatanute esindajate hinnangul on samasugusest loogikast põhjendatud lähtuda ka käesoleval

juhul. Nõudes mittevaralise kahju hüvitist pereliikme kaotamise eest, eriti kui lähedane on tapetud

niivõrd tavapäratul ja rängal viisil, on sisuliselt võimatu prognoosida, kui suureks peab kohus

kannatanutele tekitatud mittevaralist kahju. Seda eriti olukorras, kus puudub kriminaalasja

asjaoludega võrdväärne varasem kohtupraktika. Kuna mittevaralise kahju ulatust ei ole võimalik

objektiivselt mõõta ja inimelule hinnasildi riputamine on võimatu, on menetluskulude jaotamisel

mõistlik hinnata mh kohtusse pöördumise eesmärgi täitmist.

Kannatanute esindajate töömaht ja kannatanute kantud õigusabikulud ei olnud sõltuvuses hagis

nõutud mittevaralise kahju summast, vaid kogu töö mahu tingis riigi vastutuse tõendamise

keerukus. Seda tuleb arvesse võtta ka menetluskulude hüvitamisel.

Arvestades eeltoodut on kannatanud seisukohal, et menetluskulude niivõrd suures ulatuses

kannatanute endi kanda jätmine ei ole põhjendatud ning toob kaasa ebaõiglase lahendi. Kannatanud,

olles saavutanud põhimõttelise ja pretsedenditu võidu riigi üle, peavad selle eest

ebaproportsionaalselt suurt rahalist hinda maksma. Selline lahend pärsib isikute valmidust oma

õigusi riigi vastu maksma panna, karistab kannatanuid õig(l)use otsimise eest keerulises

kohtuvaidluses ja on vastuolus õiguskaitse kättesaadavuse põhimõttega. Seetõttu on kannatanud

seisukohal, et käesoleva kriminaalasja asjaolusid arvesse võttes tulnuks kannatanute menetluskulud

jätta täies ulatuses solidaarselt tsiviilkostjate kanda.

7(15)

6. Kohtuotsuse p-s 15 muutis kohus oma varasemat seisukohta ning leidis, et kannatanute

tsiviilhagidelt tulnuks tasuda riigilõiv summas 1680 eurot kummagi kannatanu kohta. Seetõttu

mõistis kohus TsMS § 179 lg 1 ja RLS § 16 alusel kannatanutelt tasumata riigilõivu välja.

Kannatanud ei vaidlusta kohtu sellekohast otsustust. Samas rikkus kohus menetlusnorme, jättes

riigilõivu tsiviilkostjatelt kannatanute kasuks välja mõistmata. KrMS § 175 otseselt ei loetle

tsiviilhagilt tasutud riigilõivu menetlusosalise menetluskuluna. Küll aga sätestab § 175 lg 1, et

menetluskuluks on lisaks

valitud esindajale makstud mõistliku suurusega tasule ka muud menetlusosalise vajalikud kulud,

mis on tekkinud kriminaalmenetlusega. Selliseks kuluks tuleb kannatanute arvates lugeda ka

riigilõivu, kuna riigilõivu tasumine on tsiviilhagi menetlemise eeldus ja seega vältimatu kulu

(KrMS § 2962 lg 1 p 3). Seega tuleks ka KrMS § 182 lg-t 2 ja 3 tõlgendada selliselt, et „tsiviilhagi

menetlemisest tingitud kulud“ hõlmavad ka riigilõivu. Kui kohus sellise tõlgendusega ei nõustu, siis

võib järeldada, et KrMS § 182 riigilõivu hüvitamist tsiviilhagi osalise või täieliku rahuldamise

korral ei reguleeri. Samas ei ole KrMS § 182 ammendav (RKKKo 1-21-8803, p 31) ning sellisel

juhul tuleb TsMS § 381

lg-st 6 juhindudes lähtuda tsiviilkohtumenetluse seadustikust. TsMS § 138 lg 2 ja § 162 lg 1

kohaselt tuleb riigilõiv asja läbivaatamise kuluna kanda poolel, kelle kahjuks otsus tehti. Seega

järeldub, et kui kohus määras, et tsiviilhagidelt tuli tasuda riigilõiv ja mõistis tasumata riigilõivu

kannatanutelt välja, pidi kohus samas tegema KrMS § 182 lg 3 kohaselt lahendi, millega mõistab

tasutud riigilõivu välja

süüdistatavalt ja tsiviilkostjalt. Vastava otsuse tegemata jätmine kujutab olulist menetlusnormi

rikkumist, mis on ringkonnakohtus kõrvaldatav.

7. Kannatanute esindajad leivad, et Fle kuulunud märkmik ja märkmed tuleb tagastada Yle ja Qle.

Harju Maakohtu otsuse kohaselt tuleb 27.06.2024 toimunud sündmuskoha vaatluse käigus ära

võetud F punaste kaantega märkmik (pakend 4-3) ja käsitsi kirjutatud märkmed (pakend 5-3)

kohtuotsuse jõustumisel KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel hävitada. Kannatanud on seisukohal, et

kõnealused esemed tuleb KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel tagastada F pärijatele, s.o Yle ja Qle. KrMS §

126 lg 3 p 2 sätestab, et asitõend, mille kuuluvust ei ole vaidlustatud, tagastatakse kohtuotsusega

selle omanikule või seaduslikule valdajale (vt RKKKo 3-1-1-103-15, p 9). Puudub vaidlus, et

punaste kaantega märkmik ja käsitsi kirjutatud märkmed kuulusid Fle. Samuti puudub vaidlus, et F

pärijad on kannatanud Y ja Q (vt tsiviilhagi lisa 6.1 pärimistunnistus). Kuna pärandi avanemise ja

vastuvõtmisega läks pärand – sh Fle kuulnud märkmik ja märkmed – üle pärijatele, kuuluvad

eelnimetatud esemed seega Yle ja Qle (PärS § 4 lg 1 ja § 130 lg 1, AÕS § 68). Kuna kõnealuse

märkmiku ja märkmete omanikud on teada ning need omavad perekonna jaoks olulist

emotsionaalset väärtust, paluvad kannatanud, et need tagastataks KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel F

pärijatele Yle ja Qle. Esemete hävitamine on vastuolus kehtiva õiguse ja kohtupraktikaga.

MENETLUS RINGKONNAKOHTUS JA APELLATSIOONIVASTUSED

8. Tsiviilkostja (Eesti Vabariik Justiits- ja Digiministeeriumi kaudu) ei nõustu kannatanute

apellatsiooniga kohtumenetluse kulude osas ja palub apellatsioonkaebus selles osas jätta

rahuldamata. Kannatanud taotlevad kantud menetluskulude täies ulatuses hüvitamist, pidades

põhjendamatuks, et osa esindajate märgitud aega jäeti arvesse võtmata menetluskulude

väljamõistmisel ja et menetluskulud mõisteti välja võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega (p-d 21 ja

30). Nende hinnangul oli menetluse fookus Tallinna Vangla vastutuse uurimine ning et

menetluskulusid ei ole jagatud kõiki asjaolusid arvestades nagu KrMS § 182 lg 3 nõuab

(apellatsiooni p-d 6, 21, 22, 24). Tsiviilkostja II ei nõustu eeltooduga ning peab põhjendatuks

maakohtu seisukohti.

8(15)

8.1. Praegusel juhul taotles kumbki kannatanu mittevaralise kahju hüvitist 95 000 eurot, kuid välja

mõisteti kummalegi 22 000 eurot. Varalise kahju hüvitamise nõue 3121,71 eurot rahuldati täielikult.

Seega oli kogunõue 193 121,71 eurot, millest kohus rahuldas kokku 47 121,71 eurot, s.o ca 24%

ulatuses esialgsest nõudest. Riigikohtu praktikas on leitud, et kui mittevaraliste nõuetega hagi

rahuldatakse ülekaalukas osas ja hageja saab kohtult sellele lähedase õiguskaitse, mida ta hagi

esitamisel taotles, peaks see väljenduma ka menetluskulude jaotuses (RKTK 2-19-2709, p 11).

Seetõttu praegusel juhul oleks ka Riigikohtu praktika valguses põhjendamatu menetluskulude

täielik väljamõistmine kostjatelt. Lisaks tuleb arvesse võtta, et vaatamata hagi rahuldamise

väikesele osale jättis kohus täielikult tsiviilkostja kanda tema enda menetluskulu, mis oli samas

suurusjärgus kannatanute menetluskuluga. Kohus leidis KrMS § 182 lg-le 4 tuginedes, et selle

kannatanutelt väljamõistmine oleks nende suhtes äärmiselt ebaõiglane (otsuse lk 46). Seega, kohus

küll mõistis kannatanute menetluskulu kostjatelt välja võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega

(KrMS § 381 lg 6 ja TsMS § 163 lg 1; otsuse lk 45), kuid kõigi menetluskulude jagamisel arvestas

ka väga suure rõhuga ebaõigluse ja ebamõistliku menetluskulude jaotuse keeldu (KrMS § 183 lg 4).

Kui kohus oleks jaganud kõik menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, pidanuks ta

suurema osa tsiviilkostja menetluskuludest kannatanutelt välja mõistma. Seega ei pea paika

apellantide väide, et kohus on lähtunud menetluskulude mehaaniliselt võrdeliselt jagamisest.

Vastupidi – kohus jättis väga suure osa menetluskuludest kostja kanda, kuigi hagi rahuldati väikeses

ulatuses.

8.2. Apellantide esindajad viitavad Riigikohtu otsusele, väites, et sellest lahendist tulenevalt on

kohtul igal juhul kohustus arvestada hageja rahaliste nõuete rahuldamise ulatuse kõrval ka muid

asjaolusid (apellatsiooni p 25; viide RKTKo 2-19-2709, p 11). Apellantide esindajad viitavad

kohtupraktikale moonutatult. Viidatud lahendis on käsitletud asjaolusid, mida kohus võib arvesse

võtta, mitte ilmtingimata ei pea arvesse võtma. Praeguses asjas maakohus arvestaski erinevaid

asjaolusid ega jaganud kõiki menetluskulusid võrdeliselt nõuete rahuldamise ja rahuldamata jätmise

ulatusega.

8.3. Apellandid väidavad, et nõude peamine eesmärk oli tuvastada riigi vastutus (apellatsiooni p

32). Arvestades seda, et kannatanud esitasid pretsedentidult suure mittevaralise kahju hüvitise

nõude, ei ole eeltoodu usutav – riigi vastutuse tuvastamine pidi olema eelduseks ulatusliku

kahjuhüvitise väljamõistmiseks. Professionaalsete esindajate kasutamisel pidi apellantidele olema

ka mõistetav, et mittevaralise kahjunõude suurus oli ülepaisutatud, ühtlasi see, et nõude (osaliselt)

rahuldamata jätmise korral võivad ka vastaspoole kohtukulud nende kanda jääda. Arvestades seda,

et apellandid ei vaidlusta maakohtu otsust mittevaralise kahju hüvitise suuruse osas, möönavad nad

ilmselt ka ise, et nõue oli kohtupraktikat arvestades ilmselgelt ülepaisutatud (vt ka kohtupraktika

käsitlust otsuse lk 36). Samas sõltub vastaspoole ehk kostja taktika menetluses üldjuhul ka esitatud

nõude suurusest – juhul kui on võimalik väga suure nõude rahuldamine, kasutatakse oma seisukoha

maksmapanekuks enam ressursse. Seega tingis apellantide ülepaisutatud nõue ka tsiviilkostja

taktika menetluses ning seetõttu olid menetluskulud kokku suured. Senise kohtupraktikaga rohkem

kooskõlas olev nõue oleks

tõenäoliselt viinud ka kompromissläbirääkimisteni ja võimalik kompromiss oleks kokku hoidnud

oluliselt mõlema poolte kulusid. Kokkuvõttes, senise kohtupraktika valguses kordades suurema

nõude esitamine oli professionaalsete ja põhjalikku eeltööd teinud esindajate teadlik valik, mistõttu

olid nad kindlasti teadlikud ka riskist, et kohus ei puugi seda rahuldada ning seetõttu ka

menetluskulusid täies ulatuses hüvitada. Sellise teadliku riski võtmise korral on õiglane, et riski

realiseerumise tagajärjed (antud juhul menetluskulud) jäävad osaliselt ka riski võtja kanda.

Apellandid (või nende esindajad) ise valisid endale kulukama kohtumenetluse liigi. Apellandid on

välja toonud, et alles menetlusosalisena Eesti Vabariigi kaasamise järel 15.01.2025 osutus

9(15)

võimalikuks tõendeid koguma asuda. Samuti märgivad nad, et neil lasus tsiviilhagi esitamisel

tõendamiskoormis. Nende hinnangul on käesolevas kohtuasjas erandlikeks asjaoludeks, et riikliku

süüdistaja ja kannatanute seisukohad olid konfliktis. Kannatanud heidavad ette, et prokurör üritas

neid suunata nõudeid esitama halduskohtusse. Nende hinnangul olid kannatanute esindamiseks

tehtud tööd seotud eelkõige vanglas toime pandud rikkumiste ja riigi vastutuse tuvastamisega.

Tsiviilkostja nõustub, et käesolev kohtuasi oli erandlik, sest kriminaalmenetluses lahendati

riigivastutuse küsimust. Seetõttu on tsiviilkostja ka seisukohal, et kui kannatanud oleksid lähtunud

soovitusest pöörduda nõuetega halduskohtusse, kus reeglina lahendatakse avalik-õiguslikus suhtes

riigi tekitatud kahju küsimusi, oleksid apellantidel olnud lihtsam ja ilmselt ka vähem kulukas oma

õigusi maksma panna. Erinevalt tsiviilasja lahendamisest kehtib halduskohtumenetluses

uurimispõhimõte (HKMS § 2 lg 4). Seega oleks riigivastutuse küsimusega halduskohtusse

kaebusega pöördumisel lasunud kohtul kohustus välja selgitada asja lahendamiseks olulised

asjaolud. Seega oleksid esindajad pidanud asjaolusid välja selgitama vähemal määral ja see oleks

võimaldanud kulusid väiksemana hoida.

8.4. Kostja esindajad leiavad, et riigilõiv jäeti õiguspäraselt kannatanute kanda. Riigilõivu osas ei

ole tõendatud, et kannatanud oleks maakohtu otsusega ette kirjutatud riigilõivu tasunud, mistõttu

selle väljamõistmine oleks alusetu. Juhul kui kannatanud on siiski riigilõivu tasunud, on tsiviilkostja

järgmisel seisukohal. KrMS § 182 lg 3 sätestab, et tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse

osalise rahuldamise korral jaotab kohus tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse

menetlemisest

tingitud kulud kõiki asjaolusid arvestades kannatanu, süüdimõistetu ja tsiviilkostja vahel. Riigilõivu

tuleb käsitleda osana menetluskuludest. Kohus ei ole küll kohtuotsuse menetluskulude peatükis (al

lk 42) käsitlenud riigilõivu jaotust, kuid kohus on otsusega selgelt kohustanud just kannatanuid

riigilõivu tasuma (lk 41; resolutsiooni riigilõivu osa). Kuna kohus ei ole menetluskulude osas

määranud riigilõivu kulu hüvitamise kohustust ühelegi teisele menetlusosalisele, on ilmne, et kohus

jättis menetluskulude määramisel riigilõivu kulu kannatanute endi kanda. Seega oli riigilõivu

kannatanute kanda jätmine osaks kõigi menetluskulude jaotusest. Vaatamata nõuete rahuldamisele

vähem kui veerandi ulatuses jättis kohus valdava osa menetluskuludest kostjate kanda, kuna pidas

seda õiglaseks. Eeltoodut arvestades ei ole riigilõivu kannatanute kanda jätmine vastuolus KrMS §

182 lg-tega 3 ega 4.

8.5. Apellandid taotlevad F märkmiku ja käsitsi kirjutatud märkmete hävitamise asemel tagastamist

endale kui F pärijatele. Tsiviilkostja ei vaidlusta neid apellantide seisukohti.

9. Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonivastuses prokuratuur ei nõustu kannatanute esindajate

kaebusega ning palub jätta see rahuldamata, kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.

Prokuratuur ei vaidle vastu F märkmiku tagastamisele kannatanutele.

10. Ringkonnakohtu poolt määratud tähtaja jooksul esitasid kannatanute esindajad oma

apellatsiooni täiendavaid õiguslikke seisukohti, millistele on lisatud maksekorraldused, mis

tõendavad riigilõivu tasumist pärast Harju Maakohtu otsuse kuulutamist. Sellega on tõendatud, et

kannatanud on neile maakohtu otsusega ette kirjutatud riigilõivu tasunud, mistõttu kannatanute

arvates selle väljamõistmine tsiviilkostjatelt on põhjendatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

11. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide, kannatanute esindajate apellatsioonis

toodud väidete ja põhjendustega ning prokuratuuri ja tsiviilkostja apellatsioonivastusega, leiab, et

apellatsiooni argumendid menetluskulude väljamõistmise ja jaotamise osas jäävad suures osas

10(15)

edutuks. Siiski väärivad tähelepanu kannatanute esindajate argumendid seoses riigilõivu tasumisega

ning apellatsioonitaotlus asitõendi suhtes võetavate meetmete osas.

12. Apellantide põhitaotluseks on hüvitada kannatanutele kriminaalasjas tekkinud menetluskulud

taotletud ulatuses täielikult. Ringkonnakohus vastuseks kannatanute esindajate ning

apellatsioonidele menetluskulude osas toob sissejuhatavalt välja, et kohtupraktikas kinnistunud

arusaamade kohaselt valitud kaitsjale/esindajale makstav tasu on menetluskuluna käsitatav KrMS §

175 lg 1 p 1 alusel üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat

kaitsjatasu menetluskulude hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada selle

hüvitamist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2014. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-

1-79-14, p 44). Viidatud seisukohale tuginevalt leiab kohtukolleegium, et põhimõtteliselt on vale

esindajate arusaam, et sõltuvalt menetlustulemusest kuuluvad isikule soodsa lahendi puhul

hüvitamisele temal menetluse käigus tegelikult tekkinud menetluskulud täies ulatuses.

Lisaks tuleb tähele panna, et Riigikohtu praktikas on peetud aktsepteeritavaks menetluskulude

summa kindlaksmääramist ilma, et oleks vajalik üksikasjalikult analüüsida igale toimingule

kulutatud aega (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-38-16; nr 3-1-1-14-14 p 1069; nr 1-17-7111; nr 1 17

9149/250; 1-19-31). Samuti peab andma hinnangu kaitsja ühe tööühiku hinna põhjendatusele.

Lisaks tuleb käesolevas asjas esindajatasu mõistlikkuse hindamisel arvestada ka KrMS § 175 lg-ga

2, mille kohaselt arvestatakse juhul, kui menetlusosalisel on mitu esindajat, menetluskulude hulka

neile makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale või esindajale tavapäraselt makstavat

mõistliku suurusega tasu (RKKK 1-20-5182; 1-21-8988; 3-1-1-22-17; 1-19-31). Osutatud sätte

mõtte kohaselt ei saa ühe ja sama kaitseülesande täitmise eest mitmele esindajale makstud tasu

menetluskulude hulka arvata suuremas ulatuses kui see, mida oleks võimalik pidada ühele

esindajale sama ülesande täitmise eest makstavaks mõistlikuks tasuks (RKKK nr 1-16-2411/1118, p

14). Seejuures on Riigikohus selgitanud, et asjaolu, et isik otsustab kasutada õigust mitmele

esindajale, ei tähenda, et riik oleks kohustatud talle hüvitama kõigile esindajatele makstud tasu

(RKKK 1-18-158, p 90).

Kohtukolleegiumi veendumusel nagu ka tõendite hindamise puhul, lasub poolte taotletud

menetluskulude põhjendatuse esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Vältimaks vahetu

ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses menetluskulude põhjendatusele antud

hinnangu kergekäelist muutmist, peab ringkonnakohus, tehes samade tasutaotluste alusel

maakohtuga võrreldes erineva otsuse, sellist otsustust eriti hoolikalt põhjendama. Lisaks

omapoolsele põhjendustele peab ringkonnakohus ära näitama ka esimese astme kohtu poolt

menetluskulude põhjendatuse hindamisel tehtud vead, mis tingisid kohtu järelduste lahknemise

tuvastatud faktilistest asjaoludest. (Vt mutatis mutandis nt RKKKo nr 3-1-1-107-12, p 7).

Kohtukolleegium leiab, et maakohus on otsuse tegemisel hüvitamisele kuuluvate menetluskulude

kindlaksmääramise osas eeltoodud põhimõtteid täiel määral arvesse võtnud ning kannatanute

esindajate apellatsiooni argumendid selles osas maakohtu otsuse muutmiseks alust ei anna.

13. Lisaks juhib kohtukolleegium tähelepanu, et kriminaalmenetluse seadustik reguleerib eraldi

süüdistatava süüküsimuse ja tsiviilhagi lahendamisel tekkinud menetluskulu hüvitamist.

Süüküsimuse lahendamisega seotud menetluskulu hüvitamisel tuleb juhinduda eeskätt KrMS § 180

lg 1 esimesest lausest ja §-st 181, tsiviilhagiga seotud menetluskulu hüvitamisel aga KrMS §-st 182.

(Vt ka RKKKo nr 1-19-4422/107, p 27.) Märgitu tähendab muu hulgas, et see osa süüdistatava

valitud kaitsja tasust, mis on seotud tsiviilhagi lahendamisega, tuleb hüvitada või hüvitamata jätta

KrMS § 182, mitte § 180 lg 1 alusel. Niisamuti tuleb see osa kannatanu menetluskulust, mis tekkis

seoses süüdistatava süüküsimuse lahendamisega, hüvitada või hüvitamata jätta KrMS § 180 lg 1,

mitte KrMS § 182 alusel (vt RKKKo nr 1-18-5732/226, p 105). Ringkonnakohus märgib, et

kannatanute lepingulised esindajad pole maakohtule esitatud spetsifikatsioonides süüküsimuse ja

tsiviilhagi lahendamisega seotud kulusid eristanud. Samas on kannatanute esindajate tehtud

11(15)

toimingute (ja nende koostatud menetlusdokumentide) sisu vaadates selge, et kannatanute esindajad

keskendusid üksnes tsiviilhagide lahendamise ja riigi vastutusega seotud küsimustele. M. Madisoo

süüküsimust oma menetlusdokumentides kannatanute esindajad praktiliselt ei puudutanud, jättes

selle küsimuse täielikult prokuratuuri käsitleda. Selliselt leiab kohtukolleegium, et sisuliselt on õige

maakohtu seisukoht, et kannatanute menetluskulude määramisel tuleb lähtuda KrMS § 182

regulatsioonist.

14. Järgnevalt peatub kohtukolleegium kannatanutel tekkinud menetluskulude mõistlikkusel.

14.1. Kohtukolleegium leiab, et menetluskulude mõistliku suuruse kindlaksmääramisel on

maakohus õigesti arvesse võtnud asjaolu, et tsiviilhagi on oma sisult mõlema kannatanu puhul

peaaegu identne, ainuke erisus puudutab vaid Y varalist kahju. Samuti arvestas maakohus, et

kohtule esitatud arvetest ja tööde nimekirjast nähtub, et kõik kolm esindajat on teinud toiminguid

mõlema kannatanuga seoses. Ka ei nähtu, et tasu oleks makstud selge tööjaotuse alusel ning ainult

erinevate ülesannete täitmise eest (RKKKm 3-1-1-63-13, p 23). Sellele maakohtu argumendile

sisulisi vastuväiteid apellatsioonist ei leidu ning ringkonnakohus leiab, et juba tsiviilhagi

koostamise etapil tegid esindajad osaliselt dubleerivat tööd. Sellise järelduse ilmekaks argumendiks

on asjaolu, et kõik kolm esindajat on tööde nimekirjas kajastanud arvukaid nõupidamisi üksteisega.

Kohtukolleegium leiab, et mõlema kannatanu huvides identse sisuga hagi osas läbiviidud

nõupidamiste põhjendatuks ajakuluks tuleb lugeda kahe esindaja ajakulu.

14.2. Esitatud apellatsioonis ei leidu sisulisi vastuväiteid otsuses toodud põhjendustele esindajate

kohtuistungitel osalemise ajaarvestuse kohta. Selliselt tuleb nõustuda maakohtu lõppjäreldusega, et

põhjendatud on D esindajatel istungitel osalemisest tekkinud menetluskulu 27 tundi ja 42 minuti

ning Y esindajal 8 tundi ja 47 minuti eest. Y esindajat asendasid D esindajad, mille eest arve oli

esitatud D-le.

14.3. Ringkonnakohus märgib, et mõlema kannatanu suurimaks nõude osaks oli neile tekitatud

mittevaralise kahju nõuded, mis moodustasid 95 000 eurot ühe kannatanu kohta. Ringkonnakohus

nõustub täielikult maakohtu seisukohaga, kannatanute poolt nõutav mittevaralise kahju hüvitamise

suurus ei ole põhjendatud, kuna see on vastuolus kujunenud kohtupraktika ja ühiskonna üldise

heaolu tasemega. Ilmselgelt sellise seisukohaga nõustuvad ka kannatanute esindajad ise, kes ei ole

maakohtu otsust kannatanute kasuks väljamõistetud kahjuhüvitiste osas vaidlustanud. Maakohus on

oma otsuses analüüsinud nii asjakohase materiaalõiguse kui ka kohtupraktikas väljakujunenud

mittevaralise kahju hüvitamise põhimõtteid, tuues samas välja konkreetseid näiteid varasemalt

kohtute poolt väljamõistetud kahjuhüvitiste summadest tapmiste ja mõrvade puhul.

Kohtukolleegium märgib, et mittevaralise kahju väljamõistmise põhimõtted ja hüvitiste suurused on

kohtupraktikas selgelt välja kujunenud ning professionaalsetele menetlusosalistele hästi teada.

Täiendavale õiguslikule analüüsile ei tohiks kohtukolleegiumi veendumusel kuluda sarnaste asjade

puhul pikemalt kui 3 tundi kannatanu kohta. Praeguses kriminaalasjas on tähelepanuväärne see, et

kõrgelt kvalifitseeritud ja hinnatud advokaadid tutvusid vastava kohtupraktikaga ja tegid õigusliku

analüüsi tööde spetsifikatsiooni kohaselt järgmiselt. Kannatanu Y nõude osas: Helena Mutso 10,1

tunni ulatuses, Karl Kask 3,8 tunni ulatuses ning Paul Keres 2,0 tundi ehk advokaadid kulutasid

kohtupraktikaga tutvumisele ja õiguslikule analüüsile kokku 15,9 tunni. Kannatanu D nõude osas:

Helena Mutso 8,7 tunni ulatuses ja Kark Kask 2 tundi ehk kokku 10,7 tundi. Tuleb nõustuda

maakohtuga, et viidatud osas on advokaatide töötunni arvestus ja esitatud arved selgelt

ülepaisutatud.

14.4. Ringkonnakohus nõustub, et kuivõrd mittevaralise kahju nõue riigi vastu praeguses

kriminaalasjas süüdistuse aluseks olevatel asjaoludel on kohtupraktikas esmakordne, pidid

12(15)

kannatanute esindajad taotlema täiendavate tõendite kogumist, et põhjendada ja tõendada riigi

vastutust kahju tekitamises kannatanutele. Siiski ei saa selliste tõendite kogumist käsitleda millegi

pretsedenditu ning aeganõudvana, mis tingiks esindajatele täiendava töö tegemise kümnete tundide

ulatuses, nagu töö spetsifikatsioonides on toodud. Sisulist tähendust ei oma asjaolu, et prokuratuur

jättis kannatanute esindajate taotluse kaasata Eesti Vabariik tsiviilkostjana kriminaalmenetlusse

(korduvalt) rahuldamata, kuna kohtukolleegiumi veendumusel ei muuda see kuidagi kannatanute

esindajate vajamineva töö mahtu. Prokuratuuri minetus Eesti Vabariigi tsiviilkostjana kaasamata

jätmisel kõrvaldati Harju Maakohtu 15.01.2025 määrusega, millega kaasati Eesti Vabariik

tsiviilkostjana kriminaalmenetlusse. Kannatanu esindajad toovad ise apellatsioonis asjakohaselt

välja, et siis tekkis kannatanutel võimalus hakata tsiviilhagi jaoks kohtu abil tõendeid koguma.

Mööndus, et tõendeid koguti kohtu abil tähendab sisuliselt, et maakohus täitis nii

tsiviilkohtumenetluses kehtivat selgitamiskohustust kui ka riigi vastutuse tuvastamise eelduseks

olevat halduskohtumenetluses kehtivat uurimisprintsiipi. Ainetu on antud olukorras viidata

kriminaalmenetluse võistlevusele ning oma menetlusliku positsiooni väidetavale nõrkusele, kuivõrd

KrMS § 381 lg 1 p 2 kohaselt võib kannatanu tsiviilhagis esitada nõude, kui tegemist on

kahjuhüvitusnõudega avaliku võimu kandja vastu, mida oleks võimalik esitada

halduskohtumenetluses. Esindajad ei väidagi, et maakohus oleks mõne riigi vastutuse tuvastamiseks

vajamineva tõendi kogumisest alusetult keeldunud. Selliselt oli praeguses kriminaalmenetluses

poolte võrdsus kohtu poolt tagatud ning kannatanute esindajatel ei tekkinud maakohtus täiendava

töö tegemise vajadust võrreldes olukorraga, kui avaliku võimu kandja oleks tsiviilkostjana kaasanud

eeluurimise staadiumil juba prokuratuur.

14.5. Arvestades esindajate poolt kohtuistungitel osalemise reaalse ajaga, samuti märkimisväärset

segadust tehtud tööde spetsifikatsioonides, millistest nähtub kõigi kolme esindaja töö mõlema

kannatanu huvides, osade tööde dubleerimist, leiab kohtukolleegium, et mõistlikuks ja põhjendatud

õigusabi ajakuluks kõigi tööspetsifikatsioonis toodud toimingute tegemiseks kokku Y osas tuleb

lugeda 66 tundi ja D osas 82 tundi. Et sellise arvestuse tulemusena mõistlike ja põhjendatud

menetluskulude summa jääks allapoole maakohtu poolt määratud mõistlike menetluskulude

summadele (Y osas 17 623,90 eurot ning D osas 18 366,12 eurot) ning vastaspool pole

menetluskulude arvestust vaidlustanud, tuleb lähtuda maakohtu poolt tehtud arvestusest ning selles

osas maakohtu otsus muutmisele ei kuulu.

15. Järgnevalt käsitleb kohtukolleegium menetluskulude jaotuse õigsusega seonduvat.

15.1. Kannatanute esindajad ei nõustu maakohtu seisukohaga, et menetluskulud tuleb praegusel

juhul jaotada KrMS § 381 lg 6 ja TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.

Seejuures kannatanu esindajad viitavad ise asjakohaselt Riigikohtu lahendile asjas nr 2-19-

2709/212, mille kohaselt on ennekõike võimalik ja põhjendatud lähtuda menetluskulude jaotamisel

hageja nõuete rahuldamise proportsioonist juhul, kui kõik hagis esitatud nõuded on suunatud raha

maksmisele (vt Riigikohtu 28. septembri 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-8751/184, p 31; 29.

novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-56641/69, p 23.1). See ei takista kohtul konkreetses asjas

hageja rahaliste nõuete rahuldamise ulatuse kõrval arvestada ka muid asjaolusid, sh seda, kuidas

lahenesid asjas kesksed vaidlusküsimused ja millest tingitult on pooltel menetluses kulud tekkinud

(Riigikohtu 28. septembri 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-8751/184, p 31). Viidatud Riigikohtu

lahendi kohaselt saab siiski hagi rahuldamise hinnangulist ulatust menetluskulude jaotamisel

arvestada ka mittevaraliste nõuete puhul. Kuna TsMS § 163 kohaldamisel tuleb kohtul igal juhul

teostada kaalutlusõigust, saab kohus selle käigus kujundada seisukoha ka selle kohta, missuguses

ulatuses saavutas hageja kohtusse pöördumisel silmas peetud peamise eesmärgi. Kui mittevaraliste

nõuetega hagi rahuldatakse ülekaalukas osas ja hageja saab kohtult sellele lähedase õiguskaitse,

mida ta hagi esitamisel taotles, peaks see väljenduma ka menetluskulude jaotuses. Juhul, kui hageja

13(15)

enda menetluskulud jäävad niisuguses olukorras täielikult või suuremas osas tema enda kanda,

asetatakse hagejale sellega märkimisväärne rahaline koormus, mis muudab tema õiguste kohtuliku

kaitse osaliselt illusoorseks ja võib heidutada oma rikutud õigustele kaitset otsimast (RKTKo nr. 2-

19-2709/212, p 11). Kohtukolleegiumi veendumusel ei toeta viidatud Riigikohtu otsus kannatanute

esindajate argumente, vaid kummutab need.

15.2. Praeguses kriminaalasjas on kannatanute tsiviilhagis kõik esitatud nõuded suunatud raha

maksmisele ehk tegemist on varaliste nõuetega (mitte segi ajada mittevaralise kahju nõudega).

TsMS § 124 lg 1 kohaselt on kannatanu Y hagihinnaks 98 121,71 eurot ning kannatanu D

hagihinnaks on 95 000 eurot. Selliselt lähtus maakohus antud olukorras menetluskulude jaotusel

õigesti KrMS § 381 lg 6 ja TsMS § 163 lg 1 põhimõttest, mille kohaselt otsustas jaotada

menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohtukolleegium on eespool märkinud, et

professionaalsetele esindajatele on hästi teada kohtupraktikas kinnistunud põhimõte, mille kohaselt

kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused peavad vastama ühiskonna üldise

heaolu tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi

säilitamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt nt RKTKo nr 3-2-1-19-08, p 13; RKTKo nr 3-2-1-

18-13 p 26). Selliselt peab kannatanu professionaalsele esindajale olema teada, et kannatanu poolt

nõutav summa peab olema võrreldav seni väljamõistetud kahjuhüvitiste summadega.

Kohtukolleegiumi veendumusel tuleb eespool viidatud „sarnaste asjaolude“ all antud juhul mõista

mittevaraliste kahjuhüvitiste väljamõistmist tapmise või mõrva puhul. Asjaolu, et praeguses

kriminaalasjas pandi tapmine toime vanglas ehk kontrollitud tingimustes, on erandlikuks asjaoluks

VÕS § 134 lg 3 tähenduses, mis on kohustuslikuks eelduseks mittevaralise kahju hüvitamiseks

surmasaanu lähedastele isikutele. Nõudes kahjuhüvitist summas, mis ületab mitmekordselt seni

sarnastel asjaoludel väljamõistetud kahjuhüvitiste summasid, võtab pool riski, et hagi osalise

rahuldamise korral peab ta oma või isegi osa vastaspoole menetluskuludest ise kandma.

15.3. Kohtukolleegium märgib, et TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise

korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. See,

millisel TsMS § 163 lg-s 1 nimetatud viisil kohus hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud

jaotab, on kohtu diskretsiooniotsus. Riigikohus on korduvalt leidnud, et olukorras, kus kõik hagis

esitatud nõuded on suunatud raha maksmisele, on põhjendatud lähtuda menetluskulude jaotamisel

hageja rahaliste nõuete rahuldamise proportsioonist (RKTKo nr 2-16-8751/184, p 31, nr. 2-14-

56641/69, p 23.1). Praeguses kriminaalasjas ongi maakohus põhjendatult oma diskretsiooniõiguse

alusel määranud jätta tsiviilkostja kulud täielikult tema enda kanda, kuna nende väljamõistmine

vastaspoolelt oleks kannatanute suhtes äärmiselt ebaõiglane. Selliselt on ainetu kannatanute

esindajate argument, et riik on antud olukorras palganud end esindama tunnustatud advokaadid

advokaadibüroost SORAINEN. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on õigesti välja mõistnud

solidaarselt süüdistatavalt ja Eesti Vabariigilt (Justiits- ja Digiministeeriumi kaudu) D kasuks

tsiviilhagi lahendamisega seotud kannatanu menetluskuludest 23,16% ehk 4253,21 eurot ja Y

kasuks tsiviilhagi lahendamisega seotud kannatanu menetluskuludest 25,60% ehk 4512,18 eurot.

16. Maakohus tegi oma otsuses kannatanutele ettekirjutuse hagilt tasumata jäetud riigilõivu

maksmiseks ja mõistis Ylt välja Eesti Vabariigi kasuks riigilõivu summas 1680 eurot ning D-lt välja

Eesti Vabariigi kasuks riigilõivu summas 1680 eurot. Kannatanud on ettekirjutuse täitnud, kuid

nende esindajad vaidlustavad riigilõivude väljamõistmise kannatanutelt. Kohtukolleegium leiab, et

esindajad märgivad oma apellatsioonis õigustatult, et mõistes riigilõivud täies ulatuses välja

kannatanutelt, muutis maakohus oma varasemat seisukohta, mille kohaselt jaotas menetluskulud

võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. TsMS § 138 lg 1, 2 kohaselt on riigilõiv menetluskulude

osa. Selliselt oleks maakohus pidanud jaotama ka riigilõivu menetluskulude osana võrdeliselt hagi

14(15)

rahuldamise ulatusega. Ringkonnakohus tühistab seega KrMS § 338 p 2 alusel maakohtu otsuse

kannatanutelt riigilõivu tervikuna väljamõistmise osas ning arvestades, et riigilõiv on kannatanute

poolt tasutud, teeb uue otsuse, millega mõistab solidaarselt süüdistatavalt ning tsiviilkostjalt

menetluskuludena välja Y kasuks 430,1 eurot (25,6%) ja D kasuks 389,1 eurot (23,16%).

17. Kannatanute esindajad leivad, et Fle kuulunud märkmik ja märkmed tuleb tagastada Yle ja Qle.

Harju Maakohtu otsuse kohaselt tuleb 27.06.2024 toimunud sündmuskoha vaatluse käigus ära

võetud F punaste kaantega märkmik (pakend 4-3) ja käsitsi kirjutatud märkmed (pakend 5-3)

kohtuotsuse jõustumisel KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel hävitada. Märkmiku ja käsitsi kirjutatud

märkmete tagastamisega nõustuvad oma apellatsioonivastustes nii prokuratuur kui ka tsiviilkostja.

Ringkonnakohus märgib, et Fle kuulunud märkimiku ning märkmete tagastamise küsimus

aktualiseerus alles apellatsioonimenetluses ehk kannatanute esindajad ei ole kuidagi maakohtus

reageerinud prokuratuuri taotlusele hävitada kõnealused punaste kaantega märkmik ja märkmed

(Kd IX lk 66). Et märkimiku ja märkmete tagastamise osas pärijatele ehk Yle ja Qle sisuline vaidlus

puudub, tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse asitõendite suhtes võetavate meetmete osas ning

tagastab kõnealused esemed Yle ja Qle.

18. KrMS § 185 lg 1 kohaselt kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lg 1 punktides

2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Ringkonnakohus teeb lahendi KrMS

§ 337 lg 1 p 4 alusel ehk tühistab maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse ning asitõendite suhtes

võetavate meetmete osas. Kohtukolleegium aga märgib, et järjepideva kohtupraktika kohaselt tuleb

valitud esindajale tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid

põhjendatud. Olukorras, kus kaebus jääb rahuldamata, ei saa pidada argumente põhjendatuks

(RKKK 3-1-1-58-15; 3-1-1-79-14). Praeguses apellatsioonimenetluses on põhjendatud kannatanu

esindajate argumendid taotletud töömahust Y puhul 15% ulatuses (menetluskulude jaotus ja

asitõendite tagastamine). Kannatanu Y esindajad H. Mutso ja K. Kask taotlesid apellatsiooni

rahuldamise korral kanntanu kasuks välja mõista 2217,12 eurot, seega Y kasuks tuleb Eesti

Vabariigilt välja mõista sellest summast 15% ehk 332,55 eurot. Kannatanu D esindajad H. Mutso ja

K. Kask taotlesid apellatsiooni rahuldamise korral kanntanu kasuks välja mõista 3122,32 eurot.

Kohtukolleegium on seisukohal, et D puhul on põhjendatud kannatanu esindajate argumendid

taotletud töömahust 10% ulatuses (menetluskulude jaotus), seega tuleb D kasuks Eesti Vabariigilt

välja mõista sellest summast 10% ehk 312,2 eurot. Et praeguses kriminaalasjas on tsiviilkostjaks

riik, siis jäävad tsiviilkostja apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud KrMS § 185 lg 1

kohaselt riigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

15(15)