3-24-1545/15 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-24-1545

Otsuse kuupäev

27. veebruar 2026

Kohtunik

Juhan Siider

Kohtuasi

X-i kaebus Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks seoses ajavahemikul 23. märts 2021 kuni 10. märts

2024 tugevdatud järelevalve kohaldamisega

Menetlusosalised

Kaebaja X

Vastustaja Viru Vangla, volitatud esindaja Indrek Arming

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta X-i kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

3. Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30. märtsil 2026

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1 ja § 67 lg 4).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil,

tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (kaebaja) esitas 10. märtsil 2024 Viru Vanglale taotluse, milles nõuab vangla ja

Justiitsministeeriumi tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 4000 eurot. Kaebaja

viibib vangistuses alates 22. märtsist 2012. Ta vahistati Soome Vabariigis toime pandud

3-24-1545

kuriteo eest ja talle mõisteti Soome Vabariigis vanglakaristus. Seal paigutati ta alguses

tugevdatud järelevalvega osakonda, kuid aasta möödudes paigutati ta tavaosakonda. Kaebaja

toodi 19. mail 2017 karistuse kandmise jätkamiseks Eesti Vabariiki Viru Vanglasse, kus ta

paigutati tugevdatud järelevalvega osakonda. Olukorras, kus Soome Vabariigis lubati kaebaja

tavaosakonda, ei oleks tohtinud teda sama kuriteo eest Eesti Vabariigis uuesti tugevdatud

järelevalvega osakonda paigutada. Kaebaja riskihindamisel on tehtud vigu ning kasutatud

andmeid, mis ei ole ajakohased, või siis on riskihindamises sihilikult andmeid manipuleeritud.

Kaebaja ei ole kunagi olnud kuritegeliku ühenduse liige, ta tunnistab oma süüd kuriteo

toimepanemisel ning ei soovi olla „eluosakonna liider“, ebaõiged on väited, et kaebaja oskab

teiste inimestega manipuleerida jne. Puudub otsus kaebaja tugevdatud järelevalvega osakonda

paigutamise kohta, vangla ei ole esitanud kaebajale sellekohaseid põhjendusi ega

võimaldanud esitada omapoolseid seisukohti. Kaebaja suhtes on põhjendamatult rakendatud

erirežiimi juba seitse aastat. Kaebaja õiguste riive on võrreldes tavaosakonnas viibivate

kinnipeetavatega oluliselt intensiivsem ning vangla ei ole pakkunud kaebajale piisavalt

mõtestatud tegevusi. Eeltooduga on alandatud kaebaja väärikust.

1. Viru Vangla jättis 10. mai 2024. a otsusega nr 6-16/24/47-2 kaebaja kahju hüvitamise

taotluse rahuldamata. Vangla ei edastanud kaebaja taotlust osaliselt lahendamiseks

Justiitsministeeriumile, kuna solidaarse kahjunõude esitamine ministeeriumile ei ole lubatav.

Kaebaja saabus Viru Vanglasse karistust kandma 19. mail 2017 ning alates 27. juulist 2017

paigutati ta tugevdatud järelevalvega osakonda, kus ta viibis kuni 2. märtsini 2021.

Ajavahemikul 2. märts kuni 23. märts 2021 viibis ta Tartu Vanglas tavarežiimil ning alates

23. märtsist 2021 kuni käesoleva hetkeni viibib kaebaja Viru Vangla tugevdatud järelevalvega

osakonnas. Kuivõrd kahju hüvitamise taotlus tuleb esitada kolme aasta jooksul päevast, mil

kaebaja sai teada talle tekitatud kahju tekitamisest, on nõue aegunud perioodi 27. juuli 2017

kuni 10. märts 2021 kohta. Nõue on lubatav ajavahemiku 10. märts 2021 kuni 10. märts 2024

kohta, kuid võttes arvesse, et kaebaja viibis kuni 23. märtsini 2021 Tartu Vanglas, kus talle

tugevdatud järelevalvet ei kohaldatud, lahendab vangla kahjunõude sisuliselt perioodi 23.

märts 2021 kuni 10. märts 2024 osas. Viru Vangla lähtus kaebaja paigutamisel Eesti

Vabariigis vangistust reguleerivatest õigusaktidest ning vangla riskihindamisega on tuvastatud

korrektselt, et kaebaja vajab tugevdatud järelevalvet.

2. Kaebaja esitas 23. mail 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla ja

Justiitsministeeriumi tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 3000 eurot seoses

tema suhtes tugevdatud järelevalve kohaldamisega. Kaebaja jääb vanglale 10. märtsil 2024

esitatud taotluse põhjenduste juurde ning ei nõustu vangla 10. mai 2024. a otsusega nr 6

16/24/47-2. Kaebaja esitatud kahjunõue ei ole osaliselt aegunud, kuna tegemist on jätkuva

toiminguga. Kaebaja taotleb põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist ja

riskihindamise algandmete avaldamist. Kaebaja peab võimalikuks asja lahendamist

kompromissiga või muul viisil kokkuleppel. Kaebaja palub tema nimi avaldatavas

kohtulahendis asendada tähemärgiga.

3. Tartu Halduskohus tegi 4. juuni 2024. a määrusega kindlaks vaidluse eseme ning määras

sellest lähtudes vastustaja. Kohus mõistis, et kaebaja nõuab Viru Vangla tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamist seoses ajavahemikel 27. juuli 2017 kuni 2. märts 2021 ning 23.

märts 2021 kuni 10. märts 2024 tema suhtes tugevdatud järelevalve kohaldamisega. Kaebaja

leiab, et vangla alandas tema väärikust. Kohus tagastas X-i kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 4

alusel kohustusliku kohtueelse menetluse nõuetekohase läbimata jätmise tõttu osas, milles ta

nõuab mittevaralise kahju hüvitamist seoses ajavahemikul 27. juuli 2017 kuni 2. märts 2021

tugevdatud järelevalve kohaldamisega (määruse resolutsiooni p 1). Ülejäänud osas jättis

3-24-1545

kohus kaebaja hüvitamiskaebuse käiguta ning andis kaebajale tähtaja hüvitise suuruse

täpsustamiseks ja riigilõivu tasumiseks või menetlusabi taotluse esitamiseks (määruse

resolutsiooni p 2).

4. Tartu Halduskohus võttis 16. oktoobri 2024. a määrusega menetlusse X-i kaebuse Viru

Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses ajavahemikul 23. märts 2021 kuni

10. märts 2024 tugevdatud järelevalve kohaldamisega. Kohus andis Viru Vanglale tähtaja

kaebusele ja selles esitatud taotlustele vastamiseks.

5. Vastustaja esitas 26. novembril 2024 vastuse kaebusele, milles palus jätta kaebuse

rahuldamata. Vangla esitas 11. aprillil 2025 vastuseks kohtunõudele 7. aprilli 2020. a

riskihindamise ankeedi nr 156047, 28. aprilli 2021. a riskihindamise ankeedi nr 166675, 26.

augusti 2022. a riskihindamise ankeedi nr 174542, 24. jaanuari 2023. a riskihindamise

ankeedi nr 177378 ja vangla selgituse riskihindamise ankeetide juurde (vastuse lisad 1-5).

Vastustaja palus vastuse lisade 1-5 osas menetluse kinniseks kuulutada ning eemaldada

kaebaja, tema esindaja(d) ja menetlusvälised isikud tõendite uurimiselt, keelata eelnimetatud

isikutel tõenditega tutvumine ja nendest koopiate saamine.

6. Tartu Halduskohus kuulutas 11. aprilli 2025. a määrusega haldusasja menetluse Viru

Vangla 11. aprilli 2025. a vastuse lisade 1-5 osas kinniseks (määruse resolutsiooni p 1).

Kohus otsustas keelata kaebajal tutvuda Viru Vangla 11. aprilli 2025. a vastuse lisadega 1-5 ja

saada nendest koopiaid ning kohtuistungi korraldamisel eemaldada kaebaja tõendite

uurimiselt (määruse resolutsiooni p 2).

2. Tartu Halduskohus määras 23. jaanuari 2026. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus

menetluses ning andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja neile

vastuväidete esitamiseks. Kohus teatas määruses kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

3. Kaebaja põhjendab oma kaebust kokkuvõtlikult järgmiselt.

3.1. Sisuliselt viidi kaebaja suhtes läbi nn topeltmenetlus, sest Soome Vabariigis lubati ta

tugevdatud järelevalvega osakonnast tavaosakonda, kuid Eesti Vabariigis kohaldati tema

suhtes uuesti tugevdatud järelevalvet.

3.2. Tugevdatud järelevalvega osakonda paigutamise kohta puuduvad kirjalikud otsused ning

asjakohased põhjendused, samuti ei ole kaebajale võimaldatud enda seisukohta väljendada.

Tugevdatud järelevalve kohaldamise jätkamist tuleb süstemaatiliselt hinnata, sellele on

viidanud ka Euroopa Nõukogu piinamisvastane komitee (CPT) ja Euroopa Nõukogu oma

soovitustes ning nende kohaldamine peaks olema erandlik meede ka Euroopa

vanglareeglistiku järgi. Ka Euroopa Inimõiguste Kohus ei ole pidanud konventsiooniga

kokkusobivaks seda, kui kinnipeetavat hoitakse erirežiimil ebamõistlikult pikalt. Kuna

vangistusseadustikus ei ole detailselt reguleeritud tugevdatud järelevalvega osakonda

paigutamist, siis on tegemist lüngaga ja see ei ole kooskõlas põhiseadusega.

3.3. Vangla on kaebaja riskihindamisel teinud vigu ning on tuginenud ebakohastele

andmetele ning võib olla sihilikult riskihindamisel andmetega manipuleerinud ja arvestanud

andmeid, mis ei ole ajakohased. Kaebaja ei ole kunagi olnud kuritegeliku ühenduse liige ega

soovi olla eluosakonna liider, samuti tunnistab ta süüd kuriteo toimepanemises. Kaebaja

käitumine ei ole olnud manipuleeriv. Kohtule kaebuste esitamine on iga inimese

põhiseaduslik õigus ja selle õiguse kasutamise eest teda kritiseerida ei ole õige, kaebaja ei ole

õigussüsteemi vastane. Vangla tegevuse kritiseerimine ning teistele kaebuste koostamisel abi

3-24-1545

osutamine ei ole asjaolud, mis võimaldaks pidada kaebajat ohtlikuks või muul viisil tema

suhtes tugevdatud järelevalve rakendamist õigustavaks.

3.4. Viru Vangla tugevdatud järelevalvega osakonnas viibimine omas olulist mõju

kokkusaamistele, mis nähtub ka Tartu Halduskohtu 30. septembri 2020. a otsusest asjas nr 3-

19-1538).

3.5. Kaebaja õiguste riive on võrreldes tavaosakonnas viibivate kinnipeetavatega oluliselt

intensiivsem ning vangla ei pakkunud piisavalt mõtestatud tegevusi. Kaebaja inimväärikust on

alandatud ja seeläbi tekitatud mittevaralist kahju, mis tuleb vastustajal talle rahalise hüvitisega

hüvitada.

4. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata.

4.1. Asjaolu, et Soome Vabariigi ametivõimud hindasid kaebaja riskid ümber ning paigutasid

ta erirežiimilt tavarežiimile ning Viru Vangla koostatud riskihinnangust tulenevalt vajas

kaebaja Eesti Vabariigis tugevdatud järelevalvet, ei oma tähtsust, sest tegemist ei ole

topeltmenetluse olukorraga, kuivõrd riskihindamine ei ole kinnipeetavale kuriteo eest

karistuse määramine. Kuigi kinnipeetavale riskihindamise tulemusi tutvustatakse, ei

võimaldata kinnipeetavatel tutvuda riskihindamise ankeediga, kuivõrd tegemist on

dokumendiga, mis sisaldab informatsiooni vanglatöös kasutatavate meetodite ja

kinnipeetavale antava ohu- ja riskihinnangu kujunemise kohta. Kriminogeensete riskide

hindamine on prognoosiotsus, mis tugineb isiku ütluste, karistusandmete ja muude

dokumentide analüüsile.

4.2. Kaebajat on aastate jooksul korduvalt karistatud ning tema toimepandud kuritegude

üldine dünaamika on läinud raskemaks. Kaebaja üritas 2016. a Soomes vanglas olles sealt

põgeneda ning ta järgib kriminaalse subkultuuri väärtusi ning ta korduvalt vangla kodukorda

rikkunud. Vangiregistri andmete kohaselt on kaebajat vaidlusalusel ajavahemikul karistatud

üle 30 korra, millest valdava osa moodustavad karistused allumatuse ning tööst keeldumise

eest.

4.3. Kaebaja on kaebuses viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendeid käsitlenud

meelevaldselt ning püüdnud moonutada nende tegelikku sisu, sest nimetatud asjades oli

vaidluse esemeks lukustatud režiimil viibimine, millega tugevdatud järelevalvega osakonnas

viibimise näol tegemist pole. Kaebaja poolt viidatud EIK lahendites ei ole rõhuasetus isikute

viibimisel tugevdatud järelevalvega osakonnas, vaid ennekõike konkreetsete isikute

käitumisel ja nende konkreetsete isikute suhtes kohaldatud piirangutel, mis seisnesid

ennekõike eraldatud lukustatud kambrisse paigutamises.

4.4. CPT seisukohad on oma olemuselt soovituslikud ega ole siduvad. Vastustaja on järginud

õigusaktidest tulenevaid nõudeid ning kaebaja on paigutatud tugevdatud järelevalve osakonda

lähtudes tema riskihindamise tulemusest. Vanglasisene paigutamine on toiming, millele ei

eelne haldusakti andmist ning sellele ei kohaldata haldusakti andmisele omast

põhjenduskohustust. Kaebaja paigutamine tugevdatud järelevalvega osakonda otsustati

riskihindamise tulemusena täitmiskavas ning paigutamisel lähtuti justiitsministri 25. märtsi

2008. a määrusega nr 9 kehtestatud „Täitmisplaan“ § 5 lg 1 p-s 7 sätestatud tingimusest.

4.5. Kaebajal oli tugevdatud järelevalvega osakonnas viibides võimalik suhelda vahetult

osakonnas paiknevate kaaskinnipeetavatega liikumiseks ettenähtud ajal ja vanglaametnikega,

mistõttu ei saa rääkida eraldatusest ning mõtestatud suhtluse ja huvitegevuse puudumisest.

Samuti oli kaebajale tagatud võimalus saata kirju ning suhelda väljaspool vanglat olevate

isikutega neile helistades.

4.6. Kaebaja väited rutiinsete läbiotsimiste kohta on paljasõnalised ja tõendamata. Seaduses ei

ole ka sätestatud jalutusboksi täpseid parameetreid ja tingimusi, hoone katusel asuvat

jalutusboksi ei ole alust pidada rõhuvaks. Katusepealsed jalutusboksid on suurusega 22,2–

23,2 m² ning kooskõlas ehituslike nõuetega. Kaebaja viide haldusasjale nr 3-21-818 on

3-24-1545

arusaamatu ega seostu selle asja vaidluse esemega. Valvurite juuresolek meediku vastuvõtul

ei ole isiku õigusi rikkuv.

KOHTU SEISUKOHT

5. Vaidluse all on ajavahemikul 23. märts 2021 kuni 10. märts 2024 kaebaja tugevdatud

järelevalvega osakonnas hoidmise õiguspärasus. Kaebaja hinnangul ei esinenud alust tema

tugevdatud järelevalvega osakonnakonnas hoidmiseks alust ning vangla on tekitanud seeläbi

talle rahaliselt hüvitatava mittevaralise kahju. Vastustaja palub jätta hüvitamiskaebuse

rahuldamata.

6. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu

kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju

hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse

§-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 näeb ette,

et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse

alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi

saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega on kahjunõude rahuldamise

eelduseks avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus avalik-õiguslikus suhtes, põhjuslik seos

teo ja tagajärje vahel, kahju vältimise või kõrvaldamise võimatus esmaste

õiguskaitsevahendite abil ning vastustaja süü tuvastamine. Avaliku võimu kandja tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamine on Eesti Vabariigis erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lg 1

näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral.

Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui rikkumise raskus seda õigustab (Riigikohtu

halduskolleegiumi 27. juuni 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-9-17, p 13 ning seal viidatud

kohtupraktika).

7. Kaebaja hinnangul ei olnud tema hoidmine tugevdatud järelevalvega osakonnas

ajavahemikul 23. märts 2021 kuni 10. märts 2024 õiguspärane, sest selle kohta ei vormistatud

kirjalikke otsuseid, kaebaja pole ühiskonnale ega vanglas olevatele isikutele ohtlik, hinnang

tema ohtlikkusele ei vastanud tingimustele, Soome Vabariigis teda ohtlikuks ei peetud,

kinnipidamistingimused olid tugevdatud järelevalvega osakonnas tavaosakonnaga võrreldes

askeetlikumad, sh jalutusvõimalused, mis toimusid nt hoone katusel jms.

8. Asjaolu, et kaebaja viibis algselt Soome Vabariigis karistust kandes esmalt tugevdatud

järelevalvega osakonnas ja aasta möödudes paigutati ta nn tavaosakonda, ei oma praeguse

kahjunõude lahendamisel määravat tähtsust. Esiteks ilmestab eelnimetatu kaebaja olukorda

aastatel 2012-2017 Soome Vabariigis, mis ei ole üle kantav Eesti tingimustele. Tegemist on

teise riigi halduspraktika ja karistuse täideviimise viisi valikuga, millel ei ole otseseid

järelmeid Eestis rakendatud kinnipidamistingimustele. Tegemist ei ole kaebaja väidetud

topeltmenetlusega, sest vangistuse täideviimine Eestis toimub Eesti õigusaktide ja

halduspraktika järgi, mida teise riigi kinnipidamispraktika otseselt ei mõjuta. Kaebaja viidatud

rahvusvaheliste organisatsioonide soovitused ei ole siduva iseloomuga ning ainuüksi nendele

tuginemine ei saa samuti kinnitada vangla õigusvastast tegevust. Kahjunõude lahendamisel

tuleb vangla tegevuse õiguspärasuse hindamisel esmajoones arvestada kaebaja käitumist ja

temast lähtuda võivat ohtlikkust ilmestava teabega.

9. Viru Vangla tugevdatud järelevalvega osakond erineb teistest osakondadest eelkõige

intensiivsema järelevalve poolest, samuti toimuvad osad taasühiskonnastavad tegevused

tavaosakonnaga võrreldes teistel tingimustel. Justiitsministri 14. mai 2008. a määruse nr 21

3-24-1545

„Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ § 2 lg 1 alusel

viiakse iga aasta läbi kinnipeetava riskihindamine, mille raames selgitatakse välja

kinnipeetavaga seotud riskid, muuhulgas isiku kõrgendatud järelevalve vajaduse.

Riskihindamise koostab inspektor-kontaktisik või muu riske hindav ametnik ning

kinnipeetava riskihindamise tulemused on aluseks kinnipeetava täitmiskava koostamisele

(sama määruse § 3 lg 1 ja lg 2 ls 2). VangS § 16 lg 1 p 1 kohaselt nähakse kinnipeetava

individuaalses täitmiskavas ette muu hulgas tema paigutamine vanglas. Justiitsministri 25.

juuli 2008. a määruse nr 9 „Täitmisplaan“ § 5 lg 1 p 7 kohaselt paigutatakse meessoost

kinnipeetav, kes riskihinnangust tulenevalt vajab tugevdatud järelevalvet, Viru Vanglasse.

Tugevdatud järelevalve vajadus tugineb kehtiva seadusandluse järgi seega riskihindamise

analüüsile ning seeläbi isiku ohtlikkusele antavale hinnangule. Tugevdatud järelevalvega

osakonda paigutamise alused on seega reguleeritud ning kaebaja väidetud lünka õiguses ei

esine. Tugevdatud järelevalvega osakonnas viibimist ei saa samastada kartserikaristuse või

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega, millel on erinevalt tugevdatud järelevalvest

kinnipeetava eraldamise eesmärk teistes ning üksikvangistuse iseloom. Tugevdatud

järelevalvega osakonnas viibimisel selliseid tagajärgi ei kaasne.

10. Ebaõige on kaebaja kriitika kirjaliku otsuse puudumise kohta seoses tugevdatud

järelevalvega osakonda paigutamisega. VangS § 11 lg 1 järgi toimub kinnipeetava

paigutamine vanglasse täitmisplaani alusel, arvestades reaalselt kandmisele kuuluva

karistusaja pikkust, kinnipeetava vanust, sugu, tervise seisundit ning iseloomuomadusi. Kuna

vanglasisene paigutamine on käsitatav toiminguna (Riigikohtu 26. mai 2008. a otsus asjas nr

3-3-1-20-08) ning toimingule ei kohaldu haldusakti andmisele kohalduvad nõuded, siis ei ole

kaebaja etteheited kirjaliku otsuse puudumise osas põhjendatud. Tugevdatud järelevalvega

osakonda paigutamise aluseks on riskihindamise tulemusena täitmiskavasse tehtavad

märkmed ja otsustused. Seega ei ole eraldi haldusakti andmine ette nähtud ega vajalik. Siiski

tuleb silmas pidada, et kohtupraktikas väljakujunenud seisukohtade järgi ei ole isikliku

täitmiskava ega selle raames läbiviidud riskihindamise tulemust eraldi võimalik vaidlustada,

kuna tegemist ei ole haldusaktiga. Küll aga on võimalik vaidlustada haldusakte, mis on antud

isiklikus täitmiskavas planeeritud eesmärkide saavutamiseks, kui riskihindamise tulemus oli

otsustamise aluseks. Samuti on kinnipeetaval võimalus vaidlustada muu hulgas vanglasisest

paigutamist kui toimingut.

11. Vanglal on suur kaalutlusõigus kinnipeetavate vanglasisesel paigutamisel (vt nt Riigikohtu

19. jaanuari 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-76-11; 28. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-10-11,

p 14). Kaebaja tugevdatud järelevalve vajadus sõltub eelkõige kaebaja enda käitumisest ja

olekust ning kaebajal on võimalik otseselt mõjutada seda, kuivõrd soodne tema ja tema

lähedaste jaoks vangistuse täideviimine kujuneb. Kohtu hinnangul kinnitavad kohtule esitatud

riskihinnangud, millele kaebaja juurdepääsu kohus 11. aprilli 2025. a määrusega piiras, et

kaebaja jätkuv hoidmine asjakohasel ajavahemikul tugevdatud järelevalvega osakonnas oli

õiguspärane. Kaebaja suhtes tugevdatud järelevalve kohaldamise vajadust on adekvaatselt

hinnatud riskihindamise ankeetides aastatel 2020-2023 kajastatud andmete alusel ja nendes

tehtud järeldused ei ole meelevaldsed, vaid tuginevad kogutud ja süstemaatiliselt hinnatud

teabele. Riskihindamistel on arvestatud ka iga aasta jooksul kaebaja käitumises toimunud

muutustega. Arvestades riskihindamise ankeetide punktides 10.1 ja 10.2.1. esitatud

kokkuvõtetes kajastatud teavet, esines kaebaja suhtes tugevdatud järelevalve kohaldamise

vajadus, sest kaebajast lähtuvat riski avalikkusele ja vanglale on hinnatud kõrgeks.

Riskihinnangus on toodud detailselt välja asjaolusid, millest saab järeldada, et kaebaja

käitumises, hoiakutes ja suhtumises ning varasemalt toimunule antud hinnangutes esinesid

viited sellele, et kaebaja käitumises on jätkuvalt subkultuurilisi hoiakuid (sh majandustööde

3-24-1545

tegemisest keeldumine) järgivaid jooni, ta on võimeline koondama enda ümber teisi isikuid,

sh kujunema eluosakonna liidriks, ning planeerima selle abil nii vangla kui ka ühiskonna

julgeolekut ohustavaid tegusid. Riskihinnangutes on analüüsitud detailselt kaebaja käitumist

vanglas, sh on arvestatud distsiplinaarsüütegude toimepanemise ja nende iseloomu ning

kaebaja käitumisest nähtuva arusaamaga vanglas valitsevale korrale, sh korraldustele allumise

raskustele, samuti kaebaja suhtlemisringkonna ja -viisiga. Põhjendatult on arvestatud kaebaja

käitumises ilmneva kohati üleoleva ja manipuleeriva iseloomuga, samuti teiste kinnipeetavate

käitumise suunamise tahtega. Tõele ei vasta ka kaebaja kahtlus, et riskihindamisel ei ole

arvestatud tema seisukohaga kuriteo toimepanemise kohta ning et vangla on seisukohal, et ta

ei tunnista oma süüd kuriteo toimepanemises. Riskihindamise ankeetide p-s 1.17. kajastatu

seda ei kinnita. Kaebaja väited tema riskihinnangus andmetega manipuleerimise ja tugevdatud

järelevalve vajaduse puudumise kohta ei ole veenvad, kohtumenetluses esitatud materjalid ei

kinnita nende kaebaja positsioonide õigsust. Kaebaja käitumises ilmnenud süstemaatiline

allumatus ja mõnel korral esinenud üleolevus vangla töötajate ja teiste isikute suhtes, samuti

pidev distsiplinaarsüütegude toimepanek iseloomustas tema võimekust vangla kodukorda

järgida ning õigustas tema suhtes tugevdatud järelevalve rakendamise jätkamist.

Riskihindamise ankeetidest nähtuvalt kaebaja käitumine aastate jooksul allumatuse ja vangla

kodukorra järgimise osas oluliselt ei muutunud. Riskihindamisel on adekvaatselt arvestatud ka

kaebaja poolt toime pandud kuritegude iseloomu ja tema aktiivset rolli nende

toimepanemises, sh grupis. Vastustaja on kaebajast lähtuvate riskide hindamisel võtnud igas

riskihindamise ankeedis arvesse asjakohase teabe ning see kinnistas vajadust hoida kaebajat

tugevdatud järelevalvega osakonnas. Seega oli kaebaja hoidmine tugevdatud järelevalvega

osakonnas ajavahemikul 23. märts 2021 kuni 10. märts 2024 põhjendatud, kuna ta oli igal

aastal toimunud asjakohaste riskihindamiste tulemusel hinnatud avalikkusele kõrgohtlikuks.

12. Kaebaja on kaebuses viidanud, et ka pika- ja lühiajaliste kokkusaamiste kasutamine oli

tugevdatud järelevalvega osakonnas piiratud. Kaebaja tehtud viide selle raames haldusasjale

nr 3-19-1538 ei ole põhjendatud, sest nimetatud haldusasjas oli vaidluse all kaebaja

ümberpaigutamise võimalused ning selle raames hinnati kokkusaamiste sagedust

perekonnaliikmetega seoses nende elukoha ja kaebaja kinnipidamiskoha vahelise vahemaa

ning isikute liikumisvõimalustega, mitte see, et kaebaja viibis Viru Vanglas tugevdatud

järelevalvega osakonnas. Tugevdatud järelevalvega osakonnas oli kaebajale tagatud

vangistusseaduses sätestatud määras kokkusaamiste kasutamise võimalus. Seega pika- ja

lühiajaliste kokkusaamiste osas ei ole viide kohtulahenditele haldusasjas nr 3-19-1538

põhjendatud ega kinnita kaebaja tugevdatud järelevalvega osakonnas hoidmisega tema õiguste

rikkumist. Seoses riskihindamisega tuleb silmas pidada, et haldusasja nr 3-19-1538 raames

hinnati 2018. a tehtud riskihindamist ning selle kohta võetud seisukohad ei ole otse üle

kantavad hilisematele riskihindamistele. Siiski saab tõdeda, et ka nimetatud asjas leidis kohus,

et kaebaja suhtes esineb tugevdatud järelevalve vajadus (vt Tartu Halduskohtu 30. septembri

2020.a otsuse p-d 15-16).

13. Asjaolu, et tavaosakonnas on tugevdatud järelevalve osakonnaga võrreldes kinnipeetaval

oma õiguste realiseerimise võimalused mõnevõrra avaramad, ei muuda vangla tegevust

õigusvastaseks. Vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei tulene vanglale kohustust tagada

kõigile kinnipeetavatele täiesti ühesugused kinnipidamistingimused, kuid kinnipeetavatele

peab õiguste kasutamine olema tegelikult ja seaduses ettenähtud mahus tagatud, ehk isikutel

peab olema mõistlik võimalus kasutada õigusaktidest tulenevaid õigusi (Riigikohtu

halduskolleegiumi 26. mai 2008. a otsus asjas nr 3-3-1-20-08, p 24). Vangistuse täideviimise

eesmärkide saavutamiseks toimuvad osad resotsialiseerimisega seonduvad toimingud

(õppimine, töötamine, huvitegevus, sportimine) tavaosakonnaga võrreldes kinnisemates

3-24-1545

tingimustes, kuid kinnipeetavatele on samaväärselt nende tegevustega tegelemine tagatud.

Tugevdatud järelevalvega osakonnas on karistust kandvad kinnipeetavad pideva jälgimise all,

nende liikumis- ja suhtlusvabadus on piiratum ning seal on paremad tingimused teostada

kinnipeetava suhtes pidevat informatsiooni kogumist. See aitab kaitsta avalikku huvi, mis on

suunatud sellele, et õiguskord oleks kaitstud ning võimaliku tekkiva kahju tõenäosus oleks

viidud miinimumini (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 25. jaanuari 2023. a otsus asjas nr 3-19-

2035, p 24). Kohtu hinnangul ei olnud kaebaja väidetud kinnipidamistingimused tugevdatud

järelevalvega osakonnas nn tavaosakonna tingimustega võrreldes sedavõrd erinevad, et saaks

rääkida ebavõrdsest kohtlemisest või seadusega ettenähtud õiguste rikkumisest.

14. Eelnevat arvestades oli kaebaja hoidmine tugevdatud järelevalvega osakonnas

ajavahemikul 23. märts 2021 kuni 10. märts 2024 põhjendatud, kuna ta oli igal aastal

toimunud asjakohaste riskihindamiste tulemusel hinnatud avalikkusele kõrgohtlikuks ning

tugevdatud järelevalve kohaldamise vajaduse oli kõrge. Kuna vangla tegevus ei olnud

õigusvastane, siis puudub alus kahjunõude rahuldamiseks.

15. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus X-i kaebuse rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 järgi

kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis

jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulu dokumente

esitanud ning tema kulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

16. Kohus asendab avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

Juhan Siider