2-23-18226/55 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Parrest, Andra Pärsimägi, Anneli Alekand

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. veebruar 2026, Tartu

Tsiviilasja number

2-23-18226

Tsiviilasi

Ehitustehnika Rent OÜ hagi Martin Petersoni

vastu kahju hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

30 988,40 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 20. septembri 2024 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Martin Petersoni apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(kostja)

Martin

Peterson

(ik

XXXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja advokaat

Artur Maljukov

Vastustaja (hageja) Ehitustehnika Rent OÜ (rg-kood

14716989), lepinguline esindaja vandeadvokaat Enno

Heringson

RESOLUTSIOON

1. Jätta Ehitustehnika Rent OÜ 17. veebruari 2026 vastuväide kohtu tegevusele

rahuldamata.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 20. septembri 2024 otsus osas, milles maakohus mõistis

Martin Petersonilt Ehitustehnika Rent OÜ kasuks välja 9000 euro suuruse

kahjuhüvitise 31. juulil 2021 väljastatud arve nr 131 tasumata jäämisest ja sellest

tuleneva viivise, samuti muuta menetluskulude jaotust. Muus osas jätta maakohtu otsus

muutmata.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Sõnastada kohtuotsuse resolutsioon tervikuna järgmiselt:

„1. Rahuldada osaliselt Ehitustehnika Rent OÜ hagi Martin Petersoni vastu kahju

hüvitamise ja viivise nõudes.

2. Mõista Martin Petersonilt Ehitustehnika Rent OÜ kasuks välja varalise kahju

hüvitis 13 117,73 eurot.

3. Mõista Martin Petersonilt Ehitustehnika Rent OÜ kasuks välja viivis

kahjuhüvitiselt 13 117,73 eurolt alates 21. septembrist 2024 kuni kahjuhüvitise

täieliku tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.

4. Jätta Ehitustehnika Rent OÜ hagiavaldus Martin Petersoni vastu rahuldamata

osas, milles Ehitustehnika Rent OÜ palub mõista Martin Petersonilt Ehitustehnika

Rent OÜ kasuks välja varalise kahju hüvitise suuremas summas kui 13 117,73

eurot.

5. Jätta 42% menetluskuludest Martin Petersoni kanda ja 58% menetluskuludest

Ehitustehnika Rent OÜ kanda.“

8. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud 60% Martin Petersoni ja 40%

Ehitustehnika Rent OÜ kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lõikes 2 sätestatud korras kindlaks

maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Ehitustehnika Rent OÜ (hageja, äriühing) esitas 28. detsembril 2023 hagi Martin

Petersoni (kostja) vastu 31 010,95 euro ja viivise nõudes ning taotleb menetluskulude jätmist

kostja kanda.

Kostja oli hageja juhatuse liige alates esmakandest 3. mail 2019. Kostja oli ainus juhatuse

liige kuni 1. juunini 2023, mil valiti täiendavaks juhatuse liikmeks Andres Solodovoi. Kostja

kutsuti juhatusest tagasi osanike 18. juuli 2023 otsusega.

Kostja juhatuse liikmeks oleku ajal tekkis äriühingul sularahakassa, mida kostja ei ole

hagejale üle andnud. 2019. aasta septembris võttis kostja hageja arveldusarvelt sularahas välja

16 000 eurot. Raha väljavõtmine ja tagastamine Lionstone OÜ-le väidetavalt osutamata

teenuse eest ei ole õiguspärane. Majandusaasta aruannete järgi pidi sularahakassas 31. juulil

2021 olema 15 637,21 eurot, mis on samas suurusjärgus nagu arveldusarvelt välja võetud

summa. Kostja ei ole tõendanud, et raha kasutati äriühingu huvides, kostja esitatud

dokumendid on võltsitud. Kuna kostja juhatuse liikmena vastutas kassa eest, on ta rikkunud

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 35 tulenevat juhatuse liikme hoolsuskohustust ja

peab äriseadustiku (ÄS) § 187 lg 2 alusel hüvitama tekkinud kahju 15 637,21 eurot.

Lisaks peab olema kassasse laekunud 9000 eurot 31. augusti 2021 arve nr 131 tasumisest,

mille kostja edastas raamatupidajale. Arve on deklareeritud ja sellelt tasutud käibemaks.

Raamatupidamise andmetel ei ole arvet tühistatud. Arve aluseks on masinate rent Lionstone

OÜ-le, mille juhatuse liige kuni 2. oktoobrini 2023 oli kostja. Objektil, mille tarbeks masinaid

arve järgi renditi, Tammsaare pst 22F, Pärnu, on 25. märtsi 2020 ortofotol näha

rasketehnikaga töötamise jäljed. Hageja arveldusarvele nimetatud arvet tasutud ei ole,

järelikult tasuti see sularahas. Kui arve ei ole tasutud, vastutab kostja hagejale tekkinud kahju

eest juhatuse liikme lojaalsus- ja hoolsuskohustuse rikkumisest tulenevalt, sest ta rentis

masinaid pika aja jooksul enda juhitud ühingule, tagamata arve tasumist. Lionstone OÜ on

eelduslikult maksejõuetu. Hageja nõuab kas raha üleandmist või kahju hüvitamist.

Sularahakassaga seotud asjaolud ja dokumendid pärinevad ajast, mil kostja oli üksi juhatuse

liige. Kassaarvestus lõpeb 2021. aasta suvel. Kostja kirjeldatud käibevahendite tekitamise

skeemi järele ei olnud vajadust, käibevahendite jaoks oleks käibemaksu ettemaksu saanud

riigilt tagasi küsida.

Raamatupidamises on dokumente, mille seos äriühingu majandustegevusega on küsitav.

Kostja on ostnud telefoni iPhone XS hinnaga 909,98 eurot, millest 250 eurot on tasutud

kassast ja ülejäänu hageja arveldusarvelt. Telefoni maksumus on kostja sõnul tasaarvestatud

S.S. töötasunõudega, kellega aga hagejal ei ole töölepingut olnud. Hageja arveldusarvelt on

tasutud elektritõukeratta Segway Ninebot eest 379,99 eurot. Kostja möönis, et ostis selle

endale ja on oma sõnul hagejale hüvitanud hinnast 315 eurot. Kostja ei ole soostunud kogu

summat hüvitama, kuigi pidas tehingut ekslikuks. Kui 315 eurot oli hüvitiseks tõukeratta eest,

peab sularahakassa jääk olema selle võrra suurem. Soojaku kohta, kus tõukeratas väidetavalt

asus, on kostja selgitused vastuolulised – kas see võõrandati või varastati. Tehingute tegemise

ajal ei olnud kellegi peale kostja ligipääsu hageja arveldusarvele, kostja on ühingu arvel

rikastunud. Hageja nõuab oma õiguse rikkumisest tekkinud kahju hüvitamist 1289,97 eurot

VÕS § 1037 alusel.

Kostja ei ole taganud äriühingu vara säilimist. Hagejale kuuluvad printer Brother,

soetusmaksumusega 129,99 eurot, arvuti Lenovo Thinkpad, soetusmaksumusega 324 eurot, ja

12/24V käivitusabi, soetusmaksumusega 232,80 eurot. Kostja sõnul on printer ja arvuti

prügimäel, sest need said transpordi käigus kahjustada. Väide on tõendamata, kostja ei ole

ühingu nimel esitanud kahjunõuet. Kostja ei ole seega taganud hageja vara säilimist, millega

rikkus juhatuse liikme hoolsuskohustust. Lähtudes esemete soetusväärtusest nõuab hageja

kahju hüvitamist 686,79 eurot ÄS § 187 lg 2, VÕS § 115 lg 1, § 127 lg 1 ja § 128 alusel.

Kostja ebapädev asjaajamine viis selleni, et äriühingul tekkis oluline kahju seoses tsiviilasjaga

nr 2-21-102345. Kostja jättis põhivõla õigeaegselt tasumata ega olnud nõus kompromissiga,

mistõttu tekkis hagejal kahju viivise ja menetluskulu hüvitamise kohustuse näol 2052,38

eurot. Hageja nõuab kahju hüvitamist ÄS § 187 lg 2 ja VÕS § 115 lg 1 alusel.

Kohtuväliselt kostja ühtegi nõuet ei tunnistanud. Sellest tekkis hagejal vajadus kasutada

kohtueelselt õigusabi 2344,60 euro ulatuses, mille hüvitamist nõuab hageja VÕS § 115 lg 1

ning § 128 lg 2 ja 3 alusel.

Hageja nõue kokku on 31 010,95 eurot (15 637,21 + 9000 + 1289,97 + 686,79 + 2052,38 +

2344,60). 30 528,35 euro ulatuses muutus hageja nõue sissenõutavaks 17. novembri 2023

nõudekirjast. Sissenõutavaks muutunud viivis hagi esitamise ajal on 421,54 eurot. Lisaks

nõuab hageja kogu nõudesummalt viivist alates hagi esitamisele järgnevast päevast kuni

nõude täieliku rahuldamiseni seaduses sätestatud määras.

Tasaarvestuseks ei ole alust, kostja väidetavad nõuded on tõendamata. Kostja töötasu

maksmisest tulenevat nõuet, mida ta soovib hageja nõuetega tasaarvestada, ei ole olemas.

Puuduvad usutavad tõendid, et Lionstone OÜ oleks hageja eest kellelegi töötasu maksnud,

sellist tehingut ei kajastu hageja majandusaasta aruandes. Hageja laenukohustus kostja ees

(7750 eurot) ei ole sissenõutavaks muutunud, viivisenõuet ei ole tekkinud.

2. Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja on tegutsenud heas usus ja äriühingu huvides ning

teinud tööd tasu saamata.

Kostja oli hageja juhatuse liige 3. maist 2019 kuni 19. juulini 2023, mil praegune juhatuse

liige Andres Solodovoi kostja pahatahtlikult ühingu juhtimisest kõrvaldas. Nõude aluseks

olevad raamatupidamisdokumendid on koostanud Andres Solodovoi ja need kajastavad

nõudeid, mida ei ole olemas.

2019. ja 2020. a majandusaasta aruannetes märgitud sularaha saldo ei vasta tegelikkusele.

Tuleb vaadata kogu kostja juhatuse liikmeks oleku aega. Kostja käes ei ole hageja raha.

Kostja ei ole ühingu osanikuna 2021. ja 2022. a majandusaasta aruandeid kinnitanud.

Hageja tegevuse alustamisel andsid mõlemad osanikud (kostja ja Andres Solodovoi) ühingule

7500 eurot laenu, kokku 15 500 eurot. Kulutuste tegemisel tekkis 2019. aastal käibemaksu

ettemaks ca 3000 eurot. Osanikud leppisid kokku, et ettemaksu tagasi ei küsita, selle asemel

vormistati Lionstone OÜ-le ettemaksu arve 15 000 eurot + käibemaks 3000 eurot (arve nr LS-

1/19). 11. septembril 2019 tasus Lionstone OÜ hagejale arvel märgitud summa. Kostja võttis

15 000 eurot hageja arveldusarvelt sularahas välja ja tagastas Lionstone OÜ-le. Hagejal tekkis

tehinguga 3000 eurot käibevahendeid ja tagasiküsitava käibemaksu sai tasaarvestada.

Lionstone OÜ-le esitatud arvel nr LS-1/19 ei ole alust, sellist teenust ei ole kunagi osutatud,

arve on tühistatud. Tegemist oli ettemaksuarvega, millele teenust ei järgnenud. Objektil, mille

jaoks arve kohaselt tehnikat kuni 30. augustini 2020 renditi, alustati ehitamist alles 3. mail

2021. 25. märtsil 2020 lõpetas OÜ Artigol objektil võsa ja puude raadamistööd, sellest on

krundil rasketehnika jäljed. Hageja nõuab sularaha tagastamist pahatahtlikult, nõue on alusetu.

Hageja ei ole tõendanud kahju hüvitamise eeldusi. Raamatupidamisdokumentidest ei teki

kohustusi, kohustused tekivad tehingutest, sündmustest ja muudest toimingutest.

637 euro suuruse nõude kohta ei oska kostja öelda, millega on tegemist. Samas on ta tasunud

oma vahenditest hageja eest töötasu hageja töötajatele. Kui hagejal on kostja vastu nõue,

tasaarvestab kostja selle oma nõudega hageja vastu.

Lionstone OÜ-le esitatud arve nr 131 on alusetu, sest arvel märgitud ehitustehnika on

Lionstone OÜ oma ning viimane ei pidanud endale kuuluva tehnika eest hagejale renti

maksma. Arvet ei ole tasutud sularahas.

iPhone XS osteti hageja töötajale S.S., kes nõustus selle maksumuse tasaarvestamisega oma

töötasust. Elektritõukeratta maksumus tagastati osaliselt hageja pangaarvele ja osaliselt

kassasse ning sellest tasuti tööjõukulusid. Tõukeratas jäi soojakusse, mis varastati, kui Andres

Solodovoi sai hageja juhatuse liikmeks.

Printer ja arvuti (tegelik soetusmaksumus 324 eurot) jäid soojakusse ja said kahjustada

transpordi käigus. Kohtu kaudu kahjunõude esitamine oli vara väärtust arvestades

ebamõistlik. Kui kostja kahju eest siiski vastutab, siis tuleb arvestada, et tegemist oli aastal

2019 omandatud varaga, arvuti esmane kasutusele võtmise aeg ei ole teada, see omandati

kasutatult. Vara oli hävimise ajaks suures osas amortiseerunud, soetusmaksumuse välja

mõistmisel rikastuks hageja alusetult. Kahju suuruseks saab olla vara väärtus hävimise ajal.

Õigusabikulud seoses kohtuvaidlusega on ettevõtluse risk. Kostja tegutses hageja huvides ja

oli veendunud, et tsiviilasja nr 2-21-102345 hageja eksib. Oleks ebamõistlik jätta

ettevõtlusriskid ja nendega seotud vaidlustes osalemise kulud juhatuse liikme kanda. Seda, et

kohus kostja seisukohtadega ei nõustunud, ei saa pidada kostja hoolsuskohustuse rikkumiseks.

Hageja kohtuvälise õigusabikulu nõue on ülepaisutatud.

Kuna hagejal põhinõuet ei ole, puudub tal ka õigus nõuda viivist.

Kostja esitas menetlusliku tasaarvestuse avalduse, milles ta hageja nõude põhjendatuks

lugemisel tasaarvestab enda nõude hageja vastu sularaha 10 090,02 euro tagastamiseks, milles

maksti töötasu S.S. 5090,02 eurot, K.K. 2000 eurot ja P.P. 3000 eurot. Kostja omandas nõude

Lionstone OÜ-lt, kes nimetatud töötajatele töötasu maksis. Lisaks esitas kostja avalduse

hagejale mais ja juunis 2019 antud 7750 euro suuruse laenu, millele lisandub viivis,

tasaarvestamiseks.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 20. septembri 2024 otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt

hageja kasuks välja varalise kahju hüvitise 22 117,73 eurot ja sellelt viivise võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni hüvitise tasumiseni. Menetluskuludest

71% jättis maakohus kostja ja 29% hageja kanda.

Maakohus tuvastas, et kostja oli hageja ainus juhatuse liige 3. maist 2019 kuni 1. juunini

2023, kostja volitused hageja juhatuse liikmena lõppesid 18. juulil 2023.

Maakohus mõistis ÄS § 187 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks kahjuhüvitisena välja

sularahakassa puudujäägi 15 637,21 + 315 eurot, arve nr 131 maksmata jätmisest tekkinud

kahju 9000 eurot, elektritõukeratta ostuks kasutatud summa hüvitamiseks 64,99 eurot, vara

hävimisest tekkinud kahju 521,79 eurot ja kohtueelsed õigusabikulud 1824 eurot. Maakohus

jättis rahuldamata telefoni iPhone XS maksumuse hüvitamise nõude ja kohtuvaidlusega asjas

nr 2-21-102345 seonduva kahju hüvitamise nõude ning luges kostja menetlusliku

tasaarvestuse alusel täidetuks 5245,26 eurot. Viivisenõude rahuldas maakohus osaliselt –

tasaarvestamata põhinõude osalt 22 117,73 eurot.

Maakohus luges majandusaasta aruannete ja kassaaruannetega tõendatuks, et hageja

sularahakassa jääk 2021. aasta lõpus oli 15 637,21 eurot ja jääk tekkis ajal, mis kostja oli

hageja ainus juhatuse liige. Kostja on 15 000 euro hageja arveldusarvelt väljavõtmise omaks

võtnud. Hageja raamatupidamises ei ole kreeditarvet arvele LS-1/19, millel kajastatud teenust

hageja Lionstone OÜ-le kostja väitel ei osutanud. Tunnistajana üle kuulatud raamatupidajale

ei ole kassaordereid esitatud. Ei ole esitatud tõendeid, et Lionstone OÜ oleks alusetult tasutud

summat tagasi nõudnud. Kostja esitatud tõendid ei kinnita osanike kokkulepet näilike

tehingute tegemiseks ja fiktiivsete arvete väljastamiseks. Kostja ei ole ka tõendanud, et

tehnikat Lionstone OÜ-le ei renditud. Maakohus järeldas, et arve nr LS-1/19 tasuti, raha

laekus, kostja võttis raha hageja arveldusarvelt sularahas välja ning andis selle väidetavalt

teisele äriühingule, kelle juhatuse liikmeks ta oli, omamata selleks õiguslikku alust. 637,21

euro nõudele on kostja vastu vaielnud, kuid ei ole nimetanud, mis vastuväited tal nõudele on.

Kuna kostja pole suutnud tõendada, et raha kasutati hageja huvides, on kostja rikkunud

äriühingu vara hoidmise kohustust. Hageja on kandnud kahju, milleks on sularahakassa

puudujääk 15 637,21 eurot. Kahju on oma tegevusega põhjustanud kostja.

Puuduvad tõendid 31. juulil 2021 väljastatud 9000 euro suuruse arve nr 131 tasumise kohta.

Arvestades Lionstone OÜ maksuvõlga, võib arvata, et tegu on maksejõuetu äriühinguga.

Kostja ei ole teinud arve sissenõudmiseks pingutusi. Maakohus on seisukohal, et kostja rikkus

juhatuse liikme kohustusi, kui sõlmis ehitustehnika rendilepingu Lionstone OÜ-ga, ei taganud

teenuse eest väljastatud arve tasumist ega nõudnud seda võlgnikult sisse. Kostja ei olnud

hageja juhatuse liikme kohustusi täites hoolas ega lojaalne. Hagejal on seetõttu tekkinud kahju

9000 eurot, mille on põhjustanud kostja oma tegevusega.

Tunnistaja S.S. ütlustega on tõendatud, et S.S. tegi hagejale tööd ja sai töötasu, mh telefoni

iPhone XS. Telefoni ostmine ei olnud järelikult hageja raha põhjendamatu kasutus, mistõttu ei

pea kostja selle maksumust hagejale hüvitama.

Elektritõukeratta 379,99 euro eest ostis kostja isiklikes huvides, seda on ta ise kinnitanud.

Hageja arveldusarvele makstud 315 eurot saab pidada tõukeratta hinna osaliseks

hüvitamiseks, ülejäänud 64,99 eurot tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kuna 315 eurot

kajastub väljamaksena hageja sularahakassast, tuleb hagejale kassa puudujäägi hüvitamise

nõuet 315 euro võrra suurendada.

Arvuti, printeri ja käivitusabi hävimisest hagejale tekkinud kahju suuruseks hindas maakohus

521,79 eurot. Kostjal oli kohustus hageja vara heaperemehelikult valitseda, kuid kostja seda ei

teinud. Hüvitis peab vastama uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele

kulutustele. Arvuti väärtus võis olla kasutamisest mõnevõrra vähenenud.

Maakohus ei nõustunud, et Ramirent Baltic AS-i hagiavaldusele vastuvaidlemine oleks antud

asjaoludel olnud kostja juhtimisviga, st oluline hooletus juhatuse liikme kohustuste täitmisel.

Kostja kasutas hagiavaldusele vastu vaieldes oma menetluslikke õigusi äriühingu huvide

kaitsmisel, tegutsedes heas usus, ning õigusteadmisteta isikuna ei saanud temalt oodata

kohtuvaidluse tulemuse ettenägemist. Seetõttu ei ole kostja seoses kohtuvaidlusega tsiviilasjas

nr 2-21-102345 olnud hooletu ega rikkunud juhatuse liikme kohustusi.

Advokaadi kaasamine kohtueelsetesse läbirääkimistesse võib aidata kaasa kokkuleppele

jõudmisele, üldjuhul on professionaalse õigusabiga seonduvad kulud hüvitatavad. Maakohus

leidis, et hageja nõuded on põhjendatud osaliselt, õigusabikulude maht on ülemäära suur.

Maakohus pidas kohtuväliseid õigusabikulusid põhjendatuks 1824 euro ulatuses.

Kostja ei ole tõendanud, et hagejal oleks olnud Lionstone OÜ-ga tööjõurendi kokkulepet.

Seega ei olnud Lionstone OÜ-l hageja vastu nõuet, mida kostjale loovutada, ja kostjal ei ole

nõuet, mida hageja nõudega tasaarvestada.

Laenu kohta, mida osanikud hagejale andsid, on poolte vande all antud selgitused omavahel

vastuolus küsimuses, kas tegemist oli tähtajatu või tingimuslikult saabuva tähtajaga

laenulepinguga. Suulise laenulepingu puhul eeldatakse, et see on sõlmitud tähtajatult. Asjaolu,

et ülesütlemisteates oli laenu tagastamise tähtpäev märgitud valesti, ei mõjuta laenulepingu

ülesütlemise kehtivust. Kostjal on seega õigus hagejalt nõuda tagasi laen 7750 eurot ja

sissenõutavaks muutunud viivis 315,93 eurot. Selle summa saab kostjalt hageja kasuks välja

mõistetud summaga 8065,93 euro ulatuses tasaarvestada. VÕS § 88 lg-s 8 sätestatud nõuete

täitmise järjekorda arvestades tuleb hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõue 2820,67

eurot lugeda tasaarvestuse tulemusena täies ulatuses täidetuks ning hageja põhinõudest tuleb

lugeda täidetuks 5245,26 eurot (8065,93-2820,67). Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja

mõista põhivõlg 22 117,73 eurot (27 362,99 - 5245,26) ning viivis alates 21. septembrist 2024

seadusjärgses määras kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 20. septembri 2024

otsuse tühistamist osas, milles maakohus hagiavalduse rahuldas (resolutsiooni p-d 1, 2 ja 3),

samuti menetluskulude jaotuse osas. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkus maakohus kohtuotsuse põhjendamise

kohustust, kui jättis olulises osas vastamata kostja väidetele. Maakohus tuvastas ka valesti

asjaolud, jagas valesti tõendamiskoormise, jättis selgitamiskohustuse täitmata ega

võimaldanud apellandil esitada asja õigeks lahendamiseks vajalikke tõendeid.

Hageja esitas sularahakassa tagastamise nõude, kuid hageja ei ole tõendanud ega maakohus

tuvastanud, et kassa üldse jäi kostja valdusse. Sularaha vastab vallasasja tunnustele, omanik

võib asja välja nõuda vindikatsioonihagiga, milleks hagejal tuleb esmalt tõendada, et kassa on

kostja valduses. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja käes kassat ei ole. Hageja ei ole seda ka

tõendanud, seetõttu tuleb kassa väljaandmise nõue jätta rahuldamata.

Maakohus jagas valesti tõendamiskoormise, kui leidis, et kostja peab tõendama, et arvete nr

LS-1/19 ja nr 131 alusel teenust ei osutatud. Sisuliselt lähtus maakohus sellest, et arve

tõendab teenuse osutamist ja kostja peab tõendama negatiivset asjaolu. Samas ei tekita

ainuüksi arve esitamine mingisuguseid kohustusi, arve on raamatupidamisdokument ja selle

esitamiseks peab olema õiguslik alus. Arvetes viidatud lepinguid ei ole kunagi sõlmitud ega

teenuseid osutatud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et negatiivset asjaolu ei saa tõendada.

Hageja pidi tõendama, et arveteks oli õiguslik alus, mida hageja teinud ei ole.

Lionstone OÜ tasus alusetult hagejale arve nr LS-1/19 alusel 18 000 eurot ning see tuli VÕS §

1028 lg 1 alusel tagastada. Seda kostja ka tegi, kui võttis septembris 2019 hageja arvelt

sularahas 15 000 eurot. 3000 eurot ei ole hageja tänaseni Lionstone OÜ-le tagastanud. Kuna

hagejal ei olnud õigus seda summat saada, ei ole tal ka alust kostjalt selle tagastamist nõuda.

Sama kehtib 9000 euro kohta, mis tuleneb tasumata arvest nr 131. Maakohus on jätnud

tähelepanuta, et arvel nr 131 märgitud masinad kuulusid Lionstone OÜ-le. Ei ole usutav, et

omanik pidi enda masinate kasutamise eest tasu maksma, mis kinnitab arve näilikkust.

Raamatupidaja teadmine arvete fiktiivsusest ei ole oluline, sest see ei tõenda hageja ja

Lionstone OÜ vahel lepingu sõlmimist ja teenuse osutamist. Pealegi raamatupidaja lihtsalt ei

mäletanud arvetega seonduvat. Isegi kui arve nr 131 tuleks tasuda, ei saa kostjale juhatuse

liikme kohustuste rikkumist ette heita, sest nõue ei ole aegunud, kostja ei ole tegevusetusega

hagejale kahju tekitanud.

Hageja ja Lionstone OÜ vaheline praktika oligi selline, et esitati maksude optimeerimise

eesmärgil fiktiivsed arved ja hiljem need vajadusel krediteeriti. Maakohus jättis käsitlemata

arve nr 130, kuid sellel on tähendus hageja ja Lionstone OÜ vahelise praktika selgitamisel.

Kui ka nõustuda maakohtuga, et kostja ei ole tõendanud hageja ja Lionstone OÜ vahel

tööjõurendilepingu olemasolu, siis see veel ei tähenda, et kostjal ei oleks nõuet, mida saab

hageja nõudega tasaarvestada. Tunnistajad S.S., K.K. ja P.P. kinnitasid, et tegid hagejale tööd

ja kostja maksis neile selle eest sularahas. Kostja on selgitanud, et tasus hageja töötajatele

oma vahenditest ja juhul kui hagejal on tema vastu nõue, tasaarvestab kostja selle oma

nõudega. Maakohus on jätnud selle väite hindamata. Kui on tuvastatud, et töötajad said

töötasu sularahas ja seda ei makstud Lionstone OÜ vahenditest, on eluliselt usutav, et kostja

maksis töötasu oma vahenditest ja see on talle seni hüvitamata. Hageja ei ole sellele vastu

vaielnud.

Seoses arvuti, printeri ja käivitusabiga ei ole hageja tõendanud ega maakohus nõuetekohaselt

tuvastanud, millega seoses asjad hävisid ja kuidas oli sellega seotud kostja. Ei ole tõendatud

ega tuvastatud, et asjad hävisid kostjast tulenevalt. Kui maakohus tuvastas, et asjad hävisid

soojaku transportimisel, siis jääb arusaamatuks, kuidas vastutab kostja kolmanda isiku

tegevuse eest. Kahju hüvitamise nõue oli 2023. aastal veel ka sissenõutav.

Kuna hagejal ei ole kostja vastu nõudeid, on alusetud ka kohtueelse õigusabikulu nõue ja

viivisenõue.

Maakohus jättis arvestamata, et Andres Solodovoi võttis 2022. aastal enda kätte hageja

raamatupidamise dokumendid ja jättis need õigusvastaselt kostjale tagastamata. On tõendatud,

et Andres Solodovoi esitas raamatupidajale ebaõigeid andmeid. Asjakohatud on maakohtu

põhjendused sularaha sissemakse orderite arvestamata jätmise kohta. Alusetu on ka maakohtu

seisukoht, et kahe aasta jooksul ei jõudnud printeri ja käivitusabi väärtus oluliselt väheneda.

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist.

Vastuväidete kohaselt ei tähenda äriühingu arveldusarvelt võetud raha ära raiskamine seda, et

kostja sellest tekkinud kahju eest ei vastuta. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja hageja

arveldusarvelt sularaha välja võttis. Samas ei taganud ta summa säilimist. Raha tagastamiseks

Lionstone OÜ-le oleks pidanud vormistama kreeditarve, millisest kavatsusest raamatupidaja

midagi ei teadnud. Raha on asendatav ehk liigitunnustega asi, sularahakassa hüvitamine ei pea

toimuma samade rahatähtedega.

Maakohus jagas tõendamiskoormise õigesti. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-20-14 leidnud,

et kui juhatuse liige on äriühingu arvelt võtnud välja sularaha, ei saa ühingult mõistlikult

võttes nõuda, et ta esitaks tõendeid selle kohta, kuidas juhatuse liige sularaha kasutas. Kui

juhatuse liige ei ole tõendanud, et kasutas väljavõetud sularaha äriühingu huvides, on ta

rikkunud äriühingu vara hoidmise kohustust. Kostja ei ole tõendanud, kuidas ta raha hageja

huvides kasutas. Raha väljavõtmiseks õiguslik alus puudus. Miski ei viita sellele, et teenust ei

osutatud nii nagu arvel kajastatud.

Vaidlust ei ole, et arve nr 131 on deklareeritud ja sellelt on tasutud käibemaks. Arve koostas

kostja ise, olles mõlema tehingu poole juhatuse liige. Arve on koostatud pärast teenuse

osutamist, tegemist ei ole ettemaksuarvega. Raamatupidaja ei teadnud, et arve oleks fiktiivne

või et kostja kavatseks sellele kreeditarve teha. Kostja on varem väitnud, et arve on alusetu,

sest arvel märgitud tehnika kuulus Lionstone OÜ-le, kes ei pidanud enda tehnika eest renti

tasuma. Maakohus on kostja seda väidet otsuses analüüsinud. Et arvel märgitud teenust ei

osutatud, on uus väide. Kuivõrd Lionstone OÜ on maksejõuetu, et ole temalt arve maksmist

mõtet nõuda.

Mis puudutab töötajatele töötasu maksmist, siis on menetluslikult ainetu kostja väide, et

maakohus oleks pidanud arvestama kostja vastuväite ja tasaarvestuse avaldusega, mida kostja

ei esitanud. Kostja esitas väite tööjõurendi kohta. Et kostja midagi töötajatele isiklikest

vahenditest maksis, ei ole ka usutav.

Pooled ei vaidle selle üle, et arvuti, printer ja käivitusabi said kahjustada soojaku transpordi

käigus, kuid kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et transpordiettevõte ei teavitanud teda

transpordist kokkulepitud ajal ette ning ta ei saanud seetõttu asju soojakust välja tõsta. Ka

väide, et pärast kaheaastast kasutamist vahetatakse sellised seadmed välja, ei ole tõendatud.

Kohtueelsete õigusabikulude ja viivise nõuded on põhjendatult rahuldatud, sest põhinõue oli

põhjendatud.

17. veebruaril 2026 esitas hageja vastuväite kohtu tegevusele, sest ringkonnakohtu nägemus

tõendamiskoormisest erineb nii hageja kui ka maakohtu nägemusest. Hageja meelest ei ole

ringkonnakohus oma seisukohta tõendamiskoormise jaotuse osas piisavalt põhjendanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada

osas, milles maakohus rahuldas hageja nõude 31. juulil 2021 väljastatud arve nr 131 tasumata

jäämisest tekkinud 9000 euro suuruse kahju hüvitamiseks. See nõue ja sellest tulenev

viivisenõue tuleb jätta rahuldamata ning muuta vastavalt menetluskulude jaotust.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäävad

60% ulatuses kostja ja 40% ulatuses hageja kanda.

Ringkonnakohus esitab TsMS § 654 lg 2² järgi otsuse resolutsioonis kehtiva resolutsiooni

tervikliku sõnastuse.

7. Ringkonnakohus jätab rahuldamata hageja 17. veebruari 2026 vastuväite kohtu

tegevusele. Hageja ei ole selles esitanud uusi väited võrreldes varem esitatutega.

Ringkonnakohus on pooltele tõendamiskoormise jaotust selgitanud.

8. Hageja on esitanud nõuded ÄS § 187 lg 2 alusel. ÄS § 187 lg-te 1 ja 2 järgi peab juhatuse

liige täitma oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega ja vastutab oma kohustuste

rikkumisega tekitatud kahju eest. Vaidlus on selle üle, kas kostja rikkus juhatuse liikme

kohustusi ja kas ta vastutab selle eest.

Tõendamiskoormus jaguneb selliselt, et osaühing peab nõude maksmapanekul tõendama, et

juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja et kahju on osaühingule tekkinud just selle

rikkumise tulemusena. Seejärel on juhatuse liikmel omakorda võimalus tõendada, et ta on

tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega (RKTKo 24. november 2015 nr 3-2-1-129-15, p

13).

9. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja ei ole tõendanud hageja pangakontolt väljavõetud 15

000 euro kasutamist hageja huvides. Seoses selle nõudega märgib ringkonnakohus järgmist.

9.1. Vastuseks kostja alles apellatsioonkaebuses esitatud väitele, et sularaha vastab vallasasja

tunnustele, mida omanik võib välja nõuda vindikatsioonihagiga, ning hagejal tuleb esmalt

tõendada, et kassa on kostja valduses, juhib ringkonnakohus tähelepanu sellele, et hagejal on

TsMS § 5 lg-st 2 tulenevalt õigus valida, mis asjaolud ta nõude põhjendamiseks esitab.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja esitanud asjaolusid, mis oleksid teinud vajalikuks

tema nõude menetlemise vindikatsiooninõudena.

Et kostja hageja pangakontolt 15 000 eurot välja võttis, on tõendatud nii kontoväljavõtte kui

ka kostja enda kinnitusega. Hageja on tõendanud, et kostja teo (sularaha väljavõtmise) ja

hagejal tekkinud kahju (vara vähenemine) vahel on põhjuslik seos, hageja ei pea tõendama, et

kassa on endiselt kostja käes.

9.2. Hageja väidetest võib aru saada, et korraliku ettevõtjana ei oleks kostja pidanud sularaha

hageja pangakontolt välja võtma, mistõttu ei käitunud kostja raha välja võttes korraliku

ettevõtja hoolsusega. Kui raha ei oleks välja võetud, oleks see hageja kontol alles.

Kostja väidab, et täitis raha välja võttes hageja kohustuse tagastada see Lionstone OÜ-le ja

seega oli tema tegevus ärilise kaalutluse reeglitega kooskõlas ning ta ei rikkunud

hoolsuskohustust.

Kuna kostja oli raha väljavõtmise ajal Lionstone OÜ juhatuse liige, siis ei saa tekkida

küsimust, kas ta andis raha Lionstone OÜ-le üle. Lionstone OÜ juhatuse liikmena sai ta selle

kohe kätte. Kas Lionstone OÜ või hageja seejärel vormistasid korrektselt

raamatupidamisdokumendid, ei mõjutaks kohustuse täitmise fakti. Seetõttu ei oma asjas ka

olulist tähendust kostja esitatud sularaha sissemakse orderid. Põhjuslik seos ei ole

raamatupidamislike minetuste ja väidetava kahju vahel, vaid raha väljavõtmise ja kahju vahel.

15 000 euro küsimus taandub sellele, kas hagejal oli kohustus raha Lionstone OÜ-le

tagastada. Kui hagejal selline kohustus oli, tegutses kostja hageja huvides ja eelduslikult

korraliku ettevõtja hoolsusega. Kui tagastamise kohustust ei olnud, ei ole ka põhjust lugeda

raha Lionstone OÜ-le üle antuks ja sel juhul ei ole kostja tõendanud, et kasutas raha hageja

huvides.

9.3. Maakohus jagas tõendamiskoormise lähtuvalt Riigikohtu seisukohast, et olukorras, kus

juhatuse liige on äriühingu pangakontolt välja võtnud sularaha, ei saa hagejalt mõistlikult

võttes nõuda, et ta esitaks tõendeid selle kohta, kuidas juhatuse liige sularaha kasutas, vaid

raha kasutamist äriühingu huvides peab tõendama kostja (RKTKo 19. detsember 2016 nr 3-2-

1-113-16, p 17).

Antud juhul on kostja valinud äriühingu huvides käitumise selgituseks negatiivse asjaolu ning

väidab, et teenust, mille eest raha hagejale laekus, tegelikult ei osutatud. Sellise väite

tõendamise võimalused on piiratud. Kuna ainult arve maksmiskohustust ei tekita, tuleb

töövõtjal tellijalt tasu nõudes tõendada lepingu sõlmimist või teenuse osutamist. Sama

möönab ka hageja 22. mai 2025 vastuses kohtunõudele, et hageja peaks teenuse osutamist

tõendama juhul, kui Lionstone OÜ nõuaks vastavat summat tagasi väitega, et ei ole teenust

saanud (dtl 688).

9.4. Arvestades, et väidetava teenuse osutamise ajal olid hageja dokumendid kostja kontrolli

all, on hagejal teenuse osutamise tõendamine äärmiselt keeruline.

Hageja on esitanud kaudsed tõendid, mis muudavad usutavaks väite, et arvel nimetatud

kinnisasjal kasutati hageja ehitusmasinaid. Hageja on kinnistusraamatu väljavõtete ja

hagiavalduse vastuse juures olnud fotodega tõendanud, et kostja oli talle kuuluva Valge

Arendus OÜ kaudu seotud arvel märgitud Tammsaare pst 22F kinnisasjaga, kus kasutati

ehitamiseks hageja tehnikat (fotol dtl 194 on arvel nr 130 märgitud ekskavaator). Kostja

viidatud arve nr LS-1/19 on ettemaksuarve, mis võib olla põhjus, miks konkreetset tehnikat ei

ole nimetatud. Et arvel kajastatud rendiaeg kattus osaliselt arve nr 130 rendiajaga, ei tähenda

tingimata, et mõlemad arved või üks neist oleks näilikud. Samuti on usutav, või vähemalt ei

ole välistatud, et vaidlusalune 18 000 eurot kajastus Lionstone OÜ majandusaasta aruannetes

ettemaksuna.

9.5. Lisaks nõustub ringkonnakohus hagejaga, et kostja kirjeldatud skeemi ei olnud hagejal

käibevahendite saamiseks vaja, mistõttu ei ole kostja selgitus sularaha kulutamise kohta

usutav.

Kostja väidab, et sularahas väljavõetud 15 000 eurot laekus arve nr nr LS-1/19 alusel, mille

eesmärgiks oli hagejale 3000 euro suuruse käibemaksu arvelt käibevahendite saamine. Ilma

käibemaksuta summa võttis kostja sularahas välja ja tagastas Lionstone OÜ-le.

Lionstone OÜ kandis hagejale üle 18 000 eurot 11. septembril 2019. Samal päeval võeti

hageja pangakontolt sularahas 1000 euro kaupa välja 9000 eurot ja veel 200 eurot. Enne arve

laekumist oli kontojääk 1885,57 eurot. Samal päeval pärast ülekannet Lionstone OÜ-lt maksis

hageja arveid kokku 1537,70 euro ulatuses (millest 216 eurot on hiljem eksliku maksena

tagasi kantud) ning tagastas 1000 eurot laenu Lionstone OÜ-le (dtl 45).

Ei ole usutav, et Lionstone OÜ-le laenu tagastamisega oli nii kiire (antud 5. septembril 2019,

dtl 45), et selle jaoks tuli vahendeid hankida näilise arve tegemise kaudu ja selliselt, et

vahendid pärinesid laenuandjalt endalt. Lionstone OÜ-l oli asjaoludest nähtuvalt piisavalt

likviidseid vahendeid. Muude arvete tasumiseks oleks hageja pangakontol olnud rahast

jätkunud.

28. septembril 2019 võeti hageja pangakontolt 1000 euro kaupa sularaha välja kokku 6000

eurot. Vahepeal oli 16., 17. ja 19. septembril laekunud kolm makset kokku 3675 eurot ja

ekslikult tasutud 216 euro tagastus, millest tulenevalt oli üldse võimalik 6000 eurot välja võtta

(dtl 45). Pärast seda oli kontojääk 3773,08 eurot, mis oleks võimaldanud kohe tagastada ka

vaidlusaluse arve käibemaksu osa.

Hageja kontoväljavõte näitab seega, et hagejal oli piisavalt käibevahendeid ka ilma täiendava

3000-eurose laekumiseta. Hageja kontojääk oli oktoobri algusest 2019 kuni veebruari lõpuni

2020 pidevalt suurem kui 3000 eurot, kuigi kostja väidab, et käibemaksu osa tagastamiseks

vahendeid ei tekkinudki. Samuti võttis kostja tegelikult sularahas sel ajal välja 15 200 eurot,

mis ei ühti arvel märgitud käibemaksu summaga. Lisaks nähtub hageja kontoväljavõttest, et

Lionstone OÜ on korduvalt nii maksnud arveid (mida ei ole sularahas välja võetud) kui ka

andnud hagejale laenu. Eelneva pinnalt võib nõustuda hagejaga, et vajadust käibevahendite

hankimiseks kostja kirjeldatud viisil ei olnud, isegi kui jätta kõrvale hageja nimetatud

võimalus küsida riigilt tagasi käibemaksu ettemaks.

Kostja ei ole tõendanud, et näilike arvete esitamine ja laekunud summa sularahas tagastamine

oleks olnud hageja tavapärane tegevus või millist kasu hageja sellest sai. Hageja

kontoväljavõttest nähtub ekslikult tehtud maksete ja laenude tagastamine ülekannetena.

Ainuüksi see, et hageja nimetas 23. augusti 2022 e-kirjas muu hulgas, et „Lionstone arve oli

15k“ (dtl 198), ei tõenda, et hageja kiitis selle summa kassast puudumise heaks või et kostja

kirjeldatud skeem oli eelnevalt hageja osanikuga läbi räägitud. See näitab vaid, et kostja oli

selle summa kassast puudumist juba kohtueelselt põhjendanud Lionstone OÜ tasutud arve ja

raha tagastamisega.

9.6. Ka asjas esitatud raamatupidamisdokumendid ei kinnita kostja väiteid raha tagastamise

kohta Lionstone OÜ-le.

9.7. Riigikohus on leidnud, et kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on kostja kontrolli

all, hagejal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja kostja keeldub asjaolu

tõendamisele kaasa aitamast, st kui hageja on asjaolu esinemise tõenäosust põhistanud, peab

kostja tõendama asjaolu esinemise puudumist (RKTKo 8. jaanuar 2013 nr 3-2-1-173-12, p

17).

Praeguses asjas on üht- ja teistpidi jagatud tõendamiskoormise järgi kostja püüdnud tõendada

negatiivset asjaolu ja hageja kostja kontrolli all olevat asjaolu. Arvestades kummagi poole

väidete tõendamise keerukust ja esitatud tõendeid kogumis, leiab ringkonnakohus, et sularaha

kasutamine hageja huvides ei ole tõendatud.

Sularahas arveldamise riskidest ja juhatuse liikme tavapärasest tõendamiskoormisest

tulenevalt peab juhatuse liige arvestama, et sularaha kasutamist äriühingu huvides tuleb

tõendada, ning seetõttu vormistama tehingud korrektselt. Vastasel korral võtab juhatuse liige

riski, et kui kuludokumente ei ole, võib sellest järeldada, juhatuse liige on äriühingu raha

omastanud.

10. Arve nr 131 puhul on kostja tuginenud samuti sellele, et teenust ei osutatud, kuid tema

väited selles küsimuses on mõnevõrra vastuolulised. Vastuväiteid kogumis hinnates võib

jõuda järeldusele, et kostja ei väida mitte niivõrd seda, et arve alusel hageja masinaid ei

kasutatud, vaid seda, et Lionstone OÜ ei pidanud nende kasutamise eest maksma, sest

masinad kuulusid talle endale. See kinnitab kostja sõnul arve näilikkust.

10.1.

Pooled on eri meelt selles, kas masinad ja seadmed hageja käsutusse andnud

äriühingud võisid neid ise tasuta kasutada või pidid selle eest maksma. Kirjalikku kokkulepet

selle kohta ei ole. Hageja kontoväljavõttest on näha, et nii Lionstone OÜ kui ka S & S Rent

OÜ on hageja esitatud arveid tasunud.

Vaidlust ei ole selle üle, et arvel nr 131 märgitud teerull Bomag oli Lionstone OÜ oma, kuid

hageja on seadnud kahtluse alla kas teine arvel märgitud masin – minilaadur Bobcat S130 –

kuulus ka Lionstone OÜ-le. Omandiküsimus on oluline, kui osanikud ei pidanud enda

masinate ja seadmete kasutamise eest tasuma.

Maakohus on põhjendatult leidnud, et tasuta kasutamise kokkulepet pidi tõendama kostja.

Ringkonnakohtu meelest tuleb eeldada, et kui juhatuse liige või temaga seotud isik tarbib

äriühingu osutatavat teenust, teeb ta seda turuhinnaga. See tuleneb kaudselt ÄS § 181 lg-st 3,

mille kohaselt on osaühingu ja juhatuse liikme vahel tehtud tehing tühine, kui tehinguga ei

nõustunud osanikud või nõukogu. Riigikohus on laiendanud seda ka 100% juhatuse liikmele

kuuluvale äriühingule kui juhatuse liikmega samasugust mõju omavale isikule (RKTKo 22.

november 2019 nr 2-17-1725, p 15.1). See ei kehti tehingu suhtes, mis tehakse osaühingu

igapäevases majandustegevuses kauba või teenuse turuhinna alusel.

Kostja oli Lionstone OÜ ainuosanik ja juhatuse liige. Kuna hageja tegeles ehitusmasinate ja -

seadmete rendiga, ei olnud hageja masinate tasuta kasutamine turuhinnaga teenus. Kostja ei

ole tõendanud, et hageja osanik oleks nõustunud tasuta kasutamisega. Ka asjaolust, et arve

üldse vormistati, saab järeldada pigem tasulist kasutamist, mitte näilisust. Arve nr 131 on

vormistatud sarnaselt arvele nr 130, mis on tasutud (dtl 63, 259). Kuna ei ole tõendatud, et

osanikud oleksid võinud enda masinaid ja seadmeid tasuta kasutada, ei ole ka oluline, kellele

arvel märgitud masinad kuulusid.

10.2.

Arve tasumise tagamata jätmine võiks olla juhatuse liikme lojaalsus- ja

hoolsuskohustuse rikkumine, kui ta rentis masinaid enda juhitud ühingule, tagamata arve

tasumist. Kahjuks on saamata jäänud tulu, mis on arve maksmata jäämisega põhjuslikus

seoses. Hoolas juhatuse liige oleks arve sisse nõudnud või jätnud teenuse osutamata, kui

teenuse saaja ei olnud maksejõuline.

Vaidlusalune arve esitati 31. augustil 2021. 2021. aastal on Lionstone OÜ maksnud teisi

arveid, eelmine laekumine Lionstone OÜ-lt oli 17. juulil 2021 (arve nr 130, 5671,20 eurot, dtl

63). Iseenesest ei pidanud arve nr 131 väljastamisel eeldama, et seda ei tasuta.

Kostja oli hageja juhatuse liige kuni 18. juulini 2023, Andres Solodovoi sai hageja juhatuse

liikmeks 2. juunil 2023. Hagi kostja vastu esitati 28. detsembril 2023. Seega ei olnud hageja

väidetav nõue Lionstone OÜ vastu ei Andres Solodovoi hageja juhatuse liikmeks saamise ajal

ega hagi esitamise ajal veel aegunud.

Hageja ei ole väitnud, et oleks üritanud nõuet Lionstone OÜ-lt sisse nõuda, sest tema

hinnangul on Lionstone OÜ maksejõuetu. Lionstone OÜ on äriregistrisse kantud, kuid sel on

maksuvõlg ja majandusaasta aruandeid ei ole alates 2023. a-st esitatud. Ei ole tõendatud, et

juba 2023. aastal oleks nõude esitamise Lionstone OÜ vastu olnud lootusetu.

Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kostja viivitamine arve sissenõudmisega ei ole

selline rikkumine, mis põhjustas hagejal arvesumma ulatuses kahju tekkimise ja mida kostja

peaks hagejale hüvitama.

11. Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega, et maakohus jättis põhjendamatult hindamata

kostja alternatiivsel alusel esitatud tasaarvestusavalduse.

Maakohtus väitis kostja esmalt, et maksis oma töötasu vahenditest. Kui maakohus palus nõuet

täpsustada, esitas kostja väited tööjõurendi kokkuleppe kohta, mida maakohus hindas.

Maakohus tuvastas, et ei ole tõendatud, et Lionstone OÜ rentis hagejale oma töötajaid (S.S.,

K.K. ja P.P.) ja tasus neile töötasu. Seega ei olnud Lionstone OÜ-l nõuet, mida kostjale

loovutada ja mida kostja saaks hageja nõudega tasaarvestada.

Maakohus ei pidanud hindama kostja väiteid, mille täpsustamiseks esitas kostja uued ja sisult

teistsugused väited. Samas luges maakohus tõendatuks, et kostja töötajatele töötasu maksis,

kuid ei tuvastanud makstud summat (maakohtu otsuse põhjendav osa, p 18.1).

Tunnistajate ütlused ei tõenda, et kostja oleks töötajatele maksnud 10 090,02 eurot.

Tunnistajad ei mäletanud täpselt, kui pikalt nad töötasid ja kui palju töötasu said. Muid

tõendeid kostja makstud summa kohta esitanud ei ole. Raamatupidaja ebamäärased ja

kõhklevad ütlused ei tõendanud kostja seisukohti. Maakohus lähtus nende hindamisel

tõendamiskoormisest. Hageja ei ole omaks võtnud, et kostjal oleks tema vastu töötasu

maksmisest tulenev hüvitisnõue.

VÕS § 197 lg 2 järgi lõpevad tasaarvestuse tulemusena poolte nõuded kattuvas ulatuses.

Sellest tuleneb, et kui nõude olemasolu ega suurus ei ole selged, et saa seda ka tasaarvestada,

sest ei ole võimalik tuvastada, millises ulatuses nõuded kattuvad. Maakohus on kostja

tasaarvestuse avalduse seega lõppastmes õigesti rahuldamata jätnud, milline tulemus ei sõltu

sellest, kes täpselt töötajatele maksis.

12. Maakohus tuvastas, et arvuti, printer ja käivitusabi hävisid soojaku transportimisel ning

selle võrra hageja vara vähenes ehk tekkis kahju. Asjad kukkusid seetõttu, et kostja jättis need

transportimise ajaks soojakusse, st on olemas põhjuslik seos – kui asju poleks soojakus olnud,

ei oleks need seal ka hävinud.

Äriühingu vara säilitamist saab pidada juhatuse liikme hoolsuskohustuse hulka kuuluvaks.

Hoolas juhatuse liige oleks asjad soojaku transportimise ajaks sealt välja võtnud. Hageja on

seega tõendanud kostja vastutuse eelduseks olevaid asjaolusid. Kostja samas ei ole tõendanud,

et täitis hoolsusstandardit, nt et soojakut tuldi transportima muul ajal kui kokku lepitud.

Kostja selle kohta käivad väited on paljasõnalised, lisaks on kostja menetluses väitnud ka, et

soojak müüdi või varastati (dtl 362).

Maakohus leidis põhjendatult, et hüvitis peab VÕS § 132 lg 1 järgi reeglina vastama uue

samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele, ning võttis arvesse arvuti

väärtuse vähenemist. Kostja ei ole tõendanud, et printeri ja käivitusabi väärtus oleks enne

hävimist olnud oluliselt vähenenud.

13. Maakohus ei jätnud käsitlemata arvet nr 130, vaid märkis põhjenduste p-s 11, et arve nr

130 ja sellele tehtud kreeditarve (dtl 259, 334–335) ning vastav kirjavahetus (dtl 320–327) ei

ole vaidluse lahendamisel asjakohased.

14. Kuigi kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse täies ulatuses, ei ole apellatsioonkaebuses

põhjendusi, miks tuleks maakohtu otsus tühistada osas, milles maakohus rahuldas

elektritõukeratta ostuga seonduva nõude (64,99 + 315 eurot; otsuse p 13.2). Ringkonnakohtu

hinnangul ei ole maakohus nimetatud nõuet rahuldades rikkunud oluliselt menetlusõiguse

norme ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust.

15. Kostja heidab maakohtule ette, et maakohus jättis arvestamata, et Andres Solodovoi

võttis 2022. aastal enda kätte hageja raamatupidamise dokumendid ja jättis need

õigusvastaselt kostjale tagastamata. Samas ei nimeta kostja, kuidas selle asjaoluga

arvestamine mõjutab asja lahendamist. Raamatupidamisdokumentide äravõtmisel ei ole

ilmselget seost vaidluse sisuga. Kostja ei ole ka väitnud, et mingi konkreetne dokument oleks

raamatupidamisest puudu.

16. Eelneva alusel ei ole põhjendatud kostja väide, et kuna põhinõuet ei ole, ei ole ka

kohustust hüvitada hagejale kohtuväliseid õigusabikulusid või tasuda viivist.

17. Maakohus rahuldas hageja nõude 71% ulatuses ja jättis TsMS § 163 lg 1 alusel 71%

menetluskuludest kostja ja 29% hageja kanda. Ringkonnakohus rahuldab hageja nõude 42%

ulatuses (13 117,73 eurot 31 010,95 eurost), mistõttu tuleb 42% maakohtus kantud

menetluskuludest jätta kostja ja 58% hageja kanda.

18. Apellatsioonkaebuse rahuldas ringkonnakohus 9000 euro ehk 40% ulatuses, millest

tulenevalt jätab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 163 lg 1 alusel 60%

ulatuses kostja ja 40% ulatuses hageja kanda.

Kuna maakohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määranud, ei määra TsMS § 174

lg-st 4 tulenevalt ka ringkonnakohus kulude suurust kindlaks. Kulude suuruse määrab TsMS §

177 lg 2 järgi kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava

määruse jõustumisest.

(allkirjastatud digitaalselt)