2-23-7555/78 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Krista Kirspuu ja Geidi Sile

Otsuse kuupäev

27.02.2026, Tallinn

Tsiviilasja number

2-23-7555

Tsiviilasi

S.B hagi Varuosaabi OÜ vastu sõiduki valduse ja

kahju hüvitamise nõudes

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 30.09.2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

S.B apellatsioonkaebus

Asja hind ringkonnakohtus

12 000 €

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant) S.B (isikukood XXX)

Kostja (vastustaja) Varuosaabi OÜ (registrikood

14114055), lepinguline esindaja vandeadvokaat Raul

Keba

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

I. RINGKONNAKOHTU OTSUSE RESOLUTSIOON

I.1.

Rahuldada osaliselt hageja 02.02.2026 taotlused ja võtta tsiviilasja toimikusse

nimetatud kuupäeva seisukoha lisad nr 1–8. Lisa nr 9 vastuvõtmise taotlus

jätta rahuldamata ja tagastada see hagejale elektrooniliselt.

I.2.

Jätta rahuldamata kostja 09.02.2026 taotlus sama kuupäeva

menetlusdokumendi lisa vastuvõtmiseks.

I.3.

Mitte menetleda hageja 10.02.2026 taotlusi täiendavate dokumentaalsete

tõendite vastuvõtmiseks ja tagastada need tõendid hagejale elektrooniliselt.

I.4.

Rahuldada hageja 11.02.2026 tähtaja pikendamise taotlus, v.a osas, mis

puudutab p-s I.3 viidatud tõendeid.

I.5.

Tühistada Harju Maakohtu 30.09.2024 otsus osas, milles hagi jäi

rahuldamata 4200 € saamiseks. Teha tühistatud osas uus otsus, milles hageja

nõue nimetatud summas rahuldada. Tühistada sama otsus osas, milles kostja

menetluskulud jäid hageja kanda ja määrati kindlaks rahaliselt, ning jätta

see kulu kostja kanda ja rahaliselt kindlaks määramata. Ülejäänud osas jätta

sama otsus muutmata.

I.6.

Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

I.7.

Menetluskulud ringkonnakohtus jätta kummagi poole enda kanda ning

rahaliselt kindlaks määramata.

II. KOHTUOTSUSE KEHTIVA RESOLUTSIOONI TERVIKLIK SÕNASTUS

II.1. Rahuldada hagi osaliselt.

II.2. Kohustada kostjat Varuosaabi OÜ-d andma sõiduki Audi Q7 (registreerimis-

number XXXXXX, VIN kood XXXXXXXXXXXXXXXX) otsene valdus üle

hagejale S.B-le. Selles osas on otsus jõustunud.

II.3. Mõista kostjalt Varuosaabi OÜ-lt hageja S.B kasuks välja 4200 €.

II.4. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta kummagi poole enda kanda

ning rahaliselt kindlaks määramata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale (v.a resolutsiooni p-d I.1–I.4 ja II.2) võib esitada kassatsioonkaebuse

vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie

kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse

esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetlus-kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. S.B (hageja) esitas 24.05.2023 Harju Maakohtule hagi Varuosaabi OÜ (kostja) vastu talle

kuuluva auto valduse ja 12 000 € nõudes. Hageja põhjendas oma nõudeid järgmiselt:

-

hageja on Audi Q7 (XXXXXX, VIN XXXXXXXXXXXXX, edaspidi: auto) omanik;

-

hageja ostis kostjalt autole mootori koos garantiiga; mootor paigaldati autole

Mäealuse Autobox OÜ-s; pärast paigaldust ilmnesid rikked (salong ei soojenenud);

-

kostja viis sõiduki mootori garantiiremondiks oma töökotta, teostas töid ja nõudis ca

2000 € tasumist, keeldudes auto tagastamisest enne maksmist, aga tegelikult oli see

garantiitöö ja kostja ka ei teatanud hagejale, et kontroll või tööd võivad olla tasulised;

-

hageja tasus üksnes mittegarantiiliste väiksemate tööde eest 46,80 €, aga muud

tasumiskohustust tal pole;

-

hageja nõuab auto valduse tagastamist, väites, et kostja hoiab sõidukit õigusvastaselt

kinni (kostjal kinnipidamisõigus puudub, sest tegemist on garantiitöödega);

-

hageja nõuab kahjuhüvitist 12 000 € asendusauto kasutamise eest (Toyota Land

Cruiser, 444WIN, mille kasutamiseks hageja sõlmis üürilepingu Cga):

o

01.07.2021–31.12.2021 (6 kuud) üür 500 €/kuus;

o

01.01.2022–31.03.2023 (15 kuud) üür 600 €/kuus.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja müüdud mootor oli töökorras ja kostja ei teinud

garantiitöid, mistõttu on tal õigus töövõtutasu (2067,60 €) maksmiseni auto kinni pidada.

Kahjunõue ei ole põhjendatud, sest tegelikult hageja asendusautot ei üürinud, mh ei olnud

hagejal piisavalt raha tema esile toodud ulatuses üüri maksta. Hageja nõue ei vasta autoga

samaväärse tavalisele kasutustasule, mis saaks olla maksimaalselt 200 € kuus. Kostja oli nõus

kompromissi korras auto tagastama, aga hüvitist ei olnud nõus maksma.

2 (7)

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas hagi 30.09.2024 otsusega (vaidlustatud otsus) osaliselt, kohustades

kostjat tagastama auto hagejale, aga rahaline nõue jäi rahuldamata. Menetluskulud jäid TsMS

§ 163 lg 2 alusel hageja kanda ja maakohus määras kindlaks kulud rahaliselt.

3.1.

Auto valduse saamise nõude (vindikatsiooninõude) rahuldas kohus AÕS § 80 lg-te 1 ja

2 alusel. Pooled ei vaidle, et hageja on auto omanik ja auto on kostja valduses. Küsimus on

selles, kas kostja valdus põhineb õiguslikul alusel ehk töövõtja pandiõigusel. Kostja ei

tõendanud töövõtulepingu sõlmimist, mistõttu ei ole tal ka auto kinnipidamise õigust.

3.2.

Kahjunõude õiguslik alus on VÕS § 1043 koos § 1045 lg 1 p-ga 5. Selle rahuldamise

eeldus kahju olemasolu, mida hageja ei tõendanud. Hageja esitas asendusauto üürilepingud

(alates 01.07.2021 algul 500 €/kuus, hiljem 600 €/kuus) ja väitis 12 000 € väljamakseid sula-

rahas Cle. Samas on hageja kirjavahetuses kostjaga väitnud üüriks 450 €/kuus, mis muudab

hageja väited ebausutavaks. Kohus tugines analoogia korras laenulepingute praktikast

tulenevale rahatuse põhimõttele (RKTKo 05.12.2012, 3-2-1-145-12, p 12). Hagejal ei olnud

raha nii suure üürikulu kandmiseks. Maksudeklaratsioonidest nähtus hageja netosissetulek

(2021: 2175 €/kuus; 2022: 2554 €/kuus; 2023: 1227 €/kuus), mis koos muude kohustustega

tegi regulaarse 500–600 € suuruse sularahakulu eluliselt küsitavaks. Lisaks C ei deklareerinud

vastavat üüritulu. Kostja esitatud ortofotodelt ja videotelt nähtub, et väidetav asendusauto

paiknes C aadressil. Hageja kolleegide kirjalikud kinnitused ei tõendanud üürimaksete

tegemist. Kokkuvõttes on 01.07.2021 kuupäevaga üürilepingu dokument ebausaldusväärne ja

jäi asja lahendamisel arvestamata (TsMS § 238 lg 5).

POOLTE SEISUKOHAD

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse rahalise nõude

rahuldamata jätmise osas tühistada. Esimese võimalusena soovib hageja asja tühistatud osas

maakohtule (teises kooseisus) uueks läbivaatamiseks saatmist, teise võimalusena nõude

rahuldamist. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda.

4.1.

Esiteks

jäi tuvastamata asendusauto tegelik kasutamine, sh jättis maakohus üle

kuulatama hageja tunnistajad. Ühtlasi jättis maakohus tähelepanuta isikute kirjalikud

kinnitused nii üürilepingu sõlmimise kui ka asendusauto tegeliku kasutamise kohta.

Tunnistajate ringkonnakohtus ülekuulamist hageja ei taotlenud. Hageja esitas maakohtule

mitmed fotod, kus on näha asendusauto kasutamine. Kaebuses selgitas hageja asendusauto

parkimise jm asjaolusid.

4.2.

Teiseks

rikkus maakohus selgitamiskohustust ja vaidlustatud otsus on üllatav. Kohus ei

selgitanud, milliseid asjaolusid võiks hageja tuua kohtu ette selleks, et hagiavaldus oleks

rahuldatud. Kohus jättis selgitamata ka tõendamiskoormise.

4.3.

Kolmandaks

ei nõustu hageja menetluskulude jaotusega, sest see on äärmiselt

ebaõiglane.

5. Kostja vaidles kaebusele vastu.

6. Pooled esitasid apellatsioonimenetluses täiendavaid tõendeid ja taotlusi järgmiselt:

-

hageja esitas koos kaebusega ühe lisa ja fotod kaebuse tekstis, mis ringkonnakohus

võttis toimikusse 16.01.2026 määrusega;

-

hageja lisas 02.02.2026 seisukohale üheksa uut tõendit, millest esimesed kaheksa

kajastavad erinevate sõidukite kasutustasusid ja viimane on asjatundja arvamus auto

kahjustuste ja taaskasutusse võtmiseks vajalike kulutuste kohta;

-

kostja esitas 09.02.2026 seisukoha lisana kirjavahetuse eelmises taandes viidatud

asjatundja arvamuse koostajaga;

3 (7)

-

hageja esitas 10.02.2026 seisukoha lisana kolm uut dokumentaalset tõendit;

-

hageja esitas 11.02.2026 tähtaja pikendamise taotluse, millele kostja vaidles vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata

hageja rahalise nõude 4200 € saamiseks ning jättis kostja menetluskulud hageja kanda ja

määras need kindlaks rahaliselt (TsMS § 657 lg 1 p 2). Eelmises lauses nimetatud osas

rahuldatakse hageja nõue ja maakohtu menetluskulud jäävad poolte endi kanda. Ülejäänud

osas jääb otsus muutmata. Kaebus rahuldatakse osaliselt ja sellega seotud kulud jäävad poolte

endi kanda.

8. Juhindudes TsMS § 442 lg 5 ls-st 1 lahendab ringkonnakohus esmalt poolte seni veel

lahendamata menetluslikud taotlused (kokkuvõtvalt eespool p 6).

8.1.

Ringkonnakohus määras 16.01.2026 määrusega pooltele tähtajad seisukohtade ja

taotluste esitamiseks (02.02.2026) ning neile vastamiseks (09.02.2026). Ringkonnakohus

selgitas, et hageja peab mh esile tooma ja tõendama kaotatud kasutuseelise. Hageja proovis

02.02.2026 seisukoha lisadega nr 1–8 seda tõendada, mistõttu on need tõendid menetluslikult

lubatavad ja tuleb vastu võtta. Seevastu lisaga nr 9 soovis hageja tõendada uusi ja seni esile

toomata asjaolusid, mis ei ole TsMS § 652 lg-te 2–3 järgi enam lubatavad. Lisa nr 9 jääb

vastu võtmata.

8.2.

Kostja soovis 09.02.2026 esitatud tõendiga vaielda vastu hageja 02.02.2026 lisale nr 9.

Kuivõrd hageja tõend jäi vastu võtmata, pole kostja tõend TsMS § 238 lg 1 järgi asjakohane

ja jääb samuti vastu võtmata.

8.3.

Hageja 10.02.2026 tõenditaotlused on hilinenud ka juhul, kui need oleks esitatud

09.02.2026, sest selle päevani oli üksnes võimalik vastata teise poole uutele taotlusele ja

seisukohtadele. Hageja täiendatavate taotluste menetlemine tooks kaasa asja lahendamise

viibimise, sest kostjale tuleks anda võimalus taotlustele vastata (TsMS § 328 lg 2). Seetõttu

jätab kohus TsMS § 331 lg 1 alusel hageja 10.02.2026 tõenditaotlused menetlemata.

8.4.

Hageja 11.02.2026 tähtaja pikendamise taotluse saab ülejäänud osas TsMS § 64 lg 1 ls

1 alusel rahuldada. Kostja seisukohtadele vastamise ja menetluskulu nimekirja esitamise osas

ei too paaripäevane hilinemine kaasa asja lahendamise viibimist.

8.5.

Kõik vastu võtmata tõendid tagastatakse elektrooniliselt.

9. Maakohtu otsuse vaidlustas ainult hageja, st vindikatsiooninõude rahuldamise

(vaidlustatud otsuse resolutsiooni p 2) osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 ls 2 alusel

edasi kaebamata jõustunud. Ringkonnakohtus on vaidlusalune hüvitisnõue 12 000 € ja

menetluskulude jaotus. Lisaks ei pea ringkonnakohus kontrollima hageja 07.12.2025 ega

hilisemates seisukohas esitatud uusi menetlusõiguslikke etteheiteid maakohule, sest need on

esitatud pärast apellatsioonitähtaega ega viita menetlusnormide olulisele rikkumisele.

10. Poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu

tuvastatud asjaoludest (TsMS § 652 lg 1 p 1).

11. Ringkonnakohus ei nõustu hageja rahalise nõude õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid

erinevalt maakohtust kvalifitseerib selle müügilepingust tuleneva kohustuse rikkumisel

põhinevaks kahju hüvitamise nõudeks. Pooled ei vaidle, et kostja müüs hagejale auto mootori,

mille paigaldamise järel ei olnud auto töökorras ja kostja võttis auto koos mootoriga oma

töökotta remonti. Kostja ei toonud esile ega tõendanud, et mootor olnuks puudusteta.

Maakohus tuvastas menetlusnorme rikkumata, et pooled ei sõlminud lisaks töövõtulepingut.

Neil asjaoludel olid pooled sõlminud müügilepingu (VÕS § 208 lg 1) ja kostja võttis auto

koos mootoriga enda valdusesse eesmärgiga parandada mootori puudus. Kuni auto hagejale

tagastamiseni oli müüdud mootori hagejale üleandmise kohustus täitmata, st kostja rikkus

4 (7)

nimetatud kohustust (VÕS § 100). Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja mh

nõuda kahju hüvitamist (VÕS § 101 lg 1 p 3).

12. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga ka selles, et rahalise nõude saab jätta tervikuna

rahuldamata. See toob kaasa vaidlustatud otsuse osalise tühistamise ja kostjalt hageja kasuks

4200 € väljamõistmise. Ringkonnakohtu põhjendused on selles osas järgmised.

12.1. Võlausaldaja võib lepingu rikkumise korral nõuda kahju hüvitamist, kui on täidetud

eelkõige järgmised üldised eeldused:

-

võlgnik on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1);

-

võlgnik vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1);

-

võlausaldajale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128);

-

kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2);

-

kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena võlgnikule lepingu sõlmimise ajal

ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3);

-

rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).

12.2. Ringkonnakohus tuvastas eespool p-s 11 kostja lepingurikkumise. Võlgnik vastutab

kohustuse rikkumise eest, v.a, kui rikkumine on vabandatav (VÕS § 103 lg 1 ls 1).

Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav (VÕS § 103 lg 1 ls 2 järgi). Kostja ei

lükanud nimetud eeldust ümber.

12.3. Hageja nõuab kahju hüvitamist ajavahemiku 01.07.2021–31.03.2023 ehk 21 kuu eest.

Maakohtu tuvastatud ja vaidlustamata asjaoludel pidas kostja autot kinni kogu selle aja

jooksul ilma õigusliku aluseta. Asja omanikul on õigus nõuda kahjuhüvitisena kas vajaliku

samaväärse asja kasutamise kulusid (VÕS § 132 lg 4 ls 1) või teataval juhul ka kasutuseeliste

hüvitamist (VÕS § 132 lg 4 ls 2, TsÜS § 62 lg 1). Kui müüdud asja (käesoleval juhul

mootori) puuduse kõrvaldamiseks antakse müügilepingu eset sisaldav ja sellega ühendatud asi

(käesoleval juhul auto) võlgniku valdusesse, siis saab võlausaldaja esitada kahju hüvitamise

nõude mõlema alternatiivi alusel. Asendusauto kulu ja vajalikkuse, aga ka kaotatud

kasutuseelise pidi esile tooma ja tõendama hageja. Kostja sai soovi korral näidata ja tõendada

väiksemad summad, sh milline summa tuleks kasutuseelisest kulutustena maha arvata.

Mõlemad pooled pidid vaidluse korral tõendama, et nende nimetatud summad vastavad auto

vanusele, kvaliteedile jne.

12.4. Hageja väitel kasutas ta samaväärset asendusautot üürilepingu alusel ja maksis selle eest

tasu. Maakohus leidis põhjendatult, et tasu maksmise väide pole tõendatud, hinnates tõendeid

õigesti ja menetlusnorme rikkumata. Siinjuures pole oluline, kas hageja tegelikult kasutas

asendusautot, vaid vastata tuleb küsimusele, kas hageja kandis ja tõendas samaväärse asja

kasutamise kulusid (eespool p 12.3 esimene alternatiiv). Eelkõige üürilepingu dokumendi ja

varasema kirjavahetuse vastuolu (vaidlustatud otsuse p-d 39–41), C üüritulu deklareerimata

jätmine (p 43) ja hagejal raha puudumise usutavaks muutmine (p-d 44–45) kinnitavad

maakohtu järeldust. Vaidlustatud otsuse põhjendus on loogiline, kooskõlas tõenditega ja

kajastab kohtu siseveendumuse kujunemist (TsMS § 232 lg 1). Nende järeldustega vastuolus

olev üürilepingu dokument (dtl 34) ega C abikaasa kirjalik seletus (dtl 318–320) ei tõenda

piisvalt tegelikult kasutustasu maksmist. Maakohus ei pidanud sama asjaolu kohta koguma

täiendavate tõenditena tunnistajate ütlusi.

12.5. Eelneva põhjal tuleb kontrollida, kas hageja saab nõuda kasutuseelise hüvitamist

(eespool p 12.3 teine alternatiiv). Kaotatud kasutuseelise arvestamisel saab lähtekohaks olla

kasu, mida hageja võinuks saada, arvestades kulutusi, mida ta kasu saamiseks pidi tegema (nt

RKTKKo 25.05.2015, 3-2-1-46-15/1, p 11).Hageja väitel on kasutuseelis sama suur kui esile

toodud üürisumma, st 500–600 € kuus. Kostja avaldas, et autoga samaväärse üür ei ületa 200

€ kuus. Hageja uued tõendid (dtl 594–603) ei tõenda samaväärse auto kasutustasu, sest ükski

5 (7)

tõenditest ei kajasta sama marki ja tõendatult samas seisukorras olevat sõidukit. Kohtul

puuduvad eriteadmised hindamaks, millised sõidukid on piisavalt sarnased. Hageja ei

tõendanud, et Lincoln Navigator, Cadillac Escalade, BMW X6, Toyota RAV 4 või Audi 8 on

kasutustasu (kasutuseelise väärtuse) poolest samaväärsed Audi Q7-ga. Tavapäraselt on

rendiautoks pakutavad sõidukid korras ja hästi hooldatud, aga puuduvad andmed ja tõendid, et

hageja auto vastanuks samadele tunnustele. Neil kaalutlusel ei õnnestu tõendite põhjal hinnata

kaotatud kasutuseelise suurust.

12.6. Hagi aluseks olevad asjaolud peab esile tooma ja tõendama hageja (eespool, p 12.3,

TsMS § 230 lg 1). Tõendada ei ole vaja asjaolu, millega kostja on nõustunud (TsMS § 231 lg

2 ls 1). Käesoleval juhul on kostja nõustunud, et auto kasutuseelise väärtus oli 200 € kuus.

Kuivõrd hageja ei ole suuremat kasutuseelist tõendanud, tuleb asja lahendamisel lähtuda

sellest summast. Hageja nõuab kahju hüvitamist 21 kuu eest, st kahju suurus on VÕS § 127 lg

1 ja § 128 lg-te 1–3 ning eespool p-s 12.3 teise alternatiivina nimetatud VÕS § 132 lg 4 ls 2

järgi 4200 € (= 21 × 200).

12.7. Kostja tõi esile, et kasutuseelisest tuleks kulutusena maha arvata liikluskindlustuse,

rehvide ja teatavate remonditööde kulu. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Kostja avaldus

kasutuseelise suuruse kohta oli järgmine: „15 aasta vanuse Audi Q7 turutingimustele vastav

maksimaalne üürisumma oleks saanud olla summas 200 €“ (dtl 348). Nii avaldas kostja, et

nimetatud summa eest saab samaväärse sõiduki üürida. Avaldusest ei nähtu, et üürnik peaks

sel juhul kandma üüritud sõidukiga seotud kindlustus-, rehvi- või remondikulu. Seetõttu ei ole

alust kasutuseelise väärtust 200 €/kuus käesoleval juhul kostja esile toodud kulude võrra

vähendada.

12.8. Kahju hüvitamise ülejäänud eeldused on täidetud. Auto kasutamise takistusest tingitud

kahju on hõlmatud kostja rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2),

sest hagejale tulnuks kohe anda üle puudusteta mootor. Kahju oli rikkumise võimaliku

tagajärjena kostjale müügilepingu sõlmimise ajal ettenähtav (VÕS § 127 lg 3), sest mootori

ostmine viitab piisavalt selgelt soovile autot kasutada. Kostja rikkumise ja hageja kahju vahel

on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4), sest kui auto poleks jäänud ebamõistlikult pikaks ajaks

kostja valdusesse, saanuks hageja seda kasutada. Kokkuvõttes tuleb hageja rahaline nõue

rahuldada 4200 € saamiseks. Ülejäänud osas jäi sama nõue maakohus õigesti rahuldamata.

13. Vastuseks kaebuse teisele väitele märgib ringkonnakohus, et maakohus ei rikkunud

selgitamiskohustust muus osas peale kasutuseeliste hüvitamise eelduste selgitamise, aga selle

puuduse sai ringkonnakohus kõrvaldada. Maakohtu otsuse võimaliku üllatuslikkuse kohta sai

hageja esitada seisukohad apellatsioonimenetluses ja suures osas võttis ringkonnakohus vastu

hageja uued tõendid. Nii on ka lahendi üllatuslikkuse mõju kõrvaldatud. Maakohus ei pea

selgitama TsMS § 230 lg 1 järgset üldist tõendamiskoormist, et hageja tõendada on tema

nõuete alusena nimetatud asjaolud.

14. Kokkuvõttes rahuldatakse vindikatsiooninõue tervikuna (nagu tegi juba maakohus) ja

rahaline nõue osaliselt umbes ⅓ ulatuses. See ei ole enam piisavalt sarnane kostja pakutud

kompromissiga, mistõttu pole alust kohaldada TsMS § 163 lg 2. Kõik senised menetluskulud

on õiglane jätta TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda, sest see vastab kõike paremini hagi

rahuldamise ulatusele, menetluse käigule ja sisulisele tulemusele. Kulude sellise jaotuse tõttu

pole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata.

15. Ringkonnakohus koostab kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse (TsMS §

654 lg 2²) ja kajastab selles kõigi seniste menetluskulude jaotuse (TsMS § 173 lg 1 ls 2).

Vastavalt eespool p-s 9 märgitule sedastab ringkonnakohus, et vindikatsiooninõude

rahuldamise osas on maakohtu otsus jõustunud. Lisaks ei saa kassatsiooni korras eraldi

vaidlustada ringkonnakohtu otsustusi poolte menetluslike taotluste lahendamisel.

6 (7)

(allkirjastatud digitaalselt)

7 (7)