3-26-249/9 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-26-249

Määruse kuupäev

25. veebruar 2026

Kohtunik

Kadri Vool

Kohtuasi

X-i (X) kaebus Politsei- ja Piirivalveameti vastu

mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses 17. novembri

2022. a sündmusega

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja nr 1-19-2639 materjalide juurest käesoleva asja materjalide juurde

kaebaja iseloomustus.

2. Tagastada kaebus osas, milles kaebaja nõuab kahju hüvitamist depressiooni

põhjustamise eest.

3. Jätta kaebaja taotlus kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks rahuldamata.

4. Lõpetada haldusasja nr 3-26-249 menetlus osas, milles kaebaja nõuab kahju

hüvitamist šoki tekitamise eest.

5. Jätta kaebaja taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks läbi vaatamata.

6. Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja ja Yi nimed tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD JA MUUD SELGITUSED

Määruse resolutsiooni p-de 2-5 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15

päeva jooksul arvates määruse kättesaamisest. Määrus toimetatakse kätte kaebajale.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X esitas 28. jaanuaril 2026 Tartu Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti

(PPA) vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebuse kohaselt teostas PPA 17. novembril

2022 kella 13-15 paiku läbiotsimist. Kui kaebaja tegi ukse lahti, siis PPA tõukas kaebaja eest,

pressis end tuppa ning vaatas riidekappidesse. Y lahkus samal ajal hirmust. Lisaks mõnitas

PPA kaebajat, et kaebaja ei otsi Y ja ei muretse, kuigi kaebaja tegi seda. Kaebaja sai

toimunust šoki ja depressiooni. Kaebaja soovib hüvitist 20 000 eurot või kohtu äranägemise

järgi. Koos kaebusega esitas kaebaja menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest

vabastamiseks ja taotluse riigi õigusabi saamiseks.

2. Vastusena kohtunõudele selgitas PPA 6. veebruaril 2026, et politseiametnikud sisenesid

17. novembril 2022 kõnealuse talu kinnistule, kuna PPA otsis alaealist, kelle puhul oli põhjust

arvata, et ta seal viibib. Kõnealuselt kinnistult alaealine ka leiti. PPA tegutses

korrakaitseseaduse § 50 lg 1 p 2 alusel, kusjuures politseil oli lisaks seadusest tulenevale

õigusele ka kinnistu omaniku nõusolek. PPA-le teadaolevalt kaebaja PPA-le kahju hüvitamise

taotlust esitanud ei ole.

3. Tartu Halduskohus jättis 9. veebruari 2026. a määrusega kaebaja kaebuse käiguta ja andis

kaebajale kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks 7-päevase tähtaja. Ühtlasi jättis kohus

kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata.

4. Tartu Ringkonnakohus edastas 19. veebruaril 2026 kaebaja poolt ringkonnakohtule esitatud

vastused. Kaebaja selgitas, et võtab siiamaani antidepressante ka selle juhtumi eest. Kaebaja

oli 2,3 aastat keeldudega ja kaebajal ei lubatud kellegagi suhelda. Keegi ei tulnud midagi

uksele küsima. Ukse avamisel trügis PPA koheselt vägivalda kasutades tuppa ja avas kapi

ukse, samal ajal küsides, kus on tüdruk. Tüdruk kartis politseid ja ei tahtnud ka kodus olla.

Politsei tulek tekitas ohu ja tüdruk jooksis samal ajal ära. Enne seda mitte mingisugust ohtu ei

olnud. Kaebaja soovib kahju hüvitamist selle šoki tekitamise eest.

KOHTU SEISUKOHT

5. Kohtule arusaadavalt nõuab kaebaja PPA-lt mittevaralise kahju hüvitamist selle eest, et 17.

novembril 2022 kella 13-15 paiku teostatud läbiotsimise tekitas kaebajale šoki ja

depressiooni.

6. Kohus võtab esmalt seisukoha kaebuse osas, milles kaebaja nõuab kahju hüvitamist

depressiooni tekitamise eest (I), ning seejärel lahendab ülejäänud osas kaebuse menetlusse

võtmise võimalikkuse (II).

I

7. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse

saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks.

Kohtu hinnangul tuleb X-i kaebus seoses depressiooni tekitamisega tagastada HKMS § 121

lg 2 p 21 alusel, mis näeb ette, et kohus võib tagastada kaebuse, kui kaebusega kaitstava

õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine

ebatõenäoline.

8. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu

kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju

hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3,

4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 sätestab, et

füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist mh tervise kahjustamise

korral. Avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine on aga Eesti Vabariigis

erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lg 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate

põhiõiguste tõsiste riivete korral. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui rikkumise

raskus seda õigustab (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 27. juuni 2017. a otsus asjas nr 3-3-

1-9-17, p 13 ning seal viidatud kohtupraktika).

9. PPA selgitas 6. veebruari 2026. a vastuses, et politseiametnikud sisenesid 17. novembril

2022 kõnealuse talu kinnistule, kuna PPA otsis alaealist, kelle puhul oli põhjust arvata, et ta

seal viibib. PPA selgituste kohaselt tegutsesid nad korrakaitseseaduse (KorS) § 50 lg 1 p-de 2

ja 3 alusel ning lisaks oli olemas ka kinnistu omaniku nõusolek.

10. Kohus leiab, et PPA tegevus 17. novembril 2022 ei olnud õigusvastane. Olukorras, kus

PPA tegeles alaealise otsimisega, oli PPA-l KorS § 50 lg 1 p-dest 2 ja 3 tulenevalt õigus

siseneda valdusesse ning KorS § 51 lg 1 p-dest 1 ja 2 tulenevalt õigus maja läbi vaadata, sh

vaadata riidekappidesse. Juhul, kui valdusesse sisenemisel oli kaebaja ukse ees, siis ei saa

kaebajast mööda pressimist ja sellist füüsilist mõjutust pidada õigusvastaseks. Kaebaja poolt

välja toodut, mille kohaselt väitis PPA, et kaebaja ei otsi alaealist ega muretse, ei saa käsitleda

mõnitamisena, vaid PPA hinnanguga sellele, kuidas kaebaja suhtus nende arvates olukorda.

11. Samuti leiab kohus, et kaebajale ei saanud PPA tegevusega tekkida väidetavat

tervisekahju, s.o depressiooni, mistõttu puudub PPA tegevuse ja väidetava tervisekahju vahel

ka põhjuslik seos. Kaebaja selgitas küll kohtule, et PPA tegevuse tagajärjel tekkis kaebajal

depressioon ja kaebaja tarvitab siiamaani antidepressante, kuid kohus on teinud kindlaks, et

kaebajal esines depressioon juba enne vaidlusalust sündmust. Nimelt nähtub asja nr 1-19-

2639 materjalides sisalduvast kaebaja iseloomustusest, et kaebajal esines depressioon juba 9.

märtsil 2021. Kohus võtab viidatud iseloomustuse käesoleva haldusasja materjalide juurde

(HKMS § 62 lg 2).

12. Arvestades eeltoodut ning PPA tegevuse lühiajalisust leiab kohus, et kaebuse edulootused

on vähesed ning kaebaja õigusi ei ole riivatud intensiivselt. Kohus tõdeb, et PPA tegevus

valdusesse sisenemisel ja valduse läbivaatamisel võis kaebajale põhjustada ebameeldivusi,

kuid tegemist ei ole sedavõrd ülemäärase ebamugavusega, mida saaks pidada kaebaja õigusi

intensiivselt riivavaks.

13. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus X-i kaebuse osas, milles kaebaja nõuab kahju

hüvitamist depressiooni tekitamise eest, HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel.

14. Kohus selgitab, et HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt

õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel

loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.

II

15. HKMS § 124 lg 1 alusel kontrollib kohus eelmenetluses, kas kaebus on esitatud

tähtaegselt. HKMS § 152 lg-st 3 tulenevalt võib kohus kaebetähtaja järgimist kontrollida ja

ennistamise taotluse lahendada ka enne kaebuse menetlusse võtmist. Menetluse lõpetamise

aluseks sellises olukorras on HKMS § 152 lg 1 p 2, mille kohaselt lõpetab kohus menetluse

kaebetähtaja ületamise korral vastavalt HKMS § 124 lg-le 2.

16. Kohus leiab, et kaebaja on esitanud hüvitamiskaebuse osas, milles kaebaja nõuab

mittevaralise kahju hüvitamist šokiseisundi tekitamise eest, halduskohtule pärast selleks

ettenähtud tähtaja möödumist.

17. RVastS § 17 lg 3 kohaselt tuleb kahju hüvitamise taotlus või kaebus esitada kolme aasta

jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või

pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle

põhjustanud sündmusest arvates.

18. Et kaebaja vaidlustab 17. novembril 2022 aset leidnud PPA tegevust, pidi kohtu hinnangul

kaebaja hiljemalt 2022. a novembrikuus teada saama tekkinud šokiseisundist ja seda

põhjustanud isikust. Kaebaja esitas kohtule kaebuse 28. jaanuaril 2026. Järelikult on kaebaja

ületanud kohtusse pöördumiseks ettenähtud kolmeaastast tähtaega.

19. HKMS § 71 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud

menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline

ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel.

20. Näitlik loetelu võimalikest mõjuvatest põhjustest on esitatud HKMS §-s 150. Mõjuvaks

põhjuseks saavad olla objektiivsed asjaolud, mille tekkimist ja kulgemist isik ise vahetult

mõjutada ei saa ning mis takistasid kaebuse õigeaegset esitamist. Mõjuva põhjusega ei ole

tegemist, kui kaebuse esitamine oli küll raskendatud või ebamugav, kuid siiski võimalik.

Subjektiivse asjaoluna on Riigikohus pidanud mõjuvaks põhjuseks õiguslikes küsimustes

kogenematu isiku eksimust protsessitoimingutes, kuid on rõhutanud, et ka sel juhul ei saa

tähtaja ületamine olla vabandatav, kui kaebaja pole olnud piisavalt hoolikas selleks, et

selgitada välja vaidluse algatamise kord, sh tähtajad. Vajaliku hoolsuse hindamisel tuleb

arvestada nii objektiivseid asjaolusid (protsessiõigusliku küsimuse keerukus) kui ka

subjektiivset külge, lähtudes kaebaja isikust ja tema kogemustest. Ka õiguslikult kogenematul

isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja

jooksul. Kahtluse korral oma õiguslikes teadmistes peab õiguslikes küsimustes kogenematu

isik mõistliku aja jooksul otsima professionaalset abi (vt Riigikohtu 1. oktoobri 2002. a

määrus asjas nr 3-3-1-57-02, p 19; 16. jaanuari 2009. a määrus asjas nr 3-3-1-75-08, p 17).

Kaebuse esitamise tähtaja ennistamine on võimalik üksnes juhul, kui on esinenud olulised ja

kestvad takistused kaebeõiguse kasutamiseks ettenähtud ajaperioodi jooksul ning isiku

eelduslikult rikutud õigus kaalub üles õiguskindlusele rajanevad teiste isikute õigused ja

huvid (nt Riigikohtu 21. juuni 2013. a määrus asjas nr 3-3-1-30-13, p 12; 19. aprilli 2006. a

määrus asjas nr 3-3-1-26-06, p 12).

21. Vaatamata sellele, et kaebaja ei ole halduskohtule esitanud selgesõnalist taotlust kaebuse

esitamise tähtaja ennistamiseks mõistab kohus, et kaebaja soovis seda teha 19. veebruaril

2026 esitatud avalduses. Kaebaja mainis 19. veebruari 2026. a vastuses, et oli 2,3 aastat

keeldudega ja tal ei lubatud kellegagi suhelda.

22. Kohtu hinnangul puuduvad mõjuvad põhjused õigustamaks tähtaegselt kaebuse esitamata

jätmist. Kohus nendib, et kaebuse esitamine võis kaebajale olla ebamugav, kui temalt oli

kaebetähtaja jooksul võetud vabadus, kuid siiski oli kohtu hinnangul kaebuse esitamine

halduskohtule võimalik. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on kaebaja nii 2025. aastal kui ka

enne seda esitanud kohtutele erinevaid kaebuseid ja hagisid.

23. Eeltoodust tulenevalt ei olnud kohtu hinnangul kaebaja kaebetähtaja arvestamisel piisavalt

hoolikas, mistõttu jätab kohus kaebaja kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata ja

lõpetab menetluse osas, milles kaebaja nõuab PPA-lt kahju hüvitamist šoki põhjustamise eest.

24. Kohus selgitab, et vastavalt HKMS § 43 lg 1 p-le 2 ei ole menetluse lõpetamise korral

samas asjas halduskohtule kaebuse esitamine lubatud.

25. Kuna tegemist on lõpplahendiga, siis jätab kohus kaebaja menetlusabi taotluse riigilõivu

tasumisest vabastamiseks läbi vaatamata.

26. Kohtumääruse avaldamisel asendab kohus kaebaja ja Y nimed tähemärkidega (HKMS §

175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)