2-25-101577/10 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Helvia Räägel

Kohtuasja number

2-25-101577

Otsuse tegemise aeg ja koht

02.03.2026, Tallinn

Kohtuasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi I K vastu võlgnevuse

nõudes

Tsiviilasja hind

1710,83 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood

10746479)

Hageja lepingulised esindajad: S R ja

K U (e-post xxx)

Kostja: I K (isikukood xxx)

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Aktiva Finance Group OÜ hagiavaldus I K´i vastu osaliselt.

2. Mõista I K´ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja AS-i xxx ja I K´i vahel

25.04.2024 sõlmitud järelmaksulepingust nr XXX tulenev põhivõlg 1204 eurot ja

sissenõutavaks muutunud viivis 187,69 eurot.

3. Mõista I K´ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja viivis sissenõutavaks

muutunud põhivõlalt 1204 eurot alates 03.03.2026 kuni põhivõla tasumiseni VÕS §

113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

4. Jätta rahuldamata intressi 94,97 eurot ja sissenõudmiskulude 50 eurot nõuded.

5. Jätta maakohtu menetluskuludest 92,13% kostja kanda ja 7,87% hageja kanda.

6. Määrata Aktiva Finance Group OÜ menetluskulude suuruseks 585 eurot (riigilõiv

315 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja õigusabikulud 250 eurot) ja

mõista vastavalt menetluskulude jaotusele I K´ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks

välja 538,96 eurot. Kostjal tuleb välja mõistetud menetluskuludelt tasuda hagejale

viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni

menetluskulude tasumiseni.

Edasikaebamise kord

Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-ga 10 ei anna kohus

menetlusosalistele luba käesoleva otsuse edasikaebamiseks. Kohus selgitab, et

ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on

antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti

kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt

ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Seega võivad pooled

esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest,

kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult

teatavakstegemisest.

Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse esitamise järel seisukoha selle lubatavuse osas

ning võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle

lahendamist istungil (TsMS § 637 lg 21). Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline

taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse I K´i (kostja) vastu. 03.04.2025 määrusega anti asi üle Harju Maakohtu

menetlusse.

2. Hageja esitas 22.04.2025 hagiavalduse ja 29.01.2026 seisukohas nõude ümberarvestuse.

3. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS xxx ja kostja 25.04.2024 järelmaksulepingu nr XXX,

mille alusel sai kostja kauba järelmaksuga. Vastavalt lepingule soetas kostja kauba

maksumusega 1694 eurot. Krediidikulukuse määr oli 35,82%. Kostja ei täitnud lepingust

tulenevaid kohustusi tähtaegselt ja AS xxx saatis 04.09.2024 kostjale ülesütlemise hoiatuse,

milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. 25.09.2024 saatis AS xxx

kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud enda võlgnevust ka

täiendava tähtaja jooksul. Nõue loovutati hagejale 26.09.2024.

4. Kostja kohustus kauba eest tasuma lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodil

20.05.2024 – 20.10.2024. Kostjalt on põhiosa katteks AS-le xxx laekumisi toimunud kokku

summas 442,81 eurot. Seega on tasumata põhiosa summas 1251,19 eurot (1694-442,81).

5. Hageja nõuab hagis põhivõlgnevust 1251,19 eurot, intressi 94,97 eurot,

sissenõudmiskulusid 50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivist 114,48 eurot ja viivist

alates 23.04.2025 kuni põhinõude summas 1251,19 eurot täitmiseni lepingujärgses

viivisemääras 16% aastas.

6. Juhuks, kui kohus leiab, et hageja on rikkunud vastustundliku laenamise põhimõtet, on

hageja 29.01.2026 seisukohas leidnud, et kostjal tuleb tagastada lepingu alusel saadud

summa 1204 eurot (1694-490) ning viivis alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast,

s.o. alates 26.09.2024 lepingujärgse intressimääraga võrdses määras s.o 16,00% aastas.

Kostja sai lepingu alusel laenu kokku summas 1694 eurot ning on teinud tagasimakseid

kogusummas 490 eurot. Ülesütlemine on kehtiv, sest kostja jäi osaliselt võlgnevusse

vähemalt kolme osamaksega alates 20.06.2024 osamaksest kuni 20.09.2024 osamakseni.

7. Kohus toimetas hagiavalduse ja 30.05.2025 kohtumääruse kostjale kätte 04.10.2025

postkasti jätmisega (vastavalt kohtu selgitustele loeti dokumendid kostjale kättetoimetatuks

3 tööpäeva jooksul alates kohtudokumentide postkasti jätmisest). Dokumendid on edastatud

aadressil xxx, kuhu kostja on palunud dokumendid edastada. Samuti on xxx korteriomanik

2/8

kinnitanud, et kostja elab antud aadressil (dtl 2). Kostja hagile vastanud ei ole. Kohus

toimetas hageja 29.01.2026 seisukoha kostjale kätte 05.02.2026 dokumentide postkasti

jätmisega. Kostja seisukohas esitatud ümberarvestusele ega menetluskulude nimekirjale

vastanud ei ole.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

8. Kohus rahuldab hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja lepingust nr

XXX tuleneva põhivõla 1204 eurot ja viivise 187,69 eurot. Lisaks mõistab kohus kostjalt

välja viivise põhivõlalt 1204 eurot alates 03.03.2026 kuni põhivõla täieliku tasumiseni VÕS §

113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Lepingu sõlmimisel rikuti vastutustundliku laenamise

põhimõtet, mistõttu ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt muid tasusid.

9. Hageja nõude aluseks on AS xxx ja kostja vahel 25.04.2024 sõlmitud järelmaksuleping

nr XXX (dtl 25, 34). Hageja nõuab hagis lepingu alusel põhivõlgnevust 1251,19 eurot,

intressi 94,97 eurot, sissenõudmiskulusid 50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivist 114,48

eurot ja viivist alates 23.04.2025 kuni põhinõude summas 1251,19 eurot täitmiseni

lepingujärgses viivisemääras 16% aastas (dtl 33).

10. Kohus on hageja esitatud lepingu alusel tuvastanud, et kostja ja AS xxx on 25.04.2024

omakäeliselt allkirjastanud järelmaksulepingu nr XXX, mille kohaselt on kauba maksumus

1694 eurot, lepingutasu 15 eurot, igakuise osamakse suurus 307,17 eurot, osamaksete arv 6,

igakuine maksepäev 20, viimase osamakse maksepäev 20.10.2024, intressimäär 16% aastas

ehk 0,75 eurot päevas, viivisemäär 16% aastas ehk 0,04% päevas, krediidikulukuse määr

35,82% ning osamaksete kogusumma 1843,01 eurot (dtl 34).

11. Tegemist on tarbijakrediidilepinguga. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping

pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste

tahteavalduste vahetamise teel. VÕS § 401 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik

(krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit),

krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel

krediidi tagasi maksma. Vastavalt VÕS § 402 lg-le 1 on tarbijakrediidileping krediidileping,

millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma

tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 404 lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija

avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale

tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Tarbija

tahteavalduses peab olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud VÕS § 404 lg-s 2 loetletud

teave. Kui vorminõue on jäetud järgimata, on leping tühine (VÕS § 408 lg 1). VÕS § 408 lg 2

kohaselt muutub käesoleva seaduse § 404 lõikes 2 või 23 sätestatud andmete puudumisel

krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama.

12. Käesoleval juhul on pooled lepingu allkirjastanud ja menetluses vaidlustamata

asjaoludel on kostja saanud lepingu alusel kauba maksumusega 1694 eurot järelmaksuga.

Seega on kohus seisukohal, et leping on sõlmitud kehtivalt.

13. Hageja väitel on kostjal põhivõlg summas 1251,19 eurot. Kostja kohustus kauba eest

tasuma lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodil 20.05.2024 – 20.10.2024.

Kostjalt on toimunud laekumisi põhiosa katteks summas 442,81 eurot, seega on tasumata

põhiosa summas 1251,19 eurot (dtl 29).

14. Hageja on esitanud faktiväite, et nõue on 26.09.2024 talle loovutatud (dtl 26). Hageja

on esitanud kostjale saadetud teate nõude loovutamise kohta (dtl 47), kuid nõude loovutamise

kokkulepet hageja esitanud ei ole ning teade nõude loovutamise kohta ei ole allkirjastatud.

Vastavalt VÕS § 170, kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele

võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet

3/8

tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on

nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi

võlgnikule. Hageja on väitnud, et nõue loovutati talle 26.09.2024, kuid nõude loovutamise

kinnitus ei ole allkirjastatud ning autoriks on nimetu AS xxx esindaja. Samas nähtub kohtule

esitatud meeldetuletuskirjadest, mis on saadetud kostjale alates 27.09.2024 (dtl 52), et hageja

viitab selgelt asjaolule, et tegemist on laenuandja ja kostja vahel sõlmitud lepingust tuleneva

võlaga, mis on hagejale loovutatud. Kohus peab seega usutavaks, et nõue on loovutatud, kuna

hageja valduses on ka lepingu kohta käivad dokumendid. Samuti ei ole kohtule esitatud kostja

vastuväidet nõude loovutamisele.

15. Lepingu krediidikulukuse määr oli lepingu kohaselt 35,82% aastas (dtl 34). Eesti

Panga avaldatud andmete kohaselt oli alates 01.01.2024 rakenduva krediidiasutuste poolt

eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 17,36%. VÕS §

4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmääraks laenu väljastamise ajal oli seega 3 * 17,36%

= 52,08%). VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatud määr on kõrgem, kui kostjaga sõlmitud lepingu

krediidikulukuse määr. Seega ei ületanud laenu krediidi kulukuse määr lepingu sõlmimise ja

krediidi andmise ajal seadusega kehtestatud piirmäära.

16. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata

menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKm 24.11.2023.a, nr 2-21-13098, p-d 13 ja 17).

17. Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on

enne lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks

vajaliku teabe ja seda ka hindama (VÕS § 4034 lg 1). Vastutustundliku laenamise põhimõtte

kohaselt võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise

aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on

krediidivõimeline (VÕS § 4034 lg 6). Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et

tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt

mittevajalikust varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja

(TsMS § 232 lg 1, VÕS § 4034 lg 13).

18. Hageja on esitanud tõendina laenutaotluse (dtl 48) ja laenuandja selgituse (dtl 49-51).

Hageja on märkinud, et krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi esialgne võlausaldaja

päringud Maksehäireregistritesse ning krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega

varasemaid maksehäireid polnud. Hageja selgitas, et kostja poolt sõlmitud järelmaksu lepingu

puhul on tegemist pangatootega, mille puhul on välja kujunenud teatud teenusstandard, mille

kohaselt teeb pank kiireid otsuseid ning tulenevalt summa väiksusest ning osamaksete

väiksusest ei rakendatud eeltoodu tõttu kontoanalüüsi (dtl 28-29). Laenuandja selgitustest

nähtub, et automaatse otsuse tegemisel lähtuti kliendi poolt esitatud andmetest (dtl 49).

19. Maakohus on seisukohal, et laenu andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja

krediidivõime kontroll oli ebapiisav.

19.1.

Hagiavalduse kohaselt on krediidivõimelisuse hindamise protsessis tehtud

päringud Maksehäireregistritesse ning krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid

ega varasemaid maksehäireid polnud. Kohtule ei ole esitatud eelnimetatu osas

ühtegi tõendit. Seega ei ole maksehäirete puudumist kontrollitud lepingu

sõlmimise eelselt ning ei ole tõendatud, et kostjal lepingu sõlmimise ajal

maksehäired puudusid.

19.2.

Lisaks maksehäirete puudumise tuvastamisele tuleb enne tarbijale laenu

andmist välja selgitada tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus,

tema teised varalised kohustused ning muud hinnatavad regulaarsed

majapidamiskulud, samuti ülalpeetavate arv (VÕS § 4034 lg 2 viimane lause

koosmõjus KAVS § 49 lg 1 p-dega 1-7). Kohtule nähtuvalt on kostja

4/8

krediidivõimelisuse kontrollimisel lähtutud kostja esitatud andmetest.

Krediidiandja ei teinud enne lepingu sõlmimist kindlaks kostja väljaminekute,

majapidamiskulutuste ega finantskohustuste suurust. Piisav ei ole kostja

esitatud andmetele tuginemine.

19.3.

Riigikohtu juhiste kohaselt tuleb üldjuhul krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi

küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja

arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See

tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab

ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks. AS xxx kostja pangakonto väljavõtet küsinud

ega analüüsinud ei ole. Samuti ei ole hageja tõendanud, et kostja kohta kogutud

muu teave oli piisav krediidivõimelisuse hindamiseks.

19.4.

Ülaltoodut arvestades on lepingu sõlmimisel kogumata andmed kostja

sissetulekute, finantskohustuste ja majapidamiskulude kohta, teostamata on

kostja krediidivõime kontroll. Üksnes kostja laenutaotluse alusel kostja

krediidivõime osas otsustuse tegemist ei saa pidada piisavaks.

19.5.

Ilma mõistliku hoolsusega kontrollitud andmeteta tarbija kulude ja

finantskohustuste ning varasemate finantskohustuste täitmise kohta ei võimalda

need andmed teha adekvaatseid järeldusi tarbija krediidivõimelisuse kohta

(Tallinna RK 28.08.2024, nr 2-22-142669, p 11.2.2).

19.6.

Eelneva põhjal asub maakohus seisukohale, et võlausaldaja ei kogunud

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ega

hinnanud tarbija krediidivõimet nõuetekohase hoolsusega. Nõuetekohane

hoolsus VÕS § 4034 lg 2 tähenduses väljendub nii tarbijalt nõutava teabe liigi

ja ulatuse määramises kui selle teabe kontrollimises. Kostjal oli küll VÕS §

4034 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid

krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid

mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada

(RKTKo 31.01.2018.a, nr 2-14-21710, p 29.3). Praegusel juhul seda tehtud ei

ole.

20. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034 lg 7

esimese kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s

94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning

muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. VÕS § 396 kohaselt tuleb kostjal

laenuks saadud rahasumma tagastada.

21. Hageja on 29.01.2026 menetlusdokumendis märkinud, et juhul, kui kohus leiab, et

laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb kostjal tagastada

lepingu alusel saadud summa 1204 eurot (1694-490). Kostja sai lepingu alusel laenu kokku

summas 1694 eurot ning on teinud tagasimakseid lepingule kogusummas 490 eurot. Hageja

nõuab ka viivist alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o. alates 26.09.2024

lepingujärgse intressimääraga võrdses määras s.o 16,00% aastas. Ülesütlemine on hageja

arvates kehtiv, sest kostja jäi osaliselt võlgnevusse vähemalt kolme osamaksega alates

20.06.2024 osamaksest kuni 20.09.2024 osamakseni (dtl 77-78).

22. Kohus on seisukohal, et lepingu ülesütlemise seisuga oli kostja vähemalt kolme

põhiosa osamakse tasumisega võlgnevuses. Ühtlasi on kohtuotsuse tegemise seisuga

muutunud kohustus ka maksegraafiku alusel sissenõutavaks (viimase osamakse maksepäev

oli 20.10.2024) (dtl 35).

5/8

23. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu tuleb kõik tagasimaksed

arvestada põhivõla katteks. Kohus on tuvastanud, et kostja on lepingu nr XXX katteks teinud

makseid summas 409 eurot (dtl 37). Eelnevast tulenevalt on põhiosa võlgnevus 1204

(1694409) eurot. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 1204 eurot.

24. Hageja nõuab ümberarvestatud nõude puhul edasiulatuvat viivist alates lepingu

ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o. alates 26.09.2024 lepingujärgse intressimääraga

võrdses määras s.o 16,00% aastas (dtl 78).

25. Kohus nõustub, et lepinguga saab kokku leppida intressimääraga võrdse viivisemäära.

Kuid kohus ei nõustu hagejaga selles, et ka vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise

korral säilib õigus nõuda lepingujärgset viivist. Selline tõlgendus ei ole kooskõlas

regulatsiooni mõttega. Regulatsiooni mõte on olnud vähendada krediidiandja krediidi tulusust

ja võlgniku koormust olukorras, kus krediidiandja ei ole laenu andnud vastutustundlikult. Kui

vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral säiliks õigus nõuda ja kohustus tasuda

lepingujärgset (kõrget) viivisemäära, oleks seaduse nõudeid rikkuv laenamine krediidiandjale

jätkuvalt sama tulus (intressi asemel teeniks krediidiandja intressimääraga võrdset viivist).

Regulatsiooniga on asendatud lepingujärgne intress seadusjärgse intressiga. Sellest tulenevalt

võiks ka öelda, et kui lepingus oli kokku lepitud, et viivisemäär on võrdne intressimääraga,

peaks ka lepingus kokku lepitud viivisemäär muutuma vastutustundliku laenamise kohustuse

rikkumise korral seadusjärgseks intressi- ja viivisemääraks. Kuid kohus leiab, et VÕS § 113

lõikest 1 tulenevalt on hagejal siiski õigus saada seadusjärgset viivist, tingimusel, et see ei ole

kõrgem lepingus kokku lepitud viivisemäärast.

26. Seega mõistab kohus VÕS § 101 lg 1 punkti 6 ja VÕS § 113 lg 1 alusel ning hageja

taotlust arvestades välja viivise põhivõlalt 1204 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras.

27. Kohtuotsuse tegemise seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis 187,69 eurot

(põhivõlgnevus 1204 eurot, periood 26.09.2024-02.03.2026, VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras). Kohus mõistab lisaks välja viivise põhivõlalt 1204 eurot VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras alates 03.03.2026 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.

28. Hageja ei ole palunud ümberarvestuse esitamisel välja mõista sissenõudmiskulusid,

kuid on hagiavalduses palunud välja mõista ka sissenõudmiskulud summas 50 eurot. Nõue

jääb rahuldamata, kuna kostja ei olnud nõudekirjade saatmise ajal võlgnevuses kirjades

märgitud summade tasumisega (dtl 52-59).

Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine

29. Hageja esitas 29.01.2026 täiendatud menetluskulude nimekirja, mis on kostjale kätte

toimetatud. Kohus andis kostjale tähtaja menetluskulude nimekirja osas seisukoha

esitamiseks, kostja vastanud ei ole.

30. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 175 lg 1

sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi

kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus

kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

31. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

6/8

32. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja

kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 järgi on kohtukuluks muu hulgas riigilõiv. Kohtuvälised

kulud on

TsMS § 144 p 1 ja p 7 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja maksekäsu kiirmenetluse kulud.

33. Riigikohus on märkinud, et kohtul on diskretsiooniõigus lepingulise esindaja kulude

vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel menetluskulude kindlaksmääramise menetluses (vt nr

Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 27.02.2012.a lahendit asjas nr 3-2-1-143-11, p 13).

34. Hageja on kandnud menetluskulusid suuruses 1011 eurot, millest riigilõiv 315 eurot ja

esindaja kulud 696 eurot (dtl 79-80). Kulud on esitatud ilma käibemaksuta summades ja

hageja ei ole esitanud TsMS § 174 lg 10 kohast kinnitust, seega lähtub kohus menetluskulude

kindlaksmääramisel ilma käibemaksuta summadest.

35. Riigilõivu on tasutud seaduses ettenähtud suuruses (315 eurot, RLS § 59 lg 1 ja lisa 1

koosmõjus) ja kohus mõistab selle kostjalt hageja kasuks välja.

36. Hageja palub mõista kostjalt välja maksekäsu kiirmenetluse kulud summas 20 eurot.

Tulenevalt TsMS § 4842 on lepingulise esindaja kulu maksekäsu kiirmenetluses summas 20

eurot, põhjendatud ja vajalik ning kohus mõistab selle kostjalt hageja kasuks välja.

37. Hageja lepingulise esindaja kulu on 696 eurot ning toimingud on järgmised (dtl 79):

maksekäsu kiirmenetluse koostamine, kohtusse esitamine – 1 tk, 20 eurot; nõude aluseks

olevate dokumentide tellimine, kogumine, nende analüüs, hagiavalduse ettevalmistamine,

hagiavalduse koostamine, lisade kogumine ja komplekteerimine, esitamine kohtule – 3 h;

hageja 29.01.2026 seisukoha ja menetluskulude nimekirja koostamine, kohtule esitamine – 1

h. Kokku seega 4 tundi.

38. Hagejat esindasid menetluses TsMS § 218 lg 1 p 2 tingimustele vastavad lepingulised

esindajad, magistrikraadiga õigusteadmistega isikud - juristid. Menetluskulude nimekirja

kohaselt oli esindajate tasumäär 169 eurot tunnis (ilma käibemaksuta).

39. Tallinna Ringkonnakohus on 28.02.2023 otsuses tsiviilasjas nr 2-21-10648 punktis 57

märkinud, et mitteadvokaadist esindaja põhjendatud tunnitasuks on senises praktikas peetud

60-100 eurot, millele vajadusel lisandub käibemaks. Sellest kõrgemad juristi tunnitasud on

pigem erandlikud (vt Ringkonnakohtu lahend nr 2-19-110078, punkt 19). Tunnitasule

hinnangu andmisel tuleb mh lähtuda vaidluse sisust. Ringkonnakohus on arvesse võtnud, et

advokaadi tunnitasu on kõrgem põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest

tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele, mis mitteadvokaadist esindajate

puhul nii ei ole.

40. Kohus leiab, et ehkki pooltel on õigus kokku leppida endile sobivas õigusteenuse

osutamise tunnihinnas, ei tähenda, et nimetatud kulu oleks põhjendatud jätta täies ulatuses

vastaspoole kanda. Kohus on seisukohal, et hageja esindaja märgitud teenustasu summas 169

eurot tund ilma käibemaksuta tuleb käesolevas asjas lugeda ebamõistlikult kõrgeks.

Arvestades käesoleva tsiviilasja olemust, vaidluse keerukust, hageja lepinguliste esindajate

kvalifikatsiooni ja menetlusdokumentide kvaliteeti, on esindajate taotletud tunnitasu suurus

kohtu hinnangul põhjendamatult kõrge. Tegemist on hageja põhitegevuse standardse

vaidlusega. Lähtudes mh mõistlikest turuhindadest ja kohtupraktikast, on põhjendatud

tunnitasumäär kohtu hinnangul 100 eurot ilma käibemaksuta.

41. Kohtu hinnangul ei ole hageja lepinguliste esindajate ajakulu sellises ulatuses

põhjendatud. Käesolev vaidlus on hagejale nn tüüpvaidlus, mille sarnaseid on hageja kohtute

infosüsteemist nähtuvalt esitanud sadu kui mitte tuhandeid. Seejuures kattuvad hagide

põhjendused valdavas ulatuses ja suurema osa hagiavaldustest ning muudest

menetlusdokumentidest moodustavad seaduse ja kohtupraktika tekstide väljavõtted, mis küll

tõstavad menetlusdokumentide mahtu, kuid ei tähenda lepingulise esindaja sisulist tööd

7/8

justnimelt selle tsiviilasja materjalidega. Põhjendatud ei ole ka pärast hagiavaldust esitatud

seisukoha ajakulu. Eeltoodust tulenevalt saab kohtu hinnangul tsiviilasja mahtu ja keerukust

arvestades pidada põhjendatud ajakuluks kokku 2,5 tundi.

42. Arvestades lepingulise esindaja põhjendatud tunnihinda, on hageja õigusabikulu kokku

250 eurot ilma käibemaksuta (2,5 tundi × 100 eurot).

43. Kohus loeb hageja põhjendatud menetluskuludeks 585 eurot, millest 315 eurot on

riigilõiv, 20 eurot maksekäsu kiirmenetluse kulu ja 250 eurot on lepingulise esindaja kulu.

44. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled TsMS § 163 lg 1 kohaselt

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi esemeks on

rahaline nõue ning seega on hagi rahuldamise ulatus välja arvutatav.

45. Kohus lähtub menetluskulude jaotamisel järgmistest asjaoludest. Hageja nõudis

kostjalt kogu põhivõla, intressi, sissenõudmiskulude ja viivise tasumist ning need nõuded jäid

osaliselt rahuldamata. Hageja nõudis kokku 1510,64 euro tasumist (põhivõlg 1251,19 eurot,

intress 94,97 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 114,48

eurot). Maakohus rahuldab hageja nõude osaliselt ja mõistab kostjalt välja 1391,69 eurot

(põhivõlg 1204 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 187,69 eurot). Nõude rahuldamise

ulatus on ligikaudu 92,13% (arvestuse aluseks olev tehe: 1391,69 / 1510,64 * 100% =

92,13%). Seega jäävad menetluskulud 92,13% ulatuses kostja kanda ning 7,87% ulatuses

hageja kanda.

46. Kohus määras hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 585 eurot. Kohus jättis

menetluskuludest 92,13% kostja kanda. Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 585

* 92,13% = 538,96 eurot. Kuna kostja menetluses ei osalenud, ei ole tal saanud tekkida

menetluskulusid, mida hagejalt välja mõista.

47. Kostjal tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel tasuda välja mõistetud menetluskuludelt viivist

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

(allkirjastatud digitaalselt)

Helvia Räägel kohtunik

8/8