3-24-3019/22 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E

e

s

t

i

V

a

b

a

r

n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

4. märts 2026, Tallinn

Haldusasja number

3-24-3019

Haldusasi

X. X kaebus Tallinna Vangla vastu kahju hüvitamise nõudes

summas 10 000 eurot (tervisekahju)

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja – X. X

Vastustaja – Tallinna Vangla

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

3. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja ning

teiste füüsiliste isikute nimed tähemärgiga.

4. Peale kohtuotsuse jõustumist tagastada Tallinna

Vanglale vangla poolt 09.01.2025 kohtule esitatud

mälupulk.

5. Saata kohtuotsuse menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt

06.04.2026. Vastuseks esitatud

apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul

apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1

p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna

Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi

taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X. X esitas Tallinna Vanglale 27.08.2024 taotluse kahju hüvitamiseks summas 10 000

eurot. Taotluse kohaselt 16.01.2024 klassiruumis 269 ründas taotlejat kinnipeetav Y. Y,

põhjustades talle sellega füüsilist ja hingelist valu ja tervisekahjustuse. Taotleja leiab, et

Tallinna Vangla valvurid ei taganud 16.01.2024 tema julgeolekut ning selletõttu oli võimalik

Y. Y poolne rünne. Taotleja soovib, et Tallinna Vangla ja Y. Y mittevaralise kahju

solidaarselt hüvitaksid. (Vt dtl 12-13).

Tallinna Vangla 11.11.2024 otsusega nr 5-37/24/111-3 jäeti X. Xi mittevaralise kahju

hüvitamise taotlus rahuldamata (dtl 8-10).

2. 03.11.2024 saabus Tallinna Halduskohtule X. Xi kaebus Tallinna Vangla vastu

mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 10 000 eurot (tervisekahju).

Kohus võttis kaebuse oma 21.11.2024 määrusega menetlusse. 23.01.2026 määrusega määras

kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.

KAEBAJA SEISUKOHT

3. Kaebaja palub rahuldada oma kaebuse Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamise nõudes seoses tervisekahju tekitamisega summas 10 000 eurot järgnevatel

põhjustel.

3.1. Kaebaja toob välja, et Tallinna Vangla klassiruumis 269 leidis 16.01.2024 aset olukord,

milles ründas Y. Y X. Xi lüües teda korduvalt käega ja jalgadega, põhjustades valu ja

tervisekahjustusi. Tallinna Vangla valvurid ei hoidnud ära rünnet, mistõttu sai võimalikuks

Y. Yi poolne rünnak.

3.2. Klassiruumis viis tundi läbi eesti keele õpetaja, kellel lasub niisamuti PGS § 44 järgi

kohustus õpilase X. X julgeoleku tagamiseks, kuid ka õpetaja ei sekkunud sündmusse

koheselt. Vanglateenistus jälgis klassiruumis toimuvat videokaamerast ja õpetaja kohapeal

visuaalselt, lisaks oli klassiruumis veel teisigi õpilasi. Kõigil neil olid teada eesseisvast

füüsilisest rünnakust, kuivõrd Y. Y ähvardas enne füüsilise ründe alustamist keset klassi

valjuhäälselt X. Xi tervise kahjustamisega. Valvur ja kool oleks saanud rünnakut ära hoida,

kui nad oleksid juba vahetule sõnavahetusele reageerinud.

3.3. Kaebajale tekkisid Y. Y ründe, s.o nii käte kui jalgade löökide tagajärjel järgmised

vigastused: otsmiku piirkonnas 6x4 cm ulatuses marrastused, vasakul põsel marrastus 2x1

cm, vasaku kaenlaaluse piirkonnas marrastus 1cm, kuklapiirkonnas punetav laik 4cm,

paremal reiel marrastus 1 cm, paremal põlvel hematoom 4x6, vasakul põlvel hematoom 2x1.

3.4. Vanglateenistus ei sekkunud kohe klassiruumis 269 toimunud rünnaku tõrjumisse.

Vastutav ametnik istus valveruumis, teostades kinnipeetavate järelevalvet elektrooniliselt, s.o

turvakaamera abil. Nähes turvakaamerast Y. Yi ründamas X. Xi, ei tulnud valvur kohe

valveruumist välja ning liikus viivitades, s.o aeglaselt klassiruumi 269, lastes sel viisil Y. Yl

X. Xile vigastusi põhjustada. Isegi juhul, kui vanglateenistus ei teadnud enne rünnaku algust

rünnaku kavatsusest, vastutab vanglateenistus rünnakusse sekkumise viivituse eest. Valvur

oleks saanud tervisekahjustuse tekkimist vähendada, kui ei oleks viivitanud rünnakusse

sekkumisega. Täpselt samamoodi ei sekkunud ka õpetaja, kellel niisamuti kohustus sekkuda

rünnetesse õpilaste vastu. Vaid jäi kõrvale seisma.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

4. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Tallinna Vangla on 11.11.2024 vastuses nr 5-

37/24/111-3 oma seisukohti põhjendanud. Vastustaja jääb esitatud seisukohtade juurde ja

palub kohtul nendega arvestada käesoleva kaebuse lahendamisel (vt dtl 8-10). Täiendavalt

soovib vastustaja lisada ja tuua esile järgmist.

4.1. Kaebuse kohaselt leiab X. X, et eesti keele õpetajal lasus PGS § 44 kohustus X. Xi

julgeoleku tagamiseks, kuid õpetaja ei sekkunud sündmusse koheselt. Käesolevalt jääb

arusaamatuks etteheide ja selle eesmärk, kuivõrd õpetaja ei ole vangla ametnik, kas kaebaja

soovib vastustajaks arvata ka Tallinna Täiskasvanute Gümnaasiumi, mis Tallinna Vanglas

üldharidust pakub.

4.2. Vanglal ei olnud eelteavet kinnipeetavate vahelisest konfliktist. Kaebajal oli võimalus ka

kaaskinnipeetavaga mitte vaielda, kuid salvestisest nähtuvalt X. X jätkas Y. Yga suhtlemist.

Valvur sekkus 14 sekundit pärast konflikti algust.

4.3. 23.01.2026 kohtumäärusega kohustas kohus vastustajat selgesõnaliselt vastama, kas

kaebaja väidetud tervisekahjude (rünnaku tagajärjel esinesid kaebajal: otsmiku piirkonnas 6

× 4 cm ulatuses marrastused, vasakul põsel marrastus 2 × 1 cm, vasaku kaenlaaluse

piirkonnas marrastus 1 cm, kuklapiirkonnas punetav laik 4 cm, paremal reiel marrastus 1 cm,

paremal põlvel hematoom 4 × 6 cm, vasakul põlvel hematoom 2 × 1 cm) esinemine on

vaidluse all või mitte. Tallinna Vangla vastas nimetatud kohtumäärusele, märkides, et

kaebaja ei ole täitnud oma tõendamiskoormust tervisekahju tekkimise osas ning väidetud

tervisekahjude esinemine oli tõendamata.

30.01.2026 kohtumäärusega kogus kohus täiendavaid tõendeid ning nõudis välja

kriminaalmenetluses koostatud

isiku läbivaatuse (vaatlus) protokolli, andes

menetlusosalistele õiguse esitada nimetatud tõendi kohta oma seisukohad viie päeva jooksul.

Kriminaalasjas nr 24922500011 koostatud isiku läbivaatuse protokollist nähtub, et kaebajal

esinesid läbivaatuse hetkel kehavigastused, sh marrastused ja hematoomid (dtl 90-113).

Pärast nimetatud tõendiga tutvumist märgib Tallinna Vangla, et ei vaidle vastu protokollis

fikseeritud kehavigastuste esinemisele.

Samas jääb Tallinna Vangla seisukohale, et vaidlusaluse sündmuse puhul oli ründajaks ja

vahetuks kahju tekitajaks teine kinnipeetav Y. Y, ning varasemalt menetluse käigus esitatud

materjalidest nähtub, et vangla reageeris olukorrale viivitamata ning rünnak lõpetati koheselt.

Tallinna Vangla märgib, et isiku läbivaatuse protokoll ei tõenda, et kaebajal tuvastatud

kehavigastused oleksid tekkinud Tallinna Vangla õigusvastase tegevuse või tegevusetuse

tagajärjel, ega anna alust järeldada Tallinna Vangla ja teise kinnipeetava solidaarset

vastutust. Kaebajal on võimalik esitada mittevaralise kahju hüvitamise nõue vahetu kahju

tekitaja vastu tsiviilkorras. Eeltoodust tulenevalt jääb Tallinna Vangla seisukohale, et kahju

hüvitamise eeldused ei ole täidetud, ning palub jätta kaebus rahuldamata.

KOHTU PÕHJENDUSED

5. Kohus, analüüsinud ja hinnanud kaebust, Tallinna Vangla 11.11.2024 otsust nr 5-

37/24/111-3, millega jäeti X. Xi mittevaralise kahju hüvitamise taotlus rahuldamata (dtl 8-10),

asjakohaseid õigusnorme, poolte kirjalikke seisukohti, ning kõiki asjas kogutud tõendeid

kogumis ja nende vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebuse esitaja ei ole käesoleval

juhul suutnud kohut veenda ega tõendada, et kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude

Tallinna Vangla vastu tervisekahju motiivil oleks põhjendatud ja kuuluks rahuldamisele.

Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lõikes 2 lg-s 2 on sätestatud, et kui kaebus

jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või

tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta

tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda

põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Antud juhul

kohus nõustub nii vastustaja argumentatsiooniga, mis on toodud kaebaja kahju hüvitamise

taotlust lahendades (dtl 8-10), kui ka nende vastustaja vastuväidete ja selgitustega, mis on

esitatud vastuseks konkreetselt kaebuses toodud väidetele (vt ülal). Kohus kohaldab HKMS-st

tulenevat menetlusökonoomika põhimõtet ja seaduslikku alust piirduda kaebuse rahuldamata

jätmisel vaid toodud selgituste ja põhjendustega. Kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõue

jääb rahuldamata.

Kohus peab täiendavalt vajalikuks märkida järgmist.

6. Isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes

rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega

ole võimalik kõrvaldada riigivastutuse seaduse (RVastS) §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil

õiguste kaitsmise või taastamisega (RVastS § 7 lg 1). Seega on avalik-õiguslikus suhtes

tekkinud kahju hüvitamise nõude eeldused kokkuvõtlikult järgmised: 1) avaliku võimu kandja

õigusvastane tegevus; 2) tekkinud on kahju; 3) õigusvastase tegevuse ja kahju vahel on

põhjuslik seos; 4) muude õiguskaitsevahendite ammendatus.

Füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse

alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi

saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral (RVastS § 9 lg 1). Mittevaraline kahju

hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust

(RVastS § 9 lg 2). Käesoleval juhul taotleb kaebaja tervise kahjustamisega tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamist seoses vangla väidetava mitte nõuetekohase reageerimisega

kaebaja suhtes teise kinnipeetava poolt toime pandud ründele.

7. Õigusvastase teona heidab kaebaja vastustajale ette seda, et Tallinna Vangla ei hoidnud

kaebaja suhtes rünnet ära ega ka lõpetanud rünnet piisavalt kiiresti. Kahjunõue hõlmab

Tallinna Vangla klassiruumis nr 269 16.01.2024 aset leidnud olukorda, kus Y. Y ründas

füüsiliselt kaebajat lüües teda korduvalt käega ja jalgadega. Vastava ründe toimumise osas

puudub poolte vahel vaidlus ja see on tõendatud ka kohtule esitatud videosalvestiga (vt dtl 41

ning kohtule esitatud mälupulk, mis on võetud asja materjalide juurde).

Samuti puudub poolte vahel vaidlus selles, et rünnaku tagajärjel sai kaebaja järgmised

vigastused, mis on käsitletavad tervisekahjuna: otsmiku piirkonnas marrastused 6x4 cm

ulatuses; vasakul põsel marrastus mõõtmetega 2x1 cm; vasaku kaenlaaluse piirkonnas

marrastus l cm ulatuses; kuklapiirkonnas punetav laik 4 cm ulatuses; paremal reiel marrastus

1 cm ulatuses; paremal põlvel hematoom mõõtmetega 4x6 cm; vasakul põlvel hematoom

mõõtmetega 2x1 cm. Vastav asjaolu on tõendatud isiku läbivaatuse prokolli ja selle lisadega

(dtl 93-102).

8. Käesoleva vaidluse sisuks on see, kas Tallinna Vangla on toime pannud õigusvastase teo

kaebaja suhtes. Kaebaja leiab, et õigusvastane oli juba ründe mitte ära hoidmine või juhul kui

vangla ei olnud algavast ründest teadlik, siis leiab kaebaja, et ründesse sekkumise ja selle

lõpetamise aeg oli liialt pikk ehk vangla reageeris liiga aeglaselt.

Kohus ei saa kummagi kaebaja väitega nõustuda. Esiteks ei kinnita kohtule esitatud tõendid

seda, et Tallinna Vangla oleks ründest pidanud olema teadlik enne selle algust. Kaebaja küll

viitab, et ründaja ka suuliselt ütles, et ta ründab, kuid videosalvestiselt nähtub, et kaebaja ja

ründaja vahel toimunud sõnelusele järgnes koheselt ka füüsiline rünne. Videosalvestiselt on

ka tuvastatav, et klassiruumis vanglateenistujat ei viibi, klassiruumis viibis õpetaja, kes ei

pidanud sekkuma kinnipeetavate vahelisse konflikti, kuivõrd tegemist ei ole

vanglateenistujaga. Kaebaja etteheited õpetajale ei ole siinkohal asjakohased.

Videosalvestisest on näha, kuidas kell 14:35 on kinnipeetavatel sõnavahetus ning 14:35:45

liigub kinnipeetav Y. Y kaebajale kallale lüües teda jalaga pikali. Kell 14:35:59 sisenes

valvur klassi ning lahutab kakluse pooled. Kell 14:36:10 oli kaebaja valvuri poolt klassist

välja viidud.

Vanglaametnik jõudis peale füüsilise ründe algust klassiruumi 14 sekundi jooksul – seega

saab asuda seisukohale, et reageeriti koheselt ja adekvaatse aja jooksul. Vangla ei olnud

õigusvastases viivituses. On selge, et valvuri ruumist klassiruumi jõudmine võtab mõne hetke

aega, kuid tegemist ei olnud õigusvastase viivitusega. 14 sekundit on väga lühike aeg

arvestades, et valvur esiteks pidi teadvustama olukorda ja seejärel liikuma oma ruumist

klassiruumi. Kohus leiab, et valvur reageeris igati korrektselt ning klassiruumi jõudes takistas

koheselt ka rünnaku ja lahutas füüsiliselt ründaja rünnatavast.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et antud juhul puudub Tallinna Vangla õigusvastane

tegevus, millest tulenevalt on täitmata mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamise üks

põhiline eeldus. Samuti leiab kohus, et täitmata on ka teine mittevaralise kahju hüvitamise

nõude rahuldamise eeldus - põhjuslik seoses õigusvastase tegevuse ja tekkinud kahju vahel.

Kaebajale tekitas ülal toodud vigastused teine kinnipeetav, mitte Tallinna Vangla. Vangla

reageeris koheselt ründele ja lõpetas selle. Tallinna Vangla tegevus oli õiguspärane ja sellega

ei tekitatud kaebajale vigastusi ning seetõttu puudub vangla tegevuse ja tekkinud vigastuste

vahel põhjuslik seos. Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et kaebus on põhjendamatu ning tuleb

jätta rahuldamata. Seejuures on vangla juba oma 11.11.2024 vastuses asjakohaselt juhtinud

kaebaja tähelepanu sellele, et kaebaja saab mittevaralise kahju hüvitamist nõuda kahju

tekitajalt tsiviilkorras ja teha seda ka algatatud kriminaalasja raames.

9. Menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus

tehti. Otsus tehti kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.

Seega jäävad poolte menetluskulud nende enda kanda.

10. Kooskõlas HKMS § 175 lg-ga 3 asendada otsuses kaebaja ning teiste füüsiliste isikute

nimed tähemärgiga.

Kohtu täiendav selgitus

11. Kohus selgitab täiendavalt, et kohus palus AS-il Lääne-Tallinna Keskhaigla esitada

kohtule kaebaja 16.01.2024-17.01.2024 tervisekaardi väljavõte. AS Lääne-Tallinna

Keskhaigla teatas 10.02.2026 kohtule, et tal selle perioodi osas puudub juurdepääs kaebaja

tervisekaardile. Kuivõrd Tallinna Vangla teatas 11.02.2026 kohtule, et ei vaidle enam

kaebajale tekkinud vigastuste osas vastu, siis ei pidanud kohus vajalikuks hakata täiendavalt

vastavat tõendit koguma, kuivõrd antud küsimus (kaebaja vigastused) ei olnud enam

vaidlusalune (vt HKMS § 62 lg 2).

(allkirjastatud digitaalselt)

Daimar Liiv

Kohtunik