3-25-4355/14 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Veiko Vaske (eesistuja), Maret Altnurme ja Monika

Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

3. märtsil 2026 Tallinnas

Haldusasja number

3-25-4355

Haldusasi

Aktsiaseltsi Skinest Rail kaebus riigihangete

vaidlustuskomisjoni 11. novembri 2025 otsuse nr 230-

25/299391 tühistamiseks ja Aktsiaseltsi Tallinna

Linnatransport kohustamiseks viima riigihankes

„Trammide ostmine“ (viitenumber 299391) riigihanke

alusdokumendid, vastavusse õigusaktides ettenähtud

nõuetega

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – Aktsiaselts Skinest Rail,

lepinguline esindaja v-adv Kaidi Reiljan-Sihvart

Vastustaja (hankija) – Aktsiaselts Tallinna

Linnatransport,

lepingulised esindajad v-adv Carri Ginter ja v-adv

Mario Sõrm

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 5. jaanuari 2026 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Aktsiaseltsi Skinest Rail apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Aktsiaseltsi Skinest Rail apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna

Halduskohtu 5. jaanuari 2026 otsus muutmata.

2. Mõista Aktsiaseltsilt Skinest Rail Aktsiaseltsi Tallinna Linnatransport kasuks välja

apellatsiooniastme menetluskulu 2250 eurot ja 50 senti.

3. Jõustunud kohtuotsus avaldada tervikuna arvutivõrgus.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib menetlusosaline esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt

13.03.2026 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 278 lg 1). Hankeasjas ei saa esitada

vastukassatsioonkaebust (HKMS § 278 lg 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.

17.09.2025 avaldas Aktsiaselts Tallinna Linnatransport (edaspidi hankija või

vastustaja) riigihangete registris konkurentsipõhise läbirääkimistega hankemenetlusena

läbiviidava riigihanke „Trammide ostmine“ (viitenumber 299391) hanketeate ja tegi

kättesaadavaks muud riigihanke alusdokumendid (RHAD).

3-25-4355

2. Aktsiaselts Skinest Rail (edaspidi ka kaebaja) esitas 14.10.2025 riigihangete

vaidlustuskomisjonile (edaspidi VaKo) vaidlustuse RHAD peale. Kaebaja nõudis hankija

kohustamist viima õigusaktides sätestatud tingimustega vastavusse kaks RHAD-s sätestatud

taotlejate kvalifitseerimise tingimust:

1)

hankepassi IV OSA: Kvalifitseerimistingimused B: Majanduslik ja finantsseisund –

Taotleja viimase 3 (kolme) riigihanke algamise ajaks lõppenud majandusaasta (eelduslikult

2022, 2023, 2024) netokäive (müügitulu) trammide või rongide (rööbastransport)

projekteerimise, tootmise ja müügi valdkonnas peab igal majandusaastal olema olnud

vähemalt 50 000 000 (viiskümmend miljonit) eurot (ilma käibemaksuta), st 3 (kolme)

majandusaasta kohta kokku 150 000 000 (sada viiskümmend miljonit) eurot (ilma

käibemaksuta). Taotleja esitab vastavad andmed hankepassis. Hankepassis tuleb esitada

andmed trammide või rongide (rööbastransport) projekteerimise, tootmise ja müügi

valdkonnas iga viimase 3 (kolme) riigihanke algamise ajaks lõppenud majandusaasta

netokäibe (müügitulu) kohta eraldi. Hankijal on õigus nõuda taotlejalt vastavate

majandusaasta aruannete väljavõtteid, millest nähtub taotleja netokäive (müügitulu)

trammide või rongide (rööbastransport) projekteerimise, tootmise ja müügi valdkonnas või

taotleja raamatupidamise eest vastutava isiku poolt allkirjastatud kinnitust (edaspidi ka

käibenõue) ja

2)

hankepassi IV OSA: Kvalifitseerimistingimused C: Tehniline ja kutsealane suutlikkus

– a) Taotleja peab hanketeate avaldamisele eelneva 48 (neljakümne kaheksa) kuu jooksul

olema nõuetekohaselt täitnud vähemalt 4 (neli) reisijateveoks mõeldud uute trammide

projekteerimise, valmistamise ja müügi lepingut. Sama perioodi jooksul peab taotleja olema

lepingu ka täitnud, st projekteeritud ja valmistatud trammid on tellijale üle antud ja tellija

poolt vastu võetud. Juhul, kui lepingud ei ole 48 (neljakümne kaheksa) kuu jooksul lõppenud,

peavad lepingud olema täidetud hankija poolt eelnevalt kirjeldatud ulatuses. Iga sellise

varasema lepingu maksumus peab olema vähemalt 10 000 000 (kümme miljonit) eurot (ilma

käibemaksuta).

b) Vähemalt 1 (üks) neljast taotleja poolt täidetud lepingust peab olema sõlmitud trammide

projekteerimiseks, valmistamiseks ja müügiks, mida kasutatakse Eestiga (Tallinnaga)

sarnastes keskkonnatingimustes. Sarnased keskkonnatingimused on Balti riikides, Soomes,

Rootsis, Norras, Poolas või muus riigis või linnas, kus valitseb parasvöötme mereline-

mandriline kliima, aastas sademeid on ca 550-800 mm, keskmine suhteline õhuniiskus on

vähemalt 85%, kusjuures külmal ajal kasutatakse tänavahoolduses soola ja klimaatilised

tingimused vastavad talvisele tsoonile W(III) EN 14750:2024.

Taotleja esitab vastavad andmed hankepassis. Hankepassis tuleb esitada informatsioon

varasemalt täidetud lepingute tarnekuupäeva, maksumuse, lepingu eseme ja tellija ning

punktis b nimetatud asjaolude täitmise kohta. Hankijal on õigus nõuda taotlejalt tellija

allkirjastatud kinnitust, millest nähtub hankepassis nimetatud lepingute vastavus

kvalifitseerimistingimusele. Trammide projekteerimise, valmistamise ja müügi valdkond on

taotlejate ringi ja lepingute täitmise sageduse osas piiratud, mistõttu võtab Hankija piisava

konkurentsi tagamiseks arvesse andmeid pikema perioodi kohta kui RHS § 101 lg 1 p-s 2

sätestatud, kuid mitte rohkem kui 120 (saja kahekümne) kuu kohta. (edaspidi ka

referentslepingute nõue).

3. VaKo jättis 11.11.2025 otsusega nr 230-25/299391 vaidlustuse rahuldamata. VaKo

otsuse põhjendused olid kokkuvõttes järgmised.

Üksnes hankija otsustab, mida ja millistel tingimustel ta hankida soovib, lähtudes riigihanke

väljakuulutamisel oma vajadustest. VaKo saab sekkuda vaid juhul, kui hankija kehtestatud

2(12)

3-25-4355

tingimused on ilmselgelt asjakohatud ja meelevaldsed. Kõik vastavas valdkonnas tegutsevad

isikud ei pea saama riigihankes osaleda.

Käibenõue tugineb riigihangete seaduse (RHS) § 100 lg 1 p-le 4 ning on indikatsiooniks

taotleja majanduslikule ja finantsseisundile. Referentsilepingu nõue tugineb RHS § 101 lg 1

p-le 2. Seadusandja on asjakohase dokumendinõude sätestamisega väljendanud selget

seisukohta, et varasemate lepingute kaudu saab anda riigihangetes indikatsiooni taotleja

tehnilisele pädevusele.

Kaebaja subjektiivne pädevus ega see, millistel tingimustel saaks ta riigihankes osaleda, ei ole

midagi sellist, millega hankija peaks RHS-st tulenevalt kvalifitseerimise tingimuste

kehtestamisel arvestama.

Fakt on see, et olukorras, kus riigihangete registri andmetel on riigihanke eeldatav maksumus

88 miljonit eurot, ei ületa käibenõue 50 miljonit eurot aastas ja 150 miljonit eurot kolme aasta

kohta kahekordselt hankelepingu eeldatavat maksumust. Netokäibe nõue vastab hankelepingu

esemele ning on kohane, sest on seotud taotleja võimega finantseerida trammide tootmisega

seotud töid.

Isegi kui on muid näitajaid, mis näitaksid taotleja tehnilist suutlikkust hankelepingut täita ja

mida hankija ei ole küsinud, ei tähenda see, et referentsilepingute nõue oleks õigusvastane.

Vaidlus on valdkondliku piirangu üle. Valdkondlik piirang ei ole hankelepingu eset

arvestades põhjendamatult piirav ja selle laiendamine nt muude ühistranspordivahendite

valmistamisele, projekteerimisele ja müümisele ei pruugi anda hankijale piisavat kindlust, et

taotleja on kahtlusteta pädev lepingut täitma.

4. Kaebaja esitas 21.11.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse, nõudes VaKo otsuse

tühistamist, hankija kohustamist viima käibenõue ja referentslepingute nõue õigusaktidega

vastavusse ning menetluskulude vastustaja kanda jätmist. Kaebuse põhjendused olid

kokkuvõttes järgmised.

Vaidluse põhiküsimus on proportsionaalsuse nõude rakendamine, st kas kaebajal on õigus

nõuda, et kvalifitseerimistingimused ei piiraks hankele ligipääsu rohkem, kui see on

hankeesemest lähtuvalt asjakohane ja proportsionaalne. Kvalifitseerimistingimus peab olema

lähtuvalt hankeesemest võimalikult lai, sh tuleb kaaluda leebemaid meetmeid. Sellisel viisil,

nagu tingimused on seatud, ei ole need käesolevas hankes asjakohased ega proportsionaalsed

ning piiravad põhjendamatult konkurentsi. Kaebajal on koos tütarühinguga DLRR vajalik

võimekus hankelepingu täitmiseks ja ta ei peaks hankest eemale jääma. Samuti on vaidluse all

kvalifitseerimistingimuste asjakohasuse ja proportsionaalsuse kohtuliku kontrolli ulatus.

Hankija ei ole kvalifitseerimistingimuste asjakohasuse ja proportsionaalsuse põhjendamise

kohustust täitnud, sh näidanud leebemate meetmete kaalumist ega puudumist. VaKo jättis

selles osas nõutava sisulise kontrolli tegemata, piirduda ei saa vaid ilmselguse kontrolliga. Ei

ole arvestatud finantsekspert A. Suitsu järeldusega, et ainuüksi käibenõue ei anna piisavat ja

adekvaatset teavet hankelepingu täitmiseks vajaliku maksevõime kohta, kuigi piirab

majanduslikult võimekate pakkujate juurdepääsu hankele. Müügitulu on pelgalt ajalooline

näitaja ega ole tulevikku suunatud. Põhjendatud ei ole ka kitsendus konkreetse valdkonnaga,

sest sellest ei sõltu finantsvõimekus. Pole kaalutud, miks ei tagaks eesmärki väiksem

käibenõue laiemas valdkonnas. Käibenõue ei ole vajalikkuse skaalal vältimatu. Asjakohasem

oleks kasutada näitajaid, mis põhinevad kasumiaruande, bilansi ja rahavoogude aruande

koosmõjul. Alla RHS § 100 lg-s 3 sätestatud määra jääv käibenõue ei ole automaatselt

proportsionaalne. Esimese aasta tegelik kulukoormus on ligikaudu 35 miljonit eurot, riske

maandab ka täitmistagatis.

3(12)

3-25-4355

Samuti ei ole VaKo sisuliselt analüüsinud referentslepingute nõude kohta esitatud väiteid.

Nõue põhineb formaalsele lepingute arvule ja maksumusele, mis ei väljenda tehnilist ja

kutsealast pädevust. Ekspert V. Vučetičs on esile toonud, et üks leping nelja trammi

tootmiseks võib nõuda samal tasemel tehnilist ja kutsealast pädevust kui neli lepingut ühe

trammi kohta. Suutlikkus on olemas, kui on teostatud üks või mitu võrreldavate tehniliste

näitajatega projekti, isegi kui nende arv on väiksem kui neli.

Seaduses ja direktiivis antud võimalus kehtestada nõue valdkondlikul alusel ei muuda seda

proportsionaalseks. Kaebaja on põhjendanud, miks rongide alane kogemus on trammidega

samaväärne.

Tänaseks on teada, et Liivalaia tänavale trammiteed ei ehitata, mistõttu on ka hanke aluseks

olevad andmed muutunud.

5. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda kokkuvõttes

järgmistel põhjendustel.

Kvalifitseerimistingimuste seadmisel on hankijal ulatuslik kaalutlusruum ja seda on korduvalt

rõhutanud ka Euroopa Kohus. Kaebaja ei ole kunagi projekteerinud ega valmistanud ainsatki

trammi, DLRR on maksimaalselt valmistanud kuni neli trammi, kuid on kaheldav, kas ta on

neist üldse mõne kunagi projekteerinud. Seega ei ole kaebajal ega DLRR-il sellist varasemat

kogemust ega võimekust, mis oleks ligilähedane sellele, mida hankelepingu täitmine eeldaks.

Käibenõue ilmestab hankija jaoks piisavalt hästi ja täpselt taotlejate eeldatavat võimekust

tulevast hankelepingut nõuetekohaselt täita. Hankijale oli oluline, et nõutud käive oleks

tekkinud hankelepingu esemega sarnases valdkonnas. Määratletud valdkond rööbastranspordi

projekteerimine, tootmine ja müük on laiem, kui RHS § 100 lg 1 p 4 võimaldaks kehtestada.

Selline valik ei tekita hankijale ulatuslikku tõendamis- või põhjendamiskohustust.

Kvalifitseerimistingimuste valik ei allu kohtulikule kontrollile abstraktselt ning kohus ei saa

tingimusi hankijale ette kirjutada. Hankija kaalutlusruum on ulatuslik ja pakkuja võimalus

tingimusi vaidlustada on erandlik.

Hankelepingu esemeks on kuni 22 trammi tarnimine, mis valmistatakse rätsepatööna

keskmisest erilisematesse klimaatilistesse ja tehnilistesse tingimustesse. Optsiooni

rakendamine on pigem väga tõenäoline ja sellest lähtub ka netokäibe nõue. Oluline on, et

tootja tegutseks järjepidevalt trammide või rongide alal ja tegevus ei oleks juhuslik ega

kõrvaline. Esimene tramm peab olema tarnitud 33 kuud ja ülejäänud hiljemalt 41 kuud pärast

lepingu sõlmimist. Vahepealsel ajal tehakse esimese trammiga intensiivseid katsetusi.

Lepingu täitmise majanduslik koorem langeb suuresti 2029. aastale, kui kaheksakuulisel

perioodil tuleb tarnida kümme trammi. Lisaks tuleb 2030. aastal tarnida 12 optsioonitrammi.

Käibenõue 50 miljonit eurot aastas arvestab, et teatud perioodil on majanduslik koormus täitja

jaoks iseäranis kõrge. RHS § 100 lg 3 mõttes oleks proportsionaalne olnud isegi nõue 166

miljonit eurot aastas.

Varasema kogemuse nõue võib olla sisult analoogne tulevase hankelepinguga. Trammid on

spetsiifilised masinad, mida tellitakse lähtuvalt Tallinna eripärastest klimaatilistest

tingimustest, rööpmelisusest ja kurvilistest trammiteedest. Vajalikku kogemust valdkonnas ei

saa asendada üldistatud kogemusega. Tehnilise ja kutsealase pädevuse puhul soovib hankija

erinevalt käibenõudest kontrollida just trammidealast kogemust. Seega saavad kandideerida

ettevõtjad, kelle peamine tegevusala on seotud näiteks rongidega, kuid kes on arvestataval

määral täitnud ka trammide projekteerimise, valmistamise ja müügi lepinguid.

Referentslepingute maksumuse nõue on võrreldes hankelepingu eeldatava maksumusega

tagasihoidlik. Kui referentslepingute arv ega nende maksumus pole riigihanke eset arvestades

4(12)

3-25-4355

ilmselgelt ebaproportsionaalne, siis jääb hankija langetatud valik nendes küsimustes hankija

laialdase kaalutlusõiguse raamidesse.

6. Tallinna Halduskohus jättis 05.01.2026 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

kaebaja kanda.

Hankijal on kvalifitseerimistingimuste kehtestamisel ulatuslik kaalutlusruum. Euroopa Kohus

on otsuses nr C-195/21 (Smetna palata na Republika Bulgaria, p 50) leidnud, et kuna hankijal

on enda vajaduste hindamiseks parimad eeldused, siis on hankija vaba hindama seda,

milliseid hankemenetluses osalemise tingimusi ta peab enda seisukohast sobivaks tagamaks

eelkõige hankelepingu täitmine talle sobivaks peetaval kvaliteeditasemel. Samas ei ole

hankija kaalutlusruum piiramatu ega kvalifitseerimistingimuste valik meelevaldne.

Tingimused kogumis alluvad kohtulikule proportsionaalsuse kontrollile nii sobivuse,

vajalikkuse kui mõõdukuse tasandil. Kaebajal on õigus, et kohus ei saa piirduda ilmselguse

kontrolliga.

Käibenõue, mille kehtestamise alus tuleneb RHS § 100 lg 1 p-st 4 ja direktiivi 2014/24/EL art

58 lg-st 3, annab indikatsiooni taotleja majandusliku ja finantsseisundi kohta. Direktiivist

tulenevalt on tegu tingimusega, mida hankija võiks eelistatult ja esmasena kasutada ning ei

ole põhimõttelist kahtlust, et see sobib hankelepingu täitmiseks vajaliku majandusliku

jätkusuutlikkuse tõendamiseks, nagu leidis ka Tallinna Ringkonnakohus 23.11.2024 otsuses

haldusasjas nr 3-24-2374 (p-d 21–22). Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda, et hankija

käibenõuet konkreetses hankes ei kehtestaks või kehtestaks selle asemel mingi muu

tingimuse. Hankija on kehtestanud nõude ka laiemalt, kui seadus võimaldab, küsides käivet

mitte üksnes trammidele, vaid kogu rööbastranspordile vastavas osas.

Teoreetiliselt ei ole välistatud, et käibenõue võib olla ebaproportsionaalne vajalikkuse

tasandil, kui see on oluliselt koormavam kui mõni muu alternatiivne kvalifitseerimistingimus,

mis tagaks vähemalt sama tulemuse. Samas on majanduslikku ja finantsseisundit puudutavatel

kvalifitseerimistingimustel küll sarnane eesmärk, kuid need ei ole üksüheselt asendatavad.

Käibenõude ebaproportsionaalsus muul kui kitsamas tähenduses ebaproportsionaalsuse

tasandil saab olla üksnes erandlik. Kohtule ebaproportsionaalsust ei nähtu.

Kaebaja on vaidlustanud käibenõude proportsionaalsuse eelkõige vajalikkuse tasandil.

Vaidluses RHAD üle ei ole kaitstav isiku huvi saada endale sobivaid tingimusi

kvalifitseerumiseks ja pakkumuse esitamiseks. VaKo on põhjalikult analüüsinud kaebaja

esitatud asjatundjate arvamusi ja nendega arvestanud. VaKo leidis asjakohaselt, et need

keskenduvad sellele, milliste tingimuste alusel olemasolevate asemel võiks kaebaja

kvalifitseeruda, ja kaebaja suutlikkusele hankelepingut täita ning on seega erapoolikud. Ei

nähtu, et hinnatud oleks kvalifitseerimistingimuste proportsionaalsust objektiivselt või

kaalutud mõistlikke vähem koormavaid alternatiive. VaKo leidis õigesti, et asja lahendamisel

ei oma tähtsust, milline on konkreetse ettevõtja finantsiline või tehniline võimekus ja millistel

tingimustel ta võiks kvalifitseeruda.

Käibenõude määratlemisel võttis hankija arvesse, et tellitakse kuni 22 trammi. See nõue ei ole

muutunud. On usutav, et hankijale on oluline, et ettevõtja tegutseks järjepidevalt selles

valdkonnas ning see ei oleks juhuslik või kõrvaline tegevus. Asjakohane on soov, et tramme

tarniks ettevõtja, kes on viimase kolme aasta jooksul tramme või ronge järjepidevalt

projekteerinud, tootnud ja müünud, eelduslikult võrreldaval hulgal hankelepinguga. Hankija

on selgitanud, et optsioonitrammid on mõeldud asendama vanu KT-4 ja KT-6 tramme, mis

amortiseeruvad 2031. aastaks, mistõttu ei ole määrav, kas Liivalaia trammiliini avamine

lükkub edasi. Kohtule on usutav, et tramm ei ole n-ö riiulitoode, vaid seda tuleb toota ja

kohandada konkreetse linna oludele, mis Tallinnas on spetsiifilised. Seega on

5(12)

3-25-4355

rööbastranspordiga seotud valdkondlik käibenõue põhjendatud. Ei ole usutav, et arvestades

lepingu spetsiifikat, selle kapitalimahukust ja müügieseme olemust, suudaks näiteks

golfiväljakute projekteerimisel kogemust ja nõutavat käivet omav ettevõtja arendada välja

vastava tehnoloogia, rakendada selle töösse ja müüa hankijale tramme 33 kuu jooksul pärast

hankelepingu sõlmimist, sh selle eest enne lepingu täitmist tasu saamata. Usutav on, et

vastava intensiivsusega on spetsiifilise ja kapitalimahuka hankelepingu täitmiseks võimeline

vaid vastavas valdkonnas pikaajalist pädevust omav pakkuja, kes omab valdkonnas ka lepingu

täitmiseks vajalikku finantsstabiilsust ja suutlikkust katta vajalikud kulud enne lepingu

täitmise eest tasu saamist. Kui taotleja ei ole vastavas olukorras varem olnud, puudub tal

kogemus, mis kinnitaks, et ta on võimeline selliseid kulusid kandma.

Arvestades hankelepingu eeldatavat maksumust (88 miljonit eurot), ei ole käibenõue 50

miljonit eurot aastas ja 150 miljonit kolme aasta kohta ülemäärane. Täpne ei ole vastustaja ja

VaKo seisukoht, et RHS § 100 lg 3 annab hankijale automaatse õiguse kehtestada netokäibe

nõue kuni kahekordse riigihanke eeldatava maksumuseni ilma sisulise proportsionaalsuse

kontrollita. Antud juhul on hankija sellise nõude kehtestamist asjakohaselt põhjendanud ning

see jääb ka alla RHS § 100 lg-s 3 sätestatud eeldusliku proportsionaalsuse määra.

Referentslepingute nõue põhineb otseselt RHS § 101 lg 1 p-l 2 ja direktiivi 2014/24/EL art 58

lg-l 4, st seadusandja on seisukohal, et tegu on asjakohase tingimusega saamaks indikatsiooni

ettevõtja tehnilise pädevuse kohta. VaKo leidis põhjendatult, et ettevõtja ei saa kohustada

hankijat nõudma lisaks referentslepingutele veel täiendavate dokumentide esitamist, isegi kui

need näitavad samuti taotlejate tehnilist suutlikkust.

Hankija on valdkondliku lepingute kogemuse nõude vajalikkust usutavalt põhjendanud.

Trammide projekteerimine, ehitamine ja müük on hankelepingu esemeks. Vajalikku tehnilist

kogemust trammide projekteerimisest, valmistamisest ja müügist ei saa asendada üldistatud

kogemusega määratlemata „sarnase keerukuse või ulatusega“ projektidest, nagu on leidnud

kaebaja. Valdkondlik piirang ei ole hankelepingu eset arvestades põhjendamatult piirav ja

selle laiendamine nt muu ühistranspordivahendi projekteerimisele, valmistamisele ja

müümisele ei pruugi anda hankijale piisavat kindlust, et taotleja on pädev täitma esmakordse

tellimusena ka hankelepingut trammide projekteerimiseks, valmistamiseks ja müümiseks.

Referentsilepingute nõudes ei saa nn valdkondlikku piirangut pidada ilmselgelt ebavajalikuks

ja ülemääraseks.

Ka referentslepingute arvu ja maksumuse nõuet ei saa pidada ilmselgelt asjakohatuks või

meelevaldseks ning seetõttu ebaproportsionaalseks. Riigihanke eeldatav maksumus on 88

miljonit, millega võrreldes ei ole referentslepingute maksumuse nõue ülemäärane. Kohtu

jaoks on usutav hankija põhjendus, et kõrvutades referentslepingute vähimat arvu nende

vähima maksumusega soovis hankija veenduda, et taotlejal oleks mitmekülgne ja järjepidev

varasem kogemus trammide projekteerimisel, valmistamisel ning müügil, sh käitamisel

Tallinnaga sarnastes keskkonnatingimustes. Vähemalt neli trammidega seotud

referentslepingut maksumusega 10 miljonit eurot on kohane nõue, et anda hankijale kindlus,

et ettevõtja ei projekteeri, valmista ega müü tramme juhuslikult, vaid see on vähemalt oluline

ja järjepidev osa tema majandustegevusest ning ettevõtja on nende lepingute alusel tarninud

ilmselt mitu trammi korraga. Nimetatud teave kogumis annab hankijale kindluse, et ettevõtjal

on mitme projekti raames selline kogemuste pagas, mille puhul on ta eelduslikult tehniliselt ja

organisatoorselt võimeline ka vaidlusaluses hankes sõlmitavat hankelepingut nõuetekohaselt

täitma.

Hankija põhjendatud õigusabikulude väljamõistmine kaebajalt oli vaidlustusmenetluses

lubatav.

6(12)

3-25-4355

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. Kaebaja esitas halduskohtu otsusele 15.01.2025 apellatsioonkaebuse, paludes

halduskohtu otsuse tervikuna tühistada, v.a otsuse resolutsiooni p-des 1–3 tehtud menetluslike

otsustuste osas, ja uue otsusega kaebuse nõuded rahuldada, sh muuta sõltumata sisulisest

lahendist menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõttes

järgmised.

Kaebaja ei soovi endale sobivaid kvalifitseerimistingimusi, vaid vaidlustab hankele ligipääsu

põhjendamatut piiramist. Hankija ei ole isegi kaalunud alternatiivsete leebemate meetmete

seadmist. Kaebaja on ekspertide arvamustega tõendanud, et seatud kujul ei täida nõuded

hanke eset arvestades eesmärki anda asjakohast infot lepingu täitmise võimekuse kohta, kuigi

eksisteerivad asjakohased, kuid leebemad meetmed. Kohtulik kontroll peab hõlmama ka

tingimuste asjakohasuse ja proportsionaalsuse sisulist kontrolli. Kohus on jätnud oluliselt

käsitlemata kaebaja seisukohad, hinnanud käibenõude kohasust ebaõigesti hoopis tehnilise ja

kutsealase võimekuse tagamise aspektist, ei ole leebemate meetmete esinemist ega

hankijapoolset kaalumist analüüsinud, on meelevaldselt hinnanud asjatundjate arvamusi ning

jätnud meetmete mõõdukuse hindamata.

Käibenõue ei ole asjakohane, kuna ei taga seatud viisil adekvaatselt hankija eesmärki ega

anna hankelepingu täitmise võimekuse kohta piisavalt infot. Müügitulu ei kajasta adekvaatselt

edasist majanduslikku võimekust. Finantsekspert A. Suitsu arvamus kinnitab, et esineb

asjakohaseid leebemaid meetmeid. Jätkusuutlikkust saab hinnata eelkõige võlakoormuse,

kapitali osakaalu ja rahavoogude näitajate põhjal. Samuti ei ole põhjendatud valdkondlik

kitsendamine, kuna edasine võimekus ei sõltu sellest, millist liiki tööde tegemisest on varasem

käive tekkinud. See, millisest valdkonnast on käive saadud, saaks omada tähtsust tehnilise ja

kutsealase pädevuse hindamisel. Nõue ei ole mõõdukas, kuna võtab võimekatelt ettevõtjatelt,

sh kaebajalt, võimaluse hankes osaleda.

Halduskohus on hinnanud kaebaja väiteid pealiskaudselt, pidades nõuet paljasõnaliselt

asjakohaseks. Lisaks on kohus segi ajanud majandusliku ja finantsseisundi ning tehnilise ja

kutsealase pädevuse näitajad, põhjendades käibenõuet sisuliselt hoopis tehnilise kogemuse

vajadusega. Finantsvõimekuse hindamiseks on kohasemad kasumiaruande, bilansi ja

rahavoogude aruande koosmõjust tulenevad näitajad. Kohus ei ole meetme vajalikkust

sisuliselt hinnanud, jättes alternatiivid tähelepanuta. Pakkuja keskmine aastane kulukoormus

on ca 35 miljonit eurot. Aasta kohta 50-miljonilise käibe nõue rööbastranspordi valdkonnas ei

ole mõõdukas.

Referentslepingute nõue ei anna adekvaatset infot hankelepingu täitmiseks vajaliku tehnilise

ja kutsealase pädevuse kohta. Asjatundjate arvamused näitavad, et on olemas kohasemad ja

leebemad meetmed. Kohasem näitaja on nt ettevõtte sertifitseerimine. Samuti on rongide

projekteerimine ja ehitamine trammidega tehniliselt sarnane ja isegi keerukam. Vajalikud

tehnilised pädevused on identsed või väga lähedased. Lepingute nõue ei ole mõõdukas, kuna

võtab tehniliselt ja kutsealaselt lepingu täitmiseks piisavalt võimekatelt ettevõtjatelt võimaluse

hankes osaleda.

Hankija ei nõua mitte tegelikku kogemust, vaid formaalseid näitajaid. Nelja lepingu nõue,

igaüks maksumusega vähemalt 10 miljonit eurot, välistab ettevõtjad, kellel tegelikult on

piisav tehniline, inseneri- ja tootmisbaas lepingu täitmiseks, kuid kes viivad projekte ellu

väiksemamahuliste lepingute, etapiviisiliste kokkulepete või sarnase veeremi tarnimise kaudu.

Üks leping nelja trammi tarnimiseks võib nõuda samal tasemel tehnilist ja kutsealast pädevust

kui neli lepingut igaüks ühe trammi tarnimiseks. Väiksema mahuga, nt 4–8 miljonit eurot,

tarnelepingud võivad olla tehnoloogiliselt sama keerukad.

7(12)

3-25-4355

Halduskohus on lähtunud üksnes hinnangust, et RHS § 101 lg 1 p 2 võimaldab

referentslepinguid küsida, kuid ei ole analüüsinud kaebaja põhiväidet, et oluline pole

lepingute arv, vaid teostatud projektid, millel on võrreldavad tehnilised näitajad. Tegelik

suutlikkus on tagatud, kui täidetud on üks või mitu võrreldavat projekti. Kohus ei ole

analüüsinud ka alternatiive, sh miks ei piisaks, kui valdkondlik nõue oleks kehtestatud ainult

ühe lepingu puhul. Nõude mõõdukust ei ole kohus üldse hinnanud.

Sõltumata lõpplahendist on õigusvastane mõista kaebajalt välja hankija välise õigusabi

kulusid. Riigihangete korraldamine kuulub hankija igapäevase tegevuse hulka. Kohtupraktika

kinnitab, et põhimõte, mille kohaselt haldusorgani igapäevase tegevusega seotud õigusabikulu

välja ei mõisteta, kohaldub ka riigihankevaidlustes (TrtRKo nr 3-22-71).

8. Vastustaja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata kokkuvõttes järgmistel põhjustel.

Seaduse alusel ei saa olla kahtlust, et hankijal on õigus käibenõue kehtestada ja kaebaja ei saa

nõuda, et hankija kehtestaks selle asemel mõne kaebajale sobiva tingimuse. RHS § 98 lg 1

reguleerib küsimust, kas hankija valitud konkreetne kvalifitseerimise tingimus vastab

hankelepingu eseme olemusele, kogusele ja otstarbele ning on nendega proportsionaalne.

Selle normi alusel ei anta hinnangut mis tahes muule tingimusele, mille hankija oleks võinud

kehtestada.

Käibenõue iseloomustab trammide hankimisel ettevõtja majanduslikku võimekust. Hankija on

oma kaalutlusi käibenõude kehtestamiseks mõistlikult põhjendanud. Õigus nõuda

valdkondlikku käivet tuleb seadusest. Kohus ei saa hankija ulatuslikku kaalutlusruumi

intensiivselt sekkuda, seda nii tingimuse valiku kui sisu osas.

Käibenõude üldine eesmärk on ilmestada ettevõtja varasema tegevuse najal seda, kuidas

ettevõtja võiks olla võimeline tulevase hankelepingu nõuetekohaseks täitmiseks. Kuna

trammid on küllaltki spetsiifilised ja kallid sõidukid, siis on hankijale oluline see, et trammide

tarnija tegutseks järjepidevalt trammide või rongide projekteerimise, tootmise ja müügi

valdkonnas ning see ei oleks talle juhuslik või kõrvaline tegevusvaldkond. VaKo ja

halduskohus on õigesti järeldanud, et valdkondliku käibe nõudmist õigustab juba ainuüksi

see, et rööbastranspordi projekteerimise, tootmise ja müügi valdkond on kapitalimahukas ning

nõuab taotlejalt pikaajalist finantsstabiilsust ja suutlikkust katta olulised kulud enne lepingu

täitmise eest tasu saamist. Kaebajale ja tema võimalikule konsortsiumi liikmele (DLRR) ei ole

käibenõue rööbastranspordi valdkonnas olemuselt ületamatu, kuna ettevõtjad tegutsevadki

suuresti selles valdkonnas. Käibenõude suurus on proportsionaalne ega ületa sealjuures

hankelepingu kahekordset maksumust.

Referentslepingute nõue vastab hankelepingu esemele. Sõitjate veoks kasutatavate kallite

sõidukite ost ettevõtjalt, kellel ei ole nende projekteerimise, ehitamise ja tarnimise kogemust,

ei oleks hankijast vastutustundlik nii enda, maksumaksja vahendite kui ka sõitjate ja liikluse

ohutuse suhtes. Hankijal ei ole vajadust kontrollida isikute võimekust muude „võrreldavate

tehniliste nõuetega projektide“ elluviimiseks. Varasema kogemuse nõue võib Riigikohtu

praktikast tulenevalt olla sisult analoogne hankelepingu esemega ja hankijal ei ole kohustust

avardada pakkujate ringi kvaliteedi arvelt (vt RKHKo nr 3-17-2718, p 19). Hankija ei küsi

suvalisi formaalseid andmeid, vaid andmeid, mille nõudmise RHS § 101 lg 1 p 2 ette näeb.

Kaebaja pakutud alternatiiv nõuda ISO sertifikaati on asjakohatu, kuna ühestki sertifikaadist

ei tulene trammide projekteerimise, ehitamise ja tarnimise kogemust. Kõrvutatuna

hankelepingu eeldatava maksumusega on referentslepingute maksumuse nõue tagasihoidlik.

Neli vähemalt 10-miljonilise maksumusega lepingut tagavad, et ettevõtja jaoks ei ole

trammide projekteerimine, ehitamine ja müük juhuslik või kõrvaltegevus, ettevõtja on nende

8(12)

3-25-4355

lepingute alusel tarninud eeldatavalt vähemalt mitu trammi korraga ja seeläbi omandanud

hankelepingu täitmiseks vajaliku kogemustepagasi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse

põhjendustega ja HKMS § 201 lg 4 alusel ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebusele

märgib kohus järgmist.

10. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebusest ei nähtu selliseid asjaolusid, mis

annaksid alust lugeda kumbagi vaidlusalust tingimust asjakohatuks või ebaproportsionaalseks.

Kaebaja eksib, leides et kvalifitseerimistingimuste proportsionaalsuse saab taandada üheselt

majanduslikule või tehnilisele analüüsile ja proportsionaalseks tuleks lugeda vaid sellised

kvalifitseerimistingimused, mida täitvate ettevõtjate puhul ei saa lepingu täitmise võimekust

analüüsi põhjal objektiivselt välistada. Ei saa olla mõistlikku vaidlust selles, et ükskõik kui

ranged kvalifitseerimistingimused ei garanteeri ettevõtja võimet lepingut kohaselt täita, nagu

ei saa ükskõik kui leebed tingimused ega kvalifitseerimistingimuste sootuks

mittekehtestamine (mis on RHS § 98 lg 1 kohaselt hankija absoluutne õigus) seda

objektiivselt välistada. Seda iseäranis tingimuste puhul, mis põhinevad mitte konkreetselt

olemasolevatel lepingu täitmise vahenditel (raha, seadmed, inimesed jne), vaid mingitel

varasematel tegevusnäitajatel, mis võimaldavad hinnata vaid tulevase võimekuse tõenäosust.

Ettevõtja kvalifikatsioon ehk võimekus hankelepingut täita on seega tulevikku suunatud

hüpotees, mis põhineb suuresti hankija riskihinnangul. Riskihinnanguga kaasnevat suhteliselt

suurt määramatust peab hankija sisustama kaalutlusõiguse alusel. Kaalutlusruum on

sealjuures ulatuslik nii tingimuste valiku kui ranguse osas. Kohtule ei nähtu, et vastustaja

oleks kaalutlusreeglite vastu eksinud.

11. Kaebajal ei ole kaebeõigust lähtuvalt sellest, et tema hinnangul tuleks hankeeseme

kontekstis sisustada majanduslikku ja finantsseisundit või tehnilist ja kutsealast pädevust

teisiti, optimaalsemalt või asjakohasemalt, sh kui seda leiab mõni valdkonna asjatundja.

Samuti ei saa kaebajal olla alust nõuda kvalifitseerimistingimuste muutmist lähtuvalt enda

võimekusest, kui tingimused ei ole objektiivselt õigusvastased. Ettevõtja õigus nõuda, et

hankija lepiks väiksema hankelepingu täitmise võime ehk kõrgema täitmisriskiga, on piiratud.

Samal põhjusel peab ka kohtu sekkumine hankija kaalutlusruumi olema vaoshoitud.

Ebaproportsionaalseks saab eelkõige pidada sellist kvalifitseerimistingimust, millele hankija

ei oska anda mõnel proportsionaalsuse testi tasandil mõistlikku ja eluliselt usutavat selgitust.

12. Kehtestatud valdkondlik käibenõue ei ole asjaoludest ja hankija põhjendustest lähtudes

sobimatu, ebavajalik ega eesmärgi suhtes liiga range. Kaebaja ja tema kaasatud asjatundja

käsitus, et nii, nagu raha päritolu ei määra selle tulevase kasutamise võimalust, ei sõltu ka

ettevõtja finantsiline jätkusuutlikkus varasema müügitulu päritolust, ei ole isoleerituna

iseenesest vale ega ebaloogiline. Kaebajal on mõistagi õigus ka väites, et varasem müügitulu

ei võimaldagi hinnata ettevõtja finantsseisundit sama täpselt kui RHS § 100 lg 1 p 1 alusel

kontrollitavate rahaliste vahendite ja p 3 alusel kontrollitavate majandusaasta aruandest

tulenevate finantsnäitajate ja suhtarvude põhjal. Kaebaja käsitus tuleb aga lugeda asjasse

puutumatuks, kuna see põhineb põhjendamatul eeldusel, nagu tuleks RHS § 100 mõttes

majanduslikku ja finantsseisundit käsitada rangelt ja kitsalt ettevõtja finantsilise

jätkusuutlikkuse tähenduses. Kogu kontrolli taandamine finantsseisundile muudaks osa

seadusega lubatud kvalifikatsiooni kontrolli meetodeid suuresti mõttetuks. Sealhulgas

muutuks ühtviisi ainetuks nii kogu majandustegevuse netokäibe kui valdkondliku netokäibe

kontrollimine RHS § 100 lg 1 p 4 alusel.

13. RHS § 100 lg 1 alusel kehtestatavate kvalifitseerimistingimustega kontrollib hankija ühelt

poolt küll ettevõtja finantsilist võimekust, kuid teisalt ka laiemat majanduslikku võimekust

9(12)

3-25-4355

hankelepingu täitmiseks. Tuleb möönda, et konkreetselt finantsseisundi kontrollimise

eesmärgil oleks varasema müügitulu nõudmine küsitav, kuna see võimaldab teha üksnes

kaudseid järeldusi ja oletusi tulevikuks. Kohtu hinnangul on seadusandja netokäibe ja

iseäranis valdkondliku netokäibe kontrollimise võimaluse ette näinud mitte kitsas tähenduses

ettevõtja finantsseisundi ja finantsilise jätkusuutlikkuse kontrollimiseks, vaid just laiemalt ja

abstraktsemalt majandustegevuse potentsiaali hindamiseks. Ainuüksi fakt, et seadusandja on

näinud ette võimaluse küsida kvalifikatsiooni kontrollimiseks müügitulu andmeid

hankelepinguga seotud valdkonnas või hankelepingu esemele vastavas osas, toob vältimatult

kaasa järelduse, et mõistet „majanduslik ja finantsseisund“ ning selle osana iseäranis mõistet

„majanduslik seisund“ ei tule käsitada rangelt valdkonna- või sektorineutraalse

finantsvõimekusena. Valdkondliku müügitulu tingimuse kontrolliese ehk fakt, kas ettevõtja

on teatud valdkonnas teatud mahuga majandustegevust viljelenud, ei saa tõendada ettevõtja

hetke finantsseisundit, kuid saab luua elulise tõenäosuse, et ettevõtja on oma kogemusest

lähtudes võimeline samas valdkonnas ka tulevikus võrreldavas mahus jätkusuutlikult

tegutsema. Sisuliselt on valdkondliku müügitulu nõue seega sobiv enam juhtimisalase (sh, aga

mitte ainult finantsjuhtimise alase) võimekuse ja kogemuse kui finantsseisundi

prognoosimiseks. Kohtu hinnangul ongi hankija sellest lähtunud, rõhutades soovi tagada

tervikuna võime kuni 22 trammi tarnimise majandusliku koorma kandmiseks, mida

võimaldab sarnases mahus majandustegevuse kogemus äriliselt sarnases rööbastranspordi

sektoris.

14. Sealjuures on kaebajal õigus, kui ta rõhutab, et valdkondlikku käibenõuet tuleb mõista

majandusliku võimekuse kontekstis ning piiritleda tehnilisest ja kutsealasest pädevusest.

Samas ei nähtu ringkonnakohtule, et halduskohus oleks käibenõudele tegelikult tehnilise ja

kutsealase pädevuse tähendust omistanud, nagu kaebaja väidab. Halduskohtu põhjenduste

sõnastus otsuse p-s 23, mille kohaselt on valdkondlik käibenõue põhjendatud mh selleks, et

ettevõtja suudaks 33 kuu jooksul tarnida Tallinna spetsiifilistesse oludesse sobivaid tramme ja

vältida riski, et ettevõtja ei suuda üles vastavat tehnoloogiat välja arendada, võib olla

esmapilgul mitmeti mõistetav. Samas on kohus oma põhjenduse siiski selgelt seostanud

ettevõtja finantsstabiilsuse ja kulude katmise võimega. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtuga. Majandusliku ja finantsseisundi kontroll ei pea olema rangelt

valdkonnaneutraalne ja valdkondliku käibenõude eesmärgiks saabki olla just

valdkonnaspetsiifilise majandustegevuse kogemuspõhine jätkusuutlikkus. Ettevõtja kogemus

ja selle põhjal eeldatav võimekus teenida tulu ja juhtida projekte ühes valdkonnas ei pruugi

tagada teistsuguse struktuuriga majandustegevuse jätkusuutlikkust samas mahus. Seega ei saa

majandustegevuse netokäivet tervikuna ega kitsalt ettevõtja finantsvõimekust pidada

valdkondliku käibega üksüheselt samaväärseks näitajaks.

15. Ringkonnakohtule ei nähtu ka, et käibenõue ei vastaks mõõdukuse kriteeriumile. Kuna

kvalifitseerimistingimusi on hankijal õigus seada eesmärgiga tagada riigihankes osalevate

ettevõtjate eeldatav võimekus konkreetse hankelepingu täitmiseks, saab ka

kvalifitseerimistingimuste kui ettevõtlusvabadust riivava meetme mõõdukust vaadelda just

hankelepingu eseme kontekstis, arvestades hankija kaalutlusi tingimuste kehtestamisel.

Rööbastranspordi valdkonna käibe nõue tagab, et ettevõtjal on kogemus sarnases mahus

majandustegevuse arendamisel valdkonnas, kus majanduslikud väljakutsed on vähemalt

analoogsed. Nõutud käive on hankelepingu täitmise majandusliku koormusega sarnane.

Pelgalt asjaolu, et esimese 33 kuu jooksul ei pea pakkuja hankijale tramme tarnima, ei

tähenda seda, et pakkujal sellel perioodil kulud puuduksid, kuna sel perioodil peab pakkuja

välja töötama konkreetse mudeli ja tagama tootmise ettevalmistamise. Põhimõtteliselt ei ole

ka vaidlust, et hankelepingu täitmise majanduslik koormus jaguneb lepingu täiemise kestel

mõnevõrra ebaühtlaselt ning võib teatud ajavahemikel kvalifitseerimistingimuses nõutud

aastakäivet ka arvestuslikult ületada. Seega tuleb tingimus lugeda proportsionaalseks.

10(12)

3-25-4355

16. Ebaproportsionaalseks ei saa lugeda ka referentslepingute nõuet. Referentslepingute nõue

tagab äratuntavalt seda, et ettevõtjal on kogemus trammide ja sh sarnastes ilmastikuoludes

kasutatavate trammide tarnimisel. Vastustaja on asjakohaselt ja eluliselt usutavalt

põhjendanud, miks tal on vaja riskide maandamiseks kontrollida, et taotleja oleks ka varem

korduvalt tramme projekteerinud, tootnud ja tarninud ning teinud seda lepingute alusel,

millega on korraga müüdud eeldatavalt rohkem kui üks tramm. Tehnilise ja kutsealase

pädevuse raames referentslepingute kontrollimise eesmärgiks saabki eelkõige olla see, et

ettevõtja oleks varem olnud analoogses olukorras ja omandanud asjakohase projektijuhtimise

vilumuse, mitte ei peaks hakkama hankelepingu täitmise protsessi pelgalt sarnase valdkonna

kogemuse või mõne abstraktselt sama keeruka, kuid sisult erineva projekti kogemuse põhjal

üles ehitama. Vilumuse puudumine suurendab kahtlemata hankija riske nii hankelepingu

täitmise tähtaegsuse kui kvaliteedi mõttes. Selgelt ei ole tegemist asjakohatu või sobimatu

nõudega.

17. Samuti nõustub kohus vastustajaga ja vastustaja viidatud kohtupraktikaga, et seda

eesmärki ei ole võimalik samaväärselt saavutada muude meetoditega ning hankija ei pea

avardama pakkujate (taotlejate) ringi hankelepingu täitmise kvaliteedi arvel. Vastustaja on

piisavalt põhjendanud trammide kui lepingu eseme ja sh siinse kliimavöötme jaoks mõeldud

trammide spetsiifikat võrreldes muu rööbastranspordiga. Põhjendatud on vastustaja selgitus,

et ükski teadaolev sertifikaat ei kinnita samaväärselt trammide projekteerimise, valmistamise

ja tarnimise kogemust. Vastuolu ei nähtu ka sellest, et hankija kontrollib taotlejate

majanduslikku ja finantsseisundit laiemalt rööbastranspordi valdkonnas. Kohtu hinnangul on

eluliselt usutav, et eri liiki rööbastranspordivahendite müügi majanduslik pool (sh

tootmisahela üldine ülesehitus, tooraine- ja tootmiskulud, rahastamismudel, tarnetingimused)

on piisavalt sarnane, kuid tehnilise võimekusega seotud riske, mis seonduvad mh spetsiifilise

ilmastiku, trammiteede erineva geomeetria jmt-ga, aitab piisavalt maandada siiski vaid korduv

kogemus konkreetselt trammide projekteerimisel, ehitamisel ja tarnel.

18. Referentslepingute tingimust saab hankelepingu eseme kontekstis pidada ka mõõdukaks.

Vastustaja on arusaadavalt põhjendanud, miks tagab hankelepingu eset arvestades piisava

vilumuse selliste lepingute täitmise kogemus, millega oleks projekteeritud, toodetud ja

tarnitud korraga eeldatavalt rohkem kui üks tramm, miks on taotlejalt vaja nõuda kohalike

kliimatingimustega sarnast kogemust ja miks näitab kogemuse järjepidevust mitme, mitte ühe

lepingu täitmine. Hankija legitiimne huvi hankelepingu tähtaegse ja kvaliteetse täitmise vastu

on piisavalt kaalukas ja hankija kirjeldatud riskid piisavalt suured, et tingimus ei riiva kaebaja

ettevõtlusvabadust ebaproportsionaalselt. Ka nõutud referentslepingute vähemalt 10-

miljoniline rahaline maht on hankelepingu eeldatavat 88 miljoni eurost maksumust arvestades

mõõdukas. Kuivõrd tramm on ühistranspordiliigina oluliselt, potentsiaalselt suurusjärkude

võrra vähem levinud kui nt buss, tramme soetatakse aastakümneteks ja vahetatakse harva ning

see mõjutab ilmselgelt ka trammide müügi turu üldist aktiivsust, võiks küsitavaks pidada

siiski konkreetselt nelja lepingu nõude proportsionaalsust RHS § 101 lg 1 p-s 2 sätestatud 36-

kuulise tähtaja raames. Tingimuse saab esitatud kujul lugeda kohtu hinnangul siiski

kokkuvõttes proportsionaalseks, arvestades et vastustaja on kvalifitseerimistingimuse kohaselt

otsustanud võtta arvesse 36 asemel 48 kuu jooksul täidetud lepinguid.

19. Kokkuvõttes on vaidlusalused kvalifitseerimistingimused ringkonnakohtu hinnangul

asjakohased ja vastustaja on piisavalt põhistanud oma kaalutlusi, et tingimusi saab pidada

taotletava eesmärgi suhtes proportsionaalseteks. Apellatsioonkaebus jääb seega rahuldamata.

20. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja on taotlenud apellatsioonimenetluses õigusabikulude hüvitamist 2257,50 euro

ulatuses, mis vastab lepinguliste esindajate 10,5 töötunnile. Kulu kandmise kohustuse

tekkimine on tõendaud Advokaadibüroo Sorainen OÜ arvetega.

11(12)

3-25-4355

21. Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja menetluskulud asja mahukust ja keerukust

arvestades põhjendatud ja vajalikud ning tuleb kaebajalt vastustaja kasuks välja mõista.

Vastustaja on kinnitanud, et on käibemaksukohuslane, mistõttu tuleb menetluskulud välja

mõista ilma käibemaksuta.

22. Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele, et hankija õigusabikulud ei peaks vaidlustus- ja

kohtumenetluses hüvitamisele kuuluma, märgib ringkonnakohus, et Riigikohtu praktikas on

loetud hankeasjas hankija menetluskulude väljamõistmist põhjendatuks ja selgitatud, et

hankemenetluse eesmärgiga ei oleks kooskõlas olukord, kus õiguspärase hanke korraldaja

kanda jäävad vaidlustamisega kaasnenud lisakulud (vt RKHKo nr 3-20-1198, p 31).

Ringkonnakohus ei näe alust seda praktikat käesolevas asjas muuta, võttes sealjuures arvesse,

et nii kaebaja kui vastustaja on äriühingud.

/allkirjastatud digitaalselt/

12(12)