3-23-1675/17 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kristjan Siigur, Janar Jäätma ja Veiko Vaske

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. veebruar 2026, Tallinn

Haldusasja number

3-23-1675

Haldusasi

Mapomets

OÜ

kaebus

Keskkonnaameti

13.07.2023

metsakaitseekspertiisi akti nr 10000012522 tühistamiseks

või õigusvastasuse tuvastamiseks ning Keskkonnaameti

kohustamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – Mapomets OÜ, esindaja v-adv Indrek Veso

Vastustaja – Keskkonnaamet, esindaja Signe Lehtme

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 22.03.2024 kohtuotsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Kaebaja apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Võtta vastu apellatsioonkaebusele lisatud tõend digitaalse kohtutoimiku lk-del 407–

476 ja kaebaja 17.10.2025 avaldusele lisatud tõendid digitaalse kohtutoimiku

lehekülgedel 524–526 ning vastustaja 04.09.2025 avaldusele lisatud tõendid digitaalse

kohtutoimiku lk-del 511–514.

2. Tagastada Mapomets OÜ-le tema 10.06.2024 avaldusele lisatud tõend digitaalse

kohtutoimiku lk-del 490–491 ning tema 19.06.2024 avaldusele lisatud tõendid

digitaalse kohtutoimiku lk-del 497–508.

3. Tagastada Keskkonnaametile 24.11.2025 avaldusele lisatud tõend digitaalse

kohtutoimiku lk-del 540–548.

4. Jätta Mapomets OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu

22.03.2024 otsus haldusasjas nr 3-23-1675 muutmata.

5. Jätta apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

6. Jõustumisel avaldada kohtuotsus tervikuna.

3-23-1675

SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt

23.03.2026

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul

kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA HALDUSKOHTU OTSUS

1. Kaebaja esitas 02.06.2023 Keskkonnaametile metsakahjustuse teatised nr 50000839778 ja

50000839780 (dtl 147 jj), millest esimene puudutas Otepää looduspargi Vanamõisa-Restu

piiranguvööndis asuva Mäe-Märdi kinnistu (katastritunnus 63601:002:2580) eraldisel 9

tüvekahjurite kahjustusi ning teine sama kinnistu eraldisel 10 okkakahjurite kahjustusi.

2. Keskkonnaamet koostas 13.07.2023 metsaekspertiisi (MKE) akti nr 10000012522

(vaidlustatud MKE akt), millega ei määranud Mäe-Märdi kinnistu eraldistele 9 ja 10

sanitaarraiet, kuna sealsed puistud on ümbritseva metsamassiivi oluliseks osaks ja vajavad

säilitamist kanakulli pesapaiga puhveralana. Vaidlustatud MKE aktis tõdeti, et kuna

asjaomaste puistute peapuuliik on kask, ei ole ulatusliku üraskikahjustuse levimine

tõenäoline. Veel märgiti seal, et eraldiste nr 9 ja 10 lõunaosas kasvav mets vastab

loodusdirektiivi1 I lisas nimetatud elupaigatüübi *9010 (vanad loodusmetsad) tunnustele

ning Keskkonnaamet on teinud Keskkonnaministeeriumile ettepaneku muuta

asjassepuutuvat kaitsekorda selliselt, et sellised metsaelupaigatüübid oleksid rangelt

kaitstud. Samuti sedastati vaidlustatud MKE aktis, et Keskkonnaameti hinnangul oleksid

Mäe-Märdi kinnistu eraldistel 9 ja 10 metsaelupaiga alale jäävas osas igasugused raied, sh

metsakahjustuse koristamine, vastuolus loodusobjekti kaitse alla võtmise eesmärgiga.

3. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes esimese võimalusena

vaidlustatud MKE akti tühistamist ja Keskkonnameti kohustamist metsateatise

registreerimiseks eraldistel 9 ja 10 sanitaarraiet lubava märkega ning teise võimalusena

vaidlustatud MKE akti õigusvastasuse tuvastamist. Kaebaja põhjendused olid kokkuvõttes

järgmised.

3.1.

Puuduvad tõendid Mäe-Märdi kinnistul kanakulli pesitsuse kohta pärast 2004. aastat.

Kanakull pesitseb enam kui 300 m kaugusel asuval Vaheri kinnistul, mis on Mäe-Märdi

kinnistust eraldatud teega. Vastustaja loal 2010. ja 2017. aastal Mäe-Märdi kinnistul

1 Nõukogu 21.05.1992. aasta direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja

taimestiku kaitse kohta.

2(13)

3-23-1675

toimunud uuendusraied Vaheri kinnistul pesitsevat kanakulli ei häirinud. Mäe-Märdi kinnistu

eraldistel 9 ja 10 asuvad puistud ei ole kanakullile elupaigaks sobivad.

3.2.

Kaitsekorra muutmise menetluse algatamine ei takista õigeaegselt üraskikahjustuse

metsateatiste menetlust. Sisuliselt lubab vastustaja Mäe-Märdi kuusikus kuuse-kooreüraskil

levida, samas kui Riigimetsa Majandamise Keskus, samuti Eesti Maaülikooli teadlane I.

Sibul soovitavad kooreüraski vastu võitlemiseks nakatunud puud võimalikult kiiresti maha

raiuda ja metsast välja vedada.

3.3.

Vaidlustatud MKE akt on vastuolus keskkonnaministri 27.12.2006 määruse nr 88

"Metsa majandamise eeskiri" § 22 lg 5 punktiga 1.

3.4.

Mäe-Märdi kinnistu ei vasta tegelikult vana loodusmetsa kui elupaigatüübi

kriteeriumitele, võttes arvesse, et kinnistut on eelnevalt regulaarselt majandatud.

3.5.

Vastustaja kohtleb Mäe-Märdi kinnistut ebavõrdselt võrreldes Libliku kinnistuga, kus

samuti tuvastati üraskikahjustused ning kus lubati 18.04.2023 teha sanitaarraiet, samas kui

Libliku kinnistu eraldis 5 on kanakulli pesapaigale oluliselt lähemal kui Mäe-Märdi kinnistu

eraldised 9 ja 10. Samuti lubas vastustaja 2020. ja 2021. aastal sanitaarraiet ja lageraiet

kakakulli pesapaiga asukohaks oleva Vaheri kinnistuga piirneval Iheruse kinnistul.

4. Vastustaja vaidles kaebusele vastu, esitades kokkuvõttes järgmised seisukohad.

4.1.

Vaidlustatud MKE akt ei ole haldusakt ja selle tühistamine ei ole võimalik. Sellega ei

keeldutud sanitarraieks vajaliku loa andmisest, kaebaja ei ole esitanud ka sellekohast taotlust

metsaseaduse (MS) § 41 lg 1 p 1 tähenduses. MKE on eksperdi hinnang puistu tervislikule

seisundile ning MKE aktis võib Keskkonnaamet vajadusel anda soovitusi kahjustuste

likvideerimiseks.

4.2.

Mäe-Märdi kinnistu eraldised 9 ja 10 jäävad täielikult Otepää looduspargi kanakulli

elupaika ja 1,14 ha ulatuses vastavad loodusdirektiivi I lisas nimetatud elupaigatüübi vanad

loodusmetsad (*9010) tunnustele. Otepää looduspark hõlmab nii Otepää linnuala kui ka

Otepää loodusala ning kanakull on Otepää linnuala kaitse-eesmärgiks ja metsaelupaik vanad

loodusmetsad (*9010) on Otepää loodusala kaitse-eesmärgiks.

4.3.

Vaidlustatud MKE aktist nähtub, et ekspertiisi käigus tuvastati Mäe-Märdi kinnistu

eraldistel 9 ja 10 kuuse-kooreüraski kahjustused ning ekspert kaalus sanitaarraie lubamist ja

esitas kaalutlused, miks raiet siiski ei määrata. Kuuse-kooreüraski leviku peatamise

seisukohast ei ole juba kuivanud puude raiumisel mingit tähendust, samas mõjutab see

toimivat kanakulli elupaika negatiivselt. Üraski tõrjeks tuleb üraskite asustatud puud, sh

püünispuud saagida ja metsast välja vedada sõltuvalt ilmaoludest ajavahemikus mai

keskpaigast kuni 15. juunini, soojadel ja pikkadel suvedel areneb kuuse-kooreüraskil teine

põlvkond ja tõrjet on võimalik teha ka suve lõpupoole. Kanakulli kaitse tegevuskava

kohaselt on kanakulli üheks ohuteguriks Eestis pesitsusaegne häirimine, pesitsusperiood

kestab märtsi algusest kuni juuli lõpuni. Seega langeb efektiivne üraski tõrje aeg kokku

kanakulli pesitsusperioodiga. Mäe-Märdi kinnistul on valdavalt tegemist puistudega, kus

ulatusliku kuuse-kooreüraski kahjustuse levimine ei ole tõenäoline.

4.4.

Haldusasjas nr 3-21-634 jõustunud kohtuotsuses leidis kohus, et Märdi kanakulli

elupaik on toimiv. 29.03.2023 Libliku kinnistul MKE teostamisel tuvastasid

Keskkonnaameti töötajad Märdi kanakulli elupaigas pesametsa kohal tiirutava kanakulli

emaslinnu. Märdi kanakulli elupaiga kvaliteet on just elupaigas toimunud raiete tõttu madal,

mistõttu võib ka väikesemahuline surnud ja kahjustatud puude raie lubamine eraldiste 9 ja

3(13)

3-23-1675

10 põhjapoolses osas seada ohtu elupaiga säilimise. Ka juba surnud ja kahjustatud puud

aitavad mõnda aega hoida puistut tihedamana ja kanakulli elupaigana sobivamana ning

aitavad kaasa elustiku mitmekesisusele.

4.5.

Kaebajat ei ole ebavõrdselt koheldud. Libliku kinnistul anti luba sanitarraieks

tingimusel, et raietöid ega puidu kokkuvedu ei teostata kanakulli pesitsusperioodil. Iheruse

kinnistu eraldised 1 ja 2 seevastu ei jää Märdi kanakulli elupaika.

4.6.

Eesti looduse infosüsteemi (EELIS) andmetel vastab Mäe-Märdi kinnistu eraldisel 9

(0,65 ha lõunaosas) ja eraldisel 10 (0,49 ha lõunaosas) kasvav mets loodusdirektiivi I lisas

nimetatud elupaigatüübi *9010 tunnustele. Elupaiaga inventeerimise on 09.05.2022

teostanud ekspert I. Hiiesalu.

5. Tallinna Halduskohus tegi 22.03.2024 kohtuotsuse, millega jättis kaebaja kaebuse

rahuldamata. Halduskohtu põhjendused on kokkuvõttes järgmised.

5.1.

MKE akt on haldusakt, kuna sellega antakse raieõigus või keeldutakse sellest.

Metsakahjustuse teatise esitamise eesmärk on raieõiguse saamine MS § 42 lg 1 punktist 1

tuleneva kohustuse täitmiseks.

5.2.

Vaidlust ei ole, et Mäe-Märdi kinnistu eraldistel 9 ja 10 esines kuuse-kooreüraski

kahjustusi. Kuna Mäe-Märdi kinnistu eraldised 9 ja 10 asuvad Otepää looduspargi

Vanamõisa-Restu piiranguvööndis, siis vastavalt kaitse-eeskirja § 15 lg 1 punktile 1 ja 7

lõikele 1 eeldab majandustegevus seal kaitseala valitseja nõusolekut, mille andmise otsustab

viimane kaalutlusõiguse alusel ega anna nõusolekut, kui tegevus võib kahjustada kaitseala

kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit. Otepää looduspark hõlmab nii Otepää

linnuala kui ka Otepää loodusala. Kanakull on Otepää linnuala kaitse-eesmärgiks ja

metsaelupaik vanad loodusmetsad (*9010) on Otepää loodusala kaitse-eesmärgiks.

Vastustaja on õigesti leidnud, et nii kanakulli elupaiga kui metsaelupaiga kaitse näol on

tegemist kaaluka looduskaitselise avaliku huviga.

5.3.

Asjaolu, et kanakull ei ole reaalselt Mäe-Märdi kinnistul pesitsenud, ei ole oluline.

Lähtuda saab haldusasjas nr 3-21-634 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu otsuses sedastatust, et

kanakulli elupaik Mäe-Märdi ja Vaheri kinnistutel on määratud pikaaegse seire, kanakulli

poolt kasutusel olnud pesade ja eksperdi parima teadmise põhjal ning et kuigi Mäe-Märdi

kinnistul asunud pesapuu on 2019. aastal toimunud vaatluse kohaselt varisenud, on vaja

säilitada põhjapoolse elupaigaosa senine seisund, kuna seal kasvav vana mets on oma

omadustelt kanakulli potentsiaalne pesamets ja toitumisala.

5.4.

Paljasõnaline on kaebaja väide, et sanitaarraie ei mõjuta kanakulli negatiivselt. Sellest,

et Mäe-Märdi kinnistul on varem raieid lubatud ja kanakull on sellest hoolimata Vaheri

kinnistul asuvas pesas pesitsust jätkatud, ei saa teha järeldust, et raied peavad olema ka

edaspidi lubatud ega saa häirida kanakulli pesitsust ega halvendada tema elupaiga kvaliteeti.

Kanakulli kaitse tegevuskava kohaselt on peamisteks liiki ohustavateks teguriteks Eestis

pesapaikade hävimine, toidubaasi vähenemine ning pesitsusaegne häirimine.

5.5.

Vaidlusaluses MKE aktis on vastustaja esitanud piisavad kaalutlused, miks on

kanakulli elupaiga kaitse kaalukam metsa kaitsest, selgitades eelkõige, et segapuistus, mille

peapuuliik on kask, ei ole ulatusliku üraskikahjustuse levimine tõenäoline, samas kui puistud

eraldisel 9 ja 10 on oluliseks ümbritseva metsamassiivi osaks ja vajavad kanakulli pesapaiga

puhveralana säilitamist. Kuna Märdi kanakulli elupaiga kvaliteet on just elupaigas toimunud

raiete tõttu madal, võib ka väikesemahuline surnud ja kahjustatud puude raie lubamine

eraldiste 9 ja 10 põhjapoolses osas seada ohtu elupaiga säilimise, samas kui ka juba surnud

4(13)

3-23-1675

ja kahjustatud puud aitavad mõnda aega hoida puistu tihedamana ja kanakullile elupaigana

sobivamana.

5.6.

Õige ei ole kaebaja väide, et Mäe-Märdi kinnistu ei vasta vana loodusmetsa tunnustele.

Tegemist on kaebaja paljasõnalise väitega. Vastustaja on esitanud tõendi (dtl 290), mille

kohaselt vastab Mäe-Märdi kinnistu eraldisel 9 (0,65 ha lõunaosas) ja eraldisel 10 (0,49 ha

lõunaosas) kasvav mets loodusdirektiivi I lisas nimetatud elupaigatüübi vanad loodusmetsad

(*9010) tunnustele.

5.7.

Vastustaja ei ole kaebajat ebavõrdselt kohelnud. Libliku kinnistul anti luba raiuda

kuuse-kooreüraski kahjustuse tõttu hukkunud puistu 0,13 ha alal tingimusel, et raietöid ei

teostata kanakulli pesitsusperioodil ning ülejäänud 1,12 ha suurusele eraldise osale

Keskkonnaamet raiet ei määranud. Samas ei ole poolte vahel vaidlust, et Mäe-Märdi

kinnistul kuuse-kooreüraski efektiivne tõrje langeks kokku kanakulli pesitsemise ajaga.

Iheruse kinnistu eraldised 1 ja 2 aga ei jää Märdi kanakulli elupaika, mistõttu ei ole tegemist

võrreldava olukorraga.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. Kaebaja esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub

tühistada halduskohtu otsuse ja uue otsusega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse

põhjendused on kokkuvõttes järgmised.

6.1.

Halduskohus on vääralt mõistnud Otepää looduspargi kaitse-eeskirja ega ole veenvalt

põhjendanud, miks tuleb Mäe-Märdi kinnistut käsitada Vaheri kinnistul pesitseva kanakulli

elupaiga osana. Puuduvad tõendid, et Vaheri kinnistul pesitsev kanakull kasutaks Mäe-Märdi

kinnistule loodud elupaika ning seda eelkõige olukorras, kus Vaheri kinnistul asuva elupaiga

ja Mäe-Märdi kinnistu väidetava elupaiga vahele jääb Libliku kinnistu osa, mis ei ole

hõlmatud kanakulli elupaika.

6.2.

Halduskohus on jätnud põhjendamatult tähelepanuta kaebaja väite, et Mäe-Märdi

kinnistu ei vasta kanakulli kaitse tegevuskavas kirjeldatud pesametsa tingimustele, kuna

puistu on liiga hõre ning tegelikust kanakulli pesast enam kui 300 meetri kaugusel.

Halduskohus ei ole hinnanud haldusasjas nr 3-21-634 tehtud ringkonnakohtu otsust kogumis

teiste tõenditega. Vastustaja ei ole põhjendanud, et kanakull vajab ja kasutab Mäe-Märdi

kinnistut elupaigana, olgugi, et pesapuule lähemal on palju sobivamaid metsi (Iheruse

kinnistu), kus vastustaja on lubanud pesapuust umbes 75 meetri kaugusel lageraiet teostada.

Halduskohus ei ole veenvalt põhjendanud seisukohta, et sanitaarraie mõjutab negatiivselt

kanakulli elupaika, mis asub 430 meetri käigusel eraldisest 10. Kanakulli kaitse tegevuskava

kohaselt ohustavad pesitsust eeskätt lähemal kui 300 m kaugusel pesast toimuvaid raied.

Halduskohus ei ole kaalunud sanitaarraie olematut negatiivset mõju 430 meetri kaugusel

olevale pesale ning üraskikahjustuse leviku ohtu metsaelupaikades *9010 ja 9050. Kui 2010.

ja 2017. aasta lageraied Mäe-Märdi kinnistul ning 2020. ja 2021. aasta sanitaar- ja lageraie

Iheruse kinnistu eraldistel 1 ja 2, mis on 75 m kaugusel pesast, ei ole negatiivselt mõjunud

kanakulli pesitsusele Vaheri kinnistul, siis peab olema tõsikindel faktiline alus väitmaks, et

sanitaarraie eraldistel 9 ja 10 mõjub 430 meetri kaugusel pesast linnule negatiivselt iseäranis

olukorras, kus juuni lõpuks on kanakulli pojad juba lennuvõimelised.

6.3.

Sanitaarraie piiranguvööndis ei nõua vastustaja nõusolekut, kuna Otepää looduspargi

kaitse-eeskirja § 16 lg 2 kohaselt vajab Keskkonnameti kooskõlastust/nõusolekut vaid lage-

ja turberaie piiranguvööndis. Kaitse-eeskirja § 16 lg-st 5 tulenevalt puudub vastustajal

võimalus keelduda sanitaarraie tegemiseks loa andmisest, kui üraskikahjustus on tuvastatud.

5(13)

3-23-1675

Väär on halduskohtu seisukoht, et vastustaja on sanitaarraie lubamisest keeldumist veenvalt

põhjendanud. Kaebaja on tõendanud, et varasemad raied ei ole negatiivselt mõjutanud

kanakulli pesitsust ega elukvaliteeti ja eraldised 9 ja 10 on umbes 430 meetri kaugusel

pesast, mistõttu ei saa vastustaja keelduda lubamast sanitaarraiet, kui MS 42 lg 1 kohaselt

kohustuslikku tegevust, mis ei vaja kaitse-eeskirja kohaselt vastustaja nõusolekut.

6.4.

Halduskohus on mööda vaadanud sellest, et vastustaja ei ole tõendanud, et eraldistel 9

ja 10 tuvastatud üraskikahjustus on lokaalne ega levi edasi. Kaebaja esitas kaebuse lisades 9

ja 11 ning 25.01.24 avalduse lisades 2, 5, 6 tõendid, mille kohaselt on Mäe-Märdi kinnistu

lähedal üraskikoldeid palju ning need levivad edasi. Halduskohus on jätnud tähelepanuta

Eesti Maaülikooli teadlase selgitused, millest järeldub, et ürask talvitub metsas ning asub

kevadel uue hooga uusi kuuski kahjustama. Kuna Mäe-Märdi kinnistul on üle 90-aastased

kuused, kus juba üraskikahjustus levib sarnaselt ümbritsevate metsadega, siis oleks

vastustaja pidanud kohe võimaldada kaebajal raiuda välja kahjustatud puud, et vältida

üraskikahjusutse levikut Otepää looduspargi kuusikutes, kus tegelikult on metsaelupaigad

*9010 ja 9050.

6.5.

Tõenditel ei põhine halduskohtu seisukoht, et kuna Märdi kanakulli elupaiga kvaliteet

on just elupaigas toimunud raiete tõttu madal, võib ka väikesemahuline surnud ja

kahjustatud puude raie lubamine eraldiste 9 ja 10 põhjapoolses osas seada ohtu elupaiga

säilimise. See väide ei ole ka loogiline, kui lisaks kanakullile tuleb tagada kaitse ka

metsaelupaikadele *9010 ja 9050.

6.6.

Halduskohtu otsuses viidatud tõend, mille kohaselt vastab Mäe-Märdi kinnistu

eraldisel 9 (0,65 ha lõunaosas) ja eraldisel 10 (0,49 ha lõunaosas) kasvav mets

elupaigatüübile *9010, ei tõenda seda asjaolu – tegemist on arusaamatu MS Exceli failga,

millest ei nähtu, kus ja mida on inventeeritud. Halduskohus ei ole kontrollinud, kas kinnistu

eraldised 9 ja 10 tegelikult vastavad vana loodusmetsa elupaigatüübi tunnustele.

6.7.

Ringkonnakohtule 17.10.2025 esitatud avalduses tõdes kaebaja, et kaebuses esitatud

tühistamis- ja kohustamisnõude alus on ära langenud, kuna vastustaja on 04.09.2025 esitatud

metsateatiste alusel andnud loa Mäe-Märdi kinnistu eraldistel 9 ja 10 sanitaarraieks. Samas

jääb kaebaja seisukohale, et vastav luba tulnuks anda juba vaidlustatud MKE aktis, mistõttu

on jätkuvalt vajalik tuvastada MKE akti õigusvastasus, kuivõrd sellega peatas vastustaja

MKE menetluse 28 kuuks.

7. Vastustaja esitas seisukoha, paludes jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes

halduskohtule esitatud seisukohtade juurde. Vastustaja leiab täiendavalt, et kaebaja on

põhjendamatult asunud ümber lükkama haldusasjas 3-21-634 tehtud ja jõustunud

kohtuotsuses võetud seisukohti. Seoses kaeabaja väitega, et üraskite levik kahjustab

loodusdirektiivi I lisas nimetatud elupaigatüüpe, märgib vastustaja, et Mäe-Märdi kinnistul

asuv mets vastab elupaigatüübi vanad loodusmetsad (*9010) tunnustele ning loodusdirektiivi

metsaelupaikade inventeerimise juhendi kohaselt peab metsaelupaiga kaitse keskenduma

võimalikult vähesele inimsekkumisele, samas üraskikahjustuste näol on tegemist looduslike

häiringutega, mis ei too kaasa metsaökosüsteemi järjepidevuse katkemist.

Metsamajanduslikult kuuse-kooreüraski mõjul hukkunud puistut või selle osa ei saa

samastada sellega, et ka elupaigatüüp oleks hävinud või selle väärtus oleks langenud, kuna

elupaigatüüp areneb ja funktsioneerib edasi. Vastustaja rõhutab, et vaidlustatud MKE aktiga ei

ole vastustaja looduskaitseseaduse (LKS) § 8 lg 6 alusel menetlust peatanud, mis on selgelt

arusaadav ka vaidlustatud MKE akti märkuste lahtrisse kantud teksti sõnastustest. 24.11.2025

avalduses märgib vastustaja, et kaebaja on oma 17.10.2025 avalduses vääralt märkinud, nagu

oleks vastustaja kohtumenetluse käigus andnud loa sanitaarraie tegemiseks ka selle osal Mäe-

6(13)

3-23-1675

Märdi kinnistu eraldistest 9 ja 10, mis jääb metsaelupaigatüübi vanad loodusmetsad kattuvale

alale.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Apellatsioonimenetluses esitatud tõendid

8. Kaebaja on apellatsioonkaebusele lisanud keskkonnaministri 02.03.2022 korraldusega

nr 13/22/70 kinnitatud kanakulli (Accipiter gentilis) kaitse tegevuskava (dtl 407–476). Sellele

tegevuskavale on viidanud halduskohus ka vaidlustatud kohtuotsuse punktis 18, ent toimikus

dokumenti ei sisaldu. Tegemist on asjassepuutuva tõendiga, mis tuleb võtta toimikusse.

Samuti on kaebaja oma 17.10.2025 avaldusele lisanud kaks dokumenti – enda 14.10.2025

päringu Keskkonnaametile ning Keskkonnaameti 15.10.2025 vastuse, kus kajastatakse Mäe-

Märdi kinnistul ja Vaheri kinnistul asunud kanakulli pesade vaatlusandmeid. Kuigi selles, et

MäeMärdi kinnistul varem asunud pesas ei ole kanakull juba aastaid pesitsenud ega selles, et

Vaheri kinnistul paiknev pesa oli vaidlustatud MKE akti koostamise ajal asustatud, ei ole

poolte vahel vaidlust, on Keskkonnaameti 15.10.2025 vastuskirjas sisalduv kompaktne

ülevaade vaatlusandmetest iseenesest asjassepuutuv ega koorma toimikut liigselt, mistõttu

tuleb see võtta toimikusse koos kaebaja päringuga.

9. Vastustaja on 04.09.2025 avaldusele lisanud 13.06.2025 metsateatised nr 50001137418

ja 50001137417 koos, mis sisaldavad Mäe-Märdi kinnistu eraldistel 9 ja 10 sanitaarraiet

lubavaid otsuseid. Viidatud dokumentidest nähtuvalt on kaebaja vähemalt osaliselt saavutanud

kohtumenetluse käigus oma eesmärgi. Tõendid on asjassepuutuvad ja tuleb võtta toimikusse.

10. Kaebaja esitas ringkonnakohtule 10.06.2024 avalduse lisana 03.06.2024 avaldatud

artikli „RMK alustas kooreüraski vastase metsaraiega – kirve alla läheb 190 hektarit metsa

(dtl 409-491), soovides sellega tõendada oma väidet, et kooreüraski kahjustused on eriti

ulatuslikud muu hulgas Valgamaal, kus asub ka kaebaja kinnistu. Asjaomane artikkel ei

tõenda ühtki siinse vaidluse seisukohast tähtsust omavat asjaolu ega seondu faktilise

olukorraga kaebaja kinnistul vaidlustatud MKE akti koostamise ajal, st 2023. aasta juulis.

Seetõttu pole tõendi asjassepuutuv ja tuleb tagastada. Samuti lisas kaebaja 19.06.2025

avaldusele metsateatise nr 50001136140, mis käsitleb sanitarraiet Mäe-Märdi kinnistu

eraldisel nr 11 ning otsuse asjaomase sanitaarraiega seotud keskkonnamõju hindamise

algatamata jätmise kohta (dtl 497–507). Ka need tõendid ei ole siinse vaidluse lahendamisel

asjassepuutuvad – see, et vastustaja otsustas 2025. aasta suvel lubada sanitaarraiet Mäe-Märdi

kinnistu eraldisel nr 11, ei saa tõendada ühtki kaebaja väidet, mis puudutab eraldistel 9 ja 10

sanitaarraie määramata jätmise õigusvastasust vaidlustatud MKE aktis, mis koostati kaks

aastat varem. Veel on kaebaja esitanud plaani kanakulli elupaiga uutest piiridest (dtl 508), kust

nähtub, et osa Mäe-Märdi kinnistu eraldise nr 11 alast ei jää selle elupaiga piiresse. Ka see

tõend ei ole siinse vaidluse seisukohast asjassepuutuv, sest ei anna mistahes tõendusteavet

faktilise olukorra kohta vaidlustatud MKE aktis käsitletud eraldistel selle akti koostamise ajal.

Seetõttu tuleb eelviidatud tõendid kui asjassepuutumatud kaebajale tagastada.

11. Vastustaja esitas 24.11.2025 avalduse lisana 01.03.2021 vaideotsuse nr 1-1/21/48,

märkides, et juba selles vaideotsuses selgitati kaebajale, et kui ilmneb, et Märdi kanakull asub

pesitsema teise kohta, siis muudetakse elupaiga piire. Tõend ei ole asjassepuutuv ühegi

vaidlustatud MKE akti õiguspärasust puudutava väite tõendamiseks. See, et loodusliku

olukorra muutumise korral on võimalik lubada raiet, mida varasemas faktilises olukorras ei

lubatud, ei ole tõendamist vajav vaidlusküsimus. Seega tuleb dokument vastustajale tagastada.

7(13)

3-23-1675

Apellatsioonkaebuse lahendamine

12. Halduskohtule esitatud kaebuses taotles kaebaja vaidlustatud MKE akti tühistamist või

alternatiivselt selle õigusvastasuse tuvastamist ning vastustaja kohustamist sanitaarraie

lubamiseks Mäe-Märdi kinnistu eraldistel 9 ja 10. Ringkonnakohtule 17.10.2025 esitatud

avalduses leidis kaebaja, et kaebuses esitatud tühistamis- ja kohustamisnõude alus on ära

langenud, kuna vastustaja on 03.09.2025 otsustanud lubada sanitaarraiet vastavalt kaebaja

13.06.2025 esitatud metsateatistele. Arusaadavalt on sanitaarraie lubamine tingitud kanakulli

elupaiga piiride muutmisest tulenevalt seireandmetest, mille kohaselt oli kanakull Vaheri

kinnistul paikneva pesa (KLO9107079) hüljanud ning leidnud endale uue sobiva elupaiga (vt

vastustaja 04.09.2025 avaldus). Olukorras, kus kaebaja tõdeb, et kohtumenetluse ajal on

vastustaja teinud toimingud ja otsused, millega kaebaja on saavutanud eesmärgi, mida ta

halduskohtule esitatud tühistamis- ja kohustamisnõuetega taotles (st saanud soovitud

raieõiguse), oleks alus menetlus lõpetamiseks (HKMS § 152 lg 1 p 4), välja arvatud juhul kui

haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine on kaebaja õiguste kaitseks vajalik ja

kaebaja seda taotleb. Siinsel juhul on kaebaja 17.10.2025 avalduses sõnaselgelt taotlenud

vaidlustatud MKE akti õigusvastasuse tuvastamist eelkõige preventiivsetel huvidel, st

vältimaks tema hinnangul sarnast õigusvastast tegevust edaspidi. Võttes arvesse kaebaja

kinnistu paiknemist Otepää loodusalal, ei saa kaebaja ja vastustaja vahel siinse asjaga sarnaste

erimeelsuste tekkimist välistada ning kaebaja on piisavalt põhjendatud vajadust vaidlustatud

MKE akti õigusvastasuse tuvastamiseks.

13. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Õige on halduskohtu seisukoht, et vastustaja on

vaidlustatud MKE aktis nõuetekohaselt ja kõiki olulisi asjaolusid arvesse võttes kaalunud

MäeMärdi kinnistu eraldistel 9 ja 10 tuvastatud üraskikahjustuste leviku tõkestamise

eesmärgil sanitaarraieks loa andmist ning selle loa andmisest põhjendatult keeldunud. Kaebaja

argumendid ei lükka ümber vastustaja järeldust, et sanitarraie lubamine eelviidatud eraldistel

oleks olnud vastuolus Otepää looduspargi kaitse-eesmärgiga kaitsta kanakulli kui

linnudirektiivi2 I lisas nimetatud linnuliigi elupaika ning loodusdirektiivi I lisas nimetatud

elupaigatüüpi vanad loodusmetsad (*9010). Küsimuses, kas Märdi kanakulli elupaiga piiride

määratlemine selliselt, et see hõlmas ka kaebaja kinnistut, oli põhjendatud, võis halduskohus

juhinduda haldusasjas nr 3-21-634 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu otsuses võetud

seisukohtadest. Argumendid, millele tuginedes väidab kaebaja, et Mäe-Märdi kinnistu ei oleks

vaidlustatud MKE akti andmise ajal ega hiljem pidanud asjaomase elupaiga koosseisu

kuuluma, on ringkonnakohus juba eelviidatud kohtuotsuses tagasi lükanud. Kaebaja ei ole

siinses vaidluses esile toonud selliseid asjaolusid ega tõendeid, mis lubaks järeldada, et Märdi

kanakulli elupaigaga seotud faktilised asjaolud oleksid vaidlustatud MKE akti koostamise ajal

olnud märkimisväärselt teistsugused kui eelviidatud kohtuotsuses käsitletud ajal. Mis

puudutab aga kaebaja väidet, et vaidlustatud MKE akti koostamise ajal oli Mäe-Märdi

kinnistu eraldistel 9 ja 10 sanitaarraie vajalik selleks, et vältida üraskikahjustuste levikut

samuti Otepää looduspargi kaitse-eesmärgiks olevatesse elupaikadesse vanad loodusmetsad

(*9010) ja rohunditerikkad kuusikud (9050), siis tõdeb ringkonnakohus, et rohunditerikaste

kuusikute kaitse argumendile ei saa kaebaja tugineda, kuna Mäe-Märdi kinnistul sellele

elupaiga tunnustele vastavat metsa ei ole. Kaebaja ei saa kohtusse pöörduda avalikes huvides

ega naaberkinnistu omanike õiguste kaitseks. Vanade loodusmetsade kaitsega seoses nõustub

ringkonnakohus vastustaja seisukohaga, et selle elupaigatüübi keskseks kaitsemeetmeks on

inimtegevuse mõjude vähendamine. Metsamajanduslik kasu, mille annaks üraski asustatud

puude lõikamine ja metsast väljavedu, ei tähenda, et selline tegevus oleks tingimata vajalik

või eesmärgipärane vanade loodusmetsade kui elupaigatüübi soodsa seisundi tagamiseks.

2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta.

8(13)

3-23-1675

14. Esmalt vajab selgitamist vaidlustatud MKE akti õiguslik laad ja tähendus. Kuigi

metsakaitseekspertiisi tegemist käsitlev õiguslik regulatsioon on võrdlemisi hõre, nõustub

ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et metsakahjustuste kohta MS § 41 lg 1 p 2 alusel

metsateatise esitanud metsaomanikul on õigus vaidlustada MKE akti, kui ta leiab, et selles ei

ole määratud metsa kaitseks vajalikke ja piisavaid metsakaitsemeetmeid, eelkõige kui ei ole

antud raieõigust. Sisuliselt on metsakaitseekspertiis võrreldav arsti raviotsusega – samamoodi

nagu arst tuvastab oma meditsiinialastele teadmistele tuginedes inimese haigusseisundi ja

määrab ravi, teeb seda metsa puhul metsakaitseekspertiisi tegemiseks pädeva organina ning

oma valdkonna-asjatundjatest ekspertide erialateadmistele tuginedes Keskkonnaamet

vastavalt KeM määruse 88/2006 § 22 lõikele 3. Üraskikahjustuse tuvastamise korral on üheks

võimalikuks n-ö ravivõtteks sanitaarraie. Sellise n-ö ravi ordineerimine üraskikahjustuse

korral tähendab õiguslikuks mõttes haldusloa andmist vastavat liiki raie teostamiseks ehk

vastavat raieõigust kajastava MKE akti registreerimist metsaregistris. Halduskohus on sellega

seoses kohaselt viidanud MS § 37 lg 1 punktile 3 ja § 41 lõikele 13, kust tuleneb üheselt,

raieõiguse aluseks saab olla MKE akt. Sellest järeldub omakorda, et MKE akt, milles

metsakahjustus tuvastatakse, aga raiet ei määrata, on tulemuse mõttes samaväärne otsusega

jätta metsaomaniku poolt MS § 41 lg 1 p 1 alusel esitatud metsateatis registreerimata.

Erinevus seisneb siiski selles, et MS § 41 lg 1 punkti 1 alusel esitatud metsateatise näol on

tegemist metsaomaniku taotlusega konkreetset liiki raieõiguse saamiseks. MS § 41 lg 1 punkti

2 alusel esitatava metsa(kahjustuse) teatise esitamisega teavitab metsaomanik

metsakahjustusest ja taotleb metsakaitseekspertiisi tegemist, ent otseselt ei taotle raieõigust.

Samamoodi aga, nagu metsaomanik saab vaidlustada oma subjektiivsete õiguste ja eelkõige

omandiõiguse kaitseks (HKMS § 44 lg 1) otsuse, millega jäetakse MS § 41 lg 1 p 1 alusel

esitatud metsateatis registreerimata, saab ta vaidlustada ka MS § 41 lg 1 p 2 alusel esitatud

metsakahjustusi käsitleva metsateatise alusel koostatud MKE akti, millega ei otsustada

vajalike meetmete võtmist metsaomaniku metsa kaitseks. Seevastu avalikes huvides, sh

looduskaitse eesmärgil ei saa metsaomanik sellist otsust vaidlustada.

15. Siinsel juhul on vastustaja vaidlustatud MKE aktiga tuvastanud kooreüraski kahjustuse

esinemise Mäe-Märdi kinnistu eraldistel 9 ja 10 ning teinud üheselt mõistetavalt otsuse

sanitaarraiet mitte määrata ehk sisuliselt metsale kaebaja hinnangul (ainu)vajalikku n-ö ravi

mitte ordineerida. Halduskohus leidis õigesti, et vaidlustatud MKE akt ei sisalda otsust

haldusakti andmise menetluse peatamiseks LKS § 8 lg 6 alusel. Vaidlustatud MKE akti

viimasesse rubriiki tehtud märkust „Juhime tähelepanu, et eelpoolnimetatud metsaelupaiga

alale raie metsateatise esitamisel peatab Keskkonnaamet metsateatise menetlemise LKS § 8 lg

6 alusel“ tuleb mõista informatsioonina, et juhul kui kaebaja edaspidi esitab MS § 41 lg 1 p 1

alusel metsateatise raie teostamiseks vastaval alal, siis teeb vastustaja otsuse selle menetlus

peatada. On küsitav, kas üldse või miks oli vaidlustatud MKE aktis vajalik sellise märkuse

tegemine, ent vaidlustatud MKE akti ei saa mõista nii, et vastustaja on sellega otsustanud

mingisuguse menetluse peatamise LKS § 8 lg 6 alusel. Eelviidatud alusel menetluse

peatamine MKE aktiga ei oleks ka võimalik, kuna selle sätte kohaldamise eelduseks on

loodusobjekti kaitse alla võtmise ettepanekus nimetatud loodusobjekti seisundit mõjutada

võiva haldusakti andmiseks esitatud taotluse olemasolu. Nagu eespool märgitud, ei ole MS §

41 lg 1 p 2 alusel esitatud metsateatise näol tegemist sellise taotlusega. Niisiis ei olnud

vaidlustatud MKE akti koostamise ajaks esitatud vastustajale ühtegi taotlust, mille menetluse

oleks saanud LKS § 8 lg 6 alusel peatada.

16. Apellatsioonkaebuse üks keskne etteheide on, et halduskohus ei ole nõuetekohaselt

kontrollinud vaidlustatud MKE aktis esitatud seisukohta, et sanitaarraie Mäe-Märdi kinnistul

kahjustaks kanakulli elupaika. Ringkonnakohus selle etteheitega ei nõustu. Halduskohus on

vaidlustatud kohtuotsuse punktides 16–18 piisava põhjalikkusega selgitanud, miks ta nõustub

9(13)

3-23-1675

vastustaja seisukohaga, et Märdi kanakulli elupaik oli vaidlustatud MKE akti koostamise ajal

piiritletud õigesti. Põhjendamatu on seejuures apellatsioonkaebuse etteheide, et halduskohus

ei ole kohtuasjas nr 3-21-634 tehtud ringkonnakohtu otsuse kõrval arvesse võtnud teisi

tõendeid. Eelviidatud kohtuotsuses käsitles ringkonnakohus üksikasjalikult Märdi kanakulli

elupaiga moodustamise ja piiritlemisega seotud küsimusi ning võttis arvesse asjaolu, et

MäeMärdi kinnistul pesitses kanakull viimati 2004. aastal ning et 2019. aasta vaatluse ajal oli

sel kinnistul asunud pesa varisenud. Ringkonnakohus sedastas eelviidatud kohtuotsuses, et

kanakulli elupaiga piiritlemine selliselt, et see koosneb kahest osast, oli põhjendatud

hoolimata sellest, et põhjapoolsel osal ehk Mäe-Märdi kinnistul asuvat pesa ei olnud kanakull

aastaid asustanud. Ringkonnakohus viitas muu hulgas kanakulli kaitse tegevuskavast

nähtuvale, et kanakull on pesapaigatruu, samas kahest osast koosneva elupaiga lõunapoolne

osa, kuhu jääb ka Vaheri kinnistul paiknev kasutuses olev pesapuu, on kanakulli jaoks

ebatüüpiline, aga põhjapoolses osas ehk Mäe-Märdi kinnistul kasvav vana mets on omadustelt

kanakulli potentsiaalne pesamets ja toitumisala, mistõttu on oluline säilitada ka põhjapoolse

elupaigaosa senine seisund. Ringkonnakohus osutas haldusasjas nr 3-21-634 tehtud otsuses ka

kanakulli kaitse tegevuskavast nähtuvale, et kanakulli pesapaigal on sageli mitu varupesa,

mida vahetatakse aeg-ajalt.

17. Kokkuvõttes leidis ringkonnakohus eelviidatud otsuses, et vaatamata sellele, et

kanakull Mäe-Märdi kinnistul kunagi asunud pesa enam aastaid ei kasutanud ning hoolimata

sellest, et Mäe-Märdi kinnistul ja Vaheri kinnistul toimunud raied ei olnud peletanud kanakulli

Vaheri kinnistul asuvalt pesalt, võis vastustaja 2021. aasta jaanuaris kanakulli elupaiga kaitse

argumendil keelduda Mäe-Märdi kinnistul raie lubamisest.

18. Siinses asjas leidis halduskohus õigesti, et ringkonnakohtu eelviidatud kohtuotsuses

esitatud põhjendused olid jätkuvalt asjakohased ka vaidlustatud MKE akti koostamisel ja selle

õiguspärasuse hindamisel. Kaebaja on uue asjaoluna esile toonud, et raiet on tehtud ka Iheruse

kinnistul, mis jääb Vaheri kinnistul olevast pesapaigast 75 m kaugusele. Halduskohus on

vaidlustatud kohtuotsuse punktis 24, kus käsitles kaebaja väidet võrdse kohtlemise

rikkumisest, sellega seoses õigesti märkinud, et Iheruse kinnistul paiknevad eraldised, kus

raiet tehti, jäid kanakulli elupaigana määratletud alast väljapoole. Isegi kui saaks asuda

seisukohale, et Iheruse kinnistul raiutud mets vastas objektiivsetelt kanakulli potentsiaalse

pesametsa ja toitumisala tunnustele samamoodi, nagu Mäe-Märdi kinnistul asuv mets, ei saa

sellest kuidagi järeldada, et lubades raiet Iheruse kinnistul – mida ei olnud kanakulli elupaiga

hulka arvatud – oleks vastustaja pidanud lubama seda ka kaebaja kinnistul. Nagu ka juba

haldusasjas nr 3-21-634 tehtud kohtuotsuses sedastatud, oli kanakulli liigikaitselise eesmärgi

huvides vaja säilitada Mäe-Märdi kinnistul asuv mets kanakulli potentsiaalse pesametsa ja

toitumisalana. Sõltumata sellest, miks ei hõlmatud kunagi kanakulli elupaiga piiritlemisel

sinna mingit osa Iheruse kinnistust või sellest, kas või mil määral oleks Iheruse kinnistul

asunud (või ka sealt raiutud) mets kanakullile sobinud, ei saa Iheruse kinnistul raiete

lubamisest kuidagi järeldada, et MäeMärdi kinnistul potentsiaalse pesametsa ja toitumisala

säilitamine ei olnud ka 2023. aasta suvel ehk vaidlustatud MKE akti koostamise ajal kanakulli

kaitse-eesmärgiga kooskõlas.

19. Põhjendamatu on apellatsioonkaebuse seisukoht, nagu tuleneks õiguskindluse

põhimõttest, et kaebaja kinnistul oleks tulnud sanitaarraiet lubada, sest varem nii kaebaja enda

kinnistul kui Iheruse kinnistul lubatud raied ei olnud kanakulli sel määral häirinud, et ta oleks

elupaiga maha jätnud. Samuti on väär apellatsioonkaebuse väide, et kui 2010. ja 2017. aasta

lageraied kaebaja kinnistul ja 2020. ja 2021. aasta sanitaarraie Iheruse kinnistul ei ole

negatiivselt mõjunud kanakulli pesitsemisele Vaheri kinnistul, siis peab olema tõsikindel

faktiline alus väitmaks, et 2023. aastal Mäe-Märdi kinnistu eraldistel 9 ja 10 teostatav

sanitaarraie mõjub 430 meetri kaugusel pesast linnule negatiivselt. Sellise tõsikindla kahjuliku

10(13)

3-23-1675

tagajärje saabumise tõendamise kohustust ei saa vastustajal olla ning see oleks ka vastuolus

loodushoiu üldpõhimõtetega. Pealegi võib varasemate raiete lubamine olla olnud

põhjendamatu väärpraktika, millest ei saa põhimõtteliselt tekkida õiguspärast ootust sellise

praktika jätkamise suhtes.

20. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kuna Otepää loodusala

kaitseeeskirja kohaselt ei eelda sanitaarraie vastustaja luba, siis ei olnud vastustajal

kaalutlusõigust ning ta pidi igal juhul üraskikahjutuse tuvastamise korral andma raieõiguse

sanitaarraie tegemiseks. Asjaolu, et mingisugune konkreetne inimtegevus ei ole kaitse-

eeskirja kohaselt sõnaselgelt keelatud või allutatud loakohustusele, ei tähenda seda, et sellist

tegevust peab tingimata lubama. Halduskohus leidis õigesti, et vastustaja pidi kaaluma

raieõiguse andmise võimalikku negatiivset mõju kaitstavatele loodusväärtustele (st eelkõige

kaebaja kinnistul asuva metsa kui kanakulli kui potentsiaalse pesitsus- ja toitumisala

säilimisele) ning raie võimalikku kasu kooreüraski-kahjustuse leviku tõkestamisel.

21. Selles, et kooreüraski leviku tõkestamiseks on kohane ja vajalik üraski asustatud puud

lõigata ning metsast välja vedada, ei ole iseenesest vaidlust. Vastustaja on vaidlustatud MKE

aktis aga lähtunud akti koostanud asjatundja seisukohast, et kuna kaebaja kinnistul on

tegemist segametsaga, mille peapuuliigiks on kask, ei ole ulatusliku üraskikahjustuse levik

tõenäoline. MKE tegemisel rakendab vastustaja oma spetsialistidest teenistujate

erialateadmisi. MKE akt ei pea sisaldama üksikasjalikke viiteid erialakirjandusele või

muudele teadusallikatele, millel teatava looduses toimuva protsessi kirjeldus või selle

prognoos põhineb. MKE aktis esitatud eksperdi seisukohad ei ole vääramatuks tõendiks, küll

aga eeldab nende ümberlükkamine vähemalt samaväärse teise eksperdi arvamuse esitamist.

Ühtki sellist arvamust, mis lükkaks ümber või vähemalt seaks mõistlikult kahtluse alla

vaidlustatud MKE aktis esitatud seisukohta, et sellises metsas, nagu on Mäe-Märdi kinnistul,

ei ole ulatusliku üraskikahjustuse levimine tõenäoline, ei ole kaebaja esitanud. Vastupidi,

kaebaja esitatud artiklitest saab järeldada, et segametsad on üraskikahjustuste osas

vastupidavamad. Seda, et kaebaja kinnistul tuvastatud üraskikahjustus on lokaalne ega saa

ühelgi juhul edasi levida, ei pidanud vastustaja tõendama. Vastustaja pole seda ka väitnud,

vaid üksnes lähtunud oma koosseisus kuuluva asjatundja erialateadmistel põhinevast

arvamusest, et konkreetset metsa iseloomustavate asjaolude tõttu ei ole üraskikahjustuse

laialdane levik tõenäoline. Kaebaja viidatud tõendid, sh Maaülikooli teadlase I. Sibula artiklid

kinnitavad neid kooreüraski elutsükli ja paljunemisega seotud asjaolusid, mida vastustaja ei

ole iseenesest kahtluse alla seadnud. Vastustaja ei ole kahtluse alla seadnud ka kaebaja

osundatud allikates võetud seisukohta, et metsa kaitseks – eelkõige metsamajanduslikel

eesmärkidel – on kõige tõhusam meede üraski vastu võitlemiseks üraski poolt asustatud

puude lõikamine ja metsast välja vedamine. Eelnev ei lükka aga ümber vastustaja järeldust, et

arvestades asjaomase puistu koosseisu ning üraskikahjustuste ulatusliku levimise vähest

tõenäosust, kaalub kanakullile sobiva elupaiga säilitamise huvi üles vajaduse üraski leviku

tõkestamiseks kaebaja soovitud raietega. Kaebaja ei ole esitanud veenvaid vastuargumente

vastustaja sedastatule, et ka juba surnud ja kahjustatud puud aitavad mõnda aega hoida puistut

tihedamana ja kanakullile elupaigana sobivamana. Tõsiasi, et surnud puud varem või hiljem

langevad ja üraskikahjustused surevate puude hulka suurendavad, ei väära tõsiasja, et lühemas

perspektiivis võib vastav mets säilida kanakullile sobivana. See, kas eelistada sellist

teadaolevalt lühemajalist positiivset perspektiivi kanakulli jaoks või lubada

metsakaitsemeetmena raiumist üraskikahjustuste leviku tõkestamiseks, mis pikemas

perspektiivis võib tagada metsamajanduslikus mõttes elujõulisema metsa, laskmata sellel

samas areneda edasi minimaalse inimsekkumisega vana loodusmetsana, ongi vastustaja

ülesandeks olev erinevate huvide väärtustamise küsimus. Siinsel juhul on vastustaja olulisi

asjaolusid arvesse võttes neid huve kaalunud ja põhjendatult leidnud, et huvi kanakulli kui

11(13)

3-23-1675

kaitsealuse linnuliigi soodsa seisundi tagamise, samuti vanade loodusmetsade kui kaitsealuse

elupaigatüübi kaitseks on vajalik ja otstarbekas kaebaja soovitud raieid mitte lubada, riskides

sellega teataval määral võimalusega, et üraskikahjustused levivad ning üraskid hakkavad

hävitama asjaomases metsas kasvavaid kuuski. Linnuliigi soodsa seisundi väärtustamine pole

olnud ilmselgelt meelevaldne.

22. Teisena ongi kaebaja keskendunud argumendile, et Mäe-Märdi kinnistul paiknev mets

ei vasta tegelikult elupaigatüübi vanad loodusmetsad (*9010) tunnustele. Ringkonnakohus ka

selle argumendiga ei nõustu. Vastustaja on kohtumenetluses selgitanud, et vaidlustatud MKE

akti koostamisel lähtuti sellekohastest andmetest EELIS-is. Inventeerimisandmete kohta esitas

vastustaja halduskohtule väljavõtte EELIS andmetest (dtl 290). Seal kajastuv, st asjaolu, et

inventeerimise tulemusena on tuvastatud ala elupaigatüübina vanad loodusmetsad, nähtub

samamoodi ka keskkonnaregistri avalikult kättesaadavatest andmetest (objekti ID -

1848697420, inventeerimise aeg 05.09.2022). Kaebaja halduskohtule esitatud argumendid ei

seadnud vastustaja väidet inventeerimise ja selle tulemuse kohta kahtluse alla sel määral, et

vastustaja oleks pidanud esitama sellekohaseid täiendavaid tõendeid. Kaebaja keskne

argument oli (vt eelkõige halduskohtule esitatud 25.01.2024 avalduse punkt 1.11), et

asjaomane ala ei vasta elupaiga vanad loodusmetsad (*9010) tunnustele, kuna alal on varem

metsa majandatud. Selle argumendiga ei saa nõustuda. Vaidlust ei ole, et Mäe-Märdi kinnistu

eraldisel 10 on 2017. aastal teostatud harvendusraiet ning eraldisel nr 9 on 2010. aastal

teostatud aegjärgset raiet. See ei lükka kuidagi aga ümber inventeerimise tulemust, et tegemist

on elupaigatüübi *9101 tunnustele vastava alaga. Kaebaja osutatud loodusdirektiivi

metsaelupaikade inventeerimise juhendist (dtl 180 jj) ei saa samuti järeldada, et asjaomase

elupaigatüübi tunnuste ei vasta põhimõtteliselt metsad, mida on varem majandatud.

Asjaomase juhendi lk-delt 23–26 nähtub, et paljudes Eesti piirkondades on vanad

loodusmetsad säilinud fragmentidena ning looduskaitseliseks eesmärgiks on vanade

loodusmetsade pindala ja kompaktsuse suurendamine. C-klassi esinduslikkusega vanadeks

loodusmetsaks on seejuures ka eakas/erivanuseline mets, kus enamus olulistest loodusmetsa

elementidest on puistus säilinud ning kus võimalused loodusmetsailmelisena areneda ja

säilida on head. Kaebaja argumendid ja tõendid ei veena selles, et EELIS andmetel

metsaelupaigatüübile vanad loodusmetsad vastavaks loetava ala faktiline olukord oleks

vaidlustatud MKE akti andmise ajal olnud selline, et see asjaomase elupaigatüübi tunnustele

ei vasta. Mis puudutab aga raie vajalikkust vanas loodusmetsas, siis on vastustaja

apellatsioonkaebusele esitatud vastuses veenvalt selgitanud, et vana loodusmetsa kui

elupaigatüübi põhiliseks kaitsetegevuseks on inimtegevuse minimeerimine. Raie vanas

loodusmetsas ei ole niisiis üldiselt kooskõlas Otepää looduspargi kaitse-eesmärgiga. See ei

tähenda, et raied, sh sanitaarraie oleks põhimõtteliselt välistatud, küll aga on vastustajal õigus

kaalutlusõiguse alusel otsustada, kas vajadus näiteks metsamajanduslikel kaalutlustel

kooreüraski kahjustuste leviku tõkestamiseks on kaalukam vajadusest vältida inimsekkumist

metsas, mis saaks ilma sellise sekkumiseta loomulikult arendada edasi vana loodusmetsana

koos sellele elupaigatüübile iseloomuliku elustiku ja eluvõimalustega. Vastustaja seisukoht,

et elupaigatüübi vanad loodusmetsad kaitse eesmärgil ei olnud vaidlustatud MKE aktis vajalik

Mäe-Märdi kinnistu eraldistel 9 ja 10 tuvastatud üraskikahjustuste leviku tõkestamiseks

sanitaarraie lubamine, oli kokkuvõttes vajalik, on niisiis kokkuvõttes piisavalt ja veenvalt

põhjendatud.

23. HKMS § 175 lg 1 kohaselt avaldatakse jõustunud kohtuotsus selleks ettenähtud kohas

arvutivõrgus.

24. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja vastustaja ei ole taotlenud

menetluskulude väljamõistmist, siis jäävad menetluskulud poolte endi kanda.

12(13)

3-23-1675

(allkirjastatud digitaalselt)

13(13)