2-22-104049/102 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Siret Siilbek, Liis Arrak, Peeter Pällin

Otsuse tegemise aeg ja koht

27.02.2026, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-104049

Kohtuasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi V.B ja F.M vastu

võla ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 30.05.2025 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Aktiva Finance Group OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

6853 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Aktiva Finance Group OÜ (endine ärinimi

Osaühing Aktiva Finants, registrikood 10746479),

lepinguline esindaja Sigrid Rahkema

Kostja I V.B (isikukood XXX), lepinguline esindaja

Carmen Tars

Kostja II F.M (isikukood XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 30.05.2025 otsus muutmata.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud Aktiva Finance Group OÜ kanda.

4. Mõista Aktiva Finance Group OÜ V.B kasuks välja apellatsiooniastme

menetluskulude hüvitis 1424 eurot. Nimetatud summalt tuleb alates otsuse

jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni maksta võlaõigusseaduse § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras viivist.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

2-22-104049

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 28.02.2022 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse V.B-lt (kostja I) 7494,33 euro saamiseks. Seoses kostja I

vastuväitega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja anti nõue üle Harju Maakohtule menetluse

jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas 22.03.2022 hagiavalduse kostja I vastu.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja I ja Bigbank AS (laenuandja) 06.03.2018

tarbijakrediidilepingu nr SL18-01-1526271 (laenuleping I), mille alusel sai kostja I laenu

3000 eurot, intressimääraga 26,9% aastas. Kostja I ei täitnud maksegraafikust tulenevaid

kohustusi tähtaegselt. Laenuandja saatis 28.12.2018 kostjale I laenulepingu I ülesütlemise

hoiatuse, milles anti kostjale I täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks, ning 16.01.2019

teatise lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja I ei tasunud võlga täiendava tähtaja jooksul.

Laenuandja loovutas 14.02.20219 oma nõude hagejale. Laenuandjale on põhiosa katteks

laekunud 810,70 eurot ja hagejale on tehtud makseid 1198,94 eurot, seega põhivõlg on 990,36

eurot. Intressivõlg on 243,38 eurot ja võla sissenõudmiskulud on 35 eurot. Hageja nõuab

sissenõutavaks muutunud viivist 495,86 eurot, s.o põhivõlalt viimasele laekumisele järgnevast

päevast alates, s.o 12.05.2020 kuni hagiavalduse esitamiseni lepingus kokku lepitud

laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras (26,9% aastas) kooskõlas laenulepingu I

üldtingimuste punktiga 6.1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Edaspidi nõuab hageja

viivist põhivõlalt 990,37 eurot kuni selle tasumiseni alates 23.03.2022 lepingujärgses

viivisemääras, s.o 26,9% aastas.

1.2. Kostja I ja laenuandja sõlmisid 25.04.2018 tarbijakrediidilepingu nr SLR18-01-1540153

(laenuleping II), mille alusel sai kostja I laenu 4000 eurot, intressimääraga 22,9% aastas.

Kostja I ei täitnud maksegraafikust tulenevaid kohustusi tähtaegselt. Laenuandja saatis

26.11.2018 kostjale I laenulepingu II ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale I täiendav

tähtaeg võlgnevuse tasumiseks, ning 16.01.2019 teatise lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja

I ei tasunud võlga täiendava tähtaja jooksul. Laenuandja loovutas 14.02.20219 oma nõude

hagejale. Laenuandjale on põhiosa katteks laekunud 309,59 eurot ja hagejale on tehtud

makseid 1198,94 eurot, seega põhivõlg on 2491,48 eurot. Intressivõlg on 377,82 eurot,

laenuhaldustasud 6 eurot ja võla sissenõudmiskulusid 35 eurot. Hageja nõuab sissenõutavaks

muutunud viivist 1061,94 eurot, s.o põhivõlalt viimasele laekumisele järgnevast päevast alates

s.o 12.05.2020 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 22.03.2022 lepingus kokku lepitud

laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras s.o 22,9% kooskõlas laenulepingu

üldtingimuste punktiga 6.1. ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Edaspidi nõuab hageja

viivist põhivõlalt 2491,48 eurot kuni selle tasumiseni alates 23.03.2022 lepingujärgses

viivisemääras s.o 22,9% aastas.

1.3. Hageja ja kostja I leppisid kokku 18.02.2019 maksegraafikus, et kostja I tasub

10.03.2019–10.02.2021 võla igakuiste maksetega 160,51 eurot, ning 15.07.2020

2-22-104049

maksegraafikus, et kostja I tasub 28.07.2020–28.02.2022 võla igakuiste maksetega 261,31

eurot. Täiendavalt sõlmis kostja I hagejaga maksekokkuleppeid Julianus Inkasso OÜ

iseteeninduses 29.07.2019, 30.09.2019, 28.10.2019, 27.11.2019, 19.12.2019, 14.01.2020,

13.02.2020, 11.03.2020, 11.05.2020. Hageja esitab väljavõtte maksekokkulepete

lepingutasude tasumisest. Kõnealused maksed on hageja lugenud põhinõude katteks.

1.4. Tulenevalt sellest, et krediidiandjatele ei ole sätestatud mitte ühegi regulatsiooniga

sissetulekute ning kohustuste suhtarvu (näiteks nagu on kodulaenude väljastamise puhul

maksimaalseks suhtarvuks 50%), siis lähtuti sellel ajal kehtinud laenude väljastamise poliitika

raames printsiibist, et sissetulekud peavad olema suuremad kui igakuised kohustused. Kostja I

krediidivõimelisuse hindamisel võttis laenuandja arvesse kostja taotluses esitatud teavet,

avalikest andmebaasidest omandatud teavet. Analüüsi tulemusena selgus, et kliendi igakuine

netosissetulek on piisav laenutaotluse rahuldamiseks ning samuti on igakuised kohustused

väiksemad, kui kliendi sissetulekud.

1.5. Hageja taotles 14.12.2023 menetlusdokumendis kaasata kostjana F.M (kostja II).

Maakohus rahuldas 10.01.2024 määrusega hageja taotluse.

1.6. Hageja esitas 14.12.2023 hagiavalduse täpsustuse, milles palus solidaarselt kostjalt I ja

kostjalt II hageja kasuks välja mõista põhivõla 3481,84 eurot, intressi 621,20 eurot, haldustasu

6 eurot, sissenõudmiskulud 70 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 1557,80 eurot ning

viivise alates 23.03.2022 kuni põhinõude 990,37 eurot täitmiseni lepingujärgses määras

26,9% aastas ja põhinõude 2491,48 eurot täitmiseni lepingujärgses määras 22,9% aastas.

Kostjate vastuväited

2. Kostja I palus jätta hagi läbivaatamata või rahuldamata.

2.1. Hagi on esitatud vale kostja vastu. Kostja II kasutas kostja I isikutunnistust viimase

teadmata erinevate krediidilepingute sõlmimiseks. Kostja I nimel lepingute sõlmimise osas on

algatatud kriminaalasi. Kostja I ei ole esitanud laenuandjale tahteavaldust laenu saamiseks ega

lepingu sõlmimiseks ja ta ei ole laenuandjalt ega hagejalt raha saanud. Samuti ei kuulu

kostjale I laenulepingu dokumentides märgitud e-postiaadress XXX ega telefoninumber

XXX. Lepingute allkirjastamine on toimunud perioodil, mis jääb kriminaalasja alustamise

teatises viidatud ajavahemikku. Seega sõlmis lepingud kostja II. Laenutaotlustele märgitud

arvelduskonto on tehtud kostja I nimele kostja I teadmata.

2.2. Mõlema laenulepinguga kokku lepitud krediidi kulukuse määr on turu keskmisest

oluliselt kõrgem. Seega on tegemist ebamõistlikult tasakaalust väljas olevate lepingutega.

Mõlemad lepingud sõlmiti tüüptingimustel lepinguna.

2.3. Lepingud, isegi kui lugeda need sõlmituks, on tühised tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 86 lg 1 alusel.

2.4. Sissenõudmiskulude osas ei ole hageja tõendanud mitte ühegi võla meeldetuletuse ega

lepingute ülesütlemise avalduste kätte toimetamist kostjale I. Arusaamatuks jääb, miks

meeldetuletused saadeti Akadeemia tee aadressile.

2.5. Hageja ei ole esitanud ühtegi nõude tegelikku suurust tõendavat dokumenti, sh tõendeid

väidetavate laenude väljamaksmise kohta ega võimalike tagasimaksete kohta. Ebaselge on

laenulepingu II alusel välja makstud laenu summa, mis hagiavalduse kohaselt on 4000 eurot,

aga maksekorralduselt nähtuvalt 3940 eurot.

2-22-104049

2.6. Vastavalt hageja esitatud infole on laenulepingute alusel tehtud tagasimakseid kokku

3518,17 eurot. Hageja ei ole tõendanud, et tagasimaksed on teinud kostja I. Kõik

tagasimaksed on teinud kostja II ja tema ema C, kellelt on 27.03.2018–14.02.2019 laekunud

1705,40 eurot. Samas jääb selgusetuks, kumma laenulepingu alusel maksed on tehtud. Lisaks

on pärast laenulepingute ülesütlemist 24.01.2019–14.02.2019 tasutud 669,40 eurot ja

19.02.2019–11.05.2020 tasutud 2397,87 eurot.

2.7. Juhul, kui kohus leiab, et hageja nõuded kostja I vastu kuuluvad rahuldamisele, palub

kostja I vähendada kõrvalnõudeid 0 euroni VÕS § 162 alusel.

3. Kostja II avaldas 06.11.2024 toimunud kohtuistungil, et need summad, mida hageja

laenuna väljastas, sai kostja II. Kostja I ei olnud teadlik, et tema nimel need laenud võeti.

Maakohtu otsus

4. Maakohus jättis 30.05.2025 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning

määras kindlaks kostjale I hüvitatavate menetluskulude suuruse.

5. Maakohus hindas esmalt, kas hagi võiks kuuluda rahuldamisele kostja I suhtes. Hageja

tugines kostja I vastu nõude esitamisel tarbijakrediidilepingutele. Pooled vaidlesid selle üle,

kas kostja I on laenulepingute I–II pooleks.

5.1. Enne, kui kostja II kaasati menetlusse, andis ta 12.12.2023 istungil tunnistajana ütlusi,

mis on tõend TsMS § 251 järgi. Maakohus tegi tunnistaja ütlustest järgmised järeldused:



kostjad olid elukaaslased laenulepingute sõlmimise ajaperioodil ja neil oli ühine

elukoht;



kostja I hoidis ID-kaarti ja PIN-koode kodus arvutilaual. Kostja II teadis nende

asukohta ja neid kasutades vormistas kostja I nimel Smart-ID konto, millest kostja I ei

teadnud;



kostja II esitas kostja I nimel (kostja I teadmata) laenutaotlused krediidiasutusele,

allkirjastas kostja I nimel (kostja I teadmata) Smart-ID-d kasutades krediidiasutusega

vaidlusalused laenulepingud ja avas arveldusarve Coop Pangas. Kostja II kasutas

selleks e-posti aadressi, mobiiltelefoni numbrit ja elukoha aadressi, mida kostja I ei

teadnud ega kasutanud. Vajadusel hankis kostja II Smart-ID abil krediidiasutusele

laenuvõime kontrolli raames kostja I konto väljavõtted (kostja I teadmata);



kostja II sai krediidiasutusega sõlmitud laenulepingute alusel raha enda valdusesse;



kostja II tegi laenulepingute alusel tagasimakseid kostja I nimel kostja I teadmata;



kostja II tegi kostja I nimel (kostja I teadmata) Julianus Inkasso iseteenindusportaalis

kokkuleppeid võlgade tasumiseks ja suhtles võlausaldajaga SMS-de teel

mobiilinumbrilt, mis ei olnud kostja I kasutuses ja millest kostja I ei teadnud.

5.2. Tõendatud ei ole hageja väide, et kostja I oli ID-kaardi ja PIN-koodide hoidmisel raskelt

hooletu. ID-kaardi ja PIN-koodide hoidmine kodus kirjutuslaual (või sahtlis) on kooskõlas

tavapärase (kohase) hoolsusega. Kostja I ei andnud oma ID-kaarti ega PIN-koode kostja II

valdusesse, vaid kostja II võttis need omavoliliselt, ebaseaduslikult ja kasutas neid kostja I

teadmata Smart-ID konto tegemiseks. Kostja I ei pidanud kahtlustama, et kostja II kui tema

tollane elukaaslane asub kuritegelikule teele.

5.3. Samuti oli tõendatud, et kostja I ei andnud kostja II valdusesse Smart-ID kasutamiseks

vajalikku mobiilseadet ega PIN-koode (kostjal I neid ei olnudki), mille abil

2-22-104049

tarbijakrediidilepingud allkirjastati. Kostja I ei ole andnud kostjale II (üld)volitust tehingute

tegemiseks.

5.4. Maakohus järeldas, et tunnistaja, s.o hiljem kostja II, ütlustega oli tõendatud asjaolu, et

kostja I ei ole laenuandjaga laenulepinguid I–II sõlminud ega selleks kostjat II volitanud.

Hageja ei tõendanud, et kostja I oleks tarbijakrediidilepingud heaks kiitnud (TsÜS § 129 lg 1).

Tunnistaja ütlustega oli tõendatud, et tagasimakseid lepingute alusel tegi ja kokkuleppeid

võlausaldajaga sõlmis ja suhtlust pidas kostja II kostja I teadmata. Kostja I telefonikõnest

hagejale ei tulenenud tarbijakrediidilepingute heakskiitu. Seega olid kostja I nimel sõlmitud

tarbijakrediidilepingud tühised (TsÜS § 84 lg 1) ning hageja nõue kostja I vastu ei ole

lepingulisel alusel põhjendatud.

5.5. Tunnistaja ütlustega oli tõendatud, et kostja II lasi raha kanda kostja I teadmata kostja I

nimel olevale arveldusarvele, kust selle enda valdusesse võttis. Kuna alusetu rikastumise

sätete kohaselt saab tagasinõude esitada üleantu saaja vastu (kelleks ei olnud kostja I), siis ei

saanud hageja nõuet kostja I vastu rahuldada ka alusetu rikastumise sätete alusel (VÕS § 1028

lg 1).

6. Seejärel hindas maakohus, kas hageja nõue võiks kuuluda rahuldamisele kostja II suhtes.

6.1. Kostja II võttis omaks, et ta sai laenuandjalt laenulepingutes I–II nimetatud summad.

Kuna hageja ja kostja II vahel ei olnud lepingut sõlmitud, siis sai hageja nõuda kostjalt II

viimasele üle antud, kuid tagastamata põhivõlga alusetu rikastumise sätete alusel (VÕS §

1028 lg 1). Seega saaks rahuldamisele kuuluda üksnes põhinõue 3481,85 eurot, mitte intressi,

haldustasu ja sissenõudmiskulu nõuded. Viivisenõue võiks kuuluda rahuldamisele

seadusjärgses määras ja seda alates hetkest, kui kostja II on saanud kätte tema vastu esitatud

nõude, s.o alates 02.04.2024.

6.2. Maakohus jättis kostja II vastu esitatud hagi rahuldamata, sest hageja ei tõendanud, et

laenuandja oleks loovutanud hagejale oma mistahes nõudeid kostja II vastu. Kuna

laenulepingute I–II alusel kandis summad üle laenuandja, siis on ka tagasinõuet õigustatud

esitama kostja II suhtes laenuandja.

7. Seoses hagis nimetatud nõuete loovutamisega tuvastas maakohus, et 04.04.2023

kinnituskiri, mille kohaselt laenuandja kinnitas, et on loovutanud 14.02.2019 nõude

loovutamise lepinguga hagejale laenulepingutest I–II tulenevad nõuded kostja I vastu koos

õigusega nõuda viivist, kahjuhüvitist ja muid kõrvalnõudeid, on allkirjastanud IF. Maakohtule

esitatud volikirjast nähtus, et laenuandja 04.04.2023 antud kinnituskirja oli allkirjastaud isik,

kellel puudus sel ajal esindusõigus. Kohtule ei esitatud tõendeid selle kohta, et laenuandja

oleks 04.04.2023 kinnituskirja heaks kiitnud. Samuti ei esitatud asjas muid algse võlausaldaja

poolseid kinnitusi, et ta oleks nõuded hagejale loovutanud.

8. Eeltoodu alusel asus maakohus seisukohale, et hageja ei tõendanud nõuete loovutamist ja

seetõttu ei olnud hagejal nõudeõigust kostja II vastu.

Apellatsioonkaebus

9. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda või saata asi

tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

2-22-104049

9.1. Maakohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust. Hagejale on üllatav maakohtu hinnang,

et ID-kaardi ja PIN-koodide koos hoidmine kodus kirjutuslaual (või sahtlis) on kooskõlas

tavapärase (kohase) hoolsusega, kui PPA on soovitanud hoida PIN-ümbrikku hoolikalt ja

kindlas kohas kaardist eraldi ning lisaks soovitanud hoida PIN-koode salajas ja turvalises

kohas. Eesti Vabariigi isikut tõendavate dokumentide sertifikaatide kasutustingimuste p-de

8.1 ja 8.2 kohaselt vastutab klient ainuisikuliselt oma isikliku võtme haldamise eest ning

autentimise ja kvalifitseeritud elektroonilise allkirja andmisega kaasnevate tagajärgede eest nii

sertifikaatide kehtivuse ajal kui ka pärast seda. Kostja I ei tõendanud enda väidet, et ta ei ole

digitaalallkirja andmise vahendite hoidmise hoolsuskohustust rikkunud.

9.2. Maakohus tegi ebaõigeid järeldusi ka hageja ja kostja I vahelisest telefonikõnest.

Helisalvestis kinnitab, et kostja I oli kõigist nõuetest teadlik enne 19.06.2020, kuna kostja I

helistas ise hagejale sooviga võlad likvideerida ning kõnest on võimalik aru saada, et kostja I

oli andnud ka varem lubadusi võlgade tasumiseks.

9.3. Arusaamatuks jääb, kuidas vaid tunnistaja (kostja II) ütlused tõendavad, et kostja I ei

teadnud laenulepingute I–II alusel saadud rahade ülekandmistest. Kostja I ei tõendanud, et ta

ei ole laenulepingute I–II alusel väljastatud laenu saanud ega kasutanud.

9.4. Maakohus ei nõudnud hagejalt selgitusi seoses nõude loovutamisega. Maakohus määras

hagejale tähtaja hagiavalduses toodud asjaolude täpsustamiseks, kuid 17.03.2025 määruse

seisuga ei olnud kohtule nõude loovutamisega seotu ebaselge.

9.5. Vähemtähtsaks ei saa pidada asjaolu, et kostja II ei ole siinses asjas vastuväidet esitanud.

Arusaamatuks jääb maakohtu märgitu, et asjas pole ühtegi tõendit, et laenuandja oleks

loovutanud hagejale oma mistahes nõudeid kostja II vastu, kuna maakohus märkis otsuses

eelnevalt, et kostja II esitas kostja I nimel laenutaotlused krediidiasutusele, allkirjastas

laenulepingud I–II kostja I nimel Smart-ID-d kasutades. Riigikohtu seisukohast tulenevalt

võib isik, kellega digitaalallkirja andmise abil tehinguid tehakse, eeldada, et allkirju annab

isik, kelle nimele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Laenulepingud I–II on sõlmitud

kostja I allkirja kasutades. Hageja andmetel ei ole kostja I pöördunud laenuandja poole nõuete

ümbervormistamiseks vms.

9.6. Hageja vaidlustab menetluskulude suuruse kindlaksmääramise. Vaatamata sellele, et

hageja sellele tähelepanu pööras, ei arvestanud maakohus, et kostja I volikiri kehtis kuni

10.11.2023, mistõttu ei ole kostja I 23.04.2025 menetluskulude nimekirjas menetluskulude

nimekirjas toiminguid ajakuluga 18,48 tundi igal juhul põhjendatud. Kostja I lepingulise

esindaja ajakulu on põhjendatud maksimaalselt 10 tundi 25 minutit või 17 tundi 40 minutit.

Vastustajate seisukohad

10. Kostja I vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

11. Kostja II seisukohta ei esitanud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

12. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta

rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda

2-22-104049

maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6

kohaselt maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid.

13. Maakohus tuvastas otsuse p-s 6.4, et kostjad I ja II olid elukaaslased, kostja I hoidis ID-

kaarti ja PIN-koode kodus arvutilaual või sahtlis, kostja II võttis need ilma kostja I nõusoleku

ja teadmiseta ning lõi Smart-ID konto. Smart-ID konto sidus kostja II telefoninumbri ja

meiliaadressiga, millest kostja I ei olnud teadlik. Kostja II avas ka arvelduskonto, esinedes

kostjana I ja võttis tarbijakrediidilaene, mida osaliselt tagasi maksis. Samuti sõlmis kostja II

kokkuleppeid Julianus Inkasso iseteenindusportaalis. Ringkonnakohus võtab need tuvastatud

asjaolud vaidluse lahendamisel aluseks.

14. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Olukorras, kus

kostja II esines kostjana I (kasutas tema identiteeti), saab kohaldada analoogia alusel

esindusõiguseta esinduse sätteid (RKTKm 12.06.2024, 2-23-11584, p 11). Maakohus on

õigesti leidnud, et siinses asjas tuli tuvastada, kas kostja I andis koodid kostjale II

vabatahtlikult tehingute tegemiseks, kas kostja I on ID-kaardi ja PIN-koodide hoidmisel üles

näidanud kohast hoolsust ja kas kostja I on lepingud heaks kiitnud.

14.1. Riigikohus on selgitanud, et seadusest ei tulene kohustust PIN-koode pähe õppida, vaid

ID-kaarti ja PIN-koode tuleb kaitsta parimal võimalikul viisil (RKTKo 08.04.2015, 3-2-1-23-

15, p 15). Siinsel juhul hoidis kostja I kaarti ja paroole kodus kas kirjutuslaual või selle

sahtlis. Kostja I ei pidanud eeldama, et tema elukaaslane need ilma tema nõusolekuta võtab

ning kostja I identiteeti kasutab. Eelviidatud lahendis on Riigikohus leidnud, et ID-kaardi ja

PIN-koodide hoidmine vabalt oma kodus, lukustamata neid kappi või seifi, ei ole

vastuvõtmatult ebamõistlik. Ka hageja ise on oma 14.12.2023 menetlusdokumendi p-s 2

väitnud, et „asjas esitatust ei nähtu, et kostjal olnuks põhjust F.M-i mitte usaldada. V.B-le ei

ole etteheidetav, et ta ei osanud näha oma vara vastu suunatud sihipärast kuritegelikku

käitumist endale kõige lähedasema isiku poolt, kes ei ole oma varasema käitumisega andnud

aimu oma ebausaldusväärsusest. Vastupidine seisukoht välistaks normaalsete perekondlike

suhete olemasolu võimalikkusel. Oleks vastuvõetamatult ebamõistlik oodata oma

perekonnaliikmete poolt isiklike asjade süstemaatilist kasutamist kuritegelike kavatsuste

realiseerimiseks“ (dtl 668). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et siinses asjas ei saa

kostjale I ette heita hooletust ID-kaardi ja selle PIN-koodide hoidmises, kui hoidis neid kodus,

kuhu kõrvalistel isikutel juurdepääs puudus. Oma perekonnaliikmete eest ID-kaardi ja PIN-

koodide peitmine viisil, mis garanteeriks nendele juurdepääsu puudumise, tähendaks nende

hoidmise kohustust igal pereliikmel oma koodlukuga seifis, mille kood on pähe õpitud. Nii

kaugeleulatuvate meetmete kohaldamist ringkonnakohus mõistlikuks ei pea.

Eeltoodut ei väära ka kostja viited PPA soovitusele hoida PIN-ümbrikku hoolikalt ja kindlas

kohas kaardist eraldi, salajas ja turvalises kohas. Nende meetmetega on võimalik koode ja

kaarti varjata kõrvaliste isikute eest, kuid mitte samas eluruumis elavate perekonnaliikmete

eest. Samuti ei too Eesti Vabariigi isikut tõendavate dokumentide sertifikaatide

kasutustingimuste p-d 8.1 ja 8.2. kaasa kostja I vastutust esindusõiguseta sõlmitud lepingute

eest, kui ID-kaardi ja PIN-koodi võttis kostja II tema teadmata.

14.2. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus ka õigesti leidnud, et kostja I ei ole kostja II

sõlmitud lepinguid heaks kiitnud. Hageja on leidnud, et kostja I kiitis tarbijakrediidilepingud

heaks sellega, et helistas 19.06.2020 hagejale ja proovis leida võlgnevustele lahendust, mh

märkis, et tasub oma puhkuserahast 10% kõigi nõuete katteks. Kõne helisalvestisest (dtl 219)

nähtub, et kostja I üritab hageja nõuetele lahendust leida, seejuures nähtub kõnest, et ka

hageja esindaja on teadlik, et laenu tegelikuks võtjaks ei ole kostja I. Nimelt küsib hageja

2-22-104049

esindaja, „Kuidas te siis omavahel klaarite?“ Kostja I vastab: „Eks ma loodan ka, et ta ikkagi

saab sealt, annab mulle tagasi.“ Edasisest telefonivestlusest selgub, et kostja II on taotlenud

laenu oma tööandjalt. Kõnest nähtub selgelt, et kostja I soovib vältida kohtumenetlust ja otsib

seepärast ise lahendusi sissenõudemenetluse lõpetamiseks. Kostja I rõhutab, et „Ma ei saa

seda asja kohtusse lasta, mul on eluasemelaen. Kui mul arved kinni pannakse, ma jään oma

kodust ilma.“ Sellest ei saa aga järeldada, et kostja I oleks kostja II sõlmitud laenulepingud

heaks kiitnud. Tehingu heakskiit on esindatava ühepoolne tahteavaldus tehingu teisele

poolele, millega esindatav kinnitab kas sõnaselgelt tehingu kehtivust või millest võib

järeldada, et esindatav soovib, et tehing kehtiks tema suhtes hoolimata esindajal puudunud

esindusõigusest (TsÜS komm (2023), 129, p 3.3). Sellist tahteavaldust hageja esitatud

telefonikõne ei sisalda, kostja I avaldatust saab järeldada, et kostja I otsib võimalusi lahendada

küsimus kohtuväliselt, kuid mitte seda, et ta sooviks krediidilepingute kehtivust enda suhtes

olenemata sellest, et need olid sõlmitud esindusõiguseta. Seetõttu ei oma tähtsust ka

apellatsioonkaebuses esitatud väited sellest, et kõne toimus 19.06.2020 ega see, et kostja I

soovis osaliselt nõudeid rahuldada.

15. Maakohus on õigesti jätnud hagi rahuldamata ka kostja II vastu. Maakohus leidis, et

kohtumenetluses ei ole tõendatud, et hagejale oleks loovutatud nõudeid kostja II vastu. Samuti

oli maakohus seisukohal, et nõuete loovutamine ei ole tõendatud ka kostja I suhtes, isegi, kui

need oleksid põhjendatud. 04.04.2023 kinnituskirja, milles kinnitas Bigbank AS nõuete

loovutamist kostja I suhtes 14.02.2019, on allkirjastanud IF, kelle esindusõigus oli lõppenud

juba 10.03.2023 (dtl 337). Seejuures ei sisalda kinnitus teavet nõude loovutamise kohta kostja

II vastu ja hageja ei ole esitanud ka asjaolusid kostja II vastu nõude loovutamise kohta.

Hageja väidab apellatsioonkaebuses, et maakohus jättis täitmata eelmenetluse ülesanded, sest

ei küsinud apellandilt selgitusi või seisukohta seoses nõude loovutamisega. Ringkonnakohus

sellega ei nõustu. Maakohus selgitas hagejale 28.03.2023 kohtuistungil, et nõude omandamine

on faktiline asjaolu ja hagejal tuleb esitada kogu nõude liikumise ahel, algsest laenuandjast

kuni tänase hagejani (dtl 250, ajamärk 00:41:47). Vastuseks kohtu selgitusele esitaski hageja

Bigbank AS kinnituskirja ja IF volikirja (dtl 334–337). Ringkonnakohtu hinnangul on

maakohtu selgitus sellest, et tõendada tuleb nõude loovutamist, piisav.

15.1. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber

lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks

esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Hagimenetlus on võistlev menetlus, kus

kumbki pool peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited

(TsMS § 4 lg 2, § 5 lg-d 1–2, § 230 lg 1). Esiletoodud asjaolu peab hagimenetluses vaidluse

korral tõendama pool, kes sellele tugineb (TsMS § 230 lg 1 esimene lause). Asja materjalidest

ei nähtu, et hagejale poleks olnud selge, et tema peab esile tooma ja tõendama nõude

loovutamist talle. 28.03.2023 istungil selgitas maakohus hagejale, et nõude loovutamist tuleb

tõendada ning hageja esitas ka oma väite tõendamiseks kinnituskirja ja volikirja. Maakohus

jõudis neid tõendeid hinnates õigesti järeldusele, et hageja ei ole tõendanud nõudeõiguse

olemasolu kummagi kostja vastu.

15.2. Hageja väidab, et kostja I juhtis vaid ühel korral menetluses (dtl 582) tähelepanu sellele,

et kinnituskirja on väljastanud isik, kelle esindusõigus oli selle väljastamise ajaks lõppenud.

Ei kohtul ega kostjatel ei ole vaja hageja tähelepanu juhtida menetluses järjepidevalt samade

asjaolude tõendamise vajadusele. Kohtu selgitamiskohustus on täidetud, kui kohus on selgelt

ja asjakohaselt selgitanud, et asjaolu kohta tuleb esitada tõendeid. Siinses menetluses on

maakohus seda teinud. Hageja nõudeõiguse olemasolu on nõude rahuldamise eelduseks, s.o

seda tuleb tõendada hagejal. Isegi olukorras, kus kostja II ei tuginenud eraldi nõudeõiguse

puudumisele tema vastu, on kohtul kohustus kontrollida, kas hageja nõue on õiguslikult

2-22-104049

põhjendatud, s.o kas nõude rahuldamise eeldused on täidetud. Omaks saab võtta üksnes

faktilisi asjaolusid, mitte aga õiguslikke järeldusi või hinnanguid (RKTKo 22.05.2017, 3-2-1-

40-17, p 11). See, kas hagejale on nõude loovutamisega üle läinud kostja II vastu esitatud

nõue, on õigusliku hinnangu küsimus. Tallinna Ringkonnakohtu 07.03.2023 otsust tsiviilasjas

2-24-114866 mõistab hageja ebaõigesti – ka seal ei tuvastanud ringkonnakohus nõudeõiguse

olemasolu mitte kostja vaikiva omaksvõtu kaudu, vaid hageja esitatud tõendite alusel, mida

näitab ka hageja esitatud tsitaat kohtuotsusest: „hageja on tõendanud ka seda, et algne

krediidiandja on loovutanud oma nõude kostja vastu hagejale (dtl 70, 71).“ Eeltoodust

tulenevalt on maakohus leidnud õigesti, et nõude loovutamine kostjate vastu ei ole menetluses

tõendatud.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

16. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ja määras kindlaks kostja I menetluskulud

5124 eurot. Hageja vaidlustas nii menetluskulude jaotuse kui ka osaliselt kindlaksmääramise.

16.1. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus menetluskulud jätnud õigesti TsMS § 162 lg 1

alusel hageja kanda, kuivõrd hagi rahuldamata jätmine oli põhjendatud.

16.2. Menetluskulude kindlaksmääramise osas leidis hageja, et kostja I esindaja esindusõigus

lõppes 12.05.2022 menetlusdokumendiga esitatud volikirja kohaselt 10.11.2023. Sellest

järeldab hageja, et pärast nimetatud tähtaega tehtud menetluskulud kokku 18,48 tunni ulatuses

on põhjendamatud. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Koos apellatsioonkaebuse vastusega

on kostja I esitanud volikirja (dtl 908), mille kohaselt oli kostja I esindajal esindusõigus alates

10.11.2020, sh pärast samal kuupäeval väljastatud volikirja kehtivusaja lõppu, alates

10.11.2023 ja edaspidi tähtajatult. Sellega on kostja I kiitnud heaks kõik siinses menetluses

oma esindaja tehtud toimingud, mistõttu ei saa neid pidada esindusõiguse puudumise tõttu

põhjendamatuks. Lisaks, TsMS § 225 lg 4 järgi võib esindatav esindaja volituse lõppemisele

tähtaja möödumise tõttu menetluses tugineda üksnes juhul, kui esindaja või esindatav on

volituse lõppemisest kohtule ja vastaspoolele eraldi teatanud. Siinses asjas ei teatatud kohtule

ega vastaspoolele sellest eraldi. Seega võis esindaja kohtumenetluses toiminguid teha. Muid

vastuväiteid maakohtu kindlaks määratud menetluskuludele ei ole hageja esitanud.

Apellatsioonkaebus menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise peale maakohtus jääb

seetõttu rahuldamata.

17. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS §

171 lg 1 alusel hageja kanda.

17.1. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi

kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus

kulud TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

17.2. Kostja I 05.02.2026 menetluskulude nimekirjast nähtub, et ta on kandnud

apellatsiooniastmes menetluskulusid 1424 eurot (käibemaksuga), mis moodustub

esindajatasust 9,58 tunni eest. Menetluskulude nimekirja kohaselt koosnevad kulud

ringkonnakohus maakohtu otsusega tutvumisest (0,83 h), ülevaatest e-toimikust otsuse

jõustumise eeldatava tähtaja osas (0,08 h), tutvumisest kohtumäärusega apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmise kohta, vastuse esitamise tähtaja fikseerimisest, tutvumisest

apellatsioonkaebusega, vastuväidete kaardistamisest (0,75 h), apellatsioonkaebusele vastuse

koostamisest (6,59 h), volitusega seonduvate küsimustega tegelemisest (0,08 h), hageja

2-22-104049

täiendavate seisukohtadega tutvumisest, hageja menetluskulude nimekirjaga tutvumisest ja

sellele seisukoha koostamisest ning kostja I menetluskulude nimekirja koostamisest (1,25 h).

17.3. TsMS § 175 lg 1 alusel esindatava huvides toimingu tegemisel kohaldatav põhjendatud

tunnitasu suurus sõltub eelkõige asja ja vastava toimingu keerukusest ja mahukusest, samuti

esindaja kvalifikatsioonist ja menetluse kestusest. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja

vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist

sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (RKTKm 24.01.2024, 2-21-9796, p 18).

Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud kostja I esindaja tunnitasu määr 120 eurot

(käibemaksuta).

17.4. Kostja I menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud on olnud vajalikud. Toimikust

nähtuvalt on kostja I esindaja koostanud vastuse apellatsioonkaebusele, milleks ta pidi

tutvuma maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebusega. Põhjendatud menetlustoiming on ka

vastaspoole menetluskulude nimekirjaga tutvumine ja sellele seisukoha koostamine.

Arvestades eelviidatud dokumentide sisu ja pikkust, on kostja I menetluskulude nimekirjas

toodud ajakulu põhjendatud. Kostjale I tuleb hüvitada menetluskulud käibemaksuga.

Eeltoodust tulenevalt kuulub kostjale I hüvitamisele menetluskulu 1424 eurot.

17.5. Vastavalt kostja I taotlusele tuleb hagejal TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist.

17.6. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi

kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt

võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks

õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude

summa ületab 280 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)