2-24-2203/11 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Anneli Roonet

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

26. veebruar 2026, Tartu kohtumaja, Kalevi 1, Tartu

Tsiviilasja number

2-24-2203

Tsiviilasi

Primero Finance OÜ hagi Q.K vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

7449,31 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Primero Finance OÜ (registrikood 12401448),

lepinguline esindaja Cärolin Markus

Kostja Q.K (isikukood XXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta vastu Primero Finance OÜ loobumine hagist Q.K vastu järgmiste nõuete osas:

põhinõue 350 eurot, intressinõue 696,04 eurot ja viivisenõue 679,48 eurot.

2. Rahuldada Primero Finance OÜ (registrikood 12401448) hagi Q.K (isikukood XXX)

vastu.

3. Välja mõista Q.K-lt Primero Finance OÜ kasuks 7449,31 eurot, sealhulgas põhinõue

7000 eurot, intress 74,92 eurot, viivis 339,39 eurot ja sissenõudmiskulud 35 eurot.

4. Jätta menetlusosaliste menetluskulud 81% ulatuses Q.K kanda ja 19% ulatuses

Primero Finance OÜ kanda.

5. Rahuldada osaliselt Primero Finance OÜ menetluskulude kindlaksmääramise

avaldus.

6. Välja mõista Q.K-lt Primero Finance OÜ kasuks menetluskulud 700,65 eurot,

sealhulgas riigilõiv 538,65 eurot ja lepingulise esindaja kulu 162 eurot.

7. Välja mõista Q.K-lt Primero Finance OÜ kasuks viivis menetluskulude 700,65 eurot

tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras alates

käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

1 (11)

8. Rahuldada osaliselt Primero Finance OÜ 29.07.2025 avaldus riigilõivu tagastamiseks

ja tagastada Primero Finance OÜ-le hagilt 08.02.2024 tasutud riigilõivust 52,50

eurot.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu

möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima.

Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud

1. Primero Finance OÜ (hageja) esitas 08.02.2024 Tartu Maakohtule hagiavalduse Q.K

(kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista

9174,83 eurot, millest põhinõue on 7350 eurot, intress on 770,96 eurot, viivis on 1018,87

eurot ja sissenõudmiskulud on 35 eurot. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja (krediidiandja) ja kostja 25.05.2023 laenulepingu

nr ILC25052023/0046, mille alusel sai kostja laenu 7350 eurot, millest arvati koheselt maha

lepingutasu 350 eurot ja kostjale maksti välja 7000 eurot. Lepingust tulenevalt on intressimäär

34,68% aastas ja lepingu krediidi kulukuse määr on 45,81% aastas. Kostjal tuli laen tagastada

maksegraafiku alusel 40 kuu jooksul. Kostja ei teinud ühtegi makset ja võlgnevus tekkis

alates esimesest osamaksest, s.o alates 25.06.2023. Kostja oli viivituses järgmise kolme

osamaksega: 25.06.2023, 25.07.2023 ja 25.08.2023. Hageja saatis kostjale 25.08.2023

laenulepingu ülesütlemise hoiatuse ja palus võla likvideerida hiljemalt 08.09.2023. Hageja

saatis 14.09.2023 kostjale lepingu ülesütlemisavalduse, millega ütles lepingu erakorraliselt

üles 14.09.2023. Intressinõue perioodi 25.06.2023–14.09.2023 eest on 770,96 eurot.

Viivisenõue perioodi 15.09.2023–07.02.2024 eest on 1018,87 eurot. Lepingus on

viivisemääraks kokku lepitud viivisemäär intressimääras, s.o 34,68% aastas. Hageja palub

kostjalt välja mõista pärast lepingu lõppemist tekkinud sissenõudmiskulud 35 eurot.

Sissenõudmiskulud on kujunenud järgmiselt: 10.11.2023 saadetud nõudekiri maksumusega 25

eurot, 23.11.2023 saadetud pretensioon maksumusega 5 eurot, 27.12.2023 saadetud

hagihoiatus maksumusega 5 eurot.

Hageja leiab, et ta on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Maksu- ja Tolliameti

andmetel oli kostja keskmine sissetulek 1200 eurot kuus. Maksehäired kostjal puudusid.

Hageja arvestas kostja majapidamiskuludeks 150 eurot ja kohustuseks 52 eurot. Hageja poolt

antava laenu osamakse suurus oli 312,35 eurot ning peale majapidamiskulude ja laenu

kuumakse maha arvestamist jäi kostjale kätte 685,65 eurot.

2 (11)

1.2. Hageja teatas 29.07.2025 vastuses kohtule, et hageja loobub osaliselt oma nõuetest (dtl

60). Hageja loobub põhinõudest summas 350 eurot, intressinõudest summas 696,04 eurot ja

viivisenõudest summas 679,48 eurot. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista

7449,31 eurot, millest põhinõue on 7000 eurot, intress on 74,92 eurot, viivis on 339,39 eurot

ja sissenõudmiskulud on 35 eurot (dtl 174).

Hageja esitas ümberarvestuse. Kostjale maksti laenulepingu alusel välja 7000 eurot. Kostja

ühtegi makset hagejale ei teinud. Hageja määras tagasimaksed uuesti selliselt, et arvestab

intressi VÕS § 94 sätestatud määras kuni lepingu ülesütlemiseni. Ümberarvestuses lähtutakse

sellest, et alates 01.01.2023 oli intress 2,5% ja alates 01.07.2023 oli intress 4%. Kostja ühtegi

makset ei teinud ja seetõttu saab lugeda lepingu 14.09.2023 üles öelduks. Ümberarvestusest

lähtuvalt palub hageja kostjalt välja mõista laenu põhiosa 7000 eurot ja intressi 74,92 eurot.

Samuti palub hageja kostjalt välja mõista viivise perioodi 15.09.2023–07.02.2024 eest 339,39

eurot, arvestades, et viivisemääraks on VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgne

määr.

Kostja vastuväited

2. Kostjale toimetati hagiavaldus koos lisadega ja hagi menetlusse võtmise kohtumäärus kätte

24.02.2024 (TsMS § 3111 lg 3 alusel, dokumendi kättetoimetamise registreeris

kättetoimetamisportaal automaatselt). Kohus kohustas kostjat esitama kirjaliku vastuse

hagiavaldusele 14 päeva jooksul alates hagiavalduse ja menetlusse võtmise määruse

kättetoimetamisest. Hagile vastamise tähtpäev saabus 11.03.2024. Kostja hagile ei vastanud.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

3. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 429 lg 1 sätestab, et hageja võib hagist loobuda

kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist

loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. TsMS § 429 lg 2 sätestab,

et kui hageja loobub hagist kohtuistungil, hagist loobumine protokollitakse. Kui hagist

loobumine on esitatud kohtule kirjalikus avalduses, võetakse avaldus toimikusse.

Hageja esitas 29.07.2025 menetlusdokumendis hagist osalise loobumise avalduse. Hageja

loobus järgmistest nõuetest: põhinõue 350 eurot, intressinõue 696,04 eurot ja viivisenõue

679,48 eurot. Kohus võtab vastu hageja hagist loobumise eelnimetatud nõuete osas ning

lõpetab nimetatud nõuete osas menetluse. Kohus märgib, et TsMS § 123 kohaselt võetakse

tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks hagi esitamise aeg. Hagi esitamise ajal oli hagihinnaks

9174,83 eurot. Pärast nõuetest loobumist on tsiviilasja hinnaks 7449,31 eurot.

4. Kostja hagile ei vastanud. Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus

(TsMS § 407 lg 1, vt nt RKTKm 03.05.2017, 3-2-1-21-17, p 16). Kohus lahendab asja

sisuliselt, sh hindab kohus hageja esitatud tõendeid.

5. Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada.

6. VÕS § 401 lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja)

kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga

kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.

Lõike 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest

ei tulene teisiti. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega

oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale

3 (11)

krediiti või laenu. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks

määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 101

lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse

täitmist ning VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib

võlausaldaja nõuda selle täitmist.

7. Hageja on esitanud kohtule tõendina hageja ja kostja vahel 25.05.2023 sõlmitud

laenulepingu nr LC25052023/0046. Lepingu kohaselt oli laenusummaks 7350 eurot, millest

peeti kinni lepingutasu 350 eurot (dtl 13 jj). Kostja pangakontole tehti ülekanne summas 7000

eurot (maksekorraldus dtl 21). Leping on kostja poolt allkirjastatud. Kostja kohustus laenu

tagastama osamaksetega ning tasuma intressi. Kostja kohustus krediidiandjale tegema 40

osamakset, kuumakse suurusega 312,35 eurot, (dtl 13, 14). Kohus loeb eeltoodud asjaolud

esitatud tõendite alusel tuvastatuks.

Krediidi kulukuse määr

8. Esmalt tuvastab kohus, kas lepingus toodud krediidi kulukuse määr on kooskõlas VÕS §

4062 lg-ga 1.

VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus

on selgitanud, et krediidiandja peab tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete

maksmapanekuks esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale,

ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik

kontrollida, kas laenuleping kehtib (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14.1.3. ja

RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 14-15).

Laenulepingust nähtuvalt oli krediidi kulukuse määraks 45,81% aastas. Laenusumma on

7350 eurot, lepingutasu on 350 eurot, intressimäär on 34,68% aastas ning kostjal tuli laen

tagastada 40 osamaksega (dtl 13, 14). Krediidi kulukuse maksimaalsed määrad muutuvad

kaks korda aastas, 1. juulil ja 1. jaanuaril. Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli

25.05.2023 laenulepingu sõlmimise ajal krediidiasutuste poolt eraisikutele antud

tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 15,31% (kohaldus alates

01.01.2023 kuni 30.06.2023 väljastatud laenudele) ning kolmekordne määr oli seega 45,93%.

Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaator annab

krediidi kulukuse määra suuruseks 45,81%. Kohus tuvastab eelneva põhjal, et krediidi

kulukuse määr ei ületanud krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära ja on

seega kooskõlas VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatuga.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine

9. 25.05.2023 sõlmitud leping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Kohus

hindab, kas võlausaldaja on järginud kostjaga lepingut sõlmides vastutustundliku laenamise

põhimõtet.

10. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata

menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 13 ja 17).

4 (11)

10.1. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne

krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on

krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust

(krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet

krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3

esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid

andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse

sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja

tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta

(VÕS § 4034 lg 2). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on

sätestatud KAVS § 49 lg 1 p-des 1–7 ja lg 3 p-des 1–3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga

seotud näitajate kohta:

-

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus

(KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

-

tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

-

tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49

lg 1 p 3);

-

tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS §

49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb

krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija

konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime

hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis

peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 18).

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale

krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt

RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23).

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima

nõuetekohase hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis

võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o

teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause).

5 (11)

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o

tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas

kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik,

arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p

2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste

dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija

regulaarse sissetuleku arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei

võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda

esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima

vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata

krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul

on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt

mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu

„laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja

muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 20–22 ja seal viidatud

kohtupraktika). Krediidiandja kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust on mõeldud

ennetama liigse võlakoormuse või maksejõuetuse riski, mis tuleneb tarbija

krediidivõimelisuse ja tagasimaksevalmiduse ebapiisavast kontrollimisest. Kõnealust

kohustust ei mõjuta tõsiasi, et krediidilepingu sõlmimise finantstagajärjed tarbija olukorrale

võivad tekkida ka hiljem (EKo 11.01.2024, C-755/22, p 35). Krediidivõimetule tarbijale laenu

andmise vältimise ja just krediidiandjale vastutuse panemise eesmärki järgib direktiivi

2008/48 põhjendus 26, mille järgi peab krediidiandja kontrollima tarbija krediidivõimelisust

individuaalselt (vt EKo 18.12.2014, C-449/13, p 35).

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale

krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt

RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23).

10.2. Kohus määras hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevate

asjaolude välja toomiseks ja tõendamiseks (dtl 52–54). Kohus selgitas hagejale mh seda, et

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034 lg 7 kohaselt see,

et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see

ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel

juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja

muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Hageja esitas 29.07.2025

kohtule ümberarvestuse ja teatas, et ta loobub hagist osaliselt.

Hageja asus hagis seisukohale, et ta järgis kostjaga lepingut sõlmides vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Hageja tugineb sellele, et kostja sissetulekut kontrolliti Maksu- ja

Tolliametist ja kostja keskmiseks sissetulekuks oli 1200 eurot kuus. Maksehäired kostjal

puudusid. Hageja arvestas kostja majapidamiskuludeks 150 eurot ja kohustuseks 52 eurot.

Hageja poolt antava laenu osamakse suurus oli 312,35 eurot ning peale majapidamiskulude ja

laenu kuumakse maha arvestamist jäi kostjale kätte 685,65 eurot.

Hageja väljatoodust nähtub, et ta tegid laenuotsuse kostja esitatud laenutaotluse ja

maksehäireregistrist ning Maksu- ja Tolliametist saadud kostja sissetuleku andmete pinnalt.

Hageja pole väitnud ega tõendanud, et ta oleks küsinud kostjalt muud teavet tema varalise

seisundi kohta (s.o peale igakuise sissetuleku) ja varaliste kohustuste kohta, sh kostja

6 (11)

regulaarsete (majapidamis)kulude kohta. Hageja ei ole küsinud teavet ka kostja varasemate

krediidikohustuste täitmise kohta. Seejuures ei võimalda laenutaotluses küsitud teave hinnata

isegi seda, millised finantskohustused kostjal teiste krediidiandjate ees olid ja kui palju neid

oli.

Samuti ei ole hageja väitnud ega tõendanud, et ta oleks kostja laenutaotluses esitatud teavet

kostja kohustuste kohta vastavalt VÕS § 4034 lg-le 4 ja KAVS § 50 lg-tele 3 ja 4 kontrollinud.

Hageja väljatoodust nähtub, et ta kontrollis kostja maksekäitumist maksehäireregistrist ja

kostja sissetulekut Maksu- ja Tolliametist.

Üksnes kostja sissetuleku ja maksehäirete puudumise kontrollimine ei vasta krediidiandja

nõuetekohasele hoolsusele tarbija krediidivõimelisuse hindamisel. Ilma mõistliku hoolsusega

kontrollitud andmeteta tarbija kulude ja finantskohustuste ning varasemate finantskohustuste

täitmise kohta ei võimalda need andmed teha adekvaatseid järeldusi tarbija

krediidivõimelisuse kohta. Seejuures ei mõjutanud hageja kontrollikohustust see, et kostja oli

lepingus kinnitanud, et kostja esitatud andmed on tõesed.

Kuna hageja ei saanud kogutud teabe ja selle kohta tehtud kontrolli põhjal järeldada, et on

tõenäoline, et kostja on suuteline lepingust tulenevad kohustused lepinguga nõutavatel

tingimustel täitma, ei oleks hageja VÕS § 4034 lg 6 järgi tohtinud kostjaga lepingut sõlmida.

Kohus tuvastab, et hageja ei ole järginud kostjaga lepingu sõlmimisel vastutustundliku

laenamise põhimõtet.

Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS §

4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui

see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale

sellisel juhul ei võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks

krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse

intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäärast (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 24). VÕS § 4034 lg 7 kolmanda

lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Sama

lõike neljanda lause kohaselt ei kohaldata selles lõikes sätestatut, kui tarbija on teadlikult

jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lg-tele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale

esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti.

Kohtu hinnangul ei võimalda asja materjalid järeldada, et kostja oleks jätnud krediidiandjale

mingi teabe teadlikult esitamata. Isegi kui kostja esitatud andmed olid ebatäpsed, ei

võimaldaks pelgalt nende esitamise asjaolud järeldada seda, et kostja esitas valeandmeid

tahtlikult, s.o õigusvastase tagajärje sooviga (VÕS § 104 lg 5).

Lepingu ülesütlemine ja hageja nõuete lahendamine

11. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva

summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata

jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus

peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse

ülesütlemine tühiseks.

7 (11)

VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude

kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine

on krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud

seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude

tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja

mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed

sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse

laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu

laenusumma sissenõutavaks muutunud.

Laenulepingust nähtub, et kostjal tuli maksegraafiku kohaselt tasuda ajavahemikul

25.06.2023–25.09.2026 igakuiseid põhiosamakseid, intressimakseid ja ühekordne

lepingutasu. 25.06.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 99,93 eurot; 25.07.2023

muutus sissenõutavaks põhiosa makse 102,82 eurot; 25.08.2023 muutus sissenõutavaks

põhiosa makse 105,79 eurot. Hageja avaldas, et kostja ei ole ühtegi tagasimakset teinud (dtl

3). Hageja on tõendanud, et ta saatis kostjale 25.08.2023 lepingu ülesütlemise teate, milles

anti kostjale võla tasumiseks tähtaeg kuni 08.09.2023 (dtl 23). Hageja saatis kostjale

laenulepingu ülesütlemisavalduse 14.09.2023, milles teavitas kostjalt et laenuleping on

erakorraliselt üles öeldud alates 14.09.2023 (dtl 25). Eeltoodust nähtuvalt oli kostja viivituses

vähemalt kolme üksteisele järgneva põhiosa tagasimaksega lepingu ülesütlemise ajal, s.o

14.09.2023. Kohus leiab, et lepingu erakorraline ülesütlemine vastab seaduses sätestatule.

Lepingu ülesütlemine vabastab mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste

täitmisest ja krediidiandja saab lepingu erakorralisel ülesütlemisel nõuda laenusumma kohest

tagastamist.

Lepingu ülesütlemisega muutus sissenõutavaks kostja kohustus tagastada laenu põhiosa. Seda

kohustust ei mõjuta asjaolu, et krediidiandja oli lepingu sõlmimisel rikkunud vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Kostjal on tasumata krediidi põhiosa 7000 eurot. Kohus rahuldab hageja

nõude põhiosa 7000 eurot väljamõistmiseks kostjalt.

12. Kuna krediidiandja rikkus kostjale laenu andmisel VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatut, ei võlgne

kostja VÕS § 4034 lg 7 teise lause järgi muid tasusid kui seadusjärgses määras intressi.

Järelikult ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt lepingu alusel lepingutasu maksmist. 2023.

aastal oli VÕS §-s 94 sätestatud intressimääraks 2,5% perioodil 01.01.2023–30.06.2023 ja 4%

perioodil 01.07.2023–31.12.2023. Hageja esitas intressinõude osas ümberarvestuse ja hageja

palub kostalt välja mõista intressi 74,92 eurot, mis on arvutatud VÕS §-s 94 sätestatud

intressimääras. Hageja intressinõue on põhjendatud. Kohus rahuldab hageja nõude intressi

74,92 eurot väljamõistmiseks kostjalt.

13. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral

võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem

intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud

intressimäär.

14. Lepingu p 5.3. sätestab, et kui laenusaaja ei soorita mistahes maksmisele kuuluvaid

makseid tähtaegselt, kohustub ta maksma võlgnetavalt summalt viivist määras, mis vastab

laenule kohaldatavale intressi määrale. Kohus märgib, et vastutustundliku laenamise

8 (11)

põhimõtte rikkumise tõttu on lepingus sisaldunud intressimäära kokkulepe tühine. Hagejal on

õigus nõuda kostjalt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hageja esitas

ümberarvestuse, milles nõuab viivist seadusjärgses viivisemääras perioodi 15.09.2023–

07.02.2024 eest summas 339,39 eurot. Hageja viivisenõue on põhjendatud. Kohus rahuldab

hageja nõude viivise 339,39 eurot väljamõistmiseks kostjalt.

15. Hageja palub kostjalt välja mõista võla sissenõudmiskulud 35 eurot. VÕS § 1132 lg 2 p 3

sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja

nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise

andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese

tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi

järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Lõike 3

kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja

saata esimese tasulise meeldetuletuskirja kõige varem seitsme päeva möödumisel lepingu

lõppemisest. Teise ja kolmanda tasulise kirja võib võlausaldaja saata kõige varem seitsme

päeva möödumisel eelmise kirja saatmisest.

Leping öeldi üles alates 14.09.2023. Hageja avaldas, et sissenõudmiskulud on kujunenud

järgmiselt: 10.11.2023 saadetud nõudekiri maksumusega 25 eurot, 23.11.2023 saadetud

pretensioon maksumusega 5 eurot, 27.12.2023 saadetud hagihoiatus maksumusega 5 eurot.

Kohus arvestab seda, et eeltoodud meeldetuletused saatis B2 Impact OÜ (endise ärinimega

OK Incure OÜ), kes oli hagi esitamise ajal ka hageja lepinguliseks esindajaks

kohtumenetluses. Hageja on tõendanud, et hageja esindaja edastas kostjale kolm

meeldetuletuskirja (dtl 29, 32, 33). VÕS § 1132 lg 2 võimaldab tasu nõuda maksimaalselt

kolme meeldetuletuskirja saatmise eest. Kohus rahuldab hageja sissenõudmiskulude nõude 35

euro ulatuses (3 meeldetuletuskirja) ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja

sissenõudmiskulud 35 eurot.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

16. TsMS § 168 lg 4 sätestab, et kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta

kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu,

et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Hageja loobus nõuetest vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu, mitte kostja poolt nõuete tasumise tõttu. Seetõttu

jäävad loobutud nõude osas menetluskulud hageja kanda. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et

hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Hageja esitas hagiavalduse, mille hagihind enne nõuetest loobumist oli 9174,83 eurot. Kohus

jättis loobutud nõude osas menetluskulud hageja kanda. Kohus rahuldas hagiavalduse

nõuetes, millele vastav hagihind on 7449,31 eurot. Eeltoodust tulenevalt rahuldas kohus

hagiavalduse 81% ulatuses ning jättis rahuldamata 19% ulatuses. Kohus jätab menetluskulud

81% ulatuses kostja kanda ja 19% ulatuses hageja kanda.

17. TsMS § 174 lg 1 esimese lause kohaselt määrab asja menetlev kohus menetluskulude

rahalise suuruse kindlaks menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses.

17.1. Hageja esitas menetluskulude nimekirja 30.01.2026 (dtl 73). Hageja palub kostjalt välja

mõista riigilõivu 770 eurot. Hageja tasus hagilt riigilõivu 770 eurot. Pärast nõuetest loobumist

on tsiviilasja hinnaks 7449,31 eurot, millelt kuulus riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja selle lisa 1

kohaselt tasumisele riigilõiv 665 eurot. Riigilõiv 665 eurot on põhjendatud kohtukulu (TsMS

§ 138 lg 2).

9 (11)

TsMS § 150 lg 2 p 2 kohaselt pool menetluses tasutud riigilõivust tagastatakse, kui hageja

loobub hagist. Arvestades, et pärast hagist loobumist on hagihinnaks 7449,31 eurot, siis

kuulus hagiavalduse esitamisel tasumisele riigilõiv 665 eurot. Seega pärast hagist loobumist

on hageja tasunud riigilõivu 105 euro võrra enam, millest poole, s.o 52,50 euro tagastamist

saab hageja taotleda TsMS § 150 lg 2 p 2 alusel. Arvestades, et loobutud nõude osas jättis

kohus menetluskulud hageja kanda, siis ülejäänud loobutud osa puudututav riigilõiv jääb ½,

s.o 52,50 euro osas hageja kanda.

17.2. Hageja palub kostjalt lepingulise esindaja kuludena välja mõista 200 eurot. TsMS § 175

lg 1 esimese lause järgi, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava

kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud,

mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus teeb kaalutlusotsuse

eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise kohta (RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-

115-14, p 11). TsMS § 175 lg 1 võimaldab arvestada menetlusosalise esindamiseks vajalike

menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu hindamisel menetluse ja asja

liiki, asja keerukust ja mahukust, menetlusdokumentide sisu ja mahtu (RKTKm 21.06.2021,

2-17-13164/62, p 9).

17.2.1. Hageja esindaja on teinud järgmisi toiminguid ja neile kulunud aeg on olnud järgmine:

nõude asjaoludega ja materjaliga tutvumine 0,5 tundi, hagiavalduse ettevalmistamiseks

(sealhulgas tõendite tellimiseks, kogumiseks) ja koostamine 1,5 tundi. Kohus leiab, et

nimetatud toimingutele kulunud aeg on vajalik ja põhjendatud, arvestades

menetlusdokumentide mahtu ja sisu (hagi sisuline pikkus ca 10 lk). Tegemist ei ole

keskmisest keerukama ega mahukama tsiviilasjaga.

17.2.2. Hageja esindaja tunnitasu suurus on 100 eurot. Hageja ei ole kinnitanud, et ta ei ole

käibemaksukohustuslane. Hageja on käibemaksukohustuslane, mistõttu on tunnitasu suurus

ilma käibemaksuta summa. Menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse

analüüsimisel tuleb hinnata ka esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust ning üldjuhul ei

saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis

ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Toimingu tegemisel

kohaldatav põhjendatud tunnitasu suurus sõltub eelkõige asja ja vastava toimingu keerukusest

ja mahukusest, samuti esindaja kvalifikatsioonist ja menetluse kestusest (RKTKm

29.01.2024, 2-21-9796/80, p 18; RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-115-14, p 14).

Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu 100 eurot (ilma käibemaksuta) on

põhjendatud ega ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Hagi esitanud

hageja lepinguline esindaja vastas tsiviilkohtumenetluse seadustikus lepingulisele esindajale

sätestatud nõuetele (TsMS § 218 lg 1 p 2 sätestatud nõuetele).

Arvestades, et kohus luges põhjendatuks hageja lepingulise esindaja ajakulu 2 tunni ulatuses,

siis on põhjendatud lepingulise esindaja tasu suuruseks 200 eurot (ilma käibemaksuta).

17.3. Eeltoodust tulenevalt on hageja menetluskulud põhjendatud summas 865 eurot,

sealhulgas riigilõiv 665 eurot, lepingulise esindaja kulu 200 eurot (ilma käibemaksuta).

17.4. Arvestades, et poolte menetluskulud jäid 81% ulatuses kostja kanda ja 19% ulatuses

hageja kanda, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud 700,65 eurot, s.o

riigilõiv 538,65 eurot (665*81%) ja lepingulise esindaja kulu 162 eurot (200*81%).

10 (11)

Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal TsMS § 177 lg 4 järgi hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt alates praeguse otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tasuda VÕS § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud määras viivist.

18. Kuna kostja ei ole menetluses osalenud, siis ei ole kostjal menetluskulusid, mida rahaliselt

kindlaks määrata. Seetõttu kostjal hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

19. Hageja taotleb enam tasutud riigilõivu 105 eurot tagastamist (dtl 60). TsMS § 150 lg 2 p 2

kohaselt pool menetluses tasutud riigilõivust tagastatakse, kui hageja loobub hagist.

Arvestades, et pärast hagist loobumist on hagihinnaks 7449,31 eurot, siis kuulus hagiavalduse

esitamisel tasumisele riigilõiv 665 eurot. Seega pärast hagist loobumist on hageja tasunud

riigilõivu 105 euro võrra enam, millest poole, s.o 52,50 euro tagastamist saab hageja taotleda

TsMS § 150 lg 2 p 2 alusel. Kohus rahuldab hageja riigilõivu tagastamise taotluse osaliselt ja

tagastab hagejale enam tasutud riigilõivu 52,50 eurot.

TsMS § 150 lg 8 alusel saab riigilõivu tagastamisest keeldumise määruse peale esitada

määruskaebuse, kui summa, mille tagastamist taotletakse, ületab 100 eurot.

20. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust

vaidlustada üksnes praeguse lahendi peale edasi kaevates.

(allkirjastatud digitaalselt)

Anneli Roonet

kohtunik

11 (11)